teisipäev, 2. aprill 2013

Kuidas reisida introverdiga



Veel vahepeal mälupulgale kirjutatud tekste. Üksinda netivabas kodus viibides muutun ma tavalisest veel selgemalt introvertseks.

DISCLAIMER: Aspergeri-postitus, taamid ja härrad. Väga autistlik ja nabauuriv. 
***

Enamasti, kui ma loen raamatuid, millest jäävad muljed nõuavad jagamist, jagan neid Loteriis või BAASis.
Sagedamini ei jää raamatutest muljeid, mis nõuaksid jagamist.
Noh, nt lõpetasin eile raamatu Julie&Julia ja ainus mainimistväärt asi selle kohta on, et tegin selle raamatu lugemise mõjul kolmel päeval järjest õhtusöögiks kahte erinevat rooga ja vist võtsin nende kolme päevaga ka kilo juurde.
Aga see viimane pole kindel, sest lõpuks olen ma ju naine, mu kehakaal sõltub menstruatsioonitsüklist ja vbla võtsin ma juurde lihtsalt seepärast, et kogusin vedelikku, mis hiljem jälle välja voolab.
(Emake maa küll, kuidas kõht valutab! Kui ma trenni ei tee, on päevad lihtsalt kohutavad. Valu ei suuda otsustada, kas olla kõhus või seljas ja siis pendeldab edasi-tagasi, ja kui ma olen samal ajal väsinud ja natuke haige ja depresseerumise serva peal, on eriti halb.)
„Julie&Julia“ raamatul, muidu, pole häda midagi. Täitsa muhe ajaviitekas, tegelased mõjuvad isegi usutavalt. Ja mulle meeldisid kirjeldused sellest, millise laga keskel peategelane elab, sest tal lihtsalt pole mahti koristada. Elu on liiga huvitav.

Nojah, aga kui ma lugesin täna hommikul koristamise ja söögitegemise vahel läbi teose, mida on möödunud aastate jooksul soovitanud vähemalt 5 inimest, nende hulgas ka mu isa, nimelt „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“, adusin niisugust samastumist peategelasega (kelleks on 15-aastane poiss), et ei suuda seda raamatut võtta nagu kirjandust. Pigem oli see nagu süsteemikirjeldus ja süsteem olen ma ise, seega jagan muljeid siin, kus ma saan süümepiinadeta rääkida eeskätt iseendast, mitte raamatust.
Või noh, ainult mõõdukate süümepiinadega.

Muidugi ei suuda ma matemaatikas hiilata, sest selle osas mu aju ei tööta nagu minategelasel nimega Christopher, ja metafoorid ei ole mulle ka rasked. Aga samas tekivad mul piltlike väljenditega raskused, kui need on liiga vähe pildilised, liiga sarnased sellega, mida öelda tahetakse, nt „ühesõnaga“ (millele tavaliselt järgneb mitu sõna) või „igavesti“ (mitte miski ei kesta ju igavesti. Kui sa tahad öelda, et „surmani ja loodetavasti veel kauem“, miks siis mitte nii öeldagi?)
Ja ka mulle ei meeldi reisida. See tõsiasi on olnud minu jaoks pikaajaline alaväärsustunde allikas.
Tähendab, KÕIK armastavad ju reisida! See on enamiku noorte jaoks lausa mingi eesmärk omaette („täiskasvanuna tahan ma ilusat boyfriendi, katusekorterit ja palju reisida“), see on esiletoodud põhjus, miks paarid ei saa lapsi („Me ju tahame veel teineteist nautida ja reisidel käia“), see on inimeste jaoks eesmärk, mille nimel hoida raha kokku ja ülejäänud aasta otsa kasinalt läbi ajada – et saaks kaks nädalat kuskil Teises Kohas olla ja tunda, et Reisin.
Ja siis olen mina, kes ma hädavaevalt talun seda reisimisevärki. Et kannatan välja, kui on vaja, aga see kindlasti ei ole miski, mida ma teha tahaksin. Mõtlesin, et olen ilmselt kuidagi nõme järelikult, aga selgub, et tegu on lihtsalt taju eripäraga.

See raamat andis mulle õigustuse. Tõepoolest, nagu Christopher mõtleb:
„Ja kui ma olen mõnes uues paigas, on mul sellepärast, et ma näen kõike, samasugune tunne nagu siis, kui arvuti teeb korraga liiga palju asju ja protsessor ummistub ja pole enam ruumi teiste asjade üle mõtlemiseks.“
Ühel teisel leheküljel tõdeb ta, et tegelikult on juba ühes majas piisavalt palju erinevaid asju, millele mõelda, ja pole mingit põhjust neid veel mujalt juurde otsima minna. (Tegelt otsin ma juba 30 minutit raamatust seda kohta, kust saaks teda korrektselt tsiteerida, aga mind ajab segadusse küsimus, kas ma teen seda autistlikust soovist olla täpne, või seepärast, et ma parasjagu aspergerivaimustuses tahaksin, et mul oleks autistlik soov olla täpne. Või mingil kolmandal põhjusel. Pealegi on see koht kavalasti teksti ära peidetud ja seda pole sugugi nii kerge leida, kui ma arvasin, ning jääb niisiis täpselt tsiteerimata.)
Igatahes põhimõtteliselt olen ma Christopheriga selles uue info asjas üsna sarnane, v.a. et ma ei hakka end õõtsutama ja kõva häälega oigama, kui mu aju enam sissevoolavat infot protsessida ei suuda, vaid saan lihtsalt peavalu ning kaotan ¾ mõistusest. Ning erinevalt Christopherist on mul haiglane kihu olla vapper ja seetõttu ma teen meelega asju, mille kohta on ette näha, et need mulle absoluutselt ei meeldi. Nt käisin Drachenfestil.
Vabatahtlikult. Sest see oli ettevõtmine, mis tundus mulle nii-nii kaugel igasugusest mugavustsoonist väljas, et ma lihtsalt pidin seda tegema, et mitte tunda end ara mömmina.
Mul on selle käimise üle ka jätkuvalt hea meel. Mis siis, et kogu aeg pea valutas ja ma käisin iga päev dušikabiinis üksi olemas ja aju ülepingest pisaraid valamas.

Ma nüüd üritan selgitada ka, miks reisimine minu jaoks mõttetu on. See ei tarvitse olla huvitav lugemine. Sõnastan asju eelkõige endale ja vast ka neile teistele, kes samuti on salaja reisimist mitte armastanud ja end seepärast halvasti tundnud, eks ole.
Reisimine on nagu seks – kui sulle üks neist ei meeldi, oled juba imelik.
Kui sulle ei meeldi kumbki, oled ilmselt nii imelik, et sul on väga raske ühiskonda sobituda.  
Mulle muidu meeldib seks väga, kui see infokild kedagi huvitama peaks,
aga tagasi reisimise juurde nüüd!

S.t. „liiga palju uut infot“ on hea põhjendus küll.
Aga samas ei ole see päriselt ammendav ega ka täpne.
Alati ei ole uus info ju halb. Teatud koguses on see väga ergastav, vaimustav ja üldse mulle tegelikult meeldib oma kogemuste ja mugavuste piire laiendada. Ja tegelikult ei ole ma ka reisimise kui sellise vastu. Lihtsalt ma olen selle vastu, kuidas enamasti reisitakse – moel, mis uue kogemuse saamise minu jaoks hoopis välistab, sest ma pean kogu aeg tegelema ellujäämisega pidevalt muutuvas keskkonnas. Pean tegelema enesekaitsega.
Ehk siis, ma olen täiesti valmis ning vaimustunud reisima, kui

* Igas „oh, see tundub põnev koht, läheme sealtkaudu“-vaheetapis veedetakse vähemalt 4 ööpäeva.
* pikemates peatuspaikades, nö. sihtkohtades, veedetakse vähemalt 2 nädalat.
* seltskond, kes reisib, on väike – maksimaalselt 6 inimest, keda ma kõiki enne tundma pean – ja ei vahetu.

Sest minu jaoks eriti vahet pole, kuhu ma reisin. On sügavalt ükskõik, kas see on Lilli küla, Kalahari kõrb või New York. Reeglid on ikka samad:

1) Minu teadvuse kõige olulisema segmendi võtab reisil enda alla oma uue elupaigaga tutvumine. Sealjuures on küllaltki ebaoluline, mismoodi see uus just uus on – kas see on mingisugune hõre onn, kus tuul puhub sisse ja putukad kukuvad pähe, või auto või palee.

See on igatahes uus koht. Niisiis läheb mul umbes 3 päeva, et selle uue kohaga harjuda, selle reeglid ära õppida, ja mitte olla kogu aeg rünnaku- ja kaitsevalmis. Uus ööbimiskoht on mulle täiesti piisav seiklus ja seega sõita nädalalõpuks kuskile võõrasse linna ja käia seal vaatamisväärsusi vaatamas on täielik ajaraisk.
Sest mul on uus hotellituba, mis ongi mu vaatamisväärsus, ja tirida mind sealt välja VEEL ROHKEM MULJEID SAAMA on juba julmuse alla kvalifitseeruv tegevus. Lisaks ka täiesti mõttetu, sest vaevalt mulle mingi võõras suur maja või minuga isiklikku suhet mitteomav maal elamuslikum tundub kui mu uus elupaigakoridor, võõras padi, millega ma magan, või hotelli lähedal asuv nurgapealne pood, kus on kõik teistmoodi, kui mu koduses Säästumarketis.

Nii tundub minu jaoks täiesti arutult tobe nädalaks kuskile teise ilma otsa kolistada: kaks päeva sõidab, viis saab olla kohapeal. Neist viiest üks kulub reisist puhkamisele, 3 uue kohaga leppimisele ja üks tagasireisiks vaimselt ettevalmistumiseks. Eriti mõttetu ressursiraisk, ausõna.
Kui ma tahan uue koha kogemusi, tuleb lihtsalt otsida kõige odavam turismitalu kuskil võimalikult lähedal (sest nii on odavamad transpordikulud) või üldse mõni ööseks külla lubav tuttav, ja siis saada oma reisikogemus niimoodi.

2) Päris uusi, põnevaid ja ka omaksvõetavaid reisikogemusi saan ma siis, kui olen ühe uue koha peal nädala. Parem, kui kauem.
Olles kohaga ära harjunud, suudan tasapisi hakata huvi tundma ja avastama. Infot otsima, selle asemel, et end info eest kaitsta. Laiendama oma tuttava ala piire ja õppima uusi inimesi, kohvikuid, bussi- (või rongi- või eesli-)liine. Kui ma olen kindel, et lähiümbruses ära ei eksi, suudan hakata märkama ka sealseid helisid, lõhnu ja tekstuure. Ja siis hakkab reisimine lõpuks ära tasuma ka.
Tõsi, see nõuab, et minu ümber ei oleks liiga palju uusi inimesi. Uus koht ja uued inimesed korraga nõuavad neli korda rohkem aega, et harjumuspärasteks saada.
Sest liiga palju uut jooksutab protsessori kinni, noh. Ning inimesed on ühed kõige keerulisemad asjad üldse, sest neil on nii erinevad näoilmed ja intonatsioonivarjundid ja nad ütlevad ühte ja mõtlevad hoopis teist, ja oh, OH!
Nagu ka Christopher märkis. Raamatus.
Võrratu on tunda end mõistetuna  =) Miks minna reisima, kui elu on nagunii täis pidevaid uudsusi, mis nõuavad, et nendega kohanetaks? See on tüütu. 

Eriliselt tüütu on see osa, kus ma olen tegelikult juba uue olukorraga (nimetame seda nt -X ehk miinus X) kohanenud, aga mingi teadlik ratsionaalne osa minust nõuab, et tuleb teha veel uusi asju, et taastada ikkagi endine olukord (nimetusega nt X ilma miinuseta).
S.t. tegelikult olen ma juba kohanenud sellega, et võrguühendus kodus puudub, skaipi ei pääse ja pangatehinguid tuleb teha haiglast. Samamoodi, nagu ma kohanesin külma veega nõudepesuga ja pea pesemisega pesukausis, kui boiler katki oli. Boiler oli katki umbes poolteist aastat, muuseas.
Kui harjumine uue olukorraga on toimunud, näib vajadus kulutada veel ressurssi ja teha veel uusi asju, et olukord tagasi pöörata, paradoksaalsel moel kohutava raiskamisena, sest ma olen ju juba harjumisele kuluva ressursi hakkama pannud! Olen olukorraga toime tulnud! Miks ma pean veel oma kalleid õrnu närve uudsustele raiskama?!

Aga tundub, et mul ikkagi on vaja varsti mingit netirevolutsiooni. Telefonitsi õrnusi vahetada on nagu noaga puud raiuda – ja sõbrad, kus on sõbrad? Minu kohtumisulatuses kindlasti mitte =/

16 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Noojah...

Nad räägivad, et elus puudega olla kaks olulist etappi:
* kõigepealt tuleb leppida oma puudega,
* siis tuleb õppida puudega elama.

Vaimse puude puhul lisandub kolmas etapp kah -
* tuleb õppida oma puuet nautima!

Ma armastan sind

Kaur Virunurm ütles ...

Max, sa pigem lähene teistpidi. Mis on mõttekas? Mõtle välja ja sõnasta ära ja siis edaspidi tee ainult neid mõttekaid asju!

Ma muide kahtlustan, et blogide lugemine ja kommimine EI ole mõttekas, seega ma ootan, et mingit vastust sult ei tule, ei siia, ei mujale.

Kaur Virunurm ütles ...

Veider on lugeda veidrate inimeste veidraid sissekandeid oma veidrast nabast ja siis väikse mõtlemise järel ära tunda, et kui peaks iseenda kohta sarnaselt kirjutama, tunduks see ülejäänud maailma silmis ilmselt sama veider. Blogimaailm on ses mõttes tänuväärne nähtus, et avardab maailmapilti, igas suunas, palju põhjalikumalt kui facebooki-maailm.

Kairit ütles ...

Kas tead... inimesi, kellele ei meeldi reisida, on üsna palju. Ka ilma diagnoosita. Mina ka, mina ka.

Oli kosutav teada, et ma pole üksi, kui ma ei armasta reisimist, ei kasuta lõhnu (noh, neid Lõhnu), lõikan ise endal juukseid ja enamasti ei suuda lakkida küüsi, rääkimata nende kasvatamisest. Lisaks välistan kategooriliselt raseduse ajal lennukiga lendamise ja mulle ei meeldi taksoga sõita, isegi kui on vaja ja on raha.

Jar ütles ...

'introvert' on üks mu lemmiksõnadest - väga seks sõna. Lihtsalt tahtsin öelda.

notsu ütles ...

Ma vaatan, et sulle sobiks eelmiste sajandite moel reisida: kus mõnekümne kilomeetri läbimine võttis päev otsa ja siis oldi vähemalt kuu aega külas, sest ega me ometi tuld tooma ei tulnud.

Aga su jutt illustreerib nii-nii hästi seda introverditeooriat, et introverdid lihtsalt võtavad infot nii hästi ja teravalt vastu, et protsessor kuumeneb kergemini üle. Mul sellist probleemi naljalt ei teki, ma elan suurem osa ajast kuskil omaenda sees ja uue info sisselaskmiseks pean sellele ekstra tähelepanu pöörama ja keskenduma. Sellest tulenevalt ei õnnestu ka multitaskimine hästi, sest kui ma ühele asjale juba olen tähelepanu suunanud, siis teised asjad enam sisse ei pääse. ma hoian nende jaoks ainult mingeid perifeerseid kaitsesüsteeme sees, mis segajad võimalikult ruttu kõrvaldaks (nt oskan ma midagi kuulmata veenva häälega "jah" öelda, et segava jutu rääkija rutem vait jääks).

Aga magamiskohaga harjumise kohta... ka mul tahab see harjumist, aga minu tüüpiline reisimagamiskoht on "kuskil põõsa all" ja kuna põõsad üksteisest väga palju ei erine, siis sobib üks põõsas ka teise põõsaga harjumiseks. Et Läti või Leedu põõsa all magan veel rahutult, Poola põõsa all paremini ja Prantsuse põõsa all juba magan nagu miška.

Huvitav, kas see töötaks sul ka või oleks need põõsad sinu jaoks ikkagi liiga erinevad? kas "ükskõik kus" mitu ööd järjest kvalifitseeruks "samaks kohaks"?

väga väga naine ütles ...

Ma kusjuures pean seda võimalikuks küll, et ühe põõsa erinevus teisest ei ole väga suur ja harjuks ära küll.

S.t. tegelt ei ole ühe noortemotelli voodi erinevus teisest ka väga suur ja kui need üksteise järele lükkuvad nii, et kasutan seda nari tõesti ainult magamiseks ja hommikul olen läinud, on see vaimselt kuidagi kergem, kui hommikut toas veetes ja alles kell 12 minema kooberdades.

väga väga naine ütles ...

P.S Mina armastan sind ka!

Kaur Virunurm ütles ...

Mulle tundub küll, et mida kaugemal kodust, seda rahulikum. Sitsid kusagil x-riigis hotellis, keegi sind ei tunne, kedagi sa ei huvita, anonüümne ja umbkeelne tädi korrastab hommikuti su tuba, olmelised kohustused pmst puuduvad, keegi ei oota sult midagi. Oled eikeegi eikusagil eikellegi jaoks. Mis uus informatsioon, mis rünnakud?

Nagu öeldud, on tore lugeda eri sorti inimestest.

Anonüümne ütles ...

kle Kaur,
A'misjauks sinna x-riiki minna, raha kah reisile kulutada?
Ma saan sama tunde kätte naaberküla turismitalus - raha kulub vähem ja kohalejõudmine kah kiirem...

A'noo-muidugi, Sina ei saa juu Eestis end anonüümsena tunda. Muidugi-muidugi, teadajuba KoitToomede värk.

Oli tore lugeda ka sellistest inimestest.

väga väga naine ütles ...

Tegelt ma ei ole kunagi proovinud olla välisreisil nii, et ma olen üleni ihuüksi ja ilma mingite kohustusteta. Ikka on olnud tegu kas töö-, koolitus- või lõbureisiga ja ja kogu aeg mingid inimesed tahtsid must midagi. Nt et ma oleks õigeks ajaks kohas X, kus algab õpetussõnade jagamine, või vaataks mingit torni koos nendega vms.

Aga jah, hea üksioleku ja vabadustunde saab ka kodumaal kätte väga väikse vaevaga. Tegelt on see mul isegi kodus, kui on õnnestunud lapsed kellegi hoida sokutada paariks päevaks =P

Kaur Virunurm ütles ...

Nojaa, aga kui oled tööreisil, siis pead olema kell X kusagil ja kell X+Y enam ei pea. Ja siis teed mis tahad. Kas see ei tekita stressivaba tunnet?

Või kui oled turismil, siis ei käsi keegi krt sul seda torni vaadata. Ütled "teie vaadake, mina ei soovi". Õpetussõnu kuulama ka ei lähe. Turism pole ju kohustus?

Teema "miks üldse välismaale minna" on täiesti eraldi teema.

notsu ütles ...

Välismaal olemise kasu on kogemus, et enesestmõistetavad asjad ei ole enesestmõistetavad ja vastupidi.

Aga sellest täie maigu saamiseks on tõesti vaja pikemalt kohal olla. Mõnes mõttes olen väga tänulik oma pikemale Ungari- ja Itaalia-ajale, eriti Ungari - seal olin nii kaua, et jõudsin kultuurišoki läbi põdeda ja tagasi tulles uue kultuurišoki saada (samuti tunnetuslikult kasulik - vaadata oma kultuurile väljaspoolse pilguga). Kusjuures ametlikult võttes kvalifitseerus see koolitusreisiks, aga kuna koormus oli kaugelt väiksem kui kodus, siis tegelik kogemus oli üksindus- ja võõristuskogeums. Nt see, et inimesi, kellega suhelda, ei olegi käepärast, kui ise ei pinguta. ja ka need, keda pingutades leiad, saavad asjadest hoopis teistmoodi aru.

Kaur Virunurm ütles ...

nihuke lugu kah:
http://www.facebook.com/juri.kolk/posts/437472239679520

Morgie ütles ...

Ei, mulle ei meeldi reisida, seega ei saa öelda, et kõigile meeldib reisida. Igal juhul ei meeldi mulle turismireisida.
Kui reisil on siht ja otstarve, siis palun. Siis ma võin bussiaknavaadet ka imetleda.

PS: Su robotitõestusmootor tapab aeglaselt ja mõnuga.

Morgie ütles ...

PS: Kui reisil tõesti on siht ja eesmärk, siis ma võin magada kasvõi pargipingil, absoluutselt ei huvita. Eeldusel, et see vajadus on hästi põhjendatud.