Reede, 12. aprill 2013

Loll postitus, mida ei tohiks olla, aga kurat temaga

Kui ma väga ära väsin, siis tahan kellelegi peksa anda. Kakelda. Tülitseda.

Vihkan kogu maailma tervikuna ja osadena samuti.

Ilgelt on kopp ees sellest, et mu väsimusskaala algab hommikuti punktist "praegu pole väga hull, ainult roidumus kehas ja silm kipub kinni vajuma, kui kuskil tegevusetult istuda" ja ulatub siis kujuteldamatutesse väsimussügavikesse, vahepeal kusagil pinnal käimata.
Puhatakse hauas ja mulle hakkab tunduma, et tegelt ei ole sinna sattumine üldse nii halb mõte. Vähemalt saab rahus lamada, keegi ei sega ning ükski sisemine kell ei aja kell 4.47 ärevile ja ärkvele. Kunagi notsu rääkis midagi väsimusdeprest - nojah, see mul ainult veel puudus.

Ning siis ma näen inimesi, kes tegelevad aianduse ja koduremondi, puhaste põrandate omamise jms-ga ja mõtlen: "KUST SEE AEG?!" Mida nad siis ei tee, mida mina teen, et nad jaksavad siukse värgiga sehkendada? Ja kui nad ei tee samal hulgal lahedusi, mida mina, siis miks? nad lihtsalt tahavadki selle asemel lage värvida ja koertele "Fuu! Ei roni seina mööda, Topsi!" öelda?
Kas keegi meist on teinud vale valiku ja kui, siis kes?

Eh, ah, oh. Nagu ma ütlesin, kui väga ära väsin, tahaks kellelegi kaussi sõita ja valimatult tümitama hakata.
Ja natuke nutta ka, võib-olla.

Aa, miks ma trükin ja ei maga? Sest kui ma väga ära väsin, siis ma söön liiga palju ja liiga täis kõhuga on väga vilets magada.
Organismi nõuded on kurnavad.

20 kommentaari:

  1. a nuta, see võtab vähem kellelgi tükki küljest ära kui kaussisõitmine. ma alles üleeile õhtu nutsin nagu aiakastmise prits ja järgmine päev oli kohe lillem olla.

    VastaKustuta
  2. Võta kits.

    Kui selle haisu, mökitamise, asjade närimise ja igale poole sittumise tõttu peaaegu hullud, siis anna kits ära jälle. Tead, kui ilusaks elu läheb...

    VastaKustuta
  3. Aga davai kuule, pane siia oma "tüüpiline päev" kirja ja vaatame, mis toimub. Rahva hääl on Jumala hääl.

    asjadest

    VastaKustuta
  4. ma ei tea, misasi on tüüpiline päev.

    Eilset päeva kirja pannes nt avastasin sealt ebatüüpilisel määral koristamist ja kasimist. Nii võib veel mulje jääda, et olengi mingi puhas inimene!

    Aga no.... võtame nt neljapäeva. Neljapäev oli tüüpilisem.

    Ärkan kell 5:32.
    On hämar, aga mingi valgenemispõks on akna taga olemas, nii et kontrollin kellaaega ja taibanud, et magada on ainult 28 minutit veel, enam uinuda ei õnnestu. Laman voodis nagu suur kott liiva ja olen väsinud.
    kell heliseb 6.00

    Tõusen, panen pudru keema, kemps, näopesu, rõivastumine. Kott kokku päevaks (toit ja pestud vorm), lastele puhtad riided välja otsida, tee teha. Kassile toit. Kell 6:40 ajan lapsed üles, söön kiiresti oma pudru, kell 6:52 väljun ja jooksen jaama poole selgest kergejalgsusest, sest omast arust ma ei ole hiljaks jäämas.
    Jaamas selgub, et hea on, et jooksin, sõiduplaani on muudetud ja rong, mis minu arust peaks väljuma 7:01 väljub 6:58.

    Sõites loen raamatut "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Umbes kell 7:30 olen kohal, 15 min kiiret jalutuskäiku, mille käigus teen oma käekotiga biitsepstõsteid. kummalegi käele ühe seeria jagu, rohkem ei viitsi.
    8:00 praktikavorm seljas, haiglas. Olen praktikal. Teen vajalikke asju, asju, söön, loen raamatut "Mehed, kes jõllitavad kitsesid", mis saab läbi, loen vanu "Postimehi" ja tööohutusnõudeid, hügieeninõudeid, tulekahju evakueerimisplaani ja ettekannet kopsuvähist.
    Interetti seal küll on, aga selle kasutamist peetaks halvaks tooniks.

    Kell 17:00 lubatakse koju minna, mis on suht vara. (Tegelikult peaksin seal olema 8ni õhtul.)
    Helistan tütrele, kes poisi hommikul lasteaeda viis, ja ütlen, et ta ei pea teda koju tooma ja et ta on tubli laps ja et ma olen talle väga tänulik.
    Sõidan lasteaeda, tulen peatus varem maha, käin poes. Kõnnin lasteaiani, teen tee peal üsna raskete poekottidega 2 seeriat biitsepstõsteid. Jõuan kohale, käpad tudisemas, lapsed on juba õues, nii et lasteaia sees jokutamist eriti ei ole. 18:20 saan poeglapse kaasa, kaabin koos temaga tagasi rongijaama. Teen perroonil seeria jagu väljaastekükke ja annan pojale kodujuustu nosimiseks. Teeme arvutusülesandeid. 18.46 tuleb rong, sõidame koju, teeme arvutusülesandeid edasi. Mängime loomamängu.

    Kodus umbes kell 19.30.
    Nõuan, et Tütarlaps hakkaks pilli mängima, ise teen teda kuulates süüa, pesen nõud, koristan kassi liivakasti. Mõtlen, et kurat, ikka unustasin hommikul prügikasti välja viia. Teen teed, istun arvutisse. Loen tunni ajaga interneti läbi, vestlen leevikesega, avan oma kirjutamisfaili ja mõtlen, et ei suuda sellesse süveneda. Söön, joon teed, lapsed kaklevad, aga ainult natuke. Panen kokku ja kappidesse ära mõned kuivama pandud riided, ohkan põrandat vaadates.
    Tütarlaps hakkab käima ja muudkui tahab midagi (e-kooli, abi õppimisel, uut aluspesu proovida ja et ma soovitaks, mida koolis stiilinädalal seljas kanda ja taskuraha pangakaardile ja kuulata Madonna laulu Vogue ja teada, millal ma talle ometi kõrvaaugud teen). Mingil hetkel plahvatan. "Ma EI JÕUA, ärge parvelge mu ümber, ma olen ka inimene, tahan natukene ise oma asju teha!"

    Kell on 21.34.
    Ajan lapsed magama, mille käigus läheme kõik tülli. kell 21:50 loen pingete leevendamiseks Cipollinot ette ja siis vestlen veel leevikesega skaibis ja kuulan muusikat, kuni kell on 22.32.

    Siis koperdan pesema ja magama, adudes, et hommikul tuleb jälle kell 6 tõusta ja et on hea võimalus, et ärevus ajab mu jälle varem üles ja sitt, kuidas saab kogu aeg nii väsinud olla??

    Lõpp

    VastaKustuta
  5. (Aa, ja haiglast lasteaeda sai bussiga.)

    VastaKustuta
  6. (Ma saan aru, et kellegi elu kommenteerida on mõttetu ettevõtmine, aga siiski)

    Muidu täiesti normaalne lapsevanema päev, ainult transpordile kulub ebanormaalselt palju aega. Hommikul üle tunni, õhtul 2.5 tundi.

    Su häda on vist see, et sa arvad, et sul peaks lisaks täiskoormusega tööle (praktikale) ja üksiklapsevanem olemisele veel millegi muu (kirjutamise) jaoks aega jääma?

    VastaKustuta
  7. Jah =)

    Ja siis ma tahan inimestega suhelda ka veel.

    VastaKustuta
  8. Noh, kui ootused ületavad võimalusi ja expectation management pole vastus, siis on standard variandid. Annad lapse(d) nende isale kasvatada. Võtad uue mehe. Hangid auto. Kolid kuhugi, kust ei pea tund aega tööle sõitma. Kõige kiirem ja odavam ja kohetehtavam aja-võidu-viis on ilmselt carpool, aga see sõltub naabritest ja sellest, kus sa elad ja kus nemad tööl käivad.

    VastaKustuta
  9. nii vara mu autodega naabrid küll kuskile linna ei lähe =/

    Ja noh, kõik muud variandid (lapsi, ok, ma ei saa nende isadele jagada, sest ma ei saa seda teha, sest ma ei SAAAAA seda teha ehk siis ma ei elaks selle südametunnistusega oma elu ära, vaid sureks välja) nõuavad raha kogustes, mida pole kuskil võtta.

    Uue mehe võtmine nt nõuaks suures koguses raha, sest kui võtta see mulle üliväga meeldiv mees nii, et tema elutingimused halvenevad 200% ja minu omad 50%, kauaks seda üksteisele meeldimist enam jätkuks?
    Pole jätkusuutlik plaan. Ma ei saa ega taha nii, ta tõesti meeldib mulle, tead.

    VastaKustuta
  10. mhmh, aga mis oleks siis lahendus? (ja see kõik tõestab mu väidet, et kellegi elu kommenteerimine ei vii kuhugi)

    VastaKustuta
  11. aeg kõik haavad parandab =P
    Ja PMS läks tegelt juba üle ka, nii et maailm jälle 50% oranžim.

    Aga mulle kommentaarid väga meeldivad. Ja mõnusalt pani mõtlema ka see laste äraandmise asi, et huvitav, kas need isad võtaks ja kuidas see tunduks-oleks - üldiselt ma keelan endale selle teema ära, sest MINA tahtsin neid lapsi ja loomulikult kuulvad nad nüüd minu juurde. Aga ega ma ei sõnastanud endale ära, et kuidas ma suhtuksin nende isadele üleskasvatamiseks üleandmisesse varem.

    Praegu sõnastasin, mis oli tore kogemus.

    VastaKustuta
  12. Nojah. Aga üldjoontes on minu (ja kuipalju näen, siis muude lastevanemate) elu suht samasugune. Neljal tööpäeva-õhtul viiest tuleb tited mingisse huviringi viia, mis tähendab, et tööpäeva lõpu ja laste magamamineku vahel mingit oma elu ei ole. Mis tähendab, et laste vara magama saamine mulle tähtis, aga neile mitte. Nii et "... mille käigus läheme kõik tülli" ja ... loen pingete leevendamiseks Cipollinot ette" on täielik äratundmine. Mingit tarka lahendust pole leidnud peale selle, et millalgi lähevad nad mehele ära ja siis ma olen mõnusalt 60 ja mul on palju oma aega. :)

    VastaKustuta
  13. njah, Kaur ütles tegelikult põhilise ära. Sulle on vaja meest st teist lapsevanemat, kelle juurde lapsed saata ja vähem aega transpordile kulutada,
    + mõtle, et varsti on laps lasteaiast koolis ja siis veel paar aastat ning neil on oma graafik ja käimised ja ema saab elada omaenese elu:)

    VastaKustuta
  14. Indigoaanlane, varem avaldatud sissekannetes olnud piltide alusel võib öelda, et võimalik on ka stsenaarium, kus lapsi mitte ei lähe vähemaks, vaid tuleb juurde.

    Mu kogemuse koha pealt on kõige raskemad algklasside (1-2 klass) aastad. Laps tahab kogu aeg igale poole minna, aga ise veel ei liigu ja sina pead teda vedama trenni ja trennist ära, sõbranna sünnipäevale ja ära, jne. Mingil hetkel hakkab laps ise liikuma, ja sõltub keskkonnast (tln / äärelinn / väikelinn) ja lapsest, millal. Aga seni lähebki kogu su vaba aeg ja sotsiaalne jõudlus sellele, et lapsele logistikut mängida.

    VastaKustuta
  15. Sülearvuti igale poole kaasa tassimine on ka variant. Kui ühistranspordis on võimalik lugeda, siis on ka võimalik kirjutada ja rongides peaks olema tasuta WiFi. Ma muidugi ei tea, missugune arvuti sul on, aga kui sul ei ole sülearvutit, siis mul on üks vana hädatapule määratud käkk, millega võib-olla veel saab elementaarseid asju teha. Tuleb vaadata, ma ei ole seda päris mitu aega käima pannud.

    VastaKustuta
  16. Täitsa huvitav päevaplaan. Mul on TÄPSELT samasugune. Päriselt. Kõik põhikomponendid on samad. Eriti räme on see õhtune aeg...

    Respekt igatahes. Ja samas toetav, et on ka teisi, kes kohtuvad samade raskustega. Kes ei ole head inimesed, sest elu on karm. Kuid kes teevad kõigest hoolimata seda mida tegema paeab...

    VastaKustuta
  17. Võtan küll vastu läpakakujulisi annetusi =)

    Mul ei olegi vaja, et see asi hea oleks, on vaja ainult seda, et wordi mängitaks.

    VastaKustuta
  18. Tuttav tunne.
    A mis nutmisse puutub, siis minu tapab see järgmiseks päevaks ka ära. Peavalu, jõud maas... enam ei taha.

    Haha, Abfab, sinu soovitus on vana juudi-rabi-anekdoot.

    VastaKustuta
  19. On jah, ma peamiselt vanadest anekdootidest koosnengi. Aga see on ka praktiline nõu, tuleb ju tunnistada.

    VastaKustuta
  20. Väga praktiline, tuleb ainult kits leida :D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.