reede, 26. november 2010

Virtuaalse suhtlemise puude vol 2 e. vast tuleks lihtsalt pidudele sülearvuti kaasa tassida

Vol 1 oli see.

Korraga tekkis tunne, et probleem ei ole üksnes minus.
Olen elanud egoistlikus pimeduses ja kui ma ei suutnud inimestega sujuvalt, ehtsalt ja vahetult suhelda, süüdistanud alati ja järepidevalt iseennast sotsiaalses küündimatuses, mõttejäikuses ning koledas elevantlikus trampimises ühiskondlikel suhtlusnormidel.
Ja vaikselt sinna juurde mõelnud, et "aga kui nad loevad mu avalikku võrgupäevikut, siis nad ju näevad, et ma olen tegelikult seestpoolt kaunis, lihtsalt inimesetega natuke kohmakas. Vast võtavad selle põhjal aega ja pingutust mu võluvasse isikusse süüvida ja siis, kui oleme võõrastuse pealt kuhugi edasi liikunud, siis ma suudan ju juba päriselt suhelda ka!"
Selle lootuse põhjal ei ole ma ka panustanud midagi reaalsuhtluse õppimisse vaid rahumeeli edasi bloginud ja suhelnud, nagu ma seda ikka teen.
Isegi hoolimata tõsiasjast, et viimasel ajal ei ole see kavatsetud edasiliikumine võõrastuse pealt millegi muuni eriti kellegi peal toiminud ja koguni vanade sõpradega on juba natuke raske südamest südamesse kõnelda.

Kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska...

(viimase aja pärliks oli korrata peol pärast kaheminutilist jutuajamist vestluskaaslasele kolm korda: "On ju raske rääkida, kui millestki rääkida ei ole!" Kui too inimene siis, õudus silmis, ettevaatlikult selg ees taandus, tabas mind korraga arusaam, et v-o tema arvates ma nimetasin teda lolliks, kel pole midagi öelda. Kolm korda, et ta ikka kindlasti aru saaks. Tegelikult ma muidugi üritasin omaenda kokutamist sotsiaalse suhtlemise hirmsale keerukusele viidates välja vabandada, aga noh...
Muide, ega ma ka netis alati end õigesti väljendada ei suuda: mu eilset postitust, näiteks, interpreteeriti rünnakuna mu oma võrgupäeviku kommentaatorite vastu, kuigi mina oigasin omast arust hoopis Postimehes esinenute üle. Aga vahel juhtub ju ka parimatega meist, kas ei?)

Niisiis, kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska, tundus järjest juurde tulevat ja ma ei tahtnud hästi uskuda, et mina ise muutun päev-päevalt järjest abitumaks ja jõhkramaks suhtlejaks, mõtlesin, et võiks ju asja ka teistest küljest vaadata. Äkki on inimesed, kellega ma suhelda püüan, kuidagi teistsugused kui need, kellega ma lapsest saati harjunud olen?

Niipea, kui olin asunud asja teistest küljest vaatama, avastasingi koheselt, et sedasama minu sündroomi "kirjalik monoloog tuleb palju paremini välja kui suuline dialoog" esineb ühiskonnas igal pool ja tohutult.
Eriti on seda märgata, kui inimene on mulle enne mingist asjast suuliselt rääkinud, ja pärast näen ma tema samast asjast rääkivat kirjutist. Kirjutised pole mitte ainult ülevaatlikumad, kaunimas keeles ja loogilisema ülesehitusega, need on ka vaimukamad, sisaldavad väikesi kavalalt tekstisse poetatud nalju ja mõjuvad huvitavamalt.
(Ja siis ma vaatan inimest, kellega ma raskustega midagi räägitud saan, ja mõtlen "Aga kirjutab ta ju nii hästi! Kui kurb, et me tegelikult ei klapi!" ega ürita üldsegi tema hingepõhja üles leida, sest see tundub lihtsalt nii lootusetu. Haha, nii palju siis sellest, et teised peaksid minu võrgupäeviku mõjul tahtma minuga suhelda isegi siis, kui see esialgu välja ei tule!)

Meie ühiskond on ilmselt suisa üle külvatud pooliti netimaailma kolinud ning seega kirjaliku suhtlusega harjunud inimestega. Me kõik käime ringi ja esitame oma monolooge, esineme üksteisele, selle asemel, et midagi jagada, üksteisele reageerida, kuulata. Demonstreerime ennast - aga tegelikult ei suhtle.
Samamoodi on ringtantsu ja paaristantsude asemele tulnud tantsustiil, kus sa ei pea teiste tantsjate ning nende sammudega üldse arvestama, sest teie kehad ei puutu tantsu ajal praktiliselt kokku. Sul pole tegelikult partnerit (tervest hulgast teistest tantsijatest, mida nõuavad rivi- ja ringtantsud, rääkimata) vajagi, tantsimine tähendab lihtsalt oma keha rütmilist liigutamist, ilma et oleks minimaalseltki sinu asi, mida teevad samal ajal teised su ümber.
Sisuliselt on selline tantsimine ka monoloog.

Muuseas, ma tantsin üksi väga meelsasti ja sageli ja mul tõepoolest on partneriga tantsida raskem. S.t. meeldib küll, aga eriti ei oska teise inimesega kaasa minna. Siis ma üritan end vabandada ja kokkuvõtteks tantsin paaristantse, nagu Archie Goodwin pahakspanevalt märgiks, heatujuliselt.
Itsitades ja püüdlikult.
(Archie täielikumat seisukohta heatujulise tantsimise osas vaata Rex Stouti raamatust "Šampanja ühele".)


Nüüd, tegelikult ma tõesti tahaksin päriselt suhelda (ja päriselt tantsida osata). Leida teemad, millel inimestele meeldib rääkida, ja siis neid tõepoolest ka kuulata - alati on tore kuulata, kui keegi millestki õhinal räägib (kui nad just pealetükkivalt ühte ja sama juttu ei korruta alailma).
Mu poolest pidagu või monoloogi!
Aga see lukk, see riiv, ma ei tea, kõveraks pööratud nael, mis inimese õhinateemade ust kinni hoiab, tuleb enne üles leida ning lahti muukida.
Ja seda ma viimasel ajal ka kohe üldse ei oska. Olen elanud üle palju ootamatuid piinlikke vaikusi, kui liiga avalikult küsin, ning veelgi piinlikumaid ukseprao ümber naljatamisi, mis kaasnevad mu püüetega vihjamisi uurida.

Pean võimalikuks, et probleem polegi ehk nii väga minus ning minu kohmakuses ja hädisuses - v-o on meil, internetiinimestel, avanemiseks lihtsalt vaja klaviatuuri ja ekraani? Või vähemalt kirjutatud sõnu?

Pilt ühe lahke tuttava tehtud, illustreerib dialoogi eeliseid monoloogi ees - kui me oleksime lähenenud monoloogiliselt, oleksin ma saanud märjaks ja kurvaks ja veel haigemaks, sest need krdi kummikud mu jalas olid just selle päeva valinud katkiminekuks.

P.S. Mina muidugi ei leia õhinaust üles ka msn-i teel, nii et tegelikult on asi ilmselt ikkagi minus, aga kui ma olin selle kõik kirja pannud, hakkas ka kahju niisama maha kustutada. Ikkagi täitsa kena monoloog, eks ole.

23 kommentaari:

  1. see monoloogi-dialoogi vastandumine on küll huvitav. Võibolla peegeldab "monoloogimise" trend lihtsalt inimeste egoistlikkust praeguses ühiskonnas. Mina ise olen tähtis, nii eriline oma väärtuslikest mõtetest kuni minu erilise näonahaga kohanduva meigikreemini. No teised.. ma võin ju teisi natuke kuulata, võibolla, vahel.. aga et siis oleks huvitav :)

    VastaKustuta
  2. tead kui raske on, kui sa oled kergestivaimustuv inimene ja räägidki õhinal igasuguseid asju - ja iga kord tuima järjekindlusega 99% vestluspartnereid vaatab sind kui idiooti, on ilmselgelt huvitud või leiavad, et see, mis sind niiväga vaimustab, on mõttetu.

    umbes viiekümnendal korral tekib tunne, et... mis sellest siis ikka rääkida.

    VastaKustuta
  3. ...ja kuna kõik on sihandased Minaminad on neil ka omavahel väga raske.

    Käes! Seepärast polegi tänapäeval kuigi palju pikalt püsivaid paare, et nad pole harjunud üksteisega arvestades tantsima!!

    VastaKustuta
  4. hee, see on v2ga huvitav teema, igap2evane ja oluline selline:D minu viimase kahe aasta kogemus, mille jooksul ma olen suhelnud ma arvan et umbes nii neljakohalise arvu inimestega, on kardinaalselt erinev sellele eelnenud elu kogemusega. kohatine masinsuhtlemise vajadus n2itab h2sti k2tte tyypmustrid ja rahustab hinge:) yritan paar p6hiprintsiipi meelde tuletada ja enamv2hem arusaadavalt kirja panna (sest kirjalik suhtlemisviis ja arusaam selle vajalikkusest on mul elusa suhtlemise k2igus mandunud, vabandan ette):

    esiteks. k6ik inimesed vastastikuse mitteklappimise t6ttu omavahel suhtlemiseks ei sobi ja kui just situatsioon ei n6ua l2vimist, siis ei maksa ka vaevuda yhepoolselt pingutama. kui situatsioon siiski on n6udlik, tekib suhtlusteema iseenesest... v2hemasti on see pikapeale harjutatav. maailm on toredaid tegelasi pungil t2is - miks siis vaevata end kelleski selle huvitava ja hea yles leidmisega kui see juba liigsete pingutusteta v2lja ei paista.

    teiseks. sel hetkel kui ma arvan, et ma olen kellestki kvalitatiivselt erinev (st parem v6i halvem) v6i lihtsalt "liiga erinev", tekib suhtlusblokeering t2iesti iseenesest ja keiss on kaotatud. lihtsam on edasi liikuda ja mitte p6deda. 6nneks on enamasti v6imalik tunda, et me k6ik oleme siin universumis koos ja yhesugused, nii et seda blokki ei teki.

    kolmandaks. minu kogemuses suurem osa (neid kes on v22rt pingutust v6i kellega on kohe alguses lihtne jutu peale saada) on siiralt huvitatud sinu minast ja sinu Loost, sest see annab lisav22rtust nende enda Loole ja minale. nad teavad, et iga inimese enda mina on 6igustatult k6ige t2htsam ning ainus elamise m6te ning neile meeldib enda mina rikastada teiste inimeste lugude kuulamisega - seni kuni need teised ei yritan nende loost teerulliga yle s6ita. suhtlus on vastastikune lugude vahetamine ja nendest 6ppimine, pealetykkivuseta.

    neljandaks... hetkel pole meeles.

    sellised on praegu meelde tulnud ideaalse suhtlusmaailma n2idised, mis minu universumis seni t88tavad. rohkem kui kahe s6naga kokku v6tta ja yle korrates: meeldivad suhtlejad teavad enda v22rtust ja aktsepteerivad, et k6ik teised inimesed on p6iprintsiipides samasugused; kui kellegagi (v6i m6ne konkreetse grupida) on alati ebameeldiv suhelda, siis t6en2oliselt pole ta pingutust v22rt (v2lja arvatud perekondlike jmt seoste puhul, mille kohta mul puuduvad n6uanded).

    VastaKustuta
  5. Mitte inimesed ega sina pole teistsugused, vaid me kõik jääme lihtsalt vanemaks ja inimeste maailm ammendab ennast järjest rohkem meie jaoks.
    Järjest vähemaks jääb asju, mis erutavad.

    Näiteks väikeste lastega saab rääkida KÕIGEST, sest neile meeldivad KÕIK asjad (ema-isa, tädid-onud, mänguasjad, kutsu-kiisu, lasteaiatädi, suvi-sügis-talv-kevad, liivakast, jõgi, puud, autod, kivid, linnud jne).

    Teenageridega saab rääkida VÄGA PALJUDEST asjadest, sest neile meeldivad VÄGA PALJUD asjad (rockstaarid, teleseriaalid, arvutimängud, muusika-filmid-raamatud, ägedad autod, moodsad riided, klassiõed-vennad, sõbrad, peod jne).

    25-aastastega saab rääkida MITMETEST asjadest, sest neile meeldivad MITMED asjad (karjäär edukas firmas, uus liisitud auto, kodulaen, Gucci käekott, puhkus Austrias).

    35-aastastega saab rääkida MÕNEDEST asjadest, sest neile meeldivad veel vaid MÕNED asjad (täisjoomine jalkabaaris, salaarmukese pidamine,… veel midagi?).

    Üle 35-aastastega saab rääkida… hmm…?

    Ja siit siis küsimus: kui vanad on need inimesed, kellega sa suhelda üritad?

    VastaKustuta
  6. Minule meeldivad ka kutsud ja kiisud, vanaemad ja suvi-sügis-talv-kevad ja mänguasjad ja jõed-metsad-mered ja noh, pole mõtet kõike korrata, aga Anonüümse kommentaarist mulle meeldivad peaaegu kõik nimetatud artiklid :)(Kodulaen ja autoliising siiski kindlalt mitte.) Meeldivad kohe vaimustumiseni. Ja ma olen täitsa üle 30-ne. Probleem on pigem selles, et ühel hetkel teab valdav enamus mu tutvusringkonnast, et mulle need asjad meeldivad. Ja siis muutub tekst igavaks nii neile kui ka mulle endale. Sest kaua sa viitsid kuulata või rääkida ühte ja sama lugu natuke erinevas sõnastuses.

    VastaKustuta
  7. kui r22kida arvamustest, mitte asjadest ja kui end vanemaks saades arendada selle asemel, et end tihedamalt enda jaoks v2lja m6eldud raamidesse suruda, siis teemade valdkond, millest r22kida, laieneb, mitte ei kitsene. huvitav on r22kida arvamustest, mitte asjadest. 'Fahrenheit 451" oli see raamat, mis kirjeldas minu meelest k6ige t2psemalt yldlevinud suhtlusmustrit, millega end nurka kinni joostakse. kirjeldus seisnes selles, et v2ga paljud inimesed t6elise suhtlemise asemel enamasti lihtsalt mainivad erinevaid asju alates automarkidest filmideni. selge, et varsti hakkab igav. =D

    VastaKustuta
  8. Triinu kommentaare lugedes tuli mul peale tunne, et kõik mu mured on taandatavad probleemile "ma olen nii imeliku kujuga puzzletükk, et ega väga keegi ei klapi minuga lihtsalt."

    See ei olnud eriti julgustav.

    Anonüümse kommentaari peale ma olen sunnitud tõdema, et ei ole noortega kergem, vastupidi. "Mis teed?" ja "Mis muidu teed?" + vastused ning samasisulised vastuküsimused on hirmus tupiktee. Sealt edasi kaeva nagu noaga puu sisse auku.

    Vanemad enamasti midagi ikka väljendavad. Isegi "kenad rinnad" on parem vestlusalgus kui "mis teed?" Kui inimesel on asjade suhtes mingisugune seisukoht, mida ta on valmis väljendama, siis sealt hakkab juba tasapisi looma.

    Tumen, aga saame jälle kokku ja teeme midagi, selle asemel, et ainult rääkimisega leppida. Äkki on vestlusele ka kasuks =)?

    (Tingimusel, et ma pole nii laip, nagu ma pärast mängu olin.)

    VastaKustuta
  9. Tumen, sa vaimustud täisjoomisest jalkabaaris ja salaarmukese pidamisest?! Ja Gucci kotist ka... vau, mul on su kohta veel palju õppida!

    VastaKustuta
  10. Anonüümse kommentaari järgi oleks ma jüsku anomaalia - enamiku lastega ei julge üldse suhelda (ei ole, millest rääkida, sest neid ei huvita reeglina need asjad, mis mind), teismelistega leiab ühiseid teemasid kergemini, oleneb teismelisest, ainus häda, et neil on enamasti enesehinnang hapram kui täiskasvanutel ja siis uisuta nagu õhukesel jääl; vaat täiskasvanutega on juba lihtsam.

    Postitusest endast jäi silma see õhinaga inimeste puudumine füüsilisest maailmast - võimalik, et õhinlasi on vähe, aga kas tõesti ei tule õhinaga inimesel õhin ka suu kaudu välja? tähendab, teistel peale minu ei tulegi või? kodus A. peab vahel ekstra paluma, et õhin mul kogu aeg suust välja ei ajaks.

    VastaKustuta
  11. tavaliselt kui ma synnipaika tagasi tulen, j2tkub 6hin m6nda aega v2ljumist, aga umbes n2dala v6i nii p2rast olen vait kui sukk, sest mulle on selgeks tehtud, et keda ikka huvitab, eks, olgu parem vait. siis ma j2lle p6genen ja ravin end natuke aega sobivamas keskkonnas, et ei tunneks end liiga veidra kujuga puzzletykina.

    p6genemise ilu seisneb selles, et kuhu iganes minna, Iseennas tuleb alati kaasa, aga keskkonnast tulenevad probleemid vahetuvad. nii filtreerub l6puks v2lja, et mis on teiste inimeste syy ja mis iseenda. l6puks, igayks kes otsib, leiab oma puzzlepaki yles:)

    see on 8eldud mitte selleks, et n2idata kuidas p6enemine on ainus viis enda leidmiseks vaid selleks, et anda lootust k6igile, kes end liigselt veidrikena tunnevad: igayhel on siin maailmas oma koht ja hingesugulased olemas:) need tuleb vaid yles otsida.

    VastaKustuta
  12. Jube huvitav jutt. Räägi ilmsi ka nii. :)
    (Ehkki ma pole ausalt yteldes märganud, et Sa kuidagi igav oleks.)

    Mina ilmselt ei oska suhelda yhelgi viisil, sest ma ei mõista tantsida isegi yksi mitte.

    Mis puutub perekondlikku suhtlusse inimestega, kellega pole millestki rääkida, siis võib alati kuulata ja noogutada. Perekondliku suhtluse aegu pakutakse tavaliselt syya, niisiis tuleb panna põhirõhk toidule ja vabandada end alatasa ettekäändega, et suu on täis.

    Anonyymi kommentaar kõlab, nagu selle oleks kirjutanud filosoofilises meeleolus teismeline. Või blaseerunud 33ne. Igal juhul pole sel reaalsusega kuigi palju pistmist; enamik inimesi ei taha kodulaenust tänapäeval silpigi kõnelda, kui teema järjekindlalt yles võtta, nad põgenevad või hakkavad jooma.

    Su pakutud jutualgust peaks kunagi kasutama. Mis Sa ise selle peale tavaliselt vastad? "Aitäh, on kyll, jah. Ega su enda omadel ka viga ole."?

    VastaKustuta
  13. Leian, et mu hiljutine lemmiktsitaat sobib hästi konteksti:

    "Probleemi ei saa lahendada mõeldes samaviisi, nagu me mõtlesime seda tekitades" - Einstein

    Tee midagi teadlikult teisiti kui tavaliselt. Nii tekib uusi situatsioone, kogemusi, mõtteid.

    Mina näiteks ei kommenteeri kunagi blogisid, ainult loen. Siit tekkiski mõte, et äkki peaks.

    VastaKustuta
  14. Ma olen veelgi suurem suhtehälvik, ma ei blogi ka eriti, lootuses, et sealt keegi avastab, kui tore ma olen.
    Lisaks ma ei arva ka, et kõik need, kes seda nõnda püüavad, tingimata TEGELIKULT seda oleks.
    Mu ainuke õlekõrs seisneb selles, et ON veel mõned inimesed, kellega ma suudan suhelda ja järelikult täiesti lootusetu olukord ehk pole.

    Anonüümiku ja vanuseskaalaga ma samuti nõus ei ole. (vaadake või filmi "Harold and Maud") Suhe on midagi muud kui matemaatiline numbriskaala ja seejuures,
    NB!, ma armastan matemaatikat! [üksildase hundi tunnus vist seegi] Suhe on midagi palju tabamatumat...

    Inimesed on erinevad ja mõjuvad meile (rängemalt või kergemalt) erinevad asjad. Asi pole kidlasti ka ainult selles, kelle-millistega me lapsest saati
    harjunud oleme. See eeldaks, et lapsepõlves mingeid suhtlusprobleeme ei olnud. Minul oli küll. Aga - see, et kirjalik monoloog tuleb paremini välja
    kui suuline dialoog, on minu puhul päris suurel määral seotud sellega, et kirjutades ei saa keegi vahele segada, sind poole lause pealt katkestada.
    Inimene loeb su jutu läbi ja SIIS ütleb, mis tal öelda on. Asi, mida IRL dialoogis väga harva kohata on.

    Worse - mulle ei meeldi tantsiga ka! :D Täielik asotsiaal, mis? :D
    Olen mitu korda kutse saanud, küll rahvast, küll muud tantsima tulla ja paar korda olen kaaluma ka jäänud, aga seni jäänd sinnapaika.
    Ma ei põlga neid inimesi (muidu ma ju ei kaaluksi), ma ei pea neid imelikuks ega eliidiks, mulle kohati mingit hoogsat lat-am tantsu meeldib vägagi vaadata,
    aga... selle enda peale võtmine ei köida mind. Ma ei vaimustu sellest. Ja ma pean inimesi, kellele ei meeldi tantsisda ülimalt normaalseteks inimesteks.

    Aga kui sa lubad lõppu kahe sõnaga isiklikuks minna, siis sinu blogi pealkiri "Maha äng" ja mõte MINNA ja hakata reaalselt suhtlema on olnud ainsad, mis mulle viimase paari kuu jooksul praktilist mõtteainet andnud on. Või tuge.
    Ma küll pole veel midagi konkreetset ette võtnud, aga nii... teoreetiliselt :))

    VastaKustuta
  15. Keegi, kes oma õhinateemadega on mõnikord sind ära tüüdanud ja hirmustanud ...
    Keegi, kes hindab dialoogi, vahib kuulajale suhu ja valmis kõike defineerima ja vajadusel asja kaks või kolm korda üle rääkima ...
    Keegi, kes mõnikord tahaks vaid, et sa hajevalt noogutaksid, selle asemel, et jalga lasta ja kuu aega telefoni mitte võtta ...
    ... tuletab lihtsalt (tagasihoidlikult) OMA olemasolu meelde!

    VastaKustuta
  16. Mulle on päris-päris mitu korda öeldud, "Sa oled hea kuulaja", aga ma ikkagi ei tunne, et ma nii suheldud saan, nagu mõlemale poolele ok oleks...

    VastaKustuta
  17. Väga huvitav mõttekäik, millest mina tegin ainult kaudselt teemaga haakuva järelduse:

    Facebook, Orkut, Rate ja ülejäänud feimikogumise kontod peavadki vist kompenseerima dialoogi puudumise ja viletsa monoloogi oskuse. (Viimane märkus ei kehti juuresolijate kohta, pigem olen enesekriitiline).

    VastaKustuta
  18. Elo - oleneb kontekstist. Jalkabaaris täisjoomine võib olla meeleolukas õhtu sõprade keskel, salaarmukese pidamine võib olla kellegi pikantne vaimustav lugu (ei tähenda, et ma ise tahaksin salaarmukest pidada) ja Gucci käekott võib mind vaimustada oma disaini ent mitte brändi pärast :D

    VastaKustuta
  19. Oop - eks ma pilgutan hämmeldunult silmi ja vaatan alla, et kontrollida, mis värk nende rindadega siis on.
    Mis edasi saab, sõltub küllap sellest, kes ütles ja mis tooniga =)
    Sinuga suhelda on muuseas üllalatavalt meeldiv pärast esimest harjumist =) Eks ma püüa oma suu ka kuidagi lahti saada pikapeale.

    Eks me katsu neid oma puzzletükke leida kuidagi kõik, Triin. Parimate lootustega. =)

    Ma nt ponnistan selleks nüüd uudset laadi suhtlustega. Juba eile alustasin! Tõesõna, kogemus oli kummaline. 80% meeldiv ka. Jätkan uuringuid.

    Olen end ka heaks kuulajaks pidanud ja seda on öeldud ka. Mul on tunne, et teatud laadi ja teatud emotsionaalses seisunudis inimestele piisab naudivata kuulamise loomiseks sellest, et sa lihtsalt ei sega vahele kogu aeg jutule? Millega saan isegi mina hakkama, kui tarvis. Teistele jälle on vaja midagi enamat.
    Mh. mulle endale nt.

    Ja mina arvan, et mulle meeldiks notsuga kokku saada =)

    Ma nüüd püüdsin kommentaaridele vastates olla dialoogiline. Sest inimestega dialoogi pidada, hei, see ongi mu eesmärk ju!

    VastaKustuta
  20. Või polyloogi.

    Ma tean jah, et minuga on raske harjuda. Aga paksu ja kareda koore all peitub kibe ja soolane sisu.

    Ise oled meeldiv.

    VastaKustuta
  21. Muide, lugupeetud notsu, leidsin oma kirjutisi läbi kammides Teie märtsikuus antud vastused moraalitesti http://mahamure.blogspot.com/2009/12/isikliku-moraali-test.html teemale, mis ilmus minu võrgupäevikus kunagi 2009. aasta detsembris (see oli see test, kus Marian, väike john, Robin Hood ja Nottinghami šerif kõik kahtlastes omavahelistes suhetes olid).

    Ma lisasin nüüd - PISUT hilinenuna - sinna ka järeldused, mida võõramaa inimesed selle testi põhjal Teie veetleva isiku kohta teinud on.

    VastaKustuta
  22. Mul on igatahes hea meel näha, et aus ülestunnistus, et ma lastega suhelda ei oska, ei olegi mulle koletise immitsat loonud.

    Me arvatavasti ei olegi siiani kohtunud jah, aga kui hakata vaheastmeid pidi jälgi ajama, siis ilmselt on täiesti ühiseid tuttavaid olemas.

    VastaKustuta
  23. ma tahtsin (vist hilinenult ja väljavalguvalt) öelda, et minu arvates pole inimesed tänapäeval teab-mis egoistlikumad kui varem. Lihtsalt kihelkonna piires eakaaslaste hulgast valimise asemel arvab tänu meedia vahelesegamistele enamik inimesi, et tal on (elukaaslast JA sõpru) võimalik valida, ütleme vähemalt miljoni hulgast. Ja küll on raske töö tervet seda rivi läbi kammida, kriteeriumid on ka nii erinevad. Mõni võtab füüsiliselt ette, mõni vaimselt, mõni kõike korraga ja väsib ära, ja mõni ei julge alustadagi, ja siis on veel entusiastid, kes usuvad, et miljoni hulgast on neile ette nähtud AINULT ÜKS TÄPNE KLAPP, aga mitte et neist võib kasu olla mitmete isiklike universumite täiustamise protsessis...

    aga noh, tegelikult on tulemus sageli juhuslik ning tööst väsimise hetk ka individuaalne.

    Õnneks sõprade leidmise või ühiskonda sobitumise protsessi pikaks venitada peetakse viisakaks kauem kui see on tüüpiline elukaaslasevaliku puhul. Või noh, hea sõbra võid leida vanuigigi, aga inimliigi taastootmisega oleks kaheksakümneaastaselt vast hiljaks jäädud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.