Roosid, suudlused ja loojang

Need sõrmed sai ikka vist mõraseks kukutud. Kui nad ikka veel ei liigu ja ootamatult langevale riidetükile ette jäädes vandumavõtvat valu põhjustavad.
Tüüpiline. 
Kõik vigastused ja hädad, mis otseselt talumatud ei ole, on niisiis talutavad ju. Ilmselt talutava valu juures midagi hullu lahti ei ole, luumurd kõlab nagu midagi hullu, järelikult kui mul on talutav olla, on luud terved. 
Välja arvatud et 9 päeva on möödas ja kasutada nende sõrmede abi, et tühi seljakott kapi ülemisele riiulile lükata, on mõeldamatu ja no ei.

Aga kuna sõrme ülemisi lülisid nagunii kipsi ei panda ja ma hoian neid niigi, sest muidu on valus, ega mõrade olemasolu või puudumise kindlakstegemine suurt midagi muuda. 
Nii et tegelikult vahet ei ole. 
V.a. et luumurd kõlab kangelaslikult. Kõlab, nagu poleks mõningase vandumise saatel äratalutav, vaid hirmus. 
Häh. Proovige migreeni. 

A muidu on tegelt hästi. 
Nädalavahe oli rämeraske, aga lõppes hästi õnnelikult ja eile sai õnnele veel kõrge kuhi peale, sest inimesed olid minu vastu nii ilusad ja head.
Ostsin uue kasutatud arvuti, sest win10 tugi lõppeb, aga win11 mu vana arvut ei kannata. Tuttav müüs  ja ma mõtsin, et jess, kaks asja ühe hoobiga - saab uue masina ja kenale inimesele raha anda.
Ma üldiselt eelistan oma raha anda kellelegi, kes mulle meeldib.
Kui on ruumi valida. (Loe: ma pole parajasti neetult hinnatundlik.)
Ergo veidi kallimate ja paremate pitsade ost poja sünnipäevalõunaks toredast väikesest pagarikojast, üks sitaks kallis kleit tütre sünnipäevaks eesti kleiditegijatelt ja hunnik raamatuid Varraku soodusmüügilt nt. 
Kaltsukad meeldivad mulle kõik juba idee poolest, aga kuidagi tundub Sõbralt sõbrale ikkagi lahedam kui Humana, sest nende tegevusala ja eesmärgid lähemad. 
Ja muidugi kui mul tekib mõni teise ringi pood, kust mitu imehead ja imeilusat asja saadud, sellest saabki mu lemmik. 

Olgu, ja niisiis kirjutasin sellele tuttavale. Läks paar päeva aega, ma juba kandsin endale raha kogumishoiuselt üle, et talle maksta, ja ta tuli arvutit mulle ära tooma. 
Koju.
Nukerdas siin jupp aega, et kõik tööle saaks. Et mu kontod igal pool avaneksid (kui microsoft mulle mailile kolmanda "on see ikka sinu konto? sisesta uus kood!" saatis, vabandas, nagu oleks see tema süü) sõi mu suppi - mulle hirmsasti meeldib inimesi toita, kuigi supp oli mage, nagu hiljem avastasin - ja kui viimaks kõik tehtud, ütles: "Kuule, mina ja Kaur teeme hinna pooleks, sa ei pea midagi maksma."

Ehk siis tuli mulle koju kohale, ei mingit liikumisstressi ega postkontoris järelkäimist, oli meganunnu, tegi tasuta tööd ja andis kauba peale ka uue kasutatud arvuti.

Ma nüüd olen veidi aega põrmustatud.

Inimesed ON vahel mu vastu ikka eriliselt ajuvabalt lahked. Ega tema ja Kaur esimesed olnud. Ma ei ole kõiki kordi isegi kirja pannud, kui mind potsatades tagumikule on löödud minuga NII HEA olles. 
Ja ilm on kaunis, ikka veel on september, migreenid on taandunud kahele ühe pisikese tabletiga leevenduvale nädalas ning Tütarlaps käis poja sünnipäeva puhul külas, nii et mängisime BISMARCKi ja nii tore oli. 
Mis siis, et kaotasin.

Ja Dropkick Murphys on varsti käes =)

Muutusi on - või pole ka

Kirjutasin jutu valmis. Huvitaval kombel ei ole üldse vaimustuses, et oo, jumalanna kui hea! vaid pigem veits mures. 
Et kas lugejale tundub üldse hea.
Äkki on valesti. Liiga pikk rauge lõpuosa. Ennast kordav esi- ja keskosa. Äkki pole üldse loetav jutt?

Kes seda küll testloeks võõra inimese pilguga? Kas see üldse on loetav? Nii keeruline ... ei, ma saan toime, leian kellegi kuskilt või loodan iseenda peale või mingi kolmas variant. 
See vaimustuse puudumine on äkki ka lamotrigiinist? Meeleolu stabiilsem, sest meeleolustabilisaator peal? 

Igatahes ei tunne ma tormilistest tunnetest puudust. Sest head lootes (väga intensiivselt lootes, peaaegu kindel olles) oli pärast vastu hambaid saada ikka kohutavalt valus. 
Enamasti sai. 
VÄGA valus.
Ei, "ära siis looda" EI olnud vastus. 
Ilma lootuseta tahtsin lihtsalt kogu aeg surra. Miks vaeva näha, kunagi ei lähe midagi paremaks. Läheb kas halvemaks või jääb umbes samaks ja miks siis üldse. 

Ning nüüd on täitsa okei olemine. Elusündmused üldse ei rebesta sedasi. 
Normaalsed inimesed tunnevadki nii v?
Nooojah ...
Kusjuures ega ma ei TUNNE, et ma teistmoodi tunneksin. Tundetasandil pole midagi märgata. Lihtsalt mõistusega tean, et varem oleksin selles olukorras olnud X-sugune ja nüüd ... üldse ei ole. 

***

Unustasin ära, et muudes asjades kui peavalu ka sant olen. 
Kaotasin vasaku käe tõhususe, kuna kukkusin, ja pidin seega asju tegema parema käega. Millega seoses puistasin põrandale laiali tabletipurgi sisu. Kallasin piima kruusist mööda. Viskasin kassi liivakasti puhastades sujuvalt kühvliga junni õhku. Õnneks maandus see tagasi liivakasti, nii et ei pidanud kakat põrandal koristama. 
Pole ammu märganud, kuidas mu parem käsi kontrollimatu on, aga muidugi.

Kui ma teen asju vasema käega, ega eriti ei märkagi. Kui teen paremaga, juhtub päris palju. Iga tund umbes. 

Aga paraneb, paraneb. Vasak käsi on iga päevaga parem. 
Arvestades, et ikka on keskmisi sõrmi raske liigutada ja kuigi vorstjas paistetus on alla läinud, sinised on jätkuvalt, oli alguses vist päris halb. 
Takkajärgi saan aru. 
Ma tahaks pai ja hellust, aga elu nagu ikka. 
Mis teha.

Osades asjades loll

Tasakesi kirjutan. 
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.

Oot, ma panen teile pildi ka. 

Pilt on eilsest.
Täna näeb tegelt hullem välja,
aga pole üldse nii valus.
Kaunilt sinine (isegi mitte
lilla) sõrmede peopesapool on peidus.
Tänaseks on see värv tumehall.

Energia on suht madalal ikka. Ei jaksa, ei suuda, ei kandideeri ühte programmi (sellesse, mille jaoks tuleks oma teksti tõlkida - kas ma üldse mainisin? Vbla ei maininud, sest ma ei ütle ju, et kavatsen teha, kui ma pole väga kindel, et sel hea tulemus on. Ma ütlen: "Ma tegin,") ei korista, ei põe ka, et koristamata.
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe. 
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.

Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida. 
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida. 
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."

Väsinud olen küll. 
Mul on vist trauma old?

Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime. 
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.

***

Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane. 

Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!

Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitnud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei läinud ainult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik ma hiljem selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga. 
Pagana pikk rong oli ka. 
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok. 

Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg fb-s ja Malongo. 
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kaua joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi. 
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem. 

Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu. 

Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka. 

Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.

Jaa, esmalt oli nii:

ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse

reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu

äädikaselt

VÄGA äädikaselt

peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole

Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha. 

nii. piim klompi ei läinud, great success

ja maitsebki teistmoodi!!!

great success!!!

pehmemalt

selle peale, et loputada, enne ei tulnud.

osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!

ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!

ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"

Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.

Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?

Aastapäev ja muud asjad

Mul on 11. surmaastapäev. 
11 on tähtis, sest mulle meeldivad arvud, mis koosnevad samadest numbritest. 11, 22, 555, 666, 8888 ja nii edasi lõpmatuseni. 
Sel teemal võiks kõvasti mõtteid jagada, aga lisaks tuli värske elamus ja seda tahaks ka.

Värske elamus on, et kukkusin.
Kuigi ma kogu aeg kurdan, kuidas pea käib ringi, koordinatsioon kaob ära, põrkan vastu uksepiitu, torkan endale küüne näkku (viis päeva oli märk näha, veri väljas, korralik), ma eriti ei kuku. 
"Võitmatu tasakaalutunnetus!" nendin iga kord rahulolevalt, kui end jälle enne tasakaalu saan, kui maha lendan.

No seekord osutus võidetavaks. 
Jooksin koeraga, ülekäigukoht, nii et kas autot ei ole, ja ülejäänud mõtted ka mujal. Emotsionaalselt olulistel teemadel. Jalg läks veidi valesti maha, liiga varbaga, ja kuigi ma sain aru, et valesti, kuidagi ikka ootasin, et päästan enda ära. Nii et üllatusin täiega, kui asfaldile kõhuli käisin ja nii korralikult, et ikka näoga ka. Vasaku käega pidurdasin, nii et vasakul käel kolm sõrme on kõvasti põrutatud ja juba sinised. Verd nõrgub ka taskaesi. 
Tõusin istuli. Koer seisis keset sõiduteed, nii et karjatasin korra valu pärast ja kutsusin ta siis kähku enda juurde. Ta tuli innukalt ja üritas mu nägu lakkuda. Võtsin rihmast üsna ta kaela lähedalt kinni ja karjusin veel. Teate seda kõris värisevat tunnet, mis tekib, kui karjuda valjusti ja kontrollimatult? Vot sedasi. 
Kusjuures mõtlesin, et ma ei pea karjuma, jaksan ka vapper ja vait olla. Aga milleks. Kurat, ma sain kõvasti haiget!

Pilt on tehtud umbes kuu enne Rongi.
Ma arvasin, et olen liiga paks. 
Oh, lapsuke ...

Minu ümber kogunes neli naist. Kaks neist pelgasid pisut koera. Kas ma tahan, et nad kutsuks kiirabi? Eiei, ei ole vaja. Üks ulatas mulle koti, mis oli eemale lennanud. Üks rääkis, kuidas külma peale. Üks rabas mu käest ja üritas sõrmi painutada. See oli valus. Soovitas arsti poole pöörduda, ta töötab meditsiinis, tal on siukeste asjadega kogemusi. Pobisesin, et phmt on mul ka õendusharidus. 
See jalg hakkab ka hiljem häda tegema. Praegu ei tunne, aga hakkab, ütles ta.
Mhmh. 
Et ma ei jaksa arstidega jamada, jätsin rääkimata. 
Nad lasid mu tulema ja sammusin pisut juhmistunult viimaks üle tee. 

Ei, kiirabi ei oleks vaja olnud.
Korjasin end kokku, mõtlesin, et prgut, koer on ikka vaja ära jalutada, poes on ikka vaja käia ... ei lähe koju. Teen oma asjad veidi tuikudes ja ettevaatlikult ära.
Tegin ka ja surma-aastapäeva puhul ostsin endale kaltsukast viie euro eest  väga mõnusa, kuigi suht mõttetut tumeda taku värvi Benettoni kleidi ja vaarika-pannacottasid vastavatud Rimist. 
Peaks neid nüüd sööma. 
Isu küll ei ole ...

Kodus juhtus veel huvitavaid asju, aga kuna olin sellest kukkumisest äksi täis, ei lase end neist eriti segada. On nagu on. 

Silmanurk on ka ära äestatud nagu tüüpilisel koduvägivalla ohvril. 

Eile sain kätte oma jutukogu autorieksemplarid ja klanisin Poeglapse endast nendega pilti tegema. Valgus oli imeline, kõik nii hästi ... aga tema oli millegipärast meelde jätnud, et pilte tuleb teha alt üles, et inimene pikem paistaks. 
Et see rikub näo ära ja minu nägu on mu oma arust mu parim featuur, ei olnud ma piltidega eriti rahul. Paar leidsin, mis enam-vähem. Üks läks fb-sse, teise saate teie. Pealegi annab see kena võrdluse minuga 11 aastat tagasi, mil see pilt ka veidi alt üles sai tehtud.

Poeglaps tegi

Ma pole siin üldse seletanud, kust jutukogu pealkiri.
Ei, see pole ühegi jutu oma. 
"Tavaline," sest algelemendid on suhteliselt traditsioonilised. No ... enamasti. Setting nagu tavalistel iidsetel või üsna värsketel muinaslugudel. "Niimoodi lugusid jutustatakse."
Aga ma toimetan nendega natuke teistmoodi.
Sealt "teistmoodi." 

Muinasjutud täiskasvanuile ja mitte väga ettearvatavad.

Kuram, kuna ma kukkusin oma sõrmed vigaseks, ei saa isegi näpukat teha. No mis elu see on?!

Elus elu, väga väga naine, elus elu. Sa oled elus ja kukud ja saad haiget. 
See on elu. 
Ja vahel on joobnustvalt hea. Nii hea, et selle nimel tasus ellu jääda. 

Muusikat ka. Ma olen seda lugu kunagi jaganud, aga see on mu viimaste päevade laul old.

Põrgut, ma tõesti peaksin sööma.