pühapäev, 4. aprill 2021

Enesevaatlus, taas

Disclaimer: kehaeritised

Ma ei ole viimast kommentaari eelmise posti juures lugenud.
Jõud sai otsa. 
Et ma olen küll warrior, aga vahel isegi mina ei jaksa võidelda, ei jaksa maailmale kinnitada, et jah, mul on õigus olla mina, jah, kõigest hoolimata, mis sa ütled, mul on ikka see õigus. 
Lihtsalt ei jaksa. 

Aga kuna oli see tumblr, mida notsu jagas ja AbFab mõtles jagada, mis läks nii kohutavalt ja hästi täpselt täppi, et andis mulle uue vaatenurga paljudes asjades ning tundub äärmiselt tõde olevat, muudkui imestan.
Ah, seepärast on inimestel minu "teen, mida tahan"-ideest raske aru saada, et nemad ei taju kogu aeg situatsioone ja inimesi enda ümber ja nende "teen, mida tahan" ei võta teisi automaatselt arvesse?
Ah, seepärast pole mul iial olnud mingit probleemi ärgata teistmoodi hingava lapse kõrval hetk enne, kui ta näljast nutma hakkab, ja samas saan vabalt magada mängiva muusika või ülakorrusel hüppavate võõraste lapsejalgade saatel, rääkimata nii tühisest asjat kui pesumasinamüra!
Või tüüpiliselt: ärkan minut enne äratuskella.
Ah sellepärast ma ei unusta midagi ära (no ok, kord aastas vbla) ja olen: "Wtf teil peas toimub, et teil on nimekirju vaja, et asjad tehtud saaksid? Et te peate kohtumised üles kirjutama? Et teil on vaja mingit meenutust, et tähtaeg seejasee?!"

Loomulikult ma tunnen ära väga korduvalt loetud inimese "hääle" tema teise nimega internetikommentaarides, märkan muudkui vestluses üles võetud teemasid: "Ahah, selle kohta ta ei öelnud mulle midagi, mis peab tähendama, et ta ei taha sellest rääkida või lausa, et ta paneb mulle pahaks antud teema tõstatamise", tajun rahulolematust minuga ja olen seepeale VÄGA puudutatud, sest mis õigusega sel inimesel üldse minu elu kohta midagi öelda on, ja mäletan siiamaani kuskil 9-aastasena klassis pakutud sünnipäevakomme, kus mul olid kaks erinevat sorti, aga igale üks, ja siis üks klassivend võttis kaks ja ma lihtsalt seisin ta kõrval, midagi ütlemata, kuni ta imestamise, miks ma edasi ei lähe, lõpetas, ja viimaks taibanuna ühe tagasi pani. Ma kartsin, et kui ta võtab kaks, võtavad kõik kaks ja siis tuleb pooltele täitsa puudu. 
Sestsaati polnud mul iial olnud kahte erinevat sorti komme, kust üks valida. 
Õnneks. Sest kui kodus oleks öeldud, et nii on vaja, need kommid on võtta, ma poleks julgenud neid koolis pakkuda, vaid nad oleks lihtsalt kotis oodanud.
Huvitav, mis ma oleks nendega teinud? Sest ma ei söönud vabal tahtel eriti kommi, ma olin kana-makra-valgumari-jäätis-koogelmoogel head, muud maiustused jama-laps.
Kes sõi phmt kõike, mis otse vastik polnud ja oli jubedasti hädas söökidega, mis olid. Nt piima-köögiviljasupp, keedetud porgand, keedetud kaalikas, kuumtöödeldud hapukapsas ja kõik marjakissellid. (Piima-, kakao- ja karamelllikissell olid head.)

Aga jah. Kahtlemata olin ma enda allasurumise meister, sest mu eesmärk oli, et teistel oleks hea, et suured oleksid rõõmsad ja et minuga oldaks rahul. 

Aga on üks päris ilmne "aga". 
Mul oli vastik küll, ei salga. "Igal pool on hea, kodus kõige parem?"
Misasja?
See on sama masti ütelus, kui jutt kooliaastatest, mis elu parim aeg, eks?

Aga peamiselt oli ebapärlikarbil ikkagi ka õigus, kui ta ütles phmt: "Sellist elu on kõik elanud, mismõttes sina sellest eriliselt traumeeritud olid, oioioi? Pff, ennastimetlev idioot!" 
Et nagu ... minuga ei tehtud midagi eriliselt ebameeldivat. Oli vitsa andmist, aga see oli peamiselt kohutavalt alandav, valu ma ei mäletagi. Oli tutistamist, aga see ei huvitanud mind üldse eriti, sest polnud alandav. Pikad, tunde kestvad ülekuulamised teemal "miks ma leian su kappi peidetuna mustad aluspüksid" olid ebameeldivad, aga jälle - põhjus, miks nad nii pikad olid, oli, et ma ei öelnud midagi. Vaikisime vastastikku, kuni emal kopa ette lõi ja ta minema läks. 
Miks ma nad kappi peitsin? Kuivama. Sest ma teadsin, et kui ma nad avalikult musta pessu panen, tuleb pahandus ju.
Aa, mul on lapsest saati kerge põiepidamatus olnud. 
Mitte midagi hullu, aga et ma ei tunneta pissihäda, kuni korraga on ta hirmus suur ja tilk tulebki püksi, oli normaalne.
Et see ei ole ju tegelikult normaalne ja arst jne?
Esiteks: kust kurat pidin ma teadma, et ei ole normaalne? Ma eeldasin, et teised ilmselt panevad oma pissihäda paremini tähele, nad on hoolikamad ja seepärast pole neil siukesi probleeme, dohh.  
Teiseks: kui ma viimaks täiskasvanud olin ning arsti juurde jõudsin (kaks korda käisin, nii umbes viieaastase vahega), öeldi, et ega see ikka päris normaalne pole, ja soovitati vaagnapõhjaharjutusi. Korra anti isegi cd, mida vaadata, õpetustega, kuidas teha. 
Ma olin vaagnapõhjaharjutusi nagunii teinud ja teinud ja teinud ja mitte midagi ei muutunud, aga kui arst arvab, et sellest piisab, no siis ilmselt piisab - ja ma tulin kabinetist tulema. 
Ütleme, oma vajaduste eest seismine EI ole mu tugev külg olnud VÄGA KAUA. 
Peale Rongi olen õppima hakanud.
Sest noh, vanamoodi ei saanud elada, tuli uus mood leida. 

Kuigi mind siiamaani ajab nutma (loe: hetkel on pisarad silmis), kui palju ma negatiivset tagasisidet sain selle otsuse peale. Nii isekas ... 
Fakk, kuidas on võimalik, et te NIIVÕRD millestki aru ei saa?! oli mu sisekõne. Nüüd on: "Fakk, kuidas on võimalik, et te niivõrd millestki aru ei saaNUD?!"

Noh, kuid tulles tagasi selle juurde, et "abused child".
Ma tegelt ei saa aru hästi. Et ... ma ju tean, mis on "abused child". Pekstakse nii, et karjumine peaks ju ometi teiste kortermaja elanike kõrvu kostma (mispeale nad ignoreerivad, muidugi, maailm on ignoreerijaid TÄIS). Ei anta süüa, varasta ise endale toitu, kui oskad. Vanem on kogu aeg purjus või narkot täis ja ebaadekvaatne, hoolitsed enda eest ise. 
Midagi sellist mul ei olnud. Oli subjektiivselt halb, aga samas sain sünnipäeva ja jõulukinke (meil ei peetud nääre, ikka jõule), kalli ja kaissu, ei mingit tuhkatriinu-elu. 
Kõik oli ju - normaalne? 
Mis tähendab, et selline tundeteravus ümbritseva suhtes peaks ka ju olema - normaalne? 

Olgu, on võimalus, et ma olengi lihtsalt hästi tundlik.
Võtmes "minu kodu vaevad olid mulle nii suured, et arendasin välja võimed ja oskused neid vältida, kui vähegi sai, sest olen õrn ja saan kergesti haiget".
Selle võimaluse kasuks räägib peamiselt, milline on mu valu- ja ebamugavusetaluvus. Ehk - kuna pea kogu aeg on ühel või teisel moel paha, ma lihtsalt olen õppinud oma ebameeldivusi ignoreerima.
Aga samas: mul ei ole sellist häiritust rinnahoidjatest, imelikest materjalidest vms kui notsul. Et jah, oli aeg, kui rinnahoidjad OLID jube ebamugavad, ent kui ma sain viimaks ise osta poest, ise valida ja PROOVIDA enne, sain üpris mugava. Mis siis, et tugikaared ja materjal, mida ma nüüd väga kahtlevalt katsuksin. 
Siis oli endistest "ema vanad, kuskilt seisma pandud asjade kotist" nii palju parem, et oo!
Muide, eks enne oli aeg, mil midagi saada ei olnud. Siis jälle oli, aga et ma ei kaevanud, ei arvanud keegi, et peaks   
Kandsin selle iseostetud rinnahoidja otseselt ribadeks. S.t. mõned väikesed pilurebendid ei olnud veel mingi loobumisteema, need ma õmblesin lihtsalt kinni.
Olgu, jälle hakkan teise teemasse libisema.
Kuigi riidesiseste siltideni pole ma veel jõudnudki.

... et ma ei tea, kuidas selle mu Hirmsa Tundlikkusega on. Olen mingites asjades tundlikum küll, kui normaalne on, aga samas osades asjades jälle mitte. Nt on kõiksugu toidu valimine mulle võõras. Minule on: "See on söök, see on söök, see on söök ... Seda ma ei söö, lagrits ei ole mu jaoks söögiasi." Hallitanud koha lõikasin tomatist välja ja siis maitsesin ülejäänut. Kui ikka veel hallituse järele maitses, lõikasin uuesti ja maitsesin taas. 
Mõned veidi kahtlase maitsega puu- või köögiviljad sõin ära, sest no nii jäle ju ei ole, et kurgust alla ei saaks. Lihtsalt natuke vastik. 
Et mul olid põlved kogu aeg lõhki kukutud lapsena? Nojah, kukkumise järel mõned tunnid oli suht hirmus, aga järgmisel hommikul pohh, ma olin juba harjunud ja ei tunnetanud haavakohta valusana. Et mu vasak jalg valutab praegu ja puus on Rongist saati hell olnud? Aga midagi HULLU ju ei ole, väljakannatatav!
Ehk siis - hm, kõrge tundlikkus ja madal tundlikkus annaksid üsna sama tulemi tegelt. "See pole väärt kõnelemist ega tähelepanu andmist, nii lihtsalt on". 
Kust ma teadma peaksin, et olen tundlik?
Kas olen? 

Aga jah. See maailma tunnetamine on küll asi. Teema.
Kuidas toimida, et teistel oleks kõige parem, on mulle väga loomulik jälgida.
Maailma jälgida ja sisse võtta.
Mingi anonüümne kommentaar võrgupäevikus, aga väljendab ideed, mida üks lugejast tuttav võiks väljendada - vbla tema kirjutaski, lihtsalt anonüümselt, et ma tema pihta ei nördiks? 
Võimalus on. Kui keegi, keda ma nime järgi tunneks, tahab midagi negatiivset öelda, läheb Unknown-iks. Ilmne lahendus ju?
Inimene, kes kardab koeri, jääb seisma, kui talle Totoroga vastu tuleme. 
Kes nii väga ei karda, aga on ettevaatlik, läheb sõiduteelt mööda.
Ma ärkan üles, kui poeg kööki läheb, aga kui ta ahju avab, uinun taas rahunenult - tal on meeles, et seal on pitsa ja tühja kõhuga saab seda võtta. Kõik on korras.
... ja see ei ole normaalne, ütleb tumblr. See on traumeeritud laste värk. 
Ah, siis seepärast ei ole mul õnnestunud sellist mõistmist teistelt saada. 
Aga - ja need on suht tõsised küsimused - kust krt ma oleksin pidanud teadma, et nii ei ole normaalne mõista? Kust krt oleks ma pidanud teadma, et mu pissihädavärk ei ole tavaline? Kust krt ma pidin teadma, et ei ole normaalne pidada enesetappu kogu aeg tagataskus "no kui liiga hulluks läheb, see võimalus on ikka"? Kust, kurat, pidanuks ma aduma, et olen traumeeritud laps? 
Kust krt ma pidanuks/peaks teadma??????

Aaa, kuidas kommenteerida?
Tread softly. 
Kui sul kaasa tundvat mõtlemist ei ole, ole vait. 

42 kommentaari:

  1. Kui aega tahad tappa ja huvi päast ka, siis redditi AITA (Am I The Asshole?) sub on suht silmiavav. Seal on igasugu suva kelbast ka (eriti naljakas alateemandus on see ameeriklaste fiksatsioon pulmadega ja keda sinna kutsutakse/ei, mis seljas käib/ ei jne), aga seal on üks liik teemasid, kus teemaalgataja kirjeldab mingit situatsiooni, kus talle on ilmselgelt ülekohut tehtud ja ta ILMSELGELT ei ole asshole. No a la "meil on peres 5 last, ma ei ole küll vanim, aga ma olen ainus tüdruk, minu kohus on olnud juba viimased 5 aastat kogu perele õhtusöök teha, ma ei jõua õieti õppidagi selle pärast, kõik alati vinguvad, miski ei kõlba - ma nüüd lõpuks ütlesin viisakalt, et kuulge, ma ei tee enam, kui teile miski ei meeldi, ja üldse, miks mu vennad midagi tegema ei pea?" - ja siis kogu pere ja miks mitte ka mõni sugulane on ta räigelt läbi sõimanud, et milline tänamatus ja kuidas sa julged.

    No mingi selline räige ebaõiglus.

    Mingi selline situatsioon, kus kõik normaalkogemusega inimesed (ja enamik vastajaid) saavad aru, kui viltu ja valesti on - aga tema ei saa. Sest ta on eluaeg elanud nii, et talle on selgeks tehtud, et see on normaalsus. Ja korragi enda eest viisakalt seismine tekitab tunde, et ju ta siis tõesti tegi midagi valesti. Ja siis ta kuuleb internetis võhivõõrastelt kommentaar kommentaari järel, kuidas tegelikult probleem ei ole temas, vaid neis teistes sitapeades.
    Kohati suht vabastav lugemine.

    VastaKustuta
  2. Lugesin viimast kommentaari. Unknown.
    Delete ja miks inimesed on inimesed?!
    Aga see AbFabi vastus siin aitab.
    Osad inimesed ONGI sellised.
    Aga osad ei ole ka!

    VastaKustuta
  3. pool mu olemust on kokku võetud selles lauses: "We think people don’t care, that not noticing is a product of not caring because we have been trained in the toxic habit of measuring our worth by how well we manage others."
    Sellest mu vajadus olla vajatud. Sest kui mind on vaja, olen ma väärtuslik.
    muidu ... mitte.

    VastaKustuta
  4. Haa, ja kuidas ma märkan kõike vbla negatiivset, aga olen täiesti mittemidagitaipav teemadel: "talle ma vist meeldin" ja "ta on vist musse armunud"!!!
    Nendes asjades olen täiesti tumba. Kui selgelt sõnades ei öelda, ma ei saa aru.

    VastaKustuta
  5. Mina kui märkmete kasutaja ei saa ütlemata jätta, et vähemalt rongijärgsetel aastatel pole sa mitte kunagi elanud sellise koormusega elu nagu need märkmete kasutajad, nii et sa ju ei tea, kas sul oleks sarnase koormusega märkmeid vaja või mitte - ja sa ei saa seda ka testida, sest su keha lülitab end juba ca kolmandiku koormuse peal lihtsalt jõuliselt välja ning reageerib migreenihooga. Ehk siis põhimõtteliselt sul pole seda vaimset piiri, sest füüsiline piir tuleb nii palju varem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nii on.
      Mul on 1-2 koduvälist kohtumist kuus, 1 tähtaeg 3 kuu sees, mõned planeerimatud asjad "ülehomseks" ja ühesõnaga: vähe.

      Kustuta
  6. Nüüd on selline paha lugu, et ma tulin kommenteerima peamiselt selle tõttu, et kaks sinu väljaütlemist tegid mulle haiget. Võibolla sa ei mõelnud seda ja nii ja võibolla see ei huvita sind, mida mina arvan, aga ma seekord ikka ütlen.
    Esiteks see: ""Wtf teil peas toimub, et teil on nimekirju vaja, et asjad tehtud saaksid? Et te peate kohtumised üles kirjutama? Et teil on vaja mingit meenutust, et tähtaeg seejasee?!"
    -see on haavav. Jah, ma kirjutan asju üles, jah mul on vaja meenutust, kas see teeb minust kuidagi halvema inimese? Aga kas see annab kuidagi ühtlasi ja samal ajal ka hinnangu minu muudele omadustele? Kusjuures ka mina ärkan enne äratuskella (kui ärkamine on minu jaoks oluline) ja suutsin imiku kõrval enne tema nutma hakkamist ärgata ja enamasti ka reageerida (mõnikord olin nii sombi, et lamasin ja mõtlesin, et aga äkki ta jääb jälle magama), aga ikkagi vajan pidevat mäluabi. Aga see, et mul puudub eideetiline mälu ei ole mitte kuidagi seotud ei minu empaatiavõimega ega muude isikuomadustega, vähemalt nii ma ise küll leian. Need omadused ei ole omavahel seotud.

    Teine ütlemine: "Ahah, selle kohta ta ei öelnud mulle midagi, mis peab tähendama, et ta ei taha sellest rääkida või lausa, et ta paneb mulle pahaks antud teema tõstatamise" võibolla ei puuduta mind, ma ei tea, ma ei ole mõtetelugeja, aga ma ise olen sageli või isegi enamasti jätnud kommenteerimata selle tõttu, et ilmselt ükskõik mis, mida ma ütleksin, haavaks sind ja noh, seda eesmärki mul ei ole. Ja igaühel on õigus oma arvamusele.

    Mis puutub sellesse, et "ela nagu ise tahad", siis tegelikult mitte keegi ei ela 100% nii nagu ise võibolla tahaks vaid kõik ikkagi arvestavad mingilgi määral.. kui mitte teiste inimestega, siis mingite üldiste reeglitega, nagu näiteks oli too omandiõiguste teema - reeglid on muidugi tugev lihtsustus võrreldes tegelike vajadustega või üleüldisema õiglusega, aga inimesed, kes lasevad ennast nendest piirata, siiski ei tee kõike, mida ise tahavad. Muidugi on siinkohal ülearugi sage see nähtus, et inimene, kes mõnda reeglisse kinni jääb, ei märka selle reegli sobimatust isegi siis, kui tegelik olukord korduvalt reegliga vastuollu satub.

    Aga see: "Pikad, tunde kestvad ülekuulamised teemal "miks ma leian su kappi peidetuna mustad aluspüksid"" on olukord, mis muudaks mind ülekuulaja suhtes otsekohe vägivaldseks, sest esiteks, tänitamine pole pedagoogiline meetud ja teiseks, jah, äkki otsiks lapsele mingi muu lahenduse. Mingi vitsaandmine on sellise näägutamise kõrval kukimuki. Pluss eelmise loo kommentaariumis mainitud käitumine täiskasvanute poolt lapse suhtes... ja tänulikkuse nõudmine, mis on teine asi, mis mind isiklikult kohutavalt vihaseks ajaks.

    Nii et sul on jah traumeeritud lapsepõlv. Mõnikord saab ennast psühholoogi või terapeudi abiga sellest lahti harutada. Alati ei saa. Mõned spetsialistid soovitavadki, et selle asemel, et traumasid lahti harutada, võiks need hoopis ära summutada. Teised vaidlevad sellele vastu. Universaalselt kõigile sobivat meetodit ilmselt ei ole. Oluline on iseendaga rahu teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ...kusjuures see iseendaga (ja maailmaga, kui vaja) rahu tegemine pole mingi "naks ja valmis" teema, vaid pikk protsess.

      Kustuta
    2. alustades teisest e. teemad, millel rääkida - ma pidasin silmas vestlusi, mitte blogiposte. Et vestlused konkreetsete inimestew vahel, messenger või näost näkku.

      aga nimekirjad: ma ei tea ...
      See on mingi üldine asi kka ju, et inimesed teevad poenimekirju ka tegevuste nimekirju ja ... ?
      Ja mul ei ole vaja teha.
      Isegi olen teinud ajal, kui sai osta ainult väga piiratud summas ja siis panin sinna need kõige vajalikumad asjad hetkel. Ja pärast imestasin, et milleks, mul oli ju niigi meeles? Phmt kui ma olen enne läbi mõelnud asja, ei anna kirjapanek mulle midagi, võtab aint aega.

      Aga me teeme, mida tahame ju =) Kui me ühtlasi tahame seadusega mitte pahuksisse minna nt, siis me tahame seda rohkem kui poest vargusega saadavat asja lihtsalt.
      Me tahame asju ju süsteemis, mitte kuidagi isoleeritult ja omaette?

      Kustuta
    3. Poenimekirjadega on mul ka see, et mul on mees, kes ei söö nagu mina. Vahepeal tegi LCHFi, mis mind ei huvita, ma ei viitsigi seal peensustesse süveneda, ja vahepeal sööb ta lihtsalt mingeid asju, mis tema maailmas on normaalne toit, aga minu omas ei ole (näiteks mina ei tuleks selle peale, et ube nö kartuli/pasta asemel süüa, tema sööb). Lisaks olen mina harjumustes küllaltki kinni (võin pool aastat järjest igal hommikul süüa munaleiba hapukurgi ja juustuga), tema tahab tihedamini vaheldust. Nii et me kasutame Keepi äppi (ehk siis telefonis jagatud nimekirja) lihtsalt selle pärast, et siis saan ma osta talle vajalikke asju, ilma et ma peaksin päriselt mõtlema, milliseid ube ta nüüd tahtis.

      Kustuta
    4. Selgelt need on mingid peenemad erandjuhud =)
      Mina pealegi ei oska nutitelefoni kasutadagi =) Äratuse suudan vait panna pärast korda, mil ma üritasin muudkui nuppu vajutada ja siis poeg porises padja seest: "Tõmba näpuga mööda ekraani seal!"
      Muud mitte midagi.
      Kui ei ole endal vaja, ega ma ei õpi uus asju juurde =P

      Aga peamiselt: ega te ei pea ju õigustama, et miks te nimekirju teete!
      Lihtsalt ma kahtlustan, et mu nimekirjavabadus ei ole päris normaalne nähe. Ehk siis normaalsed inimesed teevadki neid, mul on midagi viga, et mul vaja ei ole.

      Kustuta
    5. Ma teen poenimekirju siis, kui on plaanis teha süüa 10-20 inimesele ja palju erinevaid toite (sest sellises hulgas nagunii kõik kõike ei saa süüa, üks ei talu piima, teine nisu jne), siis tuleb veel mängu see, et peaaegu kunagi ei suuda ma täpselt kõiki alguses mõeldud komponente saada (nt ei ole poes ühtegi ilusat porgandit) ja retseptid tuleb käigu pealt ümber mõelda. Ja neid muutujaid on märksa lihtsam ümber mängida nii, et mul lõpuks mingist toidust üldse suurem osa puudu ei oleks, kui mul on see n osast koosnev menüü kaasa võetud.

      Nimekirjade tegemine - nt päevakava - rahustab ka, muidu keerleb kõik kogu aeg peas ringi (stiilis "kui ma jään maha sellest Rakverest väljuvast bussist, ei jõua ma x rongile ja tuleb arvestada hoopis y rongi, mispuhul mul tuleb Tartu jõudes minna x poe asemel minna y poodi, sest x pood läheb enne kinni; ja rongis töötan läbi asjad x, y ja z"). n.ö välismälusse talletamine vabastab ressursi muu jaoks.

      Kustuta
    6. VVN, ma arvan, et mingeid peenemaid erijuhte on paljudel, lihtsalt kõigil mitte päris samad.

      Üks võimalik peenem erijuht on ka lihtsalt halb mälu. Või lausa kliinilisel tasemel mäluhäired. Või tähelepanuhäired.

      Kustuta
    7. ja pakuks, et sul on lihtsalt suht hea mälu + kergesti väsiv füüsis, nagu Rents ütles. Et ühikute hulk, mis sa päevakavva suudad mahutada, ei ületa sul lihtsalt saadaoleva mälu hulka.

      Sellega on ka poenimekirjandus seotud - kui päevakava on nii täis, et pmst koosneb terve päev minutipealt välja arvestatud süsteemidest, siis võtab see ka poeasjade meelespidamise ressurssi ära, sest poeskäimise ajal on vaja juba midagi muud mõelda või tuleb n telefonikõnet sisse või endal teha.

      Kustuta
    8. Seaduse järgi elamine, see ei lähe minu arust sinna kategooriasse, et "Ma ei riku sellepärast seadust, et ma tahan seaduse järgi elada" vaid pigem see, et seadus on ininestevaheline kokkulepe, mille eesmärgiks on, et "mitte keegi ei saaks eriti kannatada ja kõik saaksid oma võimaluse, ilma teisi kahjustama". Kuna ma mõtetelugeja ei ole, siis ma võõrastega ju ei tea, mis neid kahjustaks ja mis mitte ja nii on mul lihtsam neid reegleid järgida kui kogu aeg mõistatada, mis oleks õige. Ja kui mulle liiga tehakse, siis on ka lihtsam, kui ma saan kusagilt nö järgi vaadata - ahah, ta tegelikult rikkus minu (või minu lapse) õigusi, nüüd on mul ka õigus protestida. Sest lihtsalt inimestevahelised huvid päris tihti põrkuvad, ei mahu samasse ruumi ära. Siis on hea, kui keegi teine on kusagile piiri tõmmanud. Seadus pole eesmärk omaette vaid vahend.
      Jah, väga tungiva hädavajaduse korral tuleb see vahend kõrvale jätta, aga siin on juba küsimus, mis on kellegi jaoks väga tungiv hädavajadus? Kui nälgiv laps varastab poest saia, saan ma sellest aru ja aktsepteerin, suitsupaki vargusest ei saa aktsepteerida, kuigi saan aru, miks see tung nii tugev oli. Aga ahistajad nt ju väidavad ka, et nende vajadus kedagi näppida on tungiv hädavajadus? Noh... Sigalühel oma nägemus asjast. Keeruline.

      Muide, kas sa tead sellist blogi nagu autistielu.blogspot.com? Seal jagati hiljuti tõlkelugu ABA sekkumisest, väga häriv lugu, just seetõttu,et olukord, kus minu tundeid ei valideerita, on ka mulle tuttav - kuigi ma ilmselt ei ole autistlik.
      Lihtsalt olukord, kus inimese tundeid ei valideerita ja tema enda kogemust üldse ei usaldata, sest tal on küljes mingi silt, ongi... talumatu. Neid silte on maailmas palju erinevaid ja need kleepuvad paganama hästi, kuigi üsna paljud neist lendlevad ringi üsna juhuslikult. Mõni inimene on teflonist kattega, sellele külge ei hakka. Mõni võtab enda külge kleepunud sildid ja kasutab neid kilbi ja mõõgana. Mõni kannatab. Ja siis öeldakse talle: mis sul häda on? Ohjah.

      Kustuta
  7. Mulle tuli muide aluspüksinäite peale kohe meelde ka see, et menstruatsioonitarvete leidmine jäeti pärast kõige esimest korda sinu enda hooleks. Mis minu arust erineb nälgajätmisest ainult kvantitatiivselt, mitte kvalitatiivselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õõh. Täiega jube on kasvada sellises peres, kus ei saa isegi ema vms vastutava täiskasvanu käest küsima minna: "mul on sidemed otsas, mida ma teen?".

      Kustuta
    2. See on nüüd ... noh ...
      sümptom, mitte põhjus.
      Ehk miks ma ei läinud oma mensumuredega ema juurde? Mitte seepärast, et ma oleks kartnud, et ta hakkab mu peale karjuma vms.
      Ma ei tahtnud talle jama juurde tekitada ellu. Tahtsin, et ta oleks rõõmus ja ei peaks minu asjade pärast muretsema või häiritud olema.
      Võiks vähemalt notsule tuttav motivatsioon olla =)
      Ma tahan, et mu peres oleks kõik rõõmsad ja see tähendab, et kannan oma mured ise ära.

      Kustuta
    3. see motivatsioon on põhimõtteliselt mulle tuttav, aga see käis suurte murede kohta, mitte olmedetailide. Menstruatsiooniasju sain ema käest ikka küsida, see ei olnudki ju õieti mure, vaid konkreetne küsimus, millele saab konkreetse vastuse pakkuda.

      Kustuta
    4. =)

      Saate aru, ma tegelt tahan ju uskuda, et trauma ja värk. Mulle meeldib see mõte. Sest seletab nii palju - klapib nii hästi!
      Ja siis ma otsin variante, et äkki ikka ei ole, sest ei saa ju ometi minna miski nii nagu mu meelest hea ongi?!

      Kustuta
    5. tead, minu arust tglt ei ole vahet, kas põhjus on puhtalt see, et sa ei tahtnud muret teha, või et "hakkab karjuma". Nii või teisiti sul emast murede puhul abi igatahes ei olnud, isegi selliste olmeliste ja konkreetsete murede puhul, ja on üsna usutav, et see võib tekitada üldise ebaturvatunde fooni. Selleks ei pea su ema ju otse milleski süüdi olema.

      Kustuta
  8. ma võin ka kirjeldada, mis minu peas toimub seoses nimekirjadega. ei jää jah midagi tegemata ilma nimekirjata, püsib meeles küll ja kui ei püsinud, polnud nii oluline. aga sellest ajast, kui hakkasin teadlikult tegema nimekirju ja märkima üles, mis millal juhtuma peaks, on peas... lihtsalt rohkem ruumi. mõnusam, lõõgastunum olla. just see, et ei pea mingeid infoühikuid hoidma ei teadvuses ega alateadvuses, vaid mõlemad (teadvus ja alateadvus) teavad, et kõik on kontrolli all, asjad on kirjas, võib lõdvaks lasta ja mõelda mingeid oma, mõnusamaid mõtteid. minu elu- ja unekvaliteedile ja vaimsele tervisele on see mõjunud hästi ja seega jätkan märkmete tegemist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah, just. Vaimsele tervisele ja unekvaliteedile.

      Aga see on vist depresssiivsuse-ärevuse teljel pigem ärevate inimeste teema, mistõttu ei pruugi VVN olla sellega kokku puutunud.

      Kustuta
  9. Ma esialgu mõtsi, et hoian jälle mõnda aega eelame, põhjusel, mida Morgie nimetas – “olen sageli või isegi enamasti jätnud kommenteerimata selle tõttu, et ilmselt ükskõik mis, mida ma ütleksin, haavaks sind ja noh, seda eesmärki mul ei ole.” Ja üleüldse on Morgie jutt nagu minu kirjutatud, vaid selle väikse vahega, et imikunutu asemel ärkan mina enne kutsikakiunumist =) Ja ka iga viimne kui muu kommentaar, mis siiamaani selle posti all ilmunud, on justkui minu sulest, kaasa arvatud periooditi ketodieedil olev mees.

    Siis veel… ma mõtlesin eile esikuseina värvides pikalt teemal “traumeeritud laps”. Ja sellest, KUI jube valesti on ühiskond üles ehitet, et… ma pakun puusalt, et vähemalt pooltel lastel, kellest peaksid stabiilsed, õnnelikud, toimetulevad ühiskonnaliikmed kasvama, seda teha ei õnnestu. Miks meil muidu nii palju õnnetuid inimesi on? Ja miks muudkui kuuleb säärast, et tüdrukule tuli esimene menstruatisoon shokina ja poiss polnud isa meelest piisavalt meheklik ja ja ja… Selles ei ole süüdi ÜKS vanaema/vanaisa. ÜKS põlvkond. See on olnud mingi jube muster, milles mina kedagi konkreetset süüdistada ei oska – äkki keegi teine siin oskab?

    Mul endal oli, kui takkajärgi pilt kokku panna, tore ja turvaline lapsepõlv. Vähemasti niimoodi ma tunnen, ja ma olen sihukest happy go lucky tüüpi kah, kel suht kerge elada, olgu elu parasjagu nii jube kui tahes. Aga kui ma lapsepõlve detailidele tagasi vaatan, siis… viimane kord, kui ma kere peale sain (rihmaga oli isal kombeks), olin 15 või 16. Kolmandas klassis tuli ema mind õhtul koolimajja otsima, istusin aknalaual, koju ei julgenud minna, sest olin oma elu esimese halva hinde saanud. See hinne, muide, oli 4. KOLMANDAS klassis. Olin lapsena jube närb sööja, sest bipolaarsel isal, intelligentsel, säraval, sigaandekal inimesel oli kombeks laste pahategusid söögilauas lahata. Just, see jube küsitlus, MIKS sa nii tegid, ja sul ei jäänud muud üle kui taldrikusse vahtida ja vaikida, sest seletust kas ei usutud või polnud see piisav või sa lihtsalt ei julgenud öelda. Ma ei hakka siin rohkem, niigi kapiukse laiemalt avanud kui plaanis oli. Kas ma käin definitsiooni “traumeeritud laps” alla? Ma ei tea. Ma ei olnud mingi erand tol ajal, pigem oli mu kodune kliima sulavõi võrreldes mõne teisega.

    Kuhu ma nüüd selle tiraadiga jõuda tahtsingi? Aa, OK. It takes two to tango. Kaasatunne, jaa. Inimlik vajadus. Sama inimlik nagu tahtmine, et sind pidevalt eemale ei tõugataks, lollakaks, vähem peenhäälestatuks, ajudeta massiks ei peetaks =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul on inglise keeleruumist jäänud sel traumeerituse teemal silma kaks väljendit "internal locus of control" ("asjad juhtuvad, mina tegutsen" vs "asjad juhtuvad minuga") ja "resiliency". see viimane on ülipõnev asi: osad lapsed lihtsalt tulevad absoluutselt kogu horrorist traumadeta läbi

      Kustuta
  10. Keegi on lugenud Aldous Huxley "Saart"? Vot NIIMOODI tuleks lapsi kasvatada, nagu seal tehakse.

    VastaKustuta
  11. Ka inimeste konstitutsioonid on erinevad.

    Vladimir Levi ütles selle kohta kunagi lapsepõlves kogetu mõjust eri lastele jube hästi - "kust õhuke on, sealt rebeneb."

    Ma olen kuulnud ka ühest perest suht sarnase kasvatusega õdedest, kellest ühel on sama valus vajadus hea olla nagu VVNil ja teisel on kuidagi lihtsam. Ju nad siis juba sündisid erinevana ja kodune surve mõjus seepärast eri moodi (kuigi mängivad ka tegurid nagu "kes oli mitmes laps" ja "millised õpetajad koolis sattusid" jne).

    Ma ei võta VVNi selle postituse peenhäälestuse juttu mitte sellena, et kui mul nii pole, olen ajudeta mass, vaid just sellise saadud vigastuse kirjeldusena nagu seal tumblris. See ei ole mitte hooplemine, vaid taipamine "mul on probleem". Või noh, Rents ütles kunagi siin blogis mingi postituse sabas täpselt sama asja kohta umbes "see pole vajadus, see on hälve" ja VVN ei solvunud siis ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul on iseenda näitel üks selline hälbenäide kohe käepärast - et millalgi teismelisena vaimustusin ja rõõmustasi ma juba selle peale, et keegi enam-vähem omavanune (st raadiuses miinus kolm kuni pluss kuus-seitse aastat) käitus minuga enam-vähem normaalselt. "mõelda vaid, lubab mul samas ruumis olla ja ei ajagi ära". Ja mingi ajani uskusin ise, et see rõõmustamisvõime on hea omadus - mõelda vaid, nii kerge on rõõmustada.

      Aga pikapeale sain aru, et kui ma lati nii maadligi lasen, näitab see tegelikult, kui palju halba ma teistest eeldan. Lihtsalt mul oli põhikooli algusega skaala paigast ära läinud, mis käitumist on teistelt normaalne oodata ja millist mitte, ma ei saanud aru, et halb on halb. Rentsi parafraseerides, see ei olnud minust tolerantne, see oli hälve.

      Kustuta
    2. Notsu, jaa, ma sain kah niiviisi aru - taipamine, "mul on probleem". Mis on super, sest kui on taipamine, on võimalik ka lahendus.
      Märkisin peenhäälestatust lollakaks nimetamise kontekstis, oleksin pidanud selgemini sõnastama.

      Kustuta
    3. Ning Notsu, jaa, just, inimeste konstitutsioonid on erinevad - täpselt seda minagi silmas pidasin, kirjutades, et MINA olen happy go lucky tüüpi.

      Kustuta
    4. Tulin peenhäälestuse teemal täpsustama. Mida silmas pidasin, oli: mul on jäänud mulje (mis täitsa vabalt võib täitsa vale olla), et VVN peab teisi inimesi (või noh, enamikke neist) ... eee... otsin sõna... mühakateks. Et teistel ei ole peentunnetust. Mis omakorda teeb neist lollakad, nö. ajudeta massi. VVN, paranda mind, kui ma eksin – ma loen sinu kirjutatut ju üksnes läbi omaende tunnetuse, ükskõik kui täpselt sa väljendud – sõnadelgi on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus.

      Kustuta
    5. hmm. vbla ei näe mina seda lihtsalt seetõttu, et ma usungi, et ma olen paras mühakas. Mul õnnestub alatasa mööda mingeid pangesid kolistada. Nii et jah, mul ei ole va teiste inimeste tajumine suurem asi ja teiste peale ei mõtle ma kogu aeg ka. Kusjuures vaadates, kui raskeks see elu teeb, siis ma vist hästi ei tahagi paremini tajuda. A ega see minu tahtmisest nagunii ei sõltu.

      Kustuta
    6. ma üldiselt

      ma ei kasuta (kunagi) terminit "ajudeta mass", sest see ei tähenda minu jaoks midagi - peale selle, et halvustab.
      Aga kahtlemata on osa mu "inimesed on lollakad!" korrutamisest märkus iseendale "nad ei saa midagi aru". Phmt "isa anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad", ainult et kibedus on kaasas kah.
      Et see on normaalne, kuidas "nad" ei saa aru, ei saagi oodata, et saaks - aga kahtlemata ON see samas mõru tõdemus.
      Mulle ei meeldi, et nad aru ei saa.
      Nagu ÜLDSE.
      Ehk ma nägin tõesti võtmes "kui nad ei näe, nad järelikult ei hooli, sest mina ju näeksin nende asemel kohe - ütlesin selgelt, ilmutasin tekstis ikka ja jälle vihjeid, kui kokku saime, rääkisin ka sõnadega - mida ma VEEL saanuks teha?"

      Ma arvan, nüüd on vast seda mõrudust vähem. "KUIDAS nad ikkagi aru ei saa???"
      Aga ega see muutu, et aru ei saa. Vbla ma võtan seda lihtsalt vähem isiklikult.

      Kustuta
    7. Muide, notsu, sa oled üks inimene, kelle peale ma kindel olin - et uurib seni, kuni saab aru, ei pane mingite täiesti absurdsete asjade järgi paika ja siis mina nagu peaksin tõestama, et ma kaamel pole.
      nii tore tunne oli!
      Ikka on =)

      Kustuta
    8. see on siis, kui ma juba uudishimulik olen ja oma tähelepanu inimes(t)e peale lülitanud.

      Aga ega ma alati ei ole. Ma olen nt tüüpiliselt see, kes saab kõige viimasena aru, et keegi tuttav ootab last.

      Kustuta
    9. Aga VVN, mis oleks kui me püüaks seda vastastikku teha – ei paneks üksteist absurdsete asjade järgi paika? Oleks kuidagi palju... lahedam. Kõigil. Muidugi, ma ei tea, äkki sul on kusagil internetisügavustes rohkearvuline ja fantastiliselt vinge suhtlusringkond, ja meie, su blogikommentaatorid (ma ei pea siin mingeid Anomaalikaid ja Unknowne silmas, eks) jääme neile pikalt alla. Aga mulle isiklikult tundub, et enamus meist siin pole mingid Perekooli käod, vaid mõistlikud, elukogenud, hoolivad inimesed, ja (jällegi mu rangelt isiklik arvamus) mul on tunne, et me justkui pole seda ukse nina ees kinni löömist ära teeninud, mis iga jumala kord juhtub, kui sinul ja meil vähegi eriarvamused on. Samas, jah, sinu blogikodu, sinu reeglid, ja nagu ma juba öelnud olen, ega ma omaenda kommentaariumis kah erilist kannatlikkust üles ei näita =)

      Kustuta
    10. =)
      Ma nüüd natuke salajutuna (aga aint natuke) ütlen, et ma olen seda arusaamist netis funktsionaalse lugemisoskuse värgiks pidanud. Et on inimesed, kel see on ok, on inimesed, kel see on natuke nihkes ja siis on inimesed nagu Ox-Anomaalika-Bitt Koin, kel see absoluutselt puudu on.
      Kes ei omagi võimet lugeda seda, mis kirjas, vaid kes loevad mingi oma seisukoha järgi.
      Alati.

      Ja ma olen ikka veel absoluutselt ebatolerantne nende osas.

      Isegi kui olen teinud enda kui traumeeritud lapse teemal avastuse praegu.
      Sest ma lihtsalt ei talu seda ära. Ma sain paari päeva eestjälle sama õudus-depressiooniahastuse, mis koerakakateema ja ebapärlikarbiteema peale.
      Minu jaoks on mitte mõistetud olla ilmselt just seepärast kohutav, et mul on sees see enda hindamine selle järgi, kuidas ma teistele mõjun. NII ÜLDSE ei talu ma seda, kuidas minust ei saada aru.
      Nagu NII ÜLDSE.

      See vist ongi kõige hullem asi, mida ma suudan välja mõelda.
      Elusalt põletamine, sest ma seisan millegi eest, mis teisele poolele vastumeelt? Läheb. Ok, on jube, aga on mu maailmapilti mahtuv ja ega ma nüüd valu nii palju pelga ka, et see talumatult kohutav oleks.

      Aga elusalt põletamine, sest seletan, kuidas ma seletan, nad on otsustanud, et "NÕID!" ja ma ei suuda neid kuidagi ümber veenda, sest neil on juba vastus peas olemas?
      Vat see on tõeline märtrisurm. Mul tuleb enesehaletsusest pisar ka silma praegu.
      Kusjuures see tundub mulle palju tõenäolisem.
      Nad ei tea, mida nad teevad ...

      Kustuta
    11. Epp, sina (nagu nt ka Rents) olete need "natuke nihkes" lugevad inimesed.
      Ma ei arva, et halvad inimesed sellepärast.
      Ent mul on kohati raske taluda JUST NIMELT sellepärast, et ei arva, et halvad inimesed.
      "Kuidas siis nii, arvasin, et tark, tore ja arusaaja inimene ja nüüd NIIIIIMOODI?! Issandjeesuskarmaallah, mida ma teinud olen, et mind sedasi karistatakse???"

      Ja kui ma väljendan, siis on see tegelt kompliment.
      Sest kui mõtlen, et lootusetu, temaga pole mõtet rääkida, tema on täiesti iseenda sees kinni, olen kas vait või kustutan.
      Kui ma vastan, on juba hästi.

      Kustuta
    12. Ahaa! Vot sellest saan ma jube hästi aru. Mul on täpselt samamoodi. Või noh, mitte TÄPSELT, st ma ei heida sedasi meelt nagu sina, aga põhimõte on sama). Oot... me siin nüüd teeme vastastikku komplimente või? =)

      Kustuta
    13. ... läks natuke aega, et mõista, miks ma nii ükskõikne olen.

      Muudkui mõtlesin, kuidas ma registreerin ära ja asun midagi ette võtma, kui on mingi JAMA, keegi on õnnetu ja ma kohe tahaksin maailma paigast nihutada, et ta ometi rõõmsam oleks.
      Aga sina, nagu sa just ütlesid ka, oled happy go lucky tüüp.
      Mis tähendab, et mul on "ah, see saab ise hakkama, tema probleemidega ma ei tegele".
      Mind tõesti köidavadki ainult inimesed (khm, mehed =P), kelle juures ma tunnetan, et on mingi väga suur ja piinav JAMA.
      Aga inimesed, kes on isegi rõõmsad, ei huvita mind mingil ... tundetasandil. Ahah, rõõmsus ja rahu, selge, mind pole sinna vaja - tegeleme seal, kus ON vaja.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.