teisipäev, 1. aprill 2014

Keegi ei viitsi kuulata lugusid õnnelikest aegadest

Õues läks pimedaks ja hakkas lund sadama. Ka esimesel aprillil kell 12 päeval on ikkagi pime, kui lund sajab.
Päris äge, õigupoolest. Talv suudab tagasi vallutada juba kaotatuks peetud alu.

Oot, see oli Runnel, kes ütles:

Kõikidest jäävustest jäävaim on valu,
rõõm vahel ründab ta mõõtmatuid alu

?

Oli, jah, Runnel.
Mitte et mul nüüd midagi halvasti oleks (peale selle, et loomaliha läks hamba vahele ja sügeleb seal) või ma teda üldse ses osas tõsiselt võtaks, aga alati, kui kasutan sõna "alu", tuleb meelde.
Või ei, tegelikult on see ka halvasti, et ma tulin kingadega tööle! Need on kontsaga asjad ja mu jalad ei ole niisuguste imeloomadega harjunud, iga mu sammu ajal kõik ümbritsejad kuulevad: "Plaks-plaks-plaks-plaks! Mina! Mina tulen!" ning tagatipuks sadas täna ju LUND.
Nad on täiesti kohatud sellise ilmaga, lisaks sellele, et veidi ebamugavad ja hirmsasti lärmakad. Ma teen ju meelsasti end märgatavaks, kui ma tahan end märgatavaks teha, aga need plaksuvad kingakontsad ei anna mingit valikut.
Kui juba kingad jalas, kostan nagunii kaugele nagu orkester.

Aga üldiselt, üldiselt on nii, et kui ma teeksin seda meemi "100 päeva järjest õnnelikke hetki" siis ma oleksin tõsiselt hädas, milliseid hetki valida.
Kusjuures see ei ole mingi jooksva eluperioodi eripära. Mul ongi iga päev, isegi väga halbadel päevadel, kümneid õnnelikke hetki. Lihtsalt ma üldiselt ei vaevu neid kuhugi kirja panema. Õnnelikud hetked on ometigi normaalsus.

Täna nt üks väga rõõmus hetk oli, kui jõudsin ujulasse ja sealt, kuhu jalanõud jäetakse, vaatas vastu ainult paarkümmend paari kingi-tosse-saapaid. See tähendas, et basseinide, saunade ja treeningsaalide peale kokku on ainult paarkümmend inimest ja ma saan raudselt vaba raja, kus ujuda, ja tõenäoliselt ka üksi saunas lava peal selili vedeleda. Jai!
Siis oli rõõmus hetk, kui käisin postkontoris oma kaupa ära toomas ja teine, kui seda selga proovisin. Muidugi oli rõõmus hetk ujula duši all, sest kõige parem dušš oli vaba, ja siis täitsa palju häid hetki basseinis ujudes, ilusasi mõttesi mõeldes.
Praegu oli ilusate tunnete paraad õhtusöögiks vahukoort ja kohvi süües.
Vahukoort vahustades oli tegelt ka, see on nii äge pilt, kui mikserilabad hakkavad hiljutise vedeliku sisse vagusid jätma.
Ja siis oli hea, kui laps pani oma käe mulle pihku ja kõndisime käsikäes. Ning siis, kui mul hakkas kummitama "Map of Tasmania" ja ma seda tänaval poolkõva häälega laulsin. Mõtsin seejuures, et konstrueeriks endale ka mõne ägeda merkini paari stringide külge, mida ma muidu nagunii ei kanna. Õnnelik mõte.
Tegelikult oli tööl ka massiliselt toredaid hetki, nt toodi esimese aprilli puhul kooki, ja igaüks sai sellest kuuendiku, aga mul on päev toredusi nii täis, et kõik pole meeleski.
Iga päev on selline.

Vahepeal (alustasin postitust nii umbes kell 12, kui lund sadama hakkas, eks ole) on päike loojuma asunud ja taevasse fantastilise läikiva metsavahelise järvega maastikumaali teinud, kasutades eelkõige kollaseid, lillasid ja aprikoosioranže värvitoone. See on ka nii õnnelik.
Mu juuksed on puhtad. Sain kingiks mälupulga, kuhu just kõik oma fotod kopeerisin, juhuks kui kõvaketas täiega otsad annab. Nagu...

Elu on nii tore.
***
Lastel tundub ka tore olema.

Poeglaps räägib oma koolipäevast: Greta tegi mind täna enda orjaks. Ma pidin talle lilli korjama ja kahte tõukeratast korraga lükkama ja... Aga see ei olnud halb. See oli tegelikult päris tore.

3 kommentaari:

udupea ütles ...

esimese aprilli jutt

Anonüümne ütles ...

Lugesin kunagi natukene ühte raamatut, mis koosnes just sellistest asjadest. Keegi naine oli aastate jooksul kirja pannud asjad ja olukorrad, mis talle meeldivad. Seal raamatus oli neid kokku 25 000 (imelik, miks nii täpne number, eks?). Pmt võiks samasuguse raatatu koostada ka ebameeldivatest hetkedest, sest on ju oluline ka ebameeldivusi kaardistada -et teised teaksid ja oskaksid hoiduda. Sellega seoses tuligi kohe meelde üks viimase aja spetsiaalselt õudne kogemus -pehme käterätik! Selline hästi pehme kiuga rätik, mis tundub kuivatamisel nagu tatt või lima. See on NII jube! Mis omakorda tähendab, et kare käterätik tekitab mus vältimatu õnnetunde. Ja see on ju suurepärane, onju?

väga väga naine ütles ...

Teatud sorti liiga pehme käterätik on paha jah. Ta ei kuivata. Ta ajab vee laiali.
Aga aitab pesemine =) Me pesime üht liiga pehmet käterätikut sagedasti pesumasinas ja juba umbes 40 pesukorra järel oli ta täiesti normaalne.

Kunagi lugesin ühte raamatut naisest, kes (vist?) oli üksikema, aga kindlasti oli ta abiellunud ilma oma perekonna heakskiiduta ja oli nüüd õudselt vaene. Ja kuigi perekond võtnuks ta meeleldi oma rüppe tagasi ja neil oli raha nagu ratsahobuse sitta, naine käis seal vahel lastega külas, ta ei tahtnud. Tagasi rüppe.
Talle kohe meeldis tema vaene elu ja õhukeseks kulunud karedad käterätikud.