neljapäev, 17. detsember 2009

Ka raamatukogudest

Igal pool kirjutatakse raamatukogudest.
Kuna ma tutvusin paar päeva tagasi oma Uue Depressiivse Väikelinna (Vana Depressiivne Väikelinn on mõistagi see, kus ma elasin viimased 3 aastat ja kust augustis ära kolisin) raamatukoguga, on mul kah selle laia teema ühe nurga kohta midagi öelda.

Ühesõnaga, käisin raamatukogus.
Esimese hooga ehmatas mind see, et lugemissaal ja laenutussaal on kahes erinevas hoones, mis ei asu sugugi kõrvuti.
Aga noh, paljukest mul sinna lugemissaali asja olekski. Olgu.
Laenutussaal lõi mu tummaks. Vanas Depressiivse Väikelinnas olin ma ilmselt luksusega ära harjunud. Seal oli ruumi.
Suisa lahedalt ruumi.
Ja 4-5 töötajat korraga tööl pidevalt. Sabasid peaaegu ei eksiteerinud.
Uue linna raamatukogu laenutussaal on sama suur kui minu elutuba. Sinna on ära topitud nii tõlkeilukirjandus kui eesti ilukirjandus (populaar- ja võimalik, et ka muidu teaduslik kirjandus asub kõrvaltoas, kus on veel vähem ruumi). Tõlkeilukirjaduse jaoks on kulutatud umbes 5 ruutmeetrit põrandapinda (vahekäigud kaasa arvatud) nii et paks inimene raamatuid valima ei pääse. Mul endal oli seljakott (peaaegu tühi) seljas ja oleksin äärepealt kinni jäänud. Müksasin midagi igal sammul, ükskõik, kas liikusin külg või nägu ees.
Lisaks on riiulid üüratult kõrged. Mõne tähe puhul oli selge, et sellega algavate autorite teoseid on võimalik lugeda kas korvpalluritel või tuleb raamatukoguhoidjalt redelit paluda.

Kõige uuemad teosed paistsid olevat 2009 aasta algusest.
Harry Pottereid oli riiulitel ainult 4. (See on hea indikaator selle kohta, kui hästi on raamatukogu varustatud populaarse kirjandusega. Neil kas on eriti innukalt laenutatavate teoste varueksemplare või ei ole neid mitte.)
Ja lasteraamatuid praktiliselt ei olnudki. Kui toosama Potter ja mõned teismenutukad välja arvata.
Nagu...
/purskub pisaraisse

Eelnevaga ei taha ma öelda, et see oleks paha raamatukogu või et mul oleks midagi sealse ainsa töötaja vastu. Raamatukogu on sitt ainult siis, kui selles töötajad ei salli ei raamatuid ega lugejaid. Uue Väikelinna raamatukogutöötaja paistis aga siiras ja innukas ja heatahtlik.

Lihtsalt kurvaks teeb, kuidas Mõned Omavalitsused on olnud oma raamatukogu suhtes sead juba tükk aega, mitte ei alusta selle suhtumisega alles aastal 2010.

2 kommentaari:

idril ütles ...

Vana Depressiivse Väikelinna raamatukogu kohta ei saa tõesti midagi halba öelda, väikelinna raamatukogu kohta olin ma sellega omal ajal küll rahul.

Anonüümne ütles ...

Oh, Taevas, küll!
Mul on erisuhe raamatukogudesse ja ma võtan nende olukordasid väga südamesse...