laupäev, 23. aprill 2016

Kohustused ja nende puudumine

Mulle meeldivad kohustused, ikka veel. Nad annavad päevale raamid. Neid sedasi väiksemaks hakkida, et nad rasked ei oleks ning niisamaolekuks ka aega jääks, on tore.
Kui kohustusi on kogu aeg, neid tuleb teiste kohustustega ühendada ja siis ideaalis veel kolmeks-neljaks koondada, et vähegi muud aega ka jääks, on kahtlemata jube elada. Aga kui on see, mis mul praegu - mitte ühtegi kohustust-vajadust pole, ongi neli tundi täiesti täitmata aega, millle jooksul mitte midagi ei pea - on teistmoodi vastik.

Ei, suudaksin midagi välja küll mõelda, mida teha, üks raamat on teise lugemise peal pooleli, õmbluskorvis 28 asja umbes ja phmt võiksin järgi teha tolle nädala trenne, mil mul 5 päeva pea rohkem või vähem valutas ja ainult 52 90-st tehtud sai. (13 on järele ka tehtud tegelt).
Aga see absoluutne vabadus valida, millegagi ei ole kiiret, midagi ei pea, kõik vajalik on ära tehtud, aknad pestud, soe toit valmis, on nii - keeruline ära hallata?
Keeruline ära hallata.
Mul on ära teenitud lapsevaba aeg, peaks sellega vähemalt midagi mõnusat tegema, kui ka mitte kasulikku - ning mul ei tule midagi paremat pähe kui lebamine ja lae vaatamine.
Netis ka keegi minuga ei räägi, uäää!

Ah, aga ma võin edasi vaadata Fight Clubi, olen 45. minuti peal (kuhu jõudsin nelja päevaga ka) juba ligi 2 nädalat pooleli.
Oh, kohe kergem olla, kui mingi kohustus on konkreetne =) Seepeale võiks ka kaks seeriat trenni teha, poodi vahukoore ja piima järele minna ning maailm tundub hoobilt lihtsama kohana, kus elada.

Nüüd olen Fight Clubiga 53.-s minutis.
Ma ei tea, miks filmide vaatamine on raskem kui raamatu lugemine.
Või ei, tegelikult tean küll. Raamatut lugedes on peamiselt aktiveeritud mu kujutlusvõime, info tuleb sisse ainult silmade kaudu ja sealt tuleb ka tegelikult ebaoluline osa, peamise töö teeb mu enda aju pea sees. Aga filmid!
* silmade kaudu tuleb pilt
* kõrvade kaudu tuleb tekst (ja see annab ka lisa-ajutööd, sest ma ka tõlgin ju kogu aeg enda jaoks, kui on võõrkeelne film)
* igasugune visuaalne detailirikkus, muusika, mehelikud kõhulihased jms viib tähelepanu loolt mujale
* aga kui lugu jääb jälgimata, on tulemuseks segapudi, ma ei saa enam aru ja pean uuesti vaatama-kuulama, et järje peale saada.
* Fakk!

Ja siis inimesed reisivad, et saada lisakogemusi?! See oleks üleni naljakas, kui ei näitaks mulle, KUI imelik ikka olen sellega, et kõik kohad mu ümber on uut infot täis ja selle ära haldamine keerukas.
Kurat, mulle ei meeldi isegi seks enam! Või noh, pole just väga palju pärast Rongi proovinudki - aga iseseisvalt ma orgasmi igatahes ei saa, nii osav mu vasak käsi paraku pole. Ning kellegi teisega pole pärast Rongi ka saanud.
Olen imelik. Olen. Imelik.
Tõsi, ses pole midagi uut. Ma ei ole mingi keskmine, isegi ei püüa enam keskmine olla, olengi imelik. Lill =)

Selle rõõmsa mõttega lähen poodi vahukoore ning piima järele.

Võibolla, muide, meeldivad tited mulle seepärast ka, et nad söövad aja ära. Kui sul on titt, sul ei ole kunagi täitmata aega. Võib peale tulla kohustuste üleküllus, kindlasti tulebki, aga seda, et midagi ei pea, midagi ei taha, lihtsalt tühi aeg - seda ei ole. Vabadus on alati kingitus, mitte koorem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.