teisipäev, 7. mai 2019

Oi, ma ei olegi universaalselt abistav enam v?

Mul on kerge identiteedikriis.
Ei tea, vbla see on minu keskeeakriis? (KRIIS? SEE?! Nalja teete v?)
Nimelt on mul tekkinud ootamatu probleem selle ideaalminuga, kes mu peas ... õige on öelda "elas", eks? Sest enam ei ela. Ta tundub lahe ikka, aga mina olen keegi muu.
Isegi pole kindel, kes, aga mitte mingi eelfaas varem mu sihina paistnud kättesaamatust kartmatust taevatüdrukust.

Oot, ma püüan seletada ja kokku võtta, milline ta on. ("Oli" oleks vale, ma tajun teda ikka veel, lihtsalt mitte oma olemusliku eesmärgina, kuhu samas iial ei küündi.)

Suur õde. Kartmatu, kaunis, korraga halastav ja julm (sest ka julmus on vahel halastus! ja tema tunneb selle olukorra hästi ära), näide sellest, kuidas üleni lihtinimene võib olla üle kõikvõimalikest aristokraatidest teemadel "leebus on aristokraatide põlgus" ja "suuremeelse jaoks pole ükski ese ega rahaline teema väärtus, ka armastus ning hellus pudeneb tema kätelt ja südamest vabalt".
Jah, ka temal on haavad seespool, ent ta suudab neist alati üle vaadata, kui on vaja teiste jaoks tugev olla.
Sõdalanna ja ravitseja, teraskõva ja pehmem, kui ükski padi.
Nagu vaja on.

Ja nüüd ma lihtsalt ei ... taha enam sihuke olla.
Ei tea, kes TAHAN olla, aga ma ei taha enam endast üle vaadata, endast mitte hoolida, tunnet, et kõik teised ja teiste valud on tähtsamad kui minu omad. Ei taha enam kõiki haavatuid sülle võtta ja lahinguväljalt minema kanda, ükskõik, kui katki ise olen.
Kes ma olen?
Kes ma TAHAN olla? Kas mulle on siis minu õnn tähtsam kui teiste oma? Kas ma üldse OSKAN olla õnnelik nii, et teised ei ole?

Nii palju küsimusi ...

Eks ma vist pean valiku tegema, et kelle õnnest hoolida, ah? Ei ole võimalik kõiki õnnelikuks teha (mida  avastasin mõistusega juba ammu-ammu, aga tunnetega sõdin arusaamise eest ikka veel).
Haa, see ongi nende pere-tähtsaks-pidajate moraal vist? Et kõiki ei saa, teeb siis õnnelikuks vähemalt oma perekonna =D Ma kahjuks ei oska nii kitsalt tunda.
Või siis on mul olnud õnn ja õnnetus omada perekonnaliikmeid, kes meeldivad mulle palju vähem kui väljaspool pereringi olijad, ja ma lihtsalt nii väga ei tahtnud neid õnnelikuks teha.
Või õieti algul tahtsin, aga ei suutnud, siis sain suuremaks, teadvustasin, et nad tahavad must nõmedaid asju, ja loobusin. Loobusin agressiivselt.
Mu vanaema ei olnud iial minuga rahul. IIAL.
Nojah, see selleks.


Aga samas ei ole mul ka tungivat vajadust enam ära defineerida, kes ma olen ja kuidas just tahan - tahan täna nii, aga kuu aja pärast naa, ja see on mitte täiesti ok, vaid oivaline.
Ma ei pea olema üks ja sama. Ma võin valida täna nii ja kahe kuu pärast hoopis naa ja NII ONGI HEA.
Jah! Ilmselt see ongi see identiteedikriis ja segadus! Et ma ei ole enam alati, igal päeval ja ööl see ravitseja-sõdalanna, vahel olen keegi teine ja vahel kolmas ja voolan nagu vesi ja ...
Ma ei saa endale enam näppu peale panna ja öelda: "See!"

Nõnda on veider.

Mitte paha, eks ole. Aga kõik need tegelased (Mary Poppins ja "Sandmani" Surm ja "Inimkroketi" Eliza ja "Kire" Villanelle), kellega olen end identifitseerinud, on nüüd must kuidagi ... maha jäänud. Nad on nagu väikeseks jäänud riided. Jah, oli selline kleit, aga enam see ei sobi mulle. Annan ära, hangin uued.
Probleem lahendunud.
Või siis hoian alles, aga kannan pigem pluusina. Kleidina pole enam SEE. Vahel nii, vahel naa.

Ma olen mina. Mitte mingi arhetüüp või asi =P

2 kommentaari:

  1. Va ideaalminadega on vist sama häda, nagu ma olen mõelnud teiste inimeste pjedestaalile tõstmisest - et kellegi jumalana võtmine, kelleltki jumalikkuse eeldamine on selle kellegi suhtes inetu. Niiviisi eitatakse vähemalt pooli tema aspekte või jäetakse need tähelepanuta.

    Ja ega see iseendaga teisiti ei ole.

    Minu ideaalstamp, kuhu ma väsinult voolama kipun, on küll vist hoopis manic pixie dream girlfriend, aga vahet pole, ühed jumalad puha.

    VastaKustuta
  2. Väidetavalt pidid vanaduses õnnelikumad olema need inimesed, kes on ümbritsetud sõpradest, mitte need, kes on ümbritsetud sugulastest. Justnimelt põhjusel, et sõbrad oled sa endale ise valinud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.