teisipäev, 3. november 2015

Trooja Helena

Ma ei ole sellest ammu kirjutanud, sest tegu pole kuidagi määrava asjaga. Ei minu elus, ei üldse, mind ei segata selle teemaga ja ma ise ka vähemalt teadlikult kedagi ei sega.

Aga samas - mingi ühiskondlik surve siiski eksisteerib. Tütarlapse isa väljendas eelmises novembris minu kohta arvamust "aitab küll" ja täpsemalt ütles Tütarlapse enda kohta umbes aasta enne seda: "Ei, noh, sa võid enesele küll väga õilis tunduda, aga seleta talle ikka kõik päriselt ära".
Mispeale mina seletasin uuesti - korra olin seda juba teinud, aga rõhuasetusega "kui keegi ütleb midagi halvasti su karvade kohta, räägi mulle, ma annan talle peksa" - mida normaalseks peetakse, mis on, mida peab, mida võib, ning nüüd on mul karvutute kaenlaalustega tütar juba aasta või nii. (Jaa, rääkisin kaks aastat tagasi. Ta sai suuremaks ja naisemaks vahepeal.)
Noorena on nii raske olla milleski oluliselt teismoodi kui enamik eakaaslasi!

Mina ise see-eest kasvan karva täiesti teadlikult.
Kunagi, kui elasin veel Depressiivses Väikelinnas, lugesin ühte postitust ühes välismaa blogis (või oli see hoopis tumblr?), mida ma enam ei leia. Üks näitlejanna kirjutas sellest, kuidas kõhnadel nagu polekski lubatud end oma keha suhtes halvasti tunda, aga tema on eluaeg tundnud, ja kuidas ta pidi siis ühes näidendis mängima Trooja Helenat ning olema ka alasti ja kurat. Olla alasti maailma kauneim naine oli talle nii raske!
Ning siis ta kasvatas ennast karva. Kaenlaalused karvad ja häbemekingu karvad ja puha.
"It sort of looks good. Like matching scarf and gloves," ütles ta. (Ei, ma otsisin seda postitust selle mälestusega relvastatult, aga ei leidnud ikkagi.) Oli kergem. Tal.

Ma olen suhteliselt sama meelt - et "sort of looks good". Kuna mul on see mõjus mitmepäevadeo ka, nii et haisema ei hakka, olen kasvatanud karvu ja päris lahe on. Säärtel ajan ära korra kuus või nii, aga mujal kasvavad nagu jumalannad juhatavad ning kui palju saab, pügan natuke kääridega. Kunagi suvel oli paar korda, kus ma kasutasin koguni raseerijat, aga sedasi lohakalt - no ta haaras kaasa nii palju karvu, kui paari tõmbega tuli, ning aitas küll mu meelest.
Sort of looks good.
Olev Luik tegi

Ma lasen juustel kasvada, nagu nad kasvavad, ainult kui tukk silma tükib, lõikan lühemaks. Eile just läksid rippuvad karvad suhu, vaatasin, et ammu vist ulatuvad patsi panna, aga patsiharjumuse tekitamiseni pole veel jõudnud.
Uudishimu, et millised nad selliste lokkisolevatena pikkadena tunduvad, on õigustuseks nende suvaliselt kasvada laskmisele, kuid tõde on, et ma ei tunne end ühegi soenguga ilusamana kui teisega. On lihtsalt kama.
Juuksevärvid? Eeee ... kas ma oleks ilusam, kui mu juuksed oleks paar tooni punasemad või tumedamad? Ükskõik pole v?

Karvade kasvatamine ülejäänud kehal on sama. Varem mulle tundus kuidagi olulisena, kuidas mind nähakse, kellena paistan, juuste lõikamine ja värvimine olid osa sellest, kuidas paistab. Karvade olemasolu oli mulle küll mõnes kohas väga oluline, aga ma ikka pügasin ja tegin soenguid ka sinna, sest kuidagi oli tähtis, kuidas mind nende põhjal tuvastatakse, isegi kui endal kõige mugavam polnudki.
Nüüd on tõesti kama.

Pealegi on karvad ju sort of lahedad. Kui viitsiks, ajaks pea kiilaks ja kasvaks igalt poolt mujalt karva, sellist poosi ma isegi tunnetaks ise natuke, aga ei viitsi.
Soeng ükskõik kus ei ole selline asi, millega vaevuks tegelema.

34 kommentaari:

  1. Jumalküll, ma arvasin, et ma enam geimaks ei lähe. Aga kurat, naine. See pilt sinust on täiesti lõpmata kaunis ja tõenäoliselt kõige seksikam asi, mida ma täna näinud olen. Ja ma olen täna... asju näinud.

    Ma mõtlesin ka, et see karvade norm on imelik. Suvi otsa käisin karvasena ringi ja sain lisaks imestunud segaduses pilkudele isegi mõni kord komplimente. Ja siis hakkasin kõhutantsus käimisega seoses uuesti trimmima. Sest tantsides peavad käed kogu aeg üleval olema ja kõik iga viimnegi (täiskasvanud suguküps tavaline) naine seal rühmas on silepaljaks raseeritud ja see neetud surve surus mu maha. Ahh, nii raske.

    VastaKustuta
  2. http://onyellowpaper.tumblr.com/post/37720038781/what-molly-did-next

    VastaKustuta
  3. Oi, sa leidsid! OI!!!
    Jah, just, see ta oligi =)

    Aitäh komplimendi eest, muca =)

    VastaKustuta
  4. Wow, milline naine!
    Ilus.

    VastaKustuta
  5. =)
    Muidugi ma rõõmustan ja Olevi töö meeldib mulle nagunii, aga DISCLAIMER: mind ei pea kiitma, mis siis, et paljas naine põrandal. Halvasti ka ei pea ütlema. Võib rahulikult üldse ei midagi öelda =)

    VastaKustuta
  6. Murca juttu peale tuli ette, et kuigi ma ise olen puhtalt mugavuse mõttes samuti karvakasvataja, siis lavaolukordades on vahel tulnud teistsugust kehasoengut kanda kui muidu harjunud. A ma võtan seda siis kui lavagrimmi. Eks ma olen laval käinud ka ettejoonistatud vuntsidega, lava on lava, seal tehaksegi igasuguseid imelikke asju. Ja vahel harva kannatab selle torkimise ära, kui oleks kogu aeg, siis läheks ma küll hulluks selle kätte, sest mida kauem see kestab, seda rohkem ma seda tunnen, kuni lõpuks ei saa üldse millegi muu peale mõelda kui et sügeleb ja kratsida tahaks.

    Kui juba fotode panemiseks läks, siis ma toon näite: mina vuntsidega, vasakult teine (jah, ma olin piraat juba enne Johnny Deppi).

    VastaKustuta
  7. sest mida kauem see kestab, seda rohkem ma seda tunnen, kuni lõpuks ei saa üldse millegi muu peale mõelda - rinnahoidja kandmisega on üldiselt sama lugu. välja arvatud see absurdselt neoonvärvi sportrinnahoidja, mis ma hiljuti mingist venelaste poest leidsin ja mida ma ainult naljapärast selga proovisin. see on ainus, mida ma võin väljas kanda nii, et pärast kodus ei kisugi esimese asjana kuidagi varruka kaudu seljast ära, muidu olen ma nõus kasvõi aegruumi sõlme keerama, kui topoloogia muid võimalusi ei paku, et see torkija oma ihu vastast eemale saada.

    VastaKustuta
  8. Mulle meeldib see karvaste naiste õeskond, mis tekib siia alla. =) Et isegi kui vahepeal aetakse karvad ära, see pole mingi "iseenesestmõistetav hügieen".

    VastaKustuta
  9. :) Nii armas õeskond! Ma ka olen karvane. Nagu strippar Marco ükskord ütles (olime mõlemad ülikooli maalikateedri juures modellideks), et sina oled meil looduselaps :D

    VastaKustuta
  10. oled suurepärases vormis. ma imestan et rong pole sulle isegi arme jätnud?

    VastaKustuta
  11. Misiganes karvade ajamine on soeng, mitte hügieen. Kui ma juuksuris käin (vahel elus on ikka ette tulnud), siis see ei ole kah hügieen, vaid... enesedisainimine, umbes nagu meikimine ja värk.

    Muide, ma ei saa sellest karvade ja deodorandivajaduse positiivsest seosest isiklikult hästi aru. Ma ise olen täheldanud, et hullem higlõhn ja deodorandivajadus tuleb just siis, kui ma kaenla alt karvad maha võtan - siis on seal kõik kuidagi rohkem ummuksis ja hakkavad toimuma veidrad keemilised protsessid. Muidu piisab, kui küllalt sageli ja küllalt hoolega pesta (ja päris palju oleneb ka riidematerjalist, mida ma seljas kannan).

    A eks inimesed ja nende mikrofloora ole erinevad, A. väidab just vastupidist ja tõmbab oma kaenlaalused kogu aeg puhtaks.



    VastaKustuta
  12. (annan endale aru ka sellest, et mul on kodus töötava inimesena pesemisvõimalus igal hetkel, kui tahtmine tuleb, palju kättesaadavam kui inimesel, kes on suurem osa päevast kodunt väljas.)

    VastaKustuta
  13. karvased jalad sügelevad ja kaenlaalused haisevad. vbl mõnel on teistmoodi, mul on nii.
    katkungi siis vähemaks kui sügelemine või hais mind ennast liiga palju häirima hakkab.

    see, mida teised arvavad, see mind ei koti

    VastaKustuta
  14. a mis kõhutantsu puutub, siis selle puhul on karvaajamine isegi kultuuriliselt põhjendatud - see on pärit piirkonnast, kus on ammune traditsioon oma kehakarvad maha ajada, mõlemal sool. (vanas Egiptuses hõlmas see juukseidki.)

    VastaKustuta
  15. näh, inimesed on ikka nii erinevad. mul hakkavad jalad kohe sügelema, kui karvad on maha aetud ja sügelevad seni, kuni karvad on küllalt pikaks kasvanud, et enam ei oleks tüügas.

    a pidevalt karvaajaval inimesel võib küll sügeleda hoopis siis, kui korraks ajamata jätta - siis ongi tüügas. tüügast saab lisaks loomulikule karvapikkusele vältida ka kogu aeg siledaks tõmmates, tõsi.

    lihtsalt mul tähendaks see umbes iga paari tunni tagant raseerimist või ülepäevast epileerimist. uuuuhhhhh. lisaks sellele, et valus, on see mu jaoks ilmselgelt liiga high maintenance.

    VastaKustuta
  16. a udupea, kunagi sa raseerisid või katkusid esimest korda elus - kas enne seda sügeles ka?

    VastaKustuta
  17. (Vahemärkus - ma olen katse-eksituse meetodil kindlaks teinud, et kaenlaaluste karvade pidamise ja Lavlini deo puudumise korral ikka lõhnas oluliselt rohkem.)

    VastaKustuta
  18. aa, ritsik - mõned armid on, kummalgi puusal üks, kust vardad sees olid, suu kohal sihuke, mida eriti näha pole, peamiselt on ta suu sees, ja vasakul õlavarrel - aga üldiselt pääsesin väga puhtalt.

    VastaKustuta
  19. Hakkasin kunagi ammu enda kaenla- ja kubemekarvu raseerima ja jäingi seda tegema. Küllap siis tunnen end nii paremini. Sotsiaalne surve see kindlasti ei ole, sest enamuse ajast olen ju siiski riietuses, mis ei lase aimata, kas mul on seal karvad või mitte. Sotsiaalset survet tajun vahest vastupidi. Näiteks saunas vahest on imelik tunne, kui kõik on karvased ja mina sile nagu beebi. Kuid see viimane näide pole ka kohane sotsiaalse surve kohta, sest imelik on neil vähestel kordadel olnud vaid minul, et olen olnud teistmoodi.

    VastaKustuta
  20. Seda, kuidas ma ei saanud ÜLDSE olla, sügeles, punnid tulid karjakaupa ning asi hakkas leebuma pärast umbes 3 nädalat häbemekingu mingite lõiketeradega mittepuutumist, mäletan isegi praegu hästi. Sealt karvu täiesti maha olengi ajanud täpselt selle ühe korra - hiljem olen ääri lõiganud, kitkunud ja keskosa kääridega lühemaks püganud.
    Seda juba ei unusta =)

    VastaKustuta
  21. Mul juhtus korra säärte silendamisega nii, et mingi aeg pärast karvade eemaldamist hakkas maha kooruma ka nahk. Suurte latakatena ketendas ja mitte enam ei sügelenud, vaid lausa valutas ja see jama ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, kuni arst kirjutas miskise salvi ja ütles karmilt "ei raseeri!" (kujutage sinna juurde vene aktsent, venelasest arst oli).

    Hiljem olen vajadusel (esinemise pärast või kui tundub, et mingite riietega sobib nii paremini) vahel ikka siledaks tõmmanud, aga õnneks pole nii hullusti enam läinud. Ma olen ka kordade vahel pikemalt vahet pidanud, ühekordse ärritamisega nahk kohe nii lolliks kätte ei lähe.

    Aga üks ebameeldiv asi on sellega veel - kuigi kipitab, sügeleb ja torgib, on selle kõige juures nahk justkui tundetum. Kompimisaistingutele oleks siis säärte peal nagu kile peale tõmmatud ja peamiselt tunnengi ainult torkimist-kipitamist. See, et üks taju kaob ära ja teine jääb alles, on seletatav ehk sellega, et valuaisting pidigi tehniliselt veidi teistmoodi käima kui tavaline kompimisaisting. Aga miks kompimine sealt piirkonnast ära kaob, ei tea. Vbla nahk armistub ja on sellepärast tundetum?

    Mis Ambrosiuse ja A. juttu puutub - lisaks individuaalsele eelistusele on ehk mängus ka see, et meeste nahk on (statistiliselt võttes) veidi teistsugune ja talubki raseerimist paremini? mehed ei lähe ju näost üleni punniliseks selle peale, kui nad habet ajavad.

    VastaKustuta
  22. muidu: tore seltskond siin postituse sabas, igaüks saab rahulikult oma eelistustest rääkida ja keegi ei hakka tõmblema.

    VastaKustuta
  23. "mehed ei lähe ju näost üleni punniliseks selle peale, kui nad habet ajavad."

    lähevad küll, kui nad raseerivad vastukarva

    VastaKustuta
  24. a naised on ju kah välja õpetatud, et ikka pärikarva tuleb võtta, muidu kasvab sisse. (ainult et pärikarva jääb muidugi alati kerge liivapaber.)

    VastaKustuta
  25. Mul läheb häbemekink igatepidi punniliseks. Ka täiesti uues raseeriaga tõmmates. Ka hiljem kreemitades. Servadest tegelt läkski, seepärast ma üldse kitkumist proovisin - mis tõi kaasa teistmoodi probleemid, muidugi.

    VastaKustuta
  26. Mul läks ka harilikult. Siis mulle tundus erinevatel põhjustel kasulik asi korralikult ära õppida (lisaklausliga, et kui tõesti ikka kuidagi ei saa, siis noh, siis ei saa.). Nyyd sellega on sada vajalikku jändamist justkui umbes, (siit natuke vastukarva, sealt mitte mingil juhul, eelnevad protseduurid a b ja c, järgnevad protseduurid ja kombed see too ja kuues), aga jubedamalt punniliseks läheb ainult siis, kui ma neid ei järgi. Samal ajal ma usun, et nahk harjub ka suuresti.

    Sellega on lugu: ma olin ysna värske, kui oma kaenaldega esmalt tegelema hakkasin. Oli suvi ja oli pisike ja oskamatu mina. Päev või sinnakanti hiljem oli ka meri ja rand ja ujumine - mille juures ma avastasin, et normaalne olla on ainult siis, kui olla yleni vee sees ja käed pea kohal/ees (pikali, ujudes on nad ju eespool!). Toona ma leidsin, et meres elav elu on mind kahjustanud, näiteks meduus?. Paar kuud hiljem kordasin protseduuri, meduusi enam ei saanud.

    VastaKustuta
  27. Võib-olla saja vajaliku jändamisega läheks ka mul õnneks. Aga see tähendaks, et iga päev tuleks tund-paar AINULT selle peale pühendada. Sest vähemalt raseerimisel on minu karvkattele küll mingi mõju vähem kui üheks päevaks.

    Epileerimisega lööb vast nädal aega ette ja tüüka- ja liivapaberiprobleem on kah väiksem, sellega on ainult see jama, et valus on. Ja õrna nahaga kohtadesse tulevad sinikad.

    VastaKustuta
  28. (või noh, punnijama on ka sellega, aga kuna protseduuri ennast on vaja harvem korrata, siis selle võrra vähem.)

    VastaKustuta
  29. Iga päev!? Andke andeks, aga ei! Ma ei ole nii palju perfektsionist, et sellist säilituskulu maksta, mul on oma ajaga parematki teha. Rohkem nagu "jälle on närvidele käima hakanud, peaks midagi ette võtma". Tyykaprobleem on sellest ajavahemikust vbl yhel päeval, edasi tuleb juba staadium "lyhike karvake", mis on minu jaoks veel aktseptaabel mõnda aega.

    Masinkitkumine, mida ma harrastan oma säärte peal umbes sellise regulaarsusega nagu "siis kui meelde tuleb, aega ja viitsimist on", tekitab mulle palju rohkem probleeme, aga kuna jah, lööb kauem ette ega jäta teravaid otsi, tuleb sellega leppida. Milleks siis yldse? Ma ei viitsi steitment olla päriselt ja yleni - endal on ysna ykskõik kyll, aga märkamis-teemaliste märkuste peale on vaimselt lihtsam yhiskondlikule survele alla vanduda.

    VastaKustuta
  30. kusjuures mulle pole endale keegi märkusi teinud, ma vahel võtan ise pähe põdeda, sest olen kasvõi siitsamast lugenud, kuidas kellelegi teisele on tehtud. või noh, kasvõi sellest võib mingi normaalsusekontseptsioon nakata, kui keegi tuttav ütleb "ma lähen teen jalad korda", mis tähendab seda, et laseb jalad kiilaks tõmmata.

    a üldiselt viitsin ma seda teha ikkagi mõne esinemise jaoks, kus see on nagu osa kostüümist. kui põdemine (võõraste inimeste pärast) muidu peale tuleb, sis on lihtsam ennast rohkem kinni katta. (suvel ujumas käin nagunii öösel pimedas, sest mulle ei meeldi riietega ujuda.)

    ma vist argielus ei suhtle nii korralike inimestega, kes sellist asja üldse tähele paneks või mõtleks, et see on nende asi, kuidas keegi teine oma karvkatet kujundab.

    VastaKustuta
  31. masinkitkumiseks ei ole ma siiani paremat lahendust leidnud kui ennast purju juua. eks te kunagi siis kuule, kuidas ma pommis peaga kogemata juuksed ja kulmud maha kitkun ja riiete sisse augud epileerin.

    VastaKustuta
  32. 33. kommentaar.
    Kehakarvade jutt kipub varjutama fakti, et VVN näeb ikka sort of vapustavalt hea välja. Olgu karvadega või ilma.

    VastaKustuta
  33. (Ma ei väsi selle kuulmisest kunagi - kui see ei tule "ma millestki muust ei hooligi, kui välimusest"-pealt, aga kes juba viitsib seda võrgupäevikut lugeda, hoolib ilmselgelt ka muust.)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.