Kaalutlused

Tahtsin kirjutada, kuidas Dakh Daughters ja 5'nizza sarnased on, kuid mul on ju see värk postituste (videode ja piltideta postituste) pealkirjadest moodustuvate sõnadega ja ma ei saanud jätta üksikut Ü-d piltide vahele. 
Mis ma olen vähe autistlik v?
Ha. Isegi kui olete mu pikaajaline püsilugeja, te ei tea pooli asjugi. 
Ma loen järves-jões ujudes tõmbeid, aga meres mitte ja basseinis üheks otsaks kuluvaid. Mitte absoluutarvuna, et palju kokku, aga just üheks otsaks kuluvaid. Rinnuli läheb praegu tugevalt tõmmates 32-33, leebes jalutustempos 35-37. Selili jalutustempos 18-20, tempot tehes umbes 23. Jalutustempost rohkem, sest siis tõstan käed kiiremini veest välja.
Ma loendan trepiastmeid alati, kui trepist käin. 
Tavaliselt unustan ära, palju oli, ja järgmisel korral loen ikka. 
Jah, ka kodu tagaukse juurest maapinnani kuluvaid. Ma ei ole kindel, kas seal on 5 või 6 astet.
Nüüd vbla jääb meelde. Kui olen tuvastanud, et tean midagi valesti või ei tea, kuigi peaksin, jätan õige vastuse meelde. 
Ma mäletan täiesti uskumatuid asju. Samas igasuguse süsteemita - võiks arvata, et vaid emotsioonidesse sügavad jäljed jätnud kogemused oleksid need mis meelde jäävad. Näiteks kui käisin (ÜHE korra) oma isal ülikoolis külas - emme oli juba lõpetanud - ja tal olid ühikatoas rotid. Kaks valget rotti, kes elasid pappkastis. Nende nimi oli kahe peale Krõõpad. 
Ma nägin neid sel ühel korral kolmeaastasena ja nad on mul siiamaani ajus. 
Ent mul on meeles ka mingeid täiesti absurdseid asju - ema tumeroheliste velvetite sääred, EÜE oranž särk (punane loomulikult, seda kandsin isegi keskkooli ajal), kollane valgus telgis, kus EÜE suvelaagris olles ööbisime ... 
Mul on meeles kohutavalt palju asju, ent mitte järjestuses. 
Mäletan asja, aga ainult väliste detailide järgi saan paika panna, mis ajast see mälestus on.
Oot, see ei ole autistlik, see on AuTH joon juba. 

Ma ütlen: "Las ma hoian sul kümme sekundit ümbert kinni," ja siis loen endamisi sekundeid, et mitte valetada. Ma ütlen: "Ma teen alati nii," ja kui ma enne olen nii teinud ainult 90% kordadest, edaspidi teen iga kord, et mitte valetada. Kammaan, ma ei kulutanud isegi lahketelt annetajatelt tulnud kohviraha algul milleksKI muuks kui kohvi ostmiseks!
Hiljem (peale seda, kui ütlesin, et mineraalvee ostmiseks) mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja leidsin, et kui ma ka ostan midagi muud, siis pooleist-kahe liitri Vytautase peale iga päev kulutan ju ikka ja ma ei pea kohe 50 pudelit välja ostma, kui ka keegi PALJU raha saadab. 

Kusjuures ei ole nii, et ma ei oska valetada. 
Ma lihtsalt loobusin valetamast mingil ajal. Sest valetada oli naeruväärselt lihtne ja kui olin omandanud mõned põhitehnikad, jäädi peaaegu alati uskuma. 
Kui ma annan iseendale lubaduse ja siis ei pea seda, keegi ei teagi, et valetasin endale. 
See oli nõme. Mis mõttes ma kogu aeg valetan? Edaspidi valetan ainult siis, kui inimesed seda mult ise küsivad-paluvad. 
Ja vahel hästi pisikestes asjades, kui nii tuleb parem lugu =P Aga ainult hästi pisikestes. 
Üldiselt: kui ma räägin oma elust loo, võib seda sõnasõnalises mõttes uskuda. 
Mitte sõnasõnalises? 
Ha. 
Oi, ma olen osav jätma vale muljet või poolt lugu üldse rääkimata jätma või kasutama kujundit, mida kõik kuulajad-lugejad võtavad ühtmoodi, ainult mina tean, et tegelikult mängib ta antud juhul teistmoodi.

Nojah.
Lammaste juurde tagasi.
Nüüd on pealkirjade esitähtedest korralik sõna moodustunud. Kas teadsite, et "küü" on vanas keeles rästik? Unarsõna. Minu jaoks on see üks lemmiksõnu üldse. "Sookollist ja sisalikust" eriti meelde jäänud, kuigi "küü" tähendust teadsin juba varem. Kust? Ilmselt mõnest vanast raamatust. 

Ma lugesin lapsena palju.

Nii, see ansamblite võrdlus siis. 
Jah, ma enne ka teadsin, et mõlemad on Ukraina bändid. (Kuigi 5'nizza mööndustega, üks liige kahest luges vähemalt varem end venelaseks. Praegu ei tea.)
Aga no: üks koosneb ainult naistest, kes esinevad valgeks võõbatud nägudega, rõhutatult dramaatilises stiilis, nende kontserdid on peaaegu lavastused. Teine koosneb ainult meestest, kelle esinemisrõivad on tavaliselt T-särk ja armeepüksid ning nende kontserdid on auraga "me oleme phmt üks pere, mille liikmed koos hästi aega veedavad".
Dakh Daughtersis on lademes instrumente ja nende mängijaid. Pidin isegi wikist järgi vaatama, et palju neil ametlikke liikmeid on. Seitse.
5'nizza koosneb kahest mehest, kes mõlemad laulavad ja kellest üks mängib ka kitarri. 
Naised on veits nooremad kui mehed.
Dakh Daughtersi muusika on wikis  määratletud kui dark cabaret, freak cabaret ja 5'nizza oma kui "accoustic". 

Nii.

Ja kuulake nüüd neid lugusid ja öelge, et need ei ole sarnased bändid.

ja

Mulle lihtsalt meeldib Ukraina reggae ilmsesti.

Muide, kas te ka kuulete 5'nizza loos sõnu "Jaak ja Andres tantsujut"?

Ühe raamatu peaks veel enne aastalõppu läbi saama, siis oleksin Goodreadsi aastalugemisega mäel. 
Mul tegelt on "Naisekäe puudutus" pooleli, see on kerge lugeda ja suurte reavahedega ka, pole üldse probleem - lihtsalt kohustus.
Praegu - eks ole, ma ei läinud isegi jõule pidama, sest ei jaksanud - paneb iga "peab"-mõte seest keerama. Ei, "on vaja" ei ole parem. Ja "ma tahan" ... krt, "ma tahan" ongi parem. 
Ma ju TAHAN selle väljakutse tehtud saada ja TAHAN lugeda, Tungal on jumala huvitavalt kirjutanud!
Ok, parem =)

Aga loovkirjutada küll ei taha. 
Täiesti vastumeelne tegevus tundub.

Ostsin endale jõulukingiks pesu. Siukest vähe edevamat. Siukest, mida ikka näidata ka. Pakist välja võttes (jaa, ma tellin netist) nägi äärmiselt ebaatraktviine välja. Mingid hiiglaslikud vanaemade asjad. Rinnahoidja meenutas TÄPSELT mu vanaema omi, lihtsalt musta värvi.
 ... aga panin selga ja oo! 
Ilus naisterahvas! Lausa kompu! 
Kuulge, see parajate rõivaste ostmine ikka tasub ära. 
No ma olen oma vanu riideid edasi kandnud, mis siis, et +10 kilo umbes. Peaaegu kõik mahub, ainult vanad ülikonnapüksid ei läinud isegi üle puusade. 
Ükspäev proovisin, kui rollimängjate kokkutuleku kostüümi jaoks kitsamaid pükse vaja oli. No ei. 
Võtsin siis poja püksid. Velvetid. 
Krt, nii ilusad ja parajad! (Ei, ta ei ole minu mõõtu, aga see lisariie, mis temal pikkuseks kulub, läheb minul kumeruste mahutamiseks.) Tahaks endale muidu ka samasuguseid, aga need on kuskilt ameerikamaalt tellitud ja postikulu oli kümnetes eurodes ja ... ma leian kohalikust kaubandusest endale ka püksid. 
Kui praegused (mis on kas laiad ja lohvakad või dressid või retuusid) millegipärast ei sobi.

Jah, parajad rõivad ikka tasuvad ära. Soovitan. =P
Peaks vist talvematlil ja kreemikal seelikul nööpe ja haake veits ümber õmblema. Saaks mugavam. (Kuigi mantel läheb selga niigi.)

Lisaks paneme tähele, et pööripäevast pole möödas veel nädalatki ja juba on ilmselgelt valgem.
Mis küll ei aita ses osas, et ma ei taha (mhmh) isegi prille pesema minna. Parem trükin teile, silme ees hägune pilt. 
Krt, peaks uue sildi lisama. "Laiska" pole ma igavik otsa kasutanud, aga "väsinud" puudub.
Kuigi ma olen väsinud olnud sadakümmend korda ja postitust. Hästi palju. 
Kui jaksan, panen vanematele postitustele ka külge. 
Kui olen liiga väsinud, jääb panemata. 
Miks panna üldse? Sest kord ja süsteem! Kas sildid tähendavad midagi, kas nende järgi saab otsida? Vot. Ja aega, kus ma "laiska" enam ei kasutanud, aga "väsinuni" pold jõudnud, on päris pikalt old.
"Lolli" asemel peaks ka midagi panema. Nt "häda mõistuse pärast" =D

Krt, võibolla peaksin tahan ma praegu hoopis lugeda, mitte kirjutada.
Selle nimel võib isegi prillid ära pesta. 

Muide. Kellega "Karupoeg Puhhi" raamatust teie end kõige rohken samastasite?

Külluslik üllatuslik jõulurahu

Hülgan veel rohkem. 
Või noh. 
Ma juba olen üliinimene old.
Pold mingit hülgamist enne =(
Koera leidsin hõimlase abiga taas kätte, tõime koju (enne orgunnisin auto järgi, siukses päraperses oli - vabandust, pidasin silmas "rongiteest kaugel"), siis käisin Tartus sünnipäeval, kukkusin ära ja peavalu. Migreenitablette mitu, peavalu üle ei läinud. Tuli taipamine, et ma ei old kogu päeva eriti söönud ja kohvi jõin viimati hommikul, nii et vantsisin kööki, sõin kooki, jõin kohvi. Peavalu läks üle, aga uni ei tuld enne kella 7 hommikul. 
(See oli minu enda tehtud kook, sest teised olid lahti lõikamata külmkapis ja minu oma jäätisekarbis klompjate viiludena - minu tehtud šokolaadikook on kenasti niiske ja kommi moodi.)
Ja peale peaaegu magamata ööd järgnes tegevust täis päev, mis sisaldas kojusõitu kahe transpordiga, laste ja koera mõisa jõulu pidama saatmist, tolmuimemist mitmest ruumist, geopeituse aarete otsimist, tomatisupi tegemist, kell 10 (minu jaoks arutult vara, normaalsete inimestele oleks see umbes 6 õhtul) magamaminekut ja ...

... ja täna ma lihtsalt ei ole konditsioonis, et lastele mõisa järele sõita ja neile kingid kaasa viia. 
Ma ei suuda köögist tuppagi tuikumata kõndida. 
Pohhui, et mul on bussipilet ostetud ja peavalu hakkab üle minema (jah, muidugi tuli täna hommikul jälle). 
Ma ei lähe kuskile. 
Ma ei jaksa. 
Olen sant ja mul on täielik õigus sant olla.
Ja minu migreenid hoiavad mind väga üle võlli pingutamast nähtavasti. Valust nõrgana ei sunni end millekski, kõik läheb ellujäämisele. 
Praegu peaaegu ei valuta enam, aga hoiatused on veenvad olnud.

Kogu aeg unustan ära, et koer pole minuga. Mõtlen, kuidas temaga väljaminemist, poest piimatoomist ja poe kõrvale konteinerisse pakendikoti viimist ühendada võib, üks tee, kolm asja - ja siis tuleb meelde, et ma ei peagi täna õue minema, kui ei taha.
Kuna Poeglast pole kodus, aitab isegi sellest pakist piimast, mis juba avatud.
Ja Totoro pole minuga. 
Kummastav.
See-eest on kass, kes viimaks saab pai, ilma et mingi armukade koer kolmekümne sekundi pärast kõpsti kohal oleks ja ka pai tahaks. Mispeale paitatakse kahe käega, kummalegi loomale üks, aga kahe käega poole teraga paid pole ikka päris need.
Nüüd saab kass kõik mu nunnutused puha endale.
Kas ma olen maininud, kuidas Karu on veendunud, et ta nimi on Kass?
Tunne on, et olen.

Mul tundub täna olevat Queeni-päev. Üldse mitte jõululaulud. 
Ilmselt seepärast, et mul ei ole mitte kiirustava argipäeva vahele hella rahunemist, vaid ennast veidi totaalsest letargiast, kus ei jaksa kööki kohvi järele ka minna, ärkvemale saada. 
Aa, muide, jah - on inimesi, kes jutlustavad vahepeal kohvist loobumist, et see jälle intensiivset toimet omaks, ja ATH-ravimitega pausi tegemist, et keha liialt ei harjuks.
Mina ei saa. 
Kohe hakkab pea valutama. Ja mitte natuke, oo ei. 

Queeni-päev ... no vahele ikka vaikust ka. 4 osa vaikust, üks osa Queeni.

Mis mu mõtle hüpleb v? Kuulge, ma ka ei pannud prille prillitoosi, vaid voodile (minu puhul kuulmatu asi, ma panen kõik oma kohale, sest muidu kaotan ära), laua lahtisesse sahtlisse selle karbi kaane, kus sees koju jäetud jõulukoogi osa (kooki sõin hommikusöögiks ja tuvastasin taas, et leivaviilu jagu on rämesuur kõhutäis, jõulude vahel unustan alati ära) ja siis otsisin seda kaant veerand tundi, läksin võtma migreenitabletti ja seisin siis juhmilt, lamotrigiinileht käes, sest kuulge, seda ma ometi ju mäletan, et olen täna lamotrigiini juba võtnud. 
Miks ma siia tulin üldse?

Ma ei ole heas konditsioonis.
Puhkan nüüd.

Üliinimene olemise ürituse ülbe hülgamine

Huvitav, kas ma elan täielikku tardumusse sattumata uue nädala üle?
Kõik märgid on väga halvad, aga kui ma väga hoolega end kokku võtan ja jätan ära asju, mida ma tõesti tahaksin teha, äkki saab ilma vahepeal suremata? 
Nojah, aga ma tahan ju.
Nojah, aga keegi ei saa õnnelikumaks, kui ma katki lähen.
Nojah, aga kuidas ma siis teadlikult ära jätan, kui ma ju tahan ka?!

Õudus.

Täna käisin "Teistmoodi tavalisest" rääkimas nii, et mitte ühelgi esinejal ega korraldajatel (raamatukogu, noh!) polnud teost. 
"Välja laenatud," ütles raamatukogu töötaja korraga kurvalt ja rõõmsalt. Sest ma olen nii popp, jai! Ja raamatukogust laenutamine annab mulle pealegi raha =) 
Üldiselt oli tore. 
Mulle meeldib esineda ja me rääkisime enamasti asjust, millest ma veel ei ole kõnelnud. Nii et phmt oli väga tore. Pealegi tuli mulle pähe rõivastus, mis oleks ilus ja teemasse ja siis ma kohe panin end sedasi riidesse ja jai.
Aga huulepulka unustasin kasutada ja ei võtnud kaasa ka. Nii et kogu aeg oli tunne, et huuled kuivavad praguliseks kohe.

Tegelt - kui ma homme kuhugi ei lähe ja veedan päeva kodus jõulukooke glasuurides, äkki toibun ikka piisavalt ära, et Tartusse sünnipäevale ka jõuda?
Ma ju nii tahan!
Üldse: kui mul nina jookseb, äkki olen veits haige? Nohu või nii? Äkki mu suremisetunne on sellest, et juba olen enda üle koormanud ja tervis ei pea vastu?
Nina on jooksnud umbes 8 tundi, muide. Mõte, et see ei ole vist päris terve, tuli praegu. 
Nii omadega läbi, nii üldse pea ei tööta.
Ja kell on pool neli hommikul. 
Äkki ei peaks praegu rohkem kirjutama?
Kuigi tahtsin jutustada, kuidas ma korraga avastasin, et mu kaks lemmikbändi (mis on juhtumisi mõlemad Ukraina omad) on ju ... ühe žanri esindajad? Kuigi poleks seda iial arvanud. Nad ju nii erinevad ... AGA!
Mitte täna. Kuulan 5'nizzat, naudin ja hoian avastuse enda teada. 
Magama? 
No ... varsti. Olen kurnatusest veits haigeks jäänud ja parim viis sellega toime tulla on enda vastu lahke olla ja mitte sundida end magama minema, kui veel ei taha.

On ju loogiline?
Aa, muide. See raamat, Complex PTSD: From Surviving to Thriving, sai mul läbi. Kirjutasin tast Loteriisse. 
Enese vastu hea olemise kontekstis tuli meelde.

*-*-*

laupäeval

Et kõik veel halvem oleks, jooksis Totoro pauguhirmus ära. 
No seni on ta alati tagasi tulnud, nii et pole paanika, vaid OEH. 
Ikkagi piinab. 
Ikkagi raske. Vbla ma ikka ei lähe sellele sünnipäevale. Muidugi migreen. Muidugi "ma enam ei jõua".

Aga tablett juba töötab. 
Krt, see jõul on ikka hirmus asi.
Ma vist ei jaksa rohkem.

Ühest küljest ja teisest küljest

Ühest küljest: pole jõuluõudust. 
Teisest küljest: alanud nädal tuleb raske ja järgmine täiesti hirmus. 
Mida kõike ma teha olen lubanud, mida ma teen ja kuidas ma saan?! A noh - hakkan otsast tegema ja läheb. Ei midagi uut.
Kuigi ma ei läinud täna ujuma. Liiga krdi väsinud. Mis tähendab, et lähen homme, mis omakorda tähendab, et veel tihedam graafik. 

Pealegi olen ma kehaliselt vist rohkem katki kui tavaliselt. S.t. migreenid on väga tagasi tõmmanud, elukvaliteet selle arvelt KORDADES parem - aga. 
Need krdi murtud sõrmed paranevad nii aeglaselt. On parem, aga mitte hea. Enamikku käega tegemist nõudvatest töödest teen ikka veel parema käega ja ossapüss, kus see ikka ei toimi. Käsi väriseb mitte natuke, vaid seda võiks rohkem tõmblemiseks nimetada. Ajuti tegutseb täitsa omatahtsi - viskab asju õhku või vastu seina, eriti õhtuti, mil väsinud olen.
Olgu, enamike inimeste arust on aeg peale südaööd rohkem öö kui õhtu. 
Eriti öösiti ikka siis. 
Lisaks tegin midagi oma vasaku reiega. Ma isegi ei tea, mida - hakkas lihtsalt kõndides haiget tegema. Mingit: "Oih-aih, auuu, ma vist tõmbasin lihase ära!" ei olnud. Kõndisin ja mingil hetkel märkasin, et reide tekkinud valu ei lähe mitte üle, vaid hullemaks. Isegi kontrollisin (mis te arvate, et mul on probleem maanteel peaaegu üksinda kõndides pükse maha ajada v?), et ega miski taskus ei hõõru seda kohta, äkki on juba vill tekkimas - mitte midagi. Täiesti sile nahk, isegi mitte kerget punetust. Aga valus. Peenike valus joon põlvest puusani.
Kui see oli kramp, siis ainult ühes lihaskius. 
Venitasin. Hakkas parem küll. Aga mitte päris hea. 
Noh, varsti läheb üle. Käin sooja duši all ja magan ja unustatud.
See oli 23. novembril.
Diclac ja eelmisel nädalal käisin arstiga rääkimas. Too katsus, painutas, lasi mul kükitada - kükke teen täiesti probleemideta, ujudes ei tunne, et midagi valesti oleks - kehitas õlgu ja kirjutas mulle jaanuari füsioteraapia aja. 
Vahepeal üritan ilma Diclacita. 24 tundi maksimaalselt olen ilma saanud, siis hakkab nii ebamugav, et mäkerdan reie jälle kokku. Kusjuures valu pole enam üks peenike joon, vaid see on laienenud. 
Pole aimugi, mis värk on.
Ei, võrreldes peavaluga absoluutne pisiasi. 
Jaa, segab ikkagi. Mis mõttes. Kust see siis nüüd tuli. 
Lisaks riivisin vahepeal apelsinikoorele lisaks ka pöidlanukki, see läks põletikku (mitte hullu, veidi punane ja 2 nädalat valus) ja no aitäh, käelised tegevused veel keerukamad. 
Persse, ma ütlen. (Võiksin "putsi!" ka öelda, aga ma alati mõtlen sugueludidesse saatmise korral, et oot, kelle omasse - "persse" ütlemise kohta mõtlesin välja, et see on lühem versioon ütlemaks: "Pista pea endale persse ja tee suu lahti!" ja see kõlbab küll. Ka konkreetsele inimesele mõtlemata, lihtsalt kirumisena.)

Peale selle on probleem, mida ma pole vist kunagi maininud. See ei ole ju aktiivselt häiriv, ainult mõnikord. Aga samas on niimoodi juba aastaid. Võib-olla hakkas kohe pärast rongi, ent siis oli mul liiga palju muid muresid, et tähele panna. 
Parem päkk ei toimi päris normaalselt. Kikivarvule tõusta saab. Aga nt kätekõverdusi tehes on toetuspunkt vasaku jala varvastel ja päkal ning paremal jalal vahel ainult varbaotsad maas või on päkk kuidagi pentsikult pööratud asendis. Vahel hakkab kõndides veidi valu tegema. Ka lihtsalt teise tuppa minnes. Samas, kui päev otsa pole õues käinud (umbes kaks sellist päeva ikka tuleb aastas, kui ma just haiglas ei ole - haiglas oli rohkem), on valus lihtsalt liikumatusest. 
Kokku on see kõik "keha häirib kogu aeg". Miski pole kohutav. Lihtsalt - pidev kerge pinge.

Ja siis on (ma lähen jälle mõisa jõuludeks) ette nähtud, et seekord puu alla kingitusi teistele ei pane. See tähendab, lastele ikka. Aga muidu ostab igaüks endale midagi väikest ja paneb selle puu alla ja siis saab pakke jagada, aga pole mingit kingitegemispinget. 
Ühest küljest hea lahendus.
Teisest: mul on rahaga veits kehvasti. 
Ma ei tea, võtan mõne oma lugemata raamatutest ja pakin ära v? Ma olen endale ostnud küll raamatuid, mis veel lugemata. Ja mõned on lausa kingitud või vahetatud mu oma raamatute vastu (naiskirjanduse seminar suvel andis mulle hulga uusi raamatuid. Umbes pooled neist on loetud, pooled ootavad aega, mil mul pole muid raamatuid ees ega ka soovi lugeda midagi tuttavat ja turvalist. Mida ma ikka ajuti teen. Loetud ja teada-hea raamat on turvaline.)  
Kaua aega ei teinud seda iial - kui raamat tundus mulle vähegi loetav ja ma ta sain, saati veel ise ostsin, lugesin kohe läbi. 
Nüüd jaksan lugeda mingi 30-35 raamatut aastas. Paljude inimestega võrreldes on sedagi palju. 
Minu endaga võrreldes suhteliselt naeruväärne. 
Aga no mis ma ikka sellest heietan - Loomingus on ju kõik kirjas. 
Jep, ikka olen rõõmus selle üle, et nad mind piisavalt kirjanikuks pidasid, et mu lugemisharjumuste vastu huvi tunda. Nagu - ühest küljest ma ise pean end kirjanikuks küll. Teisest - ikka tundsin, et olen "ach, need ulmekirjanikud, need ei tee päris asju"-kasti pandud. 
Mu lugusid nad ei tahtnud ja kus ma jään.
Siis küsiti "kirjanik loeb" rubriiki kuni 15 000 tähemärki. 
Täiega elevdusin, kahe päevaga kirjutasin valmis, saatsin testlugejale, sain tagasi, parandasin ja saatsin ära. 3 päeva hiljem saatsin uue versiooni, parandatud lausestuse ja vähemate kirjavigadega. 
Ikka veel olen rahul.

Nojah, aga siis puu alla kink.
Tegelikult oleks hea osta endale midagi toredat - kasvõi paar värvilisi sokke. Aga ... 
Ma loodan jõuludeks raha kingiks saada. Enamasti olen saanud, nii et põhjendamatu lootus ei ole.
Ilmselt pakingi raamatu. Võibolla Lilli Luugi "Ööema". "Kolhoosi miss" oli nii umbehea, et "Ööema" osas on lootused kõrged.
Aga minu lapsed? Nad on küll nagu täiskasvanud, aga ... äkki ikka peaks tegema nii, et mina ostan ja panen? Sest ma ei usu, et nad eraldi teavituseta üldse taipaksid, et nad ei ole enam laste sekka arvatud. 
Ja Tütarlapse neiu tuleb ka. Talle ka.
Ohhh ...

See raamat, millest kirjutasin - Complex PTSD: From Surviving to Thriving ja veel mingeid sõnu - on ositi nii halb, et oigan. Mismõttes ta tsiteerib seal FREUDI?! Mismõttes armastatakse tingimusteta tema arust aint alla kaheaastasi lapsi, hiljem õpetatakse lastele teistega arvestamist ja armastatakse tingimustega? Mis ta tahab öelda, et kui mu laps jätab klotsid laiale, kriiiskab ja hammustab, ma armastan teda vähem v? Mida?!
Aga rohkem on raamat hea. On mind valgustanud mitmete ideede suhtes. Jah, muidugi. Mu vajadus olla vajatud, mu kiire kohandumine teiste soovidega tasemeni "ma ei tea, mida ma ise tahan, nii et teeme, nagu sina tahad", mu "ma ei suuda, kõik on otsas, mul ei ole enam midagi varuks"-olukorra kohene ja täielik taandumine, kui kellelgi teisel on midagi vaja, mu lohutus sita päeva järel - ostan midagi, mis lapsele meeldib - on kõik üks asi. 
"Fawn"-vastus vanemlikule hülgamisele. 
Neid on tema järgi neli - fight, flight, freeze ja fawn + segatüübid. Ning minu vastus sellele, et ma ei ole piisavalt hea, on alati olnud "püüan olla parem ja teistele vajalik". See on kogu mu isiksust kujundanud niivõrd, et ma ei kujuta ette, missugune muidu oleksin. 
Kes ma muidu oleksin.
Väga valgustav. Väga huvitav. Mul on natuke veel lugeda, siis kirjutan Loteriisse arvustuse.

Vahelduseks ja lõõgastuseks loen Leelo Tungalt. "Samet ja saepuru" on parajasti käsil. 
Hea ja turvaline. 
Mul on turvalisust vaja.

Ootan juba aastalõpukokkuvõtte tegemist. Sest see aasta on ikka - olnud. 
Teist säärast vist polegi varem.