Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul mingit nähtavat sissetulekut peale töövõimetoetuse (mida paganat nad sellega ütlevad? et kui mul pole töövõimet, saan selle eest toetust? miks töövõimetustoetus ei kõlvanud???)  loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka. Siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P

Tagasivaade, algul nukker

Ma olen haige (kõva 37.1, aga halb, kogu aeg halb) ja kurb.

Mis siis, et nii paljud inimesed on mu vastu nii head =( Kuna ma panin niiii palju selle "Teistmoodi (tavalise)" ürituse alla energiat, peaks tulemusest ilgelt kasu olema, AGA. 
Peamiselt on tunne, et neile, kes käisid, meeldis (v.a. need 4 inimest, kes poole pealt välja läksid, a vbla oli neil kella peale kuhugi minek), AGA kui ma oleks eraldi inimestele meenutanud, et tulge, tule sina ja sina ja sina ja sina, oleks neid inimesi rohkem olnud.

täitsa mitu inimest oli

väikeveli tõi lilli ja sokulaadi

Kuigi mu vend tuli. 
Ja kinkis mulle lilli ja šokolaadi.
Teda ma küll näha ei lootnud, nii et peaaegu kiljusin nähes. Nii õnnelik =) 
Ja no kõiki, kes tulid ja eriti kes raamatu ka ostsid, nii et ma sain pühendusi kirjutada, oli maru rõõm näha ... 

Mu tütar viis mu pärast sünnipäeva puhul sööma ja see oli NII TORE KOHT. (Tahate head Kagu-Aasia toitu ja häid kokteile - In The 372. Kui meenutada - tütar meenutas mulle - et 372 on eesti mobiilinumbrite kood, avastasin, et jumala vaimukas nimi. Ja mees leti taga oli megaarmas ja ütles ühtede külastajate umbes kuueaastast lahkumas jälgides: "Kids are really smart these days.")

Üldse, tegelt oli täiega lahe, burleskitegijad absoluutselt imelised, nii tore, nii tore ...

väga mees

"aitab!"

laval Veikoga

AGA
kuna ma panin sinna alla nii palju endast, siis ikkagi on tunne, et tagasiside peaks olema absoluutselt kirglik ja hea, et seda väärt olla.
Kaks päeva on möödas, keegi peale kohalkäinute ja ühe, kes unustas, ja ühe, kellest teadsin, et ta ei tule, pole maininudki. 
Loo kohta, mille "Loomingusse" saatsin, pole ka grammigi tagasisidet ja luulekogukäsikirja kohta kuulsin, et ikka pole läbi vaadatud ja kus ma jään. 

Ma olen nii läbi, et juba viiendat päeva (mhmh, alustasin nädala alguses juba) niutsun kõva häälega tavalisi koduseid toimetusi tehes. Kurdan omaette valjusti: "Miks see nii raske peab olema?!" Kodused toimetused nagu singi lõikumine, sibula koorimine, šnitslite ümberpööramine ja koerakrõbuskikoti avamine.
Korra istusin enne kümme minutit arvuti taga, kui aru sain, et nii raske siiski ei pea olema, ja panin prillid ette. 

Ma vist panustasin liiga palju.
A vähem ka ei oska. 
Ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Nii palju aidati ja hellitati, sünnipäeva puhul ja muidu ja ..!

A vbl on asi ikkagi selles, et haige. Kõik on sitt, kui haige olen. 

Ok, kogun ennast kokku, vaatan "Teistmoodi (tavalise)" pildid üle fb-s ja panen mõne teile ka. 

mul pidi ka midagi vaadata olema!

Oh, fotograaf Kris Moor (tema pildid kõik) oli ekstranunnu ja saatis mulle veel hunniku pilte, mida fb-s pole =) 
Ok, neid ma vaatan nüüd ka =P

Kui ma näitasin õlga,et rahvale seletada,
kuidas burleskile kaasa elada.
Ühtlasi on see SSP käest saadud pluus.

Kuulge, piltide peale läks kohe elu lõbusamaks =)
Kris Moor ka ütles, et ta alguses arvas, et ma olen purjus. 
- Ei, ma olengi siuke, kui adrenaliin üleval. 
- Mhmh, ma pärast sain aru jah.

Tütrekesest ka ikka pilt

Kui mul sünnipäeval postitust ei ilmunud

Kuulge, see on ju ok, kui ma ootan postituse lõpunikirjutamise ja avaldamisega homseni ja napis riides pitide asemel panen väga riides pildi?
Ma ei jaksa tegeleda pildistaja koju orgunnimisega ja homme teeb EKL fotograaf must nagunii. 
Muidugi postitusse lisamiseks sealt homseks pilte ei tule, aga ma kohtun ka oma tütrega (ta tuleb burleskiesinejate riideid pärast esitust kokku korjama ja enne nende esinemisi rekvisiite lavale tooma) ja vbla teeb sitsidsatsidpatsid saadetud mantliga minust pildi. 
Pluus ja sokolaadid jäävad ootama. 
Mul on naaaaatukene tihe aeg. 
Millal mul ei ole tihe aeg?
Nojah, siis, kui vähem jaksan ja hakkan kohe peavallu surema, kui end üle koorman.

Kuigi natuke juba hakkasin. 
Mitte peavallu.
Olen esimest päeva 46 ja olge lahked. Ärkan hommikul pool kümme ja jube väsinud, nii väsinud, oioioi, aga ma ei saa magada. Mitte seepärast, et nälg, vaid mu liigesed valutavad. Esimest päeva 46 ja kohe vanainimene! Sõrmeliigesed ja küünarliigesed ja isegi põlved. Otsin poolunes mugavat asendit, aga kuidagi ei ole hea, hästi halb on. Kogu aeg liigesevalu.
Tõusen üha enam ärkvele, tuvastan, et kurk KA valutab.
Viimaks loobusin ja tõusin üles. 
Krt, väidatakse, et enne grippi või koroonat ka lihased ja liigesed valutavad ...? ERITI hea aeg enne homset haigeks jääda .... 
Aga noh, vaatab. Paratsetamool ja Septolete ja vbla ma siis ei lähe täna ujuma. 

See ju kindlasti lubab mul homseks terve olla, mhmh, jajah.
Meega teed võiks ka juua.
Kui ma jaksaksin sundida end seda tegema. 
Vähemalt läheb Poeglaps täna hommikul Totoroga ise välja. Või noh, "hommikul". 
Enne kella kahte. 
Mida? Tema viimane "õhtune" väljaskäik on ka kahe paiku öösel!

Brownied olid eile veits liiga kaua ahjus. Keskelt on ok, servad liiga kuivad. 
Proovisin asja lahendada, pritsides neile eile vett. Krt, peaks kontrollima, kuidas see mõjus. Hetk.
Hm. On pisut parem, aga mitte päris hea. 
Lahendus: pritsin veel =) 

Tuua endale üks pruunike oli kuidagi kõvasti lihtsam, kui teed teha. Ilmselt sest teed peaks TEGEMA. Ja see ei näi üldse ahvatlev. 

Tehtud. Mesi ka sees. Nüüd piass ledma jöudu seda juua kah. 
Oeh.

Mul on sünnipäev. Nii et ei peaks tubli (ikka veel ei salli seda sõna, kuid vahel kasutan) olema. 
Ikka kipun tegema seda, mida peab, sest ma ju tahan ka, et mul pärast parem oleks. 
Jube keeruline. Aga mingi piir on ja see on juba väga hea. =) Kui asi on (tol hetkel) vastik, ei tee (tol hetkel).
Kas ma lamisen? On tunne, et lamisen. 
Karta on, et ma ikkagi olen haige. 
Tähendab, peab homeks terveks saama. Ok, lähen ... maitea, voodisse nüüd?

***

Teate, mul ei tõusnudki palavikku. Kuigi kurk valutab ikka (aga vähem) ja on pisike köha, ma isegi ei arva, et mind võiks pehmeksläinud tomatitega loopida, et kuidas sedasi inimesi nakatama lähen. 
Ibukas sisse, et nii uimane ja lõtv olla ei oleks, ja läheb. 
Oh, põrgut, karjamaad ja pilvevoodit, mida ma selga panen???
S.t. loomulikult olen ennegi mõelnud, palju võimalusi olen välja mõelnud, aga mitte midagi selga proovinud =P 

Ok, teeb nii - proovin mingit asja selga, kui see on väliselt ok, lähen sellega poodi. Kui see ei ole ok, võtan ära ja lähen normaalsete koduriietega poodi. 

***

Üritus läbi =) 
Saate ühe pildi sitsidsatsidpatsid saadetud oivalisest mantlist. 
Õthust "Teistmoodi (tavaline)" kirjutan kunagi hiljem. 
Ja nüüd - kodus tagasi  hakkas ninast nii palju tatti tilkuma, et tilkus hiirematile ka, enne kui jaole sain. 
A ää tegin ürituse =P 

Tütarlapse tehtud pilt

Eelpost

 

Lihtsalt et meenutada =) Täpselt nädala pärast kell 18 Kirjanike Majas Harju tänaval Tallinnas.

Veits olen ärevil.

Ma üldiselt ei lähe ärevaks oma ürituste eel, aga seekord on minu vastu lahke oldud ja pean tahtejõuga ärevust maha suruma. Üldiselt üldse ei ole ärev inimene, kõik need "autismi ja ATHga kaaseb suur ärevus", mkmm, ei, mitte mul.

Ma teen midagi? Läheb nagu läheb, annan oma parima

Minuga koos esinejate tase loeb koguürituse headuses? Läheb nagu läheb, nad teevad oma parima. 

Ma valmistan ruume-süüa-ettekandjaid-larpi-midaiganes-kõike-seda ette - ma teen sitaks hästi nagunii. Minu parim on päris krdi hea.

Aga kui keegi teine teeb minu heaks.

Mitte et see on tema üritus ka, vaid minu heaks.

Siis lähen närvi.

Sest siis ma olen kahelt poolt sundseisus: tahaks olla hea inimese vastu, kes minu vastu lahke on, ja samas tahaks ka, et tuleks hea üritus. Tahaks mitte peale käia, et tee veel rohkem, tee paremini, sest tegelt tahaksin hoopis öelda AITÄH, sa oled nii palju teinud.

AGA samas tahaks ka head üritust pakkuda ja kui ta teeks veel rohkem, korraldaks valguse ja heli ja ... fakk. 

Ma peaksin küsima valguse kohta ... Et kas saab vähemalt saalis tuled kustu ... 

Ja ma ei suuda. Tundub kergem loota sellele, et ikka saab ju kuidagi.

Aaah 😊

Unustasin rohtu võtta ka. Hulk negatiivsust juba sealt.

Peale ravumeid on juba rohkem "läheb nagu läheb" 😊 
Vbla see autismi ja ATH taustaärevus on mul ikka ka. Lihtsalt ei pannud tähele kõige muu ärritades ja rebides. Nüüd panen.

Vist alustasin uut romaani. Tiivustab küll väga, nii et võiks loota, et see püsib mõnd aega - ja siis oleks juba narr pooleli jätta, kui 30 00 sõna olemas.
Nii head mõtted. Panen need enne juttu mõeldud mõtted ka sinna. Tundub nii hea plaan.
Pärast olen: aga ma võinuks hoopis ...

Sveta Grigorjeval ilmus tükk, mis peaaegu võiks minu kirjutatud olla, aint ma ei taibanud seda kirjutada. Ma võinuks - aga tegi hoopis tema. Otsesemalt ja julgemalt kui mina teinuks. 
Olen kartmatu? Nojah, aga samas endalegi märkamatult ikka "mis nüüd mina." Ega siis minu hoiak midagi tähtsat ole. Ma olengi imelik, teised ikka siuksed pole. 
V.a. et ikka on selliseid ka.

Samas kui ma olen teinud tooreid (veriseid ja otse oma elust, mitte et küpsetamata ja mittevalmis) tükke,  nagu just mina tunnen ja arvan, keegi ei avalda. Vbla peab selleks enne Sveta Grigorjeva olema.

😛
Kusjuures ma ei ole üldse kade. Mul on väga hea meel, et meil Sveta Grigorjeva. Ta ongi ikoon. Lissalt mõtlen ka, et mida tema teeb teistmoodi (ha! mul on nüüd selle sõnaga jubedalt assotsiatsioone!)

Viimasel ajal on tegelt jube hea olnud. Isegi kui surmamaik huulil, tablett sisse ja võib täitsa elada. Migreenitabletid toimivad nüüd igal juhul
Mis võib küll olla ka sellest, et mul on hea olla. Kui on vaimselt hea, nad töötavad PALJU paremini.

Kui vaimselt on hea, töötan ma üldse palju paremini. 
Läheks täna jälle ujuma? Eelmine kord ju ei tapnud päris ära. Ja kui täiesti tükkideks ei võta, ma ikka teen ja lähen ja olen. 
Viimase piiri peal. 

Huvitav, et inimesed (s.t. mitte teie, aga need inimesed, kes mu püsilugejad pole) ikka ei taipa, et ma küsin abi siis, kui tõesti muidu ei saa. 
Ok, rahalist olen õppinud veidi enne küsima.
Aga seda, et küsida midagi muud enne, kui endalt viimane võetud ... Mõned aastad PR küsisin. Sest siis oli meeles, et endalt viimase võtmine ei ole hea mõte.
Mõnelt kõige lähemalt küsin ikka veel. Kuigi mitte neilt, kellelt küsimise peale on tulnud negatiivne vastus. Kuitahes palju ma sind armastan ja usun, et sa mind ka, kui sul ei ole korra anda olnud, ma edaspidi küsin ainult viimases hädas. 
Vbla peaks harjutama. Leppima sellega, et kui küsin, alati ei antagi. Aga see teeb mulle nii jubedalt haiget, et ma ei kanna ära - kui niigi juba halvasti ja raske on.
Ma ei hakkaks ju küsima, kui poleks halvasti ja raske. Mida ma küsin, et mulle telk üles pandaks, kui see oleks mu enda jaoks ka väike asi? Ma küsin siis, kui mul on tõesti raske seda ise teha!

 
Kahtlen, kas küsimist üldse SAAB harjutada. RSD ja midagi midagi.