![]() |
Näe, siin mu pisiõe tehtud pilt meist ka. |
Ütlen enda poole pöördudes rahulolevalt.
Esimene tervikkogu arvustus olemas ja see on hea arvustus. S.t. mitte lihtsalt positiivne, vaid see kogu räägib arvustuse autoriga, enamik tähelepanekuid on üpris õiged ja ta isegi ütleb minuga sama asja selle kohta, kuidas "autor katsetab".
Jai! Minust saadakse aru! Ma olen talle mõistetav!
Ja siis esitlesin koos Veiko Belialsiga "Teistmoodi tavalist" avalikult rahva ees Tartu Kirjanduse Majas.
Täitsa palju inimesi oli kohal. Kaugelt rohkem kui "Omasid ei jäeta maha" esitlusel. See võis tulla sellest, et julgen rohkem enesereklaami teha, sest mu üldine usk iseendasse on kordades suurem ja piinlikkus öelda, et kuulge, ma tegin hästi, palllllllllju väiksem.
Ehk mu panus polnud mitte üks postitus fb-s ja rohkem mitte sõnagi, vaid kolm teksti ja piltidega postitust seal, üks teade siin, üks teema discordis rollimängijate teemafoorumis, ja igasugu inimesi tuli.
Aga võis tulla ka sellest, et käisin Naiskirjanduse Seminaril, mul on nüüd hulk kultuurseid fb-sõpru juures, nemad laikisid ja jagasid südameid, nende tuttavad nägid ja mõned nondest tulid ka kohale.
Igatahes inimesi oli täitsa palju. Muidugi ulmikud, hulk mulle tundmatuks jäänud inimesi, aga ka mu armas noorem õde ja tema sõps, kes on otsapidi ka minu sõps ja kelle vanem õde on mulle kohe päris sõber, üks mu lemmikrollimängija (ta on nii põnev inimene, et vbla peaksin temast kunagi päris tema loo ka kirjutama. S.t. kus ta peategelase prototüüp oleks), üks häbelik maha vaatav "ma olen ka EKL-liige"-vennike, kes äratas mus suure hoolitsemissoovi, ja üks mu väga vana tuttav umbes aastast 1998 või nii, kes küll poole pealt ära läks, ent näitas mulle ukse peal kaht tõstetud pöialt ja noogutas ägedalt.
Ilmselt tal oli ajakriitiline asi kuskil mujal.
Rääkisime Veikoga lugudest.
Kuidas ma neid valisin, kuidas järjestasin, miks ja kuidas uuesti läbi töötasin ("No ma tahtsin, et nad oleks võimalikult head, nii head, kui suudan kirjutada," "Aga miks sa siis kohe ei teinud nii häid, kui oskasid?" "Ma tegingi parima, mida sel hetkel suutsin. Nüüd olen vanem ja targem, näen veidi rohkem"), miks siuke pealkiri, kuidas erinevad lühikesed lood pikkadest, kuidas ma kirjutan raskesti leitavale sihtgrupile, aga väga hästi, olen isepäine kass-kes-kõnnib-omapead ja kuidas see on päriselt raske. Mitte edeval "oh-ma-nii-eriline"-moel "raske", vaid tõesti raske.
Erilise roosa kumava pärilna sain teada, et mu enda lemmiklugu on ka tema lemmik. Kusjuures ma ei osanud hoobilt öelda, milline lugu mu lemmik on, siis ütles tema, et talle vist meeldis "Reeturid" kõige rohkem ja siis sain kohe aru, et jaa.
Jaa!
"Reeturid" ei ole varem kellegi käest saanud sellist reaktsiooni, nagu mul sees kobrutas teda valmis saades. Olen teda hunnik kordi korda ümber kirjutanud (pisikeste paranduste jaoks lugemised ei tule arvesse, neid on veel rohkem olnud), pakkunud erinevatele paberväljaannetele, veel ümber kirjutanud, mingi variandi netis avaldanud, ümber kirjutanud, ümber kirjutanud, VEEL ümber kirjutanud, tegelastest nii palju fantaasiamänge mänginud, et järjelooga koos saaks vähemalt kaks romaani, aga keegi seni nagu ei ... mõistnud.
Ja Belials sai aru. See oli tõesti hea tema meelest.
JESSSSSS!
Nüüd olen väsinud ja vist jäin haigeks ka.
Aga ma olen ka puhkuse ja rahu ära teeninud.