Aastakokkuvõte

HOIATUS: ma seekord ei ole täiesti diskreetne, vaid ainult suuremalt jaolt.

Tegelt teen sel aastal ühe postituse ilmselt veel, ent ei jaksanud kauem oodata.
On aasta peaaegu läbi? On. Järgnevad kaks ja pool päeva (eeldatavasti) (loodetavasti) ei too enam murrangulisi sündmusi.

See aasta on ikka juba ... olnud.
Nii täielikult elatud aastat ... vbla siis, kui mõni laps väike oli? Tütarlaps pigem. Poeglapse sündimise ajal läks kõik jaks ellujäänisele. Aga vbla Tütarlapse esimene aasta konkureeriks?
Mmmm ... vbla mitte.
Kuigi see oli nii ammu, et ega väga ei mäleta enam.
Ütleme, ILMSELT pole olnud. 

Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?

Heh. 

Need taustal ei ole kingitused
Need on mul niisama kogu aeg aknal.

Sain EKL loomestipendiumi.
Käisin emakakaelavähi kontrolluringus.
Lõigati välja emakas ja munasarjad. Pärast opi oli veel hullem olla, kui arvasin, sest migreen + laparoskoopiliste operatsioonide järel tavalise õlavalu asemel oli sama hull valu reies. Ühtlasi, kuna naissuguhormoone kohe palju vähem, tutvusin kuumahoogudega.
Suht räiged. 
Täitsin ankeedi (tsenseeritud) kohta. Kohe kolm korda, sest esialgu ei taibanud enda kohta pooli asjugi ja teine kord allesjäänutest pooli ja mis kolmandal valesti läks, noh, selle kohta ütlesin juurde, et tegelt polegi miski kivisse raiutud.
Küsisin (tsenseeritud) ja sain tagajärjed.
Vahetasin perearsti.
Hakkasin lamotrigiini võtma.
Käisin naiskirjanike seminaril. 
Kirjutasin teise inimese raamatu lugemisest jutu. 
Avaldasin Loomingus midagi.
Ilmutasin jutukogu. Mu esimene kõvade kaantega raamat muuhulgas.
Laenasin pojalt riideid.
Üritasin (tsenseeritud) ja sain teada, miks see hea mõte pole.
Ostsin ujula kuukaardi.
Ja saumikseri.
Tegin smuutisid.
Kukkusin koeraga joostes nii, et murdsin sõrmed.
Sõitsin Boltiga.
Muutusin multiorgastiliseks. 
Tuvastasin, et kooritud kurk on teatud otstarbel kasutamiseks parem kui koorimata kurk.
Sain blogilugejatelt uskumatuid kingitusi. (S.t. uskumatuid olen enne ka saanud, aga konkreetselt selliseid uskumatuid pole.) Kui mul oleks nutitelefon ... oot! Aga mu pojal on.
Poeg tõusis, käis pesus, sõi ja kui hakkas välja minema, tuli mul meelde =P
Pilt olemas. Seal ülevalpool - blogger millegipärast ei lase õigesse kohta panna.
Pildilejäänu pole ammendav, sest osad asjad tarbisin otsa (nagu "said otsa"). Ja arvutist, mida pildil pole, sest ei leidnud motti seda aknalauale vedada, aint pool on blogilugejalt =) Teine pool niisama armsalt tuttavalt.
Pidasin konverentssünnipäeva.
Ostsin madratsi.
Ja e-sigareti.
Sain koduse jäätisekokteili korralikult vahtu.
Käisin lapsendamisametniku jutul.
Ostsin rummi.
Ja edevat pesu.
Käisin spetsiaalselt virmalisi vaatamas ja seal olidki virmalised. (Kuigi tähed jätsid mulle sügavama mulje, kui ebamäärased liikuvad rohelised laigud taevas.)
Jätsin Mõisa jõuludele minemata.
Lasin endast prillidega ilupilte teha.
Sain tasuta kohvimasina ja tellisin kohvipadjakesi.
Läksin kinno ja avastasin, et saal on välja müüdud.
Kandideerisin kirjandusliku kolmapäeva korraldamisele ja sain valitud ka.
Ostsin kõrvitsat.
Laenasin kellelegi olulise summa raha. Sain tagasi ja 11% intresse lisaks. Inimesed on ilusad ja head, mingit lepingut me ei sõlminud.
Panin end lavaluule üritusele kirja. 

Kindlasti oli neid veel

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei nimetanud neid lubadusteks, aga käisin taas ühel larpil, lausa kolmel kirjandussündmusel, kus ma ei esinenud, hambaarsti juures, günekoloogi juures, kandsin 8 erinevat kleiti, jätsin ära lausa mitu plaanitud üritust ja sain endast hulga ilusaid pilte

Ma mõtlen selle uute lubaduste andmise üle. Ilmselt tuleb umbes sama (mingid plaanid, mis on needsamad plaanid), aint günekoloogi juurde küll ei tõmba enam. 

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa! Nii nunnu tita!

Kas keegi su lähedastest suri?

Kuidas lähedast defineerida? Üks matus oli, kuhu plaanisin minna. Ja siis ei läinud.

Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?

Eelmise aasta soov oli:

Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema? 

Ma sain nii palju muid asju, ent kas ka seda ...jah, vahepeal ikka.  Aitäh!

Uuel aastal ... ei julge kirjutada, et uut last.  (Kuigi just kirjutasin.)
(Eelmisel aastal ka ei julgenud. Siis ei kirjutanud.)

Mis riike külastasid?

Eestis veits rändasin. 

VEITS.

Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Pole olemas. 

Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

TL

Mis oli su suurim läbikukkumine?

See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et ma mitte mingi valemiga ei saa kõhust lapsi enam.
Jaa, ma olen seda varem ka teadvustanud, aga siis selgus, et mingi variant ikka on veel. 
Enam ei selgu.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

HAH!!!!
Emakas+munasarjad+arst unustas mulle antibiootikume kirjutada+komplikatsioonid ja EMO ja väga enesetapumeeleolu, psühhiaatriahaigla, sisse unustatud kusetoru, ja lisaks tühised asjad nagu sõrmede äramurdmine ja mingi jama vasaku reielihasega.

Noh, ja siis kõik muu =P

Möödunud aasta parim ost.

Saumikser vist. Kuigi valge kaltsukakleit on ka imekaunis ja ohtralt komplimente toonud.

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Oho.
Ühest küljest: neid on palju. Teisest: aga kas keegi eriliselt ..? 
Ilmselt kõik Ukraina eest võitlejad.

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Paljude. 
Üritan neile mitte mõelda.

Kuhu läks enamik su raha?

Toit. 

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma olen päriselt päriselt päriselt sellises armusuhtes, nagu raamatutes kirjutatakse, nagu ma ette kujutasin, kui noor olin, päriselt, päriselt, PÄRISELT.

Kõik muu tuleb pärast ja hiljem ja tundub selle kõrval kahvatu. 
Kuigi seda kõike muud oli ikka ka lademes.
Maivõi, miuke aasta ... "Teistmoodi tavaline". Murca luulekogu. "Kolhoosi miss". Poeglaps lõpetas kooli. Tütarlaps oli minu vastu NII hea. Arvutivahetus. Lamotrigiin. Sain palju kiita. Olin nii ilus ja põnev ja ilusates ja põnevates kohtades. Tegin NII palju tööd, aga sel oli ka resultaat. Enesevaatlustel uued tulemid. Kohati olin vaimustuses omaenda uutest luuletustest. Kohati teiste omadest. 

Aga need kõik on pisiasjad-pisiasjad SUURE asja kõrval.

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

See ei ole kaugeltki-mitte-natukenegi-üldse selle aasta lugu, aga meenutama? Oo. Jaa.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Lugematult palju kordi. 
Ma olin unustanud, et saab päriselt õnnelik ka olla.
Arvasin, et minu parim on "polegi nii vastik".
Lõputult hea meel eksida.

kõhnem või paksem? Vist suht sama. 

vaesem või rikkam? Suht sama või veidi vaesem.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Seksinud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Põdenud. 

Kas sa armusid aastal 2025?

Oo. Jaa.

Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Murderbot oli päris tore.
Jah, see oli mu selle aasta ainus vaadatud sari.

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

Parim raamat, mida lugesid?

"Kaks hunti" ja "Kolhoosi miss" jagavad esikohta.
Kuigi vbla "Teistmoodi tavaline" läheb kolmandaks. Ma olen seda nii palju üle lugenud (kõik need toimetamised!), et hästi ei suuda enam päriselt tajuda. 

Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Eelmises postituses kirjas =D

Mida sa tahtsid ja said? 

"Teistmoodi tavaline" tuli päris krdi hea. 
Dropkick Murphyse kontserdil käisin.
Tsenseeritud. Ei, ei ole seksiga seotud. Enne ka enamik ei old.

Mis oli selle aasta parim film?

Ma vist ei vaadanud sel aastal ÜHTEGI filmi. 
Uutest filmidest rääkimata.

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

45

Konverentssünnipäev, peetud ligi kaks kuud hiljem tegelt. 
See oli nii lahe, et korraldaks või uuel aastal järgmise - aga mul tuleb see burleskiga raamatuesitlus 21. jaanuaril. Ma ei plaani sinna lähedale enam teist üritust ju =P

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Ohoi.
Kui ma oleksin kevadel rasedaks jäänud, oleks veel parem aasta old. 
Või kui Ukraina oleks sõja võitnud.
Aga noh - realistlikult võttes: niigi oli üle mõistuse hea. 
Kui parajasti kohutavalt halb ei olnud.

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lamotrigiin

Kes oli parim uus tutvus?

Hakkasin kirjutama, et mis küsimus see on - ja siis taipasin, et tutvusena ta ei ole ju uus. Tundsime me üksteist ennegi. 
Tänapäeval on "tutvus" üldse selline - keeruline sõna. Kas inimene, kellega ma vahel netis kirjutan ja fb-sõber olen, on mu tuttav? Mis ajast ta mu tuttav on, kas fb-sõbraks saamisest või esimesest kirjast saati? Või kui ma nt teise blogijaga kirju vahetan, mis ajast ta mu tuttav on? Kas sellest, kui esimene kiri vastuse sai või sestsaati, kui ma ta blogi lugema hakkasin? 
Ok, ütleme, et E.
Tundsid end ära? Sa oled hästi armas ja veetlev ja ma olen iga hästiütlemise üle rõõmus.

Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2025 õpetas.

Usu headest inimestest head. 
Kõigil kergem.

Ma teise kirjutan veel, kuigi see on oluline peamiselt mulle endale: minu kogemused ongi väga imeliku inimese omad, need tõesti tõesti tõesti ei ole üldinimlikud.

Mida võiks veel küsida:

Aasta parim kingitus

Ei, ma ei oska ise öelda, mis. Vbla "Kolhoosi miss", aga see pold tegelt kingitus. Vahetasin ühe oma raamatu vastu. 

Aasta meeldivaim üllatus

Kui ilmselge välja jätta (TL!), siis kui mul oli faking mai, ikka väga mitu inimest tegid oma normaalsused ümber, et mind aidata ja mulle toeks olla. 

Valge päikesekleit
Pildistas Tütarlaps

(Võibolla oleks kohane ka halvimat üllatust küsida. Kuigi sitad asjad on liiga tavalised ja neid on niigi liiga palju. 
Faking mai oli halbu üllatusi täis. Ühe jätsin üles kirjutamata ka.)

Aasta rõivaese

Valge päikesekleit.

Aasta avastus

Ota ... see lapsepõlvetrauma ... see ongi nii suur osa mu isiksusest?
Püha püss ja mannakreem ja tulised taevatorud!
Huvitav, kes ma oleksin, kui mind oleks pisikesest pärast päriselt armastatud?

Aasta kahetsus

Mina ei kahetse.

Ja lõpetuseks veidi jõuluhooplemist:

Uuel aastal voldin ma põrgu kokku ja uuesti lahti ja teen sellest päriselt hingi parandava paiga, kus õpitakse taas tundma lootust, uskuma head ja julgema olla ise. 

Kaalutlused

Tahtsin kirjutada, kuidas Dakh Daughters ja 5'nizza sarnased on, kuid mul on ju see värk postituste (videode ja piltideta postituste) pealkirjadest moodustuvate sõnadega ja ma ei saanud jätta üksikut Ü-d piltide vahele. 
Mis ma olen vähe autistlik v?
Ha. Isegi kui olete mu pikaajaline püsilugeja, te ei tea pooli asjugi. 
Ma loen järves-jões ujudes tõmbeid, aga meres mitte ja basseinis üheks otsaks kuluvaid. Mitte absoluutarvuna, et palju kokku, aga just üheks otsaks kuluvaid. Rinnuli läheb praegu tugevalt tõmmates 32-33, leebes jalutustempos 35-37. Selili jalutustempos 18-20, tempot tehes umbes 23. Jalutustempost rohkem, sest siis tõstan käed kiiremini veest välja.
Ma loendan trepiastmeid alati, kui trepist käin. 
Tavaliselt unustan ära, palju oli, ja järgmisel korral loen ikka. 
Jah, ka kodu tagaukse juurest maapinnani kuluvaid. Ma ei ole kindel, kas seal on 5 või 6 astet.
Nüüd vbla jääb meelde. Kui olen tuvastanud, et tean midagi valesti või ei tea, kuigi peaksin, jätan õige vastuse meelde. 
Ma mäletan täiesti uskumatuid asju. Samas igasuguse süsteemita - võiks arvata, et vaid emotsioonidesse sügavad jäljed jätnud kogemused oleksid need mis meelde jäävad. Näiteks kui käisin (ÜHE korra) oma isal ülikoolis külas - emme oli juba lõpetanud - ja tal olid ühikatoas rotid. Kaks valget rotti, kes elasid pappkastis. Nende nimi oli kahe peale Krõõpad. 
Ma nägin neid sel ühel korral kolmeaastasena ja nad on mul siiamaani ajus. 
Ent mul on meeles ka mingeid täiesti absurdseid asju - ema tumeroheliste velvetite sääred, EÜE oranž särk (punane loomulikult, seda kandsin isegi keskkooli ajal), kollane valgus telgis, kus EÜE suvelaagris olles ööbisime ... 
Mul on meeles kohutavalt palju asju, ent mitte järjestuses. 
Mäletan asja, aga ainult väliste detailide järgi saan paika panna, mis ajast see mälestus on.
Oot, see ei ole autistlik, see on AuTH joon juba. 

Ma ütlen: "Las ma hoian sul kümme sekundit ümbert kinni," ja siis loen endamisi sekundeid, et mitte valetada. Ma ütlen: "Ma teen alati nii," ja kui ma enne olen nii teinud ainult 90% kordadest, edaspidi teen iga kord, et mitte valetada. Kammaan, ma ei kulutanud isegi lahketelt annetajatelt tulnud kohviraha algul milleksKI muuks kui kohvi ostmiseks!
Hiljem (peale seda, kui ütlesin, et mineraalvee ostmiseks) mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja leidsin, et kui ma ka ostan midagi muud, siis pooleist-kahe liitri Vytautase peale iga päev kulutan ju ikka ja ma ei pea kohe 50 pudelit välja ostma, kui ka keegi PALJU raha saadab. 

Kusjuures ei ole nii, et ma ei oska valetada. 
Ma lihtsalt loobusin valetamast mingil ajal. Sest valetada oli naeruväärselt lihtne ja kui olin omandanud mõned põhitehnikad, jäädi peaaegu alati uskuma. 
Kui ma annan iseendale lubaduse ja siis ei pea seda, keegi ei teagi, et valetasin endale. 
See oli nõme. Mis mõttes ma kogu aeg valetan? Edaspidi valetan ainult siis, kui inimesed seda mult ise küsivad-paluvad. 
Ja vahel hästi pisikestes asjades, kui nii tuleb parem lugu =P Aga ainult hästi pisikestes. 
Üldiselt: kui ma räägin oma elust loo, võib seda sõnasõnalises mõttes uskuda. 
Mitte sõnasõnalises? 
Ha. 
Oi, ma olen osav jätma vale muljet või poolt lugu üldse rääkimata jätma või kasutama kujundit, mida kõik kuulajad-lugejad võtavad ühtmoodi, ainult mina tean, et tegelikult mängib ta antud juhul teistmoodi.

Nojah.
Lammaste juurde tagasi.
Nüüd on pealkirjade esitähtedest korralik sõna moodustunud. Kas teadsite, et "küü" on vanas keeles rästik? Unarsõna. Minu jaoks on see üks lemmiksõnu üldse. "Sookollist ja sisalikust" eriti meelde jäänud, kuigi "küü" tähendust teadsin juba varem. Kust? Ilmselt mõnest vanast raamatust. 

Ma lugesin lapsena palju.

Nii, see ansamblite võrdlus siis. 
Jah, ma enne ka teadsin, et mõlemad on Ukraina bändid. (Kuigi 5'nizza mööndustega, üks liige kahest luges vähemalt varem end venelaseks. Praegu ei tea.)
Aga no: üks koosneb ainult naistest, kes esinevad valgeks võõbatud nägudega, rõhutatult dramaatilises stiilis, nende kontserdid on peaaegu lavastused. Teine koosneb ainult meestest, kelle esinemisrõivad on tavaliselt T-särk ja armeepüksid ning nende kontserdid on auraga "me oleme phmt üks pere, mille liikmed koos hästi aega veedavad".
Dakh Daughtersis on lademes instrumente ja nende mängijaid. Pidin isegi wikist järgi vaatama, et palju neil ametlikke liikmeid on. Seitse.
5'nizza koosneb kahest mehest, kes mõlemad laulavad ja kellest üks mängib ka kitarri. 
Naised on veits nooremad kui mehed.
Dakh Daughtersi muusika on wikis  määratletud kui dark cabaret, freak cabaret ja 5'nizza oma kui "accoustic". 

Nii.

Ja kuulake nüüd neid lugusid ja öelge, et need ei ole sarnased bändid.

ja

Mulle lihtsalt meeldib Ukraina reggae ilmsesti.

Muide, kas te ka kuulete 5'nizza loos sõnu "Jaak ja Andres tantsujut"?

Ühe raamatu peaks veel enne aastalõppu läbi saama, siis oleksin Goodreadsi aastalugemisega mäel. 
Mul tegelt on "Naisekäe puudutus" pooleli, see on kerge lugeda ja suurte reavahedega ka, pole üldse probleem - lihtsalt kohustus.
Praegu - eks ole, ma ei läinud isegi jõule pidama, sest ei jaksanud - paneb iga "peab"-mõte seest keerama. Ei, "on vaja" ei ole parem. Ja "ma tahan" ... krt, "ma tahan" ongi parem. 
Ma ju TAHAN selle väljakutse tehtud saada ja TAHAN lugeda, Tungal on jumala huvitavalt kirjutanud!
Ok, parem =)

Aga loovkirjutada küll ei taha. 
Täiesti vastumeelne tegevus tundub.

Ostsin endale jõulukingiks pesu. Siukest vähe edevamat. Siukest, mida ikka näidata ka. Pakist välja võttes (jaa, ma tellin netist) nägi äärmiselt ebaatraktviine välja. Mingid hiiglaslikud vanaemade asjad. Rinnahoidja meenutas TÄPSELT mu vanaema omi, lihtsalt musta värvi.
 ... aga panin selga ja oo! 
Ilus naisterahvas! Lausa kompu! 
Kuulge, see parajate rõivaste ostmine ikka tasub ära. 
No ma olen oma vanu riideid edasi kandnud, mis siis, et +10 kilo umbes. Peaaegu kõik mahub, ainult vanad ülikonnapüksid ei läinud isegi üle puusade. 
Ükspäev proovisin, kui rollimängjate kokkutuleku kostüümi jaoks kitsamaid pükse vaja oli. No ei. 
Võtsin siis poja püksid. Velvetid. 
Krt, nii ilusad ja parajad! (Ei, ta ei ole minu mõõtu, aga see lisariie, mis temal pikkuseks kulub, läheb minul kumeruste mahutamiseks.) Tahaks endale muidu ka samasuguseid, aga need on kuskilt ameerikamaalt tellitud ja postikulu oli kümnetes eurodes ja ... ma leian kohalikust kaubandusest endale ka püksid. 
Kui praegused (mis on kas laiad ja lohvakad või dressid või retuusid) millegipärast ei sobi.

Jah, parajad rõivad ikka tasuvad ära. Soovitan. =P
Peaks vist talvematlil ja kreemikal seelikul nööpe ja haake veits ümber õmblema. Saaks mugavam. (Kuigi mantel läheb selga niigi.)

Lisaks paneme tähele, et pööripäevast pole möödas veel nädalatki ja juba on ilmselgelt valgem.
Mis küll ei aita ses osas, et ma ei taha (mhmh) isegi prille pesema minna. Parem trükin teile, silme ees hägune pilt. 
Krt, peaks uue sildi lisama. "Laiska" pole ma igavik otsa kasutanud, aga "väsinud" puudub.
Kuigi ma olen väsinud olnud sadakümmend korda ja postitust. Hästi palju. 
Kui jaksan, panen vanematele postitustele ka külge. 
Kui olen liiga väsinud, jääb panemata. 
Miks panna üldse? Sest kord ja süsteem! Kas sildid tähendavad midagi, kas nende järgi saab otsida? Vot. Ja aega, kus ma "laiska" enam ei kasutanud, aga "väsinuni" pold jõudnud, on päris pikalt old.
"Lolli" asemel peaks ka midagi panema. Nt "häda mõistuse pärast" =D

Krt, võibolla peaksin tahan ma praegu hoopis lugeda, mitte kirjutada.
Selle nimel võib isegi prillid ära pesta. 

Muide. Kellega "Karupoeg Puhhi" raamatust teie end kõige rohken samastasite?

Külluslik üllatuslik jõulurahu

Hülgan veel rohkem. 
Või noh. 
Ma juba olen üliinimene old.
Pold mingit hülgamist enne =(
Koera leidsin hõimlase abiga taas kätte, tõime koju (enne orgunnisin auto järgi, siukses päraperses oli - vabandust, pidasin silmas "rongiteest kaugel"), siis käisin Tartus sünnipäeval, kukkusin ära ja peavalu. Migreenitablette mitu, peavalu üle ei läinud. Tuli taipamine, et ma ei old kogu päeva eriti söönud ja kohvi jõin viimati hommikul, nii et vantsisin kööki, sõin kooki, jõin kohvi. Peavalu läks üle, aga uni ei tuld enne kella 7 hommikul. 
(See oli minu enda tehtud kook, sest teised olid lahti lõikamata külmkapis ja minu oma jäätisekarbis klompjate viiludena - minu tehtud šokolaadikook on kenasti niiske ja kommi moodi.)
Ja peale peaaegu magamata ööd järgnes tegevust täis päev, mis sisaldas kojusõitu kahe transpordiga, laste ja koera mõisa jõulu pidama saatmist, tolmuimemist mitmest ruumist, geopeituse aarete otsimist, tomatisupi tegemist, kell 10 (minu jaoks arutult vara, normaalsete inimestele oleks see umbes 6 õhtul) magamaminekut ja ...

... ja täna ma lihtsalt ei ole konditsioonis, et lastele mõisa järele sõita ja neile kingid kaasa viia. 
Ma ei suuda köögist tuppagi tuikumata kõndida. 
Pohhui, et mul on bussipilet ostetud ja peavalu hakkab üle minema (jah, muidugi tuli täna hommikul jälle). 
Ma ei lähe kuskile. 
Ma ei jaksa. 
Olen sant ja mul on täielik õigus sant olla.
Ja minu migreenid hoiavad mind väga üle võlli pingutamast nähtavasti. Valust nõrgana ei sunni end millekski, kõik läheb ellujäämisele. 
Praegu peaaegu ei valuta enam, aga hoiatused on veenvad olnud.

Kogu aeg unustan ära, et koer pole minuga. Mõtlen, kuidas temaga väljaminemist, poest piimatoomist ja poe kõrvale konteinerisse pakendikoti viimist ühendada võib, üks tee, kolm asja - ja siis tuleb meelde, et ma ei peagi täna õue minema, kui ei taha.
Kuna Poeglast pole kodus, aitab isegi sellest pakist piimast, mis juba avatud.
Ja Totoro pole minuga. 
Kummastav.
See-eest on kass, kes viimaks saab pai, ilma et mingi armukade koer kolmekümne sekundi pärast kõpsti kohal oleks ja ka pai tahaks. Mispeale paitatakse kahe käega, kummalegi loomale üks, aga kahe käega poole teraga paid pole ikka päris need.
Nüüd saab kass kõik mu nunnutused puha endale.
Kas ma olen maininud, kuidas Karu on veendunud, et ta nimi on Kass?
Tunne on, et olen.

Mul tundub täna olevat Queeni-päev. Üldse mitte jõululaulud. 
Ilmselt seepärast, et mul ei ole mitte kiirustava argipäeva vahele hella rahunemist, vaid ennast veidi totaalsest letargiast, kus ei jaksa kööki kohvi järele ka minna, ärkvemale saada. 
Aa, muide, jah - on inimesi, kes jutlustavad vahepeal kohvist loobumist, et see jälle intensiivset toimet omaks, ja ATH-ravimitega pausi tegemist, et keha liialt ei harjuks.
Mina ei saa. 
Kohe hakkab pea valutama. Ja mitte natuke, oo ei. 

Queeni-päev ... no vahele ikka vaikust ka. 4 osa vaikust, üks osa Queeni.

Mis mu mõtle hüpleb v? Kuulge, ma ka ei pannud prille prillitoosi, vaid voodile (minu puhul kuulmatu asi, ma panen kõik oma kohale, sest muidu kaotan ära), laua lahtisesse sahtlisse selle karbi kaane, kus sees koju jäetud jõulukoogi osa (kooki sõin hommikusöögiks ja tuvastasin taas, et leivaviilu jagu on rämesuur kõhutäis, jõulude vahel unustan alati ära) ja siis otsisin seda kaant veerand tundi, läksin võtma migreenitabletti ja seisin siis juhmilt, lamotrigiinileht käes, sest kuulge, seda ma ometi ju mäletan, et olen täna lamotrigiini juba võtnud. 
Miks ma siia tulin üldse?

Ma ei ole heas konditsioonis.
Puhkan nüüd.

Üliinimene olemise ürituse ülbe hülgamine

Huvitav, kas ma elan täielikku tardumusse sattumata uue nädala üle?
Kõik märgid on väga halvad, aga kui ma väga hoolega end kokku võtan ja jätan ära asju, mida ma tõesti tahaksin teha, äkki saab ilma vahepeal suremata? 
Nojah, aga ma tahan ju.
Nojah, aga keegi ei saa õnnelikumaks, kui ma katki lähen.
Nojah, aga kuidas ma siis teadlikult ära jätan, kui ma ju tahan ka?!

Õudus.

Täna käisin "Teistmoodi tavalisest" rääkimas nii, et mitte ühelgi esinejal ega korraldajatel (raamatukogu, noh!) polnud teost. 
"Välja laenatud," ütles raamatukogu töötaja korraga kurvalt ja rõõmsalt. Sest ma olen nii popp, jai! Ja raamatukogust laenutamine annab mulle pealegi raha =) 
Üldiselt oli tore. 
Mulle meeldib esineda ja me rääkisime enamasti asjust, millest ma veel ei ole kõnelnud. Nii et phmt oli väga tore. Pealegi tuli mulle pähe rõivastus, mis oleks ilus ja teemasse ja siis ma kohe panin end sedasi riidesse ja jai.
Aga huulepulka unustasin kasutada ja ei võtnud kaasa ka. Nii et kogu aeg oli tunne, et huuled kuivavad praguliseks kohe.

Tegelt - kui ma homme kuhugi ei lähe ja veedan päeva kodus jõulukooke glasuurides, äkki toibun ikka piisavalt ära, et Tartusse sünnipäevale ka jõuda?
Ma ju nii tahan!
Üldse: kui mul nina jookseb, äkki olen veits haige? Nohu või nii? Äkki mu suremisetunne on sellest, et juba olen enda üle koormanud ja tervis ei pea vastu?
Nina on jooksnud umbes 8 tundi, muide. Mõte, et see ei ole vist päris terve, tuli praegu. 
Nii omadega läbi, nii üldse pea ei tööta.
Ja kell on pool neli hommikul. 
Äkki ei peaks praegu rohkem kirjutama?
Kuigi tahtsin jutustada, kuidas ma korraga avastasin, et mu kaks lemmikbändi (mis on juhtumisi mõlemad Ukraina omad) on ju ... ühe žanri esindajad? Kuigi poleks seda iial arvanud. Nad ju nii erinevad ... AGA!
Mitte täna. Kuulan 5'nizzat, naudin ja hoian avastuse enda teada. 
Magama? 
No ... varsti. Olen kurnatusest veits haigeks jäänud ja parim viis sellega toime tulla on enda vastu lahke olla ja mitte sundida end magama minema, kui veel ei taha.

On ju loogiline?
Aa, muide. See raamat, Complex PTSD: From Surviving to Thriving, sai mul läbi. Kirjutasin tast Loteriisse. 
Enese vastu hea olemise kontekstis tuli meelde.

*-*-*

laupäeval

Et kõik veel halvem oleks, jooksis Totoro pauguhirmus ära. 
No seni on ta alati tagasi tulnud, nii et pole paanika, vaid OEH. 
Ikkagi piinab. 
Ikkagi raske. Vbla ma ikka ei lähe sellele sünnipäevale. Muidugi migreen. Muidugi "ma enam ei jõua".

Aga tablett juba töötab. 
Krt, see jõul on ikka hirmus asi.
Ma vist ei jaksa rohkem.