Teisipäev, 16. aprill 2013

Kui kellelgi on veel kaebusi korterile kaheksa, arvestage, et mul on jumalast pohhui

Mul on tunne, et viha korralikuks väljavalamiseks tuleks olukord hoolikalt lahti kirjeldada. Aga ma pean homme enne 6 tõusma, nii et selleks pole nagu eriti aega.

Põhimõtteliselt on asi selles, et ma ei ole korralik inimene ja kuna ma ei ole korralik inimene, olen mina meie majas alati süüdi, väga süüdi, kõiges süüdi ja kui ma juba milleski süüdi olen, on sellel ka ilmselgelt katastroofilised tagajärjed, ja kui mu maja peaks homseks maamunalt kaduma üüratusse kraatrisse, siis ilmselt on see minu süü.

Millega seoses leiab majanaaber, et tal on täielik moraalne õigus soovitada mul kass ära uputada, sest tema korteris teist päeva järjest haiseb kassikuse järgi. Teda ei sega see, et kui ta hommikul mul külas (torumeest laenamas) käis, siis minu juures ei haisenud. Teda ei sega ka see, et ma ei ole hull kassidaam ja mul on ainult üks väga elegantne ja kaunis kass, kelle liivakasti puhastatakse üle päeva. Loomulikult ei sega teda see, et mu kass pole üle-linna-Vinski ja ei oska läbi seinte käia. Kui tema korteris haiseb, on see minu süü ja mu kass tuleb ära koristada.

Sealjuures, pange tähele, ei saa ma isegi õlgu kehitada ja mõelda, et maailmas on igasugu hulle, sest see naaber on seni näidanud end igati heast küljest, teinud mu lastele jõulude ja 1. septembri puhul kinder-munadest koosnevaid kingitusi ja ka mulle endale šokolaadi toonud. Mina olen temaga jaganud küpsiseid, saiakesi ja kooke ning arvasin, et me saame suht hästi läbi.
Nii palju siis sellest läbisaamisest.

Muidugi võtsin ma pärast kassiuputamisesoovitust raevunult kätte ning avaldasin oma armasmale arvamust korralike inimeste kohta, kel on kogu aeg midagi viriseda (sealjuures teades, et tema on ka korralik inimene, aga ilmselt lootes mingile imele, et ta suudab mulle selle olukorra kuidagi ära pehmendada), ning läksin ka temaga korralikult tülli.

Kusjuures ma ei ole ka selle üle ikka veel kurb, vaid ainult lõhkemiseni vihane.

Et siis: mind absoluutselt ei koti, kas minu kortermaja väraval on lipid puudu või kas sissesõidutee tuleks katta killustikuga, kas see peaks olema peen või jäme killustik ja mida arvab Vähedepressiivse Väikelinna aastapäeval meie sissesõiduteest rongkäik, kui selle liikmed meie majast mööduvad. Ma ei viitsi kuulata ühistukoosolekul neid arutlusi selle üle, kas panna koridori praeguste lülitite asemel liikumisanduriga lamp või ei, mul on POHHUI.
Ma saan ka pimedas trepist üles ja mu eluaeg on liiga kallis, et millegi sellise üle vaielda.
Mind kopka eestki ei huvita, kui sageli suvel aias muru niidetakse, ma nagunii ei käi seal rohkem kui kord kolme nädala jooksul kompostiämbrit tühjaks viimas ja vahel ka pesu kuivatamas. Mind ei sega kassid kompostihunniku ümber, mind ei sega ka parmud, kes sobravad prügikonteineris.
Mind ei sega isegi vaglad sessamas prügikonteineris, sest palju ma käin seal? Või kas ma järsku plaanin prügikontenerisse elama kolida? Ei plaani! Ma külastan seda kord pooleteise nädala jooksul kolmeks sekundiks, et oma olmeprügi sinna sisse visata. Tihemini mul prügi ei teki, sest ma olen koos korratu inimene olemisega ka ainuke naiivik, kes siin majas prügi sorteerimisse usub ja oma pakendid linnavalitsuse taha pakendikonteinerisse viib.

Aga mu majanaabreid huvitavad siuksed asjad ja minu ilmselge huvipuudus + keeldumine seista neli tundi koridoris ja kuulata, kuidas nad selliste asjade üle arutlevad (keegi mäletab mu eelmise postituse juurest kommentaari, kus ma edastasin oma päevaplaani? Vot nii, ja nüüd mõtleme koos - kas mulle peab tunduma mõttekas seista neli tundi koridoris ja kuulata, kuidas majarahvas vaidleb surmigavatel teemadel, mis mulle kopka eestki korda ei lähe?) on mu nähtavasti märkinud ära kui asotsiaali ja automaatse süüdlase kõiges kurjas.
Einoh, tõesti! See on ju ikka tõsine küsimus, et kes sel aastal prügikonteinerit seestpoolt pesema peaks, sest seda ikka peaks pesema, sest ikka peaks, sest peaks ju.

Fakit.

Mina tahan ainult, et mind rahule jäetaks. Ja kui see ei õnnestu, ma varsti annan neile midagi, mille üle tõesti on vaja kaevata.

...ja kui ma kellelegi soojale ja armsale sellisena ei sobi, siis nii lihtsalt ongi.
Nutan kaks nädalat ja elan edasi. Lõpuks, ega ma pole ka leevikese eest kunagi varjanud, et ma ei ole korralik inimene. Vbla oligi vaja šokiteraapiat, et see viimaks tema võluvast tihkest pealuust läbi ajuni jõuaks.

12 kommentaari:

  1. Me vist ei olnud tegelikult tülis. Mu mulje tulenes ilmselt sellest, et olin lihtsalt nii kohutavalt vihane.

    VastaKustuta
  2. Kui sa oled korteriühistu liige, siis sa ei saa öelda, et sul on pohhui. Tähendab, saad, aga arveta ka tagajärgedega.
    See on pisemas plaanis sama, kui pere arutaks, mida süüa teha või miks prügiämber pole välja viidud või milline tapeet seina panna ja siis üks osapool ütleks iga asja peale, et tal on suva ja tehke mis tahate.
    Ja siis oleks veel teiste peale vihane ka.

    VastaKustuta
  3. Kas see esimene kommentaar (Me vist ei olnud...) tähendab seda, et kassihaisus süüdistava naabriga ei oldud tülis?
    Või seda, et kogu majarahvaga ei oldud tülis? Kaasa arvatud kassiuputaja?
    Et tegelikult nemad aktsepteerisid sinu koosolekult lahkumist ja sina arvasid, et nad justkui mõistavad sind väga-väga hukka... Ja sõdisid selle (kujuteldava) hukkamõistu vastu.

    VastaKustuta
  4. Ei, ma mõtsin oma armuasju tegelt mittetülisolemisega.

    Majarahvas muidugi ilmselt ka ei ole minuga tülis, nad on lihtsalt nõmedad.

    Ja ma olen nõus maksma seda raha, mida maja mult tahab enda korrashoiuks, ja pesen trepikoja põrandat ka (tihemini kui nt omaenda põrandaid). Aga kõik see muu mind siiralt ei huvita ja ma ei tea ka sellest midagi. Mul puudub igasugune seisukoht teeehituses, lumetõkete paigaldamises, trepikoja lambisüsteemis... Mul ei ole autot, minu esteetilise meele riivamiseni on maja seisukorral umbes 30 a lagunemisruumi ja mu huvi aianduse vastu piirneb mu ema suvekoduga - oma oma majas ma pole suvel nii palju kohalgi, et seal herneid kasvatada üritada.

    Vihane olen ma küll ainult seepärast, et viimsed nädal otsa on mul pidevalt ukse taga üks või teine naaber, kellel on mingi häda, mingi hästi suur häda, ja see on alati minuga seotud. Aga alles kassihaisus süüdistamine viis selle viha ebamõistlikule tasemele, kus ma enam ei tahagi mõista ja andeks anda, sest selles ma tõesti tunnen et ma ei ole kuidagi süüdi ja minu kallal naagutakse lihtsalt seepärast, et ilmselgelt kui meie majas on midagi halvasti, on see alati minu süü.

    VastaKustuta
  5. 1) valid valid kõige normaalsema naabri
    2) kirjutad paberi, millega delegeerid enda hääle KÜ koosolekutel talle
    3) tähtajatult
    done.

    VastaKustuta
  6. Mulle seostus postitusega heas mõttes see lugu:
    http://www.youtube.com/watch?v=5yRMG-q0lu4

    VastaKustuta
  7. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  8. Mulle meenutab see korteriühistu huvisoov seda, kuidas ma kunagi kogemata töömeest solvasin, kes meie majapidamises (ja üldse kogu tutvusringkonnas) suurema osa asju on valmis ehitanud - suurem osa asju oli mulle täitsa ükskõik, kuidas nad täpselt saavad, peaasi, et kuidagi saab ja eks ta hästi ja korralikult tegi nagunii (miks muidu terve tutvusringkond alati teda tegema tahab), aga tema janunes põhjalikumat tagasisidet. Sellest teada sain ma samuti kogemata, kui ta tegi midagi mu sõbrannale ja sõbranna tagasisideoskus sai siis minu omaga võrreldes kiita. Oli kurtnud, kui raske tal on, kui ta küsib, kas ta teeb nii või naa või kolmandat moodi ja mina vastan enam-vähem "jah".

    VastaKustuta
  9. Lugesin eile sinu kurba lugu ja mulle läks vist see kassiuputamisesoovitus nii südamesse, et nägin öösel unes, kuidas ma su naabrile selle eest kätte maksma läksin. Murdsin ta korterisse sisse ja lõikasin tema kassipildidga vaibal kassil kõrvad peast ära. Siis pidin mingi suurema kambaga ükshaaval valedetektori testi läbima, et välja selgitada, kes see kurjategija oli. Mul oli küll kaval plaan detektor kuidagi sõnaosavusega ära petta, aga kui kord minuni jõudis, pobisesin ikkagi totakalt "mina ei teind", mille peale detektor muidugi piiksuma hakkas. Karistuseks pidin minema ja naabritädi naagutamise saatel kassivaibale uued kõrvad õmblema.

    VastaKustuta
  10. Minul ei juhtunud üleeile mitte midagi peale selle, et mu postkasti potsatas üks kauaoodatud kiri, mille olemasolu ma alles täna avastasin. Kirja sisu ilmselgelt põhjustab ühele (siin mitteviibivale) isikule umbes sama suurt meelehärmi. Niiet põmst ikkagi juhtus midagi, ehkki mitte minuga.
    Sünkronism on olemas.

    VastaKustuta
  11. Kassipissi haisu tekkepõhjus on ilmselt tingitud kevadest. Võib-olla on ümruskonna isakassid valinud märgistamiseks naabri aknaaluse, võib-olla hoidis keegi õhutamise eesmärgil alt koridoriust lahti ja mõni innukas isakass kinnitas uue territooriumi just vastu tema välisust ja noh, siis on ka võimalik, et kassikasti aroomid levivad madalrõhkkonnaga mööda vannitoa ventilatsioonišahti allapoole. Tahad naabrile uputamisoovituse eest kingitust teha, siis vala ventilatsiooniavasse veidi odavat odekolonni. Sellist, mis sinu lõhnameelt ei riiva.
    Üldiselt on naabritega nii, et vestlusteemad - tere, headaega ja täna on ilus ilm - on täiesti piisavad. Ja kui keegi tahab muid teemasid arutada, siis selleks on ühistu koosolek. Probleemid naabritega teema kõnetab mind nii mitmel tasandil, et ei tea, kas nutta või naerda.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.