Mängudest, migreenist ja meenutusi ka

Mäletate aega, kus blogija, kes postitas korra nädalas, oli harva postitav blogija?
Jah, mina mäletan ka vaevu.
Aga mul on meeles aeg, kus ma tegin endale süsteemi, et sagedamini kui üle päeva ei ole hea, hoia pikemat vahet, väga väga naine - kui vähegi suudad.

Noh, nüüd olen ma kohe kindlasti sage postitaja oma umbes kahe korraga nädalas. Pole mitte küsimustki. Aga ikkagi olen kuidagi pettunud, kui loetavate blogide hulgas pole 5 päeva üheski uut postitust olnud. Mõned on mul veel peale nende kõrvaltulbas, neist enamik privaatsed, ja siis ma klõpsin kolm korda päevas need ka kõik läbi, sest äkki keegi on kirjutanud.

Enamasti ei ole.

Ma ei viitsinud vanasti sageli isegi kommentaare lugeda - milleks? Kui sageli seal midagi uut öeldi? Harva! Loen parem uusi postitusi.
Või omaenda vanu üle.
Omaenda vanu loen ikka vahel üle. Enamasti noogutan endale kaasa ka - aga vahel läheb kommentaarides asi käest ära. Loen ja mõtlen, et jah, ma saan aru, kus ma sel hetkel olin ja miks nii vastasin, kuid ega see mingi rahvale arusaadav emotsioon olnud, mis mind kandis. Oleksin pidanud hoopis teisiti väljenduma, et arusaadav olla.

Siis ma selle perioodi poste rohkem ei loe. Endast on kahju, lugejatest on ka kahju. Milleks. Mis möödas, see möödas.

Jaa, muidu on mul ikka veel hea. 
Kuigi koeral põiepõletik. 
Millega seoses tegin ma täna loomaarsti juures käimisel imetegusid (nt püüdsin õues kust neerukaussi) ja sain pärast hommikul tabletiga maha võetud migreenihoogu järgmise. Mille mahavõtmine nõudis veel üht tabletti ja nelja tundi. 
Vahepeal oli nii hea, et ma ei kartnud enam Tšehhi minna. Nüüd pelgan jälle ja peaaegu loodan, et ma ei saa mängule kohta ja lähen lihtsalt neljaks päevaks üksi Praha lähedale hängima. Sest mul on makstud majutus ja lennukipiletid, AGA kuna ma regasin viimase-hetke-asendajaks (odav pilet!) ja pole kindel, kas keegi mängijatest üldse ära kukub, on phmt võimalik, et ma ei saagi mängule.
Mis hetkel tundub üsna ok variant. 
Vähem pinget = väiksem tõenäosus saada migreen. Vähem uusi inimesi = väiksem tõenäosus saada migreen. JA samas pole ka nii hullu, kui saan, sest vähemalt ei pea mängija olemata kellegagi suhtlema ega kedagi alt vedama, kui aktiivne olla ei suuda.

***

See kuradi veerandfinaal võttis mult kõik.
Üldiselt ma hoidun (nüüd juba) kellegi poolt olemast, sest säherdune emotsionaalne pinge ei ole mulle kuidagi hea. Aga no ... kuidas ma siis ei ole Norra poolt?!?!
Lisaaja teist poolt ma ei vaadanud. Kuulasin reportaaži, aga ei vaadanud. Sest ma ei suu-uuuda. Isegi lihtsalt juttu kuulates oli mul nägu kogu aeg krimpsus, silmad kissis, kulmud viimseni kortsus, peaaegu füüsiliselt valus. Paar korda võttis kiledalt vinguma.

Ohhhh.
OHHHH!

Kui mäng läbi oli, vaatasin ikka. Norrakate omavaheline ja inglastega kallistamine leevendas. Aga 4 minutit mängu lõpust tõusis mul juba migreen. Isegi "Hey Jude!" ei aidanud, nii ilus, kui see oligi. 
Armastus päästab, kuigi mitte kõike. 

Kurat ... või päästis? Tõmbab tagasi?! 

Noh, homme tean. 
Praegu magama. 

Magus elu

Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. 
Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.

Jaanus Vapper pildistas
Lilleke rohus

Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.

Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. 
Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!"
Ja ongi suur asi ses kontekstis.

nagu maal
(panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)

Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka. 

Põhiretsept on vist enam-vähem ...
Tähendab, enam-vähem ...

Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin.
Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada.
Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.

Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. 
Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.

Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. 
Panin selle keelatuks. 
Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ...
Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab?
Ikka tulid valed retseptid. 
Nii et saate minu oma.

Olulised postulaadid: 

* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.

Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"

* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. 
* Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai."
Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks. 

* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha.
* Vaniljet ei ole vaja. 
Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha. 

Niisiis, vaja on

umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga
umbes 100 g võid
umbes 200 g vahukoort
umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või)
1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?)
umbes 250g mascarponet

Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi.
Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. 
Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi.
Valmis. 

Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti?
Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?

vähem maal, rohkem ehe

Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama -  ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda. 

Pfft!

Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. 
Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)

Enne oli hea

Mul on uduselt meeles, et olen enne ka selliseid "kuidas nii hea nii kaua olla saab, kas seda nimetataksegi eluks?!" poste teinud. Aga siis oli mu "hea" ikkagi taustal "enne oli nii halb, sellega võrreldes on jumalik".
Nüüd on nii, et enne oli hea. 
Edasi läks täiesti jaburalt heaks.
NII hea et ...!

Nii palju asju saab tehtud, et täiesti imelik on. 
Eile ostsin esimest korda elus endale ise lennukipiletid - seni on alati reisikaaslased ostnud.
Mu nõelumistajavate asjade kuhi on KADUNUD. Otsisin kappidest veel asju, mida nõeluda. Nii et ka ühe padja nurgad, kus seni rohmakas maalriteip sulgi sees hoidis, on nüüd niidiga parandatud. 
Jakk, mille jaoks ma läksin liiga lopsakaks ja mis seda voodri teist korda rebenemisega tõendas, on järgmisena kavas - no nüüd ta on mulle jälle paras ka, pole asjatu töö. Ja siis saan ükskord ometi ette võtta oma vana kaisukaru, mis läks edasi Tütarlapse kaisukaruks, ja siis tuli tal kunagi 2022 pea otsast. 
Ütlesin, et ma õmblen otsa. 
Jalgpall ilmselt aitabki mul selle plaani viiimaks teoks teha =)

Mul oli plaanis kirjutada juulis 6000 sõna ehk jõuda romaaniga 40 000 peale. 
35 784 on juba kirjutatud. Ma olen viimaks jõudnud ka sinnamaale, et kõik põhjad Põhisündmustele on valmis. Ja kuigi ma ise seda ütlen (minu arust see ei ole ingliskeelne väljend, vaid tähendab täpselt sedasama ka eesti keeles), siis see on hea lugu, mille kallal töötan. 

Igal nädalal on mingi 6-8 seeriat trenni järgmisest ette tehtud kuu aega vähemalt.

Arusaamatul moel ei ole mul raha enne järgmist laekumist otsa saanud, kuigi ma ostsin edasi-tagasi lennukipiletid.

Loomahoid on mu välismaa-ajaks korraldatud, Estconile regatud (otsustasin, et üheks päevaks võib minna, rohkem ei saa, sest Tšehhi minekuks on vaja kauem puhata kui kaks päeva), pooleli tore raamat ja tore fanfic ...

... ja olge lahked, Norra võitis Brasiiliat jalgpallis, imeilus väravavahitöö Nylandilt (ooh, kuidas ma armastan väravavahte!), kaks väravat Haalandilt ning mäng oli põnev ka =) 

Elu on nii hea! Ei ole isegi hirmu, et varsti saadetakse arve. 
Ma olen mitu arvet juba saanud, kõik ära tasunud ja nüüd on mitmel rindel ettemaks ka tehtud. 
Vbla murran Revalcholi larpil (Disco Elysiumi põhjal Tšehhimaal toimuv mäng, minu esimene välismäng üle 14 aasta) jala või midagi. 
Aga isegi see ei tundu väga hirmus võimalus. Luumurd või kolm ... pfff. 
Proovige migreeni. 
Palju hullem.

Emake maa, "Teistmoodi tavalise" kohta "Loomingus" ilmunud arvustus jõudis netti. 
Ma olen nii hea. Aah!

Tasub, oh, kuidas tasub

Mul läheb aina paremaks. 
Elu.
Pärast otsustamist, et ma ei olegi teise silmis kunagi halb, hakkasin võtma kõiki ta sõnu hästi. Mitte mõistuslikult: mõistus arvas kogu aeg, et hästi võtta oleks hästi, aga tunnetega. Automaatselt. Ja elu läks nii heaks, et ise ka ei usu.
Isegi tagasilöök pesumasinaga või see, et libreoffice otsustas samal hommikupoolikul töötamast lakata ja ma pidin onlyoffice'i peale üle kolima, mis siis, et see töötab osaliselt tehisintellektsusepuuduse peal, morjendas umbes kuueks tunniks. 
Unega sai kõik korda, hommikul polnud enam mingeid muresid. 

Ma ei loe enam päevaseid toimetusigi kokku. 
Mu nõutav oli tükk aega kuus. Ehk see, mida eneselt nõudsin. Terviktegevused, umbes nagu "tuba tolmuimejaga üle võtta," "süüa teha," "200 sõna kirjutada".
Tükk aega = nii umbes 7 aastat. 
Enne oli 5 tegevust päevas. Ma sain tugevamaks veidi =) 
Tegin krooniliselt rohkem nii viie ettenähtuga kui kuue ettenähtuga, aga püüdsin end tagasi hoida võimalusel, sest väsitasin end kohutavalt ära ja surin selle kätte üsna pidevalt. Ja minu "rohkem" oli 7-9 tavaliselt. 

Nüüd ei viitsi enam punktuaalselt lugeda, sest isegi kui ma hulga tegevusi ära unustan, ikka tuleb üle kümne iga päev. Juba mitu nädalat.
Ja unustan.
Aa, see, et ma jalgpalli vaadates jakivoodri rebendeid õmblesin, läks täitsa meelest! Vähemalt kaks tegu. Võibolla ka kolm, neid rebendeid oli üksjagu. Uus niit nõela taha ja edasi.
Nojah. Aga niigi oli 13 juba!

Dopamiin on imeline asi. Absoluutselt imeline. Selle pidev juurdevool muudab elu elatavaks.
Oi, kuidas sa julgesid last tahta, väga väga naine, vaene laps, mis ta kõik üle pidanuks elama ...
Oi, teisi ei tohi vajada, ise peab hakkama saama, muidu polegi sa armastust väärt ...

Ilmselt see praegune nauding läheb ka kunagi mööda. 
Aga
aga.
Kuid.
Ent.
Iga kord, kui ma saan selle tunde kätte, et elu on elamist väärt, on joobumus. 
Ja samas saan jube vihaseks inimeste peale, kel on selline tunne umbes kogu aeg ja kellel samas on julgust ja enesekindlust mind süüdistada, et ma olen hirmus isekas ja teiste suhtes hoolimatu ja mismõttes ma ise hakkama ei saa, vaid julgen teisi vajada.
Ei saa. Mul ei nõristu. Saate aru, mul ei ole seda tunnet ilma välise abita, et elu üldse elamise vaeva väärt oleks!
Aga nad ei saa aru. 
Teha end arusaadavaks on mu igavene sisyphoslik töö, kivi ülesmäge veeretamine.  

Nüüd jälle on. Juba päris tükk aega. Elu elamist väärt. 

Tegelt - tooks selgituse. Et milline on see elu, kus vahepeal hingatagi ei jaksa. See ei ole päris minu mõte, kuidas kirjeldada, jälle tumblr andis idee, aga mu arust on päris tabav selgitus.

Heal päeval ma teen kohvi.
Tavalisel päeval panen vee keema, puru kannu, vee peale.
Halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, valan vee peale, panen pressi kannule, ootan, vajutan pressi alla. 
Väga halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, panen lusika ära, panen kohvipurgi kinni ja riiulile tagasi, valan vee kohvile, panen kannu kraani alla, lasen sinna vett, kuni olen seitsmeni lugenud, siis panen kannu alusele tagasi, võtan pressi, otsin kohta, kus on pressis sõel, panen pressi õigetpidi kannule, ootan veidi, tehes samal ajal kaelaharjutusi migreeni vastu, vajutan pressi alla veidi pidurdades, et üle ei ajaks. 

Vahel hakkab käsi tõmblema või tekib muu kohmakus, ajan osa puru lauale. Siis mõtlen, kas koristada see lapiga ära või üritada puru kannu pühkida. 
Oleneb kogusest, kas a või b.
Siis pühin. Mõnikord võtan lapiga eraldi veel jäägid ka. 

Iga tegevus nõuab pingutust. Kui ma ei tunneta tegevusi eraldi tegevustena, nad on  automaatsed, on elu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lihtsam. 
Kohati tunnetasin isegi hingamist tegevusena. Mul olidki tükk aega ainult halvad ja väga halvad päevad ning praegu, paar nädalat järjest "hea" peal püsinud, on tunne, et võiksin lennata.