teisipäev, 11. märts 2014

Hargnevate teede aed

Natukene ma vist anatoomiast siiski mäletan.
Käisin vikipeediast uurimas, kas kopsudes on närve. Jäi kunagi meelde, nagu poleks, aga inimesed kurdavad valusaid kopse ja siis ma uurisin, et kas nii saama.
Tundub, et vähemalt valuretseptoreid seal igatahes pole. Kopsude ümber on närve küll, kohe palju. Aga kopsude sees, mkm.

Muidu on nii, et käiksin kogu aeg ringi, süda kuskil sandaali talla all, aga esiteks pole veel nii soe, et sandaale kanda, ja teiseks meenutan endale taas ja taas, et see on ju ainult hirm. Miski, mida sa tunned, aga mis ei tee midagi paremaks. Ole üle, naine! Ei pea kohe alluma, kui mingi selline kahtlaselt kasutu tunne sind lapikuks vajutada üritab!
Ja siis ma ei allu.
Mõneks ajaks.

Ma ei tea, kas see on kevadest või millestki suuremast, aga inimesed ja maailm mu ümber pöörduvad pahupidi, kuhu suunas ka ei vaataks. Mõnes mõttes on see kõik hingematvalt kaunis. Muutumine ja areng, tekitab tunde, et ka minu elu ei ole igavesti paika pandud oma suundades.
Mõnes mõttes on see hirmus.
Sest pahupidi inimesed saavad haiget ja kaotavad uske ning unustusi ja miski ei anna garantiid, et pärast on parem.

Paari hurmavarmsa inimesega viimasel ajal vesteldud vestlustest settis välja üks tunne.
See on see tunne, kus sul pole kindlust, mis lugu sul hetkel elamise käigus käsil on, ja elad siis korraga ja paralleelselt mitut erinevat. Ei saa aru, kas sul on praegu hästi või halvasti või hoopis mõlemat. Või on mõnes loovariandis ühtmoodi hästi ja halvasti ja teises täiesti teistmoodi hästi ja halvasti. Lausa nii võib juhtuda, et su hea ja halb on eri narratiivides üksteise vastandid.
Ositi on see mitmel rajal kõndimine hea: nii palju võimalusi! Ei ühtegi kindlat hukatust! Munad pole ühes korvis!
Samas: nii ei saa ju väga kaua. Ühel hetkel tuleb mõned valikud ikkagi ära teha. Otsustada, mis rada sa minna tahad või leppidagi sellega, et keksid edasi-tagasi mööda üksteisest üha kaugenevaid teid ega jõua ühtegi pidi edasi.
Pühendumine tähendabki riski. Kas ma julgen?

Vahel ikka mõtlen, kas mu kirjutamine ja õenduskool on ühe ja sama narratiivi osad ja moodustavad kokku tervikliku karjääriloo, milles kutsumus ja finantsid üksteist enam-vähem ära tasakaalustavad? Või rabelen ma korraga kahel väga eri suunas kulgeval rajal ja ei jõua neist kummalgi sinna, kuhu tegelikult tahaksin jõuda?
Ei riski kummastki loobuda ka.
Ei julge? Ei raatsi?
Ei... mis?
Igatahes ei.

23 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Õendus tundub kirjutamisest jah päris kaugel kulgevana. Õeks olles saad sa elult pidevalt lõuga ja pead pärast -kirjutamise asemel? -ennast lappima. Samas võib õendus anda väärtuslikku kirjutamisainest. Kui annab. Kuigi see võib kujuneda vaid kuulujuttude edasirääkimiseks.

    Kirjutamiseks ideaalne töö oleks selline, kus sul on arvuti ja oma nurk või kabinet, kus keegi liiga pinda ei käi. Kindlasti pole see müügitöö. Pigem riigiamet. Riigiarhiiv? Raamatukogu? Keskkonnaamet? Midagi sellist...

    VastaKustuta
  3. Kurt Vonnegut õppis, nii palju kui ta õppis, reaalaineid.
    Seda reaalaintete alast taust on tema loomingus tunda. Minu jaoks on ikka olnud küsimus - kas me armastaksime teda samavõrra, kui tal oleks taga ainult humaitaarsed teooriad?

    VastaKustuta
  4. Ma võtan seda "õendus ja kirjutamine?" küsimust küsimusena ja vastan "ei". Ja raha, mis raha? Tuttavad õed rabavad kahel kohal, et üldse ots otsaga kokku tulla, raha ei tooda see elukutse küll mingil moel.

    VastaKustuta
  5. Millised variandid sul lisaks õendusele veel olid? Miks just õendus (näiteks elektriku, juristi, küünetehniku vmt asemel)? Kas see valik on kuidagi maailmapäästmisega seotud ;)

    VastaKustuta
  6. Mulle väga meeldivad veri ja haavad =)?
    + inimkonnale vajalik asi (erinevalt näkasest ilukirjandusest), tunnen, et teen õiget asja ja lisaks on mul päris paras kiiks haigete ja haavatud noorte kenade isaste pihta.

    Aga ses mõttes raha ka, et mu vajadused ons suht väikesed ja see on kindel kutse, tööta naljalt ei jää selle eriala peal, ning kui mingi suur häda käes on, siis õppida üks keel selgeks ja suurema raha eesmärgil riiki vahetada ei tundu mulle ka (ajutise lahendusena) mingi ületamatult raske ülesanne olevat.

    VastaKustuta
  7. Haavatud noored isased? Kõlab nagu kiirabitöö. Aga kõik, mida ma kiirabi töö kohta tean, räägib end täis kusnud ja krooniliste peaaegu-surma-tõbede käes hinge vaakuvatest asotsiaaldest. Mõni akuutse üksilduse ja hüpohondria käes vaevlev vanamutt lisaks. Kui tahad noori isaseid, võta, maitea, eespool pakutud elektriku kutse pigem.

    VastaKustuta
  8. Eesti PN on hetkel sügavalt stagneerunud organisatsioon. Võimalusel vältida.

    VastaKustuta
  9. Igaks juhuks ütlen ette ära - järgnev ei ole mõeldud kriitikana. Kas hakkab kätte jõudma jälle see hetk, kus on asjade lõpetamisega raskusi? Lõpeta see õendus ära, saad õppimise vaevast lahti, mitmel pool sotsiaalset krediiti ja ilmselt ka tööd (kui tahad).
    Õendus võimaldab samuti kirjutada, nt öises vahetuses. Või ei?
    Õendusega rikkaks ei saa, aga nagu välja toodud, alati on võimalus mõneks ajaks piiride taha vaadata.

    Muuhulgas, ma ei tea eriti palju kunstnikke, kes ennast oma kunstiga ära elataksid. Seega on päevatöö vaja leida, hea siis juba teha midagi, mis ennast ka huvitab, aga samas peab see olema loovtööst võimalikult kauge tegevus. Muidu kasutad oma loovenergia palgatööle ära ja enda ideede teostamiseks ei jää midagi alles. Küllap on see kirjanduses sarnane.

    VastaKustuta
  10. Ei, mul pole mingit plaani nüüd, vastu lõppu, pooleli jätta =)

    Nii põrunud ma ka pole.

    Lihtsalt vahel ma mõtlen. Asju.

    VastaKustuta
  11. Ou. Notsu kirjutas vist oma elu kõige lühema kommentaari! :)

    Ma sellepärast märkasin, et tavaliselt on nots maru põhjalik ja kirjutab minimaalselt 6-7 lauset. Kusjuures kõik on täiesti sisukad ja põhjendatud mõtted. Mind teeb siuke asi aga alati veidi ärevaks, sest mul oli kunagi sõber, kes oli kuidagi jube täiuslik. Alati tasakaalukas, asjalik ja mõistlik. Mingeid olulisi prohmakaid ei suutnud ma vaatamata tähelepanelikule jälgimisele kuidagi tuvastada. Teatud hetkel hakkasin ennas viimase pätina tundma. Siis ma saingi aru ühest elu suurimast tõest: täiusliku ja veatu inimese kõrval on võimatu elada.

    See ei ole nüüd muidugi notsuga kuidagi seotud aga ma lihtsalt olin nii üllatunud, et selline väike lause ainult. Ja tegelikult on see mõistagi väga lahe, et notsu nii põhjalik on. Päris häid mõtteid on notsul.

    VastaKustuta
  12. Täis hämmingut loen siit põlastusi õe palga ja töö suhtes.
    Tegelik elu:
    Naiste palgad. Hariduse sellel tasemel (kutsekõrgem) oli 2012 Eesti keskmine 891 eurot.
    Üle tuhande euro küündis ainult nelja õppesuuna lõpetanute palk – transport, tehnikaalad, turvamine ja õendus – just täpselt selles järjekorras.
    Samal ajal olid kõikide erialade lõikes kõige madalama töötusega (nulli lähedane) kaks õppesuunda: õendus ja turvamine.
    Kui kujutada ennast kõrghariduse esimesel astmel oleva haridusega tööd tegevat, siis on õendus üks parimaid variante – suhteliselt kõrge palk ja tööpuudust karta ei ole.
    Küsimused õe hariduse ja töö põlastajatele:
    Millest Teie elate? Kui suur on Teie palk ja milline haridus?

    KM

    VastaKustuta
  13. Veel keskmistest palkadest - õiguse selle taseme lõpetanud naised teenivad 891 eurot ja aasta jooksul on neist töötuna registreeritud olnud 7,4%. Edasi õppima (magistri tasemele) pääsevad neist vaid ligi 40%...

    Valikus õenud või madala tasemega jurist on õed selgelt eelisolukorras.

    KM

    VastaKustuta
  14. Noh, rõõm kuulda, ilmselt preili naisel eriti. Avalikkusele on jäetud teine mulje - kuuleb uudiseid "tervishoid jookseb Soome tühjaks", "arstid-õed streigivad" ja "mis tervishoidu te tahate, kui meedikud teenivad vaid sandikopikaid". Kas see on siis vaid üliedukas negatiivne mainekujundus?

    Stat-amet ütleb, et õed teenivad 1.0 - 1.2 keskmist palka ja 2010 oli keskmine palk 750.

    VastaKustuta
  15. Ma õe tööd küll ei põlasta, näiteks meie pereõde on uskumatult tubli ja ma austan teda piiritult, aga minu arust ta ka rabab nagu loom. Selle kõrvalt kirjutada - eh ei.

    Aga eks igatmoodi võib ja saab. Mis tööd see Tõnu Luik nüüd tegigi, eks.

    VastaKustuta
  16. Kasutasin Statistikaameti uuringu „Edukus tööturul“ andmeid. Selle jaoks on ühendatud Haridusministeeriumi ja Maksuameti andmed. Hariduseministeeriumist tulid 2006 kuni 2011 koolide lõpetamised, see tähendab, vanemaid inimesi ja kogenumaid töötajaid seal ei ole. Tegemist on isikupõhise andmestikuga, kus on sees ka need, kes töötavad ühe päeva kuus. „Isikupõhine" tähendab siin seda, et sama isiku kogu töine tulu on kokku liidetud. Minu eesmärgiks oli pakkuda erialade võrdlust ja õenduse naiste keskmine oli 1016.
    Minu varem esitatud koguhinnang on Kauri väidetuga kooskõlas (ainult Kaur kasutas millegipärast kaks aastat vanemaid andmeid), 2012 aastal oli Eesti keskmine palk 887 eurot (ilmselt sama tabel, mida Kaur kasutas). 887*1,2 = 1064,4. See keskmine palk on arvutatud sündmusepõhiselt – see tähendab, et kui isik töötas mitmes kohas, siis läks ta nii palju kordi arvesse kui neid töötamise kohti oli…

    KM

    VastaKustuta
  17. Ma pean ütlema, et õdede 1000+ eurone palk on minu jaoks meeldiv üllatus. Kui selle normaalse (40h nädalas) koormusega kätte saaks, siis oleks vist hästi? Aga mingeid tabeleid peale Google otsingu esilehe ma ei kasutanud.

    KM, kui sa ütled, et õendus on oma haridustasemel üsna palgaskaala tipus - siis millest need streigid?

    VastaKustuta
  18. Ma ei tea, kui palju on reaalselt tööaega selle palganumbri taga, tegemist on isikutele välja makstud summadega. Võib arvata, et poole kohaga ja pooleteisega töötajate vahekorrad võiksid olla võrreldavad. Mina saan vaadata ainult hariduse liiki ja võib arvata, et õenduse lõpetanud ei tööta enamasti ei kojameeste ega direktoritena.
    Streikide kohta. Viimased suured töötülid olid arstide poolsed, kus õed lihtsalt toetasid. Arstide põhilised nõudmised olid seotud eelkõige töö organiseerimise ja enesetäiendamisega , avalikkusele oli lihtsalt palgaküsimus kõige arusaadavam ja sellest oli ajakirjanikul lihtne kirjutada. Arstkonna ja ravimise probleeme (eelkõige arstihariduse nurga alt, aga siiski) on uurinud Praxis – tekstid peaksid lihtsalt leitavad olema…
    Paar aastat tagasi olin ühes Kesk-Eesti haiglas ravil, siis vestlesin mitme õega sellel palgateemal. Sain teada: oluline on avalikkuse tähelepanu kogu valdkonnale, kõik nõudmised on seotud miinimumpalga ja selle tõstmine annaks reaalset palgalisa vaid üksikutes kohtades Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis.
    Samal ajal on tervishoius asjad natuke nutused küll – kui kõrghariduse lõpetajate (2006-2011 aastatel) keskmine välismaal elamine (2012 aastal) on 3%, siis tervise õppesuunal 8%. Üle kahe korra suurem kui keskmine! Usutavasti ei ole lahkumise peamine põhjus raha, vaid töötingimused (ülemuste suhtumine?)...

    KM

    VastaKustuta
  19. "Arstide põhilised nõudmised olid seotud eelkõige töö organiseerimise ja enesetäiendamisega" - see ei ole mulle kui liht-lehelugejale vähimalgi määral kohale jõudnud.

    Ehk siis, sinu vastus küsimusele "kas õendus on hea valik" on "jah", tore :)

    VastaKustuta
  20. Tegelikult töötavad õed ikka väga palju mitmel kohal. Sellised, kes ainult ühel, on tõsised haruldused, nad siis enamasti õpivad kõrvalt vms. Pool kohta... see on nii haruldane nagu euroopa naarits juba. S.t. lähed küll poole kohaga, aga kui graafikut tehakse ja no EI OLE KEDAGI VÕTTA, pannakse ikka sind. Ja siis teed, noh, 145 tundi kuus 160 asemel, jee, vedas sul küll nüüd.

    VastaKustuta
  21. Käisin täna alevikus. Tänavaristmikul nägin maas lamamas noort meest. Krambid. Alkohol ja epillepsia. Selline teretuttav põhjakäinud mees. Ei osanud midagi targemat teha kui keerasin ta külili. Vist õigel ajal, vaht oli juba kurgus. Pidasin hädaabi telefoniga nõu, kuidas edasi.

    Vaat selline narratiiv. Kirjutamiseks ja muidu.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.