Neljapäev, 29. oktoober 2009

Aike

Kui ma käisin koolis, meeldis mulle väga haige olla.
a) ei pidanud kooli minema
b) kõik hoolitsesid mu eest, tõid mulle süüa, mida iganes ma küsisin, ja lugesid raamatuid ette
c) kui nemad enam ette ei lugenud (sest ma olin Suur), oli mul vähemalt vaba voli ise päev otsa voodis jutukaid lugeda
d) kui oli tõsine haigus, sai pärast rääkida hirmulugusid oma kõrgest palavikust, sellest, kui palju kordi ma oksendasin ja kuidas kiirabi tuli jms
e) keegi ei käskinud mul midagi teha, ei koristada, nõusid pesta ega üldse mitte midagi

Ma ei ole siiamaani päriselt üle saanud tundest, et haigus on nagu boonussuvevaheaeg, midagi toredat ja imelist, vaat et ägedamgi kui sünnipäev (sest sünnipäeval tuli ikkagi kooli minna ja keegi ei garanteeri, et sul õnnestub paigutada sünnipäev nii, et sellele ei lange ei vene keele, käsitöö ega kehalise tundi).
Seda enam äratab nördimust, et haigus on nii täiega vastik tegelikult.

Enam ei lase keegi mul päevad otsa voodis lebada ja jutukaid lugeda. Ei too mulle süüa (vastupidi, mina pean teistele pereliikmetele söögi ikkagi valmis tegema, mis siis, et selle lõhngi juba iiveldama ajab) (kuigi mu ema tõi mulle tegelikult kilekotitäie toitu koos Tütarlapsega, kes oli oma isapoolse vanaema juures), ei ole minuga hell ja hoolitsev ja pole mingit lootust, et keegi mu tube koristaks minu asemel. Ainult segi aetakse =/

Kas mu musta laega must meeleolu on tingitud sellest, et haigus ei möödu Nagu Peaks või on see haigeolemise üks tahke, pole kindel. Aga ma olen täna nutnud kahe pealtkuulda üsna reipa muusikapala peale ja ühe Henno Käo kirjutatud lasteraamatu peale ka kahes erinevas kohas, ja üldse olen ma täis tuubitud tohutut melanhooliat ning enesepõlguse- ja -haletsuse segu. Jäkk.

Eelistan süüdistada palavikku, mitte ennast. =)

Kaks positiivset haiguse üleelamise meetodit siiski:
kui uni ei tule (mul ei tule uni peaaegu ainult siis, kui ma haige olen), peas keerlevad mornid mõtted ja tekk lämmatab, aitab endale meelde tuletamine, et miski maailmas ei parane sellest, et mina ei maga ja mul on paha. Tuleb mõelda kas millestki meeldivast (mina unelen ja fantaseerin) või kui see ei õnnestu, siis võtta ette iidne lõdvestusharjutus teemal: "Mu jalalalabad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked... täiesti soojad ja rasked, ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu sääred on soojad ja rasked..." jne kuni peani välja. Vahele tasub meenutada, kuidas on "hea olla". Üldiselt ma ei jõua vöökohast kõrgemale, aga kui juhtub, et siiski pea ka soojaks ja raskeks saab mõeldud, siis ma ei tee tagasisuunas jahedat ja kerget (sest ma ei taha ju erksana üles tõusta vaid magama jääda), liigun hoopis uuesti sooja ning raskega alt üles.
Teisel ringil pole ma vist kunagi reitest kõrgemale jõudnud.

Teiseks (kui jääd haigeks ajal, mil pole aega haige olla): kui ei jaksa haigena teha tervet rehkendust, tee pool.
Ja leba vahepeal.
Vot.

Lisa päeva lõpus: nüüdseks olen ma silmist vesiseks läinud ka seepärast, et poeglaps mulle kaissu tuli, kuigi ma olen pisikulava, seepärast, et nõudepesuvahend oli köögipõrandale tilkunud, seepärast, et kuskilt pole võimalik osta supikana, kes oleks pärit kuskilt talust ja mitte linnuvabrikus hirmsates piinades virelenud kogu elu, ning üldse ilma mingi põhjuseta kah.
Haige olla on täiega vastik.

1 kommentaar:

  1. Oh. Pai.

    Tahaks ytelda "Ma tean, mida te tunnete", aga ega vist päris täpselt teagi, mu oma tõved on hoopis teistsugused. Oskan ainult kaasa tunda ja pöialt hoida.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.