Räme suht

Mul on olnud paljuraske aeg vahepeal.
Mitte kogu aeg, aga viimane nädal.
Nüüd on jälle suht ok, peavalu taandub, vist lähen varsti magama. Valu väsitab ja pea on valutanud - ja vahepeal ILGELT valutanud - nii umbes eilasest hommikust alatest.
Ma ei suuda alati olla tark ja hea ja vahepeal oli nii palju vapustusi, et ei suutnudki.

Juhtus igasugu asju. 
Ütlen uuesti: IGASUGU asju. 
Oli ka üks siuke päev, nagu mu kontsentreeritud mai . Lihtsalt hullus hulluse otsa, üksteisega seostumatud, aga räigelt räiged. Veel selle lisaga, et ma ise ütlesin ka sellist asja, et kui teine pool seletas, et ok, kujuta nüüd ette, kuidas sul on sõber ja talle öeldi nii, mida sa tunneks?
Ja mul oleks raudselt: "Püha jumal. Appi. Mine räägi politseiga igaks juhuks!" 

Ma isegi ei hakka teile seletama, et mis ja kuidas. Kuigi osasid asju saaks. Aga piisab sellest, et ma olen siiamaani vapustatud ja ebakindel ja sain siukse peavalu, et lase aga olla. Mai lõpust saati olen peavalupärvikut pidanud ja midagi nii hullu polnud veel sisse kandnud.

Ma ei ole viimast jutumustandit isegi vaadanud. Korra tegin faili lahti, õhtul panin uuesti kinni.
Küll aga sättisin kokku luulekogu käsikirja (sättisin kokku "mida", osastav kääne). Valmis ei ole, aga tubli tükk tööd on tehtud. 
Ja mul on juba palav. Kuigi õues on aint 23 kraadi sooja, mu jaoks on seda juba palju. Õnneks päike ei paista ja öösel oli äike.
OHHHH kuidas ma äikest armastan. Mismoodi taevasse tekivad täiesti isemoodi valgused. Uuesti ja uuesti.
Vaarikaid ja välguvalgust!
Mulle on palju ilusaid soove soovitud sünnipäevadeks, aga see oli ekstraklass, paremin soovida enam ei saa. Aint samal tasemel.

Tegelt, loojang enne öist äikest oli ka imeline. Seisin veerand tundi, rääkisin telefoniga ja samas imetlesin. Oo Mu Jumalanna. Kollane ja sinakashall, hõõguvad pilveservad, joonistuvad pildid. 
Kas sina näed päikeseloojangus või -tõusus pilte? Mina näen. Piisavalt usutavaid, et jäin korra rongiga kooli sõites magama, ärkasin, vaatasin aknast õue ja õudus. Ma olen vale rongi peal, jäin magama ka ja sõitsin kurat teab kuhu, siin on järv ju!!! 
Siis mõtlesin, et oot. Ma sõidan kooli POOLE, mitte tagasi, ma ei saa vale rongi peal olla. Vaatasin uuesti. 
Päikesetõus. Pilt selles. Lilleküla jaama jõuame kohe tegelt. Mingit järve ei ole, mulle aint tundus. 

Praegu mõtlen, et rongis enne kooli magama jääda ei ole vist päris tavaline. 
Ma olin vist väsinud =P
Ma tegelt olen elus korduvalt pikemaid perioode väsinud olnud. Vbla seepärast ei ole ma võtnud Tütarlapse beebi olles kestnud ja kestnud vähem-kui-kuuetunnise unega öid või aega, kus ma nii palju tegin, et magasin umbes kuus tundi regulaarselt, millegi erilisena.
Jah, ma olen unepuuduses. Mis see on mingi vabandus või? Elu ju lihtsalt.

Kuigi väsimuse osas ei löö miski üle mu vaimse tervise praktikat autistide koolis.
Sellises, kus käisid mitteverbaalsed või väga vähe verbaalsed lapsed, kus klassid olid neljalapselised ja ei õpitud mitte tähti, vaid laoti mosaiike, räägiti koduse elu tavategevuse lahti, et miks, ja tutvustati kalendrit. Need on talvekuud ja mis toimub talvel. Need on kevadkuud ja mis juhtub kevadel. Jms. 
Ja pool päeva olid pikkkkkkad vahetunnid. 
Kuu aega igal tööpäeval kaheksast neljani.

Seal oli üks poiss.Tähendab, muidugi oli mitmeid poisse, aga juttu tuleb sellest ühest.
Hästi leebe ja rõõmus. Soe laps. Väga nägus. Kuid samas tohutult aktiivne ja tema tähelepanu oli vaja kogu aeg hoida ja köita, et ta paha peale ei läheks.
Olid mingid keelatud asjad. Umbes sellised, et telekat ei tohi näppida, ainult õpetaja lülitab selle sisse ja välja, ei tohi asju aknapilust õue pilduda, ei tohi teistel näos elada, nende nina all käsi raputada ja nende tähelepanu nõuda jms.
Lööma või karjuma ta ei kippunud nagunii.

Neil oli kaks vaba mängimisega täidetud tundi enne, kui väikebuss nad koju viis, ja ma sageli istusin sel ajal mati peal maas ja lugesin tollele poisile suurte tähtede ja piltidega raamatuid ette.
Teate küll neid papiraamatuid. Kaks lauset leheküljel stiilis: "Konna maja oli seene sees. Tal oli roheline voodi," ja tervet lehekülge täitev pilt.
Lugesin ette ja tema keeras lehti.
Selle juures jäin pidevalt kolmeks sekundiks magama, kui ma parajasti ei lugenud ja ta lehte keeras. Siis ta koputas raamatu peale, ma ärkasin ja lugesin edasi.

Selline tase väsimust.

Jaa, kõvasti aastaid kulus, kuni ma kirjandust lugedes ja teiste kogemusi teada saades taipasin, et olen ka autist. (Ja siis veel umbes 7 aastat, enne kui mind kaks aastat ATH-teemal nõustanud psühhiaater seda taipaks ja mu ära diagnoosiks, kuigi ma vähemalt kolmele enne olin seda juttu rääkinud ja keegi neist ei olnud mind diagnoositavaks pidanud.)
Aga  tegelikult see, mida kogesin, on väga autistlik. 
Ehk mul oli seal kogu aeg tähelepanu maksimumi peale keeratud, Kui ma jäin viieks sekundiks teadetetahvlit vaatama, oli keegi juba endal püksid jalast kiskunud ja valmistus neid õhutusakna pillu toppima.
KOGU AEG pidi kõike märkama. 
Ja see väsitas. 
Autiste väsitab normaalne elu, sest nad/me märkavad/märkame palju ja ei suuda seda tähelepanemist välja lülitada. Kogu aeg tuleb infot sisse ja see kurnab. Kes läheb selle peale rohkem lukku, kes vähem. Kokkujooksmised. Kontrollimatus.
Mina lähen emotsionaalseks ja ei suudagi end eriti kontrollida. Või kui on situatsioon, kus mul on tunne, et mitte mingil juhul ei tohi end ohjest välja lasta, väsin kohutavalt ära. 

Huh. 
Ja kui ma olen ühest tugevast emotsioonist omadega läbi ja teine tuleb kohe otsa, lähen väga katki. Kui kolmas veel, ma ei ole enam ma ise eriti. 
Lähen meelest ära. 

Nüüd on jälle suht ok.