Kirjanikutamas

Ma olen loobunud lootmast, et saabub aeg, mil ma saan suureks ja hakkan selles või teises asjas teistsuguseks. 
Seda selgelt ei juhtu. 
Ma jään alati südamesse võtma inimeste, kes mulle isegi üldse ei meeldi, seisukohti, kui mina mingil täiesti arusaamatul põhjusel neile meeldin.
Kummaline sisemine loogika. 
Mitte meeldida inimestele, kes mulle vastikud on, on imeline. See on parem tunne kui meeldiva inimese kompliment. "Talle ei meeldi, mida ma teen? Järelikult teen midagi õigesti!"
Meeldivale inimesele meeldida on tore. Meie, ühtekad, jee. 
Meeldivale inimesele mitte meeldida on ebameeldiv (kuigi asja parandab, kui ta mind mõistab). Lausa valus vahel.
Aga ebameeldivale inimesele meeldida on väga ebameeldiv. Vastik. Kusjuures seda tuleb mu elus üsna palju ette, sest kui inimene on mulle ürgtasemel vastik, ma ei pea teda eriti inimesekski, ma ei vaidle temaga, ma ei seleta talle midagi, ma lasen tal arvata, nagu ta arvab. Vaikin, naeratan, noogutan - ja kui inimene on piisavalt nürimeelne, nagu sedasorti inimesed sageli on, nad arvavad, et kuna ma nendega ei vaidle, nad meeldivad mulle. Et meie vahel valitseb vastastikkune sümpaatia - kuigi minu ainus eesmärk nendega seoses on mitte suhelda, püsida äärmiselt pealiskaudsel pinnal ja vbla teha natuke rõõmu. 
Sest noh. Maailmasse rõõmu tuua on mu arust maailma parandamine ürgtasemel ja kui ma püsin tõe juures - ma püsin tõe juures - võin ju talle hästi öelda millegi kohta, mille kohta on hästi öelda. 

Ja tema saab signaali: "See inimene on tore."

Nojah. Aga mina olen maailmapõhja hädas, kui mõni selline mulle-vastik-süpaatiatundja väljendab asju, mis näitavad, kuidas nad minust-minuga seotust ÜLDSE aru ei saa. "Miks kõik su tegelased nii korralikud on?" "Ilusatele naistele (s.t. mulle) tehakse ikka välja, sa peaksid harjunud olema." "No sina küll mingi feminist ei ole." 

Nagu ... mida te näete? Kuidas niimooodi näha üldse VÕIMALIK on?! 
Ses osas on "Viimane ükssarvik" ikka väga väga VÄGA abiks olnud. "Et nemad näevad hobust, EI tähenda, et mina ükssarvik poleks. Asi on neis, mitte minus. Pffft."

Ehk siis tegelikult käisin ennast näitamas. Ulmeüritus, kui mina olen keskpunkt, jee, väga lahe. 
Kusjuures OLIGI lahe üritus. 
Mulle meeldib esineda. 
Kunagi seletasin selle endale ära nii, et mul on nagunii tunne, et ma esinen kogu aeg, autist jne, päris esinemisel saan vähemalt feimi, inimesed hindavad mu ponnistust. Aga samas vbla see on lihtsalt ATH - oo, uus kogemus, tähelepanu, dopamiin, LAHE, + autism -  ma väsin kohutavalt ära. 
Kohutavalt.
Küsitlejad olid mulle sümpaatsed ning rahvast oli tervelt 16 inimest (ei, ma ei iroonitse, Kalmsten enne algust ütles, et kui 15 tuleb, ta on väga rahul). Täielik võit. 
Lissalt väsisin väga ära ja siis olen eriti haavatav. Ning kohal olid mõned inimesed, keda ma toorelt jälestan, kuid kes samas minusse sõbralikult suhtuvad ja maivõimaivõimaivõi. 
MAIVÕI.

Ehk siis selle asemel, et elevalt jagada kõike, mis hästi läks, ma aint halisen, et miks inimesed inimesed on. 
Ma väsisin niiiiiiiiiiiiii ära ... Aga siin on mõne pildid vähemalt. 

Seda K pilti ma jagan igal pool,
sest "mida kuradit?!" on nii selge

See on Sirgi pilt.
Avaldan, sest minu oivaline isik on siin
suuremas plaanis kui "kolmekesi" piltidel

Panoraamvaade K-lt

ˇ

Üldplaan Sirgilt

Ja ikka teh raamat ka. 

ATH ravi ja teisi jutte

Eiei, ma ei hakka nüüd erinevate ATH ravimite erinevaid jooni lahkama ja lahti seletama. Ma ei ole piisavalt kursis.
Rääkimata sellest, et väidaksin, nagu saaks neuroerilisust välja ravida. 
(Muide - aga OCD, mida notsu ka kunagi siin ka neuroerilisuseks liigitas, ei ole ju seda? S.t. OCD ei ole aju eripäras kinni, see on lihtsalt teatud laadi mõtlemise ja käitumise kooslus., mida võib igasuguse neuroloogiaga ette tulla. Jah, teatud inimestel on see tõenäolisem esinema, aga identsed kaksikud ei pruugi mõlemad OCD-d saada, lihtsalt tõenäosus on suurem kui elanikkonnas keskmiselt.)

Lihtsalt mulle jääb silma, tumblri ADHD sildi alt postitusi lugedes, et väga suur hulk ravimite tarvitajaid saavad nende abil tunde, et nende peas on vaikne, nad suudavad viimaks keskenduda ja ei unusta asju ära ja oo-kui-tore. Võtan oma Aderalli ja jõuan õigeks ajaks tööle ja saan eksamiteks õppida.  
Mina: ma ei näe mingit vahet keskendumise, unustamise ja unelemise osas, samuti pole mu mõtlemine teistsugune, mõtlen ikka vähemalt kaht kihti mõtteid korraga nii sõnades, piltides, lõhnades, helides kui puudutustes. Aga ma ei ole kogu aeg niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud (vaid vähem väsinud) ja ma ei taha surra, sest elada on niiiiiiiiiiiiiiiii raske ja ma lihtsalt ei jaksa. 
(Praegu ma ikka vahel tahan, kuid ma olen ka üle igasuguse normaalse mõõdu väsinud. 17. mai on järgmine üritus ning kui ma selle järel poole juuni peal suht normaalseks olen taastunud, on veel hästi.)

Miks nii? Kuidas me erineme? S.t. selge on, et erineme suuresti. Minu peamine probleem on dopamiinipuudus ja kõik muu haldan ma ära, sest olen
a) õppinud oma omapäradega toime tulema
b) vbla need omapärad ei ole ka nii suured - kui ma just VÄGA väsinud ei ole. 
Aga mu peas leiab ikka aset mõtete karusell ja vahepeal tekivad mul hüperfiksatsioonid. Mul on (vahel) raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, nii et ma teen tegevuste vahel rituaalse suitsu või laon rituaalse pasjansi arvutis, sest siis on ühe tegevuse lõpp ja uue alustamine kuidagi selgemalt defineeritud. 

Muide, teised ATH-kad - osad teised, nagu üldse osad igasugustest inimestest vist - teevad mõtlemises ka seda mu eelmises postituses kirjeldatud asja. Võtavad, mis kohe ja pealt paistab, ja see ongi nende meelest päris asi. 
Krt, mu poeg ka ju sööb aint ilusat toitu. Parimat pitsat, mis teinud olen, ta ei maitsnudki. "Ma usun küll, et see on hea, aga see kaste näeb välja, nagu oleks kivistunud, ja juust on lihtsalt kurb!" Ehk seda, mis minu meelest on sisu (maitse ja ained) ta isegi ei puuduta, kui vorm piisavalt kaunis pole. Vahelepõike lõpp.
Aga mina - mis me sellest räägime, et ei oska teistmoodi mõelda - isegi ei teadnud, et üldse SAAB teistmoodi mõelda, kui eelmises postituses kirjeldatud vormi ja sisu eristamine. Ravimitega või ilma, ma ikka mõtlen sügavuti, lükkan ebaolulisena kõrvale vormi ja tegelen sisuga. Miks on oluline, et isa oleks lapsest teadlik ja dokumentides kirjas, oluline on ju, et laps oleks õnnelik? Selgelt on ta õnnelikum, elades õnneliku minuga, kui minuga, kes on pidevas krambis ja stressis, et peab endale jälgi inimesega kokku puutuma, ja too inimene ei jäta mind rahule ka. (Muuseas, isegi kui meil POLE ühist last, ta ikka loeb ja laigib vahel mu fb-poste, kuigi olen ta ammu sõbralistist eemaldanud, soovis mult tuba üürida, helistas jõulude ajal - ma lissalt ei võtnud vastu - ja see on nii sõnulseletamatult jälk, et mul on raske isegi seda natukest ära hallata. Ma ei saa aru, KUIDAS te ei mõista, kui ilge on meenutada, et ma ise vabal tahtel magasin, rääkisin ja suisa kudrutasin nii lolli inimesega. Brrrrr.)
(Jah, argus on mu meeles hullem patt kui lollus, aga lollus on VÄGA tihedalt kandadel. Ja argus, et öeldud oleks, pole mingi füüsiline tardumine või õudus millegi ees, argus on millegi, mis enda meelest hea ja ahvatlev, mittetegemine, sest äkki toob see midagi halba kaasa.
Aga lollus on ka lihtsalt JÄLK.) 

Nojah, aga miks stimulandid rahustavad hulka inimesi, ent mind üldse mitte? Kas ma OLEN juba nii rahulik, et siin pole midagi rahustada? (Kõlab täiesti võimalikuna.) 

Teate kui tüdinud ma olen sellest, et kõik on teistmoodi kui mina. Olen imelik isegi imelike seas, ei sobi kuhugi, ei tahagi enamasti sobida, sest misMÕTTES inimesed sellised on?! Võeh! Ma tahaks olla armastatud, mõistetud, aktsepteeritud ja hinnatud, nagu ma olen, aga ei. Kogu aeg selgub, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Minu arust täiesti mõistetavad käitumised ja seisukohad toovad kaasa üldsuse pahameele - ja siis ma pean võitlema. 
Olen väsinud vihkamast?
Jah, aga ma isegi ei vihka. 
Olen lihtsalt SITAKS väsinud võitlemast. 

Sisu ja vorm

Ma olen väsinud. Kohutavalt õudselt kirjeldamatult väsinud. 
See tähendab, vihkan maailmas kõike ja kõiki. 
Ühtlasi tähendab see, et ma vaatlen inimesi, olukordi ja kõiki kaasuvaid asju läbi külma vihkamisprisma ja vahel moodustub faktidest muster, mispeale ma olen: "Krt, kuidas ma seda varem ei märganud???"

Täna korraga märkasin, mis värk on minu jaoks täiesti absurdsete vaadete pooldajatega. 
Mina enne tänast: "KUIDAS nad saavad mõelda, et nii on? Mismoodi see võimalik on? Mis nende inimeste peas toimub?!"
Näited, mida mõelda: "Kool on akadeemiline asutus, mis on õppimise jaoks." "Abielu on mehe ja naise vaheline asi, kui pole üks mees ja üks naine, pole see abielu." "Raamatutes ei tohiks ropendada ega kõnekeelt kasutada, estonglishist rääkimata. " "Seltskondlik väikevestlus lähendab inimesi." "Kodu peab olema ilus ja puhas, siis on hästi." "Naised on sellised, mehed sellised." 

Mis mina neist asjust arvan: "Vorm on, jah, selline-teistsugune, aga see on ju ainult vorm. Oluline on sisu ja sisu on ilmselgelt hoopis muus!"
Aga on tohutu hulk inimesi, kes ei tee neil kahel asjal vahet. Kellle jaoks vorm ONGI sisu. Ja siis tõusevad need minu jaoks täiesti arusaamatud mõtted. 
Vana mina: "Kuidas sa saad mõelda, et kool on õppimiseks, et koolis käiakse, et õppida? Mis sa oled idioot v? Kõik ju näevad ja teavad, et koolis käiakse, sest PEAB, sest laps võetakse vanematel ära, kui ta koolikohustust ei täida, ja vaid vähestel vanematel on jaksu ja uljust koduõpet taotleda. Ning laste eesmärk koolis käies ei ole teadmisi saada, nende eesmärk on elada oma elu võimalikult õnnelikuna ning kui neilt tahetakse, et nad koolis käiksid, ok, nad siis käivad."
"Erinevates kultuurides on väga erinevad tüüpnaiselikud ja tüüpmehelikud arhetüübid, rääkimata sellest, et ühe soo sees on palju suuremaid erinevusi kui kahe soo keskmiste vahel. Kuidas sa saad üldse mõelda, et naised sedamoodi  ja mehed teistmoodi???"
Aga kui inimene üldse ei mõtle asjade sisu üle, kui see vorm, mida ta näeb, ongi tema jaoks sisu, siis ta tõesti võibki puhtsüdamlikult uskuda, et kool on õppimiseks või et naised on tundlikumad ja eluhoidvamad, mehed aga tahavad oma seemet võimalikult laialt jagada. 

Kust mu tänane märkamine alguse sai

Kunagi  ritsik kurtis koroonaaegse isolatsiooni üle. Et ei saa kohvikusse ning seltskondlikult lobisema, ja ometi selline üksteisega lobisemine on eluvajadus. See on nagu ahvikestel üksteise karvadest kirpude otsimine - olulised pole kirbud või nende puudumine, oluline on omavaheline puudutamine, kontakt, suhtlus. 
See oli väga hea tähelepanek - kuigi järgnevast on mul jälle psühhotrauma, sest mis mõttes minu: "Noh, nüüd sa saad tunda sama survet kui mina enamasti tunnen. Sest nüüd, koroonaajal, on minul viimaks mõnus, ma ei PEA mingit sisutut ebamäärast justnagu-suhtlust taluma," oli ebaõiglane ja näitas empaatiapuudust ja üldse: kuidas ma siis aru ei saa!
Minu meelest ma ütlesin tõtt ja näen seda ikka veel kui tõtt. Lihtsalt selgelt see, mis minule igapäev, näib "normaalsele inimesele" kohutava ebaõigluse ja isikuvabaduse piiramisena ja MINA olen lisaks paha, kui sellele tähelepanu juhin. 
Olgu, see selleks.
Ma ei olnud iial isegi mõelnud, et see ongi kõigi nende seltskondlike lobisemiste sisu. Sel moel käibki paljude inimeste jaoks suhtlus: "Nägin sellist ja sellist kleiti poes, mulle ei sobiks, aga nii ilus", "Käisin teatris, Xyz tegi superrolli, mulle nii meeldis", "See kook on väga maitsev," sest nende jaoks ei ole sisu oluline. Et nad ei saa teineteise kohta midagi uut teada, ei loe, sest lobisemise fakt ise ongi suhtlus ja nad saavad sellega oma vajadused täidetud. Vorm ongi sisu. 

Kooli esitatakse õppimiseks mõeldud asutusena, nii et kool ongi õppimiseks mõeldud asutus. 
Abielu on meie ühiskonnas kaua aega sõlmitud ühe mehe ja ühe naise vahel, järelikult abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel.
Vanasti raamatutes ei ropendatud ja nad olid kaunis täislausetega keeles kirjutatud, järelikult raamatutes ei tohi ropendada ega keelt hooletult kasutada. 
Kodu ei ole peamiselt mõnus turvapaik ega sinu kindlus maailmas, kodu on hea ja ilus, kui teised seda arvavad, nii et kodu peab olema ühiskondlike standardite kohaselt hea ja ilus. 
Enamik naisi, keda ma näinud olen, on käitunud teatud moel ja raamides. Enamik mehi, keda ma näinud olen, on käitunud teistsugustes raamides. Nii et naised on SELLISED ja mehed TOOSUGUSED.
Vorm ONGI sisu. 

Jestas. 
JESTAS. 
Miks inimesed inimesed on??????

Ei jaksa pealkirja mõelda

Kell on kaheksa hommikul, kui seda kirjutan, ning mul on juba selja taga väga rahulik hommikusöök, sest kell 6.48 teatas keha, et et hirmus toidupuudus, ta ei suuda sellistes oludes magada, ning tõusin 7.05 ohates üles. 
Kuigi eile olin niiii väsinud ning pidin ikkagi magamajäämiseks südaöösel ühe piruka sööma, sest ma ei maga, kui kõht tühi. 
Avastus: kui ma just muna ei söö, eelistan phmt sama hommikusööki, mida koduski. S.t. muna viitsin kodus päris harva teha (aga kui, siis ikka praesink ka), ent võileivad, apelsin ja vbla ka eelmisest päevast järele jäänud koogitükk on teema. Ja ometi, eks ole, on hommikusöögibuffet laialdane, ma võiksin süüa putru või muffineid, igast lihapallid, praekartulid pannkoogid ning sarvesaiad on valikus - aga mina võtan esiti tüki kooki ja pool apelsini ning kui organism sellega üles on äratatud, teen endale roosa kalaga võileiba. Jee, lahe. Tomatit ja kohvi kõrvale ning olemas.
Mis on veider. 
Nooremast põlvest on ikka meeles, kuidas hommikusöögibuffet oli jabur luksus, sai igasuguseid asju, mida ma tavaliselt ei söö. Vähemalt hommikusöögina mitte - päeva peale võib teemaks tulla.

Olen vist vanaks saanud. 
Nägin teisi vanainimesi ka. Nt üks mees võttis kolm viilu pätsist, mis on midagi saia ja sepiku vahepealset, ja kuhja moosi, ning sõi hommikusöögiks moosisaia. Ilmselt oli see tema eelistus kõikide teiste kellade ja vilede ees.
Aga vanainimene olemine pole muidugi vanuses kinni. Meist mõlemast märgatavalt vanemad inimesed võtsid praekartuleid ja lihapalle, kodujuustu ja munaputru, sarvesaiu ja arbuusi, ja vohmisid rahulolevalt. Marineeritud heeringat ja mis seal veel kõik oli. 

Mitte et ma tegelikult hommikusöögist kirjutama peaksin. 
Lissalt olen nii väsinud - NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud - et pidurid ei tööta ja kõik, mis vähegi ajus, valgub ekraanile rutem. kui kinni jõuan pidada. 

Eile esitlesin raamatut, onjo. 
Phmt läks kõik hästi, aga ma olen ju VÄSINUD, ja kui ma väsinud olen, võtab aju kinni igast ebatäiusest. Ta haliseb, et see on maailma lõpp, hirmus ja kohutav ja tegelt ei mõista mind keegi ja keegi ei armas  ... no igatahes on halvemini kui ideaalne oleks. Ja igast pisidetailid.

Olgu, mis oli hästi. S.t. tundub hästiolevana isegi nüüd, väsinuna.
Lõpp oli Petrone raamatul nii hea, et ma andsin kohe poole varasemat ebatäiust andeks ja suutsin (vist) seda esitleda täitsa rahulolevalt. Mida ma eraldi EI öelnud, aga vast tuli välja pikkadest katkenditest, mida ette lugesin: ta kirjutab hästi, kirjaoskaja keel + tekst pole ainult sündmustejada kirjeldus, vaid on väikesed mõtlused vahel. (Mina kirjutan ka nii, aga see pole üldine - iga kord kohkun, kui lihtsalt sündmusi kirjeldavat raamatut kohtan. Nagu - mismoodi need kirjutajad MÕTLEVAD, arumaitaipa.)
Petrone ise tundub väga hea inimene olevat ja näeb ka väga kena välja. 
K tuli kohale, kuigi haigusest taastumine, ja ma üldse ei kirjutanud siia, et tegelt oli tal kopsupõletik. Ta osales suht täiega viimaks ja on nii armas ja ilus. 
Prima Vista poolset ürituse korraldajat olin nii umbes 25 aasta eest, kui ülikoolis käisin. korduvalt tänaval näinud ja tema üle mõelnud. Ta on ikka sama pikk, uhke ja tumedajuukseline, ning tema käepigistus oli tugev.
K ütles avalikult, et ma olen vinge karakterikirjutaja. 
(Krt, loen seda sündmuste omapoolsed kokkuvõtet üle ja märkan, et sellest umbes pool on ka kohal olnud inimestest. Phmt karakterikirjutus. Mulle on inimesed vist huvitavad =P)
Kader me Kirjastaja on niii tore, sõbralik ja kas ma ütlesin, et tore? Tegi mulle kohvi ja kooki välja ja puha =)
Mulle meeldib valjusti ette lugeda ja oletan, et teen seda üsna hästi. Kunagise näitlejaambitsiooni rakendamise ainus võimalus.
Ja üks raamat osteti ka.

Pilte (enamasti K tehtud, aga selle, kus tema ka peal, tegi Epp)

Neist asjust, mis mu meelest (praeguse meele seisund loeb) ebatäiuslikud olid, ei räägi. Vähemalt praegu mitte.
Aga no mu enda arust "Devolutsioon" ON hea raamat ja seal ON väga suur osa minu tööd sees ja kuigi Kader (alumisel pildil see, kes ei ole mees ega mina) veel kodust väljastuspunkti pole avanud ja mul ei ole teile tema käest otse ostmise linki anda, ma ikkagi soovitan lugeda (ja osta).