teisipäev, 28. jaanuar 2020

Enese ja oma elu analüüsi praegune vaheetapp kokku võetult

Tegelt on minuga kõik lihtne.
Juba niiiiiiiiiiii kaua siin arutatud ja mõtteid veeretatud (ja kolmteist korda "jube lihtne" leitud), aga ära sõnastanud ma ju ei ole seda, mida pidasin "vajaduseks olla vajatud", aga mis tegelikult on ...

Mulle meeldib positiivne tagasiside. Meeldib inimestele rõõmu teha.
Kui teine inimene on minu tehtu üle rõõmus, mul on ääretult hea olla. Ta nagu ütleb sõnadeta ka, et maailm on parem minuga siin sees, nii tore, et ma olemas olen, jee.
Ent kui ma olen teinud oma parima ja saan negatiivset tagasisidet, on see valus ja halb, sest paremini ma ei suutnud. Panin kõik välja ja ikka ei tulnud "jeeee!!!", vaid ... Noh, midagi muud.
Ja kui inimestele ei meeldi nimelt see osa, mis minu arust eriti hästi tuli, kui nad mitte ei rõõmusta, vaid halvustavad, ma hullun.
"Kuidas sedasi saama, et ma teen NII HÄSTI ja te kaebate, et oleks pidanud halvemini tegema?! Et siis oleks hea?! Kuidas te NII LOLLID olete?!"

Miks ma neid vaeseid õnnetukesi, haavatuid ja hirmunuid lembin - sest neile on lihtne head ja rõõmu teha. Kui inimene (või loom, sitast kodust koer näiteks) pole just sageli kõhtu täis saanud, ma söödan teda ja ta on nii rõõmus selle üle. Kui kodanik on kuulamata ja mõistmata, tunde sees, et maailm tahab talt aina rohkem ja ta ei suuda, mina mõistan, lohutan, hellitan ja ei taha vähemalt esialgu midagi. Tal on seni elus palju halba olnud? Ja siis saabun mina, õrnade käte ja isetehtud toiduga ja ta rõõmustab ju?
Rõõmustabki. Ja mina arva(si)n, et esiteks on tema maailm parem minuga seal sees, jai! Ja nüüd tema ka hoolib minust, hoolitseb, et ma ikka seal maailma sees olemas oleksin ja pojengid, vahtraõied, daaliad ja teeroosi lõhn.

Aga selgus, et päris nii ei lähe, et inimene saab minult, rõõmustab ja pakub seejärel sama vastu, sest tal on ju ka tore teisele (antud juhul mina) rõõmu teha.
Sellist tungi teisi õnnelikuks teha, sest siis olen mina (tema) ka rõõmus ja mul (tal) on endal samuti hea, pole üldse paljudel.
Mhmh, olen seda mitupalju kordi avastanud, aga IKKA üllatab. Sest minu jaoks on nii naturaalne ja loomulik tung teisi õnnelikuks teha, üritasin kogu maailma õnnelikuks teha ja läksin katki, kui selgus, et ma ei suuda isegi väikest osa inimkonnast rõõmustada.
Eks ole, "tee mulle pai" - ehk teisisõnu "ütle, et sa rõõmustad minu pärast, miski minus teeb su elu kaunimaks"!

Ja siis ma olen abitult hunniku ees. Mina ei saa ilma teiste eest hoolitsemata ja neile rõõmu tegemata, see rõõm teiste rõõmustamisest on mul sügaval sees. Kuid kui teise sees ei ole tungi minu elu paremaks teha, ei saa ei mina ega tema sinna midagi parata.
No ei ole, noh.
Ta on teistsugune.
Minu radarid on aina signaale saamas, kuidas talle (keskiganes on "ta") rõõmu teha, aga kui tal (kesiganes on "ta") üldse polegi selliseid radareid, võin ma selgelt ütelda ja ütelda ja ütelda, mis mulle hea oleks ja meeldiks - aga ta ikka ei saa aru.
Sest ta emotsionaalselt pole mulle suunatud, ta ei võta sisse.
Ja siis ei olegi midagi teha.
Lihtsalt nii on ja kogu mu kuradi elu on selline olnud.

Mina annan oma parima, et teist või teisi rõõmustada ja ootan, et nemad teevad sama vastu - ja no neis ei ole üldse seda mootoritki.

+ kui inimesed tegelt hindavad mind küll, aga nende panus on "räägin talle, mis kõik tema juures halvasti on", ma saan "mullle ei meeldi, et sa selline oled" ja ma isegi uduselt ei aima, et tegelt olen neile tähtis.

+ siis on veel see "liiga"-olemine.
Ole igavam, lollim, tavalisem, siis oleks hästi. Ole hästi suvaline tavaline, siis me lubame sul nt veel lapsi tahta.
Ma ei suuda. Ma ei taha. Mul on vastik. Ma tahan anda oma parima, mitte teha meelega sitta, jumalauta! Mitte teenida rohkem, vaid olla tore inimene!
Et see ei pea mõne arust olema "kas see või teine"?
Minu puhul on. Selgelt kindlalt ja üheselt. Kui ma ära väsin ROHKEM kui nagunii, veel hullemini, ma ei ole enam lahke, toitev ja leebe. Siis ma tahan, et minuga oldaks lahke, toitev ja leebe, sest ma lähen katki muidu.
Mõnedes asjades ma tean ka, et teen hästi. Nagu päriselt hästi, vaatan, imetlen ja imestan, et kas tõesti mina tegin??? Nii lahedad inimesed nagu mu poeg ja tütar on olemas tänu minule? Issake. MARU hästi olen teinud. Ja mõni raamat või lugu ikka ka.
Rõõmustage teie ka selle üle, maailm on tänu mulle VEEL PAREM!!!!

Ja siis tuleb mõni ebapärlikarp või X ulmesõber ja seletab, kuidas olen rõvehalvasti, ole tavaline, siis sobib.
Mul ei ole midagi seepeale öelda või teha.
Kuidas nähakse, on nägijas, mitte minus.
Aga nii masendav on, et inimesed on ... sellised. Teen oma parima ja ei saa üldsegi tunnustust ja vaimustust, vaid PAHANDADA.
"Sa teed maailma halvemaks oma tegudega," ütleb see pahandamine mulle. Ja lisaks: "Mina tean, sest ma tean kõike!"
Ja tead, isegi kui ma olen parasjagu tugev ja õnnelik, kui selliseid tuleb mitupalju, ma purunen kohutavalt. Nad ei pane mind mõtlema (enam, peale antidepressante olen sellest ideest vähemalt prii), et äkki ma olengi halb. Aga nad panevad mu meelt heitma selle üle, et sellised -paljud osad inimesed ongi, niimoodi nad mõtlevadki, selline ongi nende maailm ja mul on täiesti lootusetu seda ära parandada oma parimat andes.
Sest neile ei meeldigi mu parim, nad tahaksid midagi halvemat! Nad lihtsalt on - sellised.

Oiged ja õudus.

Aga miks ma tunnen, et pean maailmas eksisteerimise õigust saama endale aina üle korratud ja kinnitatud?
Aaaach, lapsepõlv, lapsepõlv ...

15 kommentaari:

  1. Mhmh. Läheb natuke lihtsamaks, kui tekib see arusaamine, et asi pole selles, et inimesed ei tahaks või ei hooliks või... Nad lihtsalt ei ole sellised, nad ei saa sinna mitte midagi parata, et nad ei ole niiviisi ehitatud, neil pole selliseid radareid.
    Aga ikkagi läheb ainult lihtsamaks, mitte päris üle. See on see, mida saab endale teadlikult ja mõistusega öelda, tundetasandil ja eriti väsinuna ja katki olles sõidab ikka sisse see tunne, et aga kui mina olen kuulanud ja mõistnud ja lohutanud, miks siis mulle seda ei pakuta.

    VastaKustuta
  2. Sa võid ikka endast parima anda ja armastada, aga vastu ära midagi oota, see võib, aga ei pruugi tulla. Või tuleb teisel kujul, kui Sa ootad. Samas tuleb ka endale mõelda, et ka midagi alles jääks ja katki ei läheks. Eluterve egoism, sellised need inimesed on...
    Ja tõesti- Sul on ju elus ka hästi läinud, toredad lapsed ja kirjanik olemine, see viimane on, millest mina salamisi unistanud olen, aga jah...

    VastaKustuta
  3. Kui mõtlema hakata, ei ootagi.
    Aga kui ei mõtle, kui on (vot, just) endal raske aeg, siis ei ole mõtted need kõige valdavamad. Siis tulevad peale naturaalsed tunded.
    Ja tunded on "kõik on ju nagu mina, nii et kui hoolivad, ka aitavad. Kui ei aita, järelikult ei hooli."

    VastaKustuta
  4. Mulle ka meeldib hoolitseda ja anda ja enamasti need, kelle eest hoolitsen, on nii võluvalt õnnelikud ja üllatunud selle üle, et imeline. Neid, kes võtavad hoolitsuse niisama vastu ja ei näita erilist emotsiooni (vähemalt väljapoole) on vähe. Ja olen mõelnud, et mul on omadus võtta inimesi sellisena nagu nad on, mitte võtta südamesse, mitte tunda, et valesti, äng, oleks ometi teisiti, võtaks midagi ette. Mis on mõnes olukorras hästi ennast säästev variant, aga ega vist maailma niiviisi paremaks ei muuda...

    VastaKustuta
  5. Nah, maailm saab hakkama =)
    Sul on kõik kõige parem! Nii, nagu ongi hea ka minu meelest.
    Kuigi mina olen hoolitsuse ootel ju aint siis, kui mul endal on raske. Nagu võeh-raske, ega ma siis pisiasjadest end segada lase =P
    Nii et vbla on sul piisavalt vähe raske või oled sa piisavalt elutark, et endale mitte raskusi turjale koguda =)

    VastaKustuta
  6. (Sest ma ju võtan ise. Või vähemalt ei punni vastu, kui pannakse. Mul on naeratus, "jee, jah, ma muidugi teen, ainult kuu aega ju" ja pärast suren.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on kangesti vedanud, et mul on kolm õde ja ema, kes tulevad kohe kohvitopsi ja croissanti tooma ja lapsi hoidma, kui vähegi raskemaks kisub. Sellise varustuse pealt murrab nii mõnestki jamast läbi. Vaatasime ühe õega hiljuti Väikeste naiste filmi ja teadvustasime, kui hästi meil on. Ja patsutasime kaastundlikult kaasasolnud õetütart, kellel on... kolm nooremat venda.

      Kustuta
  7. Vaatasin täna seda videot ja selle kaassõltuvuse koha peal mõtlesin sulle:
    https://youtu.be/NOHDwNv6RCY

    See pidev vajadus anda ja olla vajatud. Anda endast liigagi palju ära ja siis olla pettunud, et pole hea. Öelda hommikul, et sina oledki torm, ja siis õhtul piserdada nagu maailma kõige väiksem vihmapilveke, sest inimesed on õelad. Hommikuks on vihmapilvest vahel taas torm kasvanud, alati ei ole ka. Aga vahel on hea mõte ise taibata, millised käitumismustrid meile endile haiget teevad. Teised võiks siinkohal kõrvale jätta, eks, sest meie olemegi ju torm. Aga kui endal on lõpuks valus, on natuke nirusti ju.

    VastaKustuta
  8. Maisaa seda videot vaadata. Ta kestab kolmveerand tundi ja pooleteistkümne minu pärast vihkasin juba mõlemat rääkijat-naist, sest nad teevad ebaloomulikke (nende kultuuriruumis ilmselt normaalseid) žeste ja nende hääletoon on "ää, ma olen nii rumal, kuulake kui rumal ma olen!" ja ma lihtsalt ei suuda.
    Nii et ei saa ka tabavalt kommenteerida =(
    Ainult noh - see kaassõltuvuse värk. Kas ei peaks KELLESTKI kaassõltuv olema? Mul on täiesti ükskõik, kellega ma sõber olen, mul on sarnane suhe kõigiga. Ja noh, tegelt paljudega on HÄSTI ka.
    Aga kui keegi minu külge jääb, nagu väga lähedaseks muutub (sest TEMAL on vaja ja mul on rõõm anda, mida tahetakse, sest tema rõõm rõõmustab mindki) ja ma siis mingil hetkel eeldan, nüüd on minu kord nunnutatud olla - siis saan vastu lõugu ja olen iga kord "wtf?! WTF?!?!?!?!"

    VastaKustuta
  9. See naine rääkiski mitte niivõrd romantilistest suhetest, vaid üldse kõikidest suhetest - sellest, et inimesed, kes tunnevad, et pole lapsena piisavalt armastust saanud, sest neil on näiteks külm ema (ding-ding-ding), kasvavad üles inimesteks, kes tunnevad vajadust absoluutselt igaühte oma elus rõõmustada, lootes samal ajal alateadlikult, et siis on ehk ka nemad piisavalt head ja lõpuks ometi armastust väärt ja keegi tahab neid vastu rõõmustada (ja ehk suisa armastada). Mis tegelikult lõppeb sellega, et kõik paluvad süüdimatult teeneid ja kasutavad sind ära (ehk isegi ise seda mõistmata), sest sa ütled alati abivalmilt jah, ning nad ei märkagi, et sina oled lõpuks rongi alla minemas, aga armastust ei ole ega tule. Vähemalt mitte seni, kuni ei õpi enda vajadusi teadvustama (ja "tahan teisi õnnelikuks teha" pole enda vajadus, see on hälve) ja kõva häälega välja ütlema. Kuigi minu meelest oled sa selle viimase osa pärast rongi väga hästi selgeks õppinud, lihtsalt see sama "teen asja, mille kohta tean, et see teeb mind katki, aga ma ei taha ei öelda", on ... halb harjumus. Tegelikult ka romantilistes suhetes, sest inimesed ei saa aru, milline sa ise oled ja millised sinu vajadused on, kui sa käitumisega ainult nende vajadustele keskendud. Peaaegu kõik inimesed on nii lollid, et kui su sõnad ütlevad üht, aga käitumine teist, siis nad saavad kätte ühe neist väljunditest. Minu meelest (üldistan räigelt) mehed enamasti käitumise, naised usuvad tihedamini sõnu, ka siis, kui käitumine sellega üldse kokku ei lähe. Mul on enda mehegagi tihti see, et kui ma ütlen väga rahulikult ja sõbralikul toonil, et kui see jama edasi kestab, hakkan ma nõusid loopima, on ta ikkagi väga üllatunud, kui (pärast jama edasikestmist) mu hääletoon järsku kurjaks muutub ja ma enam rõõmus pole. Sest "sa ütlesid küll, aga sa ei tundunud NII tõsine". Nüüd olen õppinud end "paremini" (st just sellele konkreetsele vastuvõtjale arusaadavalt) väljendama.

    Ehk siis lühidalt - jah, peaks nautima inimeste seltskonda, aga mitte kellestki emotsionaalselt kaassõltuv olema.

    VastaKustuta
  10. huvitav. jäin sellest poolmütoloogilises mõttes mõtlema: et kui kodus pole ema nagu päris ema eest väljas ja keegi teine kah mitte, siis võtaks nagu laps ise selle rolli enda kanda, ja pärast ongi nagu kõigi ema, sest keegi peab ju olema. Samal ajal kui tegelikult pole ühegi sureliku osa olla kõigi ema, selle jaoks on emajumalannad; surelike roll on ikka olla vaheldumisi kellele vanem, kellele laps, kellele olla tugi ja kellele toetuda.

    VastaKustuta
  11. Oot, ma püstitan nüüd teooria.
    (Võib olla täiega ekslik, ma loodan notsule, kes siukestes asjades enamasti teab teaduslikku tagapõhja.)

    "Peaaegu kõik inimesed on nii lollid, et kui su sõnad ütlevad üht, aga käitumine teist, siis nad saavad kätte ühe neist väljunditest. Minu meelest (üldistan räigelt) mehed enamasti käitumise, naised usuvad tihedamini sõnu, ka siis, kui käitumine sellega üldse kokku ei lähe."

    Jah, minu kogemuste järgi ka. Naised on tunduvalt ... sõnakesksemad.
    See võib olla nende keelekeskuse parem areng. Aga võibolla naised kontrollivadki oma tundeid rohkem ja paremini? Sest on ju müüt, kuidas "naised on tujukad, näide sest kujukas..." blablabla. Jah, lauluke, omaaegne pop, aga minu arust on müüdi hästi kokku võtnud.
    Sest edasi tuleb: "Täna sa naeratad, homme sa vaevalt vaid/ hoida suudad pisaraid" jne.
    Ja mul on: "Sa ei ole teeseldud naeratusest ja raskuste ees hea näo tegemisest kuulnudki v? SINA näitad kohe kõik välja v? Lähed või kätega kallale, aga ei teeskle?!"

    Ehk naised teavad (räme üldistav seksism - ja mul tuleb kohe mitu emotsionaalselt täitsa lolli naist ja üks täitsa tark mees kohe meelde), et tunded ei pruugi sul kohe varrukal rippuda. Seda enam, et kes tahaks olla "hüsteeriline, ebaratsionaalne tüüpiliselt tujukas" naine? Me õpime varakult sisse, et siuke ei tohi olla, räägime rahulikult ja intelligentselt (isegi kui sees pulbitseb verejooks ja valu) ja tunne tuleb läbi siis, kui ta tõesti ÄÄRETULT tugev juba on ja head nägu teha enam ei jaksa.

    VastaKustuta
  12. Artiklit ei oska linkida, aga nn emotsionaalsest tööst ("emotional labour", mitte lihtsalt "work", st kui mingit kindlat emotsionaalset fassaadi on vaja hoida palgatöö raames) on terve paks raamat kirjutatud ning selles tööturu sektoris kipub tõesti naiste ülekaal olema.
    https://www.ucpress.edu/book.php?isbn=9780520272941

    Sellest on hiljem muidugi artikleid produtseeritud ka; esimene otsing andis sellise jstori tulemuse nagu "Emotional Labor, Burnout and Inauthenticity: Does Gender Matter". Sealt näeb ainult esilehte, aga sci-hubis saab tõenäoliselt terve artikli lahti, kui huvi on.

    Igatahes on aja jooksul lisandunud ka tähelepanekuid, et isegi kui naised lähevad tööle muudesse sektoritesse (st kus töö ei nõua tingimata suhtlemist, erinevalt nt stjuuardessi- vms klienditeenindaja tööst), eeldavad kolleegid neilt sellist emotsioonitööd (rohkem kui meeskolleegidelt - lugesin näidet, kuidas Hilary Clintonil soovitati esineda südamlikumalt ja humoorikamalt. Höhöö, ja nüüd mõelgem, et inimesed valisid Trumpi.)

    Teie meisterguugeldaja.

    VastaKustuta
  13. a ma ise olen mõelnud käitumise soolistest ootustest nii, et tänapäeva naistelt oodatakse rohkem sellist käitumist nagu vanasti õukondlastelt. Alates oma žestide kontrollist kuni tunnete varjamiseni. Paraku ei kaasne sellega tingimata need eelised, mis vanasti õukondlase-eluga kaasas käisid.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.