Loota või mitte?

Vahel ollakse ka minu vastu hea.

Siis olen nii üllatunud,

et isegi ei tea,

kuhu vaimustust väljendada:

nii armas, nii lahke, nii tore!

Muidugi tuleb järgmine mure

muidugi koorem koorma otsa,

need ei saa iialgi otsa,

aga vahel on inimesed minuga nii head!

Huvitav, kas suudaksin samaväärselt nautida,

kui see poleks ootamatu pauk, mida

üldse maailmalt ei lootnud?

Kui see olekski normaalsus,

täpselt nõnda,

nagu ootasingi?
Miskipärast arvan, et siis need rõõmuraasud

üldse ei puudutaks mind nii.

Aga võibolla oleks kokku helgem,

kuidagi lihtsam ja selgem,

kui uskuda, et maailm ongi kena?

Äkki ma siis ei tunneks

end ajuti nõnda katkisena?

Emalõvi ajalugu

Kui olin vanaema-tüki ära avaldanud, mõtlesin edasi.
(Muide, sümptomaatiline - mitte kui olin kirjutanud, vaid kui olin avaldanud. Avaldatud asi on lõpetatud, siis võib tema teemadel edasi juurelda. Poolik asi on ise poolik, mõelda võib aint selle üle, kuidas mida tema juures paremini teha, mitte et mis temast järeldub.)

Oi.
Kuramus, ja mina arvasin, et lapsepõlve mõju on ülehinnatud ning me oleme kõigi oma kogemuste summa, vahet pole, millal need korjatud said. Varasemad on natuke kaalukamad, ent ei tee inimest!

Aga korraga, lapsepõlve taustal, näib mu emalõvi-kompleks loogiline.
Mind ei kaitsnud lapsena keegi, võitlesin oma võitlused ise.

Nii et nüüd seisan oma laste eest ükskõik kelle vastu. See, kui vanaema pikali tõukasin, oli: "Minu lapsega nii ei räägita!" Kõnealune laps oli neljane.
Lähen õpetajaga kooli kõnelema, kui mul on tunne, et ta on valesti käitunud mu järeltulijaga. Paar nädalat tagasi karjusin boonusisa peale, sest mis mõttes peaks mu tütar tema sõnul tegema või tegemata jätma asju mitte lähtuvalt teda ümbritsevatest oludest ja oma tujust, vaid sellest, et ta on laps?!

Mina võin oma lastega nõme olla. Vahel mul viskab kaane pealt ja mõistus ei kontrolli enam mängu. Aga ei keegi teine. Siis tuleb neil minuga tegemist, tänan väga.

Ma tean, et ma iial, iial ei laseks oma laste elu suunata kellegi poolt, kes pole mina, kui lapsed ei taha. Ega, ma vaidlen ka laste isadele vastu, kui neil minu arust õigus pole.
Väga erinevalt omaenda lapsepõlvest, kus vanaema ja vanaisa olid kõikeotsustavad loodusjõud (ja mul oli "MILLEST ta räägib??? Kus maailmas tema elab?" iga kord, kui vanaema seletas midagi teemal, kuidas ikka mina ja mu vend olime rohkem tema ja mu vanaisa lapsed kui oma vanemate omad, ja kuidas pürgisin vanaisa lähedale varases nooruses ja mu vend "läks hukka", sest viidi vanaisa targa suunava käe alt õrnas eas minema).
Ses mõttes on mulle mõnevõrra keerukas, et Tütarlaps elab mu emakodus, mitte koos minuga, ning ikka kord paari kuu sees pakun, et kas ta tagasi ei taha tulla? No aga vähemalt ööseks külla?
Ta millegipärast ei taha.

Mul ei ole probleemi sellega, et ei taha, elab ema ja boonusisaga. Aga iga kord, kui olen Pealinnas külas ja midagi seal läheb mu lastekasvatuspõhimõtetega vastuollu, on tunne, et päästaks oma tütre! Korjaks ta rinna alla (kuigi ta on pool pead pikem kui mina) ning viiks ära, ta ei pea taluma!
Aint nojah. Ta ei taha.
Huvitav, palju on tema tahtmise ja mittetahtmise juures rolli sellel, et mu emme on oluliselt jõukam kui mina ning rahakotina seega märkimisväärselt vastutulelikum?

Nii, aga teine mõte tuli veel. Õieti järjekorras esimene.
Mida ma kogu aeg otsin ja nii põhjatult õnnetu olen, kui jälle ei leia?

Otsin seda kedagi, kes võtaks mult vastutuse, kelle najale saaksin MINA toetuda ja kes isegi ei peaks midagi tegema, piisaks sellest, kui ta ütleks mulle, et mina ei pea.
Kedagi, keda ma usaldaks ja kellele loota saaks, kelle "maailm läheb hästi, sa oled hästi, kõik on hea!" ütlemine oleks midagi, mida usuks ka.

Oo, oli aeg, kus ükskõik kelle ükskõik kui ükskõikselt pillatud "kõik saab korda" oleks hea olnud!

Ma ei jaksa kogu aeg võidelda, vastutada, ise vapper olla. Vahel tahaksin panna vastutuse kellegi teise peale ja pea kellegi teise sülle.
Ma ei pea temaga magama, mul ei ole ses osas seksile erikategooriat ajus, tahan lihtsalt usaldada, et ta on olemas. Sest ma ei jaksa kogu aeg. Enamik aega - jaa. Aga kogu aeg?
Olla see suur õde, kes teisi kaitseb, teiste eest võitleb või nende probleemid välja naerab, neid endid raasugi välja naermata? Nojah.
Aga kes, kes teeb seda kõike minu jaoks, kui ma enam ei jaksa?

Bah, lapsepõlves puudu jäänud tunde järgi õhkan ikka veel. Et ma ei peaks ise võitlema, et keegi võitleks minu eest!
Sest vapper olen eluaeg olnud, nüüd lausa kõhedalt kartmatu - aga et mitte mina ei peaks hoolitsema oma ema eest, kui isa ära läks, oma isa eest, kes tahtnuks mind rohkem näha, et minu jagamine vanemate vahel oleks miski, mille nad vaikselt omaette ära teevad, mitte et mina pisarais ema ja liikumatu näoga isa vahel nooremana kui kümneaastaselt otsustama pean - millal saab tulla see, et ma ei hoolitse, et minu eest hoolitsetakse? Millal?!

Ja siis muidugi enesetapmise järel saabunud tagasiside "sa oled nii isekas!" - see oli nii absurdne, nii vales kohas, et ma tõesti isegi hingelt väga väga katkisena ei võtnud seda niimoodi südamesse, nagu ta mõeldud oli, vaid kuidas te üldse mitte millestki aru ei saa?!
Mina?! Isekas?! Mina?!
Teeks selle peale suitsu, aga raha on niimoodi otsas, et suitsud ka.

Mida ma ei suutnud maailma toimimises loomulikuks ja õigeks pidada, mille teemal mul ikka veel pahurus on - keegi ei võtnud mu õlgadelt koormat, kui vaja oli.
Ja pärast ...
Olid mõned head. Aga oli ikka päris mitu sellist ka, kelle moraal oli: "Võitle ise, vastuta ise, seisa ise! Mis mõttes sa ei jaksanud?! Nii isekas!!!"

Fakk.

Üks esiema

Mu vanaemal oli eile (24.08, võimalik, et pilti tuleb nii kaua oodata, et kuupäev vahetub veel mitu korda) sünnipäev.
Tähendab, juttu on mu surnud vanaemast ja tal oli sünniaastapäev ja üldse unustasin ma selle ära. Täna tuli meelde.

Nüüd on ta surnud, ei puutu kuidagi mu ellu ning seega näen ka tema arvukaid häid külgi. Miks ma teda ei sallinud, on ka selge.
Ta oli täpselt see inimene, kelle juuresolekul mul oli "inimene, keda polnud"-tunne.
Vanaema ei näinud mind, mu tegemiste põhjuseid ja nüansse, kõik tema hinnangud ja isegi see, mida tuvastas üldse (mis oli täiega valikuline, ta lihtsalt ei võtnud paljusid nähtusi sisse) olid pärit mingitest aegadest enne minu sündi ning minuga väga lõdvalt seotud. Ta võis minule suunatud näo ning hääletugevusega rääkida ja rääkida ja rääkida, aga mitte miski tema jutust polnud mulle. Kui ma olin toast väljas, võibolla isegi korrust vahetanud, rääkis tema ikka edasi.
Mõistagi polnud see ainult minuga nii, tal oli täiesti kama, keda just ignoreerida, peamine, et keegi oli. Veider, et ta omaette rääkmisega alustada ei tahtnud, ent ei tahtnud. Alustamiseks oli tal siiski kedagi teist vaja, lihtsalt jätkamiseks mitte.
Elas oma peas.
Mul oli tema juuresolekul alati "minu asemel võiks olla ükskõik kes". Isegi kui me tülitsesime, isegi kui me tülitsesime väga rängalt, ma olen teda tõuganud nii, et tal pärast oli reis kukkumisest sinine, ta on mulle öelnud uskumatuid asju: ta ei tülitsenud mitte minuga, vaid kellegagi oma peas.
Minu asemel võinuks olla ükskõik kes.
Ja kuna see kestis aastakümneid, polnud mul vähimatki lootust, et asi muutuks.
Ei muutunud ka.

Paneb päris mõtlema - ma olen omast arust autistlik, aga seda inimpimedust mul üldse pole, et vahet pole, kellega räägin, vahet pole, kuidas ta reageerib, ma raiun oma asja edasi.
Alati märkan märke, kui keegi tundub tüdinud, kohe lõpetan oma teema, vestlus peab olema kahepoolne ja sellest tulenevalt muidugi on mulle absoluutselt kasutud suhtluspartenrid inimesed nagu too vanaema. Ent nüüd on ta surnud ning ma ei pea tundma, kui olematu talle olen - ning tema enda omadused olid tegelikult päris toredad.

Seda, kui kompromissitult keevaline ta oli, olen siin juba kirjeldanud. See kirsipuu maha raiumine, kui vanaema sealt otsast umbes kaheksakümnesena maha kukkus: no anna minna kui lahe! See, et ta mu venna asjad aknast välja viskas, sest ise võtit üles ei leidnud, oli vähem lahe, aga sama emotsiooni-pealt-käitumine.

Ning ega ta juhm olnud. Õpetaja-ameti pidamine läbi noorus- ja keskealise vanuse annab juba tohutud lisapunktid, aga naturaalne praktilisus ostude tegemisel, arvutusoskus ka, tuleb lisaks.
Seda, kuidas ta vedas kokku allahinnatud puuvilju ja lapsed pidid neid pärast sööma, et päris hukka ei läheks, ignoreerin. Põhimõte oli üllas (säästa raha!), lihtsalt välja tuli vahel kui "seda raha poleks üldse olnud vaja kulutada, kõik kannatavad nüüd".
Säästmisoskus oli tal ka elu jooksul õpitud. Armastas korrutada, kuidas enne sõda (see tähendab vahetult enne, kui II maailmasõda tema õuele jõudis) läks ta varateismelise tüdrukuna oma vanemate rahaga ja rattaga Viljandi linna ning ostis seal kangast jms, et sõjaaeg kuidagi üle elada.
(Aaaaa! Sealt mu ema usk, et kangad on kuidagi sõjaajal vajalikud!)
Pärast ehitas ta koos mu vanaisaga maja ja kõik, kõik, kõik oli arvel. Kust midagi sai, kust midagi SOODSALT sai - vanaema jagas matsu.

Noh, ja ilus oli ta ka.

Näete, selline oli ta 46-aastasena

Olen siinsamas korduvalt rääkinud, et oli, aga mitte fotodega tõestanud.
Ta oli rebestavalt kaunis. Nii sale. Lugu, kuidas poiste poolt kiuslikult seest riivi pandud ühikaust saadeti öösel peol koju tulles lahti tegema tema kui kõike sihvakam tüdrukutest, kuidas ta keldri piluaknast sisse mahtus- ilma kleidita, sest kes siis selle lõhkumisega riskinud oleks! - olen näiteks 464 korda kuulnud. Kuidas mu vanaisa ulatus tal kahe käe pikkpeetrite ja pöialdega piha ümbert kinni võtma, näiteks 589.
Nii ilus.

Ma küll ei tea, et tal sellest mingit kasu oleks olnud =) Ses osas me oleme üpris ühtekad.
Ta ise vbla väidaks, et sai ju pärast sõda, kui isaseid vähe, mu vanaisa! Too oli MEES, mitte ainult meesterahvas (ikka tsiteerin vanaema) - aga no ma ei tea. Et nagu ilu oli see, mis mu vanaisa tema poole tõmbas, kui vanaisal endal olid rõverasked ajad, pruut suri tiisikusse ja vend oli Siberis ja õde suri ja ..?
Võibolla. Kui hing on katki, võidakse võtta kestahes enam-vähem pandav, kes aga pai teeb - kuid kas see just kasu on sellele, kes võetakse ...
No vanaema meelest ilmselgelt oli, ta on sellest, kui hea mees vanaisa oli, kindlasti vähemalt 1254 korda pidurdamatult kõnelnud.

Mitte et ta seda vanaisale siis öelnuks, kui too veel elas, onju =)
Muide, ega vanaisa mulle ka meeldinud, nii et ses mõttes nad vanaemaga sobisid üksteisega täielikult. Ilus paar, vanaisa oli ka hea välimusega mees, aga inimestena ma neid ei talunud.
Juturaamatutes ja filmides olid alati sellised nunnud ja toredad vanaemad ning vanaisad, võibolla pisut pimedad, võibolla veidi voodihaiged, aga üldiselt üleni lahked, leebed ning armsad - ja siis mul olid sellised.
Üleni võimukad ja võimsad, otsustasid minu ja mu venna üle nagu oma omanduse üle, vanaisa lõunauinakut ei tohtinud pallimängimisega segada ja vanaema rääkis mulle jälle ja jälle ja jälle, milline sita iseloomuga tüdruk ma olen, kus olid nunnud ja lahked vanavanemad? Nemad ei tulnud iial vahele, kui mu ema või isa minu või mu vennaga karmid olid, küll aga on ema korduvalt ja korduvalt klattinud olukordi, kus ma tülitsen vanaema või vanaisaga.
Kui me nende majast minema kolisime, oli minu tüli vanaisaga (mis läks lahti sellest, et pidasin vajalikuks oma venda kaitsta ja mille käigus ähvardasin vanaisa kuuma triikrauaga ning tema surus selle vastu mu käsivart nurgaga) põhjuseks.

Nunnusid lahkeid vanavanemaid mul tõesti ei olnud.
Selle asemel olid päris inimesed, täies jõus ja vägevuses, ja majas ülemad, sest nad olid selle ise ehitanud ja pidasid seda ka väga oluliseks.

Nüüd on nad mõlemad surnud. Saavad lugudeks ja pole sellistena enam hirmuäratavad, vaid kodustatud ja ohutud.
Ohutu - minu vanaema =D
Ei, see on nali, päriselt!
Täiega naljakas.

Ving ja hala

Võin ju vinguda, üldiselt teen seda nii harva?

Käisin arsti juures retseptiga peavalurohtusid saamas ja nüüd, vaevalt 20 tundi hiljem, nuuskan, ei saa magada ja kehatemperatuur on natuke kõrgem kui normaalne, kuigi mitte 37 kraadi näitajast üle.
Tuju on ka täiesti arusaamatult vilets. Lootusetus lööb üle pea kokku. Et mul on plaanid mitmekordsete varuvariantidega, ei tähenda ju üldse, et plaanid ikkagi täituma peaks, nagunii läheb midagi viltu igal juhul!
Et peaks keskenduma praegusele hetkele? Aga praegu ei ole ju hea!

Kas arstilkäimise ja sita enesetunde vahel on seos? Nakkused ja nende külgesaamine? Muidu ei kahtlustaks, aga kuna ma pole ühtegi teadmatut päritolu tõbe külge korjanud vist enam kui aasta, siis arsti külastamine (ooteruumis ootas seitse inimest, neist üks äärmiselt nunnu imik - õnneks polnud nad kõik selle minu arsti ukse taga) oleks nagu hea põhjus.
Lihtsalt 20 tundi tundub veidi vähe peiteajaks olevat. Ei, muidugi on sellise ajaga ka, aga mõtlesin ...
Kalkun ka mõtles.
Kiirhaigus.
Vabandust, pean jälle nuuskama.

Oo, nüüd on mul kaks mustandit võrgupäevikus kirjutamisel. Seda pole ka peaaegu aasta juhtunud.

Maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus? Armastus?!
Häh.
Raha ka pole. Ritsik just kirjutas, kuidas ma vähemalt selle probleemiga pole üksi. (Linki pole, sest ta pani vahepeal postituse parooli alla ning ma seda oma hala ju ei avaldanud kohe.) Kusjuures üldiselt see ei oleks probleem, lihtsalt praegu, praegu on kõik jamasti ja see ka veel!

Ei, nüüd on ainult üks lahendus - vaadata netist kleitide pilte. See rahustab. Kõik maailmas ei saa ju
halvasti olla, kui nii ilusaid kleite on?
Mõni vaatab sedasi kassipilte. Ma vist võiks kõiki loomi (eriti lõvisid) vaadata, aga kleidi puhul ma võin ennast sinna sisse kujutleda. Lõvi puhul saaks ka seda teha, aga poleks eriti meeldiv kujutlus. Lõvi peaks mu ju selleks ära sööma ning see oleks tõenäoliselt valus, isegi kui ta enne päris ära tapab!
Sest noh, tapmine on tõenäoliselt ka valus.
Naah, kleidid on ohutum valik.
Ja võibolla ehted ka - mul on värk hõbedavärvi ja türkiisivärviga, kuigi materjalide ehtsuse osas mul on pigem "ei taha: siis nad oleks ju kallid ja oleks kahju ära kaotada ja miks?"

Pärast ligi kahte tundi pildivaatamist võib rahulikult magama keerata. Maailm näib 90% vähem hauana ning isegi nuusanud pole juba veerand tundi!

_________________________

Mitte et hommik oleks tore olnud - mu poeg on minu peale kuri. Sest muusika oli liiga vali tema ärkamise ajal. Kui poleks nii vali olnud, ta saanuks kaks minutit kauem magada! Ja paid ja kohv voodisse teda üldse ei lepitanud, ikka on kuri. Oo, mida ma olen teinud, et seda väärida?!

Vähemalt ta läks trenni. Asi seegi.
Nüüd olen üksi kodus - lahe!
Vat see on une ära magamise järel tulnud selge märk mu vaatest maailmale, mis jälle parem on.
Öösel ei näinud ma selles midagi toredat, et poeg magab ja mina saan omaette olla. Või noh, ei tundnud. Mõistusega teadsin ikka, ent ei tundnud.

Lootus on tagasi - miski võib ka hästi minna!

Love will tear us apart

On selline romantilise tüki kirjutamise tunne.
Ei, ei, ma pole saanud tagasi võimet armuda ega isegi selle järgi igatsemise soovi. Aga on öö ning mina üleval, sest läksin kempsu ning tülitsesin seejärel pojaga, kes oli 2 asja hästi valesti teinud ja kuna neist ühe tulemus oli, et lükkasin ta telefoni laualt maha, ei õnnestunud ka ignoreerida, vaid pidi tülitsema.
No tema pahandas minu peale, noh.
Mina pidin siis tema nõmedustele osutama ja üldse ta magama käsutama KOHE, sest mis mõttes ta kell 4 öösel veel ei maga?! Muidugi ma enam ise ei uinu selle järel ning olen meeleolus, mis on korraga kibe ja magus.

Augustiöö. Hullumeelselt lõhnav, soe, sombune. Nii hea, nagu raamatust välja toodud lõik, kusjuures sigaretisuits muudab lõhna veel paremaks, mitte ei lõika katki ega lämmata.

Ja ma enam ei tahagi, eksole, aga siiski: võinuks saada minu ja võttis - noh, selle teise?
Jaa, tean, selgitas ning kui ma viimaks aru sain, oli väga mõistlik selgitus, kõik on loogiline - aga no ikkkkkkkkkkagi!
Võinuks saada minu, aga võttis selle teise?!
Loogika siin kaasa ei mängi, hämming ja arusaamatus on puhtalt tunde peal. Ma ju hoidsin teda nii väga. Ma ju arvasin, et ta hoiab mind ka.
Vast hoidiski. Kui nüüd ausalt vaadata.
Kuidas siis kõik NIIIII läks?!



Seepeale läksin magama ja ärkasin praegu.
Nägin unes, et meil oli Keskmaa Ordu pidusöök, millist polnud ka unenäos olnud umbes kümme aastat. Kuigi seal oli ehk vast nelikümmend osalejat ja need ka peamiselt larparid, mitte ordukad (oo, seal on suur vahe!), oli see üsna peen üritus. Kodukas, mille reaalset seisu te näete lingil klikates, oli unes täis uuendatud materjale, inimesed vaatasid pilte kümne aasta tagusest (päris maailmas mitteolnud) üritusest ning olid elevil.
Mina läksin kööki, kus kokaemand tahtis mulle midagi seletada. Istus ilusti laua taga ning rääkis, kuidas pidusöökideks jookide tegemisel peab laskma nii- ja niimoodi marjadel tõmmata ning alati peab mees pöörduma naise poole, kui midagi tahab, see on proua asi talle ulatada, selline on tava.
Mispeale mina valasin talle laual kätte juhtunud esimese joogipurgi sisu kaela, öeldes, et keegi ei pea midagi, igaüks võib teha, mis tahab.
Seda jama, mis siis lahti läks, ma ei hakka kirjeldama, sest üsna samamoodi oleks ka päriselus juhtunud. Söögid lauale ei jõudnud, inimesed valgusid kööki, kes üritas midagi korraldada, et ikka mingigi sööming toimuks, kes arutas teemal "inimeste tunded" ja kui mina tagasi kööki läksin ning seal kaks korda lõugasin, et seisan üleni oma sõnade ja tegude taga, keegi ei kuulanudki.
"Mis haigest inimesest ikka tahta" tundus olevat nii puhas ja üldine suhtumine, et mul ei õnnestunud sellest isegi läbi röökida.
Mispeale ma ärkasin üles.
See oli õudne.

Põhjendada seda, mis ma olen, rongiga, on kombes. Teen isegi nii. Aga pidada seda haiguseks, kui ise tunnen end nõnda hästi, on mulle päris hirmus.
Muidugi, ma ei saagi aru saada, et olen hull - see on hull olemise üks märke. Aga - aga - aga - ma ju omast arust olen normaalne, vastutan oma tegude ja mõtete eest?! Kohata ümbritsejates seda "ah, mis temast ikka tahta, tal on ajukahjustus!" on päris kole.
Oli unes, on päriselus.
Lähen teen selle jubeduse peale kohvi.

Ei, ma päriselt ei alustaks inimesele viie liitri joogi kaela valamisega vastumeelse mõtteavalduse korral, alustaks ikka rääkimisega =)

Mäletate veel seda neljapäeva, mil juhtus jäledus, mida ma üldse võrgupäevikusse kirjagi ei pannud? Mäluga püsilugejad mäletavad, alles oli ju.
Mul siiamaani on "kas ikka tasub?" selle koha peal,et jagada, aga samas - varjad üht asja, varjad oma reaktsioone sellele teiste sündmuste juures, ja kuigi võibolla oledki end ses ühes asjas paremana näidanud, mähid end liigutus-liigutuselt niimoodi varjamisvõrku, et siga ka ei söö. 
Ma tean, mitte ei oleta. Palju võrgupäeviku põhjal Rongimehest teadjaid oli, enne kui oma armumise õnnestumisest siin kiresin?!
Kusjuures kogu selle aja, mis ma tema järgi ohkasin, mingi viis aastat või nii? ei valetanud ma midagi kirja pannes.
Lihtsalt kõike ei pannud. Teemad, mida ei puudutanud või puudutasin ainult ripsmega, üritused, mille emotsionaalsed kõrgpunktid maha vaikisin, kuidas mulle selleks ajaks kustunud valguspulga kaelariputamine oli mu jaoks "Lihtsa tööotsa" ehk tolle ürituse, kust mootorrattaga pilt on, kalleim hetk - kõik sai sõnastatud kui vaikus.

Nii et läheb.
Saate teada, et ma hiljem midagi varjama ega millegi koha pealt vaikima ei peaks =)
Mind lõi jalust maha tõsiasi, et "Tänapäeva" kirjastuse romaanivõistlusel ei saa ma midagi. Nende fb-lehel toodi ära auhindade ja eripreemiate kandidaatide märgusõnad ja minu oma seal ei olnud.
Olin nii löödud, et maailm muutus hämaramaks ning peavalu pole siiamaani päriselt üle, tuleb aga taas, tuikena.

Järgmisel päeval ehk reedel mõtlesin järele, miks see mind nii kohutavalt morjendas - keegi ei saa mult ju ära võtta, et mulle endale meeldib see asi, mille saatsin? Ikka veel meeldib. Olen selle üle taevani uhke. Mul olid ka plaanid B, C, D ja isegi E valmis juhuks, kui romaanivõistlus ei peaks midagi tooma, neist B juba reedelgi käiku läinud. Miks mulle see ebaõnnestumine nii hirmsasti korda läks?!
Avastasin: mulle endale meeldib see romaan küll, aga tõestust, et teistele meeldib ka, ei tulnud. Äkki teiste meelest ongi jama? Äkki ma olengi ainus, kellele see sobib? Üldine seisukoht ongi "käib kah, aga midagi eredat pole"?
Sest ma pole mingi keskmine ja mu maitse on ka eripärane ja et mulle meeldib, ei tähenda üldse, et teistelegi!
Kui oleks tulnud tunnustus, oleks "neile meeldis samuti, päris väga-kitsa-niši toode pole".
Nüüd - oh. See võimalus, et meeldibki ainult mulle, on endiselt õhus.
Tõestust sai ainult "mu kirjutatu pole igaühele".
Mida niigi teadsin.

Aga teate, tegelikult pole enam halba tunnet. Võtsin sündinu omaks, mis möödas, see möödas. Mitte homme, vaid lausa täna on uus päev ning uued tegemised.

Ka uus looming. See romaan on valmis ning tema saatus mõneks ajaks mitte minu käes - kurat, ma juba kirjutasin ta! Tema avaldamisega olen valmis tegelema ainult siis, kui tõesti muud üle ei jää. Plaanide B, C ja D ebaõnnestumise järel.

Teha, mida inimene tahab vol II

See peavaluga nädal on olnud nii kohutavalt kurnav füüsiliselt, et tavalise 90 trenniühiku asemel on sel nädalal tehtud 35 ja neist ka oluline protsent lihtsamad venitused. Sealjuures on mu hinnang mitte "Oh, jah, peab leppima!" vaid "Isegi jube tubli!"
Sest selles valuvaigistiuimas heal juhul ei jaksa isegi otse kõndida - halval juhul ei vaigista retseptivaba vaigisti midagi ning on nii jube olla, et pole sõnu.
Neli päeva olen sedasi elanud juba. Huvitav, kas täna saab teisiti?

Mis mõttes ei ohka teised mu ümber imestusest ja vaimustusest, et nii palju teen, vaid üritavad ikka uusi ja uusi ülesandeid peale panna? Et jaksad nii palju, jaksad ka rohkem? Tee see ka veel!
Olen kuri, aga ka resigneerunud.
Maailm (ehk teised inimesed) - alati tahab enamat. Pfff.

Nüüd 37. Trenniühikut. Huvitav, kas saab 45 täis ööhakuks? Huvitav, huvitav, huvitav, kuidas saab ja läheb ...
Tegelt ei ole huvitav. Läheb nagu läheb. Nojah.
Pea tuikab ajuti, aga sedasi leebelt ja teise koha pealt kui jubedaksminev peavalu. Proovin esialgu ilma tabletita. Tahaks ju ikka mõnikord ilma ka elada! Sedasi vahelduse mõttes.

Tegelt on - järele mõeldes - maailmal ehk konkreetsemalt teistel inimestel toimimiseks oma loogika. Nimelt soovivad nad minu abi oma tegemiste juures, mida NEMAD tahavad tehtud saada. Ja põhimõtteliselt ma olen valmis isegi abistama. Ent see on täpselt selline hulk abi, et no natuke aitan, aga kuna see ei ole tegevus, mida MINA tahan tehtud saavat, vaid keegi teine, kui vähegi ebamugavus kerkib, ma rohkem ei tee.
Kui olen enne teinud asju, mida tahtsin teha ja millest ka kõik kasu lõikasid, näiteks niitnud muru, pesnud 4 masinatäit pesu, viinud ta välja kuivama ja toonud kuivana sisse, ma lihtsalt ei jõua rohkem eriti palju teha. "Esimene ebameeldivus" tuleb üsna kähku ette.

38.
Mis, kell on ka pool kaks läbi, vahepeal magasin, viisin märja pesu välja (pered maal toodavad musta pesu tavalises koguses, ent kuna seal pole masinat, laekub see kõik umbes ühe kuu pärast linna ja sure maha, kui palju seda on!), lugesin interneti läbi - 38 pole üldse palju.

Mul on tunne, et "teen, mida tahan!" on natuke ka selle lineaarse ja süsteemse mõtlemise vahe ja mingit "lineaarne" või "süsteemne" vbla polegi.
Kui sa teed seda, mida tahad, pole väga oluline, kuhu see tegevus üldises süsteemis paigutub. Ses mõttes teed, mis meeldib, lineaarne üksiktegevus, pärast mõtled edasi, onju.
Samas - võibolla sa lihtsalt ei tahagi panna pesu välja vihma ajal, sest see saab seal märjemaks, mitte kuivemaks? Ei taha värvida põrandat enne lage?
Ühelausega: lihtsalt lolluse-tarkuse teema. Sa ei TAHA teha asju, mida peab pärast uuesti tegema või mis lausa takistavad su edasisi tegevusi, sest nad on niivõrd vales kohas ja valel ajal tehtud.
Aga see ei tähenda samas, et peaksid kõike ette nägema ja arvestama, mis võib juhtuda. See oleks lihtsalt teistmoodi lollus.

Vaata, see korter, kus ma Mittedepressiivses Väikelinnas elan ja kus varem elas boonusisa ema? Kolisin sinna 8 aasta eest ja enne mu ümberasumist sai seal kõvasti koristatud ja asju ära visatud. Mul on nii hirmsasti meeles, kuidas mingid kangad olid, meetrid ja meetrid ja meetrid riiet, mitte väga heast materjalist, üldse mitte ilusad - ja ma tahtsin need äraantavate asjade hulka panna.
"Sa oled ikka nii lühinägelik, perspektiivitundeta!" ütles mu ema, täiesti kindlalt kangaste allesjätmist pooldades süüdistavalt.
Ma seletasin midagi sellest, et vihkan õmblemist ja need on koledad ja elu sees ma ei tee nendega midagi.
"Aga kui tuleb sõda?!" küsis ema retooriliselt. Minu väiteid, et riidekraami on ikkagi kõik kohad täis, vat toiduga võib palju raskem olla, ei pandud miskikski, ja need kangad istuvad nüüd ustavalt kapis ning ootavad - eeee - no ilmselt sõda.
Mitte et arvaksin, et mind just sõja ajal tabab ootamatu tung õmblema asuda.

Aga teema juurde tagasi tulles - teha seda, mida tahad, on minu meelest ikkagi ainus mõistlik viis üldse midagi teha. Me keegi ei võida elu lõpus midagi, ei saabu lõppeesmärgile "jee, tegin kõik õigesti, nüüd saan auhinna!".
Ei, kõik surevad lihtsalt ära.
Mulle on see õigesti-tegemine muidugi veel eriline vihavaenlane, sest juba proovisin seda ja ei toiminud - ei saanud õnnelikumaks. Aga isegi selle isikliku kogemuseta, kuidas õiged asjad ei toimi, eriti mitte keskmiselt õiged asjad, on idee, et peaks kuidagi nagu tegema mingeid õigeid asju ja siis saad õnnelikumaks, tegelikult absurdne. Kõik see keskmiselt elu paremaks tegemine, tervislikumal moel söömine-magamine-treenimine-ravimite võtmine-riietumine - mida see õieti andma peaks?
Kes meist on keskmine? Saabub elu lõppu kõike nagu peab teinuna ja on rahul ka veel?!

Kui sa tahad kanda miniseelikut ja sukki, olles samas 160-kilone mees, siis minu arust ainus, millele peaks tähelepanu pöörama, on see, et vaata, kuhu sellises riietuses lähed, muidu võid üksi öösel tänavale jäädes lõuga saada.
Mida sa võibolla ei taha. Kui tahad - väga hea, mine ekstra sellistes riietes üksi öösel tänavale ja hulgu piki teid, kus madala haridustasemega mehed armastavad kampadesse koguneda! Lõpuks ikka veab!

Teha, mida tahad, elada elu, nagu tahad - ainus viis mõttekalt elada =)

Kõik saab korda

Neljapäeval oli umbes kõige halvem päev, mida suudan kujutleda, ilma et keegi oluline sureks.
Nüüdseks olen niivõrd toibunud, et kahtlen, kas seda üldse ajaloo annaalidesse jäädvustada.

Oli küll tohutult jälk. Aga reaalselt juhtus ainult üks halb asi, mis lihtsalt sattus samale päevale mu peavalu teise päevaga, ja siis läks valu ka hullemaks.
Veel hullemaks.

Aga see oli ju hästi nunnu, kuidas mu poeg mind kallistas ja mulle teed otsutas teha, kuigi me olime tegelikult tülis, kui nutsin ja kirusin ja külmetasin.
Mul läks kohe tuju 70% paremaks, kui ta tõi teepakikese, küsis, kas see maitseb mulle, ja kui pead raputasin, läks teist otsima. (Ema juures olen, ema juures. Keda ennast pole kodus, aga maja seisab ikka ning tulin siia oma peavaluga, sest siin on vann. Kodus on mul ainult dušš ja soe vesi võtab kuidagi mehaaniliselt valu maha. Oma kodus, muidu, mul on päris teed peamiselt. Aint ühed pakikesed, mis kunagi külaline, hästi nägus noor mees, tõi.)

Pihlad punetavad, päike paistab, maailmas juhtub ka mulle halbu asju, aga häid ju samuti?
Lausa enamasti head asjad ju! Mu praeguse maailmanägemise ja tunnetega =)

Kõik saab korda. Peaaegu juba ongi korras. Aint raha võiks rohkem olla =)



Vaatasin netist kleite ka, see tegi tuju paremaks.
Varem vaatasin sukkpükse ja sukki, aga kuna mul on neid nüüd piisavalt kolmeks aastaks, sukkpüksiriiul täis veel avamata pakendeid, on kleidid etemad. Mul on neid küll kuraditosin tükki, aga mõned veel oleks ju ikkagi tore.
Murca kirjutas, et tal on 70. Sellega võrreldes on mul väga kaugele minna.
Et mul praegu raha pole, ei muuda, et kleidipildid on ikka toredad! Vaatan, mis materjalist ka, mitte ainult et ilus oleks, ja täiesti hea kleidi saab netist 10 euro eest.
Jaa, see on hiina orjatööjõud, mis selle kleidi teeb. Aga päriselt - PÄRISELT usungi nii - ilma selle tööta oleks neil orjadel veel halvem.

Uskuge mind, mina tean: õnn ja õnnetus pole oludes, on inimese kehas =)

Oh seda pihlakate punavust!

Rääkisin ühega sellest, kuidas mulle ei ole mugavus mugav: kui keegi teeb mulle teeneid nii, et võin alati sellele loota, nagunii teeb, mul tuleb kohe peale suure õe kompleks. Ei tihka talt midagi küsida, hakkan arvestama, et ta liiga palju ei teeks - ja seda olukorda ma ei taha. Ei taha seda vastutust tema heaolu eest ka, kurat, ma ei jaksa kogu maailma eest vastutada!
Mu vestluspartner ütles, et ta üldse niimoodi ei vaata - teine tahab teha, tore ju!

Aga mina ei saa niimoodi. Mul tuleb kohe hoolitsemine ja vastutus teise heaolu eest ja jäkk. Kui teine inimene tundub mulle vähem teadlik ja arukas kui mina, ma KOHE hoolitsen, automaatselt.
Ainult kui ta mulle tõsiselt ei meeldi, ei hoolitse. See on "a mine persse" areng =)

Miks ma ei kannata seda teooriat, et iseseisvus hea, võrgustik nõrk - ma nagunii hoolitsen teiste eest. Nii lihtsalt on. Kui võrgustik on tähtis, saan mina ka hoolitsust. Kui iseseisvus on absoluutne ideaal, siis lihtsalt minu eest keegi ei hoolitse ja see ongi asjade õige seis ja ma suren koorma all ära. Asjade õige seisuna.
Jee.
Lähen okkaliseks isegi siis, kui keegi jutu sees ütleb midagi positiivset iseseisvuse ainetel. Selline olek lihtsalt ei päde mu kogemuse kohaselt.

Mul on vahel vaja, et tehtaks pai ja öeldaks, et kõik saab korda. Muidugi tean ise ka, et nii võib minna - aga nii tahan seda "sa ei pea kõige eest vastutama, lase lõdvaks, maailm toimib ka sinuta!" meenutust.

Kolmapäev

Eile oli mu pojal klassivend külas. (Ja üleeile. Ja pühapäeval. Ja pühapäeva öösel vastu esmaspäeva. Ei, ma üldse ei mõtle, et miks ta omas kodus pole, minu poolest ta võib siin süüa ja magada ja tal on lahe kahisev hääl - ning igatahes on toredam, kui ta on koos mu pojaga ja nad teevad asju nagu arvutimängud, püssivõitlused ja mõõgavõitlused, legodega mängimine, kui et teda pole, arvutis ja legodega mängib poeg üksi ja mina pean vahepeal püssi- ja mõõgavõitlusi pidama temaga.) Õhtul seitsme paiku läks ta koju, poeg mattus omaenda tegevustesse nagu aknalauale legosõjaväe sätitamine ning tank-online'i mängimine ning alles siis, kui selle viimase kallal pool tundi kirunud ja juba kolm korda nutnud oli, esitas ta kaebuse.

Poeg: "Mina enam A. kasutajaga ei mängi! Tema ei mängi kunagi minu omaga, kuigi me oleme seda üksteisele lubanud. (Tõesti on, mitu korda, esimene umbes pool aastat tagasi: ma kuulsin pealt.) Ta ei mängi isegi minu omaga, enda omast rääkimata!"
Hetk segadust. Poja kulmud tõmbusid kortsu. Midagi oli viltu.
"Ei, ta ei mängi isegi enda kasutajaga, minu omast rääkimata. Just. Nii on loogiline öelda."
Mus tekkis tarve jagada elu tõsiasju ning korraga meenus mulle ka hunnik tähelepanekuid, mis ma A. kohta teinud olin enne, ning see, millisena tunnen oma poega.
Sa jutas.
"Mul on nii hea meel, et kui oled lubanud, sa ka teed. Mul on vaade maailmale, kus inimene, näiteks mina, täidab oma lubadused - või kui ei taha täita, ei lubagi lihtsalt."
Poeg sattus vaimustusse. "Ei lubagi - jaa, ma ütlen seda A.-le homme!"

Minu meelest nii lihtne ja selge: seisa oma sõnade taga. Ära valeta. Ära varja. Ära luba, kui sa ei täida.

Aga tundub, et mitteautistlikud inimesed elavad teistmoodi ja ka nende lapsed kasvavad teistsugused.
Mul ei ole enam tunnet, et kuidagi õigemini ja õigemad. On tunne, et tehke, mida tahate, ma teen, mida mina tahan.
Ent.
Sellega seoses, et olen maailmas enda koha pealt kõige targem üldse, tean, mis mulle meeldib ja mis mitte, paremini kui keegi teine, ei ole mul enam mingit huvi teiste mõtete vastu sel teemal, millised on inimesed.

Oma nooruses olin kirglik ajakirjalugeja. "Anne", "Stiil", "Eesti Naine" ning "Pere ja Kodu" olid kõik sellised üksused, mida üle ja üle lugesin. Poes peatusin ajakirjariiuli juures ja lugesin kilesse pakkimata "Anne" nelja korraga umbes läbi. Igavad kohad jätsin välja, aga kui raha rohkem oli ning lausa koju ostsin, lugesin KÕIK läbi, viimse kui rea. Isegi horoskoobid tähemärkide kohta, kust ma kedagi isegi ei tundnud. Külas olles, kui kellelgi mõni neist kuskil vedeles, haarasin pihku ning lappasin läbi, põnevamaid kohti otsides,
Maal on meil kempsus vanad "Kodukirjad" (lugemiseks, pühkimiseks on kemspupaber), ja kuigi mul on kodusisutamise vastu väga vähe kirge hinges, lugesin kõik vähegi huvitavad artiklid läbi. Korduvalt.
6 aastat vana ajakiri polnud varem veel mainimisväärseltki vana, ainult kosmeetikatoodete tutvustused olid iganenud, ja ma ei visanud ajakirju ka minema. Seisid riiulis ja halva tujuga lugesin jälle üle. 

Nüüd?
Ha.

Miks peaks mulle huvitav olema, kuidas kellegi teise meelest on hea elada? Elagu tema, kuidas tema meelest hea on, ma elan, kuidas minu meelest hea on, mul ei ole vaja ei tema heakskiitu ("Jaa, ma arvan ka nõnda!") ega vastuvaidlemist ("Ei, see on hoopis teismoodi!").
Mina pean oma lubadusi ega valeta, minu eeskujul teevad samamoodi ka mu lapsed, ja kui keegi teine teeb teistmoodi, me ei pea nendega suhtlema. Võime nende nõmedused andeks anda, kui tahame - aga ei pea.
Mitte midagi.

Ainus asi, mis mulle on vajalik ja hea, on sõprade teine arvamus. Et nad näevad vahel asju teismoodi kui mina ning annavad mulle teist vaatenurka - aga vaja on mul ainult faktide teistmoodi nägemist. Tõlgendamisabi vajan väga harva ning nõu, mida edasi teha, üldse mitte kunagi.
Kuule, vahel sallin nõu, kui see on mulle personaalselt ja läbi mõeldud värk. Isegi olen korra kuulda võtnud - see on juba väga suur asi! "Vajamine" aga on võimatu!

Noh, ja siis on tore, et nad kuulavad ja sõnastan neile oma mõtteid - sõnadesse valamine on oluline, sest sõnastatuna on mõtted selgemad. Kui sõnadesse ei pane, on väga raske leida, kus viga on =)
Ma ise tunnen end kõige paremini ning tean, mis on minu jaoks parim viis edasi toimida. Et kellegi teise jaoks oleks teistviisi parem? Palun, see keegi teine võib elada oma elu, nagu talle parim näib.
Kuidas see minusse peaks puutuma?

Täna on jälle täisvärk-peavalu, iivelduse ja sellega, et olen juba kaht sorti valuvaigisteid võtnud ja ei aita.
Asjad, mis minu peavalude puhul ei aita või teevad hullemaks:
* pikali heitmine
* mingite punktide mudimine näol või pöidla ja nimetissõrme vahel
* massaaž (tegelt see aitab täpselt tegemise ajal, kui usaldan tegijat, pärast mitte. Kui ma ei usalda tegijat, läheb valu, muide, hullemaks.)
* suhkru vältimine toidus

Muuseas, kas see, et giljotiin aitab peavaludest vabaneda, on nali v? Mul on lapsepõlvest peale (noh, nii 10-aastasena olid mul juba peavalud) olnud "selge, see on üks lahendus, kui tõesti väljakannatamatuks läheb" ja raske ainult küsimus, kust krt leida töökorras giljotiin, kui tõesti vaja on.
Mingil hetkel vahetasin selle lootuse välja kujutluspildi vastu, kus panen kaela rongirööpale. Veel hiljem teadvustasin, et olen ju sedasi rongijuhile kaugele näha - peaks tegema kuidagi talvel, pimedas, lumega ja valge linaga kaetuna.
Kuulge, reaalsuses ma ei jaksanud talve oodata lihtsalt.
Alles nüüd teadvustan, et oot, seda vist ei mõeldudki üldse tõsiselt? Nagu natukenegi mitte?
Elu, kus enesetapp pole probleemide võimalikuks lahenduseks, on nii veider =) Kujuteldamatu.

Kunagi (see oli ainus kord, kui seda üldse lugesin, kindlasti üle poole aasta tagasi) kommenteerisin Andres Laiapea blogis mingi teema all, kus ta rääkis kellestki enesetapjast, et noh, lahendas ju oma probleemid? A. Laiapea vastas, et ei, tema näeb seda probleemide eest põgenemisena.
Et nagu - kui valuvaigstavad meetodid ükski ei toimi ja valu on väljakannatamatu, siis giljotiin ei ole mitte valust vabanemise tee, vaid valu eest põgenemise?
Eeee ... oot, mis neil VAHET on?!

Krt, täpselt selline "süda on paha, aga oksele ei aja"-iiveldus.
Ega ei ole mingit muud teed, lähen arsti juurde, kirjeldan, ehk ta kirjutab mulle mingid mõjusamad valuvaigistid, kui ilma retseptita müüdavad. Kui ma poleks lapsest saati selgeks õppinud ja uskunud, et kui miski on valus, tuleb see kas välja kannatada või surra, äkki ma oleks kuidagi tervem inimene olnud ennegi?!

Lisa: panin arsti juurde aja kinni. Miks ma seda 20 aastat tagasi ei teinud?

Inimene mõtleb, juhus juhib vol II

Tuterdan ringi ning pean tõdema, et öösel ongi jälle pime.

Aa, tere hommikust ka! Kell on 5.06 ja ma olen üle poole tunni üleval olnud, teinud kohvi (see ei maitse mulle ikka veel nii hästi kui enne rotaviirust, aga maitseb siiski rohkem kui enamik teisi toite ja jooke), võtnud peavalutabletti (seekord tõesti pea eriti ei valuta; mõtlesin kümme minutit, kas üldse valuvaigistit võtta, lõpuks otsustasin, et kui võtta, pole vähemalt hiljem "MIKS ei võtnud, täiesti loll!"-kahetsust) ja internetti läbi lugenud.

Ega mul midagi öelda pole peale lõppematu rongianalüüsi =) Aga no mida, ütlen ära, sest mu vääramatu "teen, mis tahan" tausta läbimõtlemine on mulle endale tähtis tegevus ja võibolla saab keegi teine mõne targa idee teemal "maha äng".

Aa. DISCLAIMER: Olen konkreetselt pahane ainult paari inimese peale, kes ka teavad kõik, et olen, ja kellega ma enam (eriti) ei suhtle. Enamik on lihtsalt õnnetud segaduses ahvid nagu ma isegi (või ma isegi enne Rongi läbitunnetamist =P) ja tegid oma parima.

DISCLAIMER2: Ma tean, et sõnastan kui kõiketeadja. Aga need on lihtsalt kõige rohkem tõe moodi mõtted, kuhu olen jõudnud.

Paar päeva tagasi panin sõnadesse, mis on mu uue maailmasse suhtumise alusidee.
Et jaa, keeldun igasugusest vastutusest, mis pole mu väga vahetu tegutsemise tagajärg, mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad. Phmt mul pohhui, mida just, mina hoolitsen oma asjade eest, pean tähtsaks, mida mu sisemus just tähtsaks loeb, ja usaldan oma aju selle kindlakstegemisel.
Et aju võib eksida? Pohhui. Mulle tundub see või teine hea mõttena? Läheb, teen.
Mida peaks mulle andma mingi objektiivsem tõde? Ajab aint segadusse.

See süüdimatu isekus (olen lahke, kui tahan, ei ole, kui ei taha) on konkreetselt kogemusega õpitud. Kogemus pole "miks te minu eest hoolt ei kandnud enne Rongi?!", seal ma ei pane mittearusaamist tõesti kellelegi süüks.
Kogemus on: "pärast rongi oli paljude inimeste reaktsioon kõike valusat üldse ignoreerida, rääkida ilmast ja raamatutest, paljude inimeste reaktsioon mulle teada andmine, kuidas ma ikka rämedalt isekas olen ning teistele, olgu selleks rääkija ise või mu lapsed, haiget tegin, ja neid siiralt omakasupüüdmatult häid, kes mitte ei pannud mulle turjale lisakoormat omaenda või teistele kujutletud valuga, vaid püüdsid mu õlgadelt võtta seal juba olnut, oli vähem kui kahe käe sõrmi".

Selliseid oli. Ja ma olen neile tõesti tohutult tänulik, neil on minu näol olemas empaatiline abi kogu eluks, niipea, kui saan aimu, et on vaja. Aga enamasti olid inimesed nii hõivatud omaenda valudega, et minu koorma kergendamine ei olnud isegi teoreetiline teema ning mitmed väljendasid konkreetselt: "KUIDAS sa võisid, nii isekas?!"
Sest mul ilmselgelt ei olnud veel piisavalt halb, oli vaja vinti peale keerata?
Tegelt ma ei saa sellest loogikast ikka veel aru: teine inimene kannatab niivõrd, et enesetapp tundub talle parem lahendus, kui edasi kannatada, ja siis sa otsustad, et ta lihtsalt on loll ja üldse ei saa aru, et teistel on valus ju tema enesetapu järel, ning ütled seda talle rõhukalt ja mitu korda? Sest sina tead valust ju rohkem kui tema?!
Ei, muidugi.
Omaenda tundepuhangutes nad ei mõelnud mulle, ei saanud aru, neil olid muud asjad meelel, millega tegeleda, jaa-jaa.

Minu järeldus: olgu, inimesed võivad olla põhiolemuselt head. Aga EELKÕIGE on nad rumalad ja/või isekad. Endaga nii tegevuses, et kedagi muud ei märka.
Mis kuradi kasu oli mul sellest, et ma ei kurtnud söögi alla ja söögi peale väga rasedale sõbrannale oma rasket elu, sest rase ja tal omade asjadegagi vaevaline? Hiljem oli tema: "KUIDAS sa nii isekas olid, su lapsed kannatavad!" 
Mis kuradi kasu oli mul sellest, et meestega V, T (eiei, mitte Rongimees, tema ei ole sel tasemel tüütu iial olnud), X ja S skaibis leebe olin, sest ega nad mulle meeldinud küll, aga midagi konkreetselt halba polnud nad mulle ju teinud, ja siis ikka võtsin end kokku ning olin lahke?
Nad kas ei uskunud peale Rongi üldse, et ma ise, või olid: "Mul oli sellest väga valus."
Minaminamina oli neil meeles. Et väga väga naine võiks mingeid omaenda asju tunda ja teha, ei mahtunud üldse pähe.

See, kuhu mina andsin, ei toonud eriti midagi tagasi (ühe erandiga) - küll aga tuli kohtadest, kuhu ma üldse midagi polnud andnud. Headus elas mõnedes inimestes täiesti sõltumatult sellest, mida mina enne tegin. 
Miska nüüd olen hea, kui tahan. Kui ei taha, ei ole. Täpselt nii suvaliselt, kui tundub mõnus. Ei ole nii, et need on head, kelle vastu hea ollakse. Minu kogemus on, et inimesed on, kes nad on, ja kui nad juhtuvad head olema, on nad seda täiesti sõltumatult sellest, mida enne saivad.
Täiesti juhuse asi. Mõned on, mõned pole.
Nii et mina võin ka teha täpselt nii nagu tahan, ei ole võimalik nihutada inimesi endale meeldivasse suunda, kõik on juhuse asi. Kui ma ei taha midagi teha, on mul inimestele täpselt üks sõnum:

Kilpkonn tegi pildi =)

... ja ongi kõik.

Midagi erilist

Oo.
Tegelt ei juhtunud midagi erilist ja ilmselt ma ei peaks seda rääkimisvääriliseks, aga kuna see just leidis aset, on meeles: mul läks parem jalg lihtsalt alt ära.
Tõusin, hakkasin kempsu minema, ning selle asemel, et keha toetada ning püstiseismiseks sobivalt painduda, mu parem jalg lihtsalt rippus küljes, nii et maha läks tagurpidi, varbad ja päkk puudutasid põrandat kõvasti, aga pealisküljega, ning vankusin ja oleksin peaaegu kukkunud (vajusin vastu lauda ning sain reiele sinika ainult).
Jalg muutus jälle osaks minust umbes pooleteise sekundi pärast, enne ta isegi ei tundnud valu. Minuni jõudis ainult ebamäärane surin nagu surnud liikmest.

Nüüd jälle kõik korras, tänan küsimast.

Aga see on märgiline, et sellest kirjutan ainult seetõttu, et olin võrgupäevikusse postitamise lehekülje just lahti teinud. Kuigi sedasi pole jalg alt ära läinud vist 2014 novembrist saati?
Üldiselt ma ei kirjutaks. Ei mõtlekski sellele. Üldse on mu suutlikkus näha sündmusi kui Sündmusi väga langenud. Enamasti "on nagu on, kõik on hästi" ja toimuvad ainult pisiasjad, millest midagi kirjutada-mõelda-öelda pole.
See ei tähenda, et elus poleks tuhandeid neid pisiasju, nad lihtsalt pole olulised.

Vat see ongi põhjus, miks ma ikka Rongist mõtlen ja räägin, oma katkiminekust enne, teiste reaktsioonidest sellele ja esimesele. Sest mingi kooliskäimine, kirjutamine, lapsed ja elu lihtsalt ei tundu olulised. Teiste puhul näen ka, kuidas mulle on olulised lahkuminek, kokkuminek, lapse sünd, potentsiaalselt surmav haigus - ja see ongi umbes kõik. Keegi suri, aga ta ei olnud su partner in crime, vaid mingi vanapoolne sugulane, näiteks isa?
Nojah.
Sa kolisid?
Nojah.
Vahetasid töökohta?
Nojah.
Läksid kooli?
Nojah.
Lõid sääre marraskile? Läksid kohtama? Mitmepäevasele sünnipäevale? Matusele? Koolikokkutulekule?
Mulle läheb pisut korda, täpselt nii palju, et soovin sulle head, olgu kõik sulle kerge. Ükskõik, kas kohtamine või matus. Phmt - nojah. Seda "nojah" ses kontekstis tähendabki.

Rong on mulle tähtis. Muutis mu elus nii palju, mind sellisena nagu olen, ei oleks muidu. Mu elu sellisena, nagu ta on, ei oleks muidu. Aga vanaema surm? Pesu õuest kokkukogumine ja kohe pärast seda algas vihm? Mida ma õhtuks sõin? Avalduse esitamine akadeemilise puhkuse lõpetamiseks? Pisiasjad, millele ma mõtteid ei kuluta, kui nad möödas on.
Kui on midagi, mida tulevikus teha, on see meeles täpselt seni, kuni ta tehtud on ja vbla pärast tund aega (oleneb asja raskusest, võib ka 3 minutit olla) "tehtud"-rahulolu.
Siis on möödas, tehtud, mälust väljas. Kui on poolik asi, lõpetamata, ta jääb mulle ajju, lõpetatud ja möödas-tunne tuleb siis, kui asi on lõpetatud.
Mis on ka põhjuseks, miks ma kõik probleemid lahendada tahan, ebarahuldavaid suhteid katkestada üritan või vähemalt sobivasse vormi surun, võrgupäevikusse postitused kirjutamisega samal päeval (enamasti) avaldan, miks ma kõik planeeritud asjad nui-neljaks ära teen. Kui asi püsib poolik, arusaamatu, ehku peal, ma ei saa teda ajust välja lasta, ta on seal eredalt esiplaanil ning nõuab tegelemist.

Muidugi võin ka otsustada, et see või teine pole minu asi, kuni mind ennast häirima hakkab ja keegi muu pole teda seks ajaks ära teinud - aga ka siis on ta lõpetatud selle ajani, mil häirima hakkab. Mitte poolik, mitte tegutsemistnõudev, ta on kaas-kinni-olukorras.

Mind häirib õhus olev probleem. Siis üritan lahendada või kui see ei õnnestu, otsustan, et nojah, pole minu võimuses, las jääda, ma ei tegele.
Ja polegi midagi erilist kuskil. Ainult suured sündmused on Sündmused.

Nõrk

On üks väärtus, milles täiesti nõrk olen.
Ise ei tunneta seda puudusena, aga ilmselt on teistega mu ümber teistmoodi. Ega ma ei tea, järgi ei ole väga uurinud, aga loogiliselt võttes ilmselt nagu peaks nii olema.

Ma ei ole lojaalne. Üldse mitte.
Mul ei ole raasugi seda mõtlemist, et oi, ta on mulle minevikus nii palju hea ja kasuks olnud, nüüd talun. Või noh, sedasi mõtlejad isegi ei taju, et "taluvad", nad lihtsalt ... ah, ma ei tea. Loodavad, et kui kunagi oli hea, äkki läheb jälle paremaks?
Selgelt mul see taju on täiesti puudu. Kui mulle jooksvalt ei meeldi, on mu lahendus suhtlemine katkestada, ainult kui TÕESTI tunnetan, et olen võlgu, võin ses osas järeleandmise teha.
Aga ainult siis, kui see TÕESTI sees on, enamasti on suhtlemine mu arust võrdselt andmine-saamine ja võlga ei saagi tekkida.

Enam ei meeldi? Jama küll, ma siis enam ei suhtle ka. Mul ei ole kunagi omakatkestatud suhete peale kahetsust. Kui ma juba otsustasin katkestada, oli mul järelikult halb ning mittesuheldes kergendus, mitte kahetsus.
Teise poole suhtelõpetamine võib mulle valus olla küll, vägakohutavalthirmusvalus, aga et ise lõpetatud asja hiljem ikka edasi tahaks kestvat? No ei. Kui ma suhte (ei pruugi olla armusuhe, kõik inimlikud suhtlemised on "suhe") lõpetasin, oli seal taustal, et enda sees arvestasin kokku plusse ja miinuseid ning miinused kaalusid plussid selgelt üle. See ei ole isegi teadlik tegevus, täiesti automaatne, miinused ja plussid arvestatakse välja ja mulle jääb "meeldib - ei meeldi".
Kõik, kogu mesi ja murakamoos.

Tõsi, Rongimehega oli teatud määral teistmoodi, aga seal oli vastastikkune arusaamatus mängus: mina omast arust tegin ettepaneku uuesti puhtalt lehelt alustada, üldse mitte plaanides suhet igaveseks lõpetada, tema sai aru, et oleme sõbrad, muud ei taha.
Mitte et mul sõpruse vastu midagi oleks olnud. Lihtsalt seegi ei toiminud ja ma sain "ka tal ei ole mind üldse millekski vaja"-arusaamise.
Hiljem (nagu rohkem kui pool aastat peale rongi) ta selgitas mulle, et sealt ei oleks nagunii midagi tulnud, isegi kui ta õigesti oleks must aru saanud, aga ma põhjendusest ei lugenud välja muud, kui et seks nagu ei klappinud - ja alles mõned kuud tagasi praegusest hetkest, kui ta tollesama postituse peale uuesti selgitas, sain aru.
Päris hea põhjendus oli. Arusaadav mulle igal tasandil.

Sellist pilti, kus oleks erinevad naised ja mehed,
oli liiga vaevarikas otsida

Oh, oleks ta mulle seda ENNE RONGI niimoodi seletanud, et ma aru ka saanuks! Aga samas - siis ei oleks vast rongi olnud, psühhiaatrit olnud, antidepressante olnud, ma oleks rabanud õigel ajal kooli lõpetada, pärast seda tööd leida ning kokkuvõtteks oleksin praegu parimal juhul 70% õnnetum. Pigem 80-90.
Ei, kõik läks väga hästi. Maailm keeras end nii, et jäin ellu, taastun ning mul on kordades toredam olla kui varem.
Mitmetes kordades.

Kui nüüd sammu võrra edasi mõelda, siis see lojaalsuse puudumine on ilmselt seal taga, et ma ei armasta ühtegi inimest, kes mulle ei meeldi, ja pean umbes kõiki maailma inimesi võrdseteks: mul ei ole erikategooriat oma lähedastegi jaoks.
See, et kedagi tunnen, ei muuda teda mulle kuidagi armsamaks kui teisel pool maailma elavat boliivlast. Kui ma teda tunnen JA ta mulle meeldib, on teine asi, siis ta meeldib mulle. See annab teatud edumaa inimeste ees, keda ma ei tunne. Aga lihtsalt tundmine? Mis see peaks kuidagi oluline olema v?! Lähedal elamine?! Eeeee ... eesti keele oskamine veel, siis on inimesega kergem suhelda, aga nahavärv? Seksuaalsus? Et ta elab Lätis, mitte Kamtšatkal? Ma ei saa aru lihtsalt, miks see oluline peaks olema?!

Sellevõrra ma ilmselt ei saa ka aru neist, kes "meie-nemad" eristuse teevad kuidagi nahavärvi või sisserändedokumentatsiooni või usu või soo põhjal. Minu jaoks on inimene inimene, täiesti kama, kui ta ka kõigi näitajate järgi ei tohiks minusugusele meeldida - kui konkreetselt tema isik meeldib, miks, pagan, peaks mulle lugema see keskmiste näitajate järgi teoreetiline mittesobimine?!
Tema on konkreetne inimene, mina olen konkreetne inimene, mul on täiesti kama, mis üldistusi meie pealt teha saaks.

Noh, ja kui ma juba mõtlema hakkasin, võiks veel edasi mõelda =)
Vaata, mul on perioodiliselt see tunne, et lendan ära, mul ei ole planeediga Maa mingit püsivat sidet, tõmban orbiidiltki minema ja keegi ei märkagi. Et mul oleks meeles, et olen kellelegi tähtis, on mul vaja pidevaid paisid.
Ilmselt see on mu enese äärmise ebalojaalsusega seotud.

Minu jaoks võiks kõik olla lihtne: inimene meeldib, väljendan seda sageli. Ei meeldi, ei väljenda.
Paraku see teiste jaoks ei ole nii selge. Ütlen  kenale mehele perioodiliselt iga paari kuu järel, kuidas ta mulle meeldib - ja tema tunneb, et ma võibolla piiran teda seksuaalsete kavatsustega. Üks pidas vajalikuks rõhutada, et tal on lapsed, juba üheainsa komplimendi peale! Mõlema soo hulgas on neid, kes tunnevad end ahistatuna sellest, kui ütlen: armastan neid, nad on mulle kallid.
Seega õppisin selgeks, et sedasi ei öelda, oma lembimist võib väljendada vaid neile, kes on veresugulased või seda konkreetselt lubanud.
Mõtlen ikka öelda, ent surun selle tungi maha.

See ei muuda aga kuidagi minu enda nälga selle järgi, et mulle tehtaks pai, et mulle öeldaks vähemalt kord paari kuu jooksul, et meeldin. Mul endal ei ole seda lojaalsust üldse, et kord meeldinud inimene meeldikski igavesti edasi. On selgelt "mis möödas, see möödas", tehtud pai on sel hetkel tohutult kallis, aga aasta hiljem "no ma meeldisin talle siis".

Sest ma ise teen niiviisi! Minu jaoks on "mis möödas, see möödas", inimene ei meeldi mulle enam, kõik. Muidugi peab mulle mittemeeldimiseks olema järjepidevalt mittetore, ühe või paari korra peale ma meelt ei muuda, ent kui muutsin, siis muutsin.
Mu paid kehtivad ajal, kui nad tehti. Kunagi see inimene meeldis mulle, meelemuutus ei tähenda, et minevik midagi ei tähendaks, lihtsalt olevik ei ole minevik.
Möödas. Ja ma ise lendan planeedilt minema, kui mul ei ole tunnet, et olen osa võrgustikest, lihtsalt haihtun siit oma meeles ja mõtetes.
Sa ei ütle, et olen kallis? Ikka veel ei ütle, ei paku mulle kokkusaamist, ei lobise minuga skaibis, ei vasta kirjadele, ei otsi kontakti, ei vasta minupoolstele kontaktiotsingutele?  Ilmselt see on möödas.
Minu puhul võibolla oleks.

Ah, ajus toimuv on nii tore!

Unenäod on taas hakanud mõju avaldama.
Nagu lülitist taaskäivitatud funktsioon. Enne nägin neid ka ja üle poole aasta kirjutasin hommikul üles, mida mäletasin, aga kuna sel ei tundunud mingit mõju olevat ei mu unenäos-elamise-oskusele ega käekirjale, mingil hetkel loobusin. Ja siis oli nii, et kui ma kohe ärgates spetsiaalselt keskendusin ja sõnastasin, mõnest natukene mäletasin, aga seda, et voodis taas lõdvestudes ja une-eelselt mitte-midagi-tehes tuleks eelmise öö unenäod tagasi, tunne tagasi, sinna maailma võib taas ära kaduda, lihtsalt ei olnud. Mis ma eelmisel ööl nägin midagi unes v?
Päriselt?!
Meeles küll ei ole.

Aga nüüd korraga on mõju tagasi.
Unenäo meeleolu võib minu oma tundideks kas tõsta või ära rikkuda, võin ebameeldivuste peale unenäos ärgata ja mitte tahta enam magada, mul võib päevaks otsaks hea tuju olla, sest lahe uni, ja see, et ta on meeles mitte ainult samal õhtul, vaid päevi ja kuid (olgu, kuid ei ole veel taasproovinud, aastatest rääkimata), on taas reaalsus, mitte mälestus.

Ma ei saa aru, miks mitte tahta neid lisamaailmu oma ajust imesid esile manama?
Kustutasin ära ühe fb-kommentaari oma unenäost rääkiva posti all, mis hästi teadval toonil seletas, kuidas kirjutaja teeb oma aju täiesti tühjaks enne magamaminekut ning miski ei sega, ta ei saa aru, miks kõik nii ei tee, ei pea ju õhtul ajuga midagi tegema?
Esiteks ei meeldinud mulle see targutav toon (emake maa, jälle üks kõiketeadja, uhhuu-uskuja, "me oleme kõik universum"-tark), aga teiseks - mis keegi peaks TAHTMA elu ilma unenägudeta v? Nagu ... MIKS?!
Jaa, vahel on unenägu ebameeldiv. Mis siis?! Vahel on imeline! Õnnelikku armumist ja armastust tundsin aaaaaaastaid (päriselt, enne Poeglapse isa ma ei teadnud pärismaailmas, mis see on, armumine ju käibki nii, et ihaled võimatut, arvad võibolla korraks, et said kätte, ent tüng?! Tütarlapse isasse olin ka armunud, aga tegelt see tuli tasapisi temaga asju ajades, enne oli lihtsalt soov kellegi tähtis olla ja kui mul kadus ära tunne, et olen, läks ka kogu suhe) vaid läbi unenägudes nähtu. Ma olen seal vahel võitmatu kakleja, vahel suudan tahtega võluda, vahel lennata, vahel on lihtsalt tore olla. Miks peaksin unenägudest loobuda tahtma?!

Ja ma kustutan nüüd palju kergemal käel =) Enne arvasin, et maailm, noh, selline ta on, kui mõned on lollakad, on suurim karistus neile, et kõik nende lollust näha saavad, ja minul on samas kasulik näha, et on ka selliseid.
Nüüd adun tundega (teoorias olin ennegi tugev), et maailm on muidugi täis erinevaid hulle ja jaburaid, vägistajaid ja tapjaid, tänitajaid ning halvustajaid - aga ma ei pea neid omailma võtma. Mina võin oma maailma võimaluste piires ise kujundada, neid sealt välja arvates. Nagunii näen kõigest vaid väikest osa, vaid seda, mida juhtun nägema - miks lasta juhusel omailma kujundada, kui võin seda ise ja teadlikult teha? Ma võin ise valida, ise teha, ise kustutada või kiita, ei pea millegagi passiivselt leppima.
Mitte kuradi millegagi! Ma ei pea ka oma võrgustikku võtma juhuslikult sinna sattujaid, naabreid, töökaaslasi ja neid, kes mu välimust kepikaks peavad, ma võin ise valida!

See selleks. Unenägudest ju rääkisin =)
Need on mõjurina tagasi ja see teeb mu nii rõõmsaks! Ja mis siis, et täna hommikul tõusin üles, sest ei tahtnud neid unenägusid enam näha - eile näiteks olid head uned ja üleeile ka!

Loba, sest elu on tore ju jagada ka

Jestas.
Ei, ma olen siinsamaski rääkinud, kui lahedad lapsed mul on - aga siiski! Tõusen hommikul üles, keegi on öösel puhtaks pesnud panni ja pannilabida ning kodus on peale minu veel Poeglaps ja kass. Kumb neist nõusid pesi?! Umbes samavõrra uskumatu, aga ühel neist on siiski näiteks käed.
Ahhh, nii lahe =)

Kui vaatan oma lapsi, on selge, et midagi olen elus ikka väga hästi teinud. Päris jumalannade armust nad ju ka nii lahedad poleks!

Laupäeval käisin Mereäärses Lõunalinnas ritsikul külas. See tähendas, et öösel magasin umbes kuus tundi, sest mõtlesin Poeglapsega mereranda minna, ent ilm oli selline jahe ja isegi veidi vihmane. Poole päevast istusime põhiliselt kohvikutes (Rahva Raamatu Port Arthuri filiaalis on jumalik latte ja väga hea "Õhtupäikese" jäätisekokteil. Esimeses kohas, mille nime ei mäleta ja netist ka ette ei satu [phmt kui bussijaamast minna peatänava poole, üks, mis kohe ette tuleb: Poeglaps tahtis kempsu], olid jäätisekokteil ja kohv suvalised, aga vahukoore-beseerull väga hea, sest kolm mu lemmikasja - vahukoor, besee ja vaarika toormoos - olid ühes roas esindatud ja mmmm).

Ja siis käisime ikka rannas ka, poeg ehitas liivalossi, tahtis minema hakata, aga siis tuli tal veel mingi mõte.
"Ei, kuule, ma lõhun enne lossi ära, sest keegi nagunii lõhub ja milleks ennast sellest lõbust ilma jätta?"
Ta lammutas liivast ehitise, vistates sinna peale liivapomme, kaevates kätega, lüües jalaga - ja ikka läks oma kakskümmend minutit. Pärast ütles: "Ehitada oli väga tore, aga lõhkuda suvaline. Ma ehitasin nii hästi, et kui oleks tahtnud märkamatuks teha, oleks läinud sama kaua, kui ehitamisele!"
Nii palju siis sellest, et lõhkuda on alati lihtsam, kui ehitada =)

Aga ritsiku juures tõmbas kogunev peavalu tagasi (mis, ma olin väsinud ju!), seal oli nii tore, ta elab nii mõnusas majas, seestpoolt ideaalne, väljaspoolt peaaegu ideaalne (mina ja Poeglaps mõlemad leidsime, et väga lahe, aga veel lahedam oleks, kui oleks puust maja) ja koer! Ohh, ahh. KOER! Ja ritsik ise! Selline mõnus-loomulik-elus! Ja inimesed!
Oo.
Siis sõitsime koju ja ikka pea ei valutanud.

Ah, pannimõistatus lahenes! Krt, mu Poeglaps on ikka lahe, aga mitte päris üle mõistuse: õde tuli trepist alla, millalgi öösel on ta saabunud =) Üldse, olen tegelikult ju emakodus, mitte enda omas. MINU omas pole treppi, kaks tuba ja köök mahuvad ka ühele korrusele.
Aga see siinne ei ole mõnus maja. Kui eile õhtul tulime, vaatas Poeglaps ringi ja ohkas: "Kõik on nii kivist ja tumedaks värvitud ja sünge!" Selgelt oli tal ritsiku kodu värskelt meeles. Palju puitdetaile, hele ja avatud.

Sellega siin võrreldes on mu elamine Mittedepressiivses Väikelinnas oluliselt õdus. Vähemalt pole koju tulles sellist kindlusse-astumise-muljet.

Kunagi hästi ammu ütles mu nüüdse Tütarlapse isa, siis veel mitte kellegi isa, et mu keha on täpselt nagu Shakiral "Whenever, wherever" videos. Siis mõtlesin, et ebausutav kompliment, ta lihtsalt ei ütle kõiki vigu, mis minu omal on, välja.
Nüüd mõtlen, et vist oligi =P

Ah, suvelõpp, see pole kuidagi kerge ja ohutu aeg!

Ma olen kolmekümne kuue aastane ja alles viimasel poolaastal aru saanud, kui ilus. Mu Poeglaps on oivaline, mu Tütarlaps on oivaline, nad on kõike ja veel natuke rohkem, kogu me elu on kuldne.

Igal aastal augustis, kui suviõunad valmivad ning õhk lõhnab pärast vihma ühtmoodi magusalt ja päikselise ilmaga teismoodi magusalt, öösel aga nagu kõik naudingud kokku, korraga magusalt ja kargelt, jahedalt ja soojalt, on mul tunne, et maailm võib murduda, minna täiesti teiseks.

Paar rida augustiraamatu, Alice Hoffmani "Igapäevase nõiakunsti"
najal tehtud filmist. Umbes ainsad read, mis seal head on.

Mul on see tunne, augusti lopsakad värvid, küpsemise lõhnad ning hingesoppide verilihal väljatulemine kõige sooja ja mõnusa, kõige terava ja kibestunu vahelt ka ülejäänud aastal meeles, ent alati uduselt, alati mäletan ma hiljem vaid, et see on mu lemmikaeg aastast.
Ainult kui august on käes, kui ööd lõhnavad nii, et sellel õhul võiks peaaegu kõndida, tuleb see tunne ärksana ja ehtsana üleni. Siis ma elan.
Nüüd ma elan. Üleni.

Uksed oleks nagu praokil, raske osa on selles, et ma ei tea, kus on uks ja kus müür.
Päris ma ei ole müüri lükanud möödunud aastatel, lükanud ja ahastanud, kui see ei liigu. Päris ma ei ole tundnud, et kõik ongi nii hea, kui saab, ma lihtsalt tunnen end valesti, kuhu minna, mida lükata, kuidas olla-olla-ollalallaa?
August ei ole veel sügavalt peal, peaaegu ütleksin mõistlikult, et 18. september 2014 oli juhuslikult sel ajal, kui suvi muundub tasakesi sügiseks, kui lehed on veel rohelised ja päike kuum, ent õhk lõhnab täiesti hullunult ning teed tunduvad lahti olevat, kui vaid alustamiseks õigesse kohta astuda - ainult et ei olnud.

Augustis ja septembri esimeses pooles pole mõistusel niigi palju kohta mu elus kui muidu. Mul oli siis sama tunne, mis praegu, mis 2013, 2012 ja ridamisi aastaid tagasi mu elu algusesse välja.
"Nüüd võiks miski muutuda", ütleb sisemus vaikselt, ent tungivalt. "Just nüüd võiks ja peaks, leia see õige koht, mida puutuda, et salauks avaneks, leia see õige hetk sisse ja välja hingata, õige muusika, mida kuulata, ma olen ootel!"
Ka suremine on muutus. Miski muutub, kinnitas sisemus, nüüd kohe, kohe! Tee midagi!

...ja siis haihtub järjekordne suvelõpp, sügis tuleb peale ning kuna mulle ju meeldib sügis kõigi vihmade, tormide ja juustes rebiva tuulega, soojas toas kapsuni sisse mähituna istumisega, kui õues ladiseb, pajaroogade ja talveks valmistumisega, pole see isegi kurb.
Lihtsalt see muutusetunne luudes ja õhus, lihastes ja puujuurtes, mis vonklevad maapinnale nii ligi, et kannatavad nii peale istumist, astumist kui otsa komistamist, on läinud. Suvelõpp. Möödas.
Järgmise aastani.
Kui ma sinnani elan. (Ei, ma ju lubasin: aastani 2025 on mureta minupoolsete suremisürituste osas. Naeratan leebelt ja kelmilt korraga, kinnitan, et kui lubasin, nii jääb, sest nii jääb. Olen päris hea lubaduste pidamises, teate.)

Ma olen kolmkümmend kuus aastat vana, mu pruunid lokid kahuvad ümber pea ning õues lõhnab suvelõpp nagu lubadus, lootus, metsikus. Kogu ülejäänud aasta võin ringi käia kainete plaanide ning lihtsalt sõnadessepandavate kavadega, ent need poolteist kuud olen teistsugune.
Ainus aeg, kus suudan uskuda, et miski muutub ka ilma, et mina ise muutuse teeksin, on käes.

Nii kaine ja lihtne olen ometi, et suudan ka selle vallutava tunde sõnadesse panna.

Öine

Ei, nagu päriselt v?
Tasapisi võtan pilti ette, saan tervemaks ja kõik need tervema inimese mugavused kipuvad juba normaalsetena tunduma. See, et ma kell 2.10 magada ei saa, näib anomaaliana, mida millegagi ära pole teeninud.
Aga no ei saa, noh. Mitte et ma maailmaväsinud poleks, kuid Poeglaps äratas mu uneuimast umbes pool 12 sosinal lausutud arusaamatusväljendusega, mis pärast selgus olema "Miks sa just siis mannaputru tegid, kui ma ära läksin?!", aga mina sain hoopis teistmoodi aru. Olin hirmus unine ning pea võttis mingit veidrat moodi infot vastu. (Ma ei teinud mannaputru, vaid sametsuppi ehk kustardit ja seda ta oli teada saades nõus ka külmana sööma. Keskööl.)
Pärast voodis 777ni lugemine ei tepsinud, loobusin ja tõusin.

Nüüd tahaks viriseda. Kõik on nii halvasti, mind pole kellegi (välja arvatud need neli inimest, kellega rohkem või vähem vahetus kontaktis olin täna) jaoks olemas ja maailm on haud - ent kui olen end välja saanud magada, tundub kõik teistmoodi, tean.

Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne, vähemalt praegu, mhmh.

Üks saatis vigina peale, et mind pole olemas, lingi.
Algul oli hästi huvitav lugeda, aga kui patofüsioloogiani jõudsin, sain aru, et ei tule isegi 80% klappimist. Mul ei ole tunnet, et maailm on vale või et ma olen juba surnud, mul on lihtsalt tunne, et mind ei ole siia millekski vaja, kui ma pidevaid vastupidiseid kinnitusi ei saa.
Mõnes mõttes on see vabastav mõte - kui mul pole tähtsust, võin teha TÄPSELT seda, mis tahan! - aga langen oma tervemakssaamisega tagasi ka vanadesse mõttemallidesse, ning see tunne, et mind pole maailma tarvis, on periooditi nii tugev, et mul on raske endale meenutada, et maailmal ei ole mind vaja, sind vaja, ühtegi üksikisikut vaja ning see on HEA.
Me keegi pole nii võimsad või vajalikud, et maailm meieta eksisteerimast lakkaks.
Mõistus teab, keha ei tunne.
Ja siis meenutan endale jõuga, et ma ei pea midagi tegema, mida ei taha. Mitte. Midagi. Mitte. Kunagi.
Läheb kergemaks küll, isegi praegu.

Ma arvan, et käin pissil, teen aknal suitsu ja siis kirjutan edasi =) Sest tahan.

Igal teol on tagajärg, aga seegi pole paha kuidagi. See lihtsalt on.

Täna sisseoste tehes vaatasin, et lemmikloomapoes on loomade moekaupadele nagu lipsud, lehvid ja maniskid, allahindlus. Ja ikka imestasin. Nagu mida?! Täiesti mittevajalikele asjadele allahindlus?! Kes kurat ostab selliseid asju, sest odavad? Need, kel raha üle? Need, kellele loom lapse eest ja siis tuleks nende peale ju kulutada?
Ma ei saa aru.
Kust tuleb tahtmine osta midagi täiesti ebavajalikku? Kass ise ei taha lipsu kanda, ta tahab elada oma elu ju kassina, mitte kellegi iluasjana! Aga keegi ostab talle lipsu, allahindlusega, ja rõõmustab ise selle üle?
Inimesed tahavad ikka imelikke asju. Umbes nagu mina vahel suitsu teha =) Ebavajalik, ent rõõmustav just seepärast.
Inimene on ikka veider olla.

Mõne keha on ühesugune, mõnel teistsugune

Oot, ma võiks-tahaks kirjutada millestki muust kui oma kohutavast väsimusest - aga väsimus haarab kõik mõtted, olen liiga väsinud, et midagi muud oma maailma lasta, kuidas ma siis saan?!

Ah, see, et vasakus sääres on õrn permakramp, on ka meelel. Ma unustasin oma magneesiumitabletid maha juba haiglasse minnes, vahepeal nii tosin päeva võtsin, siis läksin emakoju ja elasin tablettideta ka seal. Nüüdseks on krambid mu nii vallutanud, et on väga selge, miks ma lisamagneesiumi üldse võtma hakkasin. See, et kõhulihased kipuvad teatud kummardusasendites krampi minema, on veel vastuvõetav, aga need unes tulevad jalakrambid ja faking krampi minev tallaalune on ikka kurjast juba. Püsikramp sääres on veel samm edasi. Ükski painutus ühtegi pidi ei aita, mudimine aitab vähe, ta lihtsalt ON seal.
Jee.

Pooled lihased, mis pole kramplemisest haaratud, on valusad ainult siis, kui pigistada. Mitte kõvasti pigistada, kergelt. Kohe on tunda.
Pea ka valutab pisut. Sedasi kirja pannes tuleb pähe, et äkki olen haige - nagu mitte oma püsihaiguses, vaid sellises vahel-ikka-pealetulevas-ajutises. Ainult mingeid muid sümptomeid nagu ei paista olevat. Ei tatitõbe ega köha, ei palavikutunnet ega kurguvalu.
Nah, normaalne valutamine ning väsimus.

Tervisest räägitud? Rist kirjas.
(See on tegelt vabandus, ma ei arva, et see jutt kuidagi vajalik oleks, aga ta lihtsalt voogas sissejuhatuseks - no las olla siis.)

Mingi september vist läheneb? Peaks ilmselt kooli üliõpilasnõustajale kirjutama ja uurima, kuidas mu Lõunalinnas toimuva ainega on, millal sinna minna?
Mõnes mõttes on tore - mulle juba eelmine kord aine meeldis. Mõnes mõttes on naljakas - selle aine pealt ma Rongi alla läksingi. Vaatasin oma konspekti (väga täissoditud spiraalkaustiku jäänus, enamik lehti kaante vahelt välja kistud), sinna on muuhulgas trükitähtedega kirjutatud: "Igaks juhuks KVÜÕA-le: aine on teil super, mulle tõesti meeldib, selle pärast ma küll ei surnud!"

Huvitav, kas keegi mäletab mu nime seal? Igal juhul on mul esmaklassiline kogemus elupäästva esmaabi saamisest =) Et sest midagi meeles pole, on tühiasi. Vähemalt tean nüüd mitte ainult teoreetiliselt, vaid väga otseselt praktiliselt, et see on vajalik ala ning oskus.
Aga arvestades, et see on viimane aine: jõuan kõike, ei ole vaja rutata. Nagunii lastakse läbi, enne diplomit ei tule mingit jõhkrat peedistamist isegi normaalsetel inimestel, kelle nime ja olukorda keegi ei saagi mäletada.
Eelmisest korrast on meeles, kuidas enne korrutati ja korrutati, kuidas kui läbi kukute, mingit teist korda ei tule. Sõjakool enne järgmist sügissemestrit seda ainet uuesti ei anna, teistega koos te siis ei lõpeta ning isegi poole aasta pärast mitte - ja siis oli meil kaks läbikukkujat (kes kurat tuleb selle peale, et žgutt ümber kaela panna, nagu tõesti?! See on anekdootlik lugu ainult, päriselt seda ei tee ju keegi?! ARVESTUSEL?!?!?!) ning häh.
Tegid arvestuse koos järgmise grupiga uuesti ning lõpetasid.
Ainult mina olen veel selline - ripakil.

(Täiega on kohane paanikat külvata ning levitada teadmist, et võite sattuda õe käe alla, kes oli võimeline arvestusel žgutti inimese asemel kasutusel olevale mannekeenile kaela ümber panema. Peale 3 aastat õpinguid.)
(Paanika on võimas jõud, lülitab aju ikka täiega välja, kui peale tuleb. Nagu ka nende nüüdseks diplomeeritud õdede pealt näha oli.)

Ma ei ole vist kunagi elus paanikat tundnud. Mu aju töötab alati, teeb tehteid, arvestab head ja halba kokku. Aga saan aru, et normaalsetel inimestel, neil "keskmistel", ikka tulebki see peale ning teha pole ka midagi. Mõnedel tuleb. Mõnedel ei tule. Kõik.

Peavalu on peaaegu taandunud. Dolmen on tore asi. Hea =)
See valuasi on ka veider. Iga kord, absoluutselt iga kord mõtlen ja sõnastan selle, et pea "veidi" valutab, kõht "pisut" valutab. Et no on vastik, aga võiks olla palju vastikum, ma ju tean.
Ja siis läheb mul 4 korda tuntavalt paremaks, kusjuures valu ei kao ikkagi ära ja olen sunnitud omaks võtma, et algul pidi ikka päris rõve olema, kui nii mitu korda tuntavalt parem saab hakata ja 4. korra järel on ikka veel valu alles samas.
Nii et võibolla ei ole peavalu peaaegu taandunud. On lihtsalt tuntavalt pisem.
Dolmen on ikkagi tore asi.

Ah, ei, meenub, et kui südamerütm kerkib üle normaalse taseme, toimib ka mul see, et mõtlemine muutub raskemaks.  Lihtsalt päris ära ei kao.

Augusti algus

Oo, august algas!
Tunnet veel ei ole, aga küll tuleb. Raamatukogust "Igapäevane nõiakunst" võtta ja lugeda end augustisse ja suvelõppu sügavale sisse. Nagu jõulud, ainult et soojem ja ilma kinkideta.
(Aa, kes ei tea mu armastust "Igapäevase nõiakunsti" vastu - seal on sellest natuke juttu. Kuigi ka jube halvast teisest raamatust, mida võib aga ignoreerida.)

Eile niitsin emakodus muru, mis oli kasvanud paksuks ja kõrgeks (nagu nii paksuks ja kõrgeks, et elektriga töötav muruniiduk ei käiatanud ühel hetkel enam labasid all ringi, tuli välja suretada ning paksust rohust osa eemaldada, et jälle töötaks). Täna peopesades lihased valutavad. Ja kurat, ühe aianurga ikka unustasin. Tuli meelde alles siis, kui muruniiduki juhtme kokku olin kerinud, kuid kohutavalt rasket niidukit veel garaaži polnud tõstnud.
Siis mõtlesin, et pohhui, ja tõstsin murulõikaja ikkagi garaaži ära.
Unustamine on ebatavaline, sest üldiselt ma asju ei unusta. Restart ajule toimus ära, siis ta natuke tõrkus, kuni tuure üles võttis, ent kui ta enne oli nii üle koormatud, et õnnestus lausa järjepidevalt kaotada, unustada, segi ajada, siis pärast? Ha.
Mul on kõik meeles. Kuhu asjad käest ära panen, on mälus nii täpselt, et kui keegi mu telefonist kella vaatab ja paneb selle meetri kaugusele endisest asupaigast, on mul "Hei, miks mu telefoni pole seal, kuhu selle panin?! Ma otsimast keeldun, küsin ... oi, siin ta ongi!" Rääkimata vestlustest, kellaaegadest, mitu mingit asja (sigaretti, trenniseeriat, raamatulehekülge) päevas läbitud on ja peaks ka olema "rääkimata aianurga murust", aga selgelt ei ole.

Nüüd häirib. Mitte piisavalt, et õudselt raske muruniiduk garaažist jälle välja vinnata, aga selline "KUIDAS ma unustasin, eriti kui selle koha, mida enamasti ei niideta, kõigepealt madalamaks ajasin?!" on iga kord sees, kui köögiaknast välja vaatan või asja üle mõtlen.

Laupäeval käisin larpamas. Mäng oli üllatavalt hea - ootasin mingit eesti tavalist, aga oli parem. Ritsik kirjutas oma kogemustest, mis minu omadega täpselt ei haaku, aga mina detailidega ei hakka ei teid ega ennast pindama ka. Vana kala juba, näen asju rohkem tervikuna - ja mulle meeldis, mida nägin.
Pärast sain koju ka autoga, mis tegelikult oli hirmus hea, sest pärast folki, ümberpaiknemist, larpi ja ümberpaiknemist mul ikka pea ei valuta(!), kuigi larp toimus minu jaoks jube pingelises kohas ja nägin ka ühte pingelist inimest.
Andsin talle haaknõela.
Larpidele võib alati kaasa võtta haaknõelu, ajastukohase välimusega kotikese, kus hoida esmatarbeasju (nt vaikseks pandud telefon juhuks, kui metsa eksid) ja veepudeli. Need kuluvad pea alati ära - kui mitte sul endal, siis mõnel kaaslasel.
Aga peavalu ei tulnud! Võibolla sai rotaviiruse aegu füüsilisi piinu nii palju kannatatud ja õiglane maailm hoiab nendega nüüd natuke aega kokku?
(See oli iroonia. Te võisite niigi aru saada, aga HTML üritas sinna igatahes kindluse mõttes mingit asja teha, täiesti minupoolse kavatsuseta.)

Veel ei ole üleni minu aeg, aga ta kasvab, tuleb lähemale, elab juba naha all ja juustetihnikus ning puhkeb peagi nagu pung.
Sel aastal tunnetan juba aega. Mitte veel nii hästi kui varem, aga poolaasta ei ole enam "nojah, oli poolaasta, nüüd on möödas". Sinna mahub nii palju kogemusi, hetki, avastusi, see juba on aeg, mitte lihtsalt mööduvate sekundite jada. Mis on lahe.
Ega mul ei ole tegelikult tunnet, et issand kaks aastat venis nüüd kooli lõpetamine kaugemale - on pigem "oh, nii õudselt rabistama ei pidanud, nii olekski normaalne koolis käia!" Mitte "sel ajal, 3,5 aastat, käin koolis ja midagi muud ei tee, või teen läbi hirmsate raskuste, sest elu" vaid "oh, nüüd on kolmel päeval nädalas vaja kooli minna, sel nädalal midagi muud ei tee - ainult trenni ja köögikorrashoidu ja muid igapäevaseid asju".

Nii võib elada.
Nii on lausa hea elada =)