Teisipäev, 30. aprill 2013

Viinamarjad on hapud

Süüa hommikul neli tükki virsikukooki on ju ok, sest siis ma ülejäänud päeva võingi närida porgandeid ja larpida suppi ja üldse pole õhtusi kiusatusi, sest need on hommikul juba nahka pandud, on ju, on ju, on ju?


Veider ebapiisavuse tunne.
Naljakas: ma suudan enam-vähem isegi leppida sellega, et mina kõigile ei meeldi, aga on täiesti võimatu leppida sellega, et mu lapsed kõigile ei meeldi. Sel juhul olen loomulikult mina süüdi (sest see, mis neile ei meeldi, on minu ebatäiuslik emadus: see, et mu lapsel jäävad reisile minnes koju kõik sokid ja aluspüksid, sest ma panin need eraldi kotti, koti armastavalt tooli peale ja seljakotti see ei jõuagi, või see, et mu teise lapse nõiakostüüm koosneb vanema õe väikeseks jäänud rohelisest kleidist ja rätikust, mitte mustast karnevalipoe keebist, sest ma tõsiselt pole kunagi sellele mõelnudki, et osta neile mingeid asju karnevalipoest) ja ma ju püüan saada paremaks vanemaks, aga ei suuda, ei oska, ei tule toime... ja siis on kräsh.
Kõik tundub mõttetu. Ma püüan, aga ei õnnestu. Üritan teha valikuid, mis oleks Õiged, aga selgesti mul lihtsalt puudub tunnetus ja õige mõtlemine. Jätkuvalt.
Jätan oma lapsed täiesti kogemata, aga perioodiliselt hätta ja kardan suht paaniliselt juba nii nende sõpru kui nonde sõprade vanemaid. Ja kui mina ise võin visata nina püsti ja leida, et sitta mul on vaja mingite Tavaliste Inimestega läbi saada, kes mul nt naabriteks on ja sissesõiduteede pärast muretsevad, siis millegipärast ma ei taha sama oma lastele. Ma tahaks, et nad saaks kuulumise ja normaalsuse tunde kätte juba enne 27. eluaastat, ilma teisi lapsi või nende vanemaid kartmata.
Aga kui ma ise ei suutnud omal ajal iseendale lastekollektiivides head positsiooni tekitada, miks, pagan, ma ette kujutasin, et suudan seda oma lastele anda?!
Idioot.

Selle kohatise raevuka võimetustunde pärast meeldib mulle suitsetamine (kuigi ma olen mitte eriti kangelaslikult sellest juba 4 kuud eemale hoidnud). Suitsetamine väljendab suhtumist - jah, ma tean küll, kuidas on hea, aga valin halva, sest ma tahan ja kuradile kõik, kes aina head tahavad olla ja mind ka hea olema sundida!
Niipea, kui ma endale sigareti alumise huule külge kleebin, on kõhus vapram tunne. Saan kuidagi vabamalt hingata. Otsustada, et ma ei tahagi olla õige ja hea, tahangi valida valesti ja destruktiivselt, ja kuradile kõik peale selle, et mina tahan nii.


Õigus enesehävitusele. Baasõigus - kui sa selle kaotad, kaotad ka võimaluse ise otsustada, mis just on sulle oluline ja mismoodi sa, see ainulaadne sina, just elada tahad.
Hiljuti on samast asjast - mitte väga hästi, aga siiski enam-vähem arusaadavalt - kirjutanud siin Peeter Helme.

61 kommentaari:

  1. Mul on natuke samad teemad. Tahaks, et oma lastel oleks rohkem elu kui endal. Aga mismoodi siia puutub nõia kostüüm või kuidas siia üldse puutub mingi või kellegi SÜÜ?

    VastaKustuta
  2. Sest õige vanem suudab oma lapse riietada ometigi selliseks nõiaks, et mitte keegi ei naera ja kõik imetlevad ja laps ei pea piinliku näoga ukse pealt piiluma, kas ta ikka julgeb rühmaruumi minna üldse. =P
    No aga ma TÕESTI ei tulnud selle peale, et lasteaias moodne nõiakontseptsioon on see musta teravatipulise kübara ja lehviva keebiga ameeriklane ja mitte rätiku ja lohmaka seelikuga eesti peaaegu kesksooline vanamoor.

    VastaKustuta
  3. Maitea, kas lasteaias kedagi huvitab, kuidas mõni teine laps välja näeb? Ma ei ole selle peale isegi mõelnud. Me üldiselt ei vaeva oma pead lasteaia ideedega ja laps läheb igasugu teemapäevadele pmst tavalistes kaltsudes, heal juhul mingi aksessuaar (saba või sarved) lõdvalt kuhugi kinnitatud.

    See "pakime trikoo eraldi, et oleks hea kätte saada ---> laps ei käi nädalase peipsi-äärse suvelaagri jooksul kordagi vees, sest ei leia trikood üles" on meil ka läbi tehtud, ja samuti, kõigil oli täiesti suva.

    ehk, ma usun, et lapsel ja ta sõpradel on su püüdlustest õige vanem olla täiesti ükskõik.

    VastaKustuta
  4. Õige lapsevanema definitsioon on minu arust on lühike:
    - aitab lapsel suhelda oma kogukonna (lasteaia, klassi, ümbruskonna) lastega
    - ostab päris ipadi, mitte mingi vuhvli.

    VastaKustuta
  5. Mul õnnestus küll pojale spordilaagrisse kaasa panna igaks päevaks pesu, särk ja sokid... nädala pärast sain lapse laagrist kätte... ja puhtad pesu, särgid ja sokid ka...
    Nõiakostüümiks on (aastaid, kõigil 3 lapsel) ribastatud alläärega vana must suurem t-särk. Nõiateema puhul aitab hästi, kui vaadata mõnda vana saadet, näiteks "Väike nõid". Seal on maalähedasi nõidu ka.

    Sa põe vähem;) Ma tõestaks küll oma lapsele ära, et olemasolev on NÕIA kostüüm ja teiste arvamus on siis tühine..

    VastaKustuta
  6. V.V.Naine, sa lisaks larpile mingeid muid asju oled mänginud? Ma kunagi proovisin white wolfi "mage: the ascension"-i, kadunud martkondiga. Vot seal olid vast nõiad. Järgmisel korral aja laps kiilaks, riidest lahti, määri pea kukeverega kokku, anna pentagrammiga sau kätte. Kui pentagrammi ei viitsi, võta kolp. Eesti keeles suhtlemine keela, lalisegu või malbemas variandis pangu võru keelt. Tuub hambapastat kaasa, et suu ümbrus vahul hoida. Käitumine - peaks olema rollikohane - no küll sa ise välja mõtled, nt istub laps 8st 18ni nurgas ja ulub ja püüab kõiki lähenejaid tomatimahlaga märgistada. Kes naerab, saab sauaga või peale kustud.

    VastaKustuta
  7. :D
    olgu, ma nüüd tean, et mul on veel arenguruumi.

    VastaKustuta
  8. Aga kui enesehävitusega teistele - oma lähedastele või kasvõi meditsiinisüsteemile - kurvastust ja koormust tood, kuidas selle põhiõigusega siis ikka on?
    (Kopsuvähki surnud suitsetajast alkohooliku tütar)

    VastaKustuta
  9. Ja miski, mida sa ise teed, ei tee kunagi kellelegi meelehärmi, ega ju?

    Ja igaühel on meil tegelikult kopsuvähi-geenid sees, ja kõik suitsetajad saavad selle, eks ole ju?
    Ja mittesuitsetajatest kopsuvähi-saajaid ei ole ma ju kordagi haiglas näinud, ega ju?

    Ehk siis: me oleme inimesed. Me keegi ei suuda elada veatult, aga vahel suudame me teha põnevaid loovaid vigu, mis kokkuvõtteks toovad rohkem kasu kui kahju. Kui võtta meilt õigus teha vigu, võetakse ühtlasi võimalus teha midagi loovat, põnevat ja mängida võidu peale.
    Turvaline tee on tegelikult kõige ohtlikum tee üldse, sest kui sa ei vali oma elu ise, on jube lihtne hakata teisi süüdistama, kui asi kiiva kisub. "Ma käisin koolis nagu peab, mul olid kõik viied nagu peab, siis astusin ülikooli nagu peab, tegin trenni, nagu peab, leidsin kallima nagu peab - miks on mul siis väike palk, miks ma nüüd saan teada, et mul on rinnvähk, miks mees mu maha jättis ja üldse kõik on perses? ma ju tegin kogu aeg kõik õigesti! Palun ühiskond, päästa mind nüüd sellest ebaõiglusest!"

    Oma valikud on vähemalt enda omad ja hind, mis nende eest maksta tuleb, tundub selle võrra õiglasem.

    VastaKustuta
  10. Lgp naine, sulle privas sõnumeid saab saata?

    VastaKustuta
  11. ikka. mul on isegi aadress üleval - seal esilehel kõrvaltulbas, kus raamatule reklaami teen.

    VastaKustuta
  12. mõtlen siin, et su blogis on aegajalt juttu oma lastest. Kuidas sellega on? Kas sa annad neile kunagi võimaluse oma blogi lugeda, et nad saaksid tundma sinu mõtteid, tundeid, emotsioone; et nad mõistaksid midagi sellest, mida nad lapsena kogesid, aga ei osanud mõtestada. On üleüldse sinu blogistamisel ja lastele "kaasavara andmisel" mingi seos?
    Lihtsalt see teema tundub huvitav, sest blogi võiks ju olla midagi sellist meie lastele ja lastelastele, mis oli meie vanavanemate fotoalbum meile. Ainult et kui foto saab olla illustreeriv materjal (kui inimene just ekstrasenss pole), siis bloog saab anda palju sisulist ja olulist informatsiooni.
    (Samas, see tsitaat valetamise kohta paar posti tagasi, see kehtib täiega. Kui kirjutades on kirjutatav tõene, siis paar päeva hiljem võib see olla aegunud ehk vale. Ja see vale võib tulevikus olla mõjuga.)

    VastaKustuta
  13. Ma tunnen täpselt sama moodi.

    VastaKustuta
  14. Iga ema legitiimne pärisõigus on teha oma lastele nõiakostüüme kellegi vanadest hilpudest!
    Tehniliselt võttes on täpselt sama õigus ka igal isal.

    Nõiakübar peab muidugi olema terava tipuga, aga ka selle saab täiesti edukalt ise tehtud. Ajalehest.

    Aga luud. Kas sa luuda oskad teha?

    VastaKustuta
  15. (Ma ei keela ühelgi lapsel seda päevikut lugeda, kui ta peaks tahtma. Praegu neid ei huvita.

    mingi igav täiskasvanute värk.)

    VastaKustuta
  16. Mina ka olen oma lastele (vanim on 9) nende blogi (iiida.blogspot.com) lugemiseks pakkunud. Neid ka ei huvita. Vaevalt nad seda tulevikuski loevad. Kirjutan iseendale, nagu päevikut ikka. Kui veel keegi viitsib lugeda - tore on. Aga et lapsed ise, ei, ei.

    VastaKustuta
  17. (ma võtsin lahti suvalisest kohast ja see oli NII HEA! Täiega mõnus lugemine!)

    VastaKustuta
  18. muide, minu jaoks on see üks argumente, mis hoiab laste saamisest eemale: et kui ma ise ei saanud lapsena piisavalt normaalne oldud, et lasteühiskonda sulanduda, mismoodi ma seda siis lastele õpetaks? (vt koolipostituse alt - et mõte koolile paneb tahtma munasarju välja kakkuda.)
    mingil juhul ei tahaks, et mul tuleks samasugused lapsed kui ma ise, aga teistsuguseid ei oska teha.

    VastaKustuta
  19. Kuna mina olen optimist ja naiivik, siis ma mõtsin, et mu lapsed tuelvad nii normaalsed, et hoolitsevad enda eest ise.
    Mis muide oli tõsi. Nad ongi üsna normaalsed. Probleemid on ikkagi eeskätt minus e. mina ei ole ikka veel normaalseks saanud =/

    VastaKustuta
  20. ma tglt isegi usuks, et mu lapsed võiks tulla toredad ja sõbralikud jne. lihtsalt väga vähe on usku, et neil võiks tulla õnnelik lapsepõlv. Võimalik, et mul on üldse sellise kontseptsiooni uskumisega raskusi. mis õnnelik lapsepõlv? kes selle vale välja mõtles?

    VastaKustuta
  21. Miks sa ei usu oma laste õnnelikku lapsepõlve? Ma näen enda ümber massiliselt lapsi, kellel minu arust ON õnnelik põli, miks sinu omadel ei võiks?

    VastaKustuta
  22. teoreetiliselt võib-olla isegi näen ja suudan selle üle abstraktselt mõelda, emotsioonide tasandil ette kujutada mitte.
    Kusjuures mul on toredad vanemad, eks ju. ning ma möönan, varane lapsepõlv ja isegi paar esimest kooliaastat oligi tore. aga pilti teemal "tore neljas klass" ei suuda kuidagi silme ette manada.

    Väga lähedalt ma ühtegi neljanda klassi last ka ei tunne. Kui kaugemalt vaadates mõni tundubki õnnelik, siis saan ma ju teha järelduse, et "ahah, tema on piisavalt normaalne" või "ahah, tema peksab ise teisi".

    Muidugi on teatav šanss, et mul tuleb laps, kes millegi poolest silma ei paista ja elab kooliaja elu ja tervise juures üle. Aga on ka päris hea šanss, et tuleb selline nagu mina.

    Oma koolimälestustega tuleks mul kogu lapse kooliaeg istuda nagu nõeltel: millal see pihta hakkab? millal see pihta hakkab? kas ma saan aru. kui hakkab?

    ma ei tahaks isegi vaenlasele, et ta midagi sellist üle elaks nagu mina, kuidas ma siis saan ilma tuua inimese, teades, et tõenäoliselt just nii lähebki? tekitan uue inimese selleks, et ta midagi sellist kogeks?

    VastaKustuta
  23. Ahhaa. Mina olen see inimene, kes läheb sellisel juhul kohale ja karjub terve neljanda klassi peale. Kui vaja, paneb lapse teise kooli.
    Kas sina ei saaks sellega hakkama?
    Alates hetkest, mil lapsed astuvad üle lasteasutuse, sh kooli, läve, ei saa me neile enam midagi garanteerida, peale selle, et oleme kohal ja kraamime kihvad välja, kui asi peaks halvasti minema. Seni tulebki lihtsalt sütel käimine selgeks saada.
    Ära oodata.
    Ennetada tõesti ei saa midagi.

    VastaKustuta
  24. Sellisel juhul, kui sa saad teada.
    Kui laps seda sinu eest osavasti ja hoolikalt varjab, nagu mina tegin , siis ei saa sa teadagi.

    Või kui saad teada ja karjud, siis võibki see kaasa tuua selle, et su lapsel on sestsaadik kituka ja pugeja märk küljes. Mis on üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks ma ise nii hoolikalt varjasin: tundus tõenäoline, et vanemate sekkumine teeb asja ainult hullemaks. Laste silmis on see, et vanemad kaitsevad, väga piinlik.

    Ma tean üht juhtumit, kus lapsevanema aktiivsus midagi parandas, aga tookord ei sekkutud esiteks mitte oma lapse kaitseks - toda vanemat lihtsalt häiris, et õhkkond läheb käest ära. Teiseks ei lõuanud ta klassi peale, vaid võttis asja üles lapsevanemate koosolekul. Ja oli ka vedamine, et klassi agressiivsemate laste vanemad ei olnud sellised, kelle arust nende lapsel on alati õigus. Puhas vedamine. Teine vedamine oli see, et klassijuhatajat asi huvitas. Ka see on loterii.

    Teise kooli... juhul kui sul on veendumus, et on selline kool, kus asjad on paremini. Minu mulje on praegu selline, et on käputäis koole, kus on OK, mitte et oleks käputäis koole, kus on õudne.

    Ma tean teoreetiliselt , et tänapäeval on võimalik ka koduõppele võtta, aga kuna mul endal see kogemus puudub, siis see arusaadavalt mingit emotsionaalset pilti ei tekita.

    VastaKustuta
  25. A. kommenteeris kõrvalt seda probleemi, et vanema karjumine teeks asja ainult hullemaks: "Kui on selline lapsevanem, kes suudab neljanda klassi peale karjuda, siis tuleb tal ka selline laps, kes suudab neljanda klassi peale karjuda ja tal ei tekigi selliseid probleeme ja see lapsevanem ei peagi karjuma minema."

    Ma suudaks end kokku võttes karjuda küll, kui enne pool päeva oma pidureid maha võtan, aga kui õnneliku lapse saamiseks on vaja osata kohe spontaanselt karjuda (et ka laps oskaks kohe spontaanselt teiste peale karjuda ja neid vastu lüüa), siis on mul vähe lootust.

    VastaKustuta
  26. Minu emal oli mu põhikooli lõpetamise ajaks kooliasjadest nii kõrini, et mu keskoolis käis ta ainult üks kord - lõpuaktusel. 0-klassis tegid mu vanemad kõikidele lastele käsitsi maalitud kolmnurksed pliiatsikujulised lõputunnistused. Iga kord kui oli mingi etendus (ja minu arust pidin ma iga aasta esinema, võib-olla põhikoolis enam mitte), tegi mu ema dekoratsioone ja mulle kostüümi. Sealjuures olid mu kostüümid alati teistmoodi, mu ema üritas minimaalsete vahenditega maksimumi saavutada. Algoolis valitses veel see kord, kus vanemad pidid heakorrapäeval aknaid pesemas ja muidu kooli kasimas käima. Rääkimata sellest, et kogu aeg oli midagi ootamatult vaja, lõngajuppe ja heegelnõela ja vene keele mõistatust lahendada ja nii edasi. Ma pean oma ema minema kiitma selle eest, et ta suutis nii tubli projektijuht olla.
    Aga kogu tema võimekus ei päästnud mind teistmoodi olemisest ja mõningal määral tõrjutud olemisest. Algkoolis oli kõik hästi, aga põhikoolis kiskus käest ära. Jällegi tänusõnad mu emale, kes õpetas mulle, kuidas verbaalselt vastu lõugu anda (kuigi ma ei ole antud valdkonnas kiire reageerija) ja lohutas vajadusel kodus. Minu venna puhul, kes sattus ka kiusu ohvriks, käis mu isa koolis poistega rääkimas. Mu vend ütles, et sellest oli kasu ja ta jäeti jõmmikamba poolt rahule.
    Jutu mõte on, et ma olin teistmoodi vanematega natuke teistmoodi tüdruk, aga mul oli oma vanematega suhteliselt lähedane ja usalduslik suhe, tänu millele ei vaata ma oma põhikooliaastatele tagasi ainult lakkamatu õudusega, vaid mäletan ka neid asju, mis olid hästi.
    Ja blogi autorile veel, et sinu laste geenidest pooled tulevad isa poole pealt. Tütarlapse isa on ju supersuhtleja (minu arust tütarlapses need omadused ka avalduvad) ja poegleps on sul tugeva iseloomuga. Sa annand endast oma ressursside juures parima ja midagi enamat on raske nõuda.

    Nodsule: äkki ikkagi professionaalne abi aitaks Sul koolitraumast üle saada? Kurb on lugeda, et üks inimene kogu aeg nii õnnetu tundub.

    VastaKustuta
  27. "Kuna mul oli halb, siis ma teistele ei paku isegi mingit võimalust" - notsu, sa oled egoistlik, jabur ja julm. Sa oled otsustanud mingit enda traumat elu lõpuni endas kanda ja lähedaste peal välja elada ja ühtlasi oma mittesündivate laste, elukaaslase ja oma vanemate elu sellega õnnetuks teha. Ma olen.. mitte sõnatu, vaid virtuaalselt tige.

    VastaKustuta
  28. ära ole tige, notsu lapsesaamine seisab vist ikka seal taga ka, et tema kaaslane pole lapsesaamisest huvitatud.

    Ja ta on ju tore =)

    Aga muidu, kui meenutada seda, et lapsekambad tekitavad paanikahooge - siis on olemas küll mingisugune silmaliigutuste teraapia või mis ta nimi oligi, mis võtab maha vastikud paanikahood, mis tulevad vanade mälestuste pealt.
    Mitte et mul oleks aimu, kas ja kus seda Tartus tehakse vms.

    VastaKustuta
  29. Tead, ei ole nii, et kui on selline lapsevanem, siis on ka selline laps. Esiteks on "karjumine" siin suure üldistusega antud mõiste - tähenduses, et koolikiusamise probleemide ilmnemise korral esimese asjana tuleb rääkida klassijuhatajaga, kui see ei mõika, siis direktoriga, kui see ka ei mõika, siis asjaosaliste lastega ja nende vanematega. Huvitav, et just seda väljendit just antud nii väga sõnasõnalt tõlgendati...
    Ja teiseks, ei, ei ole "nagu vanem, nõnda laps". Minu ema minu eest ei seisnud. Ma ei osanud ise ka enda eest seista - aga valmisolek selleks oli olemas. Nii andsin esimeses klassis endast 2 a vanemale narrijale lõpuks pika pinnimise peale lihtsalt vastu nina, aga kodus tuli sellest pahandusi.
    Ise seisan oma lapse eest, aga tema enda eest eriti seista ei oska. Õnneks pole soodsate asjaolude kokkulangemisel - õigeaegne sekkumine+toimiv klassijuhataja - selliseid sekkumisi palju vaja.

    VastaKustuta
  30. Ma olen professionaalset abi juba otsinud, aga Eesti meditsiinisüsteemis see väga kiiresti ei käi, hetkel olen järjekorras. Ei ole kogu aeg õnnetu, lihtsalt teatud teemade peale ei ole võimalik õnnelikult mõelda ja need löövad alati rööpast välja.

    Päris elukaaslase taga asi ei seise: st ta ei ole aktiivselt ja kirglikult vastu. See mõte talle ei meeldi, aga kui ma kangesti tahaks, siis ta oleks minu meeleheaks nõus. Mis muidugi tähendab, et mul läheks lasteteo jaoks palju suuremat ja aktiivsemat tahtmist vaja kui nendel, kellel mees ise selgelt tahab. Aga nii suureks tahtmiseks oleks vaja, et hirmudest käiks üle palju lootusi - pilti, mis ütleks, kuidas võib hea ja ilus olla.

    Ja ma olen ka seisukohal, et laste planeerimiseks on ainus hea põhjus see, et väga kõvasti tahan. See, et vanemad/ühiskond/eiteakes on vaja õnnelikuks teha, ei sobi. Argumendid, et "plaan vaja täita ja linnuke kirja saada", ei sobi. Kui mul tahtmist ei ole, siis järsku see näitabki, et ma vanemaks ei sobi? kõik ei sobi ju.

    Aga hetkel ma muidugi ei teagi, kas ma tahan, sest pilt on nende hirmude tõttu tasakaalust väljas.

    Ja siis loen ma, kuidas täiesti tore väga väga naine ikkagi tunneb, et ei suuda oma imelikkuse tõttu lapsi kaitsta ja mõtlen, et mida mina üldse üritakski, ma olen ju veel imelikum. Või loen uudistest, kuidas lapsed end koolides ära tapavad. Ei sisenda julgust.

    VastaKustuta
  31. Vaata naine, mina ei tunne ei notsut ega tema kaaslast. Ma lihtsalt loen ta kirjutisi siin ja see ütleb: "kuna minul oli raske lapspõlv, siis maksan kätte sellega, et minu lastel ei tule seda üldse". Miks see EI peaks mind tigedaks tegema?

    Küsimus, kui palju peaks blogide või üldse netti kirjapanu kommenteerimisel konteksti teadma, on vana ja vastuseta. Peab kodanik X homosõbralikku blogi. Ja kirjutab sinna sarkasmist nõretava sissekande "homod ahju". Blog.tr.ee või Delfi avaldab selle oma voos kui kui eraldiseisva loo, ilma vähimagi kontekstita. Kodanik Y loeb ja kirjutab tigeda kommentaari, või saadab politsei peale. X on tige, et sarkasmist aru ei saadud. "KÕIK MU PÜSILUGEJAD TEAVAD MU OMASOOIHARUSE-SÜMPAATIAT!!!" Y aga pole mitte X püsilugeja, vaid delfi oma. Ja läheb sõjaks.

    Selliseid sõdu on nett ja blogisabad ja foorumid täis. Kirjutab keegi midagi täiesti totrat, keegi kommenteerib vastavalt, ja siis selgub, et kirjutaja a) ei ela Eestis, või b) on 12 või 82 aastat vana, või c) ongi totras olukorras, mille kohta eelab, et kõik seda ometigi teavad. "Soovitage head fotokat!" - "Canon 700d" - "Idikas, mis sa arvad, et vaesel üliõpilasel on raha jalaga segada või, värdjas selline" - ja kaklus algab.

    Notsu, põhimõtteline vastumeelsus laste saamise osas on täiesti piisav põhjus kaaslase vahetamiseks.

    VastaKustuta
  32. Kokkuvõtteks: ma tahaks väga saada selles asjas pea nii selgeks, et ma saaks mõelda selle üle, mille üle on päriselt vaja mõelda: et kas ma tahan lapsi.

    pmst käin ma selleteemalistes kommentaariumides otsimaas infot, mis segavaid hirme maha aitaks võtta: et saavad hakkama ka imelikud (järelikult taandub kõik sellele, kas ma tahan); et on koole, kus ongi tore (järelikult taadub kõik sellele, kas ma tahan); et mis imelikuks ja normaalseks jagamine see üldse olgu (järelikult taandub kõik sellele, kas ma tahan).

    Kui ma saan selle asemel infot, et ma olen nõme (või egoistlik, jabur ja julm), siis see töötab paraku vastassuunas. See ei ütle, et isegi minusugusel oleks võimalik lapsi kasvatada nii, et midagi õudset ei juhtu, vaid seda, et kõik hirmud on jumala õiged: ma olengi imelik ega tohiks mingeid normaalsete inimeste asju proovidagi.

    VastaKustuta
  33. Kaur, aga kummaline, et sa konteksti teadmata automaatselt eeldasid, et mu kaaslane tahab last. On see meeste puhul üldse nii tavaline?

    Põhimõtteline vastumeelsus laste saamise vastu VÕIKS olla põhjus kaaslast vahetada, KUI mul endal oleks kirglik ja põhimõtteline tahtmine neid saada. Aga mul olekski vaja välja selgitada, kas siis, kui hirmud pealt ära kaapida, tuleb suur tahtmine välja või mitte. Lihtsalt igaks juhuks vahetada välja elukaaslane, kes on valmis mind kõiges toetama, isegi lastesaamises (ja mis veel haruldasem, isegi nende kasvatamises), kui mul selline tahtmine peaks olema - et otsida hüpoteetiline elukaaslane, kelle olulisim omadus peaks nähtavasti olema, et ta käiks kangesti peale "saame lapsed, saame lapsed," - ja siis võib-olla avastada, et ma ise üldse ei taha, oleks rumal ja alatu.

    VastaKustuta
  34. üks pisiasi veel: sündimata lastel ei ole tahtmisi ega vajadusi, järelikult ei saa rääkida ka neile kättemaksmisest. Äärmisel juhul, oletades, et mul tuleks eriliselt head, toredad ja targad lapsed, võiks rääkida maailmale kättemaksmisest, et ma ta neist ilma jätan. a seda muidugi ei tea.

    VastaKustuta
  35. notsu, su kaaslase tõi sisse blogipidaja.

    Ma olen 43, minu vanuses (õigemini juba tükk aega enne seda) tahavad kõik lapsi, nii mehed kui naised.

    Kui sa otsid julgustust, siis ma võin küll. Ma nimelt ei ole kohanud inimest, kel oleks lapsed, aga kes oma isikuomaduste pooleks lapsevanemaks ei sobiks. Üldiselt tõmbab lapse saamine inimese friigimad küljed leebemaks ja nõrgemad küljed tugevamaks. Kindlasti on kusagil mingi teine eesti (see merjeausi blogi näiteks ja enne seda ntx kiisuimpossible), aga IRL tuttavate seas ei tule meelde ühtegi tema-küll-poleks-pidanud eksemplari. Ma muidugi ei tea, palju mu sõbrad-tuttavad patja nutavad, aga VÄLISELT saavad nad oma lastega hakkama ja hästi.

    Siiski arvan, et 'net on mistahes teraapiaks VALE koht. Miks? Sest siia koonduvad friigid. Kui tahad päriselt ravi, käi külas päris inimestel, antud juhul siis piki lastega sõpradel ja miks mitte ka mittetuttavatel. Kui tallinnasse satud, oled teretulnud (kaur@obs.ee) mu jõmpsikaid vaatama, mitte et ma garanteeriks positiivse elamuse või miskit.

    VastaKustuta
  36. no teraapiaks ootan ma siiski professionaali järjekorras, mitte ei otsi seda netist. aga igalt poolt tulev positiivne info on ikkagi pildi tasakaalustamiseks kasulik. Eriti, ERITI, kui tegemist on suht-koht minu moodi inimestega, st kes ei ole liiga normaalsed.

    a muide, KÕIK, isegi mitte selles vanuses, ikkagi ei taha lapsi. Vastupidi, kui selleks ajaks on mõnusad vanapoisiharjumused välja kujunenud, siis tundub tülikam neid muuta kui noorest peast.

    hmh. miskipärast meenus üks meestuttav, kes just selles vanuses katkestas suhtlemise oma 13-aastase tütrega, sest "tema ei helista mulle kunagi esimesena, miks mina pean alati esimesena helistama." - tähendab, tema jaoks oli see hoopis paras vanus lapsest lahti öelda.

    ma ei saa ka aru, miks peaks sind tigedaks tegema, kui keegi võõras inimene ei tee lapsi: nagunii ei saa keegi kunagi kõiki lapsi, keda ta bioloogiliselt oleks võimeline saama (ja oleks päris õnnetus, kui saaks), kas siis peaks ka lapsevanemad end ilgelt süüdi tundma, et näh, ainult seitse-kaheksa tükki on, mille eest me ülejäänud kümnele küll kätte maksime, et neil sündida ei lubanud? ja tõsi on ju ka see, et mõne puhul, kes lapsi saab, oleks parem, kui ei saaks või kui ta saaks neid vähem.

    Olematuid, potentsiaalseid inimesi on lõpmatu hulk (kui kõik ajaloo vältel raisku läinud munarakud kokku lugeda), nende vajadustest ja neile liigategemisest on nagu imelik rääkida. Vajadused ja võime kannatada tekivad ikkagi alles sündides.

    Ma muidugi tean, et vanasti võeti laste kannatamist ja surma kergemalt - teada asi, osa sureb nagunii ära, teeme varuga (või äbarikud lööme ise maha) - aga ma kahtlen, kas seda mentaliteeti tasub taaselustada.

    VastaKustuta
  37. ah, friikidest: mul just friikide kogemusi ongi vaja, sest ma olen ka ise friik. Normaalsetest inimestest ma tean nagunii, et nemad saavad hakkama, a mis mul sest kasu.

    VastaKustuta
  38. Kui tohib, siis ma seda vanapoiste laste mittetahtmist ei usuks. Pigem kahtlustan, et just nemad on salaja patjanutjate topis.

    Miks mingi asi kedagi tigedaks teeb... Leiaks sellele lihtsa selgituse, saaks vist rikkaks?

    VastaKustuta
  39. salaja patja võidakse nutta küll, aga mõnikord on sellisel juhul tegemist sellise ohutu tahtmisega - tahetakse seni, kuni pole reaalset ohtu, et tahtmine võiks ka täituda. no umbes nagu abielumees saab armukesele üsna odavalt öelda, et oleks ma vaba mees, ma võtaks su ära - sest kuna ta on õnneks abielus, pole hirmugi, et ta peab oma veksli välja lunastama.

    sest ma usun, et kui neljakümne tuuris vanapoiss, kellel mingit hullemat viga küljes ei ole, ikka tõsiselt lapsi tahaks, küll ta kellegi leiaks, kellega see ära teha. Arvestades mmeste ja naiste suhtarvu Eestis.

    VastaKustuta
  40. No minu mured on tegelt normaalse vanema mured, nagu siin korduvalt rõhutati.
    E. loll on küll loll olla, aga ka teised on samamoodi lollid olnud. Keegi ei kiusa (vähemalt mitte mainimisväärseid hingehädasid tekitades), ma rohkem nagu muretsen, et aga ÄKKI KEEGI HAKKAB, kuna ma olen nii koba.
    mõtlen ma seda eriti siis, kui olen hiljaaegu korduvalt koba olnud.

    Muude uudiste osas üritasin täna last kooli panna ja selgus, et ka sinna kooli tulnuks end ette registreerida.
    Keegi ei hoiatanud mind seksi ajal ette, et lapsekasvatamine tähendab nii palju paberitäitamisi ja asjaajamisi kuude kaupa enne sündmusi endid (e. et last peaks kooli hakkama panema veebruaris jms)
    =(

    VastaKustuta
  41. ""Kuna mul oli halb, siis ma teistele ei paku isegi mingit võimalust" - notsu, sa oled egoistlik, jabur ja julm. Sa oled otsustanud mingit enda traumat elu lõpuni endas kanda ja lähedaste peal välja elada ja ühtlasi oma mittesündivate laste, elukaaslase ja oma vanemate elu sellega õnnetuks teha. Ma olen.. mitte sõnatu, vaid virtuaalselt tige."

    OMG...

    Notsu, ma tahaks sind lihtsalt selle peale virtuaalselt kallistada. Lolle leidub ja nad ei ole peidus.

    Keit (aka thecalminmate)

    VastaKustuta
  42. jah, toetan virtuaalse kallistuse jagamise mõtet.
    Minu käest saab ka.

    VastaKustuta
  43. mm, mõnus.

    Kaur, sa tõid ikkagi ise mu elukaaslase sisse: oled otsustanud ... elukaaslase ... elu sellega õnnetuks teha - siin oli sul automaatne eeldus, et elukaaslane tahab järglasi.

    Muidu soovitus edaspidiseks: sõimamine ei ole veenmiseks hea taktika. Sellel saab olla tulemus a) sõimatav hakkab endast halvasti arvama; b) sõimatav hakkab sõimajast halvasti arvama ja kannab ta maha kui agressiivse inimese, kelle arvamusel pole kaalu. On ilmne, et variant b on veenmise vastand, nii et vaevalt sa seda tulemust tahtsid; variant a võiks töötada, kui probleem oleks selles, et veendaval on liiga KÕRGE enesehinnang. Aga kui probleem on algusest peale selles, et ma ei usu, et ma oleks piisavalt tubli ja terve inimene, et lapsed elusalt-tervelt-õnnelikult üles kasvatada, siis mismoodi peaks see, et ma end veel halvemini tunnen, mu eneseusku kasvatama?

    Või kui ma tundun nii nõme inimene, et maailm muutub lihtsalt helgemaks, kui mul on halb olla ("kurjategija sai oma teenitud palga"), siis miks peaks keegi eelistama nii nõmeda inimese paljunemist kiisuimpossible omale?

    *

    veel kord, aitäh kallistajatele. ja kui keegi tuttav näeb ja muretseb, siis ärge muretsege, on ainult paar valdkonda, kus ma nii napakas olen ja kuna ma praegu asjaga tegelen, siis vbla varsti enam ei ole isegi nendes nii napakas. hakkan üleni helgeks. :P

    ja teiseks tundub asi hullem seepärast, et ma olen siin enam-vähem võõrastega suheldes häbematult avameelne, rohkem kui inimesed tavaliselt on.

    VastaKustuta
  44. mulle üldiselt tundub, et laste saamiseks on vaja mõistus välja lülitada :). no et armud ja siis, ups, juhtus. sest kui mõtlema hakata, et mis kõik võib olla ja juhtuda ja milline vastutus selle kõigega kaasneb ja et sellest vastutuse juurest ei ole võimalik enam mitte kunagi minema kõndida... siis, nojah, mõtlev inimene ei saa lapsi.

    ja mina tegelikult olen kohanud ka inimesi, kellel on lapsed, aga kes oma isikuomadustelt lapsevanemaks ei sobi. isegi kui joodikud ja narkomaanid ja muud äärmuslikult süüdimatud juhtumid kõrvale jätta, leiab selliseid näited ka täiesti korralike inimeste seast. minu mäletamist mööda on ka keegi seltskonnategelastest (võis olla kati murutar) rääkinud, kuidas tema ema oli üldiselt arvamusel, et lapse saamine rikkus tema elu ära. ma arvan, et sellised inimesed ei peaks lapsi saama, aga kahjuks selgub see sageli ka naisele endale alles siis, kui laps on juba olemas.

    ep

    VastaKustuta
  45. Point ongi selles, et igal inimesel on õigus olla "napakas" ehk siis omamoodi. Ja kui on veel kuidagi väljavabandatav, et koolis mingid arenemata ja võib-olla oma vanemate poolt mõjutatud lapsed "napakaid" kiusavad, siis täiskasvanute sellist käitumist ei vabanda enam miski.

    (Kusjuures niisuguse süüdistuse peal ikka annab tulla, et keegi sündimata lastele kannatusi põhjustab...Täielik košmaar :D)

    Keit

    VastaKustuta
  46. Ma pidasin oma napaka-jutuga eeskätt seda silmas, et ega ma nii õnnetu ei ole, nagu päästikteemade alustes kommentaariumides paistab. Tumeni kommentaar jättis mulje, et äkki ma peaks selle ära märkima, enne kui sõbrad-tuttavad arvavad, et nad peaks mind pideva valve alla võtma.

    Ma ei tea küll enam hästi, miks ma ise oma vanematele midagi ei rääkinud, sest muid asju (isegi kõige ogaramaid meesteseiklusi näiteks) räägin ma nendega küll. Võib-olla ma häbenesin seda asja rohkem kui nt Tumen, sest kuni möödunud aastani ei saanud ma sellest üldse peagu kellelegi räägitud. Lihtsal põhjusel, et "siis nad saavad ju teada."

    EP, me teame oma tutvusringkonnas inimesi, kellel on küll lapsed suure plaanimisega tulnud, mitte nii, et ups, juhtus. Vahel isegi nii kaine plaanimisega, et armumist ei ole üldse mängus. Inimesed on lihtsalt erinevad.

    VastaKustuta
  47. väga väga naine, sellega, et laps piilub ukse peal, "kas ta ikka julgeb rühmaruumi minna üldse," ei mõelnud sa päris seda, et ta ei julge sinna minna?

    See oli lause, mis lõi mul plauhti ette pildi, kus laps ei julge sinna äraneetud rühmaruumi minna, aga PEAB sinna minema, kõhus keeramas.

    a vbla hakatakse valede riiete pärast tõesti vanemas eas ostrakismi harrastama, mitte veel päris lasteaias.

    VastaKustuta
  48. kas muidu mingeid valede riiete ja kostüümidega laste lasteaedu ja koole ei ole olemas? peaks ju päris palju selliseid lapsi kokku olema, kellel ei ole seljas kõige uuem hellokitty või mis kurat neil normaalsetel lastel parajasti olema peabki. ja lapsi, kelle vanemad ei sõida õiget marki autoga või ei sõida üldse autoga.

    VastaKustuta
  49. Paraku väikesed lapsed tahavadki väga karja sobituda. Olla nagu kõik teised. Ma arvan, et see tuleneb osaliselt vanematest, kes tahavad, et nende lapsed vastaks mingile üldaksepteeritud standardile, seega lastes väljendub võimendunudlt nende endi ebakindlus, sarnasuse püüd. Ei kiideta lapsi piisavalt nende loovuse eest, vaid üritatakse toppida mingisse vormi.

    Ma mäletan enda lasteaia ajast korda, kui kõik vanemad pidid tegema oma lapsele mingi peo jaoks Krõlli. Lasteaias oli lastele selgitatud milline üks krõll välja näeb ja ilmselt ka lastevanematel oli olnud mingi sellekohane arutelu. Aga mu ema paraku oli ilmselt sellelt arutelult puudunud... See, mille ta mulle meisterdas, oli mingi jube näss, mis ei vastanud absull standard-krõllile. :D Kuna fantaasia polnud ette nähtud, siis olin ma ilmselt sel hetkel kõige õnnetum laps kogu rühma peale. :D

    Praegu ma aga tahaksin, et see krõlli-näss mul alles oleks.

    Keit

    VastaKustuta
  50. Mul on kahju, et ma teema üles võtsin. Ma vabandan ja püüan edaspidiseks õppida.

    VastaKustuta
  51. lugesin postitust ja lugesin kommentaare, kohe mitu korda lugesin ja otsustasin, et tühja need väljaöeldud kommentaarid, kirjutan sellest mida algset postitust lugedes öelda tahtsin.

    viletsa ema lapse ja (inimestena)heade laste emana arvan ma, et see, mis lõppudelõpuks päriselt loeb, on armastus ja valmisolek oma laste eest lõvina seista. tagantjärgi ei ole see väga tähtis, et kostüüm sai vale või puhas pesu ununes koju. koosveedetud aeg ja koostehtud asjad on ka väga tähtsad ja see, et lastel lastakse olla need, kes nad on.

    äkki vanemad peavadki mõnikord ämbrisse astuma (ja seda tunnistama) et lapsed ei kasvaks ülesse arvamusega, et nemad peavad olema eksimatud?

    VastaKustuta
  52. aga see baasõigus... see on tüma maa, sellega on enam-vähem OK seni kuni joodikutel ei ole lapsi.

    hmm.. oletame, et mina tegelen kirglikult millegagi mis minu tervist võib kahjustada (suitsetamine, ekstreemsport..) ja vajan seetõttu hooldamist. mida peaksid minu lapsed seejuures tegema või kuidas ennast tundma? hoolitsema/mittehoolitsema(süümepiinad?)?
    oletame, et ma väga tahaksin, aga ei tee eelpoolnimetatut, et sellist situatsiooni ei tekiks - mismoodi nüüd mu lapsed ennast tundma peaks?

    VastaKustuta
  53. Ma mõtlesin ämbrisseastumisele nii, nagu väga väga naine seda kirjeldas; või sellele ämbrisseastumisele, mida kirjeldas Keit - need kumbki ei ole ju mõistliku pilguga vaadates vead. Ainuke pilk, millega vaadates need on ämbrisseastumised, mida peaks ausalt üles tunnistama, on kurja nivelleeriva lastekamba või nürimeelse kasvataja-õpetaja pilk. Mul on algklassidest analoogiline kogemus, kus ma joonistasin fantaasia-kass-Arturi, sest meil ei olnud kodus telekat ja ma ei teadnud päris-kass-Arturi väljanägemist - ja sain halvema hinde. Kas teleka mitteomamine oli siis viga, mida oleks pidanud tunnistama? Ma tean isegi tänapäeval paljusid, kes telekat majapidamisse ei muretse ja just nimelt laste pärast. (meil oli juhuslikult nii.)

    Seepärast ma mõtlesingi "valede" laste lasteaiale, et kui kõik on seal kas loomingulisemate või lihtsalt peavoolust hälbivate vanemate lapsed, siis oleks neil lastel üheskoos kergem sobituda.

    Ei ole ju nii, et sellised lapsed üldse omavanustega suhelda ei oska, "eraelus", väljaspool kooli-lasteaeda on tavaliselt kõigil sõbrad olemas, tähendab, nivelleerumine ei ole isegi lastel päris kohustuslik, vaid tekib imelikus keskkonnas.

    VastaKustuta
  54. Kaur, ära põe. Niisugused teemad tekitavadki tugevaid emotsioone, mis alati ei leia lihtsalt kõige paremat väljendust. Ma täiesti usun, et su kavatsused laste õiguste eest võitlemisel olid head.
    Juba see, et sa vabandad, kui saad aru, et oled liiga kaugele läinud, näitab, et oled normaalne inimene.

    Keit

    VastaKustuta
  55. Vabandamine on jah positiivne.

    VastaKustuta
  56. Nodsu, vähemalt Tartus on olemas üks kool, mille kohta ma pole veel midagi halba kuulnud. Katoliku kool nimelt. Selle juures on ka lasteaed. Väiksed klassid-rühmad ja kuulu järgi pühendunud õpetajad-kasvatajad, mis tähendab kokkuvõttes, et "õige" hellokitty vms puudumine kõikehõlmavaks probleemiks saaks kujuneda. Variante on veel, näiteks Waldorfkool.

    Tean inimesi, kes kindlasti ei peaks lapsi saama, olen ka neid lapsi näinud, kelle sündimine 100% rõõm pole olnud, lastekodus nimelt.

    Omalt kohalt julgen lisada, et vaatamata vanemlikule küündimatusele (mu lastekasvatusvigu ei jõua keegi ka viimsepäevalaupäevaks üles lugeda), on mul hea meel, et mul lapsed on. Jõledast neljandast klassist (jah, see oli meil ka) on üle kasvatud ja lapsed hakkavad tasapisi suureks saama, väga põnev on jälgida ja suur rõõm.

    VastaKustuta
  57. Tartu katoliku kooli kohta räägib teise nurga alt head keelt vast ka see, et sinna panevad oma lapsi ka maausulised, nt Merca isikus.

    ja Tartu Waldorfi kohta räägitakse kah tõesti head juttu (erinevalt mõnest teisest Waldorf-koolist, nähtavasti on vahe õpetajaskonnas).

    nukker aint, et "tahad, et laps ei peaks õrnas eas jõledusi üle elama - pane tasulisse kooli!"

    *

    mida kuradit. robotituvastamise süsteem pakub mulle praegu kreeka tähtedega sõna ja ma ei tea, kas ma peaks sissetoksimiseks valima kõige sarnasema kujuga ladina tähed või hoopis transkribeerima kreeka tähed neile häälduslikult vastavateks ladina tähtedeks. kohe saan teada.

    VastaKustuta
  58. sarnast kuju tahtis, mitte transkriptsiooni. a mis mõttes. Kogu mu organism tõrgub selle vastu, et kreeka "eetat" nähes tuleb kirjutada ladina "n", mitte "ee" või "e". Aga kuna ma kahtlustasin, et masin mõtleb pigem visuaalselt, siis nutsin ja kirjutasin.

    VastaKustuta
  59. Ma olen ka külluses kohanud inimesi, kes reaalselt ei sobi lapsevanemaks, aga ise peavad ennast sellel alal kas täiesti pädevaks või lausa märterlikuks pingutajaks.
    Teisest küljest on tõsi, et lapsevanema roll paneb inimese hakkama saama olukordadega, mis talle varem emotsionaalselt üle jõu käisid - juhul, kui lapsevanem suudab oma uuele rollile pühenduda ja ei võta seda kui "ups juhtus", või mis veel hullem, "ma tegin seda ainult teiste meeleheaks".

    Neid lasteaedu ja koole, kus ei pea kõik viimase peal trendiasjad olema, on küll olemas Eestimaa peal. Ja lapsele endale annab ka selgeks teha, et omamoodi olla on uhke ja hää (kuni teatud piirini). Nõiakostüüm vajanuks lihtsalt Lugu taha. Et miks just selline.

    VastaKustuta
  60. On ka tasuta koolide seas selliseid. Kõik oleneb ikkagi õpetajast; klassijuhatajast. Kui tema suudab kollektiivile selgeks teha, et igaüks ongi isemoodi ja peabki olema, siis kollektiiv suudab erinevusi omaks võtta. Kui klassijuhataja/kasvataja hakkab rumalast peast erinevusi rõhutama laadis "ärge N-i kiusake, ta on teistmoodi", siis on see kõige jubedam pedagoogiline fopaa. Sellisele asjale peale sattudes tegin tõsiselt koledat kurja häält. Kasvataja suunas ikka.
    Ja vaat sellisteks sekkumisteks lihtsalt peab lapsevanemal julgust olema.

    VastaKustuta
  61. Mind ravis kõigist hingehaavadest seoses kooliga terveks just laps. Sest kummaliste geenikombinatsioonide tulemusel on mu poeg eriti julge suhtleja ja erinevalt minust ei ole ka tema välimuses midagi, millest kinni hakata.
    Elasin koos temaga lasteaiapeod uuesti läbi. Nagu ise oleksin olnud nüüd see julge laps, kes esineb ja kellest kõik vaimustuvad. Samuti koolis - käisin ekskursioonil kaasas ja nägin, et minu laps oli see popp poiss, kelle naljade peale naerdi ja kelle puudumist kohe märgati.
    Läbi selle elamuse vaatan oma kooliaastatele järjest leplikumalt.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.