esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Küberpunkvamplarp ja 40

Alustuseks: 



Seda me Ruudu Rahumaruga tegime ses postis.
Sest kammaan: ma tahtsin endale 40. sünnipäevaks midagi kinkida ja teile sünnipäevapilte ka panna ja mulle meeldib, mis ta inimeste pildilepüüdmisel teeb.

Nüüd ma olen siis 40.
Päris ... lahe tunne.
Kuigi väsinud.

Sest käisin ikkagi sellel mängul, mille krdile saatsin eelmises postis. Kui pea enam ei valutanud, tundus, et suudan kõike.
Muidugi hakkas pea mängul jälle valutama ja raske ja raske ja böäh. Aga samas oli see nii lahe kogemus, et ei kahetse raasugi. Üks liin moodustus nii ilus ja täiuslik nagu filmis. Sellist asja ei juhtu sageli.

Lisaks tuli  iseendateemaline mõtelus-avastus.
Kuskil pool aastat tagasi taipasin, et ma ei mäletagi ühtegi korda, kus ma EI oleks mänginud "teen ise, ei looda, et teised teevad, rühman ja uurin ja katsun saavutada" rolli.
See avastus oli päris suur ja otsustasin hoobilt, et nii. Nüüd PEAN saama mängida rolli, kes ise ei tee midagi, tõstab käpad püsti, aga käsutab-palub-palkab ja saadab teisi tegutsema enda asemel.
Seekord üritasin endale sellist rolli luua ja seda ka mängida.
Issand, kui igav see oli.
Kui olin võtnud hoiakuks "mina ei sekku, mind ei huvita, miski pole mulle piisavalt lahe!", mul töötas see küll. Töötas tasemel "a mind ei huvitagi eriti" ja mul oli igav, sest ma olin võtnud hoiaku, kus kõik ongi igav.
Ja kui siis juhuslik sündmus mu sellest välja lõi (tegelikult hääldusarusaamatus - kaks inimest rääkisid Chenist mu kõrval, kui evangelist oli mulle JUST näidanud videot, mille järgi mu surnud kallim Zheng on vist elus, ja siis neilt sain justkui veel kinnitust, et muidugi on elus), kui mu empaatia taas tööle hakkas ja kõik enam ükskõik ei olnud, hakkas huvitav.
Mis siis, et pea lõhkus valutada. Ikka oli põnev mängida!
Hoolisin nii väga ja korda läksid igasugused asjad.
Nüüd ma mõtlen, et mul on vist elus samamoodi. Et kui mul empaatia töötab, ma võin küll väga hullusti haiget saada ja alati saangi. Peroodiliselt, sest selline on elu - aga kui ei töötaks, mul oleks nii igav, et see ei klassifitseeruks isegi eluks enam.
Sellega ma tegelen: üritan pannna piiri ette, et kogu aeg ilma nahata ja verilihal ringi ei jookseks, ent samas elada sedasi, et tundlikkus säiliks.
Et oleks huvitav, et läheks korda, et oleks ELAMISE (mitte elu veetmise) tunne.

+36 ja -36 vaheldumine on parem, kui stabiilne +12 ikka.

See "nagu filmis"-liin:

„No ma olen teda ikka kõvasti täiustanud. Ütleme 40% on algne, 60% minu tehtud! Ja ma ei kirjuta tema aju üle, ta mäletab iga treeningut, iga võitlust, analüüsib neid ja leiab uued võtted.”
„Aga kui raske on remontida, kui ta võitluse käigus ära lõhutakse?”
„No läheb aega, aga ma olen selline nokitseja tüüp, tasapisi remondin ja teen veel paremaks.”
„Eks ta on päris heas korras ka, seda on näha, et võtab kõvasti tööd.”
"No sedasi nende hobidega juba kord on ..."

Kogu selle vestluse aja seisab Keravälk (võitlusandroid, inimnäolise näo asemel mask) kõrval ning vaikib.
Tema poole ju ei pöörduta.

Heimdall (teine võitlusandroid, ümberehitatud kaevandusrobot, kes tuntud oma legendaarse soomuse poolest, aga aeglasevõitu. Tema on värvi muutvate tulukestega kostüümis, ainult veerand nägu metalli all) seisab galeriis ja vaatab üksisilmi installatsiooni, mis sisaldab väikesi sisselülitatud pirne sinaka valgusega.
Seisab mitu minutit ja vaatab vaikides.

Plekipeks (ehk võitlusandroidide võitlus - phmt tolle maailma gladiaatorivõitlus).
Esimene faas. Väga vinge, vägavägavinge, Heimdall võidab, aga see, KUI vägevalt nad võitlevad, kuidas Ronin (teine võitleja) tabab Heimdalli põlveliigest ja kuidas hiljem seda uuesti ründab, aga nüüd on „raudvara” valmis – ohhhh!
Plekipeksu teine võitlus oli visuaalselt sama efektne, aga metamängija minus oletas, et Keravälk PEAB npc-d võitma, nii et polnud nii pinev.

Keskkonnakaitsja-kunstniku ettekanne-installatsioon-performance, mille käigus ta kavatses ära juua kuus topsitäit saastunud kraanivett vaestest linnajagudest.
Joob ühe, hakkab köhima ning õhku ahmima.
Joob teisest pool, räägib oma kehvadest tunnetest, köhib, vahepeal otsib võimalust istuda või toetuda kuhugi ...
Lavale astub Heimdall. Joob järjest ja rahulikult tühjaks neli ülejäänud saastunud vee topsi.
„MIKS sa seda tegid?!”
„Minule ei tee see midagi. Bioloogilised olendid võivad ära surra.”
„Ma ei usu, et ma surnud oleksin. Mul oleks lihtsalt väga-väga halb hakanud.”
Heimdall ei ütle midagi. EI kehita õlgu. EI ilmuta mingeid tundeid peale vilkuvate tulukeste vilkumise. Roheliselt ja punaselt.

Mõne aja pärast seisab ta uuesti galeriis. Vaatab sama installatsiooni, mis ennegi.
„See meenutab mull aega, kui ma veel ... olin. Kaevanduses töötasin. Need tähed vilguvad samamoodi!”
”Oota, mida? Mis sa olid?”
„Uus olin.”
„Aaa ... ma kuulsin „elus olin” ja mõtlesin, et oot, mida!” Mina (kuulus popkunstnik, kes tegelikult on salajas Neo-Hiinast pärit android, kelle esialgne programm maha võeti, kui Neo-Hiinast põgenesin)  isegi naeran.
Heimdall ei naera.
„Elus ... elus ma ei ole, eks ole ju. Jah ...”
Midagi mu sees murdub, aga ma ei ütle seda talle. Ainult mõtlen, kuidas ta need neli topsi tühjaks jõi.

Varsti pärast seda kõnnin mööda Keravälgust, kes seisab koridoris. Mitte midagi ei tee. Lihtsalt seisab. Otsustan, et pean küsima, mis mul sees kripeldab.
„Kas sind ei häiri, kui sinust sinu juuresolekul räägitakse nagu asjast?”
Ta vaatab mind. Krt, et ma selle näomaski alt pole enne märganud, et tal on ilusad kurvad silmad!
„Väga häirib.”
Vaikus.
„Ma mitu tundi tagasi kuulsin, kuidas see naine (näitan peaga Heli, üks mängija, ma tema rollinime ei teagi, poole) ja su treener sinust rääkisid. Ja sa seisid seal kõrval. Ja mind jäi ... piinama. Sul on ju tunded!”
Noogutan omaenda jutu kinnituseks.
Hakkan minema.
Ta haarab mu käe, labakäe, nagu vanadel rüütellikel aegadel. Ei suudle seda, aga hoiab pihkude vahel.
„Aitäh. Aitäh, et sa seda ütlesid.”

Ma arvan, kõige toredamad inimesed siin klubis-galeriis ongi androidid.

Et meil hiljem on kolmekesi galeriis veel selline südamest südamesse vestlus, kui Keravälk on juba vaba (ta võitis vabaduse oma hiilgavate võitudega areenil) ja uue, inimnäolise peaga varustatud, ning Heimdall istub, sest tema energia on korraga väga otsa saanud, mina näitan neile oma androidikoodi ja me räägime sellest, kuidas on vabadust ihata ja siis lihtsalt ei tea enam, mida teha, kuidas Heimdall vaatab sädelevate lampidega teost ja mõtiskleb, et võiks ehk ka kunstiga tegeleda ja Keravälk räägib, kuidas ta nii väga tahtis vabaks saada ja mitte enam võidelda, mitte enam võidelda, aga nüüd ei tea, mis edasi teha ... see oli lihtsalt ilus finaal.
Edasi ei olnud minul sel mängul igatahes enam midagi teha.
Kõik oluline oli nähtud ja tehtud.
Aga päriselt sai mäng otsa vast veerandi tunni pärast.

15 kommentaari:

  1. "teen ise, ei looda, et teised teevad, rühman ja uurin ja katsun saavutada"

    Ma ei tea, mida sa täpselt tegemise all mõtled, aga kui otseselt ISE tegutsemist, käpad küljes, siis niiviisi suuremaid ettevõtmisi teha ei saa. Ise kõike ei jaksa ja kui teiste peale ei saa nii palju loota, et neile üht, teist ja kolmandat delegeerida, siis jääbki muist tegemata, boonusena tõmbab ka ennast ribadeks.

    Meenus ka "Pantrikuru vangidest" see, kui laste loomulike juhiomadustega liider oli ülbeks läinud ja hääletati ajutiselt maha, uueks juhiks valiti see, kes oli kõige sõbralikum ja tagasihoidlikum, ühtlasi ehk ka kõige paremate ellujäämisoskustega.

    Ja tema tundis end selles positsioonis kehvasti, korraldusi oli tal teistele lausa ebamugav anda, tema juhtimine nägi välja nii, et ta hakkas vaikselt otsast midagi tegema ja kui teised aru said, mida ta teeb, ühinesid temaga.

    Natuke aega toimetasid niiviisi, siis oli endine juht oma vigadest õppinud, viisakamaks muutunud ja valiti tagasi ja nii toimisid asjad tegelikult paremini. Teda ei häirinud korralduste jagamine, ta võttis enesestmõistetavalt, et ta teeb kähku otsused, kes mida tegema hakkab, talle tuli pigem üllatusena, kui ta kellelegi midagi ütles ja see ei teinud seda. no ja kui ta viisakalt õppis ütlema, siis ei olnud kellelgi ka midagi korralduste täitmise vastu.

    VastaKustuta
  2. mulle nt sobib paljudes asjades variant, kus mina mõtlen suure plaani peale, detailide eest hoolitsevad teised inimesed. Kasvõi oma sõprusringkonna pidusöökide kokkamisel.

    On inimesi, kellele meeldib teha konkreetseid töid, mida on vaja teha (à la granaatõunast seemneterakesi lahti nokkida või kurki tükeldada); mina tüdinen sellistest asjadest päris ruttu ära (selle nokkimisega kaob nagu suur pilt silma eest ära), aga võin olla see, kes välja mõtleb, mida teha, ja teeb mingi üldjoontes plaani. See ei tähenda, et ma ei hooliks või mind ei huvitaks, lihtsalt kõike korraga ei jõua, ja kui meid on mitu, siis ongi hea, kui igaüks saab tegeleda sedasorti töödega, mis talle istuvad.

    VastaKustuta
  3. Ma suudan juhtida, kui PEAN - aga jah, üldiselt ma olen ka rohkem see tüüp, kes hakkab midagi otsast tegema ja siis teised vast liituvad.
    Või ei liitu.
    Aga nii, et ma ise ei tee, aint teised tehku, maioska.

    VastaKustuta
  4. Nojah, pidudeks süüa ma teen ka nii, et mina teen seda, mida mina teen (kooki, soolast pirukat, shokolaadiküpsiseid vmt) palju, teiste söökidega tegelegu teised.
    Aga no mul sellist pidusöögi-soont ei ole ka, ma olen rohkem "kogu aeg midagi head närida on? Nii magusat, soolast kui midagi värsket? Siis ongi korras ju."
    Kui mul on kahtlus, et keegi teine midagi värsket ei taipa tuua, võtan ise. Ja mu ettemõtlemine on tasemel "minu tehtu või võetu peab nii hea olema, et meeldiks ikka, isegi kui muud sama sorti toitu on ka".

    VastaKustuta
  5. jah, inimesed on erinevad ja jumal tänatud. muidu peaks kogu aeg kõike ise tegema.

    VastaKustuta
  6. Lahe soeng ja hea viis oma sünnipäeva tähistada. Ma olen kaks korda sama teinud, aga mitte üksi, korra pere ja teise korra sõbrannadega.
    Larp tundus ka põnev. Selle pildid pole avalikud?

    VastaKustuta
  7. Selle avalike piltidega läheb aega lihtsalt.
    Mingi nädal. Et soovijad saaksid enne öelda "nõup, seda pilti palun mitte jagada".

    VastaKustuta
  8. Mõtlesin veel oma juhtimisoskusest ja "a mind ei huvita"-tundest ja jah - kui ma teemast hoolin ja mu ümber on teisi, kes ka hoolivad, mul pole raske jagada töid nii, et kõik teevad seda, mis neil kõige paremini välja tuleb (ja huvitavalt kombel meeldib inimestele ka teha seda, milles nad head on, nii et win-win).
    Aga nii, et ma ise midagi ei tee, ainult käsutan ja palun - siis ma selgelt asjast ei hooligi. Kui mul suhteliselt kama pole, või tunnet, et ma ei ole üldse oluline selles teemas, ma osalen aktiivselt. Ja kui aktiivselt ei osale, siis kas
    a) mul on "ma lihtsalt ei suuda!"
    b) ma ei arva, et minu osalus midagi paremaks muudaks ja ma ei jaksa ka ja tahan pigem omaette puhata
    c) mind ei huvita, et asi tehtud saaks

    VastaKustuta
  9. Kusjuures vähem tegemine (kui nüüd eelmist kirjet meenutada) ei tähenda üldse, et Sa vähem vapper ja lahe oleks. Ainult teistmoodi. Vähem ei tähenda ju, et üldse mitte. Saab ju nii ka tasakaalu pidada, et teed, aga mitte ennast ribadeks. Ei peakski, Sind läheb veel vaja.

    Õnne. Ja sorri, et ma eile seda ütlema ei jõudnud.
    Ega arvustust. Too tahab aega.

    Ning on, jah, lahe soeng.

    P.S. Pärast seda androiditeemat on kuidagi piinlik panna linnuke lahtrisse "Ma ei ole robot". Just nagu see oleks tingimata midagi head.

    VastaKustuta
  10. Soeng sama juba üle aasta =) =) =) Erineb väljakasvanud blondi osa pikkus ja lühikeste juuste pikkus, praegu on mõlemad suht pikad =)

    Ja aitäh plaanimastki, Oop! Nii tore!

    Ma ühe tagasiside sünnipäeval sain ka, järgmises postis jagan =)

    VastaKustuta
  11. Häh, Sa oled lahe ka juba üle aasta. Või isegi mitme.
    Vähemalt paarkümmend, kui ma nüüd järele mõtlen.

    VastaKustuta
  12. Soovin sulle, et uuel eluaastal oleks rohkem puhkust ja kergem elu!

    VastaKustuta
  13. Ma arvan, et see on hea soov. Nagu Ingvari omagi, aga õigema nurgaga - et mitte rohkem jõudu (sest ma kipun kõik välja panema, ükskõik palju teda siis ka on), vaid lihtsalt ideaalis polekski nii palju jõudu tarvis.

    VastaKustuta
  14. Sünnipäevasoovimistega on mu meelest see lugu, et väga raske on täppi panna. Sinusuguste puhul iseäranis =) Sest umbmäärane „õnne“ soovimine... no ma ei tea. See, mis on õnn minu jaoks, ei pruugi olla õnn sinu jaoks. Aga viisakas inimene ikka soovib, eks, niisiis ma soovin, et sa ÕNNELIK oleksid.
    PS. Soeng on vaimustav. Haaremipüksid ka. Naeratus ka. Ja peegelduspilt on tõeline kunstiteos.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.