Poeglaps seisab voodi peal (minu omal, mõistagi) ja sirutab käed koos vannilinaga laiali. "Kes ma olen?"
Mina (üritades välja mõleda Midagi Väikesele Poisile Sobivat): Batman?
Poeglaps (naeratab): Eei!
Mina (püüdes välja mõelda Midagi Oma Poja Suhtes Loogilist): Kotkas?
Poeglaps naeratab ja raputab pead.
Mina: Siis ma ei tea.
Poeglaps vaatab mulle otsa, pupillid vaimustusest hiiglasuured, ja ajab silmad jõlli. "Nahk!" annab ta parima vihje, mida suudab.
Mina (võidukalt): Nahkhiir!
Poeglaps (sama võidukalt): Jah!
Jookseb poega paar tiiru toast tuppa ja hüppab vannilina lehvitades vooditel ringi. Siis naaseb minu juurde, ikka veel õnnelikult naeratades: "Nahkhiir lendas ümber kiriku!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.