esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Inimene ja loom

Vaatasin ennast ja sain aru, et koosnen juppidest. 
On täiesti mõistlik inimene, kel on ajud ja normaalsed toimetulekumehhanismid kõikvõimalike erinevate jamadega - ja siis on loom, kes on, nojah, loom.

Täiesti piinlikult labane avastus. Oleks ju äge leida midagi edevamat, nt teadvust ja alateadvust ja veel mingit kolmandat, ühendavat aspekti (laias laastus on muidugi ka see jalgratas leiutatud ja need jupidki leitud, aga mitte nii avastuslikuna, mitte täna-eile-üleeile).
Iga kord, kui keegi leiab, et koosneb KAHEST osast, on see kuidagi piinlik: dihhotoomia on nii lihtsustav maailma vaatamise viis ometi, kohe kipuvad hea-kuri, mees-naine, ilus-kole vastandused pähe ja keegi ei mõtle enam sealjuures, et mees ja naine ei ole ju vastandid, wtf, omg, lol.
Ei, iga vähegi tõsiseltvõetav süsteem peaks koosnema vähemalt kolmest osast ja vältima vastandusi!
Aga ometi tuvastasin, et ongi kaks osa. Inimene ja loom. Mõistus ja tunded.

Mõistus on mul üsna võimas, suudab leida põhjused, selgitused, loogikad ja ajendid. Suudab isegi looma reaktsioonid ära seletada endale, sest ma olen teda õpetanud neid märkama.
Aga loom ei ole tegelikult raasugi nõrgem: kui tal on mingi reaktsioon - iha, ahastus, valu, misiganes - siis tal ON see reaktsioon ja mõistus...
...mõistus võib kõrval siblida ja seletada, et vaata, see tunne tuleneb sellest ja sellest ja sellest asjast, mis üksikult võttes on ju kõik jumalasta okeid ja sa ei pea praegu tõesti ahastusse langema, see on esiteks tarbetu ja teiseks nõme - aga loom ahastab ikka, ja see teeb mulle täiesti reaalset tugevat valu.
Valutav mina kipub (kui tal omatahtsi tegutseda lasta) mitte oma mõistuse ressursse seda ahastust maha kruvima suunama, vaid selle abil valule hoopis mingeid peeni, keerukaid ja inimlikke põhjendusi otsima. Võimalusel väliseid, sest siis saab välist põhjust rünnata ja kohe hakkab parem.
Ühe lausega: kui juba valu on, siis valutav loom tirib nöörist ja mõistus läheb analüüsides sinna suunda, kuhu loom tahab.
Enamasti kuskile rappa, sest loom pole väga tark.

Miks inimene loomaga sinna rappa kaasa jookseb?
Sest mõistus ei saa siis enam aru, kes on juhtpuldis: ta arvab, et ajab mingit omaenda asja, kuigi tegelikult jookseb loomarada.
Miks ta aru ei saa?
Sest ta on ju peen inimene ja säärasele elegantsele olevusele ei meeldi olla looma kontrolli all. Ta keeldub tunnistamast, et mingi loomaga ühes kehas eksisteerimine üldse võimalik on - sellest rääkimata, et tema, inimene, looduse kroon, sellele loomale alla jääb!
Ei-ei, kui on valus ja halb, siis see ei saa ju olla põhjustatud minust, sest mina olen kaunis ja üllas inimene ja üleni ratsionaalne ka.
Niisiis on põhjus kuskil mujal. Otsime üles, murrame maha!



Oot, misasja?!
Ei, seda murdmise värki ma ei mõelnud.
Pole näinud, pole kuulnud, pole olnud!

Mul ei ole kohe kindlasti halb mitte seepärast, et mu loom jäi lõksu ning rebis rabeledes seepeale ümber lõksujäänud jala liharibad lahti, vaid hoopis seepärast, et Xyz käitus niimoodi ja niimoodi ja niimoodi ja iga ajudega olevus saab ju aru, et see on alatus! Ja alatus on halb! Maailm ongi halb, ei hinda mind ja üldse naisi (kui ma oleks mees, siis ilmselt ei hindaks mehi), ühiskond on kah ebaõiglane ja loll jne jne jne.
Mõistusele ei meeldi tunnistada, et teda kontrollib mingi loom oma primitiivsete reaktsioonidega, mitte raasugi ei meeldi. Selle tunnistamisest pääsemiseks püüab ta meeleheitlikult oma valudele mingeid peenemaid, elegantsemaid, vaimsemaid põhjendusi konstrueerida.

Selles ei ole, muide, minu mõistus üksi. Pidevalt näen täiesti nutikaid inimesi tulemas välja täiesti idiootsete teooriatega, mis kõik on maailmas valesti, sest neil hakkas korraga halb ja siis tuli otsida mingi kaunis ja intellektuaalselt rahuldav põhjust väljaspool iseennast.
Mõned näited, mis viimasel ajal on blogidest silma jäänud: šallallaa 1, šallallaa 2, šallallaa 3.
Kaks neist on küll ühelt teemal, aga mõtsin, et kõige haavatavamaid asju vast ei lingi: äkki saaks mõni loom muidu jälle haiget või midagi. Ja see ei ole ju eesmärk.

Nojah, mina õnneks suudan olukorrast distantseerudes siiski mõistuse lõpuks enam-vähem loomast lahti harutada, jalad maha panna ja kogemuse lahti tõlkida kui "minu reaktsioonid, põhjustatud neist ja neist tundlikest aspektidest mu loomuses" mitte "minu reaktsioonid, põhjustatud sellest, et teised on alatud värdjad".
Aga üllatav avastus on see, et tegelikult seda valusat ja sitta olukorda ei tekikski, kui mõistust otse kõnetataks ja loomast mööda mindaks.
Sest millal loom haavub - kui ta on saanud mingi signaali, mida ta tõlgendab haavavana.
Millist signaali loom üldse tõlgendama hakkab?
Sellist, mis saabub mittesõnaliselt. Sääraseid signaale tõlgendavad tavaliselt mõistus ja loom korraga ja võivad jõuda kardinaalselt erinevatele tulemustele, muuhulgas võib loom sellisel puhul haavuda asjade peale, mille peale mõistus ainult õlgu kehitab, ja siis asubki loom juba mängu juhtima, sest tema reaktsioon on tugevam.
Aga signaale, mis tulevad sõnaliselt, asubki tõlgendama ainult mõistus ja loom istub tagajalgadel ja noogutab kaasa, sest ta saab aru, et see pole tema teema. Miska igasugused arusaamatustest tulenevad "ja siis ta tegi nii, millega avaldas, et mõtleb must nii, igavene lurjus"-solvumised langevad ära, kui tegudega ka sõnaline selgitus kaasneb.

Iva: räägi inimestega!

Ära pane neid mõistatama, mida sa mingi käitumisega mõtlesid, sest sel juhul mõistatab loom ja enamik meist on katkised õnnetud olevused, kelle loom kaldub segadusi automaatselt tõlgendama kõige negatiivsemal võimalikul moel.
Vähemalt mina haavun sõnade peale harva - vbla tüki aja pärast, kui mõistus on pika analüüsitöö teinud ja leidnud, et tegu oli tõesti inetu solvanguga, mitte minu projektsiooniga. Aga sõnade puudumise tõlgendamine viib haavumisse palju kiiremini ja otsemat teed mööda.

Sest ma olen õnnetu hirmunud ahv oma neerupealistes ja hüpofüüsis, kõrge lauba taga rändavatest nutikatest mõtetest ja laiast sõnavarast hoolimata.


26 kommentaari:

notsu ütles ...

Oh, oleks see nii lihtne.

Viimasel ajal on sulle blogosfäärist kindlasti silma jäänud ka seda, kuidas saadakee solvav signaal sõnadest kätte - kui mittesõnalisi märke ümber ei ole, võetakse sõnu kõige solvavamas tähenduses. Alles paar nädalat tagaasi tegin seda ise, aga ma ei ole kaugeltki kõige drastilisem ega kõige hiljutisem näide.

Ja üldse kahtlen ma mõistuse ja looma vastanduse produktiivsuses. Mõtlemine on üks infotöötlemise viis, mõne probleemi lahendamiseks jah otstarbekam kui mõni "loomalikum", aga võib vahel olla ka vigane.

Vahel muide lausa spetsiifiliselt vigane. Võta või see protsess, mida kutsutakse ratsionaliseerimiseks: häirivatest andmetest tuleb saada mõistust rahuldav tulemus, isegi kui osa andmeid tuleb selleks minema visata ja osa moonutada.

ja see, et meile satub ette häirivaid andmeid - või õigemini see, et muist asju meid häirib - ei tule mitte vähesest mõistuslikkusest, vaid sellest, et maailm paraku sageli on selline häiriv. Mõistusega olevuse jaoks tõenäoliselt isegi häirivam. või mis "tõenäoliselt". Amööbi on kindlasti raskem solvata kui kassi, kassi raskem kui inimest.

isegi kui hüpoteerida mõistuslik olevus, kellel puuduvad ihulised vajadused (niisiis "loomalikud" häirijad maas), oleks ta tüüne ja solvumatu alles siis, kui tal puuduksid ka väärtushinnangud.

ja väärtushinnangutega ongi see lugu, et nad ei taha "mõistus-loom" kaksikjaotusse hästi ära mahtuda.

notsu ütles ...

ja küllap jääks palju hingehädasid olemata ka siis, kui "Looma otse kõnetataks ja mõistusest mööda mindaks". aint häda selles, et mõistusega looma puhul ei ole see enam hästi võimalik.

mis tingib muidugi huvi mõistuse väljalülitamise abivahendite vastu - ja see huvi on olemas isegi nii kaugel sugulasel kui rotil.

väga väga naine ütles ...

mm... mul on tunne, et sa räägid postitusest natuke mööda.
vähemalt sellest mööda, mida mõtlesin. vbla ma ei väljendanud väga hästi.

mõtlesin seda, et palju valestimõistmisi jääks ära, kui võtta rohkem sõna ja jätta vähem ruumi sellele, et "küll ta saab ise ka aru" või "äkki ta ei mõtle sellele valesti". ja siis seda ka, et kui inimesed oma looma natuke rohkem mõistaksid ja tunneksid, oleks neid haavumisi ja solvumisi ka vähem.

Aga seda ei mõelnud, et suurem sõnavalmidus lahendaks kõik maailma probleemid ja keegi enam kunagi ei haavuks ja ei saaks haiget kogemata =)

Anonüümne ütles ...

smithereens...

notsu ütles ...

Sellest, et väljendamine on kasulik - ja oma tunnete ja tungidega arvestamine on mõistlik - saan ma aru küll ja olen ka nõus.

Ma lihtsalt ei noki seda kaksikjaotust. Kontseptsiooni, et kellelgi mõistuslikul inimesel (kes üldse loom ei ole) on mingi loom küljes, kelle eest see mõistuslik inimene peab hästi hoolt kandma, muidu hakkab loom veel perutama.

Ma ei suuda neid mentaalselt niiviisi eristada ja "mõistust" ja "looma" vastandada. Mõistuse kohta ütleks ma lihtsalt, et meil ongi looma mõistus. On juhtumisi kujunenud selline mõistusega loom. Ning jah, sisekonfliktne. Aga see ei tule enam tingimata mõistusest, sisekonfliktide jaoks ei ole tglt mõistust vaja, ka eri tungid võivad konflikti minna ja üks peab teise maha suruma.

Samamoodi võivad konfliktis olla eri abstraktsed ideed, mille inimene on kuskilt sisse söönud või ise välja arendanud. Ka nende puhul aitab see, mida sa soovitasid - paremini iseennast tunda ja olla kursis, mis enda sees toimub. Soovitus on väga hea, lihtsalt ma arvan, et see kehtib üldisemalt ega vaja kehtimiseks inimliku ja loomaliku olemuse vastandust.

väga väga naine ütles ...

no mind tabas see just niimoodi, et märkasin olukorra kokkukeerumist sellisena - mõistusega ma saan endale kõik asjad ära põhjendatud, miski polnud kellegi süü ega paha tahe, sattus lihtsalt niimoodi ja ei vedanud.

aga tunne oli samas siuke et rebi kellelgi jalgu küljest või ulu, üksildus ja hüljatus ja ebaoluline olemine nagu veskikivid ujuja kaelas.

rääkisin siis asja läbi.
öeldi samu asju, mis mu oma mõistus ennegi oli öelnud, isegi vähem öeldi tegelt.
+ selgitus, et miks seda omal algatusel kohe polnud öeldud. (põhjuseks oli, et äkki ma kurvastan, kui mulle öelda. =P)

aga märatsev tundelaam minus keris end sõnastamise peale kokku pisikeseks ja armsaks ja kõik oli jälle ok.

Välja arvatud minu avastus, et inimene andis mulle ajendi olla väga õnnetu sellega, et püüdis mind mitte kurvastada.

Siis ma mõtlesin, et miks siis kogu see lugu niimoodi mõjus, ja leidsin, et loom ja inimene minus on ikka üksteisest väga erinevad elukad.
Oleks mulle kohe _öeldud_, ma poleks üldse kurvastanudki!
Aga miks siis ütlemine ja asjade ise välja mõtlemine nii erinevalt mõjusid? Kust tuleb see, et sõnastatud info on meeletu lohutus, aga ise välja mõeldud põhjendus mõttetu vidin, mis suudab mind hädapärast tsiviliseerituna hoida, aga ei rahusta mu hinge, vaid igasugu lollused tulevad ikkagi alternatiivsete selgitustena pähe lakkamatult?

notsu ütles ...

Äkki polegi asi selles, kas sõnastatud või sõnastamata, vaid sama lugu, mis sellega, et oodatav õnnetus on hirmsam kui juhtunud õnnetus? Sest kuni veel pole juhtunud või isegi on, aga täpselt ei tea, siis kartma peab teda kogu aeg, aga kui on selgelt ja ühemõtteliselt ära juhtunud, siis on kõige halvem ära olnud ja selle peale ei pea enam mõtlema. Saab hoopis hakata mõtlema selle peale, kuidas oma olemist mõnusamaks teha.

Ja teiseks, pagan teab, äkki kõigil ei olegi nii. E. pool oli vahepeal juttu neist Myers-Briggsi isiksusetüüpidest - seda liigitust ei võeta tänapäeval küll psühholoogias päris puhta kullana, aga kuna liigitus on siiski üsna põhjalik, siis neist tüüpidest lugedes teatav äratundmisrõõm ikka on: "näe, ma olen ju täpselt see!"

asjasse puutuvad need isiksusetüübid niipalju, et ma arvasin kunagi samuti, et see on üleüldine inimlik omadus, et äraselgitatult on kõik lihtsam. Üks sõbranna on mul kah vägagi selline. a nende isiksusetüüpide kohta materjali sirvides selgus, et see iseloomustab tegelikult peamiselt NT tüüpi - N tähendab, et eelistatud infokogumise viis on intuitsioon (vastandina meelelisusele, st sellele, et meeled annavad pidevalt infovoogu ette) ja T, et eelistatud otsustamisrežiim on mõtlemine, st see tüüp eelistab loomuldasa otsustada huvitavate analüütiliste küsimuste üle, mitte väärtusotsuseid teha.

seal oli üks soovitus, et "kui tahad NT-naist maha jätta, siis kõige valutum on talle kõik hästi loogiliselt ära seletada, siis ta ei jää oma pead vaevama". a sama strateegia võiks teist tüüpi inimese peal katastroofiliselt mõjuda - "kuidas sa mulle sellist asja näkku ütled! sa ei hooli mu tunnetest!"

ma ise tean kah mõnda, kelle jaoks on see, et talle edastataks asju hästi delikaatselt, olulisem kui see, et talle kõik kohe puust ja punaseks tehtaks.

notsu ütles ...

mu lähemas tutvusringkonnas on kaks just sellel teljel vastandlikku inimest - puust-ja-punaseks tüüp ja delikaatne tüüp. kuni nad sõbrad olid, oli OK, aga kui tülli läksid, siis esimene nõudis kogu aeg, et kogu tüli ometi teadusliku põhjalikkusega selgeks räägitaks, ja teine siis jälle põgenes tema eest, sest tema jaoks oli eelistatud režiim ebameeldivatest asjadest MITTE rääkida.

see esimene neist annab isegi mulle silmad ette, ta meenutab kohati juba seda anekdooti mehest, kes kolm korda trepist alla visatakse ja kui lõpuks nördinult küsitakse, et "kas sa aru ei saa, et ma ei taha sind siin näha", asub viksilt teele. "öelnud siis kohe, milleks need vihjed". Mul on temaga lihtne suhelda, aga on väga palju inimesi, kelle jaoks ei ole ta enam otsekohene, vaid jõhker.

notsu ütles ...

Ma kleebin siia lõigukese ühe NT-tüübi jutust, mis oli mõeldud vastuseks NF tüübi pahameelele, et NT-tüübid armastavad kangesti inimesi lahterdada ja see on nii sildistav. no ja siis NT tüüp seletas, et "meil on niigi raske suhelda ja inimestest aru saada, sellised liigitused lihtsalt aitavad meil leppida, et ahaa, NF-tüüp, tal ongi teine seesmine loogika":

"Things have to make sense for us. Notice the word “have” there. It is quite literally a psychological need for things to make sense for us. When things don’t make sense, it causes psychological pain, and this is not an exaggeration. What other types experience as “frustration” our types experience as a combination of rage at not understanding, pain at the barriers put up in our minds and our seeming inability to use it as normal, and agitation at not being able to get past something that should be so simple. We see human interaction being incredibly simple for so many people. It’s not so simple for us, as our ways of thinking and interaction run contrary to many people in the world. Other people frustrate us because they consistently do things other than what seems logically consistent, and then when we ask for an explanation (to establish a rationale within our minds and reconcile the situation with what we already know), people become upset and act like we’re cold and uncaring."

Mul siin postituses oli natuke neist tüüpidest juttu, ja e. all kommentaariumis täpsustas ka.

notsu ütles ...

lühidalt - hea uudis on see, et kui inimesed ei tee meile asju puust ja punaseks, ei tähenda see kindlasti, et nad oleks kurjad ja salalikud, ega isegi mitte seda, et nad oleks lollid. nende toimimisloogika on lihtsalt teine.

halb uudis on see, et kuna sellise teistsuguse toimimisloogikaga inimesi on omajagu, siis pole erilist lootust, et nad kunagi asju puust ja punaseks tegema hakkaksid. nad ise ei tunne arvatavasti vajadustki, sest kui nad ise kerge vaevaga... maidea, mingi eetri kaudu infot vastu võtavad, siis nad ei tule selle peale, et kõigil see ei õnnestu ja et otseküsimine ei ole norimine ega otseütlemine jõhkrus.

notsu ütles ...

teema juurde tagasi pöördudes ja lühemalt - ma pmst hüpoteerisin siin, et äkki oli ka see kannatus pigem mõtte- kui loomakannatus - et puuduva info pärast pidi hirmsasti vaeva nägema ja muudkui mõtlema ja mõtlema, sest, noh, EI SAA ARU. ja kuni infot on liiga vähe, siis ei saagi kuidagi loogilist pilti kokku ja hirmus paha on.

Ja kuni infopuudusel loogilist pilti kokku ei saa, siis pääsevad lünkadest sisse kõik oma hirmud ja haiged mustrid, millest muist on tglt jube keerulised (ja muide väga inimlikud). sest lünkade täitmine ja see, et pildi kokku saaks, on olulisem kui nende hirmude ohjeldamine.

väga väga naine ütles ...

Ei saa eitada, et kõlab üsna loogiliselt =)

väga väga naine ütles ...

Jah, aga kuule, ma 2011 tegin siukse testi ja tulemus on siin. http://mahamure.blogspot.com/2011/04/testid-iha-vahtida-ennast-labi-kellegi.html

Seal seda T-osa e. mõtlejat üldse polegi. (Mis ei ütle vbla väga palju, sest kui ma sinu lingitud postituse kommentaare lugesin, kaotasin väga kiiresti huvi - te kasutate neid lühendeid, mul pole need ja nende tähendused peas = tekst jääb mulamulamulaks, kui ma kogu aeg ei kontrolli spikrilt, millest jutt. Mida ma ei viitsi muidugi teha. Aga nii palju sain ikka aru, et neli tähte asja ei ammenda vaid mingid alatüübid ja intuitiivsuse suunad on ka olulised.)

Muidugi võin teha uuesti testi (loe: muidugi teen, võimalus iseennast kellegi teise silmade läbi vahtida!), aga pakuks, et väga erinev see tulemus ei tule ja väga palju ma paari aastaga muutunud ka pole.

Miska kuidagi ei saa nagu asja minu liigse mõtlejalikkuse kaela ajada =P

väga väga naine ütles ...

Jap, tegin testi uuesti, tulemus sama.

(Natuke muutusid eelistused - mis pole ime, sest erinevalt normaalsest küsimusest "oled sa selline" on "kas sind hurmavad sellised inimesed" suht koht mõttetu.
Mulle meeldib ju jubedamalt palju inimesi, üsna erinevaid, miska ma muidugi püüan mitte ühelegi neist ülekohut teha testile vastates, ja siis ta leiutab mu vähemalt 20-pealise võluvate inimeste kompoti pealt mingi ühe tüübi kokku, kes mu lemmik peaks olema. Pfff.
Ja "kas sa eelistad olla siuke ja siuke" on ka mulle maru keeruline ja arusaamatu küsimus, sest laias laastus ma ju oleksingi siis selline, kui ma seda päriseltPÄRISELT eelistaksin! Ei saa ju olla keegi, kes sa tegelt ei taha olla, kuigi oma tahtmisi saab muidugi peita ja teeselda, et eiei, ma tegelt väga tahaks puhas ja korralik olla, lihtsalt Arusaamatu Miski ei lase. [Nt see, et tegelt tahad siiski laisk ja mugav olla rohkem.]
Ainus, mis ta reaalsest olukorrast erinevate vastustena kätte saab, on see, et mõned omadused, mida ma enda juures näen "kisub sinnapoole"-intensiivsuses on mulle tegelt nii sümpaatsed, et ma tahaks neid vägaväga veel rohkem endasse.)

väga väga naine ütles ...

ja üldse tundub mulle minu teooria siiski pädevam - sest seda sa ometi ei eita, et inimesed ikka massiliselt lausa saavad haiget ja siis hakkavad sinna ise mingeid keerulisi põhjuseid taha mõtlema, kuidas kõik on nende vastu halvad?

See on ju klassikaline "noor inimene telefoni (või siis tänepäeval arvuti) juures mõtlemas, miks ta ei helista (ega skaipi ei tule)" keiss ka nt. See on libedaga komistav pesnionär, kes tuleb koju, mantel porine, vihast vahutades poliitikute ebaaususe ja noorte inimeste kombelõtvuse teemal. Seda tehakse KOGU AEG IGAL POOL.
Ju.

notsu ütles ...

saavad-saavad, aga on olemas ka inimesed, kelle jaoks see, kui midagi liiga otse öeldakse, on hullem haigetsaamine ("ta ei hooli mu tunnetest, kuidas ta sai mulle niiviisi öelda!")

Muide, pensionäri vahutamine võib lihtsalt olla vanadusest paigast läinud ajukeemia probleem. Kõik ärritajad lihtsalt ongi tema jaoks ebaadekvaatselt ärritavad. Tema olemine ei pruugi paremaks minna, kui talle midagi hästi puust ja punaselt öelda.

või noh, selle libisemisnäite puhul ei olegi ju viha tulnud sellest, et keegi pensionärile midagi seletamata jättis. Tal on lihtsalt üleüldiselt kehv olla ja igaüks, kes ette jääb või meelde tuleb, saab sõimata. Siin kehtib küll see soovitus, et "olge iseendast teadlikud", aga ega ma selle vastu pole kunagi vaielnudki.

notsu ütles ...

ep tõi minu pool kunagi näite inimesest, kelle puhul ei ole loogiliselt ära seletamisest kasu, sest iga vastus, mis tähendab, et ta ei saa, mis ta tahab, on vale vastus.

konkreetsel juhul oli tegemist tahtmisega "tule nädalavahetusel (või oli juttu isegi pikemast ajast) minu poole" ja ükskõik mis vastus, mis sisaldas infot, et "ei, ma ei tule", oli solvav.

võis olla isegi nii, et "tule minu poole elama" ja vastused, mis seletasid, miks see ei ole hea mõte, nt "me läheks siis kohe tülli, sa tead ju küll" kutsusid esile solvumise stiilis "ma ei meeldi sulle, jah?"

mul ei ole küll erilist ettekujutust, mida sellisel puhul üldse öelda. vbla mingi piisavalt ninnu-nännu seletus või isegi vale oleks sel juhul parem kui loogiline selgitus. "ma õudselt tahaks tulla, aga murdsin jalaluu ära" vms.

notsu ütles ...

hah, ma püüdsin vihase pensionäri näite puhul ette kujutada, mis siis saaks, kui keegi üritaks otse tema mõistusega kontakti võtta ja apelleerida sellele, et "tegelikult oled sa ju üldse selle-ja-selle pärast vihane, onju, noored ja poliitikud ei puutu üldse asjasse" - ma arvan, et enamikul juhtudel oleks vastuseks midagi sellist, et "ma olen sinu arust peast segi, jah? noorte arust võiks kõik vanainimesed kuhugi vanadekodusse ära koristada, jah?"

notsu ütles ...

mis testiküsmustesse puutub - ma kujutan küll ette olukorda, kus ma tahan mingisugune olla, aga ei ole. sa oled ise maininud, et oled autistlike kalduvustega, ja kui see nii on, siis vaevalt sa ka ise arvad, et sa oleks need kalduvused endale valinud. see, kui sa tahaks inimeste hääletoonist ja kehakeelest infot kätte saada, ei paneks sind ilmselt oluliselt paremini seda kätte saama.

ma ise tajun midagi sarnast, kuigi aspergerit mul endal ise diagnoosida ei õnnestunud. mu väärtustehierarhias on teistega hästi ümberkäimine kõrgel kohal, nii et muidugi ma tahaks olla inimene, kes paneb tähele kõiki teiste kulmuvirvendusi ja saab kohe aru, mida nad tunnevad. aga praktikas õnnestub see mul ainult suure teadliku pingutusega - samas kui mõnel käib see kuidagi instinktiivselt - ja sageli saan ma ka niimoodi teadlikult pingutades jumala valesti aru. need võimed on lihtsalt kehvad, minu eelistused saavad sooritust küll paremaks teha, aga mingil määral juhmiks jään ma sel alal ikka.

See, mis ma eelistaks olla, ja see, mis ma olen, langevad kokku ainult siis, kui ma juhtumisi eelistan midagi, mille jaoks mul on võimed olemas.

väga väga naine ütles ...

no aga selliseid küsimusi ju seal polnud =)

ma vanainimeste puhul jah, pidasin rohkem silmas seda, kuidas "märka looma ja hoia teda!" Mitte head näidet mõistusliku lähenemise poolt =) Phmt mõistuslikult tasubki läheneda ainult inimesele, kes on seda looma mäfganud ja suutnud mingi vahe sisse teha enda jaoks oma emotsioonide ja mõtete vahel. Kuni inimene arvab, et kõik on üks lahutamatu "mina" ja iga mõte, mis mingi tunde puhul pähe tuleb, on mingi adekvaatne mõte, ei tasu tõesti liiga otse liiga mõistlikult läheneda. Aga mõningaid vihjeid, kuidas asjad sinu poolt paistavad, võib ju siiski anda.
Äkki kunagi tulevikus on tal sellest abi nt, kui piisavalt hellalt sõnastad.

a muidu, see "ma ei meeldi sulle" mu meelest kõlab küll midagi, mida saaks lahti seletada just, jupphaaval. Et miks on nii sitt enesehinnang, miks ta arvab, et kui talle ei taheta anda kõike, ei hoolita temast kohe ÜLDSE jms.

notsu ütles ...

ah, veel üks asi tuli meelde, väärtushinnangute mõju.

Sinu jaoks on väärtuslik, kui sa suudad mõistlikult käituda, selle asemel, et oma valus poolt täiesti asjassepuutumatut välismaailma süüdistada.

Loodusvaatluste põhjal tundub mulle, et kõigil see nii ei ole. Nad sõimavad rõõmsal meelel välismaailma ega vaeva ennast üldse mõttega, et järsku käitusid nad ebaadekvaatselt.

Emotsemist ja "maailm on üks pasameri ja mina kui üks lilleke seal sees" olekut saab ju ka nautida ja vahel lausa meelega tunded ekstra vahtu kloppida, et saaks seal otsas hssti nauditavalt õnnetu olla.

või isegi kui ei taheta eriti uhkelt õnnetu olla, siis osa inimeste jaoks lihtsalt ei ole probleem, kui nad oma hingevaludes maailma süüdistavad. Teinekord on parem tuju ja siis on ka maailm tore ja "ega me sellepärast vihased ei ole, et ma enne teid kõiki sõimasin, onju, nüüd ma jälle armastan teid".

ma isegi pakuks, et need viimatikirjeldatud ei pruugi üldse väga õnnetud olla. maailm näitab ennast neile sellisena, mis tujus nad teda parajasti vaatavad, ja nad võtavadki sundimatu enesestmõistetavusega, et vahel maailm on kuri ja vahel hea.

Jubedad kannatused tulevad kuskil vahepeal: seal, kus seda, et "kui minul on halb, siis maailm on kuri," ei suudeta enam niisama aktsepteerida ja hakatakse, nagu sa kirjeldad, oma ebaratsionaalsete hoiakute õigustuseks ratsionaalset tekki kuduma. Sel juhul oleks jah parem rakendada ratsionaalsust juba kohe alguses ka iseenda peale.

aga pmst töötab ka see, kui ratsionaalsust üldse mitte mängu võtta.

notsu ütles ...

Phmt mõistuslikult tasubki läheneda ainult inimesele, kes on seda looma mäfganud ja suutnud mingi vahe sisse teha enda jaoks oma emotsioonide ja mõtete vahel. Kuni inimene arvab, et kõik on üks lahutamatu "mina" ja iga mõte, mis mingi tunde puhul pähe tuleb, on mingi adekvaatne mõte, ei tasu tõesti liiga otse liiga mõistlikult läheneda. heh, oleks ma seda näinud, oleks võinud ma pool oma viimast kommentaari kirjutamata jätta, ma üritasin seal just sama asja väljendada.

"ma ei meeldi sulle" värgi suhtes ei ole ma päris kindel, kas ikka seletamisest piisab. Äkki tema jaoks ongi meeldimine sama asi, mis "tahab minuga elada"? no näiteks tema jaoks ei ole probleem, kui koos olles kogu aeg tülitsetakse, olulisem on see, et saaks koos olla. ja sellise pilguga tundub "aga me ju tülitseks kogu aeg" mingi mõttetu vabandusena. et mis see tülitsemine üldse asjasse peaks puutuma?

Anonüümne ütles ...

See looma kujund on praegu täiesti omal kohal.
Aga,
minu jaoks on ka olemas loom minus endas ja mul on temaga natuke teine suhe.
Ma nimelt arvasin nooruses, et inimene peaks olema õilis, mõistusepärane, hea...
Ja siis ma üritasingi selline olla. Et justkui ingel!
Loom minus oli see, kes oli näljane ja väsinud ja seksi vajav. Kõik oli väga kena - loom puuris ja mina ingel.
Loom nurka surutud ja ingel muudkui laiutas.
Loomale see hästi ei sobinud, temal oma vajadused. Ja siis ta aegajalt võttis ette veriseid rünnakuid.
Teiste jaoks oli üllatav näha igapäev kõrval tiirelnud inglit järskui lõrisemas, mis veel hullem - puremas ja lõhkumas.

Hiljem sain aru, et looma puuri ei pane.
Hiljem sain aru, et kui loomale anda õigel ajal süüa-juua, lasta tal ennast välja magada ja ... vaat siis on ingel olla palju lihtsam.
Kui mina suhtun looma endas sõbralikult, siis suhtub tema minusse ka sõbralikult.

Vabandust,
kui sattus teemast mööda.

väga väga naine ütles ...

jumalasta täppi läks.

Ju.

Looma on lihtne mõista ja armastada, sest tegelt toob suurema osa lihtsaid naudinguid ja rõõme sisse ka just tema.

Anonüümne ütles ...

Paha lugu on see, et ...

Pole alati ei võtta, ega anda, seda mida loom vajab.

notsu ütles ...

Komistasin tagantjärgi sellise toreda artikli otsa - et kuidas ei peaks inimesi ja loomi võrdlema. Su postitust puudutab vaid riivamisi, aga väljendab ehk mõne teise nurga alt seda, mida ma selle mõistus-loom vastanduse kohta mõtlesin.