reede, 24. august 2018

Ei mingeid momente

DISCLAIMER: Ma tean, et see on parimal juhul kaheldav jutt, halvimal esoteeriline soga. Mis siis, mulle praegu tundub, et mingi point on!

Noh, lisaks muudele olulistele märksõnadele (nagu empaatilisus keskkonnas, kus hulk inimesi tajub teisi ainult intellekti abil, arutu kartmatus, autism ning varaste ohtrate #metoo kogemuste mõju) määras ja määrab mu elu ära ka võimetus Õiget Hetke tajuda.

Kuidas ma seda varem ei märganud????
Jälle: see seletab NII PALJU.
NII PALJU!!!!!!

Kirjutasin messengeri laused: "Õige Hetke tabamine pole mu tugevate külgede hulgas. Õigust öelda pole see ka mu nõrkade külgede hulgas. See pole üldse mu külgede hulgas mitte kusagil."
(K: Isegi selja taga mitte?
Mina: Tervet selga ma ei näe üle kummagi õla. Peeglist igatahes ei paista.)

Aga kui seejärel veerand tundi mõelnud olin, tuli: "Appi, klotsid langevad paika!"-tunne ja "Kuidas ma seda varem ei näinud?!?!"

SEE ongi see, miks nii paljud inimesed internetis olid: "Sa oled paha inimene!"
Nad olid pahased, sest keeldusin ootamast Hetke!
Miks ma keeldu(si)n? Sest ma olen oodanud ja oodanud ja oodanud ja saanud aru, et Hetke ei tule. Kunagi.
Või siis ma ei tunne seda ära. Kunagi.
Minu elus ei ole Hetki. Kunagi. Olnud.
On ainult hetked. Eriliselt sittasid hetki on küll olnud mitupalju. Aga positiivseid Hetki?

Nagu ... ÜKS OLEKS JUBA KA HEA, tänan väga!

Nõup. Mis on hästi läinud, on töö, süstemaatiline mõistuslik lähenemine ning teiste inimeste omakasupüüdmatu headus.
Aga et mina oleksin tabanud momenti? IIAL?
EE-III.

Miks minu käes ei tööta asjad, mis peaksid? Miks ma ei saa ootamatult häid tulemusi eksamitel? Miks ma näen suht pandav välja, ent romantiliste suhetega on kõik nii halb kui halb? Miks ma ei ole elus ühtegi palgatööd üle poole aasta teinud (muuseas ei ole mind kunagi vallandatud ega ole ma ka enne viimast korda abiõe kohalt, kus ma teatud ... eee ... probleemide tõttu ei saanud edasi töötada, töölt ära tulnud, töökohad lihtsalt kadusid)? Miks ma tahan last sellisel täiesti ebaortodokssel põhjusel nagu LAPSE TAHTMINE? Miks mul on kaks last olukordadest, kus normaalsed naised oleksid mitte rasedaks jäänud või kui juhtuski, aborti teinud?

Sest mul on täiesti puudu Õige Hetke tunnetus.
Minu jaoks on kõik hetked samaväärsed, ainult vahel veab veel oluliselt viltu samuti.

Olen väga kaua (10 aastat vähemalt) uskunud, et aeg on tervik. Pärast Rongi mu usk tugevnes veelgi, sest olin unes lapsest saati näinud tunnet, mida enne rongi kunagi päriselt tundnud polnud.
See "minestus on siinsamas, pea käib kohutavalt ringi ja tahaks lihtsalt magama jääda, jääda, j ä ä ä d a .."-tunne, nüüd nii tuttav.
Enne mõtlesin ikka mitupalju korda, et magamajäämine ei ole ju minestamine, miks ma unes näen, nagu need kaks seisundit justkui sarnased oleksid? Olin kahekümnendaks eluaastaks minestanud (vähe kordi küll, aga kui paastusin täielikult, ei söönud midagi, tuli ikka kuskil 4-5 päeva järel ette) ja no see ei olnud ÜLDSE uinumisele sarnane tunne.
Ükskord lõin ninajuurele vastu põrandat haava. Teine kord laubale. Mõlemal korral kukkusin, nägu ees, mitte selili. Mõlemal korral olin unest pissihäda peale ärganud, aga ükskord läksin alles kempsu poole, teine kord tulin sealt juba tagasi. Ükskord kadus pilt eest paariks sekundiks, teine kord mitu korda järjest, ent pikimal juhul vaevalt veerandiks. Tegelikult alles hiljem registreerisin ära, et kui käpuli kukkusin, hakkasin tõusma, ent tagasi vajusin, hakkkasin uuesti tõusma ja vajusin nii kiiresti tagasi, et lõin ninajuure vastu põrandat katki, ma ilmselt olin minestanud natukeseks.
Nojah, ja neil kordadel ei olnud ÜLDSE säärane tunne kui unenägudes.
Aga Pärast Rongi - oojaa, nüüd on küll. "Ei minesta, raisk!" on mu tüüpsisekõne.

Kui ajatunnetuse-teema juurde tagasi pöörduda, siis kuskil mu ajus oli ka usk, et tunnetan tulevikku veidi rohkem, veidi paremini ning selgemalt kui enamik inimesi.
Tegelikult on vist vastupidi.
Sellele ma mõtlesin, et evolutsiooni raames on jäänud ellu pigem need liigiliinid, mis tunnetavad tulevikku paremini. Kui tunnetatakse tulevat, ollakse selleks rohkem valmis ja jäädakse kergemini ellu; ning ma mõtlesingi ainult sellele aspektile aja kui terviku tajumises. Nägin omaenda mõningast võimekust tos suunas ja jee.
Kuid võimalikke käänukohti, võimalikke Häid Hetki millekski ei taju ma ÜLDSE. Ja samas on mu ümbrus TÄIS inimesi, kes mitte ainult et tajuvad, vaid elavadki neid Häid Hetki oodates ja pidades mind kuritegelikult juhmiks, et mina neid otsimast ja ootamast keeldun.

Mina aga keeldun seepärast, et ma ei leia neid.

Mina ja aeg, meil on hoopis teistlaadi suhted. Minu eredad momendid on kas juhuslik hea tunne, kohutava töö tagajärjel saabunud paar tunnikest õnne või eriti halvad hetked.
Õiget Hetke millekski, armastust või ametit pooleks eluks äramääravat vestlust, eluvaadet muutvat raamatut vmt minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Ei ole olemas. Minu jaoks on kõik protsessid aeganõudvad, mitte miski peale õnnetuste ei juhtu välkkiirelt ja ootamatult.
Ok, olen elus, SEE on siiamaani arusaamatu ime. Aga kuna ma ei oska seda süsteemi panna, jääb panemata.
Ja ma imestasin, hämmastusin, ei saanud kuidagi aru, et teiste inimeste jaoks ON Hetked olemas. Et "leitakse" head romantilised suhted, et lihtsalt "juhtutakse" tööle, et saabki otsustada, et saadakse lapsi, "kui on hea suhe". Minu "head suhet ju ei tule iial!" on inimeste jaoks sama arusaamatu, kui mulle nende hea suhte saabumise usk.

Mina ei tunne Hetki ära! Aga see ei tähenda, et Hetki poleks! Lihtsalt - mulle ei ole.
Mul on täiesti teistsugune ajatunnetus ja vaade.

9 kommentaari:

  1. Väga huvitav. Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et oma elu Hetkedega defineerida või kujundada. Jah, ikka on mingid momendid, millal tutvud uute inimestega, kes viivad uute tegevusteni, kohtumised, armumised, taipamised. Aga neid jahtida?! Ma magan ju siis seda hetke oodates kogu elu maha, elu toimub ju ikka siis, kui ma aktiivselt elan.

    Meenub mõttearendus Gilberti raamatust Abielutõotus. Sellest, kuidas meie (lääne) kultuuris, kui küsid mõnelt naiselt, kuidas abikaasa leidsid, räägitakse Lugu. Tähtsad pöördelised momendid, millal kohtuti, esimest korda silma vaadati, detailne esimese suudluse kirjeldus jne. Terve jada Hetki ja Võimas Lugu. Aga kui küsida sama mõnes suguharus, siis algul ei saa naine aru, mida sa teada tahad ja siis ütleb, et ei mäleta, mis tähtsust sellel on? Ei mingeid Hetki. Ja ega nad sellepärast õnnetumad ei ole või valemini ei ela.

    Ma kaldun arvama, et asi on pigem suhtumises ja selles, mida keegi tähtsaks peab. Neid Hetki võib igaüks oma elust esile tõsta, aga ei pruugi. Mul on ka mingid hetked, kui tajusin tõuget tegutseda, midagi muuta, elu näitas ette pöördekoha. Aga ma mäletan neid ainult sellepärast, et olen tagantjärele püüdnud kaardistada oma teekoda, kuidas ma tänasesse päeva üldse olen jõudnud. Ja see, millised hetked ma olen enda jaoks pöördepunktideks tähisanud, on tegelikult minu enda suva ja vaba valik. Vabalt oleks võinud olla mingid teised hetked. Mu pöördepunktid on olnud otsus minna kunstikooli, otsus lahutada, juhuslik sattumine skulptorite seltskonda ja otsus hakata saagima (see on tagantjärele vaadates väga võimas Hetk), viimane armumine 10 aastat tagasi. Rohkem suuri hetki nagu ei meenugi. Ülejäänud on väikeste hetkede jada, mille tajumine on sõltunud sellest, kas ma olen deprekas või ei. Depressioonis Hetki üldse ei taju. Deprekata võib elu koosnedagi katkematust Hetkest.

    Hetke ootamine on mu arust jabur. Mis tast oodata. Tühi ootamine on tühi. Tahad midagi saavutada, tegutse. Otsi rahulolu siin ja praegu, tänases päevas, sest ülemäärane minevikus tuhnimine või lõputu tulevikuõndsuse ootamine ei vii kuhugi. Tuhnida võib, oodata ka võib, aga tänast päeva ei tohi sealjuures ära unustada. Mulle tundub su blogi lugedes, et iga kord, kui sa kohvi jood, on see üks selle päeva Hetkedest. Näiteks.

    Võibolla ma ei saanud päriselt aru, mida sa Hetke all mõtled. Kas saatust, mis veeretab ette soodsa võimaluse? Või võimsat sisetunnet, mis ütleb, et kõik on fantastiline? Vahet pole. Tulevikku me ju ei näe. Saatust saab suunata oma otsuste ja tegudega (ja kui otsuseid ei ole ja tegusid ka mitte, siis ei juhtugi midagi) ning sisetunnet saab muuta samamoodi oma tegudega. Tee seda, mis teeb sind õnnelikuks, joo kohvi, kirjuta, võta kutsikas. Ma kaldun arvama, et su kirjeldatud Hetkede kultus on samasugune muinasjutt, nagu Gilberti kirjeldatud paaride kohtumiste Lood, läbi nämmutatud, üle tähtsustatud, meelevaldselt esile tõstetud.

    Mulle tundub, et see Hetke teema on osaliselt esoteeriline. Saatus ja värki. Milline su maailmapilt on? Usk? Kas saatus on olemas? Kui palju on ette määratud? Kui palju on su enda teha?

    VastaKustuta
  2. Ma mõtlesin neid saatustkujundavaid.
    Lihtsalt häid momente on mul ka ikka mõned- Või paljud =)

    Aga kui nüüd viia otseselt ulmelisse keelde, siis mul on tunne, et tajun hästi seda ühte ajavoogu, kus kõõlun. Et natuke tunnen, mis saab.
    Agaa müstilised Teised tajuvad hetki, kus saab ühest ajavoost teise minna, universumit käänata - ma takkajärgi, aastaid hiljem, mõtlen välja, et see või teine oli minusse armunud, sellal oli tee suhteks lahti, või mida too õpetaja-õppejõud hindas, kuidas talle oleks tuld eksamit enda, nii et ta vaimustusest põrmus oleks old, kuidas kui tahad lihtsalt tööle, näita end lihtsast küljest, jumalauta, mitte ära demonstreeri oma harimatult kõrgelennulist mõttemaailma jne ja nii tagasi - aga ma saan sellest aru aastaid hiljem, vahel ka näiteks kümme aastat hiljem.
    Ega ma ei kahetse, eks ole - aga hulk teisi inimesi vist tabab lennult, mida vaja, kuidas toimida, kuidas kasulik Hetk ära kasutada.
    Mina ei taba midagi.

    VastaKustuta
  3. Lihtsamalt sama asi: kui mulle ei öelda, ma ei tea.
    Ei tea.
    "Öelnud siis kohe, milleks need vihjed!" ütles mees, kellele oli just teatatud, et teda sinna ei taheta, pühkis ülikonna tolmust puhtaks (sest enne sõnalist teatamist oli ta kolm korda trepist alla visatud) ja kõndis minema.
    /notsu anekdoot
    Ehk: ma ei TEA, kui ei öelda!

    VastaKustuta
  4. no teiste meeleolude ja eelistuste tajumist võib asperger segada küll.

    Aga suurelt jaolt on need elumuutvad hetked ka teiste jaoks tagantjäreletarkus. Minul vähemalt. "ah et see otsus siis osutus kasulikuks" ja "ah et ma hakkasin siis talle meeldima" jne. Ajal, mil need asjad juhtuvad, on nad lihtsalt ühed tavalised juhtumised, tähenduse annan ma neile tagantjärgi, endale jutustatud loos, nagu Lendav märkis.

    Seepärast usun ma ka väga pika hambaga igasuguseid jutte stiilis "tegin omal ajal lihtsalt õiged valikud". phäh. Joppas lihtsalt.

    https://notsumaja.wordpress.com/2018/03/10/tuhmist-peeglist/

    (seal kommentaarides on ka üks Kauri saadetud link samal teemal.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm, mhm - joppab on õige sõna. Ma usun ka, et asjad juhtuvad, mingisugused asjaolud langevad mingil hetkel kokku, kaleidoskoopi tekib juhuslik muster ja mõnel juhul on sel positiivsed tagajärjed. Mulle kohutavalt meeldiks uskuda, et "mul on mõistus" ( või kuidas see täpselt oligi), kuid enamasti tuleb tunnistada, et lihtsalt - joppas. Midagi me kindlasti saame ära teha, nagu Lendav ütles - kui üldse ei tee, ei juhtu ka üldse, nõme oleks _üksnes_ oodata, aga siiski, enamasti kas veab või ei vea. Sest kilde on nii palju, mustrit ette näha on peaaegu võimatu.

      Kustuta
  5. Lendava kommentaarile annaks siinkohal 10 points.

    VastaKustuta
  6. Sain fb-s tarka tagasisidet.
    Bingo.
    "su mõttekäigus on sisemist loogikat
    kui sa elad keskkonnas kus Võimalused ei registreeru
    siis on loogiline, et su elu ei keskendu Võimaluste realiseerimisele või hankimisele
    selle asemel sa lihtsalt teed mida sa tahad
    umbes sama loogika nagu see infamous Marshmallow test ja miks see praeguseks debunkiti.
    inimene kes on kasvanud vaesemas taustas mõtleb - mis hammaste taga see oma...ning oma elustiili kontekstis on tal tuline õigus
    see on korrektne valik"

    VastaKustuta
  7. Elik kui lõigata välja müstilise ajatunnetuse uinamuina, ONGI kõik absoluutselt loogiline.

    VastaKustuta
  8. Ma nüüd tahaks uut postitust teha selles valguses. Kuidas mul on kuradi kasutu olnud end üles ehitada võimalustepüüdmise jaoks (aga, oh ma olen seda teinud!), kui mul puudub võime võimalusi ära kasutada, võimalusi märgatagi.
    Kuidas olen päris kõrge ehitis, aga kuna see kõige põhilisem - võime võimalusi kasutada - on puudu, on kogu enda võimalusterohkemaks isendiks ehitamine asjatu old.
    Ja kuidas ja mis ja miks nii olema.

    Aga - kõik, keda huvitab, vist teavad niigi, saavad paremini aru kui mina ise. Sest no mina just alles adusin, et nii olema.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.