teisipäev, 25. veebruar 2014

Mida ma kirjutan, kui tegelt on väga pakiline eksamiks õppida

Eelmise nädala kolmapäeval avastasin, et olen halliks läinud.
Mitte nüüd üleni. Aga peegli ees juukseid sasides ja mingit tavalist-ebatavalist edevusrituaali läbi viies avastasin, et meelekohad oleks nagu natuke helendustriibulised.
Mõned juuksekarvad sädelevad nagu Puude valgus Valinoris või midagi sinnakanti.
Kontrollisin kuus korda üle, et ega mul hallutsinatsioone ole, ja lasin Tütarlapsel ka vaadata.
Ta tunnistas mu avastuse tõeseks. Hallid juuksed - ja mitte paar, vaid mitu. Üle kümne.
Et olen viimased peaaegu 4 aastat juukseid regulaarselt paar tooni tumedamaks tooninud, ei saa õigupoolest kindel olla, et millal see värk minuga täpselt juhtus, aga üldiselt loen seda hallinemist raske elu märgiks, mitte vanaduseks.
Meie pere naised ei lähe üldiselt varakult halliks (ega sure ka varakult ära - püüan mitte olla erand, kes kinnitab reeglit).

Nüüd: üldiselt suudan ma nüüdseks suht kõik oma tavalised välimusehädad edevuseks ümber konverteerida - nii laia-kumera tagaosa kui nats lamedad rinnad, nii mingid rasedusest jäänud jooned kõhul kui sünnimärgid, nii kahvatuse kui päevituse, nii kortsud kui ebasümmeetrilise ise lõigatud soengu. Vinne ma ei suuda spetsiaalilusaks mõelda, aga ega end neist segada ka ei lase. Tegelt on mul juba noorest saati lausa selline mõttemäng, et milliseid ägedaid edevaid maske ma ostaks ja kuidas kasutaks, kui mu nägu ära lömastataks või põleks, või kuidas edvistada kaotatud jäsemete või sõrmedega või mõne meele töö lakkamisega (nt ei kuule enam ühel hetkel).
Nii et hallid juuksed iseenesest ei ole mingi probleem, neid ägedaks mõelda on tühiasi. Hei, mulle esteetiliselt lausa meeldib lühike hallisegune juus - selline karm ja kaunis kergelt lesbiline mulje. Halli võiks juba nii palju tegelt olla, et välja ka paistaks. Annaks tõsiseltvõetavust juurde.
Ja kui närvidele hakkab käima, siis on ometigi olemas juuksevärvid. 
Ent ikkagi kaasnes hallinemisavastusega midagi paanikataolist. Emake maa, see juhtub minuga kaaaa! Ma ei olegi haavamatu võitmatu igavesti noor (ja kohmakavõitu) amatsoon! Ma olen... nagu kõik.

Mõnedki edevad naisblogijad, kes on  juba teinud oma "Pagan, juuksed on hallid!"-postituse, on saanud (piinlik tunnistada) minu kergelt üleoleva muige osaliseks stiilis "oh te vaesekesed, kehvad hallinemisgeenid vist?"
Ja nüüd on mu endaga täpselt samamoodi.

Hallid.

Juuksed.

Ja ehmunud "mis minuga toimub?!" sinna juurde.

Kas ma äkki peaks kiiresti kolmanda lapse hakkama panema? Kas kõik, kes seda postitust loevad, muigavad samuti üleolev-haletsevalt "ennäe vanadust, tädike..." ja mõtlevad, et äkki ei oleks vaja nii ilmselgeid kehalisi lagunemismärke üldse avalikku võrgupäevikusse üles panna, midagi võiks ikka privaatseks ka jääda? Naine, ole vait, meil on häbi lugedagi! Sul võiks olla häbi kirjutada ometi! Kas ma karmi kauni lesbi imagot kultiveerides saadan signaale, et ma mehi ei musita enam, kohe täiesti põhimõtteliselt mitte? Kas seelik kui selline näebki nüüd imelik välja mu seljas või oli asi ainult selles seelikus, mille ma nädalavaheks valisin (sest ma ostsin ta suvel ja polnud kordagi kandnud ja vahel peaks riided ikka õue jalutama ka viima)?
Kas..?

Õnneks läks ehmatus siiski üsna ruttu üle. Kaasa aitas see, et kaotasin vahepeal oma uued hallid juuksed ära - s.t. otsisin neid igast valgustes ja igast peeglite ees, aga mida polnud, seda polnud. Alles täna, uuesti sama peegli ees otsides, ilmusid jälle välja.
Ma siis kindluse mõttes sikutasin ühe peast ära ning vaatasin teda näpu vahel hoides, et olla kindel - jah, on küll hall, ei ole valguse viga.
Oli küll hall. Umbes 3 cm halli karva, pehmemat ja siidisemat kui mu teised juuksed.

Pärast vaatlust ei osanud ma selle imeasjaga midagi muud teha, kui sõin ära.
Vbla tuleb neid nüüd juurde, sest sa oled see, mida sa sööd ju.

8 kommentaari:

  1. õppimine on süüdi, kindel see

    VastaKustuta
  2. Aga minu suguvõsa naised lähevad varakult (25-aastaselt hakkab pihta) halliks ja elavad kaua. Esimese punktiga sain hakkama, loodan ka teisega toime tulla. Huvitav on aga see, et mu mees lihtsalt ei näe halli mu juustes, kui värvimiste vahe pikemaks on veninud. Ise näen, lapsed näevad, kui näitan, mees aga ei näe näitamise peale ka.
    Mulle selline valikuline nägemine muidugi istub :)
    Sa "like"-nuppu ei taha blogisse panna? Ma muudkui sõtkuks seda, kuigi kommenteerima hakkan harva :)

    VastaKustuta
  3. Õige hilised hallid juuksed sul, nii et sa ei riku sugugi traditsiooni, et suguvõsas minnakse hilja halliks. Mul olid hiljemalt kahekümne viieselt esimesed hallid.

    A ega need ausalt öeldes erilisi signaale nüüd küll ei saada. Praegu olen ma juba üsna hallikirju (pmst iga iluguru õudusunenägu: pikkade halliseguste juustega, mida ma viitsin haruharva lõigata), aga poes küsitakse ikka dokumenti (mida minuga noorest peast kunagi ei juhtunud). Ja keskmine mees ei pane selliseid detaile nii ehk nii tähele, kui just ekstra näpu vahele ei võta ega näita.

    Mõttemängud: tuttav teema. Ma teen mõttes samamoodi rinnavähi-harjutusi (riskigrupp nagunii) - et kui peaks ühest rinnast ilma jääma, kuidas siis amatsooni-stiili juurutama hakata.

    Aga selliste haigustega on valu tõenäoliselt palju suurem häda kui väljanägemine. Ka pärast oppi.

    VastaKustuta
  4. ...ja nüüd on see hetk, kus ma olen ära otsustanud, et täna ma enam ei omanda midagi (pärast 5 tundi VÄGA pehmes rütmis õppimist; ma tegelt põhiliselt lugesin Murca blogi vanu sissekandeid ja koristasin arvutis katalooge) ja peaks magama minema, et tõusta kell 5:30 jälle.
    Aga juba pool tundi kuulan Florence'it koos tema masinaga ja loen veel Murcat.

    Sest muidu on nii, et väljun korraks maailmast ja järgmine asi on "ärka ja õpi edasi, ainult et nüüd on juba kiire!"
    Mis on nõme.

    Samas ei saa ka pugeda "aga ära siis õpi, kui see konti murrab" vabanduse taha enam, sest koos otsusega "enam kooli pärast ei stressa!" tegin kõik asjad ära, ja see homne eksam on kõik, mis enne 10. märtsi üldse teha on.
    Krm.
    Mängisin enda kogemata nurgast välja ja nüüd on vastutustunne jälle platsis.

    VastaKustuta
  5. Meestel on hoopis pakilisemad probleemid. Näiteks avastasin hiljuti, et KULMUD ON KASVAMA HAKANUD! Te ju teate neid taate, kellel on kulmud nagu härmatanud kontpuuhekk? Vaat just sinnapoole asi kisubki. Nüüd tuleb nendega tegeleda. Järgmine level on kindlasti nina -ja kõrvakarvad (oh, see saab jube olema!). Seejärel on oodata juba vanaduslaike. Vanaduslaigud on hävingu kindel tunnus. Peale neid ei jää üle muud, kui komps selga võtta ja ära vanadekodusse minna. Julmps.

    VastaKustuta
  6. Haa, kulmud, ninakarvad, kõrvakarvad :)
    Tean üht muretut vanemat meest, kes ei lase oma tujul sugugi langeda, kui ninakarvad juba vuntse meenutama hakkavad. Kääre ka ise kätte ei võta. Seda teeb tema uus naine.

    VastaKustuta
  7. http://loterii.blogspot.com/2011/04/sergei-kozlov-lugu-sellest-kuidas-siil.html

    Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama...

    VastaKustuta
  8. Hah. Mul kunagi sygisel yks juuksur kysis, kas halli ka on. Kui ma selle peale "Mõhh?" tegin, siis võttis ja uuris värvist vaba osa ja leidis et paar karva olevat. See oli pigem naljakas kogemus, ma arvasin, et enne lähen ikka tumedaks ja alles siis halliks. Ma siiamaani ei tea, kas teda yldse uskuda maksis, eestlase ebavärvist halli eristada tundub keeruline.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.