pühapäev, 20. märts 2011

Olen sellest juba kirjutanud, aga

Muretsemine on vastik.
Ma suhtun muretsemisesse nagu paljud suitsetamise maha jätnud inimesed suitsetamisesse: suure jälestusega. Selline "püham kui paavst" hoiak on tekkinud.
Ise olen elus muretsenud küll. Küll mitte absoluutselt kõige pärast, aga siiski väga paljude asjade pärast, mis on olemas, ja paraja portsu olematute pärast ka.
Kui ma seda tegin, ei tundunud see muretsemine eriti nõme olevat. See tundus olevat ainus võimalus olla mina, ainus võimalus elada ja mõelda ja olla mina ise.

Lõpuks sai muresid nii palju, et ma ei saanud öösel magama jääda, sest oli vaja nii palju muretseda päevas, et uneaega ei jäänud üle. Lebasin voodis ja muretsesin.
Juhtumisi märkis mu keha peagi, et talle ei meeldi nii elada.
Niisiis võttis aju asja käsile ja töötas välja lihtsa mantra: "See, kui ma praegu ei maga, vaid põen, teeb asjad ainult hullemaks. Nii et ei mõtle sellest, ei mõtle teisest, mõtlen ainult sellest, et mu labajalad on soojad ja rasked. Mu labajalad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked. Mu pahkluud on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil."
Mu sääred, mu põlved, mu reied jne kuni peani välja, kõik on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil.

Omandasin kahe ööga taas võime normaalselt magada.

Suure loogikuna järeldasin, et kui ma suudan muretsemise lõpetada une-eelsel ajal, suudan ma seda ka muidu. Kui muremõtted tulevad, tuleb neile öelda "Teist ei ole kasu! Kõtt! Nüüd mõtlen konstruktiivselt!"

Ja kujutate ette, sellest piisaski.

Kuna see pideva muretsemise lõpetamine oli nii lihtne ja muretsemine ise nii vastik, valus ja nõme ja hoidis mind nii paljudel rinnetel elus nii väga tagasi, ajab teiste inimeste muretsemine mind nüüd kohutavalt närvi.
Tahaks öelda: "Kurat, jätke maha! See on nõme harjumus!!!"
Ma saan aru, et nad ei oska ja ei suuda ja hakkavad veel muretsema ka selle üle, et miks nad on nii nõmedad ja ei suuda muretsemist maha jätta.

Ma ei tea ka, kuidas aidata. Ega miks see mõnedele inimestele on nii raske, kui ta oli mulle ka raske - ja siis, lihtsalt otsustamise mõjul, korraga nii kerge.
Isegi kui ma täna vahel halan ja laisklen ja hädisen, ei ole ühelgi neist asjadest muretsemise halvavat jõudu.

Aga igasugused muretsevad inimesed häirivad mind nüüd.
Kuskil aju allosas on väga vaikne hääl, mis nendega kohtudes hakkab sosistama, et ma ehk peaksin muretsema selle üle, et ma nii vähe muretsen.
Et see ehk ei ole normaalne, kui ma ei muretse lõppeva raha ja tuumakatastroofi ja oma laste tuleviku pärast. Kui ma ei muretse selle üle, mis võib juhtuda koeraga, kes on poe ukse taha posti külge seotud või selle üle, kas porgandites on liiga palju nitraate. Et ma peaksin püüdma valvata kõigi teadus- ja tarbjainfo artiklite üle, üldse kõige üle, sest maailm on nagunii keerulisem, kui ma kontrollida suudan ja naiivne on arvata, et piisavalt aedvilju süües teen ma õigesti. Ka porgand on ohtlik! Lillkapsas on alla aastase neerudele nagu pomm! Harrrrr! Muretse! Kontrolli! Muuda oma harjumusi iga uue uurimuse järelduste põhjal! Hullu!!!!!

Ausalt öelda on see hääl mu meelest täielik idioot.
Kas talle ei ole siis ilmne, et jah, muidugi on maailm suurem, kui mina hallata suudan, nii et tuleks välja noppida mingid üldised ideed, millega ma nõustun ja siis nende põhjal elada ja krdile need uuemad uurimused?
Jah, ma annan endale ka aru, et see mõtteviis on laias laastus süüdi kõigis maailma hädades - et inimesed valivad endale välja mingi info, mis neile meeldib, ja siis kaitsevad seda fanaatiliselt, sest neil ei ole paindlikkust ega uudishimu midagi uut oma pähe vastu võtta.

Aga ei pea ju pidevalt äärmustesse kalduma. Kui uus info tuleb, siis võib ju selle vastu võtta. Pole sellest nii väga katki midagi, et ma seda uut asja seni ei teadnud. Elu ei ole täppisteadus. Kõik ei pea olema viimseni timmitult paigas.
Elus on tegelikult lubatud tohutu hulk vigu, eksimusi, kõrvalekaldeid ja veidrusi - ja ikka on kokku tegu päris pagana hea eluga.

Kuid muretsemine - see mürgitab elu palju efektiivsemalt kui lausa tohutu hulk tehtud vigu.
Kui ma ka suren nitraadirikaste porgandite tõttu 68-aastasena vähki, kuigi mul oli plaanis elada vähemalt 88 aastat vanaks, olid need vähemalt lõbusad ja meeldivad 68 aastat.
Raudselt parem kui elada ikkagi 68-aastaseks, sest süda ütleb parasjagu sel ajal lõputu muretsemise peale üles, ja enne ilgelt põdeda ja vaevelda ja ajurakkudesse sõlmi kruttida teemal "Aga mida siis ikkagi süüa, mis mind ei tapaks?!"

Vat.

15 kommentaari:

  1. Mul on umbes sama kerge endale pealekippuvat depressiivsust ära lõpetada kui sul muretsemist - aga elu jooksul on tekkinud kahtlus, et see kergus on minu hormonaalne eripära, mida teistel ei pruugi olla (ja nii nad ilma medikamendita depressioonist välja ei saagi).

    Muretsemisega ei ole nii lihtne, kui õigel ajal jaole ei saa, siis on käes paanikahäire koos hingamisprobleemidega, mis muidugi omakorda paanikasse ajavad - vähe ei lähe siis paanikasse, kui hingata ei saa, eks ole. Vähemalt olen ma õppinud a) õiget jaolesaamisaega ära tabama; b) lõpetama muretsemast selle üle, et ma paanitsen - kui ma võtan paanikahoogu nagu suvalist tervisehäiret, nt menstruatsioonivalusid või palavikku, siis on sellega võimalik palju instrumentaalsemalt, st lihtsamalt ringi käia.

    VastaKustuta
  2. oh, sul on absoluutselt õigus.

    ma olen ilmselt suht alateadlikult välja töötanud sellise uue info vastuvõtmise korral vaimustusse sattumise, mis tekitab endorfiine ja head tuju selle asemel, et langeda masendusse, et paganas miks ma seda varem ei teadnud.

    eelmises lauses on komad vist valesti, aga ma tean et sa saad mu mõttest ikkagi aru. :)

    VastaKustuta
  3. Kõige mõnusamalt kirjutatud "eneseabiõpik" on Vladimir Levi "Enesemuutmise kunst".See tuli meelde lugedes seda soojuse ja raskuse tunnet...See anti välja siis,kui polnud veel moes teenida selliste väljaannetega rasket raha ja oli seega kuidagi õ i g e ja südamelähedane.Tol ajal mõjus see mulle ka t õ e l i s e l t,hiljem varjutas kõike sellelaadset raha lõhn...

    VastaKustuta
  4. Õige-õige-õige! Vähe veel, et need vigisejad iseendalt mõistust võtavad, nad krt peavad komposteerima ka kõigi ümbritsejate ajusid. Lohhikari! Just! :)

    VastaKustuta
  5. Väga hea kirjutis! Olen selle mittemuretsemise koha pealt täpselt sama meelt. Kuigi pisut muretsen iga kord, kui ma seda välja ütlen, et äkki muretsejad vaatavad viltu ja peavad mind halvaks ja hoolimatuks inimeseks :D Sest kõik need igavesed muretsejad näivad arvavat, et just muretsemine teeb nad headeks, kaastundlikeks ja teistest ning kogu maailmast hoolivateks inimesteks.

    VastaKustuta
  6. http://iluseesti.blogspot.com/
    ***
    Ole rõõmsam...

    VastaKustuta
  7. einoh, mittemuretsemine, õigemini veendumus, et mitte muretseda on üldse võimalik, on ju JULM! kuidas te siis ei tea

    *sarkasm off

    VastaKustuta
  8. Kuna mul on viimasel ajal välja löönud midagi ärevushäirete sarnast (aru ei saagi, miks, kõik oleks nagu hästi), siis ma natuke oponeeriks: oma füsioloogiat ei saa alati niiviisi ümber lülitada, et mõtlen teisiti. Võimalik, et kui muidu ei õnnestu, siis ma pean isegi lõpuks mingi apteegivahendi otsima, et õnnestuks. Selles mõttes, et kui ma lülitan küll mõtted rahulikuks, aga süda lööb ikka põmm... põmm... põmm, nii et voodi väriseb, siis ma ei saa paljalt sellepärast magama jääda, et voodi väriseb neist südamelöökidest nii kõvasti, et ma võin sealt maha veereda. Ja tglt ei ole ka südamel midagi viga, viga on selles, et tema käitumine ei sobi konteksti, mu keha on otsustanud ennast jätta mingile võitle-või-põgene režiimile ajal, mil mul ei ole vaja võidelda ega põgeneda. Adrenaliini ületootmine justkui.

    Nooremast peast oli mul üks keiss, kui mul üks öö lihtsalt ei olnud und. Noh, mis seal ikka, juhtub, ma olen alati vähese unega olnud ja talun magamatust kaunis hästi, erilist närveldamist ei olnud, lugesin raamatut ja arvasin, et eks järgmine öö magan tasa. Aga vat siis tuli järgmine öö, kus ikka ei tulnud und - ja siis on selline seis, et mul ei ole peas mitte ühtegi mõtet, sest ma olen nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa mõelda. Järelikult ei ole mul mitte midagi ümber lülitada, et lõõgastus- ja rahuolek saabuks. Ja nii ma seal olin mingis seljaaju tasemel paanikas, et ma suren nüüd lihtsalt väsimusest ära. Nagu triiviks oma keha sees ringi, sest juhtimispult on rikkis. Lõpuks pidi ikka väga mehaanilisi vahendeid rakendama, näiteks elimineerima kõikvõimaliku müra, sh käima ja õiendama kõigi naabritega, et nüüd olgu lähema kolme tunni jooksul haudvaikus. Nende kolme tunni jooksul läks õnneks.

    Mis ma siis öelda tahtsin: kui kellelgi on õnnelikum hormonaalne koostis, siis on tal kerge öelda, et muuda mõtlemist ja muutub ka enesetunne. No just nagu mul on oma elektrijänese konstitutsiooniga emotsionaalselt raske aru saada, et kuidas on üldse võimalik depressiooni jääda, kui ometi kõht läheb tühjaks ja siis on hea meel, kui saab midagi head süüa. Ma arvan, et ma eksiks, kui ma ütleks, et depresioonist saab terveks ainult õige mõtlemisega ja visake kohe need tabletid minema.

    VastaKustuta
  9. kui ma ei mõtleks, siis ma vist ütleks igale depressiivikule "a mis häda sul on depressioons olla? jumalukene, armu ometigi!" ja kui ta selle peale kohe ei armu, siis arvaks, et ta on järelikult laisk ja loll - aga kui ma mõtlen, siis ma saan aru, et igaüks ei armu niimoodi söögi peale ja alla nagu mina.

    VastaKustuta
  10. jah, ma saan tegelikult aru, et need asjad ei ole nii lihtsad =)

    nagu mul olid nt muretsemisega.

    või nagu notsul depressiooniga (mis on minu jaoks pidevähvardav pilv, mida ma kogu aeg igaks juhuks vaibaklopitsa abil endast eemale ajan, kindel, et ta varitseb ainult juhust, et mulle kõrri karata).

    aga pagan, need, kes suudavad, võiks ju vähemalt ära lõpetada endas muretsemise ja/või depressiooni üleskütmise?

    Juba olekski maailm palju kaunim ja rõõmsam koht kõigile!

    VastaKustuta
  11. Ma olen tihti mõelnud, et huvitav, kas ärevushäired ja depressioon on pöördvõrdelised. Mitte et ühel inimesel elu jooksul mõlemad ära ei võiks käia, aga ikkagi paistab, et kellel on suurem depressioonioht, see ei ole nii ärev, ja ärevushäiretega unetud tüübid jälle ei deprimeeru nii kergesti.

    ajurveeda ütleks selle kohta, et mõni ime, depressioon on ühe organismitüübi haigus, ärevus teise tüübi oma. Aga huvitav, kas ametlikus meditsiinis kah selle kohta midagi on.

    VastaKustuta
  12. Kuna mul on kogemusi, siis soovitan omasugustele, kellel on pigem ärevusega häda, et natuke aitab, kui enda eest kehaliselt hästi hoolitseda. St mitte ainult siis, kui meelde tuleb või keha ise lõugama pistab, et häda käes, vaid üritada endale mingi toetav rutiin tekitada, kui muu ei aita, panna kas või mobiil endale meelde tuletama, et nüüd tuleb süüa. Kui ma sööks ainult siis, kui ma tähele panen, et mul on kõht tühi, ja läheks puhkama ainult siis, kui ma tähele panen, et väsinud, siis ma vist kukuks perioodiliselt kiirabisse ja vaevalt selline režiim ka närve rahustab. Aga isegi kui seda peab endale vägisi meelde tuletama, on lihtsalt hämmastav, kui palju võib üks kausitäis süüa ärevuse vastu aidata.

    Vanal naisel selliseid muresid vist ei ole, tal on häälekam keha, minu oma tundub vahel tagant täitsa ära kukkuvat, olekski nagu ainult hõljuv tarkvara. Aga la sittagi ta tegelikult niisama hõljub, kui süüa ja puhkust ei anta, hakkab andmevigu tegema.

    VastaKustuta
  13. kehaliselt enda eest hoolitsemine on alati hea.

    aga ka minu keha vahel ikka ulub nädalaid, et talle ei sobi elurütm - aga kuni midagi päris perse veel veel läinud ei ole, võin ma teda külma südamega ignoreerida, teatades, et "pole viga, kõigel on hind, varsti, kui X on valmis, teeme kõik järele".

    ja kui X on valmis, siis: "Noh, aga me oleme ikka veel elus hoolimata halbadest eluviisidest - ja ma nagu hästi ei viitsi veel korralikuks hakata!"
    Jne.

    vabanduse leiab ikka.
    Mitte et see hea oleks, või kuidagi kasulik.
    Lihtsalt nõme on, kui aus olla!

    Ühesõnaga, aitäh meenutamast. ega ma nüüd kell 10 õhtul veel jooksma jõu, aga paar satsi kätekõverdusi ja varbseinal kõhulihaseid on ka parem kui ei midagi =)
    Tänud!

    VastaKustuta
  14. Heheh, mul millegipärast pole enda liigutamiseks erilist motiveerimist vaja või õigemini nendega on juba nädalarutiin nii olemas, et liigutamine juhtub justkui iseenesest. Aga vaat magamisega kipub küll olema nii, et miskipärast tahaks pea alati ennem teha mida iganes muud kui magama minna. Võib-olla selline füüsilise suutlikkuse piiril rabelemine aitabki depressiooni vastu - aistingud muutuvad mingil hetkel väga teravaks, emotsioonid suureks - aga rahulikuks mõistagi ei tee.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.