teisipäev, 6. juuli 2021

Pillerpall

Laps (see, keda ma vahel hoidmas käin) on VEEL nunnumaks läinud. 
Tähendab, tegelt see ei ole võimalik, eks ole. Ütleme siis: tema nunnusus on nüüd teistsugune. 
Ütleb asju nagu: "Mäu!" (kassi kohta), "Auh-auh" (koera kohta), "Mämmämm" (söögi kohta) ja "Bää-bää-bää" (ei tea, mille kohta). "Puu" (ei tea, aga kahtlustan, et see VÕIB olla "Juua") ja "Tit-tit-tit" (kah ei tea, mille kohta). 
Ja no ma ei suuda, kui armas ta on, kui asjalikult kivikesi ümbritsevalt platsilt jalgrajale tõstab ja  sinna juurde: "Tit-tit-tit" seletab. 

Samas, sõnu, mille kohta mina arvaksin, et need on umbes iga tite esimesed (sest minu tütrel olid ja Poeglaps ajas üldse kaks aastat läbi umbes seitsme sõnaga [tavalised esimesed kuulusid nende hulka] ning hakkas siis kahe nädala jooksul lausetega rääkima), ta üldse ei öelnud. "Emme", "Aitäh", "See", "Anna", Ei". 
Mitte midagi sellist.
Ta ütles "Opsti!" kui istuli kukkus, vbla on see umbes samaväärne "opa"-ga, mida minu laps sülletahtmise korral ütles. Aga võibolla ka mitte. 

Igatahes on nüüd katse-eksituse meetodil kindlaks tehtud, et ka samast rahvusest lapsed, kellele räägitakse erinevaid asju, hakkavad ütlema erinevaid sõnu. Muidu ma ikka arvasin, et "Emm!" ja "Atah!" on lihtsalt mingid häälikud, mis Eesti beebidel loomulikult huultele tulevad ja siis me jubedalt rõõmustame: "Oo! Sõna!", kordame seda ja laps saab üpris ruttu selgeks, et seda tasub korrutada, kõik rõõmustavad.
Samas "opa-" asi oli ääretult veider.
Mina ei kasutanud sellist sõna enne kunagi, kuni Tütarlaps tollega välja tuli. Mina ütlesin: "Tahad sülle?" kui ta seisis mu ees, käed püsti, ja võtsin ta sülle. Kui ta siis hakkas käte püstiajamisele lisaks: "Opa" ütlema, ma muidugi võtsin sõna üle, aga siiamaani ei saa aru, kust see tuli. 
Pole isegi sarnane sõnaga: "Sülle!"
Aga noh, kuna ma ei ole ainus inimene, kes temaga suhtles, ju kellegi teise sõnavara hakkas külge. 

Muidu, mina olin see peenutsev ema, kes ei öelnud "auh-auh" ega "muu" ega "mämmämm". Mina ütlesin "kutsu" või "koer", "lehm" ja "süüa". Kusjuures ei saa öelda, et ma samas poleks näiteks pildiraamatus nähtavaid loomi iseloomustanud. Lihtsalt minu iseloomustus ei olnud: "Näe, see on lehm. Tema teeb: "Muu!"" 
Minu iseloomustus oli: "Näe, see on lehm. Temalt saavad inimesed seda piima, mida me poest ostame!"

Rääkimata sellest, et mämmämm. 
=D
Ma varieerisin sõna "süüa" sellega, et "einet" ja "ampsu" ja toidu nimetus (nt "putru"). Aga mul ei tulnud: "Mämm" loomulikult ja ega ma ka ponnistanud, et PEAN sedasi ütlema. 

Olgu, see selleks. 
Titt on ääääääääääääääääääärmiselt nunnu, tahtsin öelda. Tõsi, kui ei ole teda kogu aeg tõstnud, on viisteist kilo ikka päris ränk koorem. Peale ärkamist oli lapsuke väga rahulolematu, et ainult mingi võõras nägu siin, oma ema polegi või?! Nii et vedasin teda süles ringi, tuvastasin, et ta on vait, kui seisan nii, et ta näeb ust, ja siis seisin, laps õlal, ja väsisin ja väsisin ja väsisin.
Õnneks tuli ukse peale (mis oli lahti) naabripoiss ja siis titt unustas oma hädad, sest teist last oli nii põnev jälgida. 

...ja siis ma tulin koju, sain siin natuke õhtutseda, läksin voodisse ja enne magamajäämist tõusin uuesti, sest pojal ilmnes toidumürgitus.
Oksendas ja oksendas.
Nii et koeraga õueminek jäi mulle ja järgnes raamatulugemine vaheldumisi toetav emme olemisega, ja oi, kell veerand viis läksingi juba magama.  
Jai. 

6 kommentaari:

  1. Ma hoidsin ülikoolis ühe keeleprofessori last, kellega ei tohtinud kasutada sõnu nagu pissi ja kaka, sest tuleb rääkida normaalses keeles. Nii et laps ütleski mulle, et tahab kusele. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. huvitav, kuidas "kusi" normaalsem keel on kui "piss"? urineerima oleks pidanud! (maitea, mina k2in siiamaani pissil, mitte kusel...)

      Kustuta
    2. sama.
      Vbla vahel harva juhtub kusel käimist ka.

      Kustuta
    3. Vat ei oska öelda, tol olin ma ise alles vaevu täisealine ja ei mõelnud nende asjade peale. Ehk on asi selles, et kusi on nö meie OMA sõna (samal kujul ka soome keeles ja sarnane liivi keeles jne), samas kui piss on sakslastelt võetud (ja sakslaste Piß/Pisse tähendab ikka kust, meie oleme miskipärast siia selle pehmenduse juurde pannud).

      Kustuta
    4. :D Isver, Rents, see tundubki tegelikkuses päris naljakas. Mul tekkis kohe ettekujutlus kuidas titt istub näiteks potil ja ühel hetkel hüüab:"Valmis! Sitt tuli!"
      Veidraid lapsevanemaid on uskumatult palju, tean oma tutvusringkonnast mitmeid, kes ei luba oma väikelastel pöörduda endi poole tiitlitega "emme" ja "issi" vaid nõuavad rangelt "ema" ja "isa" kasutamist ning sellest veelgi õõvastavam äärmus on laste range sundimine pöördumaks vanemate poole loaga kasutamaks AINULT vanemate eesnimesid.

      Kustuta
  2. Ma kasutasin lapsena "opa" või "hopa" sõna hoopis selle kohta, kui isa mind õhku loopis ja kinni püüdis, see oli lõbustus, mida ma tellisin iga õhtu. Süllevõtmise kohta ei teadnudki, et saab seda pruukida, kuni tuttavad lapse said ja neil oli "opa" süle sünonüüm (täielik käändsõna, "opasse-opas-opast").

    Õhkuloopimise kohta tundus nagu loomulik onomatopöa, see häälitsus, mis lapsevanemal selle pingutuse peale peaaegu iseenesest hingamisega tuleb.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.