Auga elatud aasta

Üritan aastat kokku võtta.
Omamoodi armas on pärast mingeid vahekokkuvõtteid lugeda ning mu eelmise aasta oma oli ... no pakub siiani naudingut.
Kuigi vahel on mõttejärjes pikkade hüpetega liikumine väga kohal seal. Mul oli endalgi väike probleem arusaamisega, millest jutt.
Siis tuli meelde, aa, need ja need mõtted! Sidusused, need ning need, jäid kui iseenesestmõistetavad välja kirjutamata - aga pfff. Pisiasjad, pisiasjad.
Kõik on taas selge, see on põhiline.

Varem - varem - tegin kokkuvõtteid sünnipäeval, aga koos tavaga panna endast sünnipäeval pilt võrgupäevikusse kadus too essentsi sõnastamise komme ära ning VAHEL ikkagi vahekokkuvõtteid ju võiks teha.

Selgelt oli Kirjanike Liidu romaanivõistluse aasta. See oli-tegi-mõjutas kõike, mu elu sai teiseks. (Nii palju raha pole mul ELUSKI olnud, et 800 euro eest seljale tätoveering teha. Mulle tundunuks see varem arutu põletamisena. Krt, kui saab kogu aeg kohvi peale koort osta, on juba rahadega hästi ju?!)
Jaa, teadsin varem ka, et kirjutasin hea raamatu, aga usk, et keegi teine ka võiks seda aduda, vajus vahepeal ikka väga madalaks.
Kui mõtlen, et kuradi mitte ükski testlugeja ei öelnud mulle selle kohta hästi, nagu mitte ükski. Kui meenutan, mida enne seda võistluse teist kohta tundsin ...
Oi, see tunnustus ja koht olid mulle olulised. NII VÄGA.
Ma ei ole maailmas üksi, ütles see.
Minust saadakse aru. On olemas inimesed, kes mõtlevad samamoodi, muigavad samade naljade üle, nende meeldimised ja mittemeeldimised käivad samu radu.
Ma ei ole üksi.

Raha oli ka tore. Et ei pidnud ise kirjastama ega isegi kirjastust otsima, oli tore. Aga põhiliselt, PÕHILISELT luges ikkagi tõdemus, kuidas ma ei ole üksi.

Miks olen nii morjendatud sellest, et must aru ei saada: paljud-paljud-paljud inimesed ei mõtle nagu mina. Üldse.
Neile jääb minu moodi mõtlemine arusaamatuks, kuid nad ei lase end oma lühikesest mõistmisest segada ning annavad naeruväärset nõu, soovitavad absurdsusi ja üritavad panna mind teistmoodi elama, sest nemad ju ometi teavad minust paremini, mis mulle hea on.
Sest ma ei mõtle nagu nemad, ei tee nagu nemad, ei ole nagu nemad (mitte et "nemad", need nõuandjad-maailmatargad, ühesugused oleksid, nad on omavahel kohati sama erinevad kui minust), ma olen sihuke, nagu olen, täitsa üksi, täitsa-täitsa-täitsa võõrliik.
Inimesed ei saa minust aru, ma olen liiga imelik. Nutt ja hala ja iga kuramuse kord, kui järgmine idioot hakkab tarka panema, on meeleheide.
Tegelt mind ei olegi olemas. Selliseid minu moodi inimesi ei ole, muidu oleksid need nõuandjad ja soovitajad ju teadlikumad, et nii ka saama?
Kujutan ette, et olen, aga tegelt mind ei ole. Teised näevad ainult minukujulist auku õhus.

Aga olen.
Ja ma ei ole isegi üksi.
Tegelt.
On ka minu inimesed kuskil. Jai!

Siis oli selgelt One Piece'i aasta.

Shirohige

Kõik mured olid pisemad, kui meelde tuli, et saan One Piece'i vaadata. Kõik rõõmud pikemad, soojemad, päikesekiirte ja tolmuteradega põimitud helgused.
Nagu ... maailmas ei saa kõik täiesti persses olla, kui on olemas inimesed, kes sedasi loovad. Kes niimoodi mõtlevad. Kes suudavad niimoodi maailma teha - jah, Oda teeb põhilise, aga olen Hollywoodi toodangu pealt näinud, KUI ära suudetakse rikkuda ka oivaline algmaterjal, kui see juhmide kätte anda.

Ma ei ole siin veel jaganud pilte Edward Newgate'ist. Ehk Valgevuntsist ehk Whitebeardist (sest Whitemustache kõlab nõmedalt ja jaapani keeles on näokarvade kohta ainult üks sõna) ehk Shirohigest.
Sest noh.
Ta ei ole ei Robin ega nägus noor mees.
Aga.
Ta on raudselt see, kelle meeskonnas ma tahaksin olla (ja mu tütar ka), kes muutis OP maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga, ja kui mõtlen (SPOILER!!!) auga suremise peale, siis paremini ei saagi seda teha.
Ei. Saagi.

Et teda päriselt ei ole? Bah.
Mis on päriselt? Mis ei ole?
Kui ennast tapsin, ei olnud lapsed mu suurim ette-kahtlemapanija. Jaa, ma mõtlesin neile küll, aga mul ei olnud tunnet, et neil on mind väga vaja. Pigem, et neile on ka hea nii viletsast ühikust, kes nende eludel nagu veskikivi küljes ripub, lahti saada. Mitmepoolselt kasulik tehing.
Mul oli tunne, et kõik mulle armasad inimesed on ilma minuta viimaks vabad ja võivad raskusest priina helgelt taeva poole lennata.
Aga päriselt, päriselt, päriselt ma kõhklesin teemal, et kõik maailmad mu mõtteis, kõik inimesed mu peas lakkavad olemast ja kas ma võin neile ikka sedasi teha? Neil ei ole ju muud pinda eksisteerimiseks kui minu aju?!

Lõpuks leidsin, et võin. Kuradile! Mis mu mõttedki midagi väärt on ... Kujutan ette, et olen, kujutan ette, et mõtlen, kuid tegelt pole mindki, rääkimata mu mõtetest.
Kuni mu mõju kuskil märgata ei ole maailmas, võin sama hästi mitte olla.
Ja arvestades, kui valus olemasolemine oli, saab maailm paremaks juba ainult sellest, et nii palju valu, kui minu sisse ära mahtus, seda veel halvemaks ja valusamaks enam ei muuda?
Terasene loogika.

Kuidagi väga masendavaks läks. Võibolla seoses sellega, et kell on pool viis hommikul?
Lähen magama ja kirjutan ärksamana edasi.

Et sel aastal ka kooli lõpetasin, ei lähe väga arvesse, sest no mis sel aastal üldse oli - kaitsmine ja aktus? Ja ma ei ole ikka veel end tervishoiutöötajaks registreerinud, kuigi maksin isegi riigilõivu ära selle eest.
Huvitav, kas see makstud raha aegub ka kunagi?
Samas - mis on tähtsam, kas selle tegemine - ja mittetegemine - mida tahan, või 13 eurot?
Do whatever fuck you want on ikka ja täiega mu meeltes väga hea eluviisina. Sel on kaugem ajalugu kui "see aasta", kuid elasin nõnda ka 2017.

Mõned aasta laused veel, sest minu jaoks (tekstiinimene, noh) ongi Tähtsad Laused umbes aja märk ja mõõt ja mälestuste esilekutsumine.
Oleks naljaks, kui poleks nii kurb. 
See pole see. 
Inimesed on lollakad.
I am the storm.

Riided-ehted-jalatsid on nagu möödunud aastalgi. Mitte samad (välja arvatud need hästi paljud, mis on samad), kuid samasugused.
Võib oma erepunaseid pika säärega tennis-kets-saapaid vast eraldi mainida. Need on päris ebatavalised.
Juuste osas ka sõna ei võta - esimene muutus oli lahe, teine saatanast, nüüd hakkab väljakasvamisega koos enam-vähem vana mulje tagasi tulema.
Titat veel ei ole. Kõhuski mitte, rääkimata sellest, et käte vahel.
No ... see on miski, mida 2018 raudselt tahan juhtuvat. Mul ei ole piiramatult seda viljakat aega käes!

Too see, noh, see sõber, on ka sellest aastast. Ta on mu poolaastat väga värvinud enda värvidesse. Ja tänu talle mul ei ole enam sellist suhtlusnälga nagu vahepeal, ma ei tunne, kuidas mittejagatud mõtted mus põletikke tekitavad, ning ei hullu.

Treeningud umbes samal tasemel kui eelmisel, kuigi sel aastal on 4 nädalat 0-seeriate arvuga.
Mitte 3. Aga noh, läks nagu läks.
Tahtsin sedasi, oli järelikult tarvis.

Et ma Sanjisse ja Zorosse korraga armusin, oli NII TORE. Ei kestnud kaua, ent oli olemas!
Nii. Hea.
Oot, ma panen veel mõne pildi.
Olemas.

Kas on veel midagi ..?
Et "ei tasu ronida üritustele, mis nagunii rasked on" on küsimärgiga tõdemus. Ikkagi.
Jaa, mul on raske ja vahel valus, jaa, väsin väga ära - aga samas, ega inimeste armsust ja armastust ilma neid nägemata sageli ikka tunne.
Olukorras, kus mina kirjutaksin netis oma mõtteid (nii tähtsad, suhtleme, peegeldame, põrgatame!), enamik inimesi ei võta üldse ühendust ega vastagi mulle, kui mina kirjutan - ja kui mõnedel neist mingi lävi saab ületatud, nad HELISTAVAD.
See on minu jaoks kaugelt õudsam kui inimeste elusast peast ülevaatamine. Päris-päris kontakt vähemalt võimaldab katsumist, kallistamist, ma võin sõbrast KINNI HOIDA, kui väga raske on - aga telefoniga rääkimine toob kaasa kõik pärissuhtluse miinused ühegi vooruseta.
Jäledus.
Pärast seda, kui tekstsõnumid teemaks tulid, on mu arust väga vähe olukordi, kus peaks üldse helistama. Mingid kiired asjad ainult.

Aga minu inimesed on tegelt ju armsad. Neid näha on tore, sama tore, kui saada nende armastusest tunnistusi teisi kanaleid pidi.
Lihtsalt rahvast on kuidagi sagedamini ja rohkem, kui minu meelest talutav oleks. Ja kõik ei ole minu inimesed. Netis kahtlemata on mõningad teised inimesed valmis minuga lobisema samuti, aga kui nad on mitte-minu-inimesed, ma ei taha ise. Vastik on.
Paraku.

Üldiselt Ebapärlikarp hoolitses selle eest, et 2017 ei oleks mu elu parima aasta konkurentsis (jep, olengi kuude kaupa morjendatud, kui inimesed kuritahtlikult ei mõista mind), kuid ta oli päris hea aasta ikka ja --- noh, tundeline.
Olin juba üsna unustanud, mis tunne on üles ja alla käia, südamesse võtta, valutada - ning pärast ikkagi elule ärgata, taevasse söösta ning särada, särada, särada.
Mul on see aasta alguses täitmisele võetud "heade asjade purk, panen kirja, kui miskit eredat ning kaunist tundeilmas" reeglipäraselt muudkui aga rohkem paberitükke sisse saanud. Mingil hetkel tekkis tunne, et nii palju paberit ei mahu ära, siis hakkasin juba täidetud sedelite teisi külge kasutama.
Aga mis lipikutel kirjas, on vaid häguselt meeles.

Pole päris kindel, kas viitsin, aga vbla 31. detsembril võtan purgi tühjendamise ja läbilugemise ette.

Mu kodu pole _kunagi_ olnud maa all

Läks aega, mis läks, lõpuks taipasin.

"Ma ei pea kõigile meeldima" ei ole tegelt tõde, mida mul oleks raske meelde jätta ning keeruline oma reaalsust selle järgi moodustada. Ent kuna mina ise ei tee midagi, kui keegi või tema teod mulle ei meeldi, ent ta ka ei sega mind kuidagi isklikult ega tee ka kellelegi kolmandale aktiivselt liiga, ma olen täiesti hädas ja oskamatu reageerima, kui keegi teeb midagi minu pihta (nt kirjutab) LIHTSALT, kuna ma ei meeldi talle.
Tekib alati tunne, et nad reageerivad, järelikult arvavad, et olen aktiivne oht nende koduõuel laiutamas vms.
Kui keegi on minu peale vihane põhjusega, millest ka aru saan, mul ei teki üldse sellist ahastust, ahistust ega abitut raevu. See on adekvaatne, ma suudan adekvaatselt reageerida ja kuigi sees natuke kraabib, eriti kui tunnen, et tegelt võinuksingi paremini teha, sihuke olukord ei muuda mu vaadet maailmale üldse.

Aga kui inimesed toimivad minu arust täiesti mööda, ma ei suuda kohaselt reageerida (ehk lihtsalt mitte välja teha), sest mul on tunne, et nad ei saa aru, millest nad aru ei saa, mis neil viga on?! 
Mida mina teha saan?! Ei midagi, sest nad on end häälestanud mõttele "väga väga naine eksib alati".
Ma ei saagi midagi teha.
Ma. Ei. Saagi. Midagi. Teha.
Täielik õudus ja abitus.

Inimesed on erinevad.
Seda tõde korrutasin siinsamas vist 2015 teisel -2016 esimesel poolel?
Korrutan asju, kuni nad mulle nõnda sügavale ajju ära joonistuvad, et enamasti ei pea nende peale eraldi mõtlema. Inimesed on lollakad ei taha hästi ajukurdudesse söövituda.
Enda täistätoveerimine on põhimõtteliselt sama teema. Mõtte kogu aeg meelesolevaks joonistamine. Panen (no lasen panna) enda peale kirja asjad, mida ära ei tohi, ei tohi, ei tohi unustada.

Kusjuures see aitab. Päriselt.

Vbla tuleks ka leida mingi hea sõnastus sellele, et mina ei pea maailma ära parandama. Maailm saab hakkama! Inimkond ei ole isegi oluline üksus maailma kontekstis, selle parandamisele ei tasu ÜLDSE tähelepanu kulutada. Ära võta ette üle oma võimete, naine! ning selle sõnumi kuidagi enda peale kirjutama.
Sest selgelt, SELGELT piinlen arutult palju seepärast, et inimesed on inimesed ja tegutsevad nagu inimesed.

Vbla "maailm saab hakkama"? Aga ei kripelda sees, et seda (veel) naha peal kirjas pole. Mul ei ole selget kohta ega kujundust ega midagi talle, ei rebi hinge. Nii et peab niisama meeles pidama.

Aa, muide. Vbla oleks kuidagi teema öelda, et mul suri vanaema ära.
Mul suri vanaema ära. See, kes seni veel elus oli.
Mu tädi muretses, et meile ikka kohe teada antaks, sest meil tõesti oli mingi ebamäärane "peaks vist mammat ka jõulude puhul väisama" plaan ja siis oleks muidugi päris hea morbiidne huumor olnud, kui me perega teisel pühal kohale vajume ja selgub, et nah. Kodanik esimesel pühal sures ära.
Aga arvestades, et kodus ja ilmselt une pealt, läks kõik hästi, ei mingit pikka haiglaspõdemist ja õudust.
Daalia, mu arust.

Et ma peaks kurvastama? Eeeee ... mille üle?!

Willy William näeb nii lahe välja =)
Nii palju, kui teda kuulan, kuulangi teda selgelt välimuse pärast (kuigi "Ego" on üleni hea ka Willy Williami välimuseta. Lihtsalt on maru hea lugu.) Nii pealiskaudne olengi.
Eriti veider kontekstis, kus ma enda pihta suunatud isase tähelepanu kohe "ei taha, väkk" kategooriasse kuuluvaks loen, kui arvan selle ainult välimuse põhjal tulevat.

Ilu loeb, ilu on tähtis (või õigemini "stiilsus", minu aju neid kaht ei erista). Lihtsalt see ei tohi AINUS väärtus inimeses olla, sest siis lakkab too "ilu"minu jaoks üldse olemast.
"Puhast ilu" ei ole mulle.
Välimus käib komplektis sisemusega, ei ole "keha" ja "hing" (ja mõnede jaoks veel "vaim" ka) eraldi üksused. Nad on tervik.
Mulle ei saa meeldida OSA tervikust. Kes meeldib, meeldib üleni. Kes ei meeldi, ei meeldi. Nende viimaste, nende, kes ei meeldi, juures on kusjuures võimalik leida eraldiseisvaid asju, mis siiski meeldivad. Ent meeldivate inimeste juures ebameeldivaid? Et "ta meeldib mulle, AGA ..."?
Eip.
Ei ole olemas.
Kui ta meeldib mulle, meeldib üleni.



See laul meeldib mulle päriselt ka. Aga kuulsin sõnu sedasi: "I've got no roots, for my home was never underground". 
Mulle meeldib see variant rohkem.
Tegelt on "I've got no roots, for my home was never on the ground".
Mis on jamam.

Teine püha

Ma arvan, täiesti adekvaatne on praegu postitada. Jõul on jõudnud juba teise pühani, kõige hullem on kõigil möödas ning samas on kell kuramuse neli öösel ja ma ei saa magada.
Isegi jäin kuskil kella ühe paiku, aga oli vaja pissil käia, juua (jap, viimase mineraalvee jõin vist 22. detsembril ja kohe on mineraalide puudumine tunda. Homme ostan, ausalt) ja tagasi voodis oli VÄSIMUS (kõik suurtähed), ent uni ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud.

Poeg ja seesinane minu sõber, kellest juttu on olnud, rääkisid omavahel. (Nope, me ei seksi, ta ei olnud seepärast öökülas. Lihtsalt jäi mu pojaga arvutimängu mängima, kui mina magama läksin, nüüdseks sõitis oma koju. Jah, ta on ÜRGLAHE. Kammaan, tõi mulle 24. detsembri õhtul valveapteegist Renniet, kui sain temast täiesti eraldi jõule tähistades täiesti provotseerimatu maohapperünnaku!
Ei, ma ei söönud liiga palju. Distress, arvatavasti.)
Arvutist tuli liiga vali heli. Jalad hakkasid valutama. Kõht läks tühjaks. Palav.
Ajasin teise teki ainult varvaste peale.
Ikkagi palav. Et oleks selge - see on minu puhul väga ebatavaline olukord, enamasti on mul külm.

No ja väsimus tõmbas ka tasakesi tagasi selle kõige peale.
Tõusin üles. Ühendasin külge valuvaigistava masina. Panin kartulipudru ja singi koos pannile soojenema, jõin veel ühe suure kruusitäie vett, kreemitasin käsa (palavus ajab peale ka valetaju, et olen üleni kuiv, apike) ja asusin teile kirjutama.

Mitte et väga midagi öelda oleks.
Käisin täna külas. Oli põnev ja tore ja TIIIIIIIIIITAAAAAAAAAAAAAAAA.
Kui ma ei suhtleks üldse sinnapoole, ikka omaksin psühhopaatide osas ekslikku arvamust, et nad on nagu minu ema, aint natuke hullemad.
Ei. 
Lood, mis taas meenusid (räägitud lood, et selge oleks, mitte et kohalolijad mingid jubetised olnuks), ikka on karpi-lahti-võtvalt hirmsad.
Täislaks-psühhopaadid on oluliselt hullemad.
Ja kui mõtlen, et need jutualusedki ju ei ole tapnud ega isegi väga peksnud kedagi, kuskil on need PÄRIS hullud - hakkab jube.
Elangi sellises maailmas, inimesed on ka sellised! Niuts!



Inimesed on igasugused.

Kuigi lollakus on ürgomadus, seda oleme kõik.

Oi, millega seoses millegipärast meenus! Ei tea täpselt, miks, mu aju ilmselt kõndis rada "võrgupäeviku üks jooksvaid põhiteemasid - võrgupäevik - AAAH!"
Vikerraadios mängitakse detsembrihommikuti raamatumängu. See tähendab: loetakse ette midagi kuskilt kodumaise kirjanduse varasalvedest ning siis lugejad peaksid ära arvama, mis raamat, mis autor.
Teil juba on aimus, mis minu raamatut saladusena esitledes juhtus?

Noh, tsiteerin saatejuhti: "Peaaegu 20 minutit läks ja pakuti enam-vähem kogu Eesti kirjandust, kuni lõpuks helistas keegi pahura häälega Margot, kes teadis. Ütles, et ega ta väga kirjandust ei loe, aga loeb Su blogi. Ma olin ka päris närvis juba lõpuks. Enam-vähem kõik võimalikud vihjed olin ära öelnud. Et naisautor, ja et ulme, ja et ühel võistlusel läks hästi, ja et pole palju kirjutanud, aga luulet ka. 😀"
Nii et hei, Margot! Täh, et loed ja loe edaspidigi!

Aga muidu ei ole ma üllatunud. Mind ongi raske üllatada millegi negatiivsega, nt et keegi ei tea mind. Ongi ju täitsa loogiline! Keegi ei TEAGI mind.
Olen liiga palju kogenud murphyt, et seda juhuseks pidada. Kui saab halvasti minna, ka läheb. Kui ei saa, läheb ikka.
Kuid tõsi on ka, et vahel läheb täiesti ootamatult hästi mitte millegi pealt. Mingi taustsüsteemita. Võtmes "ei saanud isegi aru, et see on võimaliku hästimineku koht".
Ei mõista hästi ikka veel, et ta TÕIGI MULLE RENNIET. Täiega läks hästi!
Ma selle VÄGA VÄGA NAISE kruusi üle olen ka ikka veel õndsas hämmelduses. Ja rahaline abi võtab mul iga kord seest soojaks. Ja ... ja siis see ka ja see ja ...

Lollakus on üleüldine inimomadus.
Aga nunnusus ei ole ka haruldane.

Väsinud vol seitse tuhat kaks või sedasi

Lihtsalt ei jaksa.
Pooled plaanid on ära jäetud. Aga ei tea, kas teine pool ka täitmisele tuleb. Vbla lihtsalt magan esmaspäevani?

Steitment "inimesed on lollakad" on sellises keha- ja vaimuseisundis ikka väga vaevaline omaks võtta.
Ent on vaja. Olla rahulik sel teemal. Mitte sisse võtta, mitte haavuda, mitte isiklikult üritada olukorda naaaaaatukenegi parandada.
No nii on. Midagi ei ole parata. Nii lihtsalt on.

Ja samas on need teised inimesed ka ju! Need ilusad ja head! (Muide, olen üsna kindel, et headus ja tarkus on tegelt sünonüümid ja nö. "kuri tarkus" tähendab lihtsalt, et inimene teatud suundades ja valdkondades on täiesti juhm.) Ma olen saanud nii palju lahkust tunda nende jõulude eel! Täiesti sõnulseletamatult.
Kirjastuselt Varrak ja kirjastuselt Viiking (toimetasin neile ühe Cadfaeli, ostke, kui armastate leebet, lahket ja põnevat eskapismi või tunnete kedagi, kes armastab) ja ilma institutsioonita inimestelt veel eriti ohtralt ja ...
Mu järgmine romaan ilmub uuel aastal samuti.
Nagu ... whoa.

Kõik on nii hästi - kui välja arvata see, mis ei ole.

Inimesed on inimesed.
Nipitiri kunagi mitte-väga-ammu jagas siin mõttetera, et ei tasu halvustada teisi, tasub ise parem olla.
Aga point ongi selles, et ma olen parem.
Mõnest (kui eesti kirjanikke meenutan, tahaksin lausa öelda, et paljudest) väga mitmetes kordades.
Sest arvasin temaga samamoodi. Uskusin, et kui mul ei ole hea, tuleb järelikult ise parem olla, ja töötasin end muudkui targemaks, töökamaks, ilusamaks jne.
Ikka pole hea? Ok, arendame enda VEEL PAREMAKS!!!
Ikka veel pole hea? Selge, tuleb parem olla.
Veel parem. Nähtavasti. Olgu, teeme.
Veel parem!!!
Kuni enam paremaks ei jaksanud end teha. Kuni suutmiste piir tuli ette ja ikka polnud hea.
Nojah, mis ma ikka üritan siis. Siuke halb olengi. Maailmal kah parem, kui minusugust näru seal pole.

Ja nüüd, asju objektiivselt vaadates, pean tõdema, et olen liiga. Kõike liiga. Tark, hea, usin, misiganes.
Maailm ent tahab HOOPIS muud.

Sest ok, MINU maailmas on, jah, peaaegu eranditult (peaaegu!) toredad ja targad inimesed. Kuid need teistsugused tulevad mõnikord mujalt sisse ja mõjutavad mu vaimuseisu ja mõjutavad mu avalikku renomeed (on siuke asi v? no natuke siiski) ja on veel vihased ka, kui ma ikka piisavalt teistsuguseks minema ei nõustu.
Nad ei taha mind minuna. "Sa pole piisavalt hea!" ja ma ei oska selle peale ei nutta ega naerda. See on lihtsalt nii - lollakas, noh.
Samas noh: mitte olla lollakate arust piisavalt hea on tegelt kompliment, onjo?

Ma ikka aeg-ajalt seletan oma Poeglapsele, et kui miski on populaarne, mõnel juutuubivideol on 20 miljonit vaatamist või mõnel juutuuberil miljoneid subskraibereid, on see/ta ilmselt suht lollakas. On poppe häid asju ka, aga no RAUDSELT ei ole populaarsus millegi headuse tunnus. Pigem vastupidi. Ja kui keegi sind ei vihka, oled midagi selgelt valesti teinud. (Samast võib ka lugeda, mis värk on reeglite järgi elamisega. Päris arukas jutt.) Sest inimesed ...

Aga ikka teeb haiget.
Ikka on mul tunne "agagagagaga ... kuidas on võimalik, et nad ei saa aru?! Kui rumal peab olema, et sedasi valesti mõista? See peab olema meelega. Nad ikka ei saa nii lollid olla, nad on õelad!"
Seejärel võtan loogiliselt ja pean tõdema, et ei.
Lihtsalt lollid, pahatahtlikkuseta.
Nii jube. Et krdi paljud inimesed ongi nende käitumist analüüsides kas lollid või õelad. Et ma elangi sellises maailmas. Ja midagi teha ka ei saa, sest ma olen ainult väga väike ühik ning mul ei ole mingisugust kaalu.
Poeglapse koolis samuti.  Nagu ... osad õpetajad on KA lollid v?!
Ongi. Ka nemad on inimesed ja mõnel puhul ikka väga ajuvabad inimesed.

Oh, väga väga naine, pea ometi meeles! Enda eest tasub hoolitseda.
Oma maailmas, oma elus on mul kaal olemas. Lausa 72 kilo või umbes nii. Enda eest hoolitsemisel olen kaalukas isik. Aga maailmas ...
Haa. Haa. Haa.

Aga on need - toredad. Need, kes hoolivad. Isegi hoolitsevad vahel.

Ei tunne end halvasti ka, et olen isolatsionist. Mul on jõudu elada oma maailmas, omade jõududega, omade inimestega. Selles maailmas on mul hea. Ja kui sinna sekkutakse - noh, jah, saan haiget. Aga ma ei karda.
Ei.

Ei.

Ei ole märgata, et hakkaksin.

Muuhulgas on mul ovulatsioon ja mõned väga konkreetsed noored mehed tunduvad NII ILUSAD. Tahaks katsuda, tahaks sisse hingata, nii elus, nii ehe, nii tahaks tahaks tahaks ...
Ka ma ise tundun peeglist NII ILUS. Ja oi, nägin isegi seksi unes.
Kas endoterioomi eemaldamine tõesti mõjus ka seksuaalsusele?!?!?!

Valu on ehtne?

Seal on mingi värk.
Mingi.
Värk.
Kuidas nii väga võib haiget teha väljamõeldud tegelase surm.
Kuidas NII VÄGA tahaksin võtta Ace'i embusse ja rääkida, kuidas ta teeb maailma paremaks, paremaks, ta on hea! Kõik saab korda, päriselt. Ta ei tee halvemaks, isegi kui asjad lähevad kuradile. Ta üritas oma parimat. Ta teeb paremaks juba sellega!
Et ma ei saa, on nii krdi raske.

Ma päris inimestele, päris vaata-otsa-oma-lemmik-inimestele, ütlen seda ka. Et nad teevad maailma paremaks.
Aga ütlen meeleheitlikkuseta, vaikse muigega suunurgas võibolla. Nad on - ja see on muidugi hea. Kui ei oleks, oleks kurb. Ja kui neil oleks valus, nii et ma tean - ma pööraks maa pahupidi, et valu vähemaks võtta.
Ent seda sees rebimist ei ole. Vähemalt praegu, kuni nad ei leki ahastust. Vähemalt neis praegustes tingimustes, kus valu ei valluta ning ma ei tea, et kellelgi oleks jäle.
Mis tähendab, et minus pole tunnet, et palun, palun usu, et sa oled armas, see on nii tähtis!
Seda, mis mul Ace'i pihta on.
Nad ei usu, nad ei võta tõsiselt? Nojah, kurb küll, aga ma ei saa ka rohkem teha, kui öelda, mis mõtlen.

Ning mina olen veel rämedalt ekspressiivne (vähemalt eestlase kohta).
Enamasti ei ütle inimesed üldse midagi, mitte kellelegi.
Kas see tähendab, et nad ei tunne üldse? Päris inimeste pihta, väljamõeldud inimeste pihta, mitte kellegi pihta? Oot, või see on "armastus", et on paar inimest, kelle vastu ainult tuntakse, kelle valu loeb? Või on nad lihtsalt vait, muidu tunnevad tegelt küll? Või misasja üldse ..?

Et "nagu raamatus" on päris-olemise mõõdupuu? See on nii naljakas, et sõnugi pole. Et olemuselt kunstlik on eheduse mõõt?!
Aga mõnes mõttes ikka ongi.
Sest väljamõeldud tegelased on puhtamalt tajutavad. Jah, isegi kui nad on hästi tehtud, mitmetahulised, tegelevad söögi valmistamisega, käivad pissil ja nende püksid on plekilised - ikkagi sa saad kätte selle nurga, mida autor näidata tahab ning see särab ja hiilgab kui heledaim välk.
Kuid päris inimesed, kelle ees ja keda kuulates PARIMATEL hetkedel saad puhta tunde pihku - teistel päevadel, teistel minutitel, mida on nii palju rohkem, mõtisklevad nad tervisetõendi kehtivusaja, purjeka köite vastupidavuse ning töötöötöö üle ju. Need igavad ning argised ei ole nende jaoks sugugi ebaolulisemad mõtted, mida ainult pealiskaudselt mainida, vaid need ONGI nende elu.
Paari eredama välgatusega.

Kas need on minu elu ka?
Noooo ... tegelt väga ei ole.
Aga ma olengi imelik vist.

Igatahes. On raske päris isikuid võtta sama isiklikult, sama sügavalt sisse kui väljamõeldud inimesi. (Mis krdi inimesi, liigism või? No mõistuslikke olendeid, olgu.)
Ja "nagu raamatus" (või "nagu filmis") ongi ehtsuse mõõt. Sealt tuleb puhtamaid ja sügavamaid tundeid ju!

Kuigi praegu - nagu poole postituse pealt tuli idee - mõtlen, et vbla on ehtsuse mõõt hoopis valu?

Juba kaheksasena (see oli mulle päris raske aasta, kui tagasi mõtlen, kolm olulist surma, isa ja ema lahkuminek, aga ausalt öelda sellal ma küll ei tundnud, et midagi erilist) märkasin, et surnu kirstus ei äratanud mus eriti midagi. Nutma, nutma, nutma panid need inimesed, kes ahastasid ja valutasid seal juures.
Oli surnud klassiõde (kes ei olnud mulle isegi lihtsalt üks klassiõde, vaid lausa sõber) ja ta nägi kirstus rahulik ja valge välja. Aga kuidas tema ema seal nuttis - oi, ma murdusin selle peale.
Et mu vanavanaema (kes oli mu eriline lemmik ja kelle pilt mul riiulis seisab, sest ma tahan tema pilku oma elule peale) ära suri - nojah. Oligi juba vana, 92 on kõva vanus.
Aga kuidas vanaema (keda ma juba tollal väga ei sallinud) nuttis, sest temal oli ju ema surnud - see võttis ka minul pisarad lahti. Nii kahju oli temast!
Oh, kurb!!!

Jaa, võibolla ei olegi kunst see ehtsuse mõõdupuu.
Kui inimestel on VALUS, ma hoolin ka päris inimestest maapõhja ja taevasse tagasi ja ...
Veri seob.
Lihtsalt - lihtsalt mulle vist ei näidata väga? Ja siis ma hoolin sinna suunas, kus on näha ehk kunstilistesse väljendustesse?

Et tegelikult on valu see, mis mu äratab. Jaa, kui endal on valus, see on väga tõeline. Ja väga hirmus.
Ning teada, et kellelgi teisel on ...

Ha. Vaat siis. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

MINU elu

Peaks ... ei, väga väga naine, EI PEA.
Noh, jah, aga ...
Ei, kurat, PEA!!!!
Ok, aga homme?

Ainult et eile tegin 5+8 asja, täna juba 5+2, päev pole veel läbi ja miks, miks, miks ma teen endaga nii?!
5 on selline läbi mõeldud mõistlik hulk tegevusi. Maailmal pole nagunii küll, ükskõik kui pooleks end rebin.
Miks ma siis teen sedasi?! Paljupaljupalju ...
Mingi loogika mu tegude taga on. Et tahan pai, teen kõik, et seda saada, ent mida rohkem ma teen ja mida katkisem sellest olen, seda vähem paid mind toidavad, sest nad peavad täitma järjest sügavamat ja pimedamat kuristikku.

Peaks aja maha võtma. Maailm tahab alati rohkem, alati natuke mu hoolega väljamõõdetud maksimumkoormale lisaks veel mõnda asja ning kurat, kurat, kurat, alati ma annan! Kus on see koht (sest aeg on koht), kus tõstan käed, ütlen, et mängige omaette, lapsed, ja lähen üksi olema, puhkama, magama, miski ei huvita?!
Ei, see on olemas. See aeg. See koht. Aga olen oma piire jälle laiemale nihutanud ja siis veel nihutanud, veel natuke, ma ju jõuan veel pisut?
Ja siis on jama, konn keeb vaikselt elusalt ära.
Mina keen vaikselt elusalt ära.

On jama. Olevikus, just praegu.

Kusjuures mitte keegi ei ole õnnelikum sellest, et mina õnnetu olen. Ei ole nullsumma mäng, on minu miinusseminek, ilma et keegi saaks plussi selle eest.
Palju õnne, väga tark.
Miks ma teen endaga nii, miks, miks, miks ... ei läheks ju maailm hukka, kui Poeglaps ei sõida homme mingile sotsiaalsele asjale intervjuud tegema, kui Tütarlapsel pole kinos muud süüa, kui juba külmukas olev miski, kui Vikerraadios mingil detsembrihommikul ei kõla kolmekümneks sekundiks ka minu hääl, kui ma ei osta "Viimast ükssarvikut" kasutatud raamatute poest, mis siis, et olen sinna kaks korda kirjutanud ja uurinud, kas raamat on ikka veel olemas, kui ma ei tee järgmist laari piparkoogitainast, kui kui kui - üksKÕIK, mida ma teen või ei tee, maailm ei lähe hukka.
Aga igaks juhuks, et keegi ikka pettunud poleks, võtan endast kõik välja, mis on.
Ja siis natuke veel.

Sest ma kohanen ühiskonna ootustega ja see ootab, et ma teeksin. Ning rohkem.
Kurat, ja ikka, ikka, IKKA ma olen nõus tegema, ei saa meeles peetud, et ENNAST tuleb hoida eelkõige!!!!!
!!!!!
!!!
Tee, mida sina tahad, väga väga naine. Kui sa tahad magada rohkem, kui teraapiasse minna, maga ometi! 15 eurot hea une eest ei ole ju liiga palju makstud? See on sinu elu, ainus elu, sul ei ole teist võtta, mida mõnusamalt elada!
(Ja siis ma lähen ja imen tolmuimejaga üle kõrvaltoa põranda, sest hirmsa ponnistuse ja minu kaheksakordse meeldetuletamise hinnaga on Poeglaps sealt asjad kokku korjanud ja ma ometi tahan selle hetke ära kasutada?)

Tegelt tean, mis valesti on. Muudele asjadele lisaks.
Üks olukorda määrav tegur on kõvasti teine.

Ma seda uut sõpra pean taas (enda jaoks "taas") tutvustama kontseptsiooniga "endale elatud elu". Sest, paraku, mina automaatselt kohanen ootustega. Ainult kogu aeg meenutades, et minu elu, oluline on, mida mina tahan, on mul meeles enda eest hoolt kanda.
Aga kui keegi täiesti paha aimamata, raasugi isekas olemata, lihtsalt eeldab mult asju, mida ma loomulikult ei teeks, mul on väga raske endale meenutada, et see ei ole see, mida mina tahan.

Kergem on, kui ei eeldata.

Muide, mäletate, mul oli kogu aeg janu? See läks üle, kui hakkasin sihipäraselt ära tarbima pool liitrit mineraalvett päevas. On ka gaasita mineraalvesi müügil, minu eelistus on nende peal. Kuid kui ei sattunud sellist leidma, lasin gaasiga mineraalveest gaasid välja ja jõin seda.
Ning täiesti ootamatu kaasnähuna vähenesid mu migreenihood arvult oma 60-70% ja ka mu pojal, kes armastab juua mulliga mineraalvett, kadusid sestsaati, kui seda koju asusin ostma, peavalud.

Tasub teistelgi proovida.
Võib aidata.

Oli

Mäletan veel taevast.

Kuidas lai laotus
on täis kahvatuid pilvetupse
või üleni pajutibuhall
või servast rohekaks tõmbuv sina.

On meeles.
Teoreetiliselt.

Mõtlen optiliselt,
arutlen keemiliselt.
Üritan ära mõista,
miks tundus kõik just sedasi.
Klimaatiliselt, dünaamiliselt,
atmosfääriliselt ja nii edasi.
Mõtlen ka kunstiliselt,
lausa maaliliselt.
Aga taeva tunnet
kätte ei saa.

Siin koopas on soe ja hämar,
lõhnab magusalt maa,
madal ja tume ja lembe.
Aga taevata.

Taevata.

Tegelt on IKKA hästi

... aga virisen, sest midagi tõhusamat ei jaksa teha.

Nädal. Rohkemgi. Oleneb, millest aega lugeda, operatsioonist või kojusaabumisest.
Nagu --- kammaaan, viimaks ometi on nagu varem?!

Ma selgelt endale ülesandeid koostades loodan nõnda. Pigem ikka teen ju rohkem, mitte vähem!
Ja siis olen nagu olen - üleni pehme, maailm on servadest hägune, põhiline jaks läheb sellele, et püsti püsida, silmad lahti hoida ja endast enam-vähem normaalse inimese mulje jätta. Kusjuures teen kõik plaanitu sedasi ära, sest see on ju plaanitud ja plaanide ümbertegemine nõuab lisaenergiat ja ...
... ja siis olen siuke. Pehme.
Peast vist ka.
ÜLENI pehme.
Ei ole halb tunne. Maailm on soe, hell ja mõnus puutuda. Mitte raskepehme nagu vatt, vaid kergepehme nagu suled. Meeldiv kui kassipoja kasukas.
Või olen ise selline?
Igatahes on mulje kõigest neetult ebamäärane, vahune, tõelisuseta.

***

Mul on sõber, kes on selle tiitliga pärjatud olnud alla poole aasta.
(Mida, täiega on tiitel! Sõprus on Tähtis!)
Teatud moel on ka "JÄLLE!"-tajumine temaga seoses. Sest noh - pandavad isased sõbrad, kellest lõpuks tuleb ainult jama, on mulle üsna tuttavad ideeliselt. Näib, et alati on üks või teine osapool sisse võetud, aga millegipärast - ja ma siiralt ei saa aru, miks, mulle tundub üleni loogiline, et kui kellegagi on hea klapp, võiks temaga ka armuasju ajada, mis siis, et me kohe üksteise huultesse ning niuetesse ei haardunud - ei tule sellest armusuhet, vaid ainult JAMA.
Kuid ma olen põrmustamatut optimimimimismi täis ja panen oma sõrmed taas naeratades sahtli vahele, sest no mis - et eelmistel kordadel tuli ainult sitta ja ahastust ja valu, ju ei tähenda ometi, et sellel korral?
Ma ju usaldan - eeeee ... jälle.

Nojah, ent see olukord annab maailma ebareaalsuse-tundele omajagu juurde. Et kõik on hästi ja oivaline ja ... ja ometi on mul kogu aeg tunne, et kuskil pinna all luurab mingi JAMA ning teen, mis ma teen, seda kätte ja nähtavale veetud ka ei saa.
Aga võibollla ei ole jama, eks ole. Äkki seekord veab!
Mis, loomulikult olen sellele mõelnud, millele pole? 
Lihtsalt-tegelt-päriselt.
Hoolimata valmidusest sõrmed sahtli vahele toppida ma väga ei taha selle soolise paarumisega isegi eemalt ja võibolla tegeleda.
See on nii valus teema, hoopis kergem on endale öelda, et paarissuhted pole mu forte, elab ilma. Tähendab, ei olegi, eks ole, ja elabki täiesti hästi ilma ja ... ja ometi on mus peidus lootus, et noh, aga ma ju saan selle risti ka kirja!
Isegi sellest hoolimata, et mul juba on ajaloos Poeglapse Isaga täitsa kirglikud 2 ja pool aastat.
Kunagi. Äkki ..?

Aga seni: vot sõbrad, ilma nendeta ma ei saa üldse. On rõve üksildane külm jabur mindpoleolemas-tunne, kui pole võimalik mõelda, et aaaaaaaaaaga talle ja talle ja talle olen vähemalt kallis!

***

Muidu käisin jälle Browhouse'is.
Jep, olen tõsine tibin, käisin juba KOLMANDAT korda kulmuhoolduses. (Ei, niivõrd ei ole, et neile isegi mainiksin, et pean võrgupäevikut, ja saaksin midagi reklaamitegemise eest odavamalt.) See tänapäevane tume tihe kulm, mida nad teevad kuuks ajaks (ok, neljaks nädalaks) ja millega ilma meigita näen välja nagu OLEKSIN end juba meikinud, on ikka nii tore.
Esimesel korral ei pannud ma endale kohe uut aega kinni, vaid harjusin natuke oma uue välimusega. Alles Balti Jaama turu kempsus endale peeglis otsa vaadates otsustasin, et jaa. Selline tahangi välja näha. Koju saabudes saatsin kirja, et jah, mhmh, hästi tehtud, naine, ma tahan uut aega!
Sain ka, koos tänuga heade sõnade eest.
Olin meelitatud. Kui keegi tore rõõmustab mu tegevuse (näiteks sõnamise) peale, on "olen midagi õigesti teinud"-tunne.

Nüüd on pärast "hooldust" (kõlab nagu piiramine-pügamine-väiksemakstegemine, aga tegelt on värvimine-rõhutamine-noh, ja natuke kitkumist ka) rõõm endale otsa vaadata. Tuttav nägu, aint kenam kui vahepeal.

***

Poeglaps: "Ta on loll ja tüütu, aga muidu pole tal eriti midagi viga."

Uduselt, pehmelt

Nõup, ikka veel pole terve, reibas ja energiline (no endagi kohta). Aga ei ole kogu aeg paha olla, ainult vahel.
Ilmselt peab rahul olema. Väikesed sammud edasi minnes on ka olulised, kilomeeter tunnis jne. Lihtsalt olen oma hädisusega nii ära harjunud, et taipan: "No olen hädine!" ainult, kui on kontrastina näha, mis võiks olla ja mis on.
Paistab, et tuleb veel üks trennita nädal. Et no pisinatuke teen, nädala peale kokku tuleb veidi rohkem, kui normaalselt ühes päevas on, aga 90 seeriat? Mis te teete NALJA v? Ma selle nädala seeriad teen järgmisesse ette, siis vast JÄRGMISEL saan 90 täis.

Ja mis mõttes ainult mu lapsed saavad aru, et mul eriliselt nõrk ja paha on? Või ei, ema saab ka. Aga siiski.
Aga siiiiiiiiiiiiiiiiiski.
Kellelelgi mu maailmas on eeldus, et 5 päeva nõrk olla peaks nagu piisav olema. Aitab küll, kepsuta nüüd edasi!
Ja mina ei.
Nagu ei.
Nagu üldse ei.

Kuigi küpsetasin piparkooke ja need tulid küll head. Ise tehtud tainas, arvata oligi, et head.
Igast teised inimesed kaunistasid neid, sest minu enda piparkoogiglasuurimine pole mitte "niiniiniii, sedasi on ilus", vaid "vürtsiküpsis all, veidi glasuuri peal, eesmärk on täidetud".
Seega on piparkoogid ka ilusad. Sest kaunistamisega tegelesid (peamiselt) teised.
Nagu ... ühe peal on mitte lihtsalt et äratuntav kuusk, vaid keegi on teinud kuuse külge ehted ja jalalamile lume. Siis on vampiir-täheke ja puuvõõrikuga süda ja raagritsikas ja lumememm ja nagu-valgunud-värv ja märklauad ja ...
Kui mina kaunistan, on kõige konkreetsem tulemus millelegi nägu pähe joonistada või loomadele vöödid tekitada. Enamasti ma lihtsalt pigistan glasuuri ebamääraste kohati keerdus loperguste ringidena.
Nii et läks üle kõigi ootuste hästi.
Mis, et see on koht, kus hea võrgupäevikupidaja jagaks pilte? No aga ma ei tee pilte. Näitan omal pinnal aint siis, kui mulle meeldib kellegi teise tehtud pilt.
Olen, kes olen, mitte parem, kui olen, mitte ka halvem.
=P

Tundub, et hetkel on sellele isikule, kes olen, parim magama minna. Selge, saab mindud.

***

Ei hakanud parem.

***

Äkki täna tõesti ei tee mitte midagi? Ok, paar kerget seeriat trenni ehk. Nojah, ja putru ma juba tegin. Sest oli pudruisu. Pealegi tõi naabrinaine (vanus umbes 65, te olete temaga virtuaalselt kohtunud) mulle purgi ploomimoosi.
Ta tõi selle seepärast, et ma ei saanud oma poega telefoni otsa (jap, tal oli telefon vaikse peal) esmaspäeval, et öelda, kuidas ma ei tule koju, vaid jään haiglasse. Lõpuks loobusin ja helistasin oma tütrele, kes omakorda rääkis mu emaga, too oma mehega ja tol mehel oli naabrinaise number. Peale olukorrast teadlikuks saamist tuli naaber ukse taha ja informeeris ukse avanud poega, et too on üheks ööks omapead, sest emme jääb haiglasse.
Aga siis tekkis naisel teadlikkus, et seal ukse taga viibivad mingid inimesed, kelle eest võiks hoolitseda, ja ta tõi mulle päev hiljem ploomimoosi.
Mis on pudruga hea.

Ma muide panin pudru sisse veidi kama. Kogemata. Omast arust võtsin suhkrupurgi, kus peaks sees olema rafineerimata suhkur, ja jõudsin imestada, et suhkrut on kuidagi vähem, kui mäletasin, see on kuidagi tumedam, kui peaks, ja panin seda pudrule igaks juhuks veidi rohkem - kuni taipasin, et ei, purk kirjaga "HERKULAD" ei sisalda suhkrut, suhkrut sisaldab purk kirjaga "SUHKUR".
Aga noh, natuke kama neljaviljapudrus on märkamatu. Pole oluline.

**

Aga tead. Mu praegused lapsed on niiiiiiiiiiiiiiiiiii lahedad. Kui tõenäoline on, et uus laps oleks midagi muud?
Ma nii tahan, et ta juba kasvaks minus!
Kuigi see ajab raudselt südame kohutavalt pahaks. Mul on juba kogemused.

Nutt ja hala

Mul on nii halb olla!

Viirus, mis võttis suuna kadumisele õhtul enne operatsiooni, tuli tagasi täie rauaga, kui ma oma immuunsuse opiga maha võtsin, ja mul on nii kuradi halb. Oleks kõrge palavik või kõhuvalu või midagi, oleks selge: infektsioon, rallib erakorralisse. Aga ei, mingit valu pole (isegi õlgades ainult natukene, vasakus ka), 37.2 ja lihtsalt süda on paha.
Ja on paha.
Ja on paha.
Oksendamine ka ei õnnestu, LIHTSALT paha.

One Piece'iga jõudsin olevikku. Nüüd pean nädal aega enne igat uut episoodi ootama. Mis jätab aja vabaks lemmikkohtade (mida ikka on) ülevaatamiseks, ent kuna OP on suht ainus kindel koht, kust ammutada "maailm on osaliselt ka tore" teadmist (sest toredaid kohti on veel, aga et nt Erikson tapab kohati tegelasi aeglaselt, lastes mul süüvida tundesse, kus mu lapsed on värskelt tapetud ja jalad maha löödud ning mind vägistatakse jälle ja jälle, pole see päriselt LOHUTAV), siiski nõme ka.
Seda enam, et inimeste lollus on alati raskem kanda, kui haige olen.
Haigus teeb mu kuidagi hapraks ja paneb endas kahtlema ka seal, kus mõistus küsib: "Misasja?! Maailm saab hakkama, sina ei pea inimkonda targaks õpetama, inimkond on tühiasi ja võib olla või mitte olla, see ei ole sinu asi."

Siis ma olen 2 minutit rahulik, kuni see meeles püsib, aga ununeb kohe ära, kui endaga aktiivselt ei kõnele.
Sest mul on nii halb ja kõik halvad asjad tulevad meelde kogu aeg.
Rõhutavad end.
Keerlevad ja pöörlevad mu vaimus ning nühivad end igale poole vastu, et ikka KÕIGEL halb maik oleks.
Kuidas peaks mõtlemine halbadele asjadele, mida pole, mind rõõmsamaks tegema? See on lihtsalt lisaks halbu asju, mille pärast piinelda ju. Nagu mul reaalselt olemasolevatega juba piisavalt muresid poleks.
Väga veider.
See aitab inimesi v? Et nad rõõmustavad, et on soojas toas ega mõtlegi seepeale automaatselt, kuidas oleks olla külmas õues, teadmata, kus magada, teadmata, kuhu minna, tundmata kedagi ning oskamata midagi teha?
Ma muide tean seda tunnet. Tehtud, kogetud, elasin üle.
Aga on räme, kui meelde tuleb, ikka.

Maailm on musta laega, vend.

Haiglad on ikka imelikud kohad

Otse sünnitusmajast (no ma käisin haiglas, mis on ühtlasi sünnitusmaja) reportaaži ei tee, sest seal ma sain kirja täpselt niipalju: "Haiglad on ikka imelikud kohad."

Ka nüüd, kodus, teen seda postitust ilmselt pool igavikku, sest laparoskoopia võib ju normaalsele inimesele suht tühiasi olla, aga mina ei ole normaalne.
Nagu ... antud juhul kehaliselt.
Näiteks "samal päeval koju" mul küll kõne alla ei tulnud. Magasin, jõin vett, käisin vetsus, magasin. Vahele võtsin valuvaigisteid ka, sest pisikesed augud kõhus väga ei seganud, aga laparoskoopia osa on kõhu gaasi täis pumpamine, et asjad seal veits nähtavamad oleksid, gaas surub närvide peale ja selgub, et närvivalu kiirgab sealt sageli õlgadesse. Võib nädal aega kiirata. Mul on veel hästi läinud, et valus on aint üks õlg.

Aga iiveldus - ma eile sain terve päeva jooksul alla kuus piskisest ampu sööki, neist kaks õuna oma, kus phmt hammustasin koore ära, närisin pool igavikku, siis neelasin alla - ja pearinglus ja nõrkus ja ... tegelt tasuks vist magama minna.
Mu poeg läks kusjuures iseseisvalt kodust kooli täna, kuna mind ju ei olnud, olin haiglas. Nüüd ta on koolis. Ja ma olen üleni "awwww!", sest tegelt mõtlesin, et ta äkki ei saa mindud, ja panin selle oma teadvuses riiulisse "maailm ei lähe seepeale hukka".
Ent ta läks kooli!! Ise! Awwww!!

See õlavalu on kohati ikka räme. Tundub küll, et misasja, õlg valutab - aga kui ta asja korralikult ette võtab, ei ole nagu tugev lihasevalu, ei ole isegi nagu kõõluse venitusvalu, on terav ja nii tugev, et kui selline hoog kauem kestaks kui paar minutit, uluksin nutta täitsa kindlalt.
Õnneks seni pole kestnud, asi on enamasti seal "kõõlusevenituse valu" juures ning ibukas võtab ajuti ka selle maha.

Ma küll olin nii palju ettevaatlik, et päevaks pärast oppi kavu ei teinud, aga kuidagi see ootus, et ach, tühiasi, ma lihtsalt olen väga ettevaatlik, oli üleval.
Nüüd ma kärvan siin tasakesi.
Iu.

Aga haiglad on imelikud ikkagi. Sest seal saab näha, millised inimesed ON. Arstid ja õed on enamasti väga toredad ja lahked, aga hooldajad, valvelauas istujad, registraatorid võivad olla kas hästi sõbralikud ja lahked või kohelda sind nagu asja.
Ma arvan näiteks, et mind raseerinud tädi võinuks muud ka öelda, kui "Heitke sinna pikali, aluspüksid jalast".
Et ta raseerimisega hakkab tegelema, sain alles siis aru, kui mu pealt karvu maha kraabiti. Ja üldse oli kogu see haiglassesaabumine jama jama otsa, sest ma läksin natu valesse kohta (haiglas on mitu korpust) ja käisin siis kõik nad läbi, vahepeal ka sinna esimesse valesse kohta taas tagasi minnes, sest ega ei saanud mulle ju ometi seletada, kuhu ma tegelikult minema peaksin, oli vaja kala näoga passida ja öelda: "Ei, meie ei võta haiglasse."

Nagu DOHH!

Kuna sestsaati, kui ma peale raseerimist taas palatisse sain, kohtasin ainult toredaid inimesi, on mu esialgne "Appi, appi, kuhu ma sattunud olen?!" taandunud, aga algul oli küll päris hull tunne. Paralleelmaailm, kole paralleelmaailm, emake maa, tegelikult oledki selline?!
Aga seal oli tööl üks õde, kellega koos ma oma lõputööseminare tegin, ja ta oli nii tore. Tema pärast ma näiteks tean asja õlavalu kohta. Keegi teine ei seletanud.

Aga noh, kogu selle vaeva ja jama tagajärg on, et mul ei ole vasakus munasarjas enam endometrioosi ning edasi uutele võitudele.

Omikupoolik

Olen maininud, et mul läheb hästi?
Vist olen.
Lihtsalt täna-ennelõunased:

sain elektri tagasi.
Eile õhtu... öösel, kui olin juba hambad ära pesnud ja plaanisin pärast heleda-naha-isepruunistaja (kasutan regulaarselt) näole hõõrumist käed ära pesta ning kolm nõud kraanikausist ka, panin köögis tuld põlema.
Kostis väike pauk, käis kerge välgatus ja kõik oli pime. "Selge, pirn läks läbi," mõtlesin ja vajutasin teise lambi lülitile. Ent see ka ei põlenud. Vannitoas vilkus boilerituli täpselt nagu ta seda boileri stepslist välja võttes ikka teeb.
Kuradi pirni kuradi läbiminek võttis kogu elektri!
Kell oli umbes kaks. Pesin tänavalambi valgel ikkagi oma kolm nõud ära ja läksin magama.
Homme valges vaatab

"Homme valges" selgus, et ma ei saa elektrikappi lahti.
Ukse avamiseks-sulgemiseks peaks olema mingi vidin, mida mul ei olnud, näpitsad ei mahtunud uksesse tehtud (nagu lukuauk, aint veidi suurem ja universaalselt avatav) auku sisse ning otsisin, mis ma otsisin, no ei olnud minu kodus.
Helistasin siis naabrinaise, kes meil maja haldamisega seotud asju ajab, ukse taga.
Ta tuli välja, proovis oma näpitsatega (mis ka auku ei mahtunud) ning hakkas siis kuidagi kahe võtme pinsettidena kasutamisega proovima. (Mina isegi ei proovinud - mu käelisest osavusest annab aimu näiteks see, et eile riivisin apelisinikoort, kogemata ka natuke pöidlanukki ja seepeale viskasin mingi omapoolse tahtluseta apelsini õhku ja see maandus täpselt mu taarakotis. Mis ripub radiaatori kraani küljes ja ümberminekut ei karda. Lisaks lõhkusin nõusid pestes oma presskannu ära. Mitte ainult klaasist osa, vaid plast läks ka. Kui keegi tahab, võib mulle jõuludeks uue kinkida.)
"Jaa, proovi! Ja kui ei õnnestu (teen titahäält) kutsun mõne mehe, nad vahel jagavad sellised asju." Millega ma tegelikult mõtlesin "neil on sageli kõriauguni tööriistu, mõni ikka ukse avamiseks kõlbab". Aga naabrinaine, nii umbes 65, mühises: "Ma olen juba nii kaua elanud, et tean: ei jaga nad midagi!" ja sai kohe ka oma kahe-võtme-pinsettidega ukse lahti, ma lülitasin autmaatkorgi sisse ja kõik oli jasmiinilõhn ja juuniöö maitse.

Siis kaunistasin ära ühe karbi (liim, käärid ja kollaažitehnika).
Jaa, oleks saanud paremini mingi ideaalse endana, aga kõlbab küll.

Leiutasin meetodi (aa, legod võib ju KÕIK sinna kasti panna ja kasti saab omakorda tõsta!) koristamiseks ja hakkasin sellega kohe peale. Jaa, ma enne ka tulin selle peale, et legod võiks kasti panna ja siis see kast on tõstetav, aga millegipärast arvasin, et kasti tuleb panna ainult põrandal vedelevad legod. Mitte riiulitel, laudadel, aknalaudadel ... Ja kui kast on Omal Kohal, siis tolmuimemiseks ma teda ei liigutanud.
Kuidas ma sedasi elatud sain?
Mind ei huvita koristamine väga. Kuni näkku ei karju, et "HALBKOLEJUBE on", ma ei hooli.
Ja selle vaimustuse turjal võtsin tolmuimejaga üle KAHE TOA PÕRANDAD.  Selleks peaks mingi erimedal olema - KAKS PÕRANDAT ÜHE PÄEVAGA.
Vahva Rätsep teeks endale selle kohta rinnalindi.

Ja õues on nii ilus, küünal põleb, kõik on nii oivaline!

Ikka on hästi

Paistab, et seekord kogemata võitsin.
Oli küll sees tunne, et krt, ma ei jõua, krt, miks ma nii palju asju olen endale teha korjanud, appi, kui loll saab inimene olla?!
Ent.
Eile Töötukassas selgus, et mu eelmine töövõimetuse ja puudelisuse hindamine ei kehti mitte selle aasta lõpuni, vaid järgmise aasta lõpuni. Nii et kirjutasin avalduse "palun uued avaldused tagasi võtta" ja olen 2018 detsembrini probleemidest sel rindel prii.
Jai!

Siis läksin täna Lõunalinna tätokat parandama. Ma ei teagi, MIDA täpselt ootasin, aga rõverõverõvedat väsimust raudselt.
Niisiis oli tätoveerimisruumis (see oli üks tuba) White Stripes'i mixi

näe, see


saatel omaette ringitantsimine, arvatust poole pisem arve ning "oot, juba tehtud või?! Nii ruttu!" selgelt üle mu ootuste. Ja parandus on nagu pastakaga kriipseldatud, koolikirjandi paranduse moodi. Ma olen HIRMUS rahul. Probleem tobeda kirjaveaga lahendet.
Jai x2.

Enne ostsin veel kohalikust kaltsukast uue mantli selle asemele, mille koid ära sõid, ja see tundub soe olema (jaix3) ning kohvikust makroone. Piparmündimakroonid on nii head!

Kui siis koju hakkasin sõitma, makroone närides ja heatujuliselt, selgus, et ulmeajakiri "Reaktor"" on välja tulnud ja lisaks intekale, mida ma teadsin, et minuga tehti, on seal KAKS arvustust mu raamatule ja "ulmkonnakroonika" all ka mõned pildid romaaniesitlusest.
Jaixpalju!

Kuigi osa arvustustest (eriti ühest) oli ikka "miks ei ole puust ette tehtud, punaseks värvitud ja näpuga ei näidata?!"
Sest ma kirjutasin sellise raamatu, nagu mulle lugeda meeldiks, ja mulle ei meeldi äraseletamised vbla? Mulle MEELDIBKI ise kujutleda. Sorry, not sorry, te nüüd peate ka, kui lugeda tahate.

Siiski. Üldse ei ole tunnet rongis Lõunalinnast tagasi loksudes, et nüüd suren, api, keegi ei armasta mind, api, nii halb on. Vastupidi. On nii krdi hea olla, et annaks kellelegi suult suule musi, kui see keegi kättesaadav oleks.
Jaa, ja siis võiks süüa midagi tõhusamat kui makroonid!

***

Krt, aga rohkem preemiaid täna vist ei saa.
Nojah.
Vaidlesin selle üle, kas Arthur, Guenevere ja Lancelot tegid õigesti ja olin phmt seisukohal, et kultuur on miski, mille saab maha pesta. Jah, noh, see või teine on kultuuriliselt oluline - noh, jah, on, ok.
Aga inimlikkust sa inimeselt maha ei pese. Ja kui su jaoks on kultuur tähtsam kui inimlikkus, oled enda nurka mänginud ja tulevaste põlvede inimesed leiavad, et valed valikud.
Mina juhtumisi esindan neid tulevasi põlvkondi.
Välja arvatud, et mu vestluspartner ka - ja tema ikka oli "aga sel hetkel oli reeglid sellised"-paadis.

Bepanthen+ on ka kadunud. Peab homme uue ostma.

Aga ikkagi on kõik hea. Kui uue Bepantheni ostmine on mu suurim mure, selgelt mu mured ei ole väga suured.

Miks ma ei planeeri

Sattus silma alla paar 2016 algupoole postitust ja kurat.
Mõtlesin toona, et olen üpris adekvaatne, ega rohkem Päris Inimeseks ei paranegi - aga nüüd loen ja muigan leebelt. Oh, väga väga naine, sa olid ikka nii katki siis, nii katki ja neetult vapper ikka!
Nüüd on hoopis parem.

Välja arvatud, et siiski mitte nagu enne. Kui kulutada lusikaid pillavalt ühel päeval, peaks vähemalt paaril järgmisel neid taas koguma, suren välja ju muidu!
Mitte et see mul meeles oleks. Kui maohapperünnakud tulevad ähvardavalt ligi (Rennie on suutnud viimased kolm ära hoida, aga mu tunnetus on ka täpsemaks läinud - kui hakkab tulema, ma enam ei lõpeta rahulikult oma kohvi ära ja ei imesta mitu minutit, et imelik olla, vaid taipan ja reageerin esimeste märkide peale), kui inimesi tahaks jalaga peksta ja uni on nii sügav, et telefon ei aja helisedes ka üles, olen sunnitud märkama, et miski on teistmoodi.

Jõuvarud on piiratud. Need on igaühel piiratud, aga mul ikka eriti. Äkki ei tasuks teha muudkui, mingit ora ju perses pole, et ilma ei saaks?
Ei, ikka on vaja.
Kui täiesti punamust pole silme eest ja ülesanne otseselt vastik, võtan naeratades enda peale.
"See pole mulle ju raske" on küll välja vahetunud. Mõtlen enne järjekordse leppe sõlmimist: "No on koormus, aga äkki see on millekski hea? Vastik igatahes ei tundu," ja läheb.

Aga mul tuli pähe, miks lubadusi pean ja millestki ei räägigi, kui ma pole 95% kindel, et ära teen.
Ajasin sõbraga juttu.
Mina: "Häh, mulle lubati kogu aeg koera, "kui suuremaks saad". Tead, millal ma koera sain? Kui ise kutsika koju tõin. Kui palju on olnud plaane "teeme garaaži peale sauna", "ehitame terassi", "kui ära kolime", "korter vaja maha müüa" jne jne jne! Mitte kuradi kunagi ei juhtunud midagi. Ainult ootamatult, "nii on nüüd".
Nojah, ja mulle ei meeldi plaanid."

Ja siis - alles väljaütlemise järel - sain korraga aru, miks ei taha öelda "ma kavatsen teha", vaid "ma tegin".

Ainus viis, kuidas mina lubadusi annan, on kindlaks kuupäevaks kindel asi. Muidu on "planeerimine" mu jaoks lihtsalt endast sooja õhu välja ajamine.
Kõik ebamäärasused, "kunagi", "kui suuremaks saad", "kui raha saame" - ei. Ma ei taha neist midagi. Keegi ütleb "kui" ... ja ma juba lülitan enda välja ning ei huvita.
Sest minu kogemus on, et "kui" ei tule kunagi. Tahad midagi juhtuvat - tee ära. Ise. Siis tead, kas saab või ei saa.
Ma teen. Või ma ei tee. Mitte "ma teen, KUI".

Miks ma enesetapust ei rääkinud enne, suu vahus? Sest ei tahtnud enda peale kohustust asi ära teha. Ma tahtsin endale vabadust ise otsustada, ümber mõelda, kõhklema hakata ...
Niisama mina ei räägi. Kui räägin, teen vähemalt oma parima, et see juhtuks.
Kui räägin, tasub mu sõnu tõsiselt võtta.

Ja siis vihastan end ruuduliseks, kui inimesed RÄÄGIVAD, mis nad kõik plaanivad - kümme minutit peale kurtmist, et neil on liiga palju teha, üldse ei jaksa, nii raske on.
Kurat, ära siis vähemalt rohkem ette võta!
Või sa kavatsedki ainult rääkida???
Äkki oleksid VAIT selle asemel?!?!

Et vihastatakse selle peale, mis endas häirib?
Mina vihastan tavaliselt nõmeduste peale, mida mingi kõvasti kõvasti kõvasti lollima inimesena võiksin teha, aga mida praeguse endana üldse ei taha. Vihastan nõmeduste peale, millegi peale, mida loll inimene mõtleb ja teeb.
Samas ta peab minuga ikka veidi sarnane olema.  Mingi täiesti võõra kultuuri võõraste põhimõtetega, üleni teistmoodi kasvanud esindaja peale ma ei vihasta. Sest ta on liiga teistsugune.
Ma tema kingadesse ei oska end mõttes sobitada.
Aga "jestas, ma võiksin ka nii nõme olla, mingi halvema endana oleksingi?!" ja mul on õudne ja appi ja jäle.
Kurat, mina saan targem oldud, miks tema ei saa?!?!

Kas olen  sellest juba kirjutanud? Kuidagi tuttav tekst ...

Aga jah. Tegelt on Ebapärlikarbil ühes asjas õigus. ARVANGI, et olen paljudest inimestest parem. Nende lollus ajab mu ahastusse. Selline maailm ongi, nii rumalaid inimesi täis või?! Ma ei suuda seda uskuda, ma ei taha seda uskuda, päriselt, PÄRISELT?!
Oluline erinevus tema ja minu vahel on, et mina ei lähe kedagi paremini elama õpetama. Eriti mitte nende territooriumile. Kes tahab minu võrgupäevikut lugeda: palun, see on avalik. Aga kui mulle mõni teine võrgupäevik ei meeldi, kui seda tundub pidavat ebameeldiv inimene, ma lihtsalt ei loe teda.
Lülitan ta oma maailmast välja. Elagu omamoodi kusagil mujal.

Et keegi tuleb mind minu koju õpetama, kuidas mina elama peaksin?! Kust selline mõte üldse, et sina tead, kuidas teised elama, mõtlema ja tundma peaksid?! Kust see pärit on?!
Jaa, mina arvan, et olen päris paljudest inimestest targem. Aga mul ei ole tunnet, et ma seepärast peaksin neid õpetama rohkem enda moodi olema. Nemad on nemad, teised inimesed teiste eludega, annavad oma parima, minu asi pole.
Mina ei lähe kedagi õpetama. Minu kirjutatut loeb see, kes tahab, mingit sundi pole, kõik on vabatahtlik.

.... selgelt see teeb mulle ikka haiget, kisub sees, kraabib ja rebib.
Mul on nii raske omaks võtta, et inimesed ongi lollakad. Elangi sellises maailmas, selliste inimeste keskel, nad ei oskagi paremini.
Teevad oma parima, kusjuures see on jube, ja lisaks tänitavad, et MINA elan valesti.
"Inimesed on lollakad".
Mantra.

Head ajad vol veel paljum

Nonii-nonii-nonii-nonii!
Nüüd on hea olla.
Toibusin ära nii haigusest kui esitlusest, sain müüjaga kokkuleppele, kuidas nad asendavad rahakoti, mille tellisin, ent kätte ei saanud, olin rõõmsalt autist -ja ometi leidus viimaks üks lahe mees, kes tahtis omapoolse väljendamise kohaselt "järele mõelda" teemal "tee mulle laps", mitte et mina ütlen, et võta mõtlemiseks aega, või ei ütle ta kohe ära, et ei.
Sain tehtud paar kingitust, paar plaani ja Civilizationis läheb nii kohutavalt hästi, et selgelt tuleb jälle järgmise raskustaseme peale kolida - aastaks 1994 on mul umbes 7 tulevikutehnoloogiat ja eluviisi-kultuuriarenguid sama palju olemas ja üsna selgelt oleme kohe Marsile asustuse, taimekasvatustehnoloogia ja ... misiganes see kolmas asi oli, noh. Nende kolmega valmis saamas.
Mu raamatu kohta öeldi suht hästi tagasisidet andnud lugejate poolt. (Noh, nüüdseks, päris algul oli "keegi ei loe ja kes loeb, ei saa aru".)
Hea elu. Jee!

Rõõmsalt autist olin sedasi:
Laadisin Balti jaama R-kioskis raha ühiskaardile ja siis asusin kioskist väljuma. Ukse juures rüselesid kaks teismelist, nii 14-15, poiss ja tüdruk.
"Autist!" ütles tüdruk.
Vaatasin talle väga pikalt otsa.
"Tema, noh," ütles tüdruk, näpuga poisi poole näidates.
"Aga mina olen päriselt. Autist. Diagnoosiga," ütlesin ma, ja kuigi tüdruku näol oli ainult segadus ja arusaamatus, mitte häbi, tulin tulema üleni hea tundega.

Tegelt mul ei ole diagnoosi. Olen "subkliiniline". Aga hakata seda R-kioskis võõrale lahti seletama, kui 20 minuti pärast pean Viru Keskuses olema, tundus oluliselt nõme.
Jaa, tegelt võis "autist" olla mitte solvang, vaid selle poisi erapooletu kirjeldamine tüdruku poolt, ent ... ei tundunud nii.

Palganõme (nemad arvavad, et maksid, mina kätte pole saanud) on arutamisel. Kõik saab korda, kõik ongi korras, ei mingit häda ja viletsust.
Tätokaparandus kokku lepitud.
Magasin hästi.
Pea ei valuta.
Olen täna juba nii sitta kanti palju ära teinud, et võiksin kogu ülejäänud päeva magada, One Piece'i vaadata ja vahele natuke oma uusimat juttu kirjutada - ning päev oleks ikkagi üleni täie ette läinud.
Aa, või civi mängida.
See on ka tore.

KÕIK on hästi.
Jai!

Nii, üks asi jälle möödas, edasine elu ees

Mu kursaõde, keda pole nt 3 aastat näinud, tuli raamatuesitlusele ja tõi mulle kotitäie toitu.
Kohvi ja vinnutatud vorsti ja makarone ja glögi ja beseeküpsiseid ja ingverimoosi ja juustu ja marineeritud kurke ja mis mõttes nii toredad inimesed on olemas?! Nagu ... mul on hea meel kõigi üle, kes käisid ja mind vaatasid, seal oli üks tita ja üks varsti-sünnib-veel-kõhus-peidus-tita ja ma sain lilli (isegi mulle osad meeldisid!) ja šokolaadi ja Varrakult Atwoodi "Teenjanna loo" uustrüki ja Belialselt sitaks kiita, aga see kõik oli siiski normi piires nunnu.
See kursaõde - kes on üks mu lemmikuid, mäletate? - ületas normi.
NIIIIIIIIIIIIIIII nunnu!!!!

Krt, maailmas ON häid asju ja inimesi, TASUB nende pärast elada ja parimat püüda!

Muidu: olen nii krdi väsinud, et midagi muud väga öelda ei jaksa.
Nii väsinud, et magada ka ei taha.
Nii väsinud, et maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne, ent toidukoti kinkinud kursuseõde meenutab siiski, et MIDAGI head on.
Ka kõige mustemate prillide läbi vaadates.

Hmmm ... Midagi peale "ma olen ikka nii oivaline, kuigi ma ise seda ütlema pean, ja hetkel samas oma suurepärasusi eriti ei adugi," kirjutada pole.
Vbla oleksid pildid heaks enese upitamise võimaluseks veel?

Ach, muide - mul ühe sõbra suust tuli tõde kuulata ja sain ise ka selgemaks, miks sedasi inimestes ääretult negatiivseid reaktsioone esile toon.
Ja sellest üldse aru ei saa, sest ... miks?!
Et no - jaa, reaktsioon on reageerijas, aga no misMÕTTES ikkagi?!

Tegelikult on ju väga lihtne.
Mina kirjutan endale ja endasugustele. Meil on tõesti vaja endale meelde tuletada, et olen torm, et teised võivad persse käia ning ei ole vaja põdeda. Sest meie loomulik reaktsioon on olla nii leebe, nii leebe, anda kõigile enda arvelt ja siis veel natuke oma säästuarvelt ka, sest tahaks ju need kurvad silmad veidi rõõmsamaks teha, ja kui endale kogu aeg ei meenuta, lähebki meelest.
Ei. Ole. Vaja. Enda. Arvelt. Anda.

Elik mida ma kirjutan, on oluline kontekstis. Minu ennasthävitava leebuse omas. See on oluline mulle ja minusugustele.

Liiga leebed inimesed võiksid rohkem teisi persse saata, sest kui nemad ise ka enda järgi ei valva ja enda eest ei hoolitse, kes seda veel teeb? Ei keegi.
Aga kui mitte seda konteksti näha ...
(Ja oo, mõned ei ole näinud või on näinud, ent ei ole adunud.)
Siis --- noh, siis saadaksegi NIIIIIIIIIIIIII mööda aru, et ma ei suuda ja lähen rikki juba sellele mõtlemisestki. Sest mis MÕTTES?!
Jah, inimesed on lollakad, ent mõned ikka eriliselt.

Reaktsioon on reageerijas, mitte selles, kelle peale reageeritakse. Me ei näe inimesi nii, nagu nemad on. Näeme, nagu meie oleme. Ei ole nõnda labane side, et kui pead kedagi lollakaks, oled ise lollakas (=P), aga kui sa pead kedagi lollakaks, oled sa inimene, kes on kaldus mõtte poole "inimesed on lollakad".
Ja see ei ole teistes. See on temas. sinus. minus.
Me reageerime nagu MEIE oleme. Paula ka rõhutas seda hiljuti võrgupäevikusse jäetud kommentaaris, aga sel hetkel olin juba liiga katki, et mõelda muud kui "mhmh, ma tean seda, me oleme ühte verd, sina ja mina - aga IKKAGI on valus mitte mõistetud olla!"

Mittemõistetud.

See on üks mu isiklikke tragöödiaid. Tunne, et ma olen valesti, teiste iseenesestmõistetavused on hoopis teistsugused, ma olen mingi puudega, ma ei oska!
(Ei noh, olen muidugi. Puudega.
Muide, ongi nii, et uue töövõime-seaduse järgi ma pean end töötuks registreerima ja tööbüroos valetama, et tahan lepingulist tööd, sest minu töö ei ole riigi silmis töö?! Kahtlemata, ma olen ju VALESTI, ei mahu ühtegi pidi seadustesse, peaksin ikka teistsugune olema ...
Või siis mitte. Olen, kes olen, ükssarvik, mitte hobune, ja ei pea mängima hobustele tehtud reeglite kohaselt.)
(Aga nojah, nad oma rahasüsteemid teinud midagi muud arvesse võttes, kui minul anda on. Kas ma pööran koonu taeva poole ja tõden, et polegi mul vaja, või lähtun sellest, et pontšikud on kõigile, tuleb lihtsalt kaks teesklevat liigutust teha, et nad kätte saada?)

Iga kord, kui must aru ei saada, tuleb see mittemõistetud-järelikult valesti-tunne eriliselt esile.
Inimesed mõtlevad teistmoodi, mina siis ei olegi inimene. Ju.
Vist?
Või ikka olen ja inimesed on erinevad, kõik on erilised - aga krt, mina ka. Mina ka!!!

Oota, ma pidin vist raamatuesitlusest kirjutama?

Selle osas, mida loovkirjutan, on mul sama probleem.
Mitte romaani puhul eraldi, vaid KÕIGE suhtes, mida loon.
Tahaksin mõistetud olla - aga pidevalt tuleb tagasisidet, et inimesed ei saa aru, sooviksid kõike pulkadeks lahtivõetuna, lahtiseletatuna, punaseksvärvituna ... Ja mina nii ei taha teha.

Aga Veiko Belials rääkis esitlusel nii kaunilt pisikestest asjadest, mis on mu loos kogu aeg taustal, kuidas moodustuvad kihid ning palju saab mõelda rohkema üle, kui pinnal olev madistamine. On pisemaid asju, sõnamänge, nalju - ja väga suuri. Aga midagi ei hõõruta näkku, lugeja saab ise avastada.
See on see, mida teen, see on see, kuidas mõtlen, ja nii TORE on, et keegi selle välja ikka ka luges.
Sest kirjandusest tahan mina lugejana, et mulle esitataks küsimusi - mitte et mulle antaks vastuseid. Kui tuleb "nii on hea, nii on halb, nii peaks elama" moraal läbi teosest, lähen kohe lukku, sest kes krt on see kirjanik, et teada, mis on hea ja mis halb? Teine krdi inimene, aint lollim kui mina, sest arvab, et tema teab, mismoodi on hea elada ja mismoodi paha.
Mina küll mingite universaalsete vastuste olemasollu ei usu.

Nojah, ja kirjutan ju ikka selliseid lugusid, nagu ise lugeda meeldib. Elik siis selliseid, kus ei anta vastuseid. On küsimused - ja mõne tegelase "tema valis niimoodi"-vastus.
Aga mitte moraali "nii on hea valida, nii halb".
Jäkk.

Krt, pilte veel pole, ent postitus on valmis. No tuleb siis piltideta.

Või! Või panen hiljem üles, kui mõni hea mulle saadetakse! Siia sisse kuskile!

Pühapäeval

Ei ole siin midagi haige olla, kui mu ainsad probleemid on kõrgenenud kehatemperatuur ja alanenud meeleolu, eksju, onju, eksju?
Või siis ikka on. Haige olles natuke teised reeglid. Äkki tasuks end hellitada ja enda vastu hea olla ja mitte pingutada natukenegi?
Krt, juba selle mõtte peale läheb tunne paremaks. Võibolla tõesti!

Teha seda, mis tahan. Tahan voodis kõveras lebada ja kuulata, kuidas Poeglaps teises toas One Piece'i uut episoodi vaatab - teen. Jap.
Mitte miski ega keegi ei keela.
Tahan tema kaebuste peale "võiks olla midagi värsket!" poest kurki, pirni ja paprikat tuua? Tahan. Teen.
Tahan pärast kaks tundi magada? Teen ka selle ära.
Tahan-teen.
Enne igat tegevust küsin endalt, kas see on see, mida hetkel maailmas kõige rohkem tahan? Ja see otsustabki. Kui tahan voodis krõnksus lebada, leban. Aga kui hakkab huvitama, mis arvutis öeldud on ja tegelt võiks jõulukoogi jaoks kuivatatud ploome hakkida, tõusen üles ja teen

Mhmh. Huvitav MIS juhtuks, kui kõik teeksid seda, mis tahavad? Kogu aeg?
Minu näitel: arvatavasti elaksid nad paremini kui muidu, ja teised nende ümber elaksid ka paremini. Ja ma kuidagi ei taha uskuda, et olen mingi eriti hea.
Samas asjad lähevad jamaks alati, ALATI, kui unustan endalt küsida - või veel hullem, ei pea oluliseks küsida - kas ma teen praegu, mida tahan. Kas see on minu elu mõte. (Viimane lause oli küsimuse vana sõnastus. Uus on parem.)
Alati. Niipea, kui saan nii palju sisemise tasakaalu tagasi, et ennast kuulata, läheb kõik paremaks. Aga et ma kogu aeg suudaksin ..? Et kogu aeg elaksingi ennast esimeseks prioriteediks lugedes ..?

Võibolla selleks tasubki vahepeal haige olla - et endale taas meelde tuleks, et ma ei suuda kõike, maailm saab hakkama, minu asi on enda eest hoolt kanda?

***

Lisaks rääkisin apelsiniga, millelt olin just koore maha riivinud.
Panin palja, kergelt triibulise apelsini lauale ja asusin muid asju tegema. Apelsin püsis natuke, siis hakkas veerema.
Mina: "Kuule, ei ole vaja!"
Apelsin kukkus köögidiivanile.
Mina: "Oota, ma kohe!"
Apelsin veeres kaldus diivanipõhja mööda avauseni selle seljatoes ja kukkus diivani taha.
Mina: "No on ikka vaja nõme olla, ah?!"

Muidugi õngitsesin ta välja ja mõõtsin enne uuesti laualepanemist pika pilguga.
Rohkem ta ei veerenud.

***

Muidu on mul esitluse jaoks peamine valmis - otsustatud, mis selga panen. Aint sukkpükste osas veel kõhklen. Lihtsad mustad?
A võibolla on need ikka igavad?

Aeg, oota!

Oot ... oota nüüd!!!
Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Ja veel kuradeid.
Nagu - mu ajataju on täiesti pekkis. Nagu - peaks ju olema nii, et kui on palju sündmusi, on põnev, tegevuste möllu sees tundub kuluv pika ajana, alles takkajärgi saabub "viuh-vops-valmis"?
Aga mina ei tunne nii!!! Mul asja sees on vaevalt aega pead pöörata, aeg sööstab vihinal mööda - ja pärast saabub hämming, et oot!
Mis see kestis nii kaua? Tundus ju nii lühikese ajana? Nii pikk periood on juba möödas v?
Eelmine nädal lõppes juba nelja päeva eest? VIIE?!

Alles-just-hetk-tagasi ju!!!

Isegi kurb õieti pole. Ainult hämmastus.
Olgu, natuke on ka "kurat, no miks ma teeeeeeeeen endaga nii"?!
Sest kui mina rabelen ennast pooleks, teen seda ja teist ja kolmandat, sest no keegi ju tahtis mult ja ma polnud piisavalt nutikas, et ära öelda, või veel hullem, ISE organiseerisin, ma ei saa üldse mitte midagi tagasi.
Et mulle tunduks see aeg vähemalt käsil olles pika ja huvitavana? Hah. Põhiliselt näen asjade kestes vaeva, et ellu jääda selle vihisemise sees, ning pärast on "huhhhhhhhhhh".
Kadunud eluaeg, vaata kust otsast tahad.

Ei ole isegi "seal/sedasi on hea, nagu meil ei ole". Olen suutnud korduvalt elurütmi kolm korda aeglasemaks lasta, mõnd aega rahulikult elada, vähe teha, hetkes viibides seina või akent vaadata ja see on nii hea.
Ning pärastki olen õnnelikum ja rahulikum, sest tegin, mida tahtsin, täpselt selles rütmis, kui tahtsin. Mitte midagi pole kahetseda, ainult rõõm. Kõik. On. Hästi.

Miks ma siis nii ei tee?! Kogu aeg ja ainult?!
Aga ei tee.
Kui endale just 31 korda päevas ei meenuta, et ma ei pea midagi. Maailm ei lähe hukka, kui a-d, b-d või n-i keegi ei tee, rääkimata sellest, et just mina peaksin seda tegema! Mäleta seda, väga väga naine, MÄLETA!
Kogu aeg kipun ära unustama.
Kogu. Faking. Aeg.

Et mul esitlus tuleb, on tegelt üldise möllu sees pisiasi, aga Varrak tegi ilusa kutse ka, nii et:

Jaa, ütlesin seda juba. Aga siis nad pold veel kutset teinud!

Ja kuna mulle maksti jälle osa honorari ära ning ma mõnda aega ei nälgi ülttsegi, palun siia alla kommentaaridesse märkida, kes mult ennejõulu-kingitust tahab. Neli esimest saavad.

Ma väga loodan, et keegi ikka tahab. See mind üldse ei kurna, mul on aint rõõm kellelegi mõelda. Mõtlen igaühe peale eraldi, luban - aint kui ei tunne üldse, tuleb ilmselt miski söök. Sest söövad kõik.
Või vähemalt kingivad endale mittemaitseva söögi edasi.
Edasikinkimise vastu pole mul midagi. Aint raiskamise "panen riiulisse, ei kasuta kunagi" vastu on. Ärge nii tehke, kasvõi annetage kuhugi, kui ise tarbida ei taha.
Ja siis aadressile murumuna ät gmail punkt com oma telefoninumber ja kuhu pakiautomaati saata.



Kui teen, mis ise tahan, koorman end IKKAGI üle. Ma ei tea, kuidas meelde jätta, et ei  t a s u, keegi ei saa sellest õnnelikumaks.
Peab ju saama, kurat!!!

Hilissügis

Mulle meeldib ikka veel sügis.
See valgus! (Nii palju, kui seda on). Madala nurga alt, korraga nukker, kõrk ja ometi nii hele!
See pimedus! (No seda on.) Embav, sosistav, kaissuvõttev öö juba kella viiest!
August on minu aeg. September on minu aeg. Oktoober on - ja no natuke ikka november ka.
Sügis.
Küpsus, valmisolek, roiskumine, lagunemine.
Ja siis vaikus.
Vaikus.
Vaikus.

Välja arvatud, et möödunud talv oli viga. November oligi ainus talvekuu! Ei mingit rahu ja lumevaikust.
Huvitav, kas see tuleb natukenegi parem? Võiks ju!

Täna öösel magasin kümme tundi. Nagu KÜMME. See on nii suur asi, et isegi rist seinal ei märgi ära. Millal ma viimati üle 8 tunni magasin? Mingil ajal, kui ma üldse väga muud ei teinud, mhmh. Palat ja pizaama ja kõhetud jäsemed, mapp öölaual, et käsitsi kirjutada, kommid ja sink öökapisahtlis, et süüa, kui VÄHEGI isu on, ja hullumine raadio- ja telekahelide peale.
See võimetus välja lülitada on mul ikka hämmeldusega meeles. Et jah, ma TEAN küll, et laul raadios (teise patsiendi oma ja ma muidugi olen nii krdi viisakas ka, et ei palu tal kinni panna, isegi kui ta magab raadio saatel) ei ole mulle mõeldes kirjutatud, keegi ka ei mängi teda mulle mõeldes - aga TUNNE sunnib sõnu kuulama ja stresseeruma nende pärast.
KÕIK tuli sisse, ei suutnud midagi "pohhui pole v" välja lülitada.
Kunagi oli nii.

Paar päeva tagasi oli kaks ööd järjest ebameeldivaid unenägusid. Selle olin meeldumusega unustanud, täiega pettumustäratav taas mäletada, et nii saab. Mitte õudusunenäod, lihtsalt ebameeldivad, pinget ja rahutust täis.
Kui laps olin, ei olnud ööd mulle just meeldivad (välja arvatud kui olid). Ainus aeg, kus olen ristmärke teinud, oli umbes seitsmese, kaheksase, üheksasna, kui enne magaminekut tegin neid oma voodi kohal ja akende suunas ja igale poole, kuhu meelde tuli, et halvad unenäod sisse ei pääseks.
Vahel aitas. Vahel mitte.
Suhe 50/50, täiesti suva, sai nii ilmseks, et isegi mu lapseaju oli sunnitud vehkimise kui asjatu omaks võtma.

Aga PealeRongi ja peale antidepressante vähemalt unenäod leebusid üleni ära. Õudusunesid oli ennegi väga vähe, aga neid pingelisi ja rahutust täis, kus mult taheti midagi ja mul ei olnud seda anda ja siis püüdsin teeselda, neid varem ikka oli alatihti.
Nüüd enam eriti ei ole.
Välja arvatud et paar päeva ööd tagasi ikka oli.

Tänane öö oli seevastu üleni mõnus. Kõige üllatavam: ikka võiks veel magada. Tunde järgi täiesti hea variants. Ei maga kunagi välja, see lihtalt pole võimalik!
No nii on, noh =) Kogu. Aeg. Väsinud.

Ach, see sügis, see sügis! Kellele ei meeldi, kuidas hilissügiseti õhk lõhnab? Peaks olema surmalehk, ent on vaikne jahe igatsus, korraga vabadus ja nukrus.

Elu on hea. Lihtne ja hea.

Leebe laupäevahommik

Huvitav, kas ma tahan oma raamatut lugeda?
/vaatab mõtlikult kasti, mis sisaldab kaheksat mu kümnest autorieksemplarist. Üks on ära kingitud ja üks pandud kappi minu-enda-omaks, ülejäänud ootavad otsust, mis neist saab.

Aga kas lugeda?
Ühest küljest - ma tean, mis seal on.
Teisest: ega ma siis KÕIKE mäleta ja ülelugemine oleks ainus meetod, kuidas kindlaks teha, mis siis lõpptulemusena trükki läks.
Kolmandast küljest: võiksin hoopis Civilizationit mängida!
Neljandast: aga see on samas arvutis, kus mu poeg praegu Overwatchi mängib.
Ach, nii raske!

Paljude tahkudega teema.

Peavalu valgub vaikselt minema. Kui veel pool tundi tagasi oli: "Tahaks lohutust, aga ei suuda kedagi välja valida, kelle käest küsida, ja mida uut nad mulle öelda saaksidki? Lihtsalt tüütan", hakkab maailm nüüd vaikselt taas elatavana tunduma.
Ei, ei tasu endale unevõlga tekitada.
Minu keha karistab sellise tegevuse kiirelt ja kõvasti ära.

Mul on natuke segadustki sees, kui selgub, et kõik teised polegi nii psühhosomaatilised ja nende keha üldse ei reageeri kohe, kui midagi valesti teha. Et VÕIBKI vähe magada või ebameeldivate inimestega koos olla või mitte hommikust süüa, ja ainult kui kõiki neid asju on tehtud nädal otsa ja palju, hakkab keha tõrkuma.
Minul ... on teistmoodi. Nüüd veel eriti.
Kusjuures reeglipäraselt. Piisavalt reeglipäraselt, et teaksin, kuidas on hea, kuidas väga tõenäoliselt midagi ei juhtu. Aga kas ma hoian ennast, kas pean oma heaolu piisavalt tähtsaks, et selle järgi toimida?!
Inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
"Aga ma tahan ju!" - ja läheb.

Kusjuures ma tahan nii krdi vähe nüüd, samas. Sarja (One Piece!) vaadata, lugeda, süüa ..?
Häh. Tühjagi. Meenutan endale teadlikult, et on vaja või et võiks tore olla, proovi!
Magada?
Seksi?

Vat kallistada mulle meeldib, pai mulle meeldib, füüsiline kontakt meeldib. Aga isegi sellega pole tunnet, et tahaks ROHKEM. Lihtsalt - kui ei ole, tekib puudujääk. Aga kui tühi tass on jälle natuke täidetud, ei ole mingit tunnet, et seal peaks rohkem olema.
Nii on mul enamiku asjadega. Et mitte nähtuste graduaalne kasv, vaid tundetasandil on valikus "tühjus" ja "mittetühjus".
Kõik.
On-ei ole.
Must-valge.
Rõngas, kust läbi pugeda, on täpselt nii suur, kui on, ei ole võimalik midagi pingutada, venitada, rõnga kuju muuta, natuke ruumi juurde saada.
Ei või jaa.
Ja ikkkkkkka leian võimalusi, kuidas ennast saboteerida.

Nojah. Siuke ma olen, jama küll. Ei parem, kui olen, aga päris kindlasti ka halvem mitte.
Valge. (Või must.)

Tegelt ei ole enam hommik, eks? Varsti kipub lõunaune moodi olema.
Aga leebe on ikkagi. Leebe ja malbe. Teen natu tööd veel ja siis tuttu.
No hea küll, mõned kätekõverdused ka enne.

Teadaanne

No nii - et te ka teaksite.
Minu raamatu "Lihtsad valikud" esitlus toimub 21. novembril kell 17.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Räägime Veiko Belialsiga juttu, loen natuke ette ja loodavasti saab ka süüa ja juua.

Olen ses kontekstis pigem rahulik. Esimesed eksemplarid on ka trükist tulnud, edasi on kõik lugejate käes. Mina saan esitlusele ilusa kleidi ja ilusad kõrvarõngad panna, kui ette lugedes pudistan, mis seal ikka, ja Belials on tark. Temaga nõme rääkida pole.

Rohkem mul midagi öelda ei olegi.
Tegelt olen muidu ka rahulik. Antidepressantide suurem annus hakkkas toimima, kõik hea tuli eredamalt esile, millega seoses kõik halb vajus tahaplaanile, ja ise ka imestan, kui tugevalt reageerida suutsin.
Pohhui pole v?

Iga laps armastab oma vanemaid alati

Kirjutasin kommentaari eelmisele postitusele ja tundsin, kuidas hakkan möödunut meenutades raevust aurama.

Sest ma kirjutasin ausalt ja mäletan hästi, toimin praegu ka info põhjal, mis olen elu jooksul kogunud - aga KUI erinev on minu kogemus Üldisest Ühiskondlikult Pädevaks Loetud Arvamusest, tuli korraga mu teadvuses väga esile ja tahaksin kellegi maha murda.
Et sihukesed jaburad arvamused eksisteerivad ja mida need üldse tähendavad (kasutatakse sõnu, millel ei ole konkreetset osutust, nt "armastus") ja aargh! Kuidas on võimalik, et inimesed ei näe, ei mäleta, kurat, nad kõik on ju mingil hetkel lapsed olnud?!?!?!

Aa, et mis ühiskondlikust arvamusest ma räägin?
Et lapsed on ammendamatu armastuse varaait ja annavad oma vanematele kõik andeks ja aww.
Ma otsin siia kohe suvalisi linke ka kokku, kui te juhtumisi ei peaks uskuma, et siuke arvamus on.

Aga on.
Ja siis ma mõtlen, kuidas minul küll iial ei tekkinud seisukohta "see tegi mulle head, olin selle ära teeninud" palja tagumiku peale vitsasaamise osas. Valus see ei olnud, aga sellisel tasemel alandav küll, et pärast veetsin hulk aega mõeldes, kuidas ma vitsaandjad ära tapan, ja siiamaani tunnen, et no kuidas inimesed niiiiiiiiiiiiiiiiiiii lollid said olla, miks nad minuga sedasi tegid?!
Kurat, et "karm armastus"?
NÕMEDUS.
Raamatus "Kadri" see Kadri on nördinud, kui ta vanaema teda tutistab ta sünnipäeval.
Tutistamine oli oluliselt valusam kui vitsasaamine, aga kuna seda rõvedat alandust ei olnud, oli see mulle suht ükskõik. Tehke mu kehale haiget, aga krt, vaim jätke rahule!

Ja siis mõtlen, et ma siiamaani ei tea ja ei saa aru, mis on armastus - peale selle, et kogetud läheduse hetk, mis tundub mulle TÄPSELT õige definitsioonina. Mida üldse saab tähendada, et "laps armastab oma vanemaid alati"?
Vähemalt seda küll tean, et ma ei hellitanud nende suhtes alati sooje tundeid. Jaa, ma kujutlesin, kuidas nad surnud oleksid, ja enamasti oli see valus - aga vahel hoopis kergendav ja tore. (Miks ma arvan, et ei "armastanud" oma vanaema ega vanaisa üldse? Sest kui kujutlesin neid surnutena, ei olnud see kunagi valus. Nende suhtes leebeim oli "noh, ma peaksin kurvastama, aint väga ei kurvasta" ja enamasti "huh, hea, et lahti sain".)

Mida tähendab "laps armastab oma vanemaid"?
Praegu ma emaga saan hästi läbi ja kui mul on jama, mida ta saab leevendada, palun abi. Aga isaga ... pfff. Kui andeks palub, annan, aga kuni ta arvab, et tema on kõik õigesti teinud, arvaku.
Mul ei ole probleem temaga mitte suhelda. Kui kellelgi on probleem, lahendagu see, kel on.

Ja et oleksin kõik andestanud, kohe ja küsimata?

Ega ma sõnast "andestama" ka tegelikult aru ei saa.
Kui see tähendab, et adun, et inimene tegi oma parima, ja ei ole tema peale kuri tema tegude pärast, kuitahes nõmedad need ka olnuksid, olen ma kõigile andestanud. Samas on ikka päris mitu inimest ja palju rohkem inimeste tegusid, mille osas mul on "emake maa, kui NÕME (oli sedasi teha)!" ja ma lihtsalt olen pannud need enda sees kasti "Inimesed! Lollakad!" ja mühisen omaette põlglikult ning süngelt, kui meelde tuleb.
Ei, ma ei tee ühtegi liigutust, et neil kergem ja parem oleks iseendaga.

Mulle ei ole kuidagi kasulik leida, et see on ok, kuidas minuga käituti, sellest võibki üle vaadata.

Tegelikult tunnen ka selget õudust mõtte ees, et mu aju oleks nagu allistidel. Hakkakski kooliaeg helge, füüsiline karistus ok ja lapsepõlvemaja kuidagi kallis tunduma, ilma et midagi uut juhtuks? Lihtsalt kuna niimoodi on inimeste meelest õige mõelda ja mina võtan automaatselt teiste mõtted üle?
Jubehirmuskohutav!!!!!
Ma ei saaks ennast usaldada, iu!!!
Ja inimesed, paljud inimesed elavadki nõnda? Et seepärast nad mõtlevadki nagu mõtlevad, et nad ei MÕTLE, vaid võtavad üldisi arvamusi üle?!
Ja mina olevat ülbe tõdemusega, et inimesed on lollakad?!?!?!?! Isegi iseennast inimeste ja seega ka lollakate kilda arvates?

Nojah, aga mul ei ole sihukest allistlikku aju.
Mis tähendab, et vaatan fakte.

Ja kui lahutan maha üldtunde "ma ei ole midagi väärt", mis vahel ikka veel oma salalikke piisku minusse immutab, ütlevad faktid mulle, et ei ole okei, kuidas mind koheldud on.
Selgelt üks õppetund, mida õpin ja õpin ja õpin ja loodetavasti õpin viimaks ära.
Et ma ei ole halb ja automaatselt kõike halba ära teeninud, mis minuga juhtub või mida inimesed mulle teinud on.
Ei ole nii, et kõik valus on "normaalne, möödas, sellele ei mõtlegi - mis maailm oleks sellest parem või?!" ja kõik head teod südame kohal hoidmise aarded.
Olen paremat väärt, kui üle minu kõndimine, minu tähtsusetuks lugemine.

Ma ei pea enda halba kohtlemist normaalseks pidama.

Ja kui inimesed minu vastu head on, ei olegi see imeline ebatavalisus, vaid "Nii tore! Inimesed on nii ilusad ja head!" ning elan edasi, seda mingiks kohutavalt suureks asjaks pidamata.

Noh, sihuke plaan on vähemalt.

Et ma kaotan osa rõõmu samuti? Kuid mul ei ole enam seda lakkamatut lömastatud-olemise-tunnet, millest ma isegi endale aru ei andnud, ent mis vajutas, vajutas, VAJUTAS.
Et olen isekas, mõeldes, et ma ei ole jalamatt, millest igaüks üle võib käia?
Teate, isekus ongi alahinnatud. Vbla see on osake minu ellujäämise tähendusest, maailma enda sedasi sättimise põhjustest - isekust rehabiliteerida?
Sest selgelt on seda vaja. Just nägin filmi Doctor Strange (kohutavalt halb, ärge vaadake), kus üks dr Strange'is elavaid ning mentori poolt sõnastatud tema põhipatte oli enda tähtsaks pidamine.

Ja mina mõtlesin: mis see on paha asi v? Krt, kui lolle asju meile ikka filmide ja muinasjuttude, raamatute ja ümbritsevate inimeste poolt õpetatakse!

Ma olin nii krdi isetu kui võimalik ja mida, nagu mida üldse, ma selle eest sain? Maailm ei paranenud ära, mina ise olin põhjani õnnetu ja takkajärgi väideti kooris mulle, kui kohutavalt isekas ma olen.
Isekas olemine oleks selgelt parem valik olnud.
Mitte et üdini isekas siiamaani olla suudaksin või tahakski, aga äärmuseni isetu olemine tõesti ei olnud kasuks.
Mitte. Kuradi. Kellelegi.

Päevad lähevad möööööööööda

Izver, jälle uus päev, jälle uus öö, jälle uus päev.
Ei jõua pilgutada ka, juba jälle mõni möödas.
Või noh, pilgutada jõuab. Pingutada ka. Kuna mul osa päeva kulub ikkagi selle peale, et mitte ahastuse ja küünte lihasse vajutamise keerises ka kaela murda, on pingutamine umbes ainus, milleks veel mahti.
See noh - ilma oleks hullem.
Nõup, ikka pole selgeks õppinud, et EI TASU JU!!!

Aga samas: võrreldes nädala algusega on oluliselt parem ning teile kirjutan alati siis, kui meel kerge ning isegi naeratus huulil.
Sattusin eile imelisel hetkel poest väljuma. Sügava sinakashalli taeva taustal ergasid-kullendasid-hiilgasid kollased puud loojuva päikese kiirtes. Viis minutit - ja päike oli liiga madalale vajunud, et edasi toda imelist vaatepilti teha.
Aga ma nägin.
Vahel on osa maailma ka selline.

Muidu: tegin üle mitme aasta, mil eestimaist hapukat toorjuustu kasutasin, taas tiramisut mascarponega. Vahepeal ei teinud mitte rahalistel põhjustel, vaid mulle tundus kodumaise toorjuustu hapukus hea ja mascarpone maitse kuidagi lame, nüansitu.
Nüüd oli NII HEA. Mõtlen, et vaheldus, vaheldus on võtmesõna.
Ma kuidagi olen selles kinni. Võimalus vahelduseks, vabadus - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtis! Võibolla olen ma elus nii sundseisudest, parima hinna-kvaliteedi suhte otsimisest, peab-asjadest ära kurnatud? Aga kui meenutama hakata, olen neid alati jälestanud.
Ütle mulle "peab" ja vaata, kuidas ma kohe ei taha. Ütle mulle "ei tohi!" ja vaata, kuidas täpselt sama asja vaikselt, ent tugevalt tahtma hakkan.

Tahan ise valida. Niipea, kui keegi mind ses osas piirama hakkab, saab ta väga tugeva reaktsiooni.
Selle ürgse vajaduse ees ja sees seistes, omaks võtnud, et nii on minuga, pole ime, et väga väikesest saati olen enda vajaduste mahasurumises osavaks olemise ära õppinud. Ja samuti, et enam ei saa sellest lahti.
Kuskil teadvusest alllpool elab ürgne usk, et teised teavad paremini.
Isegi kui teadlikult kordan endale, kuidas
a) "teisi" pole olemas, nad on kõik erinevad inimesed erinevate meeldimiste ja vajadustega
b) miska seoses on täiesti võimatu neile kõigile meele järele olla
ja c) nii et tasub kujundada end ainult enda vaatenurga järgi, sest see on vähemalt selge ja kindel - IKKA on mingi "teised teavad paremini" tunne sees ja kui ennast ei valva, ronib see esile.

Jee ma jaksan end kogu aeg valvata!
Torm (tervisi markiisile) või mitte. Mul vajub "teen asju, nagu mina tahan, teised kohanegu" vahel ikka ajust välja, dohh, sellepärast ongi tätokaid vaja, et endale meenutada, kuidas tegelikult.

Ma ei ole veel selle valestikirjutamise parandamisega edasi jõudnud, ootan, kuni Varrakult uus ports raha tuleb. Siis.
Kuigi ma taipasin vahepeal, miks Ace'il selline mahatõmmatud S-iga tätokas on. Oli. On. Oli. Krt, kuidas öelda väljamõeldud tegelase kohta, kes oma väljamõeldud maailmas ka surnud on?
Mul ei ole nii hea põhjust oma mahatõmbamisele kui surnud vend.
Mitte et mu vend surra võiks!!! EI TOHI! Sa oled nii kallis!!!!!!!
Pealegi ei aitaks see kuidagi sõna parandamisele kaasa, sest peaks päris hea fantaasia olema, et whitstand'is mingit mu vennaga seonduvat sümbolismi leida.

Vahel nikerdan uue loo kallal, aga see ei ole mulle veel paljastanud, miks teda kirjutada, ning nõnda ei ole mul väga mootorit teda teha. Seda enam, et mul on üks (vbla rahaline, eks näeb) tööots ka, mis enamiku aega ja energiat ära sööb hetkel.
Siiski on mul tunne, et seal loos on mingi tähtis asi, mingi lubadus sees. Kahju, et kui ma lihtsalt visadusega edasi teen, kipun mitte uut avastama, vaid seda kirjutama, mis tundub tuttav, milles teadlik ja tugev olen.
Vbla looksin värskelt, kui kogu mu mõte tema (selle loo) peal oleks?
Noh, teen oma toimetamistöö ära, siis pühendun. Täiega.

Siuke rauge post oligi täna.

Oot, 99% inimesi on neurotüüpilised? Mõtsin, et minusuguseid on ikka rohkem kui pagana 1%!

Uus kuu. Ometi kord on sel puhul kuidagi klaarim tunne, puhta lehe oma.
Enamasti ei ole aja möödumine mulle tähenduslik - aastaaegu napilt tunnen, aastavahetus on natuke asi, aga uus kuu? Uus nädal? Uus päev? Mis need peaks kuidagi mingit vahesadama funktsiooni täitma või?!

Aga on vaikne, härmane. Mõnel puul laperdab veel paar üksikut lehte, ent park on talviselt paljas, vaid paks lögaseks mittemuutunud lehevaip ütleb, et pole veel vilets talv, on täieõiguslik sügis.
Varsti tulevad lehekoristajad ka. Teises pargis juba nägin neid.
Siis hajub ajatunnetus veel hägusemaks, veel ebakindlamaks. Kas on november või veebruar?

Vahel hommikul ärgates on mul säärane segadus.
Ei taipa, mis kell, mis aastaaeg, mis aasta on.
Siis tuleb natuke arusaamist, kes ja kus ma olen.  Appi, on valge, olen sisse maganud! Poeglaps peab koolis olema ju - ja siis vaatan, et ta voodi on tühi ja pähe valgub teadmine, et eieiei. Ma juba äratasin ta üles, tegin pai, patsi ja kakao kah valmis, ta on ammu läinud.

Vaikselt saan aja paika.

Aga see, kui valus sisimas ärkvel olles on (jap, magan jälle hästi ja hirmus sügavalt), on vahel ikka täiesti õudne mu endagi jaoks. Teiste, kes "aah, ta on juba näidanud, et krt, no "ta ei sure sellesse" ei päde, appi, nüüd surebki!" võivad mõelda, jaoks tsenseerin end hoolega.
KUI valus on, on ikkagi õõvastav.
Muidugi sööstsin suurema AD-annuse peale tagasi, ent läheb ju aega, enne kui see toimima hakkab.
Hea on, et praegu mäletan ikka selgelt, et elu pole alati selline. Võib olla märgatavalt parem.
Isegi hea (!)

Mõtlesin ka, miks dramaatiline "Eesti internetimaailmas pooled inimesed vähemalt leiavad, et loll ja halb inimene olen" mulle nii jubedalt haiget tegi.
Mul läks natuke aega, et see ära sõnastada, aga lõpuks sain pihta.

Vaadake, mina, autist ju.
Elik mul on võime teha ja mõelda teistmoodi kui "kõik", mu ajus ei tööta peegelneuronid üldse nii, et takistaksid mul iseseisvalt mõelda, kogu aeg sootsiumi "õigeid" mõtteid sisse võttes ja välja lülitades "valed".  

But she also points out that autistics think about the world in a different way. Specifically, she notes that neurotypicals think in a top-down fashion (big picture before details), while autistics think in a bottom-up fashion (details before big picture). This means that neurotypicals tend to develop ideas from fewer sources, then take that theory and go back to the facts, where as autistics collect far more details and develop a theory from the details, from the facts. 

(elik ma väsisin ära pädevat linki otsides. Aina tulid ette "visuaalne mõtlemine versus keeleline mõtlemine" ja "autistlik aju võtab vastu rohkem infot, mitte vähem" artiklid, muuhulgas postituse pealkirjaks saanud "99% inimestest on neurotüüpilised"-väide. Õige teema esimesel kolmekümnel lingil ei ilmnenud. Võtsin siis siit suvalise tsitaadi, mis kõlas informeerivalt, sest noh - ma niimoodi mõtlen, mhmh.
Aga päriselt: on tõsiseltvõetav väide, et autistlik aju on just sellepärast autistlik, et seal puudub automaatne oma mõtlemise kohandamine ümbritsevaga. Ei võeta mujalt suurt pilti, vaid kogutakse detaile ja siis tehakse neist oma teooria. Mhmh.)

Oma imeliku aju ja imelike mõtetega olen tasapisi ise leppinud. Hakanud seda lahedaks pidama, süüvinud "tee, mida sina ise tahad"-sügavustesse ja mõelnud: I am the storm.
Ma ei ole sellepärast halvem, et olen teistmoodi! Nähke seda, öelge mulle seda, et mu usku kindlustada!

Sest ei ole kusjuures nii, et ma ei hooliks, mida teised arvavad. Ei ole ka nii, et ma ei TEAKS, mis on ühiskondlikult korrektne arvamus. Autism, teate, ei ole juhmus =) (See oli nali, eeldus on, et kõik on kursis.)
Ei, vastupidi: mul tulevad need omamoodi mõtted, aga samas tahan väga, et keegi teine ütleks mulle sedasama, sest teiste väljendatuna usun ideid rohkem.
Minu mõte on ju - ainult minu mõte.
Ent kui keegi teine ka möönab: "Nii on, selles võib tõesti iva olla!" oo, mul on kohe rõõmsam.
Õdusam.
Ma ei ole täiesti mööda pannud!

Omast arust levitan vaikselt seda "teismoodi ei ole halb" ideed. "Teistmoodi saab ka, ei ole olemas "õiget" viisi!" jutustan ma ja inimesed nagu usuksid.

Välja arvatud, et seekord oli tulemuseks "väga väga naine on loll, õigelt teelt täiega kõrval ja arvab, et see on ok! Ega ikka ei ole küll!" ja "Ega ma ei tea, kes see väga väga naine on, aga ta on loll ega kõlba oma ametisse ja halb inimene pealekauba!"

Ja maailm vajus mulle peale ning vajutas mu laiaks.
***
Huvitav, kas see on jälle liiga pikkade mõttehüpetega post v? Et loogika on näha ainult neile, kes seda hoolega otsivad?
Ei jaksa praegu viia oma aju seisu, kus näen kõrvalt.
Kui on segane, küsige.
Kirjutan lahti.