Vara veel

Kui ei oleks valentinipäev, ma ei kirjutaks teile oma armuasjadest - vähemalt veel - midagi. 

Sest miski pole natukenegi kindel, miski ei ole "jah, nii on", vaid aint "tundub, et vist on nii" ning noh. 

Mis me armuasjadest räägime, isegi toore seksuaalelu teemadel: mul on nüüd selja taga 11 aastat, mille jooksul kõik aset leidnud väga vähesed seksikorrad on lõppenud nii halva maigu ja tundega, et see oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ma ikka ÜLDSE ei oska seda meestega väga vahetute asjade ajamise värki, ma ei taha enam, ma ...
"Vaata mind, isegi minu vanuses leitakse veel sobiv partner ja ühine õnn!" võidaks seepeale öelda ja on ka reaalselt öeldud.
Mu arust ei ole üldse teemasse. 
Asi ei ole ju vanuses. Meenutame hoopis, et minu elu pikim suhe kestis alla 3 aasta. 
Et mu Suur Armastus lõppes aastal 2006. 
Et ma üldse kokku olen oma elus mingis paarissuhtes olnud väga heal juhul viiendiku sellest - pigem vähem. Lapsena ei olnud, see on nagunii mõistetav, sest ma olin laps. Aga ka kõike hilisemat kokku liites saab vast 8 aastat.
Ok, K-ga oleme sõbrad kauem olnud kui 3 aastat, aga kui arvestan aega sellest, kui ta end formaalselt mu partneriks nimetas - sest ma ei leppinud muidu - kuni paarisuhte-sorti natukenegi formaalse asja lõppemiseni, siis ikkagi alla kolme. 
Ja ta võtab väga olulise osa neist 8-st aastast. 
Korra suudlesime, jai.
Ma ei näinud ennast enam sedasorti naisena, kel üldse VÕIKS olla mingit muud sorti suhe kui K-ga oli. Seksita sõprus - ja K ei olnud armsama jaoks piisavalt hea sõber tegelt.
Mitte isegi, et kes mind tahab, vaid "selleks, et mina inimest tahaks ja tema mind ka, peaks nii palju nõudeid täidetud olema, et seda lihtsalt ei juhtu."
Ainult et - on valentinipäev. Armuasjad on teema. Ja minuga vbla juhtus võimatu asi. 
Mismoodi? Kuidas sedasi saab üldse? Mis ... mis?!?!?!

Teooria tasemel on huvitav: meil sünkab, sest ta on hästi minu moodi paljudes asjades. 
See ei too kaasa mitte olukorda, kus mõlemad tahavad endast rääkida ja keegi ei kuula, või et kumbki ei taha juttu alustada, ja siis jääbki vestlemata, vaid me saame üksteisest aru. Ehk (tegelt need on tõele mittevastavad näited, sest reaalsed asjad on natuke keerulisemalt ilmnevad) tuleb: krt, ma olen nii palju endast rääkinud, ma nüüd esitan küsimusi, et ta saaks omakorda endast rääkida. Või kui vestlus ei alga ega alga, siis üks alustab seepärast, et loomulikult teine ei taha, võtan selle ebamugava asja enda peale. 
Tema saab aru ja võtab asja enda peale sama tihti, kui mina saan aru ja võtan asja enda peale. Sest me mõlemad tahame rõõmu teha, vajalikud-kasulikud olla, teisele head meelt teha on nii tore. Nii magus tunne!
Sarnased.
Ürgsarnased.

Viimaks - VIIMAKS - ei ole ma olukorras "kui sa lased end hõisates ära kasutada, muidugi kasutatakse!" või "loomulikult ei pane ta tähele, et sa saad rämeda trauma ta käitumisest, ta käitub nagu normaalne inimene ikka!"
Normaalsed inimesed on suht väkad, ütlen ma õnnelikult. Tema on sama imelik kui mina, sama intelligentne, sama kehaline, oo, oo.

V.a. et ma tegelt ikkagi ei julge loota. 
Sest olen nii palju elult armuasjus vastu hambaid saanud.
Tegelikult vaatan, pea viltu, KUST seekord lüüakse. Ühegi ilmselget kohta ei paista, aga miski läheb kohe väga halvasti. 
Lissalt ei oska arvata, mis. 
Seda ma usun absoluutselt, et tema on siiras. 
Et mina olen siiras, ma TEAN.
Aga miski läheb halvasti. Vbla kuidagi seepärast, et ta elab kaugel. Miski muu mulle pähe ei tule. 

Aga kui ma olen avalikult kirja pannud, et nagunii läheb halvasti, äkki ei lähegi? Siuke - kodukootud-käsitööebausk?

Kunagi covidi ajal oli meil larparitega
siuke mäng, et tuli teha kodus olemasolevatest
asjadest kostüümiga pilt etteantud teemal.
Selle pildi teema oli "Suveöö unenägu"

Habisev lootus habiseb edasi

Kui ma olen emotsionaalse tõusu seisundis (ei tohi loota? ei ole mõtet? nagunii saan aint haiget? aga tundub nii lootusrikas!) ei ole mul isu. 
Kui ma ei söö, ei saa magada.
Kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama. 
Ja peale hiljutist kogemust otsalõppenud sumatriptaaniga, kui ka minudocist ei saanud uut retsepti, sest mingite keskmiste arvude järgi söön ma migreenirohtu liiga palju, üritan sellega kokku hoida ja tavaliste valuvaigistitega toime saada ajani, kui Tõesti Vaja On. 

Otsustasin niisiis, et ok. EKL kandis mulle esimese poole stipendiumist üle ja selgelt pole ühtegi asja elus, mille peale ma rohkem raha tahaksin kulutada, kui migreeniravi, nii et lähen veebruari keskel jälle Confidosse. Seekordt mitte ATH, vaid peavaluprobleemiga.
ATH-d mul Confidos ei diagnoositud ja ma olen üpris verine sealse psühhiaater Sven Rebase peale, nii et väga tagasi ei kisu. Aga samas mõlemad vaimse tervise õed, kellega seal kokku puutusin, olid väga armsad. 
Ja migreenid on jäledad. 
+ ma ei jaksa üritada ehku peale midagi, kuhugi, kuidagi. Kui mul ON see raha ja tuttav veel palju kõvem migreenik ütles, et tema sai tõesti palju abi, ma proovin.
Äkki läheb hästi. 

See on nii nõme tunne, kus iiveldab ja pea kisub valutama ja ma ütlen endale, et pean sööma, ma pean sööma, aga samas, onjo, on mul märgatav kõht ja põlvepadjad ja no kui ma tahaksin välja näha nagu tüdruk, peaks ikka kümmekond kilo alla võtma. 
Ei, ma ei pea välja nägema nagu tüdruk. Aga mulle meeldib imetlus.
Ei, ma ei kaalu 74, kuigi ei tea, palju kaalun, pole kaalu kohanud ammu. Lihtsalt sellest 74 ajast on aluspüksid väiksemaks jäänud =P
Muud riided mitte, sest ma ei kanna eriti riideid, millle sees mingi +5 kilo märgatavad oleksid. 
Vaev on seal, kus ma tegelt ei taha süüa, isu ei ole, kõhnem olemine oleks paljude meelest kaunim ka - aga pean midagi endale sisse toppima, sest tervise peale hakkab. 
Peamiselt elan kohukestest praegu.

Kurat. 
Kurat!
Sellest on kaua aega möödas, kui ma midagi suuremat kui lahket sõna loota julgesin (ja enamasti sain isegi selle lootusega petta) ja kurat!!! 
Ikka ma loodan. 
On täiesti arusaamatu, kuidas ma niimoodi ehitatud olen, et kunagi ei õpi. 
Warrior ... 

Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!

Päris hea vist

Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu ragistada ja käin kõigile korraga pinda sellega, et miks ma nii valesti olen? 
Eks ma olen siin ka suht ebanormaalseid asju viimasel ajal öelnud, aga tundub, et võrgupäeviku lugejad on hästi välja koolitunud ja esiteks usuvad, mida ma oma tunnete kohta ütlen (mis on NIIIIIII tore, mulle käib ikka väga pinda, kui tullakse "see on valehäbi, tegelt sulle ju meeldib" vms-ga) ja teiseks ei kipu enam ka vaidlema, kuitahes vale mu öeldu neile ka näib.
Aga fb-s ikka õnnestub pikki kirglikke diskussioone tekitada, kusjuures enamiku sellest diskussioonist moodustavad minu kasvava ärritusega tulevad kommentaarid sisuga: "Jah, ma päriselt olen selles häiritud, ma ei kiru üht kogemust, vaid tõesti kogu tendentsi. Jah, mulle päriselt ka ei meeldi. Ei, ma ei ole kaamel."

Ja ma olen häiritud, ent tegelt ei ole isegi üllatunud ju. S.t. ma kirjutan ja jagan mõtteid, mis mu meelest on tähtsad, ja ma TEAN, et kuigi mu arust peaksid need asjad kõigile ilmsed olema, enamasti inimesed teevad teisiti ja kirjeldavad teistmoodi. 
Miks ma muidu üldse rahulolematu oleksin.
Aga ikkagi lööb karbi lahti, et ka täiesti toredad ja mõistliku inimesed on: "Mida kuradit sa ajad, jumala hästi on ju?"

Kuidas kõik ei näe, et võõra naisega flirdi alustamisel on: "Sa oled ilus," praktiliselt kõige halvem algus üldse? Kuidas kõigile pole ilmne, et koolides levinud komme - tõsi, see ON rohkem vana kooli pedagoogide jama - halvustada eksimise eest, on kogu õppeprotsessi saboteeriv ja kui lapsel on kooli ees hirm, on midagi väga valesti tehtud? 

Aga kui oma eluga piisavalt probleeme on, ega ma ei algata siukseid teemasid üldse. Litakaid "Miks sa niimoodi arvad, ilu kiitmine seksuaalsuhte algust üritades on hea ja põhjusega tava ja kooliharidus nii tore ja tähtis asi!"ei tule, sest kui mul suht hea ei ole, ma ei esitagi siukseid rahvale vastukarva mõtteid. Mul on vahetumaid muresid ja kuigi ma ka nende teemadel eriti ei kaeble, võtavad nad kogu mu energia ja jaksu ning ma olen vaikne ja vaevatud.
Ei käi oma ebaortodokssete mõtetega pinda, sest ei jaksa.

Ehk siis - kui mul tekivad sellised probleemid nagu praegu, on see märgiks, et mul on hea.

Mul on hea. 
Suht. 
Viitsin viriseda pisiasjade üle, aga praegu jätan avalikult virisemata. 
Välja arvatud masendav tõsiasi, et mind ei mõisteta. 
Normaalne oleks mõelda, et keegi ei armastaks mind, kui nad teaksid, milline ma salaja enda sees olen. 
Mina mõtlen, et kui inimesed teaksid, milline ma enda sees olen, nad armastaksid mind, aga ma ei suuda seda kommunikeerida. Kuidas rääkida tõtt niii, et seda usutaks?!