Vesi tuleb taevast, see taevas on hallll, puud nii rohelised - tumedad suverohelised juba - ja maailm võtab vaikselt seda kuju, kus mu elu on täis pigem võimalusi kui kaotusi.
Muidugi on mingid asjad, mis üldse ei ole teema, mis ilmselt niipea ei ole teema - aga see, et mingitele teemadele ei pööra tähelepanu, tähendab tegelikult seda, et saab teha muid asju ja oo.
Vabadused.
Võimalused.
Mõelge, mul on tegelikult lõpetamiseni ainult pool aastat. Kursusetöö on valmis phmt (tänu i-le, kes võttis mind motiveerida imelise järjekindlusega) ning juhendajalt absoluutse heakskiidu saanud, kõlbab ka lõputööks, kui lisan veel ühe peatüki hooliva õendusabi tähtsusest. Praktika on tehtud ja selle paberid ning -tööd peaaegu korda aetud.
Pool aastat, ja ma võin minna kuhu tahes.
Teha mida tahes.
Ma võin võtta oma lapsed ja mõneks aastaks riiki vahetada. Võin linna vahetada. Mul on luulekogu jagu materjali koos, vaja ainult asju ajama hakata. Mul on peaaegu valmis romaan. Mul on seljanõgu nagu unelm ja paar sinihalle silmi, mida kiidetakse üle päeva igasuguste inimeste poolt ikka ja jälle (ma pole siiamaani aru saanud, mis neis erilist on peale selle, et nad on minu omad) ning suu, mille puhul ma saan aru, kui suur ta on, ainult praegu, kui ma vähe naeratanud olen ja kui siis aeglaselt jälle naeratama asuda, ma korraga tunnen, kuidas see naeratus aina venib ja venib laiemaks, ja taipan, kust mu poeg oma ilusa suure suu on pärinud.
Oh, see hommikune õunasiider ja me Adaga koos kumbki oma arvutis istumas, vaheldumisi juutuubist lugusid valimas, laisk vikerkaar vormub taevasse ja kuhugi ei ole kiiret!
pühapäev, 8. juuni 2014
neljapäev, 5. juuni 2014
Jooksev naine
Mõnikord teevad unenäod ikka oma väga-parima, et ärkaksin stressitasemega, millega pean voodis jupp aega rahunema, enne kui tekib mingi motivatsioon end sealt välja veeretada.
Nagu misasja.
Mida, aju, mida?! Miks on vaja genereerida unenägusid, kus ma olen täiesti uskumatult nõme, imepäraselt ja irreaalselt nõme - nii nõme, nagu ma poleks ka 15-aastasena olnud - ja samas kõik see põde ja süütunne ja häbi on umbes nagu mu praegusel minal oleks seepeale? Kus on õppetund?
Et olla hea on tegelikult siiski parem kui olla halb?
Rsk, mu alateadvus on ikka veel nii lame, nii lame. Mitte kunagi ei saa ma sealt mingeid ägedaid tarku ja sügavaid sõnumeid, alati on mingid ilmselged asjad kerges soustis või siis mõttetu lihtsakoeline meelelahutus, vahel ka tapmise ja tagaajamisega.
Aga need tänased unenäod olid ikka klass omaette.
Teine uni veel läks kuidagi. Seal ma põhiliselt jooksin ning kui ma ka millegi muu kohta ei saa aru, et miks, aju miks?, siis see on vähemalt loogiline teema.
Olen viimasel ajal palju jooksnud ja kuna jooksuvõime määrab suures osas ära see, kui palju valu ja ebamugavust sa oled parasjagu valmis ära kannatama, mul aga on nii sitt olla pool aega, et phmt saab füüsilise valuga vaimset lämmatada ja nad taandavad teineteise ära, olen jooksnud ka silmapaistvalt kiiresti, mitte ainult enda kohta päris pikalt ja kaua. Ise ka imestan kohati, et kuidas jaksan.
Unes, niisiis, oli mu elus halb hetk. Peaaegu nii halb, nagu esimese unenäo järel päriselt olnukski, võib-olla mõnevõrra halvem, kui päriselt on, ja siis ma ei osanud enam muud teha, kui viskasin kuskil ebamäärasel Mustamäel või hoopis kuskil Silikaadi peatuse kandis või ma-ka-ei-tea-kus oma koti suvalise pingi peale ja jooksin kahe teismelise sõbraga võidu.
Algul olid nemad kõvasti kiiremad, aga kuskil 200-300 meetri järel väsisid ära, mina selle aja peale hakkasin aga alles hoogu sisse saama. Nemad jäid kuskil autode vahel seisma ja naerma, mina lihtsalt jooksin sealt minema, ei teadnud kuhu ega omanud ka mingit ettekujutust, kuhu kanti jõuan: mingid võõrad kohad, võõrad majad,võõrad bussid... vahepeal väsisin, kõndisin 100 m, kuskil sõitsin huupi paar peatust ühistranspordiga, ja jooksin jälle edasi.
Lõpuks olin ilmselgelt teises dimensioonis, tänavatele tekkisid hobuvankrid ja majade ümber kollased õlgedest hernehirmutised, ja ma hakkasin läbi jooksma mingeid oma eluloos tähenduslikke punkte, et aru saada, mismoodi ma siis siin maailmas toimin; kas on veits parem seis kui seal, kust ma jooksma asusin? Jooksin neid paiku läbi, rääkisin elanikega, oma sõprade ja sugulaste ja õpetajatega, ning sain aru, et absoluutselt sama sitt on.
Halbus oli teiselaadiline, aga samaväärne eelmise maailmaga.
Lõpuks jõudsin kuhugi hobusetalli, kus nad hoidsid mu eelmist, jumalikku kehastust, hobuse kujul. See oli kuidagi normaalne, et ta seal oli ja et ta hobune oli, ja ma seisin latri ees ning ohkasin, et näed, näed, kunagi kui me jumal olime, oli elu nii paljutõotav, aga nüüd on nagu on. Sina oled hobune, mina olen... maiteamis.
Ja siis läksin välja ja jooksin edasi. Suvalises suunas.
Mõnes mõttes oli see nagu isegi vastuvõetav uni. Sümboolse olukorrakirjeldusena suht adekvaatne, kuigi ärkasin peksva südame ja kõrge muretasemega veres.
Aga see esimene unenägu, see oli küll täiesti pälvimatu. Ausõna. Võeh.
Võeh!
Nagu misasja.
Mida, aju, mida?! Miks on vaja genereerida unenägusid, kus ma olen täiesti uskumatult nõme, imepäraselt ja irreaalselt nõme - nii nõme, nagu ma poleks ka 15-aastasena olnud - ja samas kõik see põde ja süütunne ja häbi on umbes nagu mu praegusel minal oleks seepeale? Kus on õppetund?
Et olla hea on tegelikult siiski parem kui olla halb?
Rsk, mu alateadvus on ikka veel nii lame, nii lame. Mitte kunagi ei saa ma sealt mingeid ägedaid tarku ja sügavaid sõnumeid, alati on mingid ilmselged asjad kerges soustis või siis mõttetu lihtsakoeline meelelahutus, vahel ka tapmise ja tagaajamisega.
Aga need tänased unenäod olid ikka klass omaette.
Teine uni veel läks kuidagi. Seal ma põhiliselt jooksin ning kui ma ka millegi muu kohta ei saa aru, et miks, aju miks?, siis see on vähemalt loogiline teema.
Olen viimasel ajal palju jooksnud ja kuna jooksuvõime määrab suures osas ära see, kui palju valu ja ebamugavust sa oled parasjagu valmis ära kannatama, mul aga on nii sitt olla pool aega, et phmt saab füüsilise valuga vaimset lämmatada ja nad taandavad teineteise ära, olen jooksnud ka silmapaistvalt kiiresti, mitte ainult enda kohta päris pikalt ja kaua. Ise ka imestan kohati, et kuidas jaksan.
Unes, niisiis, oli mu elus halb hetk. Peaaegu nii halb, nagu esimese unenäo järel päriselt olnukski, võib-olla mõnevõrra halvem, kui päriselt on, ja siis ma ei osanud enam muud teha, kui viskasin kuskil ebamäärasel Mustamäel või hoopis kuskil Silikaadi peatuse kandis või ma-ka-ei-tea-kus oma koti suvalise pingi peale ja jooksin kahe teismelise sõbraga võidu.
Algul olid nemad kõvasti kiiremad, aga kuskil 200-300 meetri järel väsisid ära, mina selle aja peale hakkasin aga alles hoogu sisse saama. Nemad jäid kuskil autode vahel seisma ja naerma, mina lihtsalt jooksin sealt minema, ei teadnud kuhu ega omanud ka mingit ettekujutust, kuhu kanti jõuan: mingid võõrad kohad, võõrad majad,võõrad bussid... vahepeal väsisin, kõndisin 100 m, kuskil sõitsin huupi paar peatust ühistranspordiga, ja jooksin jälle edasi.
Lõpuks olin ilmselgelt teises dimensioonis, tänavatele tekkisid hobuvankrid ja majade ümber kollased õlgedest hernehirmutised, ja ma hakkasin läbi jooksma mingeid oma eluloos tähenduslikke punkte, et aru saada, mismoodi ma siis siin maailmas toimin; kas on veits parem seis kui seal, kust ma jooksma asusin? Jooksin neid paiku läbi, rääkisin elanikega, oma sõprade ja sugulaste ja õpetajatega, ning sain aru, et absoluutselt sama sitt on.
Halbus oli teiselaadiline, aga samaväärne eelmise maailmaga.
Lõpuks jõudsin kuhugi hobusetalli, kus nad hoidsid mu eelmist, jumalikku kehastust, hobuse kujul. See oli kuidagi normaalne, et ta seal oli ja et ta hobune oli, ja ma seisin latri ees ning ohkasin, et näed, näed, kunagi kui me jumal olime, oli elu nii paljutõotav, aga nüüd on nagu on. Sina oled hobune, mina olen... maiteamis.
Ja siis läksin välja ja jooksin edasi. Suvalises suunas.
Mõnes mõttes oli see nagu isegi vastuvõetav uni. Sümboolse olukorrakirjeldusena suht adekvaatne, kuigi ärkasin peksva südame ja kõrge muretasemega veres.
Aga see esimene unenägu, see oli küll täiesti pälvimatu. Ausõna. Võeh.
Võeh!
teisipäev, 3. juuni 2014
Hoida
Disclaimer: järgnev tekst ei ole etteheide, kuigi on veidi edvistamine.
Mõnikord on mul kohutavalt puudu mingi sel hetkel natukene suurem ja targem inimene, kes paneks mulle käed keskmise survega (mitte õrnalt ega ka nii, et liigesed raksuvad) ümber, hoiaks, naeraks mu üle sõbralikult ja ütleks, et hei, õeke. Kõik on korras. Sa oled korras. See läheb mööda. Sa oled, kes sa oled - ja see on hästi.
Maailm läheb hästi.
Sest jaa, ma tean seda ise ka, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, kõlavad nad reaalselt nagu lohutus.
Kui ma neid ise endale ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine! Sa tead küll, kuidas asjad käivad! Vajuta neid nuppe ja tööta!"
Toimib küll, aga kõlab kaunis kalgilt.
Mõtlesin selle asja üle natuke - et miks mul on vaja kedagi teist kallistamiseks, kui olen ometi ise - ega leidnud muud vastust, kui et inimesed ikka otsivad endale mingeid teisi inimesi. Karjaloomad nagu me oleme. Teise inimese soojus tõestab väärtust ühiskonna jaoks ja eksistentsiõigust.
Läksin panin ise käed kellelegi ümber ja ütlesin, et läheb mööda. Äkki on abiks.
Ja kui pärast jälle kurb hakkas, mõtlesin kerge õuduse ja eneseimetlusega, et vbla see ongi mu ainus valik. Sest vbla ma olengi kõige suurem ja targem inimene, keda sedasi isiklikult tean, ja vbla see ongi minu töö - olla see, kes paneb enda ise kokku ja kui parasjagu suudab, sirutab käe ka neile, kel vaja on? Et kes tahab, saab kinni võtta?
Muidu, kui ma ei suuda, ega ei siruta ka. Ma ju tean, kuidas ennast kokku panna, mida selleks vaja on, mida ei tohi ja millistel hetkedel tuleb teised kuradile saata, endaga hell olla ja hoopis iseennast kallistada.
Omaenda võimete piire tuleb tunda.
Aga ikkagi. Täna ja eile kaks inimest, kes kannavad mu eest tõesti 0 vastutust, sirutasid käe.
Päris ma ei rõõmustanud.
Mõnikord on mul kohutavalt puudu mingi sel hetkel natukene suurem ja targem inimene, kes paneks mulle käed keskmise survega (mitte õrnalt ega ka nii, et liigesed raksuvad) ümber, hoiaks, naeraks mu üle sõbralikult ja ütleks, et hei, õeke. Kõik on korras. Sa oled korras. See läheb mööda. Sa oled, kes sa oled - ja see on hästi.
Maailm läheb hästi.
Sest jaa, ma tean seda ise ka, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, kõlavad nad reaalselt nagu lohutus.
Kui ma neid ise endale ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine! Sa tead küll, kuidas asjad käivad! Vajuta neid nuppe ja tööta!"
Toimib küll, aga kõlab kaunis kalgilt.
Mõtlesin selle asja üle natuke - et miks mul on vaja kedagi teist kallistamiseks, kui olen ometi ise - ega leidnud muud vastust, kui et inimesed ikka otsivad endale mingeid teisi inimesi. Karjaloomad nagu me oleme. Teise inimese soojus tõestab väärtust ühiskonna jaoks ja eksistentsiõigust.
Läksin panin ise käed kellelegi ümber ja ütlesin, et läheb mööda. Äkki on abiks.
Ja kui pärast jälle kurb hakkas, mõtlesin kerge õuduse ja eneseimetlusega, et vbla see ongi mu ainus valik. Sest vbla ma olengi kõige suurem ja targem inimene, keda sedasi isiklikult tean, ja vbla see ongi minu töö - olla see, kes paneb enda ise kokku ja kui parasjagu suudab, sirutab käe ka neile, kel vaja on? Et kes tahab, saab kinni võtta?
Muidu, kui ma ei suuda, ega ei siruta ka. Ma ju tean, kuidas ennast kokku panna, mida selleks vaja on, mida ei tohi ja millistel hetkedel tuleb teised kuradile saata, endaga hell olla ja hoopis iseennast kallistada.
Omaenda võimete piire tuleb tunda.
Aga ikkagi. Täna ja eile kaks inimest, kes kannavad mu eest tõesti 0 vastutust, sirutasid käe.
Päris ma ei rõõmustanud.
pühapäev, 1. juuni 2014
Oma elu
Nägin öösel inimsõbralikke unenägusid ja ärkasin inimsõbralikus meeleolus.
Ei oska öelda kumbapidi loogika kehtib - kas tuju parandas alateadvuse öine sõbralikkus või ilmnesid paraneva tuju tundemärgid esmalt lihtsalt alateadvuses ja unes?
Igatahes tegin selle leebe hommiku järel päev otsa kasulikke asju, vaikses, rahulikus ja laisas tempos, lugedes vahele päikese käes raamatut ja süües igasuguseid maiuspalu lihtsalt seepärast, et neid oli ja nad ei tundunudki vahelduseks vastikud. Sirelid hakkavad jälle lõppema, mingil magusvalusal moel mõjuvad närbunud õiseservad kohaseltki, ja seda innukamalt ma oma mittedepressiivse väikelinna vahel luusides nina neisse surun ja neile naeratan.
Kõik kaduv on kaunis.
Või oot! Misasja?
Tähendab, see ei olnud see meeleolu, mida ma tahtsin siia! Mingid pagana kaduvad sireliõied... see sirelinukrus, see on nagu ajukatk, roomab igale poole sisse.
Vabandust!
Tegelikult tahtsin jõuda hoopis selleni, kuidas ma sel päiksepäevajärgsel õhtul koridori koristasin.
Meil on ette nähtud iga nädal koridori pesta, korterid kordamööda, ja kuna põhimõtteliselt on kord nädalas oluliselt tihemini, kui ma omaenda põrandaid pesen korteris - oluliselt tihemini - ei ole mul üldiselt selle tegevuse suhtes mingit erilist vaimustust. Ma teen seda, aga iga kord mõtlen, et päh. Miks? See on jumalast puhas põrand ju, miks seda koristada?
Aga seekord oli keegi mingit läga tilkuvat värki üles kolmandale korrusele vedanud nädala sees, lisaks sadas vahepeal vihma ja põrandakividele olid kuivanud porised kingajäljed ja omajagu oli sisse veetud ka liiva ja puulehti, ning niimoodi koristada on hoobilt palju toredam.
Mulle meeldib tunda, et mu tegevusel on sisu.
Pesin põrandat ja meenutasin, kuidas mina (kirjatööde spetsialist) olin hiljuti andnud korteriühisuse esinaisele meie viimatise koosoleku protokolli, kus punktina viis oli kirjas: "Krt 6 tõstatas koridori koristamise küsimuse. Arutelu. Otsus: hakkame paremini koristama."
Krt 6 tähendas siis korterit, mitte kuradit. Kuigi mõtteharjutusena oli päris tore protokolli vaadata ja mängida, et krt siiski tähendab kuradit ja tegu oli katlarühma koosolekuga põrgus ja mis probleeme siis kuraditel ühist katelt kasutades elus esineb.
Selline muretu vahemärkus, millel ei ole mingit seost järgnevaga.
Ja siis mõtlesin veel, kuidas ma küll olen üldiselt püüdnud alati koristada, kui on minu kord, aga paar korda siinelatud 5 aasta jooksul olin õigel nädalalõpul ära, korra unustasin ja korra, selle aasta jaanuaris, olin nii haige, et tuli korraks küll meelde, aga läks siis jälle, ilma et ma midagi teinud oleksin.
Huvitav, kas nad pahandasid, mõtlesin ma, ja kas see, kui haige ma olin, peaks neid huvitama selle fakti kõrval, et koridor oli koristamata?
Aga mis see minu asi on, lõpuks, mõtlesin seejärel üsna rõõmsalt. Ma olin haige. Ja isegi kui poleks olnud: inimesel on õigus teha vigu. Ja nii ongi. Alati ja igal ajal, meil on absoluutselt alati õigus vigu teha, sest me oleme inimesed ja see käib nö. ameti juurde, ja miks, mis täpselt ja mis alustel pole absoluutselt kellegi teise asi, me ju teeme nagunii oma parima alati ja rohkem ei saa keegi nõuda.
Anda oma parim ongi piisavalt hea, ükskõik, mis siis ka välja tuleb.
Ilmselt said pühendunumad päevikulugejad juba aru, kuhu ma tüürin selle jutuga =)
Aga mina ise olin üsna üllatunud ikkagi, kui mu järgmine mõte oli, et oo, aga see kehtib ju ka armuasjades: et igal inimesel on õigus teha vigu!
Arvestada viltu.
Hinnata valesti.
Teha haiget endale või teisele või kasvõi tervele jalkameeskonnale korraga. Sest vahel läheb ka nii. See käib inimeseks olemise juurde.
Aga kuni ma olen andnud oma parima, pole kellelgi teisel midagi kobiseda. Vastutan ainult enese ees, vastutan küsimuses "kas see oli mu selle hetke aus parim?"
Ja kuni tegu polnud teadliku enesehävituse või tahtliku julmusega, oligi see ilmselt mu aus parim ja kõik on põhimõtteliselt hästi.
Elu on teadustöö, mille käigus me kõik uurime innukalt küsimust: "Kuidas elada hästi, mõttekalt ja õnnelikult?" Töötame läbi kirjandust, viime läbi katseid. Igati normaalne on, et ajuti on läbiviidud katse tulemuseks: "Igatahes mitte niimoodi".
Ja mitte kellegi teise mõtted selle kohta ei oma mitte mingisugust tähtsust. Nad ei tea asjaolusid ning ei peagi teadma.
Elagu oma elu või midagi.
Ei oska öelda kumbapidi loogika kehtib - kas tuju parandas alateadvuse öine sõbralikkus või ilmnesid paraneva tuju tundemärgid esmalt lihtsalt alateadvuses ja unes?
Igatahes tegin selle leebe hommiku järel päev otsa kasulikke asju, vaikses, rahulikus ja laisas tempos, lugedes vahele päikese käes raamatut ja süües igasuguseid maiuspalu lihtsalt seepärast, et neid oli ja nad ei tundunudki vahelduseks vastikud. Sirelid hakkavad jälle lõppema, mingil magusvalusal moel mõjuvad närbunud õiseservad kohaseltki, ja seda innukamalt ma oma mittedepressiivse väikelinna vahel luusides nina neisse surun ja neile naeratan.
Kõik kaduv on kaunis.
Või oot! Misasja?
Tähendab, see ei olnud see meeleolu, mida ma tahtsin siia! Mingid pagana kaduvad sireliõied... see sirelinukrus, see on nagu ajukatk, roomab igale poole sisse.
Vabandust!
Tegelikult tahtsin jõuda hoopis selleni, kuidas ma sel päiksepäevajärgsel õhtul koridori koristasin.
Meil on ette nähtud iga nädal koridori pesta, korterid kordamööda, ja kuna põhimõtteliselt on kord nädalas oluliselt tihemini, kui ma omaenda põrandaid pesen korteris - oluliselt tihemini - ei ole mul üldiselt selle tegevuse suhtes mingit erilist vaimustust. Ma teen seda, aga iga kord mõtlen, et päh. Miks? See on jumalast puhas põrand ju, miks seda koristada?
Aga seekord oli keegi mingit läga tilkuvat värki üles kolmandale korrusele vedanud nädala sees, lisaks sadas vahepeal vihma ja põrandakividele olid kuivanud porised kingajäljed ja omajagu oli sisse veetud ka liiva ja puulehti, ning niimoodi koristada on hoobilt palju toredam.
Mulle meeldib tunda, et mu tegevusel on sisu.
Pesin põrandat ja meenutasin, kuidas mina (kirjatööde spetsialist) olin hiljuti andnud korteriühisuse esinaisele meie viimatise koosoleku protokolli, kus punktina viis oli kirjas: "Krt 6 tõstatas koridori koristamise küsimuse. Arutelu. Otsus: hakkame paremini koristama."
Krt 6 tähendas siis korterit, mitte kuradit. Kuigi mõtteharjutusena oli päris tore protokolli vaadata ja mängida, et krt siiski tähendab kuradit ja tegu oli katlarühma koosolekuga põrgus ja mis probleeme siis kuraditel ühist katelt kasutades elus esineb.
Selline muretu vahemärkus, millel ei ole mingit seost järgnevaga.
Ja siis mõtlesin veel, kuidas ma küll olen üldiselt püüdnud alati koristada, kui on minu kord, aga paar korda siinelatud 5 aasta jooksul olin õigel nädalalõpul ära, korra unustasin ja korra, selle aasta jaanuaris, olin nii haige, et tuli korraks küll meelde, aga läks siis jälle, ilma et ma midagi teinud oleksin.
Huvitav, kas nad pahandasid, mõtlesin ma, ja kas see, kui haige ma olin, peaks neid huvitama selle fakti kõrval, et koridor oli koristamata?
Aga mis see minu asi on, lõpuks, mõtlesin seejärel üsna rõõmsalt. Ma olin haige. Ja isegi kui poleks olnud: inimesel on õigus teha vigu. Ja nii ongi. Alati ja igal ajal, meil on absoluutselt alati õigus vigu teha, sest me oleme inimesed ja see käib nö. ameti juurde, ja miks, mis täpselt ja mis alustel pole absoluutselt kellegi teise asi, me ju teeme nagunii oma parima alati ja rohkem ei saa keegi nõuda.
Anda oma parim ongi piisavalt hea, ükskõik, mis siis ka välja tuleb.
Ilmselt said pühendunumad päevikulugejad juba aru, kuhu ma tüürin selle jutuga =)
Aga mina ise olin üsna üllatunud ikkagi, kui mu järgmine mõte oli, et oo, aga see kehtib ju ka armuasjades: et igal inimesel on õigus teha vigu!
Arvestada viltu.
Hinnata valesti.
Teha haiget endale või teisele või kasvõi tervele jalkameeskonnale korraga. Sest vahel läheb ka nii. See käib inimeseks olemise juurde.
Aga kuni ma olen andnud oma parima, pole kellelgi teisel midagi kobiseda. Vastutan ainult enese ees, vastutan küsimuses "kas see oli mu selle hetke aus parim?"
Ja kuni tegu polnud teadliku enesehävituse või tahtliku julmusega, oligi see ilmselt mu aus parim ja kõik on põhimõtteliselt hästi.
Elu on teadustöö, mille käigus me kõik uurime innukalt küsimust: "Kuidas elada hästi, mõttekalt ja õnnelikult?" Töötame läbi kirjandust, viime läbi katseid. Igati normaalne on, et ajuti on läbiviidud katse tulemuseks: "Igatahes mitte niimoodi".
Ja mitte kellegi teise mõtted selle kohta ei oma mitte mingisugust tähtsust. Nad ei tea asjaolusid ning ei peagi teadma.
Elagu oma elu või midagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)