Selle aasta esimene korralik

Kuna ma ei taha enam ühtegi tööd teha - isegi mitte täiesti lihtsaid ja toredaid - räägin teile loo, kuidas ma eile ujumas käisin. 
Et võiks minna ujuma, ei olnud uus mõte. Millalgi eelmisel nädalal läksin allikajärve sisse (jube mudane oli, iu), ujusin neli tõmmet, otsustasin, et liiga külm, ujusin neli tõmmet tagasi ja sikutasin enda natuke vähem mudases kohas põõsaraage abiks võttes kaldale. 

Eilr oli nii soe ja mõnus ilm, vesi on kindlasti soojem ka. Jalutasin koeraga, võtsin päikest ja mõtlesin, et aga tõsiselt. 
Vast see järv ikka ongi eriti külm? Prooviks jões?

Selle tee äärest, mis lookleb piki jõge ja kus koeraga jalutasin, viib paar rada jõeni välja. 
Proovisin neist ühte Keilast üsna kaugel.
Jõudsin peaaegu jõeni. Vaatasin raja lõppu ja jõekallast. Vaatasin veel. Vaatasin kohe tükk aega. 
Otsustasin, et saaksin oma paljaste jalgadega võibolla neist nõgestest isegi läbi, et vette pääseda. Aga neist pärast kinni haarata, et end kaldale vedada võib osutuda liiga suurt eneseületust nõudvaks.
Otsime parem järgmise koha.

Teine koht läbi väikese männituka ei olnud üldse nõgesene. Kohe mitte natukenegi. Kallas paistis küll sama järsk, aga kui nõgeseid pole, küllap ma ikka välja saan. 
Meenus kord mõned aastad tagasi, kui pärast pööraseid äikesevihmu ei saanud ma kiiresti voolavast jõest välja ja pidin pärast mitusada (olgu, võibolla nt 300) meetrit tagasi kõndima. Aga see mälestus ei olnud väga hirmus. Lõpuks sain ju välja?! Ja teekond sinna, kus sain uuesti vette minna ja elu eest jõudu kokku võttes parasjagu teisel pool jõge allavoolu asuvate rõivaste juurde ujuda, polnud üle mõistuse pikk.
Kuigi paljajalu läbida siiski ebamugav.
Noh, kui ma juba vees olen, vaatab, kuidas välja saan. 

Võtsin riided seljast, istusin kaldale ja hakkasin end vette libistama.
Totoro läks veidi sahmi. Ta peab peaaegu püstloodis kaldast alla saama, et koos minuga ujuma tulla!
Kõhkles kaks hetke, aga tormas siis mööda mudast kaldajärsakut alla ja oligi vees. 
Mina olin libistamise ajal taibanud, et altpoolt vaadates on see järsak nii kõrge, et siit ei SAA välja. Niisiis rabasin poole libistamise pealt kinni männijuurikast, mis kasvas mugavalthaaratava sangana märjast liivast välja.
Jalad jõudsid vette ning ma rippusin istuvas asendis juurika küljes, vool lükkas keha viltu ja vaadates sealsamas hoolega ujuvat Totorot taipasin, et kaldaäärne põhi ka väga madal pole vist. 
Hea asi kogu loo juures oli, et vesi tõesti ei olnud väga külm. Mitte just soe, aga selline, et poole keha vees püsimine ei tundunud aktiivselt ebamugav, küll. 

Olgu. Esmalt on tarvis end teistpidi pöörata. See ei tohiks väga raske olla. 
Ei olnudki. 
Aga kuidas nüüd edasi? Proovisin jalaga, kas leian põhja, ja oi. See oligi sealsamas! Jalg läks vaevalt üle põlve vette.
Totoro jalad küll põhja ei ulatu, aga mul endal oli igatahes kindlam tunne, et kindel maa jalge all. Seisin näoga kalda poole ja olin rahul. 
Minu kõrval tuvatas Totsik, et ma tõesti seisan põhjas, hoides kätega juurikast kinni. Seepeale tegi ta põhimõtteliselt sama - seisis kahel tagumisel jalal, esijalad kaldal. Kuigi ega temagi üles ei saanud, oli tal nüüd kindlus sees, et ta ei upu. 
Kõik oli hästi. Vinnasin end ülespoole, toetasin kõrgema jala varbad mudasele libedale väga kaldus pinnale ja otsisin, kust teise käega kinni haarata.
Seal ei olnud mitte midagi. 
Olgu, natuke rohtu ja üks võilillepuhmas. (Ilma õiteta.) Proovisin, sest no parem ikka kui paljas vesi. 
Ma olen ikkagi 80+ kilo naiseilu (miks ma jälle vähem kui 85 kaalun, räägin üks teine kord vbla. Phmt "mis mõttes mu põlv valutab??? NO HEA KÜLL, EKS MA SIIS VÕTAN KAALUS ALLA!") ja ühel võilillepuhmal ei ole mingit lootust, kui ma end selle abil üles vedada üritan.
Jestas. 
Totoro liikus mõne meetri paremale, kus kallas veidi leebem, ja rabeles end üles.
Vaatas nüüd minu poole alla. Ootavalt.
Aga mina ei tahtnud kõrvale minna, sest seal pole seda toredat juurikat ka ja ... 
Oot. Tore juurikas! Ma saan ju jala sellele toetada, nii et varbaalune kõlbab ka tõukamiseks, mitte ainult hädapäraseks toetumiseks! 
Mõeldud-tehtud. 
Jess!
Ma olin kaldal!

Panin riided jälle selga, kõndisin läbi männisalu terviserajale tagasi ning jätkasin rahulolevalt teekonda.

Mis te arvate, et ma otsustasin seepeale, et ei lähe ujuma v? 

See on tegelt päris vana pilt
K tegi

Päriselt?!
Nii palju te mind tunnetegi ...
Esmalt vaatasin allikajärve poole, aga selle kaldal seisid kaks õngedega noormeest ja ausalt öelda rõvedas mudas sumamine küll ei meelitanud ise ka, aga rõvedas mudas sumamine kahe noormehe imestunud pilkude all tundus talutav ainult juhul, kui sellele järgneks uljas sööst vähemalt 10 meetri jagu järve keskele - aga kui seal on sama külm kui varemalt - ja jõgi oli nii soe sellega võrreldes ...
Nii et noh. Jõeparki. Selle teises servas on jumiskoht ju. 
Pärast veel poodi ka. Noh, 10 km  ja natuke peale vast kogutrajektoori, kuni jälle koju jõuan. 

Pole hullu, kingad ei hõõru, nii et tehtav. 

Ujumiskohas - päikseline ilm, laupäev, kell umbes kolm - oli loomulikult mitmeid inimesi. Kaunid koored emad ja sagivad lapsed. "Ana otšen dobraja," teatasin, oma vene keele üle uhke, ning läksin riideid vahetama. Siis vette. Koer muidugi kaasas.
Ma loen tõmbeid. 
(Mida ma ei loe?! =P)
124. Mitte palju, aga kevade esimese ujumise kohta käib küll. 
Tulin välja.
Tõmbasin oma ujumispreemia-sigareti ära ja seisin veel natuke aega, et sooja päikest kehale püüda.
Üks poiss arvas niisama liivas ja vees mängimise järel, et on õige hetk joosta silla tippu ja karsummdi vette karata. 
Totoro hakkas haukuma ja jooksis talle järgi, kindel, et poiss upub ära ja teda on vaja päästa. Mina esimese haugatuse peale aktiveerusin ja kutsusin ta enda juurde. 
Kui ma sedasi kurja häält teen, ta tuleb kohe.
Tuli ka kohe. Kuigi võib olla, et viivitas siiski seni, kuni poiss sillanuka tagant nähtavale ilmus - igatahes läks selleni kõva kaks sekundit. Ehk mul ei hakanud kohutavalt häbi, et lasen oma koolitamata koeral vabalt inimeste vahel rannas joosta. 
See pole küll päriselt Ametlik Rand, aga seal on riietumiskabiin ja ujumissild, nii et peaaegu. 
Aga selle üle, et koer pidi olema "otšen dobraja" ja siis haukuma hakkas, põdesin siiski veidi aega. 

Nojah, ja siis veel aint pood ja tulimegi koju. 

Täna käisin ka ujumas. Teises kohas.
Ot, nad on minu toreda heinamaa-ujumiskoha kõrvale kõvasti maju ehitanud (seda phmt teadsin), suunanud jalutustee majade ümber asuvast aiast mööda ja ujumiskohani jõudmiseks ma pean nüüd üle kõndima mingist värskeltkülvatud muru ribast?! JA sellest ribast jõeni jääb umbes kolme meetri laiune ala heina ja põllulilli?!
Noojah ...
Eks ma siis pea edaspidi ujuma tee ääres. 
Et võiks ümber harjuda ja kuskilt mujalt käima hakata?
No ma ... varsti. 

Ah et tahan ma ka teistmoodi?

SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.

Et tahtmine. 
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.

Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.

Minu jaoks on.

Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.

Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. 
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused. 

Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi,  Ikka ei saa midagi, mida tahad -  peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.

Pikemalt polegi temast kirjutanud v? 
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes. 

Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. 
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.

Ma pole tegelikult päris kindel. 
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.

Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? 
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!

Oi. 
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. 
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. 
Juhe jookseb kokku.

Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. 
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. 
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.

See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. 
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. 
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. 
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?

Aga et ma ise tahaksin ...?

Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. 
Nii on praegu ka.

Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. 
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida? 
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. 
Püüan paremini.

Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. 
Ma tegin omast arust tõesti hea asja. 
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. 
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...

Tahta. 
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) 
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).

Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma". 

Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline. 

Hea armastus versus sõltuvus neurokemikaalist

nad ütlevad:

ei ole armastus
on dopamiininälg
on sõltuvus
mediteeri
räägi terapeudiga
otsi terveid suhteid

see ei ole armastus
armastus on eriline
püha ja puhas
ehe ja oluline
see, mis sul peal
ei ole

sul on sõltuvus
narkomaania
sa ei ole halb inimene
kuid see ei ole armastus

mina mõtlen
see on rohkem kui ainult teie armastus
mind seob nii hell tunne
kui neurokeemia
nii oksütotsiin
kui dopamiin

kui te ütlete
et see on rike
äkki olete ise rikkis?

Proosatõlge samast asjast: 

Ma ei ole sellest kirjutanud. 
Avastuse tegin mitu kuud tagasi. Vist jaanuaris. 
See raputas mind kõvasti. Olen sestsaati ohtralt järele mõelnud ning jah. 
Nii on. 
See oli kindlasti samuti mu enesetapu taga. 
Jah, jah, selle mõjul tekkis ka depressioon. Ent selle mõjul. 
Alguspunkt oli limerence. 

Miks ma lingin fb postitust, mitte mõnd korralikumat artiklit?
Sest vähemalt google'i esimesel viiel leheküljel, sisestades limerence, dopamine, addiction ei ole normaalset artiklit. On erinevaid fb-poste, quorat, mumsneti ja redditit ja mõned artiklid, mis mulle üldse ei meeldi.
Need räägivad, kuidas limerence ei ole armastus (love), on dopamiininälg, ja kuidas sellest üle saada. Bla-bla, looming, tervisesport, kohtumised sõpradega, teraapia. 

Esiteks ma ei usu, et minusugusel on võimalik sellest üle saada teisiti, kui lastes ajal mööduda. 
Kestab umbes 2 aastat pärast lahkuminekut. See ei ole igavesti? Tundub küll nii. Isegi nüüd, 46 aastat vanana, 2 aastat on kaugelt kujuteldamatum tulevik, kui ma tajuda suudan.
Olen tasapisi 3 kuulise tuleviku pealt 4 kuu peale liikunud, aga kõik üle selle on ikka adumatult kaugel. "Selleks ajaks võib rohelisest taevast dinosaurusi alla sadada, kõik muutunud olla."
Võimatult kaugel. 6 kuud või 100 aastat või 1000 aastat? Tundub üsna samasugusena. 
ERITI kui ma olen kurb. 
Ehk dopamiininäljas.

 Mul ei olegi teistsugust kurbust ju.

SELLEpärast ma ei tunne end kurvana, kui keegi (lemmikloom, lähedane, armastet kuulsus) sureb. (Kui surema just ei sattu mu limerence'i tekitaja, aga seda pole veel juhtunud.) SELLEpärast  on mul täiesti ükskõik, mida halba tulevikus juhtuda võib - loeb ainult praegu. SELLEpärast ei koti mind üldse, kui mõni tohutu kunstiväärtus kuskil õhku lastakse või teistmoodi ära hävitatakse. 
Dopamiini pole, olen põhjatult kurb.
Dopamiin on - ja mitte miski ei kõiguta mind.

Teiseks ei usu ma karvavõrdki sellesse, et limerence ei ole armastus. 
Olgu, mul ei ole ka tüüpilisi limerence'i naeruväärse poole tunnuseid. Ma ei kipu saatma anuvaid sõnumeid ega tegema piinlikke "olen kõigeks valmis, et su tagasi saaks"-telefonikõnesid. Kui tema poolt ei ole limerence'i, ma ei taha teda tagasi. 
Lihtsalt kannatan. 
(On olnud ka nii, et ei kannata välja.)
Kui mõtlen neile suhetele, mille ise lõpetasin, tuligi mu tahtmine lõpetada selle pealt, et teine pool selgelt ei tundnud minu järgi säärast vajadust kui mina nende.
Limerence puudus.

Mu jaoks ongi vajamine armastus ja armastus ilma selleta mingi ... kergekaaluline prügi. 
Olgu, see käib romantilis-seksuaalse armastuse kohta. tunnistan teistsuguseid ka. Ent minu romantilis-seksuaalne armastus ei ole selline. Minu armastus on enda täielikult üleandmine ja sama vastu ootamine ja kui seda ei ole, on tulemus ... teistsugune. 

"Ma armastan sind nagu väga kallist pereliiget." 

Mis on ka absoluutselt armastus, üldse ei eita. 
Aga see on teistmoodi.
"Armastus on otsus, mille sa teed iga päev uuesti."
Tõsi ka v?

Mitte et limerence ei ole armastus, armastus püha ja väärtuslik tunne, limerence aint dopamiininälg, vaid minu armastus on rohkem armastus kui ilma dopamiinisõltuvuseta variant. See, mis pidevat tööd nõuab.
Minu oma ei nõua mingit tööd. See pole teadlik valik. See on vajadus.
Et lühiajaline? 
Jaanuaris ma veel leidsin korralikke, mitte fb artikleid. Limerence nende andmetel võib kesta nii mõned kuud kui ka kogu eluaja. 
Mul ei ole kunagi ise üle läinud, kui teine pool vähegi kaasa aitab. 
Mitte kordagi. 
Olen "mul on see ilmselt eluaeg peal"-usku. 

Sina ei pea mitte häbenema

Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha. 

Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.

Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.

Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!

Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.

Üks näide omaenda elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.

Tahtsin surra.

Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.

Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin nii seda kui väga mitmeid teisi häbisid nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.

Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona umbes 2 või 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.

Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette hoopis sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"

See aitas.

Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... ni halb tunne. Mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin neid nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25-26-27 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.

Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.

Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul oli NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle loo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.

Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.

Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle. 
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.

Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...

häbi elab iseendast.

Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, täiskasvanumähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.

Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."

Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ei eristanud. 

Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.

Häbi kadus ära.

Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!

Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.

Maha häbi!

Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.