Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üle-eelmine postitus oli üles kirjutatud väga raskes vaimses ja füüsilises seisundis ja ma ei saanud iseendast üldse aru ja see kõik on puhas jama.
Tähendab, valus oli küll. Pea sees.
Aga mul ei olnud korralduspohmelust ses mõttes, et "kogu see vaev ja tulemus on nii... nii... läbi juba?" vaid pigem kiskus asi sinnapoole, et "ma võtsin teadvustada kõik positiivse tagasiside ja ignoreerisin püüdlikult kõiki tülpinud pilke ja nukraid olekuid, aga see ei tähenda, et ma neid tegelikult ei näinud ja nüüd annab organism märku".
Ning "no mida mina seal õieti tegin, ma sain tunnustatud üpris teenimatult ju!" suunas ka.
(Sellise asja siis tegime nagu piltidel näha. Loodetavasti keegi äratuntav ei ole seal väga häbelik. Piltide autoriks on Sharker.)
Ühesõnaga, teadlikult oli mul lõbus.
Ebateadlikult tuli suur annus ebapiisavuse-, kurbuse- ja pingetunnet.
Oleksin tahtnud lohutust. Aga mis lohutust oleks mul moraalne õigus küsida pärast päris laheda ürituse tegemist ja kiitasaamist?
Ja üldse, ega ma ei otsi nagunii väga lohutust, kuitahes kurb ja vihane ma ka oleksin. Sest minu fassaadmina üritab olla siuke hea inimene, jagada rõõmu ja päikest ja muuta maailma ilusamaks paigaks. Naerata - ja maailm naeratab sulle vastu!
(Täna kohtusin mingi india usu raamatute müüjaga, kelle nimi on Stansilav. Ta on pärit Lätist ja seal munk. Me ajasime 10 min juttu, kuigi ma kohe ütlesin, et ei saa talt ka vaba annetuse eest mingit raamatut osta. Olen vaene. Arutasime üksteise nimede ja muidu maailma üle. Viimaks lippasin minema, sest pidin enne selle sulgemist veel kostüümilaenutusse jõudma. Stanislav ütles siis, et ma olin esimene inimene tunni aja jooksul, kes talle naeratas. Et naeratust oli meeldiv näha.
Vat umbes seda ma püüangi oma eluga saavutada - anda naeratusi ja häid sõnu ja ausust, mis mulle ei maksa ju midagi, aga kellegi päeva äkki teevad ilusamaks.)
Hädisemine, halamine ja vingumine on aga seepärast miski, mille ma enda puhul ära tsenseerin. Vahel mõne inimese puhul servapidi katsetan pahameele jagamist, kuid kui ei tule väga "nuta mu süles, kullake, ma luban"-reaktsiooni, taganen tavaliselt kähku. Tunnen end pealegi nõmedana, et teise inimese tuju ka rikun lisaks enda omale.
Aga ka mina olen ainult inimene. Väsinud ja tahan koju. Mu vaene ema (PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!) on peaaegu ainus inimene, kelle ees avalikult õnnetu julgen olla.
Millal ma aga luban endal halada ja olla nõrk ning otsida abi, lohutust ja hellust, on siis, kui mul on konkreetselt valus.
Nii et keha, oh teda nutikat, organiseeris mulle vaba halisemise jaoks eile ja üleeile korralikud valud. "Nuta, lilleke, nuta vabalt ja otsi lohutajaid!" ütles ta mulle lahkelt ja suras trapetslihase nii pingesse, et ma pidin segi minema toore piina käes.
Nupumees see keha! Talle juba sõrme suhu ei pistaks!
(Avastus, et nii on, saabus seoses meeldiva meesolevuse virtuaalse pakkumisega hoida mu pead süles - valu vastu lohutuseks. Ning ma esmalt võpatasin mõttes sellest pakkumisest õudusega eemale.
Siis küsisin endalt, miks pagan ma seda tegin. Tegelikult ju tahaksin küll pai ja uluda nagu metskass!
Ja uskumatu, kui ma olin selle mõtte läbi mõelnud ja tollele inimesele ka ära sõnastanud, kadus valu poole tunniga praktiliselt ära.)
Inimene on nii lihtne masin, kui mõtlema hakata. Aga mitte ka NII lihtne, et kõik kohe ja esmapilgul alati selge oleks. Isegi kui enesevaatlus on mulle igapäevaharjumus.
