Jagan raevu

Kirjastuses Koolibri välja antud ja lastele mõeldud väike looma-entsüklopeedia "Loomad eri mandritelt" täidab mind hirmsa pahameelega. Juba esimeselt loetud leheküljepaarilt (juhtumisi leheküljed 60-61) leian ma 2 erinevat loomanimeviga: musta lese alla on kirjutatud, et tegu on tarantliga ja kukkurhunti (ülemisel pildil) on nimetatud kukkurkuradiks (alumisel pildil). Oleks need siis lihtsalt otsetõlked, selle asemel et otsida välja õiged eestikeelsed nimed! See oleks paha, aga mitte nii paha kui kasutada teiste, välimuse ja eluviiside poolest natuke sarnaste loomaliikide nimetusi.
Suurepärane viis loomahuvilistel lastel juhet kokku lasta ja valeinfot jagada, palju õnne!
Ma ei tea, kas panna pahaks autorile (Barbara Taylor, vaevalt), tõlkjale (Ivar Veldre) või toimetajale (Malle Soosaar), aga see sigadus on lihtsalt JUBE!

Pildid näppasin wikipeediast.

Llluletaja?

Oma suureks kurvastuseks ei saanudki ma Betti Alveri kirjanduspreemiat.

Tegelikult olin ma juba nominatsiooni üle väga rõõmus, muidugi. Nagu paar posti tagasi kirjeldatud, on seda luulekogu nii vähe ostetud, et mind jätkuvalt hämmastab iga tähelepanuraas.
Aga raha oleks ära kulunud. Jõulud ja lapsed jne.

...teema juurde siis.
Kõigile neile, kes on öelnud, et mis sa põed ühe esitlusesinemise kiire lõppemise pärast, küll tuleb uus, ainult kirjuta!

Mul on teile uudis:
ma ei kirjuta luuletusi eriti hästi. Kindlasti mitte paremini kui keskmine rahvaluuletaja.

Ja nüüd, enne kui te hakkate vastu vaidlema ja näpuga näitama, et näe, nominatsioon, positiivne arvustus ja meile väga meeldis, lisan: ühte asja teen ma siiski suhteliselt hästi.
Nimelt - kui kirjutamise ja lugemise vahele on jäänud kuskil kolm kuud kuni pool aastat (või rohkem), suudan ma üsna adekvaatselt oma loomingasju hinnata. Vahetult peale kirjutamist paraku ei suuda. (Nagu võrgupäevikustki näha, siin on parasjagu värskeltkirjutet paska üleval.)
Ja kuna ma aeg-ajalt kirjutan ka ilusti ja hästi, eriti siis, kui mind valdavad tugevad tunded, siis pikkade ajavahemike jooksul koguneb ka luulekogu jagu loetavat kraami kokku. See, mida ma suudan teha, on panna kogu kokku tõesti parimatest asjadest, mis mul võtta on. Ning see pole sugugi üldlevinud võime.
"Lagunemise" luuletused on kirjutatud 2001-2007 muuseas.
Aastatest 2008-2009 on mul ette näidata umbes 5 enam-vähem kõlbulikku luuletust. Üks neist on väga hea.
Ja see on ka kõik.
Sest... mul ei ole tugevaid tundeid.

Aga kirjutada luulet nii, et "tahan kirjutada" - noh, saab, aga tulemuseks on praktiliselt alati pahn. Ütleme, üks luuletus 10-st võib nii kirjutades päris kõlbulik tulla. Aga mitte oivaline. Ükski ei tule oivaline. (Proosat, muide, saab nii kirjutada, et lihtsalt võtad kätte ning teed.)

...niisiis, mul ei ole enam tugevaid tundeid.
See ei kurvasta mind mitte ainult seepärast, et Püha Inspiratsiooni ei teki.
Niisama on ka nukker.
Proovisin kirjutada (resultaat oli nii sitt, et sitlus oli suisa kohe näha) riimluuletust asjadest, mida olen hakanud ära unustama. Nimekirja läksid sellised asjad nagu

1. kuidas on tõsiselt armunud olla, tõsiselt tõsiselt, tõsiselt!
2. kuidas on meestega tantsida, samas mõtlemata, kus lapsed parasjagu on või olemata sunnitud keset tantsu parnterit vahetama (uueks partneriks saab mõistagi laps)
3. kuidas on minna kinno/teatrisse/näitusele/jalutama lihtsalt nii, et "tahan ja lähen"
4. kuidas on ujuda nii, et mingid lapsed ei seisa järve või basseini või mere kaldal ootel ja ma ei pea samal ajal silma peal hoidma, et nad ära ei upuks. Rääkimata sellest, et nad ei hüüaks mind ega kamandaks enda juurde ja ma ei peaks vahepeal neile röökima: "Palun olge rahulikult, ma tahan veel natukene ujuda!"
5. kuidas on terve olla. Jajah. Ma olin viimati täiesti terve vist 14. juunikuu päeval 2009
6. kuidas on elada, mitte kesta päevast päeva võimalikult vähe lagugunedes (sest lootus kunagi jälle elada on ju ikka alles; siis tahaks enam-vähem inimese moodi veel olla)
7. kuidas näeb kuu või vihm või paganama jõgi välja, kui teda öösel õues näha, kuidas tundub öine õhk, kuidas kostavad öised hääled
8. kuidas on teise täiskasvanud inimesega avameelne olla, niimoodi omavahel rääkida, et kogu aeg endamisi ei mõõdaks "kas see info ikka vajab jagamist" ja "on see sobiv teema" ja "kas ma sellist muljet jätta tahangi" jms. (Ega ma ei peta. Ma lihtsalt näen oma sõpru nii harva ja nii lühikest aega järjest, et ma ei jõua lahti minna)
9. misoodi tunne on naerda nii, et õhku ei jätku ja muudkui naeraks ja naeraks ja naeraks ja naeraks. (Tegelikult hakkab naermine üldse ära ununema. Aga kord päevas vist ikka tuleb keskmiselt veel kokku)

Mõned neist on kaunis elutähtsad asjad, tundub mulle.

Positiivseid unustamisi on muide ka. Aga need jäävad vast teiseks korraks.
Et jah, tugevate tunnetega on kehvasti. Pahasti. Sitasti.
Huvitav, kas see on vanusest või perekonnaseisust või millestki muust?

Aga et te teaksite - see ei ole hala "miks mul neid lapsi vaja oli, niuniuniu, tahan olla vaba ja noor". Ma olen raudselt veendunud, et mul on oma lapsi väga vaja. Ilma nendeta ma oleksin idioot, surmani õnnetu ja võimalik nt. et ka joodik.
Aga vahel ma lihtsalt soovin, et see kõik oleks kuidagi lihtsam. Ma ei suuda ega taha otsustada, et mu lapsed on mu elu ainus mõte. Mina ise olen ju ka veel olemas! Ja see mina tahab neid asju, mida minad ikka tahavad. Seda ei saa talle pahaks panna.

Lisa 24-11:
Üks imelik unustamine veel: ma olin juba üsna ära unustanud, mis tunne on mitte olla õnnelik.
Seda ei olnud väga meeldiv meelde tuletada. Äng on tüütu.
/näitab ängile keelt

Mure ja rõõm, nad rändavad üheskoos

...me näeme asju nagu meie oleme.

/läheb nutab edasi sõbra pärast, kel läks kaduma unistus, mida mina ise olen enda jaoks ja endale vaikselt unistanud.

Oh, ma olen nii isetu!

Mul on ühe asja kaelast ära saamise (täh, kaaspeakorraldaja, sinu hiigelpanuse eest!) järel tekkinud uus plaan.
Väike ja süütu.
Plaani keskpunkt on
Kim Boekbinder

kes teeb lustlik-lüürilist, kerge nurgaga (ja juhtumisi minu südame võitnud) muusikat, ning korjab Ameerikamaal raha, et välja anda Plaat. (Sellest räägib ta umbes igas teises blogisissekandes, oma myspace-kontol ja üldse igal pool, kus saab. Lugege linki!)
Kel on krediitkaart, peaks saama selleks talle ka otse annetada.
A mul ei ole krediitkaarti. Mul pole ka paypali (kuigi ma pean veel uurima, mis see üldse on).

Aga ma saadaksin hea meelega Kimile nt 50 krooni, mis siis, et see tuleb mu jõuluks mõeldud nappide säästude hulgast. Sest Kim teeb muusikat, mis teeb mu rõõmsaks.
Ta on nii äge!
Ja kui ma saaksin kokku veel inimesi, kes tahaksid Kimile raha annetada, heh, kui me saaks kokku mingi mainimist veidigi väärt summa, vahest õnnestuks veenda teda kunagi ka Eestisse esinema tulema, kui ta vahel Euroopasse sattub? Olen kindel, et ta on elus kontserdil veel parem.

Niisiis on mul idee Kimile raha korjata ja saata see üle kellegi, kes on usaldusväärne (jah, ma tahan raha korjata Kimi plaadi tarvis ja mitte mõne morni kohaliku jõuluostudeks) talle kätte. Ma olen suht kindel, et kui saata koos rahaga ka kiri, et see raha on summati sellelt ja sellelt ja sellelt ja sellelt inimeselt, mitte üheltainsalt jõukurilt, saame me kõik ka oma annetusele vastava tasu kas siis muusika allalaadimisõiguse ja -võimaluse või mõnel jõukamal ka reaalse plaadi näol.
(Ma olen selles suht kindel seetõttu, et Kim on leebe ja lustlik ja kontaktialdis, nagu ma tuvastasin, üritades välja uurida, kuidas talle annetada, kui mul krediitkaarti pole.)

Ma pole kunagi rahakogumiskampaaniat korraldanud =)
Kui kellelgi on soovitusi, kuidas see asi töötaks, või osalemissoovi, siis kommentaarikast on avatud, aga minu mailiaadress töötab ka.
Ja muidugi võiksid need, kes leiavad Kimi muusika samuti veetleva olevat, tema lehekülje linki oma blogides levitada ja kõneleda eestlasele sellest, kui tore ta on =)

Mõtisklus õhtupoolikul

Kas pole veider, kuidas selline kogemushetkel hea tundunud asi saab tuua nii palju halba? Kuidas maailm hakkab servast murenema ja tundub mind oma pinnalt maha raputada tahtvat millegi pärast, mis toimumishetkel oli midagi elu tähetunni sarnast?
Muidugi, oma süü ka (vähemalt suuremalt osalt).
V-o see on millelegi sümptomaatiline, et ma loomulikult oletan, et ega ma kedagi võõrast ju nagunii ei huvita, ja klapitan reaktsioone blogikannete all kokku tuttavatega, kellele need kõige paremini passivat näivad? Et ma eeldan, et nagunii ei tule mu luulelugemisele keegi, kes pole mu sõber/sugulane? Samas, sel on ka pointi, sest hei, need 16 kogu, mis ma müünud olen, on vähemalt 2/3 ulatuses müüdud inimestele, keda ma kui mitte tunnen, siis vähemalt tean.
Ja 16 ei oleks just mainimisväärselt suur arv isegi siis, kui see puudutaks ainult võhivõõraid.

Ma ei oska isegi põhjendada, et miks ma nii hullusti vihastasin. Sellega on vist kuidagi nii, et kui paned kuskile asja sisse tüki hinge, riskeerid paratamatult sellega, et keegi sellele asjale (ja ühtlasi hingele siis) peale astub. Kasvõi kogemata. Pahatahtlikkuseta. Ja üldjuhul ka arvestad selle võimalusega, et võib jala alla jääda.
Ma üldjuhul arvestangi.
Ausalt.
Aga enne esitlusüritust ma väga põdesin, arvasin, et kedagi ei tule, midagi ei ole, õudselt piinlik ja igav on... ja siis, täiesti ootamatult, mulle väga meeldis. Ja ma nautisin seda luulelugemist peaaegu eufooriliselt.
Millest tulenevalt muidugi esimese saadud kirjaliku tagasiside negatiivsus ehmatas pisarad voolama.
...läks vaimustushoos meelest ära kaitsekoorik peale tõmmata.
Ja kui asja veidi aja pärast rahulikumalt võtma hakkasin, tuli otsa see... hõõrumine.
Anonüümseks jäänud Anonüümselt, kes ilmselt on siin varemgi kommenteerinud (kes pagan sa ometi oled?) ja kelle toon on mulle tuttavaks saanud. Aga ma olen seda tooni juba ammu oma isa omaks pidanud. (Kes, olgem ausad, kasutab ka umbes sarnast kirjalikku intonatsiooni ja üle-eelmise posti all ütleb must suhtkoht lahti suisa. Noh, vähemalt on selge, kust ma oma äkkviha pärinud olen - lisaks vanaemalt saadule.)
Päris piinlik on nüüd. Siiralt kahju.
Aga... mis teha, ma olen vahel oma emotsioonide käes narts. Ja ma ei ole kunagi täiuslik. (Keegi pole. Või kui teie olete, noh, eks loopige sis kiva, kui muidu ei saa =P)

Me ei näe asju nii nagu nad on, me näeme asju nii nagu meie oleme.
(Anais Nin, rohmakas tõlge minult endalt)

Ponyo mäe otsas

Käisin kinos.
Lastega.
Teate, miks Miyazakit peetakse maailma parimaks lasteanimafilmide tegijaks?
Sest ta tabab oma tegelaste päris-osi. Kui segada fantaasiat ja reaalsust nii, nagu tema segab, on võimalik mõlemat uskuma jääda.
Detailides on vägi.
Andersenile pani pika puuga ära =)

Kuidas ma Siim Kera luulekogu esitlesin

Neile, kes kohal ei olnud, kiire formaaditutvustus: peale pikka arutelu ja veel palju jaburamate ideede väljapakkumist pani Siim ette, et me võiks vahetada rollid. Tema on Triinu Meres ja mina Siim Kera. Lihtne, ei midagi erilist, aga vähemalt formaat oli olemas.

Ürituse jooksul selgus/sai kinnitust mitu asja:

1) Siimul on hullult palju tuttavaid. Saal oli praktiliselt täis, tuli mingi 50 inimest. 50! ma oleks rõõmus olnud, kui 20 tulnuks! Kusjuures kuna mõned läksid vahepeal ära ja teised tulid juurde, siis käis läbi isegi rohkem.

2) Raske on rolli mängida, kui sulle vastu ei mängita. Siis laguneb kas mäng ära või tuleb mängida mõlema eest (mida mina tegin) ja siis mängitakse natuke üle.

3) 19-aastasel poisil on naiste armuitke natuke piinlik lugeda, kui ta seda just mänguliselt ja aplombiga ei tee. Loetavatest itkudest ka nii väga hea mulje ei jää =(

4) Mulle hullupööra meeldib esineda. Ja üldjuhul (kui ma ei ole äärmuseni magamata ja segaduses ja hirmul, nagu Beleriandi briifil) toob see kaasa teatava lavasarmi ilmnemise. Ma pole küll kindel, kas keegi veel nii arvab, aga vähemalt ma ise nautisin ennast väga.

5) Uudsed ideed, isegi kui neid on proovitud ainult korra, tasuvad elluviimist. Minu rütmitagumisega luuletus tõi kaasa isegi ühe hilisema komplimendi, mis siis, et vahepeal läks rütm sassi!

6) Need, kes luulet loevad, on ikka kuramuse hinnatundlikud inimesed. See mu ökopaberile tehtud kaunis kogu on inimeste jaoks lihtsalt liiga kallis.

7) Esinemise kaifi all ning pea tatist umbes, maisteb isegi viin päris talutavalt. Eriti kui see on mulle kui Luuletajale välja tehtud ja avalikult kätte ulatatud Tänuliku Publiku Esindaja poolt.

8) Pärmivabrikus on rõvedalt külm.

9) Korralik ettevalmistus tasub alati ära. Ma valmistasin ette Siimu luuletuste lugemise järjekorra, et oleks olemas mingi loogika ja looks ka meeleolu, aga tema minu omi ei valmistanud. Hullem, mina ka enda omi ei valmistanud! Sest pärast pausi lugesin mina oma asju ja tema enda omi, aga ma ei pannud neid oma asju süsteemi kodus, ja see andis valusalt tunda. Ütleme nii, et ürituse teine pool oli kaootilisem kui esimene, mis oli paha eeskätt seetõttu, et mul polnud mingeid vaimukaid vahetekste ette nähtud luuletuste vahele.

10) Siim on väga tore poiss. Kena ka =)

11) Mul endal ei olnud igav. Aga ma ei tea, kuidas teistega oli! Parimate sõprade jaa, väga lahe oli kommentaarid on sellised, mida ükski inimene päris 100% ei usu ju. Ilmselgelt mõned inimesed said vaimse trauma, mis omakorda kurvastab mind, aga mis teha.

12) Pärast hakkas kurb. Mulle nii meeldis esineda! Ma nautisin seda! Aga millal mul jälle võimalus avaneb? 50-dal sünnipäeval võin kõnet pidada või midagi...

13) Öösel nägin unes, et mul oli neegrist kallim. Vahepeal me tülitsesime, aga siis leidsime taas - khm... ühise keele. Kõik läksid suusatama, aga meie ei läinud.
Ma arvan, et see unenägu sai inspiratsiooni kohmakast musist, mille ma Siimule lõpetuseks andsin. (Siim üritas alguses instinktiivselt kõrvale põigelda, aga alistus siis värisedes.)
Meest oli väga lahe mängida!

Kui keegi mu sõpradest mulle pilte saadab, siis panen mõne siia ka üles. Praegu kõik normaalsed inimesed veel magavad vist.

P.S On vist aeg õppida kriitikat taluma.

Kasutades ära kõike positiivset

Emake maa küll, ma ei saa kirjutada oma angsty hurt/comfort fantasy't kui raadiost tuleb kohutav Kollane allveelaev G lauluga sellest, kuidas olla võib halb aeg ka hea!!
Ja lapsed keelduvad seda ära (kinni või teisele lainele) panemast. Ja lapsed keelduvad lubamast mul seda ära panna.
Ja kogu aeg kostab "Laa-la-la-la-la-la-la-la-la-laa-laa!"
 Möire! Möire! 

 Nüüd ma olen juba ligi 3 nädalat haige olnud, aga vähemalt läheb enesetunne tasapisi paremaks. Selle 3 nädala jooksul olen ma korduvalt vestnud neti teel juttu nägusa noore mehega, kes mu südamesse juba aastaid tagasi väikese pesa tegi. Jumal-paraku, kahjuks ei trüki me vastastikku kirjakesi millestki huvitavast. Enamgi veel, temaga on kogu aeg, alates juba mainitud aastatetagusest ajast, kaunis raske rääkida, kui juttu tuleb millestki muust kui ilmast, tervisest või WoW-ist. 

Sest ta saab must kogu aeg valesti aru! Kogu aeg. 

Niipea, kui ma kasutan mõnd vihjet või kujundit või kirjeldust, mida ma eeldan inimesi mõistvat pikemate selgitusteta, lihtsalt sarnase kultuuritausta ja mõtteviisi abil, saab tema aru kuidagi teisiti kui mina asja mõtlesin. Ja ma ei viitsi enamasti klattida ka, et ei, ma ei mõelnud seda, ma mõtlesin hoopis midagi muud. Ning nii läheb jutt väga kiiresti metsa. 

Ta on kena inimene ja esteetiliselt nauditav, kuid ta on ka elav illustratsioon mõistele "inimene, kellega mul suhtlus miskipärast ei klapi". Aga ma kasutasin selle nägusa noore mehe, kellega meil puudub igasugune teineteisemõistmine, pildileilmumise sellisel moel ära, et integreerisin ta oma oma ängistatud fantaasiajuttu. 

Ühele teisele noorele mehele lubasin kunagi, et kui ma teda kasutan, hoiatan ette. /Hoiatasin ka. Tegu on sama jutuga, muuseas. Kaevan liiga suurt hulka meestegelasi kasutades iseendale hauda. =( 

Sellele esimesele pole ma midagi lubanud ja ei kavatse talle ka midagi öelda. Aga ikkagi on selline natuke ebamäärane-ebamugav tunne. 

Et äkki oleks õige, üllas ja viisakas talle öelda? Kui too teine noor mees juba tundis vajadust võtta mult eelkirjeldet lubadus, siis järsku on siuke asi inimestele oluline? Et neist ei kirjutataks eelnevalt luba küsimata? (Isegi kui sest kirjutisest ei tarvitse kunagi asja saada? Isegi kui selle inimese põhjal koostatud tegelane moondub tõenäoliselt töö käigus nii palju, et keegi teda nagunii ära ei tunne? Isegi kui ma ei taha öelda? Teate, ma vist ei ole lihtsalt eriti õige, üllas ja viisakas inimene. ) 

 Igatahes olen ma homme Tartus ja Pärmivabrikus ning loodan teid kõiki seal kell 6 õhtul näha. Loodetavasti õnnestub tunda end hästi ja pakkuda teilegi tunnikese-poolteise jagu kvaliteetset meelelahutust. Või midagi sinnakanti. Aa, ja et te ikka teaksit milliseks vastikuks hallräpaseks koledaks ängifilosoofiks ma olen muutunud:
lõoke says (21:41): homme on mul luulekoguesitlus IIk 

peaks minema ja pead pesema selle eel praegu 

a ei viitsi a peaks 

a ei viitsi 

a peaks 

lõoke says (21:42): a ei viitsi 

issand kui õudne on elu! 

 Veel üks lisandus: Ma olen Päris 

Teate, polegi nii õudne!! =)

Winnetou ja mina

Piina lõppemine on oivaline.
Kui mu peavalu taandus ja lihasevalu lahtus ja palavik langes (umbes 2 tundi tagasi), hakkasin ma piina lõppemise eufoorias isegi uskuma, et olemas on õnnelikud - mitte lõpud, keda huvitavad lõpud, ma loodan oma suremisega paari tunni jooksul hakkama saada ja paar õnnetut tundi ma kannatan välja küll, aga - jätkuvused? Õnnelikud jätkuvused. Ja et isegi minu elust saaks kirjutada romantilise komöödia. Ühe neist, mis tunduvad liiga jaburad, et olla realistlikud, aga just seepärast ongi realistlikud, sest elu ja inimeste perekonnad on tegelikult kohutavalt jaburad.
(Ma ei tunne päriselus ühtegi normaalset perekonda. Kahtlustan, et normaalsus on müüt.)

Nüüd ma pean ainult mõtlema, kas see on hea asi. Et saaks romantilise komöödia. Kirjutada või vändata.
Igal juhul parem kui see, et saaks politseisarja osa või psühholoogilise draama või Winnetou. Oleks õudne, kui minu elust saaks kirjutada "Winnetou"! (Kutt on kõige lahedam mees maailmas, aga armastuses tal ei vea, õde ja isa lastakse maha, rahvas alistatakse ning see sureb ilmselt peagi välja, ja lõpuks, üsna noores eas ja järeltulijateta, notitakse ta ise kah maha. Winnetou triloogia on tõeline edutuseraamat.)

Paistab, et viin jääbki ainsaks lahenduseks

Tütarlapsel viskas kah palavik täna üles.
Arsti käest saime hulga vanu häid loodusravisoovitusi ja kinnituse, et kopsud on puhtad.
Mul endal on palavik varsti juba 2 nädalat.

Keeldun tunnistamas, et mul on mingisugune seagripp. Mina ei oleb siga, mina oleb inimene ja kui mul on gripp, siis igatahes on see Minugripp, mitte sea oma.

Kuulutus-kuulutus

13. novembril, reedesel päeval kell 18.00 (või vähemalt umbes nii),
esitlevad
Siim Kera ja Triinu Meres
või Triinu Kera ja Siim Meres (sest vahet ju tegelikult pole)
Pärmivabrikus (Pikk 58, Tartu linn)
oma luulekogusid
"me vaatame kuud kuni jääme pimedaks" ja "Lagunemine".
See tähendab et ettekandele tuleb pihutäis ilusaid luuletusi
ja muidugi ka sama palju koledaid.
Aeg-ajalt räägivad nad juttu
ja pakuvad keelekastet
ja lubavad naerda.
Kitarristi ei ole,
küünlaid ka mitte.
Stereotüüpne luuleõhtu jääb (loodetavasti) koju.
Tõotab tulla lõbus õhtu.
Tule kae perra!

(PS! Nad ise on pealiskaudsel vaatlusel isegi ilusamad kui neljajalgne trohheus!)

Huvitav, kas viinast oleks abi?

Palavik tagasi. Poeglapse oma samuti. Tütarlaps köhib seltskonna mõttes ka ilma palavikuta.
See on mingi eriti inimesevaenulik haigus.

Inimestest hea meel

Kuus päeva tagasi sõitsin ma Kesk-Eestist rongiga Tallinna.
Poeglaps magas sirevil pingi peal ja mina istusin teise pingi peal kõrvuti keskealise kõhnapoolse naisega. Mõlemad lugesime, mina mingit teismelistele suunatud haldjajuttu Holly Blacky arvutist, tema miskit vana väljanägemisega raamatut, mis paistis olema "Hobune, kes kaotas prillid ära" formaadi- ja eakaaslane. Minu raamat (mitte päris minu, tegelikult eelmisel päeval sõbra käest laenatud) oli põnev, tobe, detailide osas üsna hästi kirjutatud ja väga narrilt armuromantiline.
(Sai siia kaaneillustratsioonist pilt kah üles seatud.)
Lugesin innuga.
Kui me peaaegu Tallinnas väljas olime, sain oma teose läbi ja panin kotti. Kõrvalistuv naine oli ka oma teose läbi saanud ja ütles: "Kuulge, ma sain selle raamatu nüüd läbi. Tahate, võtke endale, lugege - ja kas andke edasi või ärge andke, ise teate."
Minus võttis võimust soe ja hell tunne tema kui kaaslugemissõbra vastu. Kui see teismekas oleks minu oma olnud, ma oleks selle talle vastu andnud, aga kahjuks oli see laenatud! Nii et ma ainult tänasin särava naeratusega, võtsin raamatu ja, pakkinud enda ja oma poja kokku, lahkusin rongist.
Kodus läks mul paar päeva aega, et raamat, mille pealkiri oli "Varjatud seosed nähtamatu maailmaga" lahti teha. Pealkirja järgi ootasin mingit igavat esoteerikat, aga teie olete muidugi juba taibanud, et tegu oli kristliku kuulutusega.
Krt, kus ma pettusin! Isegi igav esoteerika olnuks parem!
Kusjuures see polnud isegi hea kristlik kuulutus vaid sihuke loogikavigadest kubisev, kus tuuakse mingi täiesti asjassepuutumatu näide ja lisatakse "millest loomulikult järeldub, et" ja põrutatakse veidra dogmaatikaga edasi.
Oma haneksminemise vabanduseks võin ainult tuua, et raamat oli tõepoolest ilmunud aastal 1984 ning polnud väliselt üldse sarnane "Vahitornide" ega "Mormooni raamatuga", mis on minu ainsad kogemused vabalt jagatava kristliku kirjandusega.

Aga ometi, aga ometi - mu hinge jäi unelm sellisest olukorrast, kus kõik maailma lugemishuvilised ühistranspordis, kui nad on oma raamatu läbi lugenud (eeldusel, et raamat polnud just nii hea, et teda igal aastal üle lugeda) vahetavad reisi lõpus teoseid ning hea tahe ja keskpärane ajaviitekirjandus jõuavad inimeselt inimeseni, üha kaugemale ja kaugemale, ja kõik on õnnelikud ja maailm palju parem.
Nii võiks ju?
/võtab järgmisel korral reisile minnes kaasa mõne lugemiskõlbuliku mittelemmikraamatu. Äkki sattub mõni lugemissõber minu lähedale.

Ah, ja kuigi sealt on elajaloomalik tulemust linkida muidu kui kopeerides, pakkus see test mulle mu armsaima printsi resultaadiks (õhkab hardalt).

You Scored as Julian

His capacity for mischief and hatred is great, but like most of the princes his love for Amber guides his most important actions. His favorite haunt is Arden Forest, which he traveses on his horse Morgenstern. More than anything else he dislikes being beaten at his own game. In this way he is probably the least mature of all the princes. Still, he is an excellent swordsman and cavalryman, and defense of Amber itself has often fallen into his hands.

Julian 92%
Caine 92%
Corwin 67%
Merlin 67%
Oberon 67%
Luke 58%
Eric 58%
Bleys 58%
Benedict 58%
Gerard 50%
Martin 50%
Random 42%
Dalt 42%
Brand 33%

(Naiste test oli esiteks igavam ja teiseks ei pakkunud resultaat sugugi samaväärset rahuldust):

You Scored as Dara

Merlin's mother and Corwin's mate.Even with their enormous differences she remains fond of Corwin, and although she refuses to admit it, she is suspected to be searching for him on her own. The feeling in the Courts of Chaos is that if anyone finds him it will be her.Tied to rationality much less than Amberites, and yet understanding Corwin's inborn dependence on reason, she is able to spring free from traditional thought and figure things out in a wholly unique manner.

Dara

83%

Fiona

67%

Llewella

58%

Deirdre

58%

Vialle

42%

Flora

25%

Dara nimelt on kõige tüütum naistegelane kogu sarjas, v.o ainult Deidre v.a. =(