kolmapäev, 17. märts 2010

Kala mädaneb peast

Nüüdseks olen ma täpselt 2 nädalat kogu aeg haige olnud.
S.t. et kogu mu läbi veebruari kestnud hoolika trennikava jälgimise abil saavutatud lihaskonna areng on kähku jälle tagurpidi alguspunkti tagasi ära käinud.
Ja kuna mul on kogu aeg palavik (mite suur, selline 37 kandis tolknev), võtab kaks korrust treppe käia üle kere higistama ja peaaegu hingeldama. Ja pidevalt on paha olla ja maitset tunneb ainult hästi rasvastel ja magusatel asjadel (nädalakaloraazhist umbes poole annavad Karumsi vaniljedesserdid umbes, hakkab tunduma). Täpsed kirjeldused sellest, mis mu ninast tuleb, jätan esitamata, sest mõnedel lugejatel võib olla nõrk magu või parasjagu eine käsil.
(Mind ennast absoluutselt ei sega jälkustest rääkimine söögi kõrvale. Ei sega isegi jälkuste söögilauale välja laotamine söögi ajal, sest ma korjan oma toidu lihtsalt eest koomale ja söön edasi. Aga näinud olen igasuguseid inimesi ja ma olen liiga õel loomus, et nende söögiisu alla viia. Kui mina rasvun, las rasvuvad nemad ka!)

Ja see kirjeldamata jäänud ollus, mis tuleb ninast ja kurgust umbes võrdse sagedusega, on ilmselt paiskunud ka kõrvadesse, mis viimasel kahel päeval lausa valutavad, ja mitte vähe.

Vaevad on kestnud nii pikalt, et käisin isegi arsti juures.
Sain soovituse Humeri osas (mhmh), soovituse käsimüügiravimi osas ja (jesss!) retsepti ka. Ostsin kõik peale Humeri välja.
Käsimüügiravim maitseb hästi vastikult, mis on väga tore, sest ma usun sellesse niimoodi rohkem. (Platseebo elagu!)
Antibiootik ei paista esialgu suurt midagi tegevat peale selle, et magan järjest paremini (ja kauem).
Aga muidu ma ei tunne end paremini ja imelik 37-kraadine purjusoleku tunnet tekitav püsipalavik ei lahku.
Mis on halb.
Õnneks on mu töögraafikud nii hõredad, et need asjad, mille eest raha võiks nagu ka saada, suudan enam-vähem ikkagi ära teha ja muud asjad... noh, need on muud asjad ja neist võib lõpuks ka loobuda, eks ole.

Ma ei tea, kas haigusega seoses või niisama, on mind tabanud veendumus, et ma ikkagi ei oska lugusid kirjutada.
S.t. kirjutama peaks ju selliseid asju, mida endale meeldiks lugeda (ma ei pane siia küsimärki, sest ma olen selle väite õigsuses väga veendunud). Aga mul paistab see õnnestuvat ainult puhuti ja siis ka üsna planeerimatult. Kui ma teen mingi looplaani ette ning seda siis usinalt järgin, hakkan kirjutist mingil hetkel lihtsalt vihkama, sest see ei ole selline, ei ole kohe üldse selline, nagu ma lootsin teda kava tehes olevat.
Ta võib olla midagi muud, aga seda midagi muud ma ka ei suuda näha, sest mu pea on võimeline töötama ainult suunas "kuidas teha sellest asjast see, mida ma algselt tahtsin"? (Vastus: pane põlema ja alusta uuesti, enamasti.)

Kõige pikem lõpetatud asi, mis mul kirjutatud on, seisab juba aasta otsa kasutult kõvakettal ja ootab, et ma unustaksin ta nii täielikult ära, et suudaksin temast uue läbikirjutamise käigus senist teksti täielikult maha kustutamata midagi põnevat luua.
(Praegu on ta ohtra armastusega loodud ja võigaste piinamiskirjeldustega kaunistatud surmigav 60-leheküljeline heietus, kus ükski tegelane ei ela ja ükski reaktsioon pole loomulik ja lugejad ei suuda enamasti sündmusigi jälgida, sest need on liiga keerulised ja hakitud.)

Samas, v-o see kasutult seista laskmine ongi võti?

Kulutan praegu loomingulise kriisi seisundit (e. ma ei suuda midagi uut kirjutada, tahtmata seda kohe ära kustutada ja igaveseks unustada ja oma ajust liivapaberiga välja kraapida) loo peale, mis on kuskil 3 a tagasi kirjutatud ja mida ma pärast seda kordagi üle pole toimetanud, sest ma ei suutnud enam näha, miks pagana pärast ma seda üldse kunagi alustasin, lõpetamisest rääkimata.
Huvitav on see, et kui muuta ära idiootne lõpp, maha võtta liigne jutustavus ning lisada juurde kõvasti dialoogi ning pinget, võib sellest loost veel üsna asjagi saada.
Nüüd, 3 aastat hiljem, on esialgsed vead ikka väga silmatorkavad => neid saab parandada küll.

Kui kedagi huvitab, miks ma üldse kirjutan, kui see võtab mult nii kaua aega, nii palju vingumist ja juuksekatkumist jms siis - kirjutamine on peale etlemise ainus asi, milles ma olen elus saavutanud mingit spontaanset tunnustust.
S.t. ma oletan, et see on miski, mille peale mul on mingit loomulikku annet ja mille kallal järelikult tasub siis ka tööd teha.
Lisaks muidugi see, et mulle meeldivad lood, dramaatika ja pateetika (ja ma ei põlga seejuures odavaid võtteid nende tekitamiseks), ja ma pole leidnud kaugeltki nii palju heas stiilis kirjutatud dramaatilisi ja pateetilisi lugusid lugemiseks, kui mulle meeldiks.
Kus viga näed laita, seal tule ja aita, eks ole.

Muidu, ilusad sõnad meeldivad mulle ka.
Kui interpunktsioon ja reavahed välja arvata, meeldivadki mulle kirjutamise juures kõige rohkem ilusad sõnad - nagu raudpuu, verikuum, või surmakarva. (Mitte igatsusluiged. Emakese maa ja kõige nimel, mis on teile püha, ma ei taha mitte kunagi enam lugeda ühtegi raamatut, mis sisaldaks sõna igatsusluiged!)
...ja kujundid. Ma armastan kujundeid.

Kunagi otsustasin ma, et proosaavaldamiskatsetega teen algust siis, kui mul on valmis 3 lugu, millega ma reaalselt ka rahul olen.
Praeguseks tundub see peaaegu saavutamatu eesmärk olevat. 3 lugu, millega ma ise ka rahul olen, no palun!
Pilt siit.
(Seda juttu seal pildi juures ma ei viitsinud lugeda. Mis huvitavad mind teiste inimeste kirjutamishädad, mul on endalgi piisavalt!)

4 kommentaari:

  1. Kas mõnes raamatus oli tõesti sõna "igatsusluiged"? Oh heldeke.

    VastaKustuta
  2. Eesti noortekirjanduse klassika ja kohustusliku kirjanduse ema: "Kadri".

    Seal on see sõna sees.

    VastaKustuta
  3. Ai. Olin selle juba õnnelikult unustanud.

    "...see peeneim terasetoode, mille jäme ots jälgis kangast märkimisväärse ahnusega..."
    Amanda McKittrick Ros.

    VastaKustuta
  4. Hämarikuhaugid!
    Ma ei mäleta, kes kirjutas, aga loodetavasti ma ei tunne teda isiklikult... Sest minu arvates ei sobinud nood haugid ei konteksti, ei lukku, ei sõnavarasse.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.