pühapäev, 23. oktoober 2016

Sotsiopaadid!

Kuskil hommikuse une ja ärkveloleku vahel ulpides tuli mulle jutuilma-idee.
Kuna ma seda lugu nagunii luua ei taha, üldse ei eruta mu meelt, annan tasuta ära: võiks kirjutada mingist tapjate kutsekoolist, kus on näiteks inimeste teivastamise arvestus ja treenitakse praktiliselt lämmatamist ja tundides kasutatakse ka päris inimesi ning kirutakse, kui ora läheb valesse kohta. Ma täpselt ei tea, kes sealt välja tulevad, aga oletan, et mingid sarimõrvarid ilmselt. Osad õpilased on nii juhmid, et teevad vigu isegi väga lihtsates asjades. Mingi põhikooli-põhjal elukutse selline. Osad on aga juba loomu poolest maniakid, sellised teravad ja terased.
Kas need inimesed, kelle peal õpitakse, vahelduvad kogu aeg või ravitakse terveks ja tulevad jälle tagasi ja saavad selle eest sellist üsna väikest palka (muidugi on töölepingus kirjas, et kui kodanik peaks õnnetusjuhtumi käigus surma saama, keegi ei protesti, see oht on osa tööst), jääb juba kirjutaja meelevalda.
Tema liivakast, tema otsustab =)

Kuskil poole jutuidee loomise vahepeal jäin magama ja nägin küll üsna lühikest, aga meeldivat unenägu, mis polnud teivastamisega kuidagi seotud. Mitte et enam mäletaksin, millega ta seotud oli - mul on uned meeles aint siis, kui mõtlen neile peale ärkamist pikalt ja põhjalikult.

Ilmselt mu võimetus magada oli ka sellest, et ma sõin nii jube vähe. Täna veetsin voodis aega kuni kella kümneni, nii hea oli, miski ei ajanud üles tõusma. Oo. Mm. Nii hea!
Krt, peab vist tõesti-tõesti-tõesti rohkem sööma!

Mul oli üks avastus veel.
Mõtlen, kuidas seda kirja panna, nii et oleks eetiline ja samas tõene ka.
Mu lähedane sugulane rääkis mulle õhinal ühest sotsiopaadi-kalduvustega inimesest, kellele ta vaimse-tervise-haiglas koha välja ajas, ning sellega seoses ka, kuidas ta toda inimest jube hästi mõistab ja tema mõtlemisviisi omaseks peab.
"Kunagi, kui need testid Eestisse tulid ja ma huvi pärast muidugi ka tegin, sain kahes teemas väga üllatavalt kõrged näitajad," ütles ta veel. "Üks neist oli sotsio- (tollal veel psühho-) paatia. Mul on hirmus selged jooned seal!"
Siis ta rääkis veel, kuidas psühhopaatia ei ole kuidagi HALB, see on see, mis ta on, oluline on see, mis temaga teha - mida ma isegi teadsin.
Aga see pani mu mõtlema.

Kusjuures mu kogemus on, et see enda-kangelasena esitlemine
tuleb sellest, et nad ise ka usuvad end kangelased olevat.
Äkki ma ei ole mitte inimsuhetes halb, vaid olen eluaeg sotsiopaatide ligi tikkunud, sest nende suhtlemismustrid on mulle imikust peale tuttavad? Ma ronin nende juurde, kes ei ole empaatilised, vaid kuivratsionaalsed, ja see on mu korduva ja korduva segaduse taust. "Kuidas ta siis aru ei saa?!" ja "Ei, mul on ju valus?!" ja "Ma vist ei loegi midagi, kui mulle nii teha saab?!"
Mu meelest oli niisiis minus asi, ma tegin midagi valesti - aga tegelt on minus vist niipalju viga, et krt ma klapin hästi nendega, kel psühhopaatsed kalduvused lihtsalt?

Oo. Hm. Oo. Sealt see minu eluaeg kestnud pahade eelistamine lugudes, olgu filmid või kirjandus? Ma ju mõistan, miks nad on sellised nagu nad on, keegi pole neid õigesti armastanud lihtsalt! Ja mind on eluaeg saatnud mehed, kes on sotsiopaatilised (mõne juures sain isegi mina aru, et nii pole normaalne, näiteks KEA).
Äkki peaks - noh - nende mittesotsiopaatilistega proovima?!
Aga tõsi on ka, et ma olen oma ajud kohutavalt tõhusateks treeninud nende sotsiopaatide peal, sest kõike oli ju vaja ratsionaalselt seletada, ja mul on raske leida mittesotsiopaatilisi, kelle mõistus mulle samas vastuvõetav oleks =) Mõned on. Naistega, kes on sama lahedad kui nad ise enamasti.

Ma küsin veel vallalistelt last. Ei jaksa midagi muud tekitada püüda.
Lõpuks on see äärmuslikult avameelne külgelöömine ka ju =)

11 kommentaari:

  1. Mina olen küll päris pikalt arutlenud, et kas need, keda ma tõmban, on sotsiopaadid või veab keeris mulle külje alla lihtsalt mu endasuguseid ...njah, sotsiopaate...
    Või kõige nutusem võimalus: olengi sotsiopaat ja lammutan teisi inimesi...
    Viimaste aastate jooksul kaldun pigem viimast varianti tõena võtma.
    Rõõmu see ei tee.

    VastaKustuta
  2. Muide, minu kogemuse kohaselt see untruthful ka ei sobi - neid, kes otseselt valetavad, mul väga ette ei tule. Julm ausus on rohkem teema.

    VastaKustuta
  3. Ha nagu sotsiopaadile kohane, mitte üks sõna su loo kommenteerimiseks... :d
    Tähendab, see timukakooli lugu - mingi teadmata päritolu mälulink kinnitab, et selliseid meistri-selli-õpipoisi suhteid olevat kunagi ses ametis olnud.
    Milliseid jutte sellest saaks...

    VastaKustuta
  4. Kui aga vähegi tahad, kirjuta =) Mulle nagu väga peale ei lähe ega kirjutamist ei nõua inimeste piinad, kui seal taga pole "kuidas valust üle saada"-õpetust.

    VastaKustuta
  5. Kergemal, mitte õudsal kombel on sellest kirjutanud Pratchett. Palgamõrtsukate gild on päris mitmes raamatus olemas.

    VastaKustuta
  6. Palgamõrtsukate gild on tunduvalt leebem variant =) Nad nagu valu tegemise peale väljas pole, vargsus ja surmkindlus on nende voorused.

    VastaKustuta
  7. Njah. Hea idee. Kindlasti saab veel konstrueerida keskkondi, mis on mingis jäledas mõttes võimalikud, aga kirjanduses lahti kirjutamata.

    Aga timuka amet mitte oli, vaid ON jätkuvalt olemas.
    Ja seda pidi/peab ju samuti õppima.
    Kuidas siis?
    Meistrilt sellile?

    Google "executioner training" annab palju viiteid.
    http://news.bbc.co.uk/2/hi/middle_east/2966790.stm

    VastaKustuta
  8. Aga sõna "sotsiopaat" loobid sa siin liiga lahke käega.
    Ei saa sinust aru, ei loe su vihjeid, ei loe su emotsioone?
    See on sotsiopaatiast ikka väga väga kaugel.
    Vähemalt minu jaoks / arust.

    VastaKustuta
  9. Kauriga nõus. Sotsiopaatia/psühhopaatia (sama asja eri nimed, hoolimata sellest, mida "Sherlockis" seletati ja mille pärast psühholoogid peaga vastu seina taovad) ei tähenda, et ei loe emotsioone, vaid et ei huvita, v.a kui see on endale kasulik - erinevalt autismispektri häiretega inimestest, kes on empaatilised küll, kui õnnestub teiste tunnete kohta info kuidagi kätte saada ja kellele läheb korda, kui nad teistele liiga teevad, isegi kui kogemata.

    Teiste tunnetega ei saaks edukalt manipuleerida, kui neid lugeda ei oskaks.

    Vähe sellest, siin kirjeldatud katse põhjal paistab, et psühho-/sotsiopaat suudab vajadusel ka empaatia sisse lülitada, kui ta sellise otsuse teeb. Samamoodi, nagu tavaline inimene saab empaatia vajadusel välja lülitada. Kui see katsetulemus on üldkehtiv, siis põhierinevus ongi see, kumb on vaikeolek - kas empaatia sees või empaatia väljas.

    Sellega seonduv eetikateema paelub mind juba mõnda aega - et kui psühhopaati ei pane teisi arvestavalt käituma (vaike-)empaatia, siis peaks tal sama asi käima puhtalt mõistusliku otsusega. Jääb aga küsimus, mis peaks teda selleks motiveerima.

    Marta blogist käis see teema samuti kunagi läbi. Kuidas veenda kedagi, kellele teiste tunded emotsionaalselt korda ei lähe, käituma nii, et ta arvestab ka teiste heaoluga (mitte ei käitu kena inimesena ainult seni, kuni see toob otsest kasu).

    VastaKustuta
  10. (veel üks artiklike autismi ja psühho-/sotsipaatia segiajamisest popkultuuris.)

    VastaKustuta
  11. Mina küll autismi ja psühhopaatiat segi ei aja, minuga liiga lähedalt seotud teemad =) Ja päris ma ei ole psühhopaatiliste joonte (muidugi ma ei arva, et kõnealustel, minu endistel inimestel oleks kõik jooned!) ja autistlike joonte vahel vahettegemise meister, kui mul endal ühtesid pole ja teisi on kõvasti.
    Aga ikkagi on notsu kirjutatut hea lugeda.

    Aga Kaur =) Vähe loll ei ole mind lolliks pidada v?

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.