Mis ma üldse

Mis pagana asi see on?
OMG minu keha v?
Igavene praegu, kusjuures "üles" ja "alla" on kohutavalt suured sakid.
"Nüüd ongi alati nii halb" vs "nüüd on nii hea, mille üle ma üldse kaebasin".
Vbla on meeleolustabilisaatori doositõus siiski vajalik. Sest nii krdi raske on. Parem kui enne, jaa. Aga see sakkides elamine võtab ikkagi mult hirmus palju. 
Hirmus palju.

Et vbla minuna ongi raske elada? 
MILLINE üllatus. Kes oleks seda arvanud. Täiesti ootamatu. 
Kuigi ma ikka veel olen segaduses sellest, et väga suure enamiku teiste inimestena on kergem. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Imposter-sündroomi kandjana ma ikka arvasin, et oh, mis need minu kannatused, kuskil mujal teistel inimestel on päriselt valus. 
Ja ma saan aru, et tegelt minu valud minu tavaliste pisiasjade üle on umbes sama suured, kui teise inimese vähk või lausa lapse vähk ja samas kui mul oleks vähk või mu lapsel oleks vähk, ma kannaks kaugelt kergemalt ära, sest kui on PÄRIS kriis, ma muutun korraga maru võimekaks ja tugevaks.
Aga oma valude tühiseks pidamine on nii sügavalt sees, et raske tundetasandil mõista. Mõistuse tasandil mõistmisest pole aga sittagi abi.

Sest mõistus on siuke manipuleeritav värk. Võtad mõtte, pommitad seda igast küljest "aga äkki ma eksin, kas mu tajud on usaldusväärsed, rahvas arvab teisiti, küllap on seal mingi teadus taga" argumentidega ja kuigi ma otsustasin ennast ja oma kogemusi uskuda, ikka poeb vahele "aga teisi ma ju niimoodi ei tunne kui ennast, äkki neil ongi tegelt hullem?"

Ehk siis hetkel on mul ainult lootusetus igal rindel ja ma ei suuda elada selle ühiskonna liikmete nõuetele vastavalt ja ma ei saanud isegi füüsilise tervise tõendit ("Nakkushaigusi teil tõesti ei ole, aga on ju krooniline haigus, ma ei saa anda tõendit, et teil seda pole." Mis on tõsi, ma olen migreenik) ja psühhiaatri kirjaga on ka jama ("No mina ei taha seda vastutust, eks kas sa võid lapse võtta enda juurde või ei või) ja ...

... miks ma üldse. Mis ma üldse. 
Mõttetu.

Ehk: päris halvaks läks.

Üritan positiivne püsida

Kuigi on emadepäev, ma üldse ei tunne end süüdi, et oma emale külla ei lähe. 
Ok, ma olen ka haiglas, aga möödunud aastal ka ei tundnud. Ega ülemöödunud aastal.
Suur edasiminek võrreldes endise ajaga. 

Vahel õnnitlevad mind ka täiesti asjassepuutumatud inimesed. Nt K on vist igal aastal emadepäeva puhul õnnitlenud või kui ma Brightonis olin, isegi korraldanud nt videokõne mu lastega.
Nii et vbla olen ma ka poputatum nüüd. + ei pea ronima faking emadepäevakontserdile või tegema kooke vms teisteteenindamist. 
Ja täna hommikul anti haiglas putru.
Suur edasiminek võrreldes jogurti ja banaaniga.
Opijärgne dieet on üsna kuradist. 
Isegi täna ei antud pudru kõrvale piima, vaid ainult teed. Kuigi oli päris või, mitte mingi Keiju margariin.
Ja keegi ei keela mul minna ja endale R-kioskist lattet osta, nii et talutav.

Ma muidugi ostsin ka. Oleksin nagunii ostnud, ent koos mõttega "Emadepäev! Olen seda väärt!" eriti tore.

***

Kodus. K päästis päeva jälle, tõi mu ära.
Midagi pole väga muutunud v.a. et leib on otsas, oma voodi on elajalikult mõnus ja ma saan mitte kanda opisukki. 
Jaa, ma peaks seda tegelt 3 nädalat tegema. 
Ma lissalt ei karda trombi, aitäh. 
Ja vabaks saada kõigist neist nõuetest, mis haiglas mulle kogu aeg esitati, osad suuliselt, enamik "kogu aeg tulevad inimesed, kellega tuleb sõbralik ja meeldiv olla, osad neist kohutavalt rumalad ja osad väga reegliteusku", on väga tore. 

Palatikaaslased on ka potentsiaalselt rasked.
Tahavad suhelda.
Õnneks seekord nendega ei olnud väga muret.
Esimes palatis (käisin 3 päevaga 3 palatit läbi) oli üks rämeilus naine. Täita kiilas, ilmselgelt vähiravi, aga kaunis, sirgeselgne, hästi sobivate prillidega ja tundus terane ka.
Pani tähele mu mittelemmikhooldajat ja ütles muiates: "See naine märkab alati, kui miski valesti on. Ma panin püksid tagurpidi jalga, no läks nii, ta tuli ütlema, et see väike nööp peab ees olema, mis mul taha jäi."
Ta oli hästi suhtlev - õnneks teise prouaga, kes jäi minust kardina taha ja keda ma üldse eriti ei näinud, ainult kuulsin. Aga oli vaja mulle head ööd soovida, kui tule ära kustutan. Õnneks, kuna ta tundus tore inimene, väga hull ei olnud.
Intensiivis olid kõik omaette ja viiimases olingi üksi.
Ikkagi tahtsin sealt ära hirmsasti. 
Üldiselt inimesed haiglasolekut ei salli. Mulle oli seesinane esimene kord, kus ma aktiivselt ära ja koju tahtsin. Muidu oli "No päev veel? Olgu, võib."
Sain koju. Peab rahul olema. 

Kuigi ...kuigi. 
Kui on emadepäev ja ma parasjagu olen ilma jäänud emakast ja munasarjadest, suht sitas seisus füüsiliselt ja psüühiliselt juhtusid ka rasked asjad, äkki on ok natuke surra? 
Kuigi meeleolustabilisaatorid ja puha? 
Natukene?
Äkki ma täna võin endale lubada? 

Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!