Pühapäev, 11. oktoober 2009

Vahepala

Mul sai raha otsa suhtkoht.
Tuli toidutegemisel ette võtta aja- ja töörohkemad, aga materjalivaesemad tooted.
Oh, kui hästi saab süüa teha, kui sul on AEGA - isegi kui sul on raha nagu jänesel jumalaarmu.

Vahepeal nt - kui te mäletate - oli periood, kus piim ei maksnud peaaegu midagi.
Ja mina tahtsin midagi magusat ja head.

Pubert on mulle alati meeldinud, aga kuna ma teen seda pärast lapsepõlve kurbi puudujäämisekogemusi alati umbes kahest liitrist piimast, hakkab selle magus vaht lõpuks üle viskama ja ma mõtlesin: seekord teeks midagi teistmoodi, teeks... teeks hoopis keedukreemi. Ilma munavalgeteta.
Aga klassikalise keedukreemi retsepti otsidest sattusin hoopis selle inglisepärase vaniljekreemi peale, mida nad custardiks kutsuvad. (Tükk aega ajas see nimi mind segadusse, sest sõna "custard" näeb nii sarnane välja sõnaga "mustard" ja ma arvasin, et ka maitse peaks olema sarnane.)
Noh, mul maisitärklist polnud, kuid kartulitärklis oli. 10 muna oli ka olemas, sealt 5 munakollast ära nihverdada polnud probleem. Piim, nagu ma mainisin, ei maksnud peaaegu üldse midagi tookord. Ning kuna ma olen mõnes asjas (eriti just vaniljemaitset puudutavas) snoob ja ei tunnusta vanilliini, oli mul kodus ka ehtsat hakitud vaniljekauna suhkruga (pärit Piprapoest, Santa Maria vaniljesuhkur on häbitult lahja vaniljekontsentratsiooniga).
Niisiis, magustoit, mis pani mind ekstaatiliselt oigama ja ennast imetlema.
Ma panin talle nimeks:

Kustard

umbes liiter piima
pakike kohvikoort
5 suurt munakollast
kuskil 3 suurt spl suhkrut
mingit maitsestamisasja, mis sisaldab ehtsat vaniljet (vaniljekaun, vaniljesuhkur - aga ei mingit vanilliini, see lihtsalt ei kanna välja)
3-4 spl tärklist
näputäis soola
suur lusikatäis võid

Keerata suhkur, sool ja munakollased suures nõus vahule. Lisada tärklis, segada ühtlaseks, lisada koor (kergem on natukehaaval, aga ka kõik korraga välja valades saab hakkama) ja segada uuesti ühtlaseks. Ajada piim koos või ja vaniljeasjaga potis kuumaks. Aeglaselt, sest vanilje tahab seal piima sees seista ka. Valada kuum, ent mitte keev vaniljepiim ülejäänud mögina juurde sinna suurde nõusse, segada ühtlaseks, siis valada kõik potti tagasi, panna tasasele tulele ja SEGADA KRDI KOGU AEG! (Ma tegin seekord selle vea, et jätsin umbes 30 sekundiks segamata kuumenema - ja juba hakkas, raibes, põhja külge klompi kiskuma.)
Sega.
Sega veel.
Ja kui asi on omandanud sellise meeldiva kreemise konsistentsi, võta värk tulelt ära ja maitse ja satu segadusse, kuidas on nii vähese rahaga võimalik midagi nii imeliselt head valmistada.

Ainult ühe ebatäiusega tuleb arvestada - see, mis välja tuleb, on ühe õhtu magustoit. Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti või on asi kartulitärklise kasutamises maisitärklise asemel, aga see raasuke kreemi, mis oli järgmiseks päevaks potipõhja jäänud, oli selle 18 tunni jooksul muutunud vedelaks ja tükiliseks (kuigi maitse oli endiselt hea).
Pilti ma ei lisa, sest isetehtut mul pole ja esimesed 10 lk google pildiotsingut ei näidanud ideaalset kandidaati - kord oli kreem liiga paks, siis liiga kollane, siis olid seal sees mingid jumalast neetud puuviljad või pildil vispel - no ma ei kasutanud visplit, ainult vana ausat puulusikat!

Kolmesõnaga: jälle pilti põle.

Muide, miks vahepala - sest ma veel ei tea, millised mu uudised täpselt on ja mulle ei meeldi kireda enne koitu.

3 kommentaari:

  1. Mul on selle kreemiolluse nimetuseks sametsupp:) Vanaema retsept.

    VastaKustuta
  2. Kreem läks sul vedelaks, sest sa käisid seda lusikaga potist limpsimas :). Inimese sülg sisaldab ensüümi amülaas, mis lõhustab tärklist.

    VastaKustuta
  3. Ahhaa!

    See on üle aegade kõige harivam kommentaar.
    Isegi Martenlooma jooksufilosoofiast üle.
    Aitäh!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.