Kui kukun trepist alla ja jälle üles ronin, on abiks meenutamine, kui all varem oldud sai

Kuidagi nõder hommik oli.
Kõik enne 12 on hommik.)
Tatine ilm, uimane enesetunne.  Mitte halb, aga ka mitte hea, midagi ei taha ... kule, aga kohv! Kohv oleks hea, eks?
Kohv ...
Tulid meelde ajad, kui kohv oli peaaegu ainus hea asi elus. Ei olnud "pole halb, pole hea" vaid "kogu aeg kohutavalt halb, raske hingatagi". Õudsed ajad. Täiesti uskumatult hirmsad. 
Ja nagu igas elus, juhtus siis ka minuga halbu asju. 
Olen takkajärgi kaastundest enda vastu tumm.
Mitte et ma sel ajal poleks endale kaasa tundnud. Ikka tundsin. Aga no - mis parata, eks ole. 

Emake maa, stimulandid päästsid mu. Emake maa ja tema imed, armueluline plahvatus päästis mu kaugemale ja kõrgemale, kui lootagi oskasin. 
Kõik mu praegused mured on tühiasi. 
See oli NII halb. NII HALB! Nii kaua nii halb. 
Uskumatu õudus, ilma et midagi halba isegi juhtunuks.  Ent muidugi juhtus aeg-ajalt ka. 
Ma ei tea, mismoodi ma need asjad üle elasin.
Kui mul ei oleks ema (ma aeg-ajalt ütlen tema kohta hammustavaid asju, aga ta on aboluutselt päästev seljatagune viimasd 10 aastat olnud, väga lahke ja sõbralik ka), kes ootamatute suurte kulutuste puhul raha annab, ma oleks ilmselt tükikesteks läinud. 
Ei, oot, K on ka. 
Ok, ütleme nii: kui mul ei oleks tunnet, et mind püütakse vähemalt rahaga kinni, kui kõik läheb halvasti, mul oleks veel vähem usku elu elatavusse olnud. 

Nüüd on usk, et võib elada küll. 
Vahepeal väsin ära, aga peale magamist on jälle parem. Jaksab elada. Magades ei puhka välja, aga puhkab ikkagi. 
Vanasti (TM) oli mul lausa põhimõte, et väsinud olekus ei tee midagi. Ei otsusta midagi. Ei kaeble avalikult ega privaatselt. 
Nüüd olen lõdvemaks lasknud. ent ikkagi hoian end tagasi. Mingi piir on, millest ka väsinuna üle ei lähe.
Lamotrigiin ka aitab. 
Uus tablett sisse ja maailm ei kuku kokku. 
Enamasti.
Suhtlemine aitab. On tunne, et kellegi on minu vastu huvi.

Olen suht rahul endaga, et kui asi väga hulluks läheb, olen PR õppinud abi küsima. On aidatud ka. Oluliselt. Lihtsalt kui ei ole pikaajaline halb, vaid plahvatus, pole see abiküsimise teema, eks ole. 
Pikaajaline on ... igatahes pikem kui 24 tundi. 
Vbla 72 tundi on kuskil umbes pikaajalise algus.

Tegelt on nii hea. Kui võrrelda, NII hea. 
Olen vaikselt isegi jälle kirjutama hakanud. 200 sõna päevas veel täis ei tule, aga 100 on ka asi. Lugematuid kordi parem kui ei midagi, kui matemaatiliselt võtta. 
Ja civ päästab. 
Ja "Krabatit" loen jälle, see ka. 

Ootamatused on õudus

Ikka veel õpin enda kohta uut.  

Muidugi on see paratamatu, et ei saagi end selgeks, sest ma ju muutun. Mingi valemiga ei saaks ma peaaegu terve öö üleval olla ja siis järgmist päeva üsna normaalselt elada, kui järgin lihtsat reeglit: maga kasvõi natukene. Tund-poolteist on kordades parem kui ei mingit und! Naaaatukenegi!

Praegu? Ha.
Ha.
Ha.
Ent allakolmekümnesena oli see täiesti töötav põhimõte. Sellega sai toime öö otsa DnD-d mängides nt. Kuuest kaheksani hommikul magasin ja siis läksin bussiga teise linna koju, sest kell 11 algas seal varem kokku lepitud üritus. 

Aga et mingite asjade, mida ma juba kaua teadnud olen, vahel on seos, märkan alles nüüd. 46-aastasena. Kuigi sama muster oli täiega sees juba keskkooli lõpus.
Õudselt on meeles, kuidas lonkisin aeda. Seal oli emme oma naissoost sõbraga väikest õueeinet võtmas. "Ma sain ülikooli sisse," teatasin neile ja korjasin tüki kooki näppu. See oli veidi liiga pehme, nii et pidin taldriku alla saama, enne kui koogitükk katki läheb ja lauale kukub. 
"Väga hea," ütles ema ja tema sõber noogutas. 
Siis nad rääkisid oma asju edasi.
"Ma tegelikult oleks oodanud natuke teravamat reaktsiooni," ütlesin neile kahe minuti pärast.
"No sa ise olid nii rahulik," vastas M, too sõber. "Oleks sa tulnud ja hõisanud, me oleks aru saanud ja kaasa rõõmustanud!"
Siis ta tegi must pilti. Mul on pilt kuskil alles. Muidugi paberil. 1997 ei olnud veel digipiltide aeg, ja mul ei ole seda teile praegu postituse juurde panna.
Olgu-olgu. Lasen pojalt fotost omakorda foto teha ja näete.

emotsioon on pildil üsna selge

Aga mu sees ei olnud mingit suurt õnne, vaid arutelu, kuidas nüüd edasi. Kuidas ma Tartusse elamise saan organiseeritud, ilmselt ühiselamu, eks? Mul on vaja mingeid asju, et seal elada, mida mul vaja võiks olla? Kuidas need Tartusse saavad? Uus koht, uued reeglid, mismoodi see käib?
Rõõmustada???

Selline on kogu mu elu olnud. 
Tuleb kohaneda uuega, kuigi see ajab juhtme kokku. 
Aga on vaja. 
Ja ma suudangi - lihtsalt rämeda hinnaga.
Jaksata selle sees normaalne paista oli asi, mida ma pidasin oma kohuseks - kuid enam ei pea.

 Mida ma võitsin sellest, et paistsin normaalne? Kas see andis mulle veidigi abi Enne Rongi?
Normaalne paista ei ole mitte tähtis, et hästi elada, vaid PEABKI kokku kukkuma demonstratiivselt. Nii et kaugele näha. Muidu ei võeta tõsiselt.
Ehk Peale Rongi mõtlengi hirmsa pinge all värisedes: "Mida ma nüüd teen?! Mida ma teen?! MIDA?!"
Ja aju ütleb: "Go fucking crazy." Nagu selles loos.
Ma ei tea, kas Prince seda tegelt ütles, aga Amanda igatahes ütleb.

Nii et ma lähen avalikult ja intensiivselt hulluks üpris teadlikult. 
Siis vähemalt keegi märkab, et midagi on valesti. 

Mõtlesin selle üle, kuidas ma ootamatusi ei kannata, sest murdosa sekundiga uus plaan ajus valmis läheb väga raskeks. 
Ja siis taipasin korraga, miks ma ei kannata olukordi, kus on väga tõenäoline, et läheb halvasti, kuid on veel väike võimalus, et läheb hästi. 
Hästiminekuks tuleb ka plaan teha ju! Aga ma ei saa seda teha, kui kõik mu resursid kuluvad ette leppimiseks, et läheb halvasti. Halvastimineku omaks võtmiseks, endale ütlemiseks, et kõik on ok, saab edasi ka niimoodi.
Halvastimineku plaan sisaldab juba eos eeldust, et ei lähe hästi.
Ehk kui ma teen plaani hästiminekuks, tähendab, et ma ei lepi ju halvastiminekuga!
Olgu, vbla nüüd, peale seda avastust, saan "on väike võimalus, et läheb hästi"-olukordadega ka toime. Kui võtan teadlikult, et see võimalus on imepisike, ent teen plaani igaks juhuks, et midagi oleks.
Näis.

Mis muidugi ei päästa absoluutsest kokkuvarisemisest, kui asjad lähevad ootamatult kuidagi teistmoodi. Mitte kui korraga paaniliselt kardan ja samas loodan, et läheb hästi, vaid mingitel muudel moodidel. Halvemini, kui ma ootan. Paremini, kui ma ootan. Teismoodi, kui ma ootan.

See on hästi peenike joon, millel ma kõnnin. 
Kõike ei saa ette plaanida, iseenesestmõistetav, ent mu jaoks on ok mõelda, et kui juhtub nii, improviseerin. 
See on täiesti toimiv plaan.
Kui pool Eestit hullus õuduses, mis saab, kui Venemaa ründab, mina olin absoluutselt rahulik. "Kui ründab, eks siis näe, mis teen." 
Aga kui ma EI ole ette mõelnud, et kui juhtub nii, improviseerin, kui asi langeb täiesti selgest taevast kaela, kaotan võime kohaneda.
Peenike joon. Kõike ei saa plaanida, aga peab tegema plaani "selliseks juhuks plaani ei tee".
Muidu ei saa mina elada.

Tahtsin kireda, et muidu on ikka hästi nõrk ja jõuetu olla, aga pea vähemalt ei valuta. 
Siis sundisin end täna hommikul Pojaisale kirjutama. 
Nüüd pea valutab. 
Läks väga hulluks vahepeal. 
Aga civ päästis. Jälle. 
Täitsa loogiline tundub, et osaliselt on mu peavalude päästikuks enesesundimine. Et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean. Et see ongi mu elu. 
Ma olen üritanud elada nii, et ei sunni end. Teen, kui tunne tuleb. Teen, kui tahan. 
Ent ikka langen vanasse vakku vahel =( Tekib tunne, et ma ei tohi endale lõdvestumist ja vajalike asjade mittetegemist lubada.
Peab ja peab ja peab ...
Aga nii ma ka elada ei saa =( 
Keha ei luba. 

Ei ole imelik

Ma võiksin vist nüüd ametlikult hull ka olla, kui mulle poleks viimasel hetkel (lasin endale juba politsei kutsuda) järele tuldud, nii et istusin autosse ja lasin end tagasi ööbimiskohta viia.

Pühapäeva öösel seisin ihualasti (välja arvatud tossud, üks ühest, teine teisest paarist) Viljandi kesklinnas Selveri ees ja palusin ühel koera jalutaval mehel endale politsei kutsuda.
Sest noh - mida ma seal ihualasti muud teen? Tagasi ei taha minna, ilmselt oleks politseijaoskond parem ja soojem koht + neil oleks ilmselt idee, mis minuga edasi teha. Tahan politseisse!
Ent ma ei tea, kus politsejaoskonnad Viljandis asuvad ja mul ei ole telefoni ka, sest noh - olin alasti ja asjadeta ju.

Ei, ei olnud purjus.
Ei, ei üritanud end millegagi katta. Häbi ka ei olnud.

Hõikasin koeraga meest, kelle selg minu poole oli, sest koer oli sama värvi kui Totoro ning see tundus armas ja lootusandev.
Koer ei olnud üldse sõbralik. Hakkas mu peale haukuma ja ikka kurjalt. Hambad paljad.
Mees oli sõbralikum ja oli nõus politseisse helistama. 
Mida ta ka tegi.
Siis seisin seal ja ootasin politseiautot. 
Midagi huvitavat ei juhtunud.

 Mulle tuldi umbes kahe minuti pärast järele. Mitte politseist, vaid auto + inimene sealt, kust ma riieteta seisus  ära jooksin.
Asi seegi, nii palju ma siiski loen.
Ütlesin koeraga mehele, et ta vabandaks minu nimel politsenike ees, ja lasin end sooja majja tagasi viia. Kerisin end seal pleedi sisse ja peale öösel veidi kinni olnud nina ja soovi magada nii suure tekikuhja all, kui kokku otsida suutsin, ei juhtunudki midagi. 

Ausalt öelda olen pettunud.
Olen ammu aega tagasi juba kirjeldanud oma olematusetunnet sellega, et arvan: ma võiksin minna Raekoja platsile, otse seal keskel end alasti võtta ja kedagi eriti ei huvitaks.
Noh, ma ei olnud päris Raekoja platsil, aga sain ikka päris mitu tänavahet alasti kõnnitud ja jõudsin päris kesklinna, ning keegi ei teinud midagi. Ma ise peatasin möödakäija ja palusin endale politsei kutsuda. 

Oktoobriõhtu, alasti naine - ach, mis seal ikka. 
Keegi purjus nooruk filmis mind, jah, aga ta oli ikka väga purjus. Ei suutnud isegi artikuleerida, lihtsalt hõikus midagi, mis kõlas nagu: "Äääaaoäh!" 

Ehk: kedagi eriti ei huvita. Inimesed vaatavad mööda, kui midagi imelikku teen, ja ignoreerivad viisakalt. 
Tüüpiline ja ootuspärane.

Et ma ei ole imelik? Mulle päriselt öeldi seda hiljuti.
Nagu ... kes siis on?
Kui mina ei ole, ma arvan, ega olegi keegi.
Muidu paneks alastipildi ka - mul on üks värske - aga seepeale tekitaks blogger äkki jälle "selle postituse vaatamiseks peab eraldi klikkima, sest sündsusetu" ja pealegi ega see ei ole mingi nunnu ja poseeritud pilt. 

Kuidas ma ihualasti keset Viljandi linna sattusin?
Noh, ma olen sellest suvisest ärajäänud lennust saati olnud väga habras ja rabe, lasknud end igasugustel teemadel pisarate, röökimise ja rabelemiseni viia, ja sattus sedasi, et tulin duši alt ja läksin siis teise inimesega kohe intensiivselt raksu. 
Pärast päeva jooksul aset leidnud plahvatusi + vaimseid kokkukukkumisi, mida seks ajaks oli kolm kogunenud, kogeda jälle õudset arusaamatust ja võimetust maailma millegi reaalsena tunnetada, oli mulle liig.
Tõmbasin tossud jalga ja sööstsin õue.
Neljas kokkuvarisemine.

Ega ei olnud väga külm isegi.
Meil on soe oktoobrialgus. 

Aruanne

Juba kolmat' päeva on täitsa kombes olla. 
Küllap aitas hirmsates kogustes Civilization VI.
Vbla mängin seda, et koguda usku: ma saan mingisugustest reeglitest aru, minus on mingi olude äraõppimisvõime ikka olemas. Et nagu ... 8 aastat järjest sama mängu mängides ma olen tõesti paremaks saanud. Ja saan veel paremaks!
Millestki maailmas saan ikka aru ka.
Ei, ma olen loomulikult hakanud mängima Deity tasemel ja võidan pea alati. Teaduslik ja diplomaatiline võit on välja lülitatud, sest nendega võidaksin nagunii alati, ja militaarset ma suudan vältida, seda välja lülitamata.  =) 

Tavaliselt võidan skooriga, aga kui keskendun, saan ka kultuurilise kätte. 
Vat religioosset Deity tasemel pole saanud - mul ei õnnestu seal kunagi usku isegi luua. Olen varases mängufaasis liiga tegevuses sellega, et üldse ellu jääda, ning panna raha ja energiat sinna alla, et oma usupunkte maksimeerida, ei ole võimalik. 

Kass kusi jälle mu tossu peale, aga see vast ei ole märk sellest, et ta põis jälle valus on, vaid sellest, et Poeglaps jättis liivakasti kahel päeval järjest koristamata. 
Väsisin vahepeal nii ära, et jätsin kassi liivakasti tema tööks. Ma ka kõike ei jaksa, nii vähe, kui üks konkreetne kassi liivakast ka võtab. 
Meenutan seda talle iga kord. Vahel ei ole vaja, vahel oleks muidu unustanud, aga ühel konkreetsel korral oigas ta, et teeb seda varahommikul, praegu on liiga väsinud. 
Võis olla, et kass kusi sellel korral. Aeg enam-vähem klapib. Ega ma täppisteadlane ole seal alal.

Ahju uus küttekeha põles läbi enne kolmandat kasutuskorda.
Mida kuradit. 
Aga K tuli jälle, tegi oma elektriku imeasju - tal ei ole vastava hariduse diplomit, aga ta oskab IGASUGUSEID asju, lõpetamata inseneriharidus abiks - ja võttis selle kaasa. Saadab tagasi koos fotodega küttekehast ja mingist asjast, mis näitab, et takistus on lõputu ehk vooluring on kusagilt katki.
Loodetavasti saab asenduse ja siis peab veel kord pliidile paigaldama.
Oeh. Vaene tema.
Mul veab, et mul siuke sõber on.

Seekord ma ei teinud oma kuunormi kirjutades ära. Vabanduseks võin tuua, et Algernon küsis katkendit, ma lubasin ning toimetasin siis seda katkendit hullumeelselt. Seda hullumeelsemalt, et algul võtsin ühe, siis vaatasin toimetamise käigus, et see ei sobi (liiga palju noore naise eraelu, midagi ei TOIMU) ja võtsin uue. 
Ja noh. See 1100 puuduolevat sõna mind ei tapa. 

Pealegi kirjutasin vahepeal artikli. Mida "Vikerkaar" küll ei tahtnud, aga sõnu oli seal kõvasti. 

Mu poeg (keda ma täiega usaldan siukestes asjades) ütles, et kreatiin pole kasulik mitte ainult lihaste kasvu jaoks, vaid ajule ka. 
Ma läksin kohe innukaks ja ütsin, et ma võtan siis seda kreatiini, mille ta peale poolepurgilist kannatamist mittesöödavaks kuulutas. iCONFITi apelsini oma. 
Ma saan täitsa aru, miks ta seda ei tahtnud. Maitse on täitsa okei (kui kruusipõhja kontsentreeritud osa v.a., ega ma siis seni korralikult segada viitsinud), kuid lõhn! Lõhn on kõrbeva kummi oma. Kreatiinijooki on võimalik tarbida ainult hinge kinni hoides. 
Ja siis maitseb see põhi ikkagi nagu kõrbeva kummi lõhn. 
Aga mis siis, aju rõõmustamiseks olen nõus ära kannatama.

Üldse, ma võtan nii palju toidulisandeid, et endal ka naljakas. Et neist polevat muud kasu kui et aitavad toota kallist pissi? Kurat, aga nad toimivad ju! Vbla on see platseebo, aga ausalt - kui platseebo paneb mu liigesed vähem valutama, parandab tuju, aitab käte ja jalgade öösel ärasuremise ja pearingluse vastu, olen nõus selle eest maksma.

Oli aeg, kus mul ei olnud seda raha lihtsalt. 
Nüüd - ega hõisata ei ole. Eriti kuna hambaarst edastas mulle tulevaste arvete umbkaudse suuruse ja ma mõtsin, et seda ma kuidagi ilma laenuta ära tasuda ei saa. Aga mul on, kelle käest laenu küsida ja no kunagi ma ikka järgmise raamatu ilmutan. Siis saan ma 3000 eurot kätte ja maksan tagasi. Vast 800 jääb endalegi. 
Annetused jätkuvalt teretulnud. 
Väga tänan senise eest =)

 
Nii et toidulisandite küsimuses siiski saan otsutada, et ok, platseebo või ei, kuni toimib, ostan.

No ja see kreatiin on tasuta kodus ju =) Nii et halba selle võtmine midagi ei tee. 

Jaah.
Toidulisandite abiga ja lihtsalt puhkamise mõjul olen nii innukas juba, et panin end jälle "huvitatuks" Sõpruse traditsioonilisele "Rocky Horror Picture Show " näitamisele. 
Sinna on terve kuu aega ka veel.
Mis ma selga panen, ei tea. Phmt mul ON olemas asjad, millega Frank-N-Furterit kehastada (kuigi need ei ole samad, kui ta filmis kannab), ent mu juuksed on nüüd üpris pikad ja punased ning olemasolev parukas EI ole ideaalne. 
Vbla on aeg Magneta peale üle minna.
Aga samas - Frank-N-Furter on nii palju rohkem mina!
No ... vist ikka Frank =)