Ma nägin und.
Kõigepealt nägin und kahest nägusast noorest vennast koondnimedega, ütleme... Sam ja Dean. =) Sam ja Dean olid elanud vaprat ja seikluslikku elu, päästnud inimesi ja pannud seejuures ohtrasti oma elu ohtu.
Mis oli raske töö, nagu võib näha nende ilmetest sellel pildil.
Nad asusid pärast järjekordset maailmapääsmist puhkuse võtnuna elama nunnusse suvilarajooni, mis nägi välja umbes nagu Kalle Blomkvisti kodulinn varasuvel või midagi sinnakanti. Nende maja oli valge ja õitsvate põõsaste vahel, meenutades üsnagi vendade Lõvisüdamete talu, ainult et see polnud talu.
Sam ja Dean võtsid endale paikseks jäämise puhul ka koera, kes oli ühtlasi sõjaveteran ja tulihingeline militaar, mitmete ordenitega autasustatud, ja teadis varsti enamikku saladusi nende senisest elust. Ja oli nende parim sõber.
Sam, Dean ja koer sõbrunesid kohalike lastega, eriti väikese umbes kuueaastase tüdrukuga (kes oli vist mina, natuke. Tal polnud muuseas esimesi hambaid, aga oli kaks haralist rotisabapatsi.)
Siis selgus, et Deaniga oli mõni aeg tagasi juhtunud üks väga paha asi.
Noh, stiilis neitsi ja sõjaväerong.
Koleda kogemuse üleüldise hirmsuse tõttu tekkis tal traumajärgne amneesia ja ta ei mäletanud asjast midagi, aga miski järjekordne väiksemat sorti kangelastegu raudteel vallandas nood mälestused, ja siis ta läks täitsa hulluks.
Väga kurval moel.
Kui ta oli juba mõnd aega hull olnud, üritas ta end maha tappa.
Sam muidugi päästis ta ära, sest ta oli väga pühendunud vend.
Siis kirjeldas Dean talle üksiasjalikult kui paha tal olla on, ja veel üksiasjalikumalt, kui paha on üldse olla õnnetu hull, ja nõudis välja loa ikkagi suitsiid ära teha.
Sam oli nõus, sest vastuargumente justkui polnudki.
Dean tappis enda ära. Ja siis tappis pärast Sam ka ennast ka ära.
Koer nuttis, ulgus ja halas, aga ega laipu enam ei ärata.
Siis läksime mina ja koer päikesepaistel mööda tolmust kruusateed linnast välja teadmisega, et film algab kohe uuesti algusest e. siis Sami ja Deani väikelinna elama-asumisega.
Koer arvas, et läheks õige sealt linnast igaveseks minema. Sest see kõik on uuesti läbielamiseks liiga kole.
Aga mina arvasin, et hei, me nüüd teame, mis juhtub, äkki prooviks nagu... asju muuta, midagi parandada, leida natuke õnnelikum lõpp?
Koer vaidles vastu, et Väga Paha Asi on tegelikult juhtunud ju aastaid tagasi ja me ei saa sinna midagi parata.
Mina vaidlesin omakorda, et mis siis, me saame ehk muuta Deani (ja ühtlasi ka Sami) reaktsioone sellele, kui me ... noh, oleme valmis toetama ega ehmata ühe hooga ära, et appi-appi-mis-me-teeme?! Ja mina olen ju nüüd täiskasvanu ja mitte kuueaastane, keda peab kaitsma ja kelle jaoks asju pehmendama, äkki saame midagi reaalset ära tehtud!
Tükk aega vaidlesime.
Koer ikka arvas, et nagunii ei tule midagi välja ja me saame ainult ise veel rohkem haiget ja tema ei taha seda kurbust uuesti läbi elada.
Mina arvasin, et kammaan, no vähemalt PROOVIME midagi parandada! Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Et kõik läheb nagu juba läks? Aga nii ju ongi juba läinud! Äkki ei olegi palju vaja, et teha paremini? Noh?! NOOOH?!
Kuna film pidi kestma umbes kaks tundi, ja mul kulus koera veenmiseks umbes 15 min, jäi meil umbes tund ja kolmveerand, et luua uus, õnnelikum lõpp.
Olime just algust teinud, kui neetud äratuskell kell 6.50 helises, ja ma pidin üles tõusma.
Aga nii põnevat ja samas lamedalt ja ilmselgelt sümbolistlikku und polegi nagu ammu aega näinud.
Täiesti selge, eks ole: lõpus olid minu kaks poolt kirgliselt vaidlemas teemal, kas riskida kaotusega ja teha midagi või siis mitte midagi teha ja kaotusega juba ette leppida.
Pluss veel:
+ Sa ei saa muuta minevikusündmusi, aga saad muuta oma reaktsioone nendele.
+ Ma pole juba 2 kuud Supernaturali vaadanud ja mul on võõrutusnähud.
+ Väikese tüdrukuna olin ma võimetu, kuigi armas, aga täiskasvanud naisena vähemalt enda meelest võimeline. Igast asjadeks.
+ Enese äratappamine probleemilahendina võib tunduda küll lihtne, aga tegelikult võiks seda siiski teadliku pingutusega vältida.
+ Unenäos oli minu esmane toetusaktsioon Deanile see, et kui me mingil nende naabrite korraldatud ja lastega kirjatud aiapeol (mina ja mu Poeglaps olime seal Koera külalistena aktsepteeritud) kohtusime, kibelesin ma kogu aeg ütlema, et ei, ma ei kavatse temaga magada.
Kahjuks ärkasin ma enne selle tähtsa fraasi edastamist üles. => I can't say NO!+ Koer, kes oli sõjas käinud ja ordenitega ja keda kõik kohtlesid kui inimest, lubades talle inimestest sõpru, toolil istuda ja torti süüa, koer kellega asju läbi räägiti ning kellest hooliti - aga kes tegelikult oli ikkagi koer ja mitte inimene => minu igavene ebakompetentsuse ja amatöörlikkuse tunne, mida ükski tunnustus ega kinnitus teiste inimeste poolt ei suuda olematuks teha.
Tegelikult olen ma ikkagi koer ju! =)
+ Astrid Lingren on lahe. Simak on ka lahe. Ma peaks rohkem raamatuid lugema!!
+ Deani kurja kogemuse ehk siis kõige kurja aluseks olid nimetud sõjaväelased. Need olid vist vene sõjaväelased pealegi. Nii et kõige kurja aluseks on tegelikult nimetud punaväelased!! Kommunistide käsilased! Ja pealegi oli asjaga seotud ka raudteetransport loomavagunis. Vaene eesti rahvas ja meie kollektiivne lein, mis minu alateadvustes edasi pulbitseb!!!
+ Samas oli ka koer eksmilitaar. Ja mina, pärismina, olin ju ka noorest peast ilgelt vastik olevus, suisa kuri.
(Mitte meelega. Rohkem hoolimatusest ja lollusest.)
+ Need 15 minutit, mis läksid filmi algusest koera veenmisele, et "teeme nüüd ometi midagi!" vihjavad kahtlemata minu tundele, et ma oma nooruse häbiväärsel moel raisku lasin ja oleksin võinud selle hoopis paremini veeta/sel ajal hoopis rohkem ära teha. Samas tund ja kolmveerand mis veel alles on, teatavad rõõmustavalt, et
veel on aega.
Nii lihtsad ja otsesed allegooriad, et lausa häbi hakkab. Võiks ju arvata, et alateadvus suudab kuidagi kavalamalt kujundeid leida, aga ei.
Mu salajasimad hingesaladused on klisheed!
Taevas, kui piinlik :(
