Mürts ja põnts

Mingi tase väsimust on see, kus ei saa enam magada hästi.
Tunne "kohe peab ärkama, kohe on jälle nii palju vaja teha!" ajab kogu aeg üles ja pea valutab lakkamatult.
Vahel vähem. Vahel rohkem.
Aga lakkamatult.

Kui ma juhtun tark olema parasjagu, ja kui vähegi mahti on, asun selles faasis puhkama. Mõistusliku otsusena, kuna tunde järgi peaks lihtsalt rohkem rabelema.
Õnneks pole mul parasjagu tuju loll olla.
Tegin eile kaks und päevas, kokku 11 tundi, mis siis, et tegelikult  tulnuks selle asemel nii palju muid asju teha.
Täna võtsin ka korraliku päevaune jagu aja maha. Mis siis, et asju oleks vaja teha kaunis pakiliselt lausa.

Nüüd loksub kontides roidumus ja väsimus, tahaks aina magada - ja see on edasiminek, tegelikult. Kui tahaks ainult magada, tähendab see, et väga väsinud enam ei ole.
Saab jälle keskenduda ning tegemata töödele mitte mõelda keskendumise vahepeal. Kurbus, kahetsus ja ebapiisavuse tunne tõmbusid tagasi nurga taha ning ei irvita mulle ahastavalt näkku nagu nukrate silmadega klouni mask.
Luuravad eemalt.
Mis on parem variant.

Ühelausega: "üleval"-periood sai otsa - kestis teine ikka päris kaua, ei saa nagu pahaks panna, et enam ei jaksanud - ja see teine üritab nüüd jõudu koguda.

Kukkumine tuli seekord hästi järsk ja muude väliste põhjusteta kui unevõlg.
Tegelikult pole kaevata millegi üle. Ise teen oma otsused. Täielik vabadus on teha neid ka nii, et ei rassi end surnuks.
Aga ikka on nõme olla.
Nagu oleksin heade kavatsustega suutlikku iseennast nüüd alt vedanud sellega, et olen kriitilistel hetkedel hoopis mingi tarretis, mis hästi ettevaatlikult peab oma tööaega doseerima, et naeratada jaksata.

Järgmisel nädalal külla ei tule

Kolmandat nädalavahetust järjest linnast väljas üritustel, mis sööstavad nagu ammunooled päevast öösse sisse ning haaravad keeristormina kaasa suurema osa mu emotsioonidest ja mõtlemisaparatuurist. 
Iga kord tuleb üritusele jälle täistöönädal otsa. Ikka selline, kus on 5 päeva praktikat, püüdlused teha 1. mail saabuvaks tähtajaks ära üks töö, mille eest raha ka saaks (ja mis on mulle ühtlasi armas), kirjutada 2. mail saabuvaks tähtajaks valmis kursusetöö ning aeg-ajalt õhtuti ka sõpradel külas käia.
Lisaks on mul lapsed, korter, kass, hügieen ja vajadus treenida.
Seekord tundus pealegi hull-äge mõte minna üritusele 15 km jalgrattaga ja samamoodi tagasi ka tulla.

Ja ma arvan, et suren nüüd ära.
Natukeseks.

Nagu... õhtul oli mul peavalu (ilma alkoholita, mul oli juba hommikul selline naljakas olla, et juua ei julgenud üldse mitte midagi peale vee ja kohvi) ja ma ei leidnud kotist ibuprofeeni, kuigi olin raudselt hädaabikoti kokku pakkinud, toppides sinna lisaks valuvaigistile ka sidemeid, plaastreid ja aseptikumi.
Järeldasin loogiliselt, et kogu see ravivahendite kott jäi ilmselt koju maha, ja kerjasin endale võõrustajalt peavaluvastase tableti.
Mis isegi aitas.
Valu läks minema, kuigi alles jäid imelikud pearinglused, mõtteseisakud ja veidrad lainetavad tunded kehas, mida ma kuidagi selgitada ei osanud - kuni vaatasin kella ja see oli kuidagiviisi, täiesti arusaamatul kombel lausa, saanud 1:45.
Enne arvasin, et kell on umbes 22 või midagi sinna kanti.

Otsustasin hästi ruttu magama minna ning asusingi end ühte vaiksemasse ruumi horisontaali sättima. Ühtlasi leidsin mantlitaskust üles lehe ibuprofeeni ja kotist veel ühe purgi, mis koos hädaabikotiga oli pandud eraldi sahtlisse, et ma ta vajadusel ikka kohe ja kiiresti kätte saaksin.
Vaatasin oma lehte ibuprofeeni, teades täpselt, et seal on kaks tabletti ja ülejäänud leht on tühi. Mõtlesin vaadates, et nojah, nii imelik on olla ja magada saab napid 5-6 tundi, peaks vist võtma ühe tableti igaks juhuks sisse enne magamaminekut.
Mõeldud-tehtud.

Siis käisin pesemas ja kempsus ja sättisin voodiks kokku pandud toolidele magamiskoti valmis.
Mõtlesin väsinult, et nii imelik on olla ja magada saab napid 5-6 tundi, peaks võtma 400 mg ibukat igaks juhuks sisse enne magamaminekut. Aga seda tabletilehte kohe ei leidnud, niisiis võtsin hoopis hädaabikotist purgi ja valasin sealt kaks kahesajast hinge alla.

Võib-olla oleksin lehte võttes märganud, et olin sealt ühe juba ära söönud, aga ega ma kindel olla ei saa.
Sellest, et õhtul sai topeltannus võetud, sain igatahes aru alles hommikul, kui lehes oli alles üks tablett, aga mul olid meelest ainult purgist võetud kaks.
Pea kusjuures hakkas rattaga sõites ikkagi uuesti valutama. See magamatus + muljete üleküllus, see on päris karm kombinatsioon paraku.

Aga meeleolu on jätkuvalt suurepärane ja elu helge, tänan küsimast.

On see õnn, peab taadilt küsima

Oh-ah.
Pean seda avalikku võrgupäevikut juba üle viie aasta ja ikka öeldakse mulle vahel selliseid asju:

imelik
olen praegu edukam kui iial varem
aga õnn tundub sama kaugel olevat kui enne

Mis on imeilusti öeldud, aga... Kas ma siis polegi suutnud maailma ära parandada?!
Kas kõik ei teagi veel, et välistest asjaoludest õnne otsida on sama mõttekas, kui püüda allikapilti lakkudes janu kustutada?! Korraks petab aju ära, aga edasi on sama halb ja veel halvem, sest janu muudkui kasvab, vett aga ei tule.
Igatsus olla õnnelik otsib aina uusi viise, kuidas ihaldatud tunnet leida, kuid...
Uus mööbel ei tee sind õnnelikumaks.
Puhkusereis ei tee sind õnnelikumaks.
Kaalukaotus ei tee sind õnnelikumaks.
Kallim ei tee sind õnnelikumaks.
Kolimine ei tee sind õnnelikumaks.
Need asjad lihtsalt ei käi nii.
Välised asjad võivad parandada mingeid aspekte su elust, aga kuni sa ei ole õppinud omaenda elus õnnelik olema, hakkavad sind peale nende lahenemist häirima lihtsalt teised aspektid ja kokkuvõtteks on suus ikka sama mädamaik. See pole see pole see pole see...

Õnn on võime nautida hetke.
Mitte et ka õnnelik inimene poleks vahel kurb. Mitte et vahel poleks ka kurbus õnnelik. Mitte et mina õnnest ja inimestest kõike teaksin - aga ometi on korraga kurb ja ilus vaadata inimesi, kes siiralt otsivad oma õnne edu, maja või teise inimese seest.
Kurb, sest nad aina leiavad ja kaotavad otsitavat, segaduses sellest, kuhu ja miks see õnn alati põgeneb.
Ilus, sest nad ikkagi otsivad. Neis on igatsust, püüdu ja lendu ja äärmiselt haaravaid teooriaid selle kohta, miks siis ikkagi elu ei ole selline, nagu ta peaks olema.

Oh, ja kes olen mina, et teisi elama õpetada?
Võib-olla mõne inimese õnn ongi otsimises?

***

Selle mõtiskluse kõrvalt ei saa kuidagi unustada, et see tunne, mis minul väliste ja sisemiste asjaolude kokkulangemisel praegu sees pulbitseb, on imeline.
Nii armunud, et või on külmkapis pehme. Õhk naeratab päeval ja öösel, taevas silitab juukseid, nahal pakitseb puudutusiha ja inimesed tahavad olla minu vastu head. Küllap seepärast, et mu sisemine kuumav rõõm kumab väljaspoole ka.
Küllap seepärast, et suur õnn kasvatab endale ümber väikesi poegõnnesid nagu maasikataimi.

Kõikvõin

Kuna mul on elus kohutavalt palju värke, millega on tarvis tegeleda, aga piiratud kogus tahtejõudu, millega panna end tegelema, ehitasin endale sellise hästi lihtsa süsteemi nagu "iga päev midagi".

Mis tähendab, et iga päev tuleks teha midagi nõudepesust vähem igapäevast kodu korrashoiu jaoks, midagi treenivat oma keha jaoks, midagi tõhusat ja eesmärgipärast arvuti taga (iga päev kirjutada JA kursusetööd teha JA jutuvõistlusele saadetud jutte lugeda kõike kolme ma lihtsalt ei jõua), midagi seltskonna poolest meeldivat ja midagi laste heaks (viimane võib tähendada nii kassiküüneaukude nõelumist lemmiksärgis kui jäätiselõunat pargis).

Ja kui mõni päev kõike ei jõua, siis on olemas ka mingisugune nädalaplaan: kui see on täidetud, on ikkagi kõik väga hästi.

Säärane graafik aitab õudsalt hästi süütunde vastu "nii palju tähtsaid asju on tegemata ja mina siin teen ainult seda ühte asja korraga, oo kui kole!" Samuti ei ole erilist vastumeelsust mingit raskemat asja käsile võtta, kui nõue on teha seda ainult veidike. Kui asi hakkab lippama (ja üllatavalt sageli ikkagi hakkab), saab ju rohkem teha, aga kätte võttes võib alati mõelda, et ma siin niisama natukene nokitsen.
Ja nii ma muudkui teen asju.

Kogu selle kasuliku tegutsemisega, millega mu pikad päevad täidetud on, kogu selle toorelt päikselise ilmaga, kõige halastamatult sinise taeva ja maheda suvetuulega tükkis, kipub mul kaasa tulema selline tõhususe ja helgemeelsuse aste, mida ise omaenda tarkusest "kergelt maaniliseks" hindan.
Mis üldiselt on ju meeldiv tunne ja ma suudan nii palju sel moel.
Ainult et mingil hetkel järgneb sellele "üleval"-perioodile alati depressiivne langus.

Sõber soovitas lausa, et võiks selle eeldatava masenduse mingisse sobivasse aega planeerida ja ruttu läbi põdeda, et ta juhtumisi väga ebasobivale perioodile ei sattuks näiteks.