kolmapäev, 18. detsember 2013

Et hiljem teaks: oli ka selliseid päevi

Olen hästi haige ja kui ma olen hästi haige, kaldun ühest küljest olema hästi vapper (tegema ära kõik tööd, täitma kõik kohustused, koristama kõik toad ja jõudma igale poole õigeks ajaks ükskõik, mis hinnaga) ja teisest hästi habras ja õnnetu.
Kogu aeg on killud taga, isegi kui ei müksata. Kogu aeg on valus ja hirmus ja poolte muusikate viisikäigud ajavad nutma, rääkimata sellest, kui keegi midagi valesti ütleb, valesti vaikib, kuskil on mingi luuletus või kirjutab Murca armastusest.

Tegelikult ma selle viimase peale ei nutnud, vaid mossitasin niisama. Aga see on põhimõte, mis loeb.

Et mul on kolm kampsunit seljas, villane sall veel lisaks, paksud termosokid jalas ja ma olen hommikul leidnud üles Seewaldi klubihoone, enne kui eksam peale hakkas, seda eksamit - loodetavasti väga hästi - kirjutanud, siis jõulukinke ja toitu ostnud, korralikku kondiga kapsasuppi teinud, kuigi sööma oleks ma nõus seda ainult siis, kui korralikult peale makstaks, ja ma lõdisen, värisen, pisardan ja tean, et see kõik on absoluutselt ainult mu enese asi, kedagi teist ei huvita.
Sest ei ole olemas seda inimest, kes kohe tahakski võtta mul ümbert kinni ja rääkida, kui hea ja armas ma olen, kuidas ma tegelikult ei pea haigest pärast mööda ilma ringi jooksma ja kangelastegusid tegema, kes tahakski hoida mul käest ja panna mind voodisse, mulle raamatut ette lugeda ja mu üle sõbralikult naerda.
Mõni on vast nõus seda tegema, sest noh, moraalne kohusetunne või loodavad nad midagi vastu saada, aga kedagi sellist, kes kohe tahakski, sest kui mul on halb, on ka tal halb - kedagi sellist ei ole.
Niipea, kui naeratus ja vahetu seltskondlik väärtus ära kaovad, olen ma üsna üksi.
Ja no... ma tean küll, et enamasti on ok ollagi lihtsalt mina ja ülejäänud maailma küünarvarre kaugusel hoida.
Aga ega ma enamasti haige ka pole.

7 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Mina helistan emale, kui olen haige. Emad saavad sellistest asjadest aru ja üldjuhul hoolivad tõesti ja ütlevad asju, mida vaja- oh sa vaeseke, läheb mööda, joo teed, pole hullu.
    Saa terveks!

    VastaKustuta
  3. Õiged sõnad õigel hetkel on kulda väärt. Täna hommikul peale öötööd, rampväsinud, pea käis ringi, süda paha jne, ei saanud aru, kas olen lihtsalt väsinud või juba haige, helistasin kallimale lootuses, et ta paar sooja lohutavat sõnagi ütleb. Ja ta ütles: "tundes sind, ütlen, et mine rahus magama ja mõtle ennast minu kaissu". Ise ta ei saanud tulla, tööl oli. Aga sõnadest piisas selleks hetkeks ka täiesti. Vahel piisab üsna vähesest. Samas pole neid õigeid sõnu tihti kusagil võtta...

    VastaKustuta
  4. ma võin kaugjuhtimise teel takka kiita, et muidugi ei pea ringi jooksma ja on väga õige ja hea haigena teki all püsida ja kuuma teed juua - kui see, et nii on lihtsalt mõnus, ei tundu piisav argument, siis ma lisan, et see on kõigi huvides, alustades sinust endast ja pere ja reaalisõprade kaudu su lugejateni välja - isegi kui selle tõttu on ajutiselt vähem lugeda, siis pikemas perspektiivis tuleb sellest loodetavasti pikem eluiga ja kõbusam vanaduspõlv. ;)

    ühtlasi olen solidaarne haiguses ja haigest peast ringijooksmises, kuigi ise räägin, et teki alla ja teed jne.

    VastaKustuta
  5. ja sõbralikult võin naerda ka: näh, jookseb haigest peast ringi, sama rumal kui ma ise, näh, on alles tobe lugu.

    ei ausalt, mine teki alla, sest kõige järgi otsustades oled sa tglt haigem kui mina ja seega palju tekiõiguslikum.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.