Eeltunne

Olen närvlik. 
Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. 
Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. 
Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis.
Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea.
Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt.
Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. 
Minimaalselt. 
Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.

Ma olen ka söömata. 
Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne.
Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema.
Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad.
Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. 
Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. 
Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline.
Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.

Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada.
Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures,
Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti.
... ja siis on kaudsemad raskused.

Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P)
K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks.
Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames.
Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.

Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.

Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev.
Võtan parem tableti sisse. 
Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. 
Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. 
Iga tibanatuke kulub ära. 

kiire vahepala

Mhmh, mhmh, kellelegi ei tule üllatusena. 
See ongi siuke nending, mitte jahmunud hüüatus. 
"Ega mul ikka ei ole täit aru peas!"

Teisipäeval käisin murca luulekogu esitlusel Tartus. (Kogu on täiesti geniaalne nagu ta võrgupäevikki.)
Eile vankusin koju tagasi, arulagedalt kurnatud. Homme lähen rolimängjate kokkutulekule. 
Milleks täna plaan päev otsa kokata. 
Nii palju andsin mõistusele järele, et otsustasin: ujuma ei lähe. 

Ei, pea ei valuta(nud). 
Eriti. 
Tunnistan, et võtsin esimeste märkide peale kohe triptaani sisse. Võibolla oleks tavavaluvaigisti samuti tepsinud. Ent ei julgenud katsetada. 

Praegu tuikab hästi õrnalt. 
Normaalselt ma kell 10 hommikul magaksin, aga kuller tõi koeratoidu mulle koju. 
Muide. Kui keegi tahab, siis mul on Hill'si 1-5 aastase koera seedimist ja tugevaid lihaseid toetavat kuivtoitu omajagu üle. Nt 9 kg või nii. Ise peab Keilasse järgi tulema, aga ma tellisin vale, sest pilt oli sarnane ja ma tüdinesin Kaup24 soodsaimat pakkujat otsides kirjeldusi lugemast ära. 
Nüüd on jälle liigesehaigetele mõeldud toit olemas. Ta ei lähe päris rikki selle esimese toiduga, enamasti on korras, aga on juba kaks kakspäevakut olnud, kus ta muudkui magab, heidab pikali räntsti! ja otsib võimalusel pehmemat küljealust. (Nt voodit.)
Nojah, aga kui kellelgi oleks selle toiduga midagi teha, mul oleks hea meel talle anda. 
Kõige rohkem vihastavad mind kulutused, millest kellelgi kasu ei ole. Kui KELLELGI on, mis siis, et mitte minul, on süda kohe rahulik. 

Tartuskäik oli päris oluliselt intensiivne lisaks sellele, et pikk reisimine on juba ise hull koormus. Igasuguseid asju juhtus. Alates sellest, et mul läksid võrksukkpüksid katki (väga väga naine, sa ei ole sama kujuga kui 2016, kui ost tehtud sai), lõpetades sellega, et oi, veel pedofiiliat tutvuskonnas. 

Aga pea ei valuta? Ei valuta. Järelikult on hästi.

Palju väga head oli ka. Palju väga halva kõrval.

Isegi esitluse vein ei pannud pead valutama! Käsivarred ja biitsepsid valutavad ülinunnu beebi tassimisest. Ilus mees, keda "pagan, kes see on, ma ju tean seda nägu" vahtima jäin, noogutas mulle äratundvalt - hiljem sain aru, et ta polnud mulle isiklikult tuttav, ma lihtsalt olin teda kõvasti piltidel ja videotes näinud. Silver Sepp, jajaa. 
Nii palju head, mida välja ei kirjutanud, lisaks. 
Olgu, selle ütlen ka ära, et murca ja Helen (kes tegi kujunduse ja pildid) esitlesid oma loomingut väga nauditavalt. 

Samas on ennast distantsilt vaadata oluliselt hirmus.
Väsisin NIIIIIIIIIII ära. 
Kuid kuni pea ei valuta, mingeid pidureid ei ole. Lasen aina edasi, kuni sedasi valutama hakkab, et tabletid enam ei aita. 

Jaa, muidugi ma näen seda. 
Mis te arvate, et teen oma käitumisse korrektiive, kui olen ette ära lubanud, et tulen ja teen? Ha. Ha. Ha.

Oi

Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS.
Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. 
Misiganes. 
Valgustus. 
Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. 
Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. 
Nii paljust sain korraga aru. 

Ah. Ach. ACH!!!

Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena.
Ikka kestab. Väga vähe on muutunud.
Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.

Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?!
See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. 
Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk. 

Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb.
Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle vahekäigu juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. 
(See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema)  rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.)
Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud.
Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =)
Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. 
Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viiidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.)
Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi."
Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.

Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore?
Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa!
Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale.
Ema hakkas nutma.
Ta ei nutnud üldse tihti, ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust.
Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. 
Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?!
Thefakk?

Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones  magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. 
Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.

Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks.
Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan. 

Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka.
Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). 
Ma ei saanud hakkama. 
Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) 
Ma ei saanud hakkama.
Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli.
Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. 
Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. 
Enamjaolt lahked. 
Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle.. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii.
Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. 
Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. 
Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. 
Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist. 

Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju".
Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu.
Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.

Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. 
See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. 
Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. 
Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema!
Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. 
Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd).
Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas.
Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.

Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. 
Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..!
Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.)
Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?

Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.

Lõputu jada. 
Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. 
Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan.
Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. 
Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.

Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult. 

Aitab kirjutamisest kah.
Kuigi ei või lubada, et magama jään.

Sisemise kriitiku vaitsundimine

Olen päris kõva tööd teinud oma pideva sisemise kriitiku vaigistamisega. Konkreetselt korrigeerin iga mõtet, mis ennasthalvustav on:
"Olen väsinud vana naine."
EI! Olen väsinud parimais aastais naine!
Kõhuvoldi alt on higine, niisiis on kõht liiga suur. Oh, ma saan selle voldi isegi pihku võtta ...
EI! Kõht on ahvatlevalt pehme, külluslik nahk ja naiselik lopsakus, et sealt vahel higistab ... ja siis? Higistamine on keha normaalne funktsioon! Mu keha on minu keha ja sellisena hea. 
Keegi ei armasta mind ...
Mind ei peagi keegi armastama, olen väärtuslik ka ilma selleta!
(Et keegi armastab ka, ei ole oluline - kuni ma ise armastan, ei loe teised! Päriselt!)
"Ma olen selle kleidi jaoks liiga paks."
Ei, see kleit ei sobi mulle enam, see tähendab, et vaja on suuremat kleiti. Mitte minus pole probleem, vaid kleidis. 
Ma peaksin ikka niimoodi kirjutama, et rohkematele meeldiks. Vanasti ma ju oskasin seda.
Jaa, vanasti olin ma rohkem üldrahvalike uskumuste kaasauskuja. Praegu neid sisse panna oleks valetamine. Ma ei taha ju valetada. Nii et kirjutan, nagu endale aus tundub. 
Ma tegin talle ilmaasjata haiget, ta ei tahtnud ju halba.
Ei. Mul on õigus vihastada ja haiget saada, mul on õigus valesti mõista, mina olen ka inimene. Ma ei tahagi masin olla. Mul pole vaja masin olla, et maailma sobida. 
Ma olen kuulmatult loll. Kuidas üldse SAAB vaadata, et kui rong jõuab 13. 40 jaama, saan ma 13.37 väljuva teise rongi peale lipata, 3 minutit on aega?! Mida ma mõtlesin?!
On okei eksida. Inimesed eksivad. Jah, enamjaolt saan oma aju usaldada, vahel ei saa - aga see ei tähenda, et peaksin kõik alati üle kontrollima. Liiga raske, enamasti mõttetu - pingutus ei tasu ära. Nii et vahel eksin. No mis sellest siis on? Kas maailm läheb hukka? Ei? Vot nii.

Jne.

Inimestele meeldib selline mina vähem.
Teie olete juba harjunud, oo praeguse võrgupäeviku lugejad, pole niisugusel väga väga naisel ka häda - aga mina ise ikka meenutan, kuidas Kunagi oli. 
Ma olin nii nunnu ja kõigi meelest armas ja terve eneseiroonia ja mulle päriselt meeldisid peaaegu kõik teised inimesed ka. 
Enda meelest olin objektiivne (sest kui miski oli ikka väga sitasti, märkasin küll), ent tegelikult vaatasin kõiki teisi hea eelarvamusega ja ennast halvaga. Muidugi tundusid siis kõik teised paremad, mina üritasin parimat, nemad elasid nagu olid. 
Ja inimestele meeldis meeldida.

Nüüd vaatan objektiivsemalt. 

Ikka ilmselt mitte päris objektiivselt, aga objektiivsemalt. Imetlen vähem, usun vähem, mida Teised Arvavad. kujundan oma seisukohad ise. 
Ja ennast peksan vähem. Ei saa öelda, et üldse mitte. Kui mulle antakse põhjus, libisen täiesti vanale rajale tagasi ning võin seal pikka aega marssida - aga mingi aja möödudes märkan, suudan end kinni pidada ja mitte nii meeleheitlikult meeldimist nuruda. 
Kuigi see on loomalikult raske vahel.
Eriti kui mulle öeldakse, et ma meeldin inimestele vähem, sest olen nüüd nii agressiivne. Enesekindlus inimestele meeldib, agressiivsus mitte.

Mina ise ei arva, et agressiivne olen. Oma meelest olen enamjaolt ikka leebe, valmis enamust probleemi enda omaks võtma, kui vahekord tegelt on 50:50 või isegi minu osa 40, teise inimese osa 60 - aga jaa, kui ma tajun rünnakut, ma kaitsen end üsna raevukalt. 
Mis võib ebaproportsionaalne paista, kui teise meelest mind üldse ei rünnatudki. 
See on jälle oma aju usaldamise asi. 
Jah, ma tean, et mõnikord eksin. Aga mitte reageerida enamustel kordadel, kui mind tõesti rünnati, on suurem pahe vahel ülereageerimisest. 

Kui mina ennast ei kaiste, ei kaitse enamasti keegi.

Kuigi nt notsu on vahel siin kaitsnud =) Kaamos vist ka. Isegi Morgie on. Ja AbFab, mu igavene lemmik, samuti. 
Kellegid jätsin nimetamata. Vabandan. Ma neid inimesi, keda kaua näinud pole, kipun unustama. kuid kui meelde tuletatakse, on kohe nende kohta ajust palju võtta.
Mõned on mitte otse kaitsnud, ent vaikselt teatanud, et tegelt on mul nende arust õigus. 
Aitäh!

Omast arust olen lihtsalt ausam kui varem + julgen ja viitsin ennast kaitsta. 
Varem mõtlesin, et kui inimene on silmatorkavalt loll, mul ei ole vaja midagi öeldagi, kõik ju näevad. 
Ja siis ei ütle talle seda keegi  ja ma olen: "WTF? Kas ainult mina näen ? Kas ma näen valesti? Või kedagi ei huvita piisavalt, et midagi öelda?"
Nüüd on mulle selge, et kui mind huvitab, ütlen ise. 
Eiei, enam ei ole probleem võrgupäevikus - siin on asjad üsna head, halvastiütlejad on pärast seda, kui anonüümse kommenteerimise ära keelasin ja teatud inimeste kommentaare visalt lugemata kustutasin,  ära kadunud. 
Elusast peast. Jah, hoian end elusast peast oluliselt vähem vaos kui varem ja arvan küll, et see on enesekindlusest. 
Mul on nüüd tunne, et on oluline, mida mina arvan. Kui mu arvamus on intensiivne, väljendan ja pole veel iiial seda kahetsenud. 
Et haiget tegin, on kahju küll. 
Aga ei tunne end halvasti, et omapoolset valu väljendasin. 
Ma kahetsen ütlemata jäänud sõnu palju rohkem. Või mis palju rohkem - ainult neid kahetsengi. Vanasti ikka jätsin ütlemata.
Ei enam. 
Ei enam.