kolmapäev, 5. september 2018

No selgelt võtab kasuvanemlus nüüd põhiosa mu tähelepanust

Kui ma olen kutsika emme (no selgelt olen mina tema inimene, see on kõigest näha ja eriti koomiline, kui ta magab, ma lähen korraks teisest toast midagi võtma, tuleb järgi ja sätib end seal magama, mina lähen muidugi tagasi ja ka Totoro tuleb tagasi ja heidab taas endises ruumis tudule), kas ma siis võin muudes asjades natu järele anda?
Näiteks ... maitea ... Ma ei tea. Ma ei teagi!

Mul oli ärakukkumine. See hetk, kus inimlapsega oleks vaja keegi appi kutsuda. Koeralapse sain lihtsalt oma pojaga koos koju jätta kedagi isegi oluliselt häirimata ning käisin ise ujumas.
Oot, tegelt võiks ka inimlapse pojaga jätta ju!
Ja korra, muide, käisin poes nii, et ta jäi jummala üksi (jah, ma ennevanasti arvasin, et võtan koera alati õue kaasa - aga kui nüüd tean, et ta juba nagunii üksi jätma pean, siis on kodu parem koht kui täitsa võõras poeuksetagune) ja ta võttis seda täiesti rahulikult. Magas elutoa ukse ees, kui koju jõudsin.

Jõgi on ikka veel ujumiseks piisavalt soe ja see poolteist tundi, mis omaette olekuks võtsin, oli oivaline.
Ega enne aru ei saanud, kui väga seda vaja oli, kui olin kodust juba 200 meetri kaugusel.

Totoro on täiega nunnu, aga temaga jalutamas käia on tõeline piin. Iga kolme meetri järel (liialdamata) jääb ta seisma, siis on vaja teda kutsuda, meelitada, tule-tule-tule, ja kui olen temast rihma kaugusel ees ja ta siis tõesti tuleb, ka kiita ja tunnustada.
Pooltel kordadel niisiis ei üritagi teda tänavale viia, kõnnime niisama omas aias. Siin ta on julgem, kohati läbib isegi 20 meetrit järjest seisma jäämata. Aga mu ettekujutus, et ta hakkab kohe koos minuga jooksmas käima, ma ei jookse ju korraga palju ja poolteist kilomeetrit on vaevu kutsikale isutekitamiseks paras, selgelt oli vale.
Samuti ettekujutus vananaistesuvel mööda linna hulkumisest ja uute kohtade avastamisest, kaika pargis loopimisest ning et lendav taldrik on hea mänguasi.
Totoro ei ole selline. Natukenegi.

Aga vbla kasvab veel.
3 kuud ei ole väga palju siiski. Ta on titt alles. See on väga näha näiteks sellest, et kui ta ära väsib, siis läheb rahutuks, tahab mängida, tormata, isegi haugatab paar korda (üldiselt on ta väga vaikne) - ja kui seda mängimist ja tormamist talle võimaldada, jääb pärast tundideks ja tundideks magama.

Huvitav, kas mul on midagi veel öelda, mis poleks seotud sellega, et mina, kutsika kasuemme.
Vist ei ole, see võtab kogu mu tähelepanu.

Näiteks nägi meid mõned päevad tagasi naabrinaine. Ja kui ma ütlen "meid", pean silmas mind ja koera (kuigi poeg oli ka tegelikult).
"Ta vist kasvab suureks?"
Kinnitasin seda.
"Noh, nagu hundikoer, mhmh."
Ma ei hakanud korrigeerima, et eeldatavasti märgatavalt suuremaks.
"No siis su jõud ei käi ju temast üle! Ohjah ..." Ja naabrinaine vasakule (oma korterisse) ära.

Jõud. Üle.
Jõud.
Mis ta PÄRISELT arvab, et ma jõuga distsiplineerin teda v? Et jõud on põhiline me suhtes, mitte armastus?
...
Ma isegi ei.
Nagu ...
...

Aga natuke olen pärisvanem ka. Mitte kasu-. Ja sellena alustasin kooliaastat kehalise kasvatuse õpetajale tema tööd õpetades. Mille tagajärjel (üks vanem avaldas mulle kirja teel veel toetust) tuleb nüüd lapsevanemate ja kooli juhtkonna ja õpetaja koosistumine ja arutelu.
Tema kiri ja minu vastus ka =)
Muude nimedeta kui minu oma.

Tere,

loodan, et kõigil oli tore ja teguderohke suhvi täis sporti ja, et see kanduks ka tundidesse edasi.
Nüüd väiksed meeldetuletused. Kehalise tund algab eel kellaga ja õpilased ootavad õpetajat aatriumi ukse juures, mis viib riietusruumidesse. Tundi ei hilineta 8-9 minutit(eriti imelik on see õpilaste puhul kellel riided puudvad ehk polegi midagi vahetada).
Tunnil on oma sisu ja tegevusplaan ja õpilasel on kohatu Nõuda pallimängu (eriti kui eelnev tunniosa on tegemata jäetud või riideid pole kaasas). Pallimäng on tore ja vahva aga see pole tunni kohustuslik osa.
Loodan, et edaspidi arusaamatusi pole ja tunnid sujuvad läbi üksteise mõistmise ja mänguliselt aktiivselt.

...


Triinu Meres 5.9 00:17
Mõtlesin, et ei ütle midagi, seda enam, et juttu on ka minu pojast. (Poja eesnimi) koju tulles oigas sel teemal, et mis mõttes iga hilinetud minuti eest 300-meetrine ring ja wtf.
Aga samas on kehaline kasvatus mulle väga hell teema. Ma olen sellest palju mõelnud ja minu kokkuvõte on, et kui ma rõõmustan keskkooli lõpu üle, sest ENAM KUNAGI ei pea ma pikka maad jooksma (nüüd olen innukas jooksja) ega palli viskama (selles olen endiselt hale), kui ma kooli lõppedes rõõmustan selle üle, et ma kunagi enam sporti ei pea tegema, on järelikult midagi õpetuses VÄGA valesti läinud.
Alles kui armusin spordifanaatikust kutti, kes ühtlasi oli väga kannatlik treener, sain aimu, et trenn võib olla mõnus ja tore.
Nii et kirjutan, mida mõtlen..

Elik.

Kehalise kasvatuse MÕTE on minu arust näidata, et kehaline liikumine on tore. Aine MÕTE on, et inimesed-õpilased liiguksid, liiguksid tundides, ent saaksid ka teadmise, et liikuda on mõnus. Ei istuks ainult paigal, arvates, et paigalistumine tore, liikumine vastik.
Et lasta inimestel aasta otsa tundides palli mängida oleks kõrgharitud spetsialisti väärkasutamine?
Ma ei tea, mida kehakultuuriteaduskonnas õpetatakse, aga ma tean, mida mina kehalise õpetajalt ootan.
Ma ootan, et ta arglikemate õpilastega räägiks ja julgustaks nad midagigi tegema. Et ta neile, kellele pallimängud ei meeldi (minule lapsena meeldis ainult jalgpall, sest seal ei pidanud palli VISKAMA), leiaks midagi muud toredat, mida liikudes teha. Et ta annaks vaheldusrikka liikumise ülesandeid, aga hoiaks need kõik leebed ja toredad. Et ta hoiaks lapsed liikumas mängudega ja uusi võtteid õpetaks nende sees. Et ta ütleks neile, et on ok mitte osata, koolis ollaksegi õppimiseks, ja kui nad ei õpi sel konkreetsel alal paremaks (vt mina ja palli viskamine), öelda, et ka see on ok, ei pea kõike oivaliselt tegema, tähtis on üldse teha, üldse proovida. Et ta neile, kes ei taha karjas teistega asju koos teha, soovitaks individuaalalu, omaette jooksmine või jõusaalis kangutamine on ka hea ja isegi meditatiivne tegevus. Raske on kõigil korraga silma peal hoida, kui osad mängivad palli ja osad jooksevad metsa all?
Noh, ok, eks tuleb siis tunde ja tegevusi vaheldada.
Aga. Mõte peaks olema, et õpilased annavad oma parima. Jah, mõni teine viskab-hüppab viis korda kaugemale, jookseb viis korda kiiremini, teeb 7 korda rohkem kätekaid - suva.
Tähtis on anda OMA parim.

Kui lapsed juba tund aega aktiivselt füüsiliselt liiguvad, on hea. Kui see neile meeldib ka, on 4 korda parem. Aga rangus ja "sport on tähtis valus raske asi" -suhtumine ei ole küll ühegi õpilase huvides:

Head!
Triinu Meres

33 kommentaari:

  1. Jaa. See kehaline. Mina küll ei tea, kus läheb piir distsipliini ja meelitamise vahel. Sest no ühelt poolt pole hilinemine (süstemaatiline ja tahtlik) tõesti okei. Teiselt poolt peab olema mingi põhjus, MIKS lapsed hilinevad. Ja kaasa ei mängi.

    Kooliaegse erakordselt mittesportliku lapsena olen ma nagu sinu poolt. Aga ka õpetajatel pole kerge. Kuid - rääkimine on igal juhul hea.

    (Ma kohevarsti lapsevanemate koosolekule ära)

    VastaKustuta
  2. Aasta esimesse tundi on natu kahtlane, kas süstemaatiliselt hilineti =)

    VastaKustuta
  3. Mu meelest on üliväga tore, et võtsid kätte ja ütlesid, mida avad. Täiega nõus su kirjas toodud seisukohtadega.

    VastaKustuta
  4. Neil on minu meelest mingi õppekava ja norm ees. Aga jah, see suhtumine - et kõik ei peagi kõiges head olema ning tulemusest olulisem on proovimine, see on tõesti oluline ja jääb vajaka (ka teistes ainetes).
    Kehalise probleem on riietumine, ma ei tea kui pikad vahetunnid selles koolis on? Aga kuna kehalise tunnid on tavaliselt 2 tk järjest, siis vahepealse vahetunni arvelt saab hiljem alustada ja varem lõpetada.

    kirjutasidki õpetajale wtf?

    VastaKustuta
  5. Mu kaitseväes käinud poeg rääkis, et seal võis trahviks kehalisi harjutusi määrata küll, aga määraja pidi selle harjutuse ka ise kaasa tegema. Kui õpetaja on sedavõrd kiindunud jooksmisesse peaks ta ise kaasa jooksma Oleks õiglane

    VastaKustuta
  6. Kehalise kasvatuse osas on mul sinuga väga sarnased kogemused. Muud haavad on õnneks armistunud (jooksen hea meelega, palli loobin ka), aga murdmaasuusatamist ei suuda siiani isegi telekast vaadata, sest ülikooli (!!!) ajal sunniti staadioniringe tegema seni, kuni veremaitse suhu tuli.

    Totorost. Kolmekuune on ju täitsa titt veel. Sul on umbes kahe-kolme kuu jagu oma isikliku elu puudumist ees, aga siis läheb palju kergemaks. Totoro „tõugu“ emane koer saab (vaimselt) täiskasvanuks alles ca pooleteistaastaselt, isased ca kaheselt. Selles on sul õigus, et väsinud kutsikas on hea kutsikas. Väsitad ära, siis saad paar tundi rahu ja vaikust nautida. Aga (pagan, jälle annan küsimata nõu, sorry =) jooksmas ei või selles vanuses kutsikaga käia, isegi mitte poolteist km, kui ta selgelt välja näitab, et ei taha. Iseäranis suurekasvulise koera kutsikaga. Mõjub ta liigestele pahasti. Ja see, et tal lendavate asjade (pulk, taldrik) vastu huvi ei ole, tuleneb ta geenikombinatsioonist. Pole kõrget saagiinstinkti. ------ Oi ma pean tõesti end tagasi hoidma, muidu muutun su kommentaariumis ärritavalt kõiketeadvaks, koerateemadel =)

    VastaKustuta
  7. (Mind tegelt huvitab, aga ma selle kõik olen ka netist ka kõrvade vahele korjanud juba =) Ma ju päääris ükskõikne pole ta suhtes või sedasi )

    VastaKustuta
  8. No see on selgelt aru saada, et sa ükskõikne pole =)

    Mulle endale oli mu praeguse koera kutsika-iga suht raske üle elada sest a) ma ei ole kutsika-hull, pigem on nõrkus eakate koerte vastu ja b) mu eelmise koera kutsikapõlvest oli 16 pikka aastat möödas, lisaks olin teda (liiga) kõrgelt koolitanud, nii et pidin kõvasti vaeva nägema, et suhtumiselt „mu koer on geenius“ suhtumisele „mu koer on tobuke“ ümber lülituda, uuele loomale normaalset kutsikapõlve võimaldada, ilma et imestaks, et mis mõttes ei oska käskluse peale jooksult lamada, või pool tundi ettenäidatud kohas paigal püsida, vms. Praeguseks olen suutnud õnneks lahti lasta, nii et noor koer saab olla tema ise, mitte vana koera värskem väljaanne =)

    Aga jah, sul_neid_muresid pole, ta ju sul ikkagi esimene.

    VastaKustuta
  9. Epp, kui vana sa oled? Mina õppisin murdmaad suusatama 38 aasta vanuselt. Nüüd HULLULT meeldib. Nii hullult, et käisin Vasaloppetil ja sõitsin läbi 90 km erakordselt halval rajal. Anna endale ka võimalus! :))

    VastaKustuta
  10. minul jäi kehalises puudu see koht kus keegi seletaks et kuidas jas mismoodi inimkeha trenni mõttes kokku töötab ja miks mingeid asju tehakse. kogu soojendus ja kogu muu jaura tundus täiesti arusaamatu. eks iga kohustuslik asi ole vastumeelne, aga kehalisel tegelikult oli võimalus olla ka ratsionaalselt seletatud asi. teisisõnu et kehad ei ole võrreldavad ja keha tuleb küll järele kui püsiv olla.

    VastaKustuta
  11. Ei, tuleb küll järgi keha, aga - milleks? Et terve olla - väga hea, selle nimel tasub teha, aga eelistatav on, et tegevus tervise suunal oleks ka tore. Et terve olla piisab sportlase mõttes ikka üpris vähesest liikumisest.
    Aga mille muu jaoks ponnistada? Et joosta kilomeetrit pool minutit rutem? Minut rutem? Et hüpata kolmkümmend cm kaugemale? Või koguni pool meetrit?
    Aga MIKS?! Mida see annab?

    VastaKustuta
  12. Kaur, ma olen 57 =)
    Ma muide õppisin 38selt mäge suusatama. Andsin endale võimaluse, täitsa meeldis. Aga murdmaa... eieiei. Ain’t gonna happen. Mul tuleb juba suusaraja nägemisest veremaitse suhu.

    VastaKustuta
  13. Iga spordialaga võib nii ennast vigaseks teha, kui võimeid pole ja tahtmine on suur, ´aga ise sunnid ja pärast on ikka teised süüdi nii tavaline.

    VastaKustuta
  14. Noh, on inimesi, kellel on see "pool minutit kiirem" sisse programmeeritud. Nad TAHAVAD olla naabrist parem, kiirem, osavam.
    On neid, kel ei ole. Lihtsalt ei ole.
    Esimesed ei saa teistest aru - nii põhimõtteliselt EI SAA. No me kõik õpime mingiks vanuseks ära, et inimesed ongi erinevad bla bla bla ja tuleb samas ühiskonnas koos elada koos igasugustega. Aga see on süsteem-2 ja pingutusega tajumine. Tunde, kuklakarvade tasemel on mitte-võistlevad inimesed esimeste jaoks võõrad, ohtlikud, imelikud.
    Ja küsimus "miks võistelda" on nende jaoks imelik. Võistlus on normaalne. Instinkti tasemel normaalne.

    Keka õpsideks saavad võistlejad.

    Sinu küsimusest ei saa nad lihtsalt aru.

    VastaKustuta
  15. Paistab, et see "wtf" häiris veel kedagi (sest kui inimene juba reageerib, on arvata, et on ka neid, keda häiris, aga kes ei reageeri).
    Mina olen igal pool mina ja teeselda formaalsust - ma ei saa üldse aru, miks. Ausus ja vahetus on ju HEAD asjad, olla arusaadav on niigi raske, surumata end selleks veel iga kord erinevasse vormi, kui eri inimestega suhtled?
    Ilmselt minu kui autisti maailmavaade: mitte et mul on 44 eri maski, mida eri inimestega kanda, mis kõlbab kodus, et kõlba ametiasutuses - vaid ma olen kogu aeg igal pool mina, joon köögis taburetil paljaste õlgadega kleidis õlleklaasist keefirit ja dai boh, kui keegi tuleb ütlema, et nii ei tohiks.
    See ei ole isegi uus featuur, ma lihtsalt olen julgem niimoodi käitudes nüüd. Varem olin ka igal pool mina, aga tundsin end sellepärast halvasti ühtlasi. Et tegelt ikka sedasi ei sobi.
    Olin 18 vist, kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ütles, et talle meeldib, kuidas ma putkamüüjatel juhet kokku ajan. Aga mina ei ajanud kellelgi juhet kokku, mulle lihtsalt tundus normaalne küsida "seda punast karu moodi asjandust, mis maksab 89 senti ja ripub šokolaadide kõrval", ostes keemilist karu-pulgakommi. Sest ... mul ei ole putkamüüjate ega e-kooli ega armsama ega ronfiteenindaja jaoks eraldi isiksusi, kes toimibad eri moodi.
    Ma olen igal pool üks ja sama.

    VastaKustuta
  16. Oi, tere Kaur =)
    Nõnda võib olla küll =/
    Notsu kunagi rääkis (mh ka siin) et miks peab teadmistest kasu olema, lihtsalt on lahe teada ju!
    Ilmselt on paljude jaoks kehaline suutlikkus sama. Et miks sellest kasu peab olema, see on asi iseendas.

    VastaKustuta
  17. Mulle jõudis iga-septembrine koolistress kohale, täna hommikul 7:40.
    Ma täiega tunnen, mida sa tunned. (V no ma vähemalt arvan nii.)

    VastaKustuta
  18. apropoo.

    ma usun tõtt-öelda, et suurem osa lapsi - kui mitte kõik - naudivad uusi teadmisi ja oskusi lihtsalt lõbu pärast.

    ja seda omadust oleks mõistlik ära kasutada, sest ega kohe ei tea ju, milliseid teadmisi ja oskusi hiljem päriselt tarvis hakkab minema - parem anda kõigile natuke kõigest. pmst sellepärast koolisüsteem kasulik ongi. saab kõigile natuke kõigest teadmisi ja oskusi anda, pärast arendab igaüks neid, mis osutuvad talle vajalikuks, ise edasi.

    a selleks on vaja turvalist õhkkonda, kus vigade pärast ei saa sõimata ja kus asju päriselt õpetatakse. ja kuna mingis vanuses hakkavad inimesed ennast ise vigade pärast sõimama, siis õpetaja asi oleks õpilasi sellest üle aidata. tuletada meelde, et vigu teha on OK, sest õppimine nii käibki ja keegi ei oska kohe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just.
      Aga selleni jõudmine (õpetajana) võttis pisut aega.

      Kustuta
  19. "Ei, MINUL ei ole mingit probleemi =) Lihtsalt kui ma ütlen, et a minge p...., siis ma võin sellega mõelda mida iganes - p(arki?), p(õllule?)
    Kes kuidas välja loeb,, on juba lugeja rikutuse tasemel.

    See ei ole ropendamine.

    Minu jaoks ei ole diskussioon läbi =)

    Triinu"



    Definition of grow up:
    a : to grow toward or arrive at full stature or physical or mental maturity; to progress from childhood toward adulthood
    b : to stop thinking or behaving in a childish way

    VastaKustuta
  20. Oi, tere =)
    (Ehk tema ongi see lapsevanem, kes wtf-i peale protesteerima hakkas, et ma ropendavat.)

    Mina ei ole lapsik. Ma lihtsalt keeldun olemas võlts.
    Kui täiskasvanulik olemine tähendab võlts olemist, ei saa ma selleks iial.

    VastaKustuta
  21. Right
    HERE you can do what you want

    VastaKustuta
  22. Ma arvan, et mu lapsed käivad muus koolis ja kusagil wtf peale protesteerinud pole, lihtsalt siin küsisin.
    Mul lihtsalt selline kasvatus, et siis kui ma jõle vihane olen või end kusagile kõrvasti ära löön, siis tuleb "kurat" aga muidu on keelekasutus "ontlik" :P Seepärast tekkis küsimus, et kas päriselt saatsidki õpetajale sellise kirja?
    Mu autismikalduvus väljendub teistmoodi, maskidega olen osav ja see väsitab. Õnneks olen viimasel ajal hakanud aru saama, et mind ei väsita mitte teised inimesed, nõmedad õpetajad ja tüütud ülemused vaid mu enda roll, mille mingi hetk ette võtan. Aga see rollide võtmine aitab vähemalt kooli ajal kergemini hakkama saada, ka siis kui lapsed koolis käivad ning ise rohkem õppida ei plaani.
    Lisaks kehalise õpetajatele sakivad ka keemiaõpetajad, kes ei arvesta, millisele vanusele ja mis taustaga lastele nad üleüldse midagi õpetama hakkavad. Aga kui oleks minu teha, siis ma kaotaks koolidest üleüldse naisõpetajad ära (no algklassides ja käsitöös võiks ikka olla).

    VastaKustuta
  23. Ehh... lugesin need kirjad läbi ja võib-olla ma olen juba liiga õpetajaks muutunud, aga mulle jäi kaks muljet:
    A) õpetaja põhiprobleem on x-ajal tundi ilmuvad õpilased (õppeaasta algus küll, aga ju siis on see tõstatamine ajendatud kogemustest, erinevalt õpilastest ei unusta õpetajad kõike suvega ära) - ja see kommentaar pallimängu kohta ei oli pigem järelmärkuse korras, et kui juba sai kirjutatud, siis ära mainida.

    B) Triinu vastus põhiprobleemi mitte kuidagi isegi ei puudutanud vaid keskendus pigem kõrvalisele.

    See öeldud, arvan ma, et see, mida Triinu kirjutas on täiesti okei. Õpetajatele kraesse hakkamisel tuleb muide arvestada, et on olemas asi, nimega riiklik õppekava, kus on mingid asjad kirjas - ja loomu poolest osa inimesi järgib seda punktuaalsemalt kui see võib-olla mõistlik oleks.

    Senini meenutan hea meelega gümnaasiumi kehalise tundi, kus aeg-ajalt küll tuli tegeleda veidrate asjadega, mh. krossijooksuga, aga enamasti visati meile pall ja lasti korvpalli mängida ning kui tund oli jõusaalis, siis inimesi, kes ei viitsinud rauda liigutada, selleks ka eriti ei survestatud. (Taustsüsteemiks: ma olin kehalises täiesti pädev, mõnes asjas isegi suht hea, aga nüri nühkimine mulle absoluutselt ei istunud, seniajani põlgan jooksmist, ujumist, suusatamist, sest need väsitavad vaimu - samas pole probleem 4-5 tundi järjest ketastega diskirajal viibida või rattaga mõõdukalt pikki otsi veereda).

    VastaKustuta
  24. Ma hilinemist heaks ei kiida, aga karistada selle eest liikumisharjutusega on liikumise jäledakstegemisel umbes kõige efektiivsem samm, mis võimalik =)

    VastaKustuta
  25. Jajah, kujutage ette, kui kirjanduse õps käsiks karistuseks sonette kirjutada. Kust vast kukuks ägedad luuletajad välja.

    VastaKustuta
  26. Selle "A" kommentaari peale, et "ma kaotaks koolidest üleüldse naisõpetajad ära"... ma arvan, et ei maksa üldistada asja naiste peale, sest jah... paljud ülimalt vastikud õpetajad, keda ma tean, on naised... aga samas kõige paremad õpetajad, keda ma tean, on samuti naised...
    Ja samas kõigist meesõpetajate hulgas, kellega ma elus kokku olen puutunud, on need normaalsete ja vastikute proprotsioonid suhtelised samad.
    (ja ma olen päris palju õpetajatega kokku puutunud, sest olen käinud kokku 5 koolis ning ka hetkel töötan haridussüsteemis, kuid mitte õpetajana).
    Konks ongi lihtsalt selles, et 90% õpetajatest on naised, seega tõenäosus, et eriti vastik õpetaja koolis, on lihtsalt juhtumisi naine, on väga suur :D

    VastaKustuta
  27. (ma mõtlesin vastata, aga jätsin vastamata. Siis tuli Liis ja ütles sedasama leebemalt, kui mina kavatsesin)

    VastaKustuta
  28. ma kordaks hilinemise kohta seda, mida Kaur juba ütles - et kui õpilased tõesti kõik süstemaatiliselt tundi hilinevad, peab sellel olema mingi põhjus. põhjus ei pea olema õpetajas - võib-olla on vahetund, mis jääb enne kehalise tundi, lihtsalt liiga lühike, et jõuaks liikuda punktist A punkti B, teha mingeid vahetunniasju, mida lapsed teevad, ja veel riided vahetada? eriti veel, kui see satub olema söögivahetund.

    VastaKustuta
  29. Oi, kehaline pärast söögivahetundi on vastik-vastik. Lapsel on pmst valida, kas kugistada ja jõuda õigeks ajaks tundi või süüa normaalse kiirusega ja hilineda. Eriti hull on, kui pärast söömist nt hinde peale jooksma pannakse.

    VastaKustuta
  30. njah, Prantsusmaal olevat söögivahetund tund kuni poolteist tundi pikk.

    VastaKustuta
  31. Igaks juhuks ütlen ilmselge välja ka: arvestades tätoveeringut mu vasakul käel on "wtf" VÄGA leebe ja mitteropp =)

    VastaKustuta
  32. Ma olen ka väga troppide meesõpetajatega kokku puutunud aga kokkuvõttes on koolides liiga suur naisenergia osakaal. Mul vedas, pooled õpetajad olid mehed aga võib-olla seetõttu, et meil oli laulmisõpetaja mees, käsitöö asemel valisin metallehistöö ning puutöö oli meil ka programmis ette nähtud :)
    Tüdrukuid oli klassis kõvasti rohkem kui poisse, seepärast oligi võimalik osadel tüdrukutel poiste tundides osaleda ja see oli palju lahedam :)

    Aga võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi naised? Naiskoorid ja naisrahvatantsurühmad võiksid ka kusagil omaette toimetada :P

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.