neljapäev, 30. aprill 2015

Taktitunne e. poodu majas nöörist ei räägita

Vaatasin skaibis ringi, sest mõnede inimestega pole üldse peale eelmise aasta novembrit rääkinud seal - ja mu jutt neile on täiesti kirjaveavaba. Nagu misMÕTTES?! Isegi komad on paigas. Mobiilisõnumid on küll üleni vigased sest ajast! Nii vigased, et ei saa õieti arugi, mida nad tähendama pidid. Mäh.

Tegelikult oli see skaibis vanade postituste vaatamine suhteliselt sihilik (ja suhteliselt ammu ka, näiteks nelja päeva eest), sest kunagi umbes sellesse novembrikuisesse aega dateerub ka mu avastus või küsimus, millele siiamaani kindlat vastust pole leidnud: kes võidab sellest, et me ei ütle kõike välja? Lootsin, et selle kohta midagi on, aga ei.

Kui mul oli algne teadvuseletulek, mida üldse ei mäleta, olevat ma olnud väga avameelne. Tahtsin kogu aeg kõike välja öelda kõigile, mõned ei kõnelnud mulle enam omi asjugi, sest olin suht kindel lekitaja, kui vähegi oli, kellele lekitada. Ei olnud nagu motivatsiooni mitte välja öelda ka, sest - miks? Saatsin skaibisõnumeid laiali ja ütlesin kenadele inimestele kenasti, kuid vahel mõnele ka päris sitasti, sest ma ei filtreerinud. Ütlesin kõike, mis keelele tuli.

Siis tasakesi õppisin, kuidas ei peaks kõike kõigile ütlema. Õppisin olema vait, kui midagi kena öelda pole. Rääkima mitte ainult mida, vaid ka kellele, tegema vahet, et mis on sünnis ja mis mitte, mis on kellele sünnis ja mis kellele täiesti ebasünnis. Aga küsimus jäi, ning arvestades, mis ajast, pidi see ikka tähtis küsimus olema mu jaoks.
Mäletan novembrist üsna vähe detaile muidu. Mõtteid eriti minimaalselt. Mingid asjad on meeles, sest nad on mul silma all hiljem ka, nt et lugesin Ishiguro "Päeva riismeid" on mälu arvates oluline, sest see raamat on mul siiamaani riiulis ja mõte tema tagastamisest suhteliselt uudne. Enne ta lihtsalt oli. Raamat, mida lugesin.
Aga üldiselt on november üsna segane üheks klombiks kokku voolanud ajamass.

Kes võidab, kui me ei ütle kõike välja? Kas me ise: teised ei tea, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme, kõik on nii saladuslik ning me tundume seetõttu põnevamad ja targemad? Või me ise: taktitundelisus on üks hea ja kena inimese tunnuseid ja kes siis ei tahaks olla hea ja kena (ja tark)? Või me ise: ei sattu ebamugavatesse olukordadesse?

Jah. Aga...

Vaata, ma olen praegu teisel pool. Mitte mina pole taktitundeline, vaid minu suhtes ollakse. Mitte mina ei jäta poodu majas nöörist rääkimata, vaid minuga päris kõigest ei räägita. (Kuigi rongidest küll, nagu ma oleks nüüd mingi asjatundja - et mitte midagi ei mäleta, on mu enda mure, nalja ikka võib teha ju.) Aga üldiselt mind hoitakse. Mõned lausa kaitsevad ja ma olen tänulikki - aga seal on see "aga".
Mulle nimelt meeldib endast rääkida. Endast mõelda. Endale tähelepanu pöörata. Ja praegu on nii-nii palju uudset: umbes iga päev tõuseb midagi, mille üle kurta, millegi üle saab rõõmustada, mingi saavutus on, mingi närusus on, kogu aeg elu muutub - ja ma tõesti olen ikka veel natuke lollakas ka. Arvan, et nii, see viimane nähtus nüüd jääbki minuga, see on jube tähtis, kuulake mind!

Mul ei ole tüdimust teemal "ikka seesama". Võin küll väita, et on, aga see on siis sula depressiivsus, mis räägib, mitte et tegelikult ka ei oleks midagi öelda. Mul jumalast ükspuha, kes küsib, kuueaastane laps või psühhiaater, vähemalt keegi tunneb huvi! Ma pole mingi tüütu+igav+ülearune nähtus! Alati vastan hea meelega, isegi kui pole vastata muud, kui "ma ei mäleta".
"Kas valus ei olnud?"
"Ma ei mäleta."
"Mida sa mõtlesid, kui rong tuli?"
"Ma ei mäleta."
"Kas see oli enda vastu suunatud viha?"
"Emake maa... Ma ei mäleta."

Ja sellega seoses on mul tekkinud kahtlus, et taktitundelisuse väljendudes ei hoita mitte seda teist, kelle suhtes taktitundeline ollakse, vaid hoopis ennast.
Ebamugavatest teemadest eemal. Ebamugavatest olukordadest eemal. Võimalik, et ka ebamugavatest inimestest eemal.
On oht, et majaelanik purskab nutma, kui talle nöörist rääkida? Hoidume sellest - kuigi võibolla seesinane majaelanik nutaks hea meelega, loobuks viisaka näo tegemisest, väljendaks ennast kelle iganes ees ning najal. Aga see on ju ebamugav, kui ta nutab! Mis teha tuleks? Eee... taskurätti pakkuda? Nuuskab veel mu särgiõla sisse, jälk... Ei, kindlam on üldse mitte nöörist rääkida, räägime filmidest ja tööst ja ilmast, täidame vaikuse omaenda jutuga ja ärme kohe kindlasti maini mingit pikka ja väga paindlikku asja, kuhu saaks sõlme teha.
Nii ei räägitagi poodu majas nöörist ja mult ei küsi keegi midagi, kes üle 7 aasta vana on või pole selleks oma töö poolest kohustatud või ei ole see. Kui seda või seda teist ei oleks, ma vist oleks veel sügavamal omadega.

Aga võibolla mõtlevad kõik, et teine võidab? Ja tegelikult ei võidagi keegi? Võibolla võiks kõik olla avameelsemad ja keegi ei kaotaks?

70 kommentaari:

kaur ütles ...

Noh, vaata, kui ma hakkan poodu majas nöörist rääkima, siis ma RISKIN. Sest ma ei tea, kes kuidas reageerib. Keegi solvub, keegi vihastab, keegi hakkab kaasa rääkima ja solvutakse hoopis tema peale ja ta loeb selle minu süüks. Antud juhul on poodu ise ka veel võrrandis ja seda keerukam.

Ei, lihtsam on suu kinni hoida või rääkida lilledest ja liblikatest või larbist või millesttahes muust.

notsu ütles ...

Mina päris kindlasti ei taha iga inimese nähes nutma puhkeda ja endast välja minna, nii et ma eelistan küll, kui suvaline inimene minu suhtes igaks juhuks taktitunnet rakendab. Kui ma teda juba piisavalt usaldan, et võin tema nähes nutta, siis ongi suhted juba hoopis teises läheduse astmes.

Ükskord, kui peaaegu-lähedane inimene kogemata mind endast välja viiva teema üles võttis, siis ma ründasin teda päris hirmsasti, sest sel hetkel tundus ükskõik kui agressiivne käitumine parem kui tema nähes nutma hakata. Loogika oli umbes selline, et kui ma ajan suust õelust välja - ja iseennast vihale - siis pääsen nutmahakkamisest. ja kui ma ta kiiresti ära solvan, siis pääsen haletsemisest - haletsemist kartsin ma sel hetkel kõige rohkem. Ainult et pärast tuli muidugi mitu nädalat klaarida seda asja, et ma olin ta ära solvanud. Ei saanud ka selle taha pugeda, et "ta oma vastutus, kui ta solvus", sest ma solvasin ju üsna sihilikult.

mul on silmad iseenesest märja koha peal, nii et hirm vale inimese nähes nutma hakata on suur. ma võin nuttu vältides jubedad kurgukrambid saada. ja selle koha pealt on valesid inimesi palju-palju rohkem kui õigeid. ei taha kõigiga sellist lähedust.

notsu ütles ...

ja lisaks olen viimasel aastal-paaril tähele pannud, et teatud halbadest asjadest ongi parem vähem rääkida, vähem mõelda, sest iga rääkimise ja mõtlemisega saab seda halbust kuidagi rohkem - lihtsalt sellepärast, et ma kui ma juba selle peale mõtlen, siis ma pean rohkem aega selle halbtuse sees veetma.

mõne asjaga ja mõnikord on vastupidi, aga see, kes väljastpoolt vaatab, ei tea ju, kumbapidi parajasti on. või siis nii, et mõne inimesega on teisiti, sest tema oskaks mu sealt halbuse seest ka välja tuua, toetada jne. aga mõnest teisest inimesest ei ole selle koha pealt mingit tolku, ainult hullemaks läheb.

ja siis on küll parem, kui nöörist räägib minu juuresolekul ainult see, kes oskab minu tükid ka kokku korjata, kui need laiali pudenevad.

väga väga naine ütles ...

Hm.

S.t. ma võin nutta kelle tahes nähes, see on ju minu nutt niiehknii.

Aga selle, et halbusest on parem rääkida vähem, mitte rohkem, selle loogikast ma saan aru küll. Sest tegelt rääkimine ei tee midagi paremaks. Aga mina tahan rääkida, sest see lihtsalt annab mingi normaalsusõigustuse: et kui juba jututeema on, siis ilmselt on normaalne asi. Siuke, mida tuleb ette. Muidu on pidevalt tunne, et oh kui vale, ma pean ilmselt ka vale olema, kui see sündmus minu elus oli.

notsu ütles ...

rääkimine on mõnel juhul hea jah. siis, kui rääkimatus tähendab tüütut iseendas heietamist, ilma lootuseta kunagi väljaspoolset perspektiivi saada. siis, kui rääkimatus tähendab rasket saladusehoidmist ja saladus, mida ei tohi välja lobiseda, punnitab suud.

aga mõnel juhul on jälle nii, et kõige mõnusam ja parem ja kasulikum asi on mõtted mujale juhtida. ja nii võib hoopis ise selle väljastpoolse perspektiivi saada, kui oma mõtetega sealt mujalt tagasi tulla.

ja ühe ja sama asjaga võib olla mõlemat moodi kordamööda. doseerimise küsimus nähtavasti, kui üldse ei saa rääkida, siis punnitab ja segab elu. ja kui on juba räägitud, siis on hea hoopis lilledest, liblikatest ja larbist rääkida, et saaks peadpidi vahelduseks lilledes, liblikates ja larbis olla.

*

mis nutmisse puutub, siis osalt on see mul üldisem asi: et ma ei taha kõiki inimesi nii lähedale, et nad minu tunnetest liiga palju teaksid. tahan ainult neid, keda ma tahan ja ideaalis kutsun ma nad ise lähemale ("ideaalis" sellles mõttes, et kui ma olen ise adekvaatne. kui ma olen parajasti neurootiline, siis on muidugi raskem kutsuda - a sel juhul minu oma viga ju, mitte nende teiste).

ja osalt see, et mul on teiste nähes nutmisega halbu kogemusi. aga kindlasti pole asi ainult selles. ega ma siis kõiki kohe pahatahtlikkuses ei kahtlusta; nagu minu solvamispurske puhul näha, kahtlustasin ma teist hoopis lohutamis- ja haletsemissoovis ja ma lihtsalt ei suutnud taluda temalt neid asju sel hetkel.

väga väga naine ütles ...

Normaalsusõigustuse. Annab. Rääkimine. =)

Omast arust ma selgelt ütlesin välja. Lilledest, liblikatest ja larbist rääkimine annab mulle selge signaali, et ka lilled, liblikad ja larp on tähtsamad kui see, et ma käisin rongi all ja ei ole ikka veel terve ja paranen, aga ei tea, kuhu ja millal lõpetan ja see võis olla eile.
Ja tegelt ma kahtlustan, et see ei ole teade, mida esitada tahetakse, lihtsalt kukub sedasi välja. Keegi ei võida.

väga väga naine ütles ...

ehk teisiti öeldes - ma arvan, et kauril on õigus. Tegu on riskiga.

notsu ütles ...

minu loogika, mis ma kirjeldada üritasin, on see, et vahest nad ootavad, et sa ise selle teema üles võtad. sest kellel peaks selleks veel suurem õigus olema kui sul.

kui nad su blogi loevad, siis nad saavad muidugi siit signaali kätte, et teema ON üles võetud.

Anonüümne ütles ...

see, et millestki ei räägita, ei tähenda, et seda peetakse vähetähtsaks :). võib ju ka vastupidi olla. mõned inimesed kuulavad isegi oma lemmikmuusikat vaid harva ja ainult õige meeleoluga ja õiges seltskonnas.

aga kuna ma olen pidanud viimasel ajal palju Lotmani lugema (lõputöö tähtaeg oli põhimõtteliselt eile), siis tuli see jutt kuidagi väga tuttav ette ja otsisin selle koha üles. Lotman kirjutab (Semiosfäärist, peatükk Mõned mõtted kultuuritüpoloogiast) kirjaliku ja suulise kultuuri erinevusest. Seal on tal muuhulgas selline mõte, et kirjata kultuuris, kus orienteerutakse üldistele mustritele, hinnatakse otsekohesust ja avameelsust, sest see tagab parema ennustatavuse. Kirjaga kultuur seevastu koosneb just nagu paljudest ühekordsetest sündmusest, ning seal hinnatakse oskust ise oma valikuid teha (mitte etteantud mustreid järgida) ning oluliseks muutub oma tegevuse motiivide varjamine.

ses mõttes, et meil on siin ju kaks väga selget esindajat: vvn, kes tahab, et kõik oleksid otsekohesed ja avameelsed (ja on mujal rääkinud ka sellest, kuidas tema minapilt moodustub sellest tagasisidest, mis ta teistelt saab). ja teiselt poolt notsu, kes tahab ise valida, kellele ta näitab seda, mida ta tegelikult tunneb.

selline väike kultuurianalüüs siis.

ep

notsu ütles ...

no ja see asi, et teistelt ei saa mõttelugemist oodata. sul on vajadus sellest rääkida, aga see ei tähenda, et neil oleks samasugune vajadus. nad võiks olla valmis su vajadustega tegelema, aga nad ei loe su peast sinu vajadusi ise välja.

notsu ütles ...

ühesõnaga - lilled, liblikad ja larp asuvad ühisterritooriumil, sinna minekuks ei ole vaja luba küsida. sinu isiklikest asjadest rääkimine on sinu territooriumile tungimne, selleks on vaja sinu luba ja kõik ei tule selle peale, et sa oled selle loa vaikimisi andnud.

notsu ütles ...

no ja siin blogis, kus rääkimiseluba on selge, vahutatakse sellest küll.

notsu ütles ...

siuke küsimus veel, et kas sa oled valmis selleks, et teised räägivad sellest mida iganes, mitte nagu sulle sobib? näiteks selleks, et nad räägivad just seda, mis sa kõige rohkem kardad - et see sündmus oli täitsa vale?

väga väga naine ütles ...

Oligi ju =)

Või noh - seda öeldakse nagunii. "Ma poleks elu sees arvanud et sina võid niimoodi teha!" ja lastega põhjendamine ja maailmavaateline põhjendamine ja arg tegu jne - nende mõtetega ma nagunii olen vastakuti. Kui need välja öeldakse, olen ma "jajah, ma tean," aga midagi uudset neis pole.

notsu ütles ...

kas normaliseerimisele aitavad ka need jutud kaasa? (ma tglt täitsa usun, et võivad aidata - siis saab ka sellest asjast, et "täitsa vale", lihtsalt üks asi teiste hulgas.)

väga väga naine ütles ...

Jep, nii ongi.
Peamine, et pole nii vale, et viisakad inimesed üldse sellest ei räägi.

Anonüümne ütles ...

Võib olla ka nii, et teistel ei ole nii suurt vajadust sellest enam rääkida, brutaalne võimalus, eks? ;) Oli, juhtus, on möödas. Ühel teemal rääkida saab ainult nii kaua ja see üks päev, kuigi murranguline, ei ole (ausalt öeldes) nii lõpmatult tähtis ja defineeriv. Praegu on muud asjad. Paranemine või kohanemine ja lilled ja liblikad ja larp, näiteks.

Anonüümne 11:21 ütles ...

See, et söödu majas noast ja kahvlist ei räägita on mängureegel ometi. ilma selle reeglita oleks hoopis teine mäng ilmselt. Ma pakun, et erinevates kultuurides ongi vähemalt veidike erinevad mängud, s.t erinevad tabuteemad.

Aga üks surma üleelamise järgse elu teemaline artikkel, mida hiljuti lugesin, siin http://www.theguardian.com/lifeandstyle/2012/nov/09/life-after-near-death

S.t rääkimine kui hakkamasaamisvõimalus või mitterääkimine kui hakkamasaamisvõimalus on tglt võrdsed, sõltub rääkijast/mitterääkijast.

Kui olla aus, siis ma pakun, et inimestel ei ole julgust liigse väljaütlemise mädasoo peal käia mitte hirmust ise mülkasse uppuda, vaid oigem hirmust, et nad ei ole kompetentsed. No kui palju sul Elroni lähisõbrust tuttavaid ongi, kes sinuga võrdselt suudaksid sellisest põkkumisest ja sellega seotud tunnetest ning mõtetest rääkida. Keegi lihtsalt ei tea, mida öelda, sest - tõsi ta on - keegi ei ole mõttelugeja ega tea, mis tunne võiks olla...

* Mis kuradi värk, et ma pean pitsatükkide ühilduvust määrama, et tõestada, et ma pole robot? :D Tglt ma olen k.k.p-s

AbFab ütles ...

Mis tagasisidet sa teistelt ootad või miks sellest rääkima peab?
Ma oma neurotüübilt normaalse peaga eeldaks automaatselt, et sa oled ammu professionaalset abi otsinud ja räägid selle inimese või inimestega kõik jutud selgeks.

Ma ei tea, kas ma endale lähedase inimesega kuid hiljem tema enesetapukatset arutada tahaks. St ok, võib, kui jutt ise alustatakse, aga mina ja minusugused ilmselgelt ei saa sulle pakkuda mingit adekvaatset abi sisekaemuse osas või tagasisidet. Miks sul vaja on seda rääkimist? Et ennast valideerida kuidagi?

notsu ütles ...

k.k.p-s ütles: pakun, et inimestel ei ole julgust liigse väljaütlemise mädasoo peal käia mitte hirmust ise mülkasse uppuda, vaid oigem hirmust, et nad ei ole kompetentsed.

jajah, see on päris loogiline hirm. "nii kui ma midagi valesti ütlen, jookseb kohe uuesti rongi alla."

notsu ütles ...

ja muidugi ei ole see sündmus sama tähtsusega sinu ja teiste jaoks. mitte ainult sellepärast, et see juhtus sinuga, mitte nendega, vaid ka sellepärast, et su lähedaste jaoks on sellest rohkem aega möödas. Nemad teadsid sellest kogu see aeg, millest sina midagi ei mäleta. Ja siis, kui sa juba mäletama ja mõtlema hakkasid - sinu teadvusse see rongivärk siis jõudiski. Aga nende teadvusse jõudis siis hoopis uus sündmus: et sul tuli pilt ette. ja loomulikult oli see - ja paranemisprotsess - siis juba tähtsam.

k.k.p-s ütles ...

Ma tglt ei mõelnud üldse seda, et mõeldaks, et jookseb kohe uuesti rongi alla. Sest ma pakun, et see, kes kord rongi alt eluga on pääsenud, sinna vast väga tagasi ei igatse. Võtab mõne muu meetodi ehk. Või loodab, et sureb nii ehk nii millalgi ise ära, mis seal ikka pungestada.

Ma mõtlesin hoopis, et eks ole kena kuulda, kui inimene tuleb näiteks Kuu pealt või sõjast või Everesti otsast ja räägib, mis seal kõik oli. Aga ega sel teemal väga paljudega ta rohkem vestelda ei saa, kui oma muljeid jagada korra või paar, sest kui palju neid ikka on, kes Kuu peal või sõjas on käinud ja oskavad midagi mõistlikku öelda.

Teistel saab siiber lihtsalt, kui keegi mingist Kuust või sõjast kahesajandat korda rääkima hakkab ja midagi uut sealt ei tule ning ise midagi mõistlikku ka lisada ei oska. Teema ammendab end publiku jaoks. Muutub teemaks "Mina ja Kuperjanov". Eriti kui nagunii sellest juba pool aastat kirjalikke sissekandeid samuti on.

Rents ütles ...

Mhmh, ma leian ka, et inimesed tahavad rääkida sellest, mis neid huvitab. Vestluses leitakse tavaliselt mingi ühisosa, mis kummalegi põnev on. Enesetapujuttu võin ma alguses viisakusest paar korda kuulata, sest ju siis inimesel on hinge peal, aga ise ma seda juttu ei alustaks. Ja kui ta pool aastat hiljem ikka üritaks minuga samal teemal heietada, mõtleksin ma küll, et MIKS ta ei lähe psühholoogi/psühhiaatri juurde, saaks rohud peale ja oleks kõigil rahulikum.

Kurvaks teeb ütles ...

Mmm-a ei tea nüüd..Kogu see arutelu ja ms tekitab minus üha enam ja enam süvenevat kahjutunnet seoses armsa Naisega ning võimalik et mitte ainult seoses temaga kuigi Naine on hetkel peategelane.
Kas tõesti leiab järjekordselt kinnituse fakt, et inimene on valmis tegema mida iganes ülikummastavat ilmselt eesmärgiga, et keegi veidigi märkakas, et keegi veidigi hooliks, et keegi räägiks kas heas vōi halvas kontekstis polegi oluline. Miks ometi? Kust saab see alguse?

väga väga naine ütles ...

tegelt on viimasel õigus,
Või noh, eelnevatewl ka. aga viimasel ka, lihtsalt vaatepunktid on erinevad.

Ma ilmselt ei jaksaks ka kuulata lõputult kellegi teise heietusi sellest, et miks ta enam elada ei tahtnud ja nüüd selgesti ikka tahab, sest miks mitte siis uuesti, kaua ikka veab - ja samas just. Ma tahtsin olla kellelegi teisele tähtis, kasvõi korraks, ja nüüd üldsegi ei ole natukene tähtsam kui enne ja kui ma sellele mõtlen, siis on suht masendav tegelikult. Pole mingit teed, täpselt ühe tähtsusetu.

Rents ütles ...

Selle ilmselgelt tervist ja elukvaliteeti kahjustava tähelepanuvajaduse (sest mis see tähtis olemise vajadus muud on kui tähelepanuvajadus) võiks psühholoogiga jutuks võtta. Sest kus selle juured ka ei peituks (eile just lugesin Nartsissistide laste redditi foorumit, aga ei pea üldse asi nii hull olema, piisab ka lihtsalt ülinõudlikest vanematest, kes iial tunnustust ei jaga), tuleks teraapia ilmselt kasuks.

k.k.p-s ütles ...

Mul on üha enam hüpotees, et kui inimene on juba mõnda aega täiskasvanu olnud, siis muutub mõttetuks oma probleemide juurte otsimine lapsepõlvest. Kui on muidugi mingi suur draama, millest ei ole julgetud kellelgi rääkida ja mis istub nagu must pilv peas, siis on mõtet see kellelegi (siinkohal tõesti soovitatavalt kliinilise psühholoogi kvalifikatsiooniga inimesele) ära rääkida.

Aga muidu tundub mulle praktilisem tegelda hetkeolukorraga, hetketunnete haldamise ja enesele teadvustamisega, ilma et nende päritolusse oleks vaja sügavuti puuridagi.

Ega tglt mitte ükski inimene ei saagi mitte iial teada kindlalt, mida ta mõtleb, miks ta nii mõtleb ja mismoodi oleks kõige tarvilikum ja vähem ennasthävitav mõelda. Aga iga inimene saab natukene otsustada, et ta tahab just mingil viisil mõelda, sest see tundub talle tema enda ja ümbruskonna suhtes kõige vähem hävituslik.

Ja ilmselt võib kümme aastat täiesti tulemuseta üritada oma mõtteid juhtida, aga kui sa neid üleüldse ei üritagi juhtida, on veelgi väiksem tõenäosus, et asjale lõpuks pihta saad... Parem on midagi tulemusetult teha kui midagi tulemusetult mitteteha, tahan ma öelda. :)

Hulluarst ravib su sümptomeid. Selliseks jahumiseks on tõesti psühholoog. Ja nendega on nagu koeratreeneritega - kui ühega kontakti ei saa, vali häbenemata teine, kolmas ja kasvõi viies, sest see on ikkagi sinu elu, mida heal juhul rööbastesse (oi, kuidas ma armastan hauanalju! :P ) seada püütakse.

AbFab ütles ...

Ilmselt peaks mõtlema, et miks sa tundsid, et sa varem ei olnud teistele tähtis? Sul on ema, vanaema, sõbrad, kaks alaealist last... terve online tugivõrgustik. Mis sinu jaoks juhtuma peaks, et sa aru saaks, et sa ikkagi lähed neile korda?

Muide, see nüanss ka, et väga VÄGA hirmutav on suhelda lähedase inimesega, kelle puhul on teada, et tema heaolu sõltub otseselt teistest, st sinu suhtumine, huvi või mittehuvi võibki olla ta elu või selle lõppemise juures määrav. Mina nii ei tahaks, liiga suur koorem. Keegi ei taha.

Rents ütles ...

K.K.P.S. Teraapiat soovitasin ma selle pärast, et mulle tundub, et vvn ei saa tegelikult ise aru, kui ebanormaalne selline tähelepanuvajadus on ja kuidas see tema elu kahjustab. Savi muidugi, millest see tingitud on (kui sellele keskendumisest kasu pole), aga olemas ta on ja see on probleem, millega tuleks tegeleda, sest kui inimene sõltub AINULT välisest valideerimisest ja teda samal ajal eriti ei huvita näiteks see, et on olemas mingid inimesed, kes TEMAST sõltuvad, siis on ju natuke jama.

Anonüümne ütles ...

Selleks, et kellelegi tähtis olla, kasvõi korrakski, on suitsiid küll viljatu vahend. See läheb korda - ja paraku valusalt korda - vaid neile, kellele sa juba niikuinii tähtis oled. Need, kellele varem polnud, pigem distantseerivad ennast sinust veelgi. Lisaks sellele, et ei tööta, on suitsiid ka armetult ühekordne vahend. Tähtis olla ja korda minna saab inimestele hoopis muudel viisidel palju kestvamalt ja palju paremini ju. Aga nagu eelkirjutajadki ütlevad - ainult selle läbi oma väärtust tajuda ei ole hea mõte.

notsu ütles ...

mulle tundub see isegi vähem tähelepanu- ja rohkem tagasisidenäljana. noh, et kui puust ja punaseks ei tehta, siis ei ole tähelepanu justkui olemaski.

tähelepanu on muidu igast esinemisasjadega kerge saada. aga tagasisidenälja ajab see ainult suuremaks.

k.k.p-s ütles ...

Jah, püha suurkannataja imidž ei ole mõistlik. Selles osas oleme ilmselt siin kõik, k.a v.v.n ühel nõul.

V.v.n, ma loodan vähemalt, et sul on mingi kasu nendest kommentaaridest siin. Mingi mõtlemisaine näiteks. Või mingi loominguaines kuskilt pikema ringiga? Mingi lause nihutab mingi tunde millimeetri võrra teise kohta ja sealt hakkab midagi sellist hargnema, mida muidu ei oleks hakanud või oleks teistmoodi ja teisel ajal hakanud.

Oma mõtetesse kinni jääda on kuramuse lihtne, eriti depressiivsematel hetkedel. Siis on tõesti hea, kui mitmest küljest mitmeid arvamusi kaela sajab, sest siis saad neist valida sellised, mis on su enda omadega piisavalt lähedased, et mitte otse näkku virutada, aga piisavalt erinevad, et rööbastest (ei saa kohe ilma neid mainimata) välja loksutada pisut.

Sest me väime kõik ju natuke pingutada, et vahetevahel sinuga sinust rääkides tegelikult iseendaga iseendast rääkida. ;)

* Rents, miks ma äkki suurte tähtedega sul tekkisin? :D

Kaur Virunurm ütles ...

Aga kas sa ise tahad nöörist rääkida? Miks sa tahad nöörist rääkida? Kas sa tahad nöörist rääkida ka nendega, kellele sa ei ole eriti tähtis või kes sinu jaoks ei ole eriti tähtsad?

Meil kõigil on mingit sitta hinge peal. Küll oleme kellelegi halba teinud, küll on meile tehtud, oleme pikalt mingis jamas sitsinud või teisi sitsimas näinud. Ja see sitt on olnud sel hetkel meile KÕIGE OLULISEM, meie peakesed on seda hekseldanud päevade ja nädalate ja kuude kaupa. Seisad piimasabas ja mõtled "aga kui ma oleks sel hetkel talle öelnud nii, siis kas ta oleks reageerinud teisiti ja kogu mu edasine elu oleks olnud hoopis naasugune? aga kui ma oleks teinud seda? või seda? või seda? või seda?" - ja lõpmatuseni.

Kas inimesed tahavad neid KÕIGE TÄHTSAMAID asju jututeemaks hoida?

Ilmselgesti mitte, muidu kulgeks kogu meie elu möödunud või olematuid suhteid ja muud sitta lahates. Ja siis need teemad ei kaoks, vaid hõljuks musta varjuna meie peal meie elukeste lõpuni.

Õnneks on meil antud oskus nii unustada kui unustamist teeselda, me valime jutuks selle väheolulise ühise territooriumi ja sellest juteldes teeme SELLE tähtsamaks kui too kutt või rong või mis konkreetsel hetkel parajasti nööri aset täidab.

Nii et inimesed lihtsalt aitavad sind ellu tagasi, tähtsustades hetke või tulevikku, mitte möödunut.

Ütle aitäh ja mängi kaasa.

k.k.p-s ütles ...

Kaur, minu arvates on sul üks mõttekäiguviga.

Minu meelest KÕIK inimesed TAHAVAD VAHETEVAHEL sellest enda jaoks kõige olulisemast rääkida. Ja enamasti tahavad ka VAHETEVAHEL oma lähedaste jaoks kõige tähtsamast rääkida nendega. Aga see ebaõnnestub enamasti totaalselt, sest suhtlemine on kahe-/mitmepoolne tegevus ja väga harva tahavad kaks/mitu inimesest samal ajal samast tõsisest ja enamasti ebameeldivast asjast rääkida.

Anonüümne ütles ...

Eks vvn lõpetab suitsiidijutu ära siis, kui ta sellest ise on üle saanud.

Seniks teistele kannatlikkust.
Sõbrad on need, kes su kõrval ka sital hetkel ja su jauru ära kuulavad.

Rents ütles ...

Nojah, keegi ei tulegi ütlema, et "vaheta plaati", küsimus oli lihtsalt selles, et miks teised ise sellest ei räägi. Ei ole nende jaoks kõige intrigeerivam teema, selle pärast ei räägi.

B ütles ...

Tglt. vōib vägagi kindel olla, et kōik kes siin sōna vōtavad hoolivad vvnaisest ja ta ON OLULINE JA TÄHTIS ( mitte, et veidrused vōi ületamatu mōistatuslikkus nüüd alati andestatavate vooruste alla liigituks) Vaadake ise ja muidugu vvn vaadaku eriti tähelepanelikult kuidas inimesed tulevad siia kokku ja viitsivad temaga seonduva peale mōelda ja vōtavad aega neid ōigeid ja sobilikke sōnu otsida ja neid arusaadavalt reastada ja isegi veidi leebelt kritiseerida ja nōustada-soovitada jnejne.
Naine-naine millal sa mōistma hakkad kui palju sa tegelikult väärt oled...kui see ka pole oluline, mis siis on?

Anonüümne ütles ...

Seda ka, et vb ongi su suurimaks probleemiks liigne pohhuism iseasi kas see üldse kuskil kasuks tuleb ja vajalik on..

väga väga naine ütles ...

(suurim probleem ei saagi kasuks tulla ju.)

Muidu - mõtlen. Õudselt kerge oleks, kui oleks mingi arst, kes keeraks nuppu ja siis ma olekski normaalne. (mis see normaalne üldse on?)

Nii nõme on, juba neljat päeva väsin lihtsalt silmade avamisest ära, sest nii kahekordne on kõik ja nii vastik ka. Kas sellest tulenevalt või niisama. Loodan, et see läheb üle, aga keegi ei saa ju mulle lubada, et läheb ja on teatud kahtlus, et ei lähe.

Anonüümne ütles ...

Sõbrad kuulavad muidugi ära, kui sa ise tahad sellest rääkida. Aga sõbra asi on ka arvata, et lõputu keskendumine negatiivsele ei ole sulle hea. Ja sõbra asi on mõnikord valusastigi öelda, et su enesehinnang on hetkel ohtlikel alustel ja vildakas ning et sa ei oska enese tähtsust märgata nii, et see sind toetaks. Aga sõber olles on kuradi keeruline aru saada, millal tasub valusasti öelda, nii, et sellest kasu oleks, ja millal tasub lihtsalt veelkord küsida ja kuulata ja oma arvamus asja kohta enda teada jätta.

notsu ütles ...

igatahes on see kommentaarium siin kenasti tõestanud, et kui sa ise rääkimisega otsa lahti teed, räägivad ka teised nii, et suu vahutab.

Kaur Virunurm ütles ...

"mis see normaalne üldse on" - seda jah raske defineerida. Küll aga saab defineerida "vähem ebanormaalset", see näeks antud juhul välja umbes nii
- tegeleb vähem eneseanalüüsiga
- või üldse analüüsiga
- ei sõltu nende analüüside tulemustest
- vähemalt mitte niivõrd, et nööri vaja oleks
+ see üles-alla värk võiks veidi leebem olla.

Mitte et see sulle miskit uut oleks.

notsu ütles ...

ausalt öeldes, kui VVN viimati oma "üleval"-faasi kirjeldas, jättis see mulle mulje minu täiesti tavalisest olekust - kui mul parajasti miski asi tuju täiesti ära ei ole ajanud -, nii et mul tekkis küsimus, kas üldse on tegemist bipolaarsusega või lihtsalt depressiooniatakkidega normaalse olemise vahele.

jajah, oleme siin kõik harrastuspsühhiaatrid.

väga väga naine ütles ...

mhmh, mulle paistab ka nii - et mu "üleval" on täiesti ebahaiglaslik, siis ma olengi vähem ebanormaalne.

Aga teate... see sõprade olemus - ma püüdsin seletada, aga see vist ei jõudnud kohale. Et nad ... neid... ok, aus olles - neid ei ole väga olemas. Mu jaoks. Praegu.

Anonüümne ütles ...

VVN läks kindla peale välja. Vaevalt, et tähelepanust.

See "märka-märka-mind" teema on vististi eraldiseisev.

k.k.p-s ütles ...

ˇMul jälle on Kauriga eriarvamus. Nimelt see, et ebanormaalsus ja normaalsus on sellised kahtlased asjad, mida tglt väga määratleda ei saa.

Nii nagu keskmine tuleb kokku mõlemas suunas hälbimistest, nii see "normaalne inimene" on ka tglt alati mingis osas normist hälbinud. Ei ole võimalik olla igas küsimuses "normaalne". Neil "normaalsetel" on , tead, need Austria keldrid või siis 78 paari roosasid kingi või nõuavad nad oma lastelt ainult väga heade hinnete saamist või armastavad nad süüa põhjakõrbenud kaeraputru rääsunud searasvaga. Nobody´s perfect, tahan ma öenda. Ega "normaalne" ega "keskmine".

Ning ma pakun, et enamik meist tahaks olla keegi teine või olla mingis teises ajas või teises ruumis. Vahetevahel. Kes sagedamini, kes harvemini. Ja s.o ainult tahtmine, mitte ebanormaalsus. Pmlt inimene võib mõelda mida iganes ja unistada millest iganes, seni kuni ta sellega teisi ei kahjusta ja enesekahjustusega ise toime tuleb.

Ma valvasin tudengina Tartu Kunstimuuseumi näitust mingil suvel ja seal oli riidehoidjaks üks vana daam, kellel oli vahel suhtlemisvaegus ja tema lause normaalsuse kohta oli, et kui ise koos kellakäoga kukkuma hakkad, siis ei ole enam normaalne. :D

Meeleolu kõikumiste puhul on muidugi suurim jama enesehinnangu lennukaared, väärtusetustunne a la "ma ei ole normaalne". Ja siis ongi vaja neid eriti jõhkratest seatapjatest hulluarste, et mõista, et üldmassiga võrreldes oled sa väga kena ja puhas vanainimene, kelle mõtted ei ole üldse eriti imelikud ja kes on täitsa normi piires ega pista isegi nina käokellast välja. :)

Millal sa viimati konnakostüümis Toompeal Jeesukese poole hüüdsid? Ei ole teinud? Siis oledki normaalne, isegi kui see mõte kurvastav tundub ja tahaks kuidagi erineda ikka! ;)

väga väga naine ütles ...

(kui nad ei küsi mult midagi, see tähendab. Kusjuures täiega vastuoluline, aga neilt, kes umbes pöörasidki mulle tähelepanu pärast rongi, ootangi vähem igasugu küsimisi, nad ju ei saagi teada midagi must enne - aga mul on raske leppida nii sellega, et ma nagu ei olegi tähtis oma otsustega, kui sellega, et nad on minu vastu viisakad. Hoidmine ja hoolitsemine nagu läheb, aga viisakus... nad vist ei ole sõbrad siis? Vähemalt praegu? ma peaks kas üle saama või olema nagu enne ja mõlemad on võrdselt jubedad teed.)

notsu ütles ...

meenutan ikkagi seda, et siis, kui sinu teadvusse alles hakkas jõudma sündmus "käisin rongi all", olid nemad seda juba mitu kuud seedinud ja peale tuli juba uus tähtis sündmus "VVN võttis pildi ette". Teil on erinev ajaperspektiiv, see sündmus ei ole teil ühekaugel minevikus.

notsu ütles ...

ja see, kui sinu paranemine on nende jaoks tähtsam kui rongi all käimine, ei tähenda kuidagi, et sa ise oleks vähetähtis. ma saan muidugi aru, et romantilise kirjanduse seisukohalt on viimane igavam, aga elu ei ole romantiline kirjandus.

väga väga naine ütles ...

ma siin seletasin ühele ja võin ka siia kopeerida:
k: "kunagi nagu ammu, aga minu jaoks suht äsja, sest mu ajatunnetus on täiega vilets, oli mu jaoks leida rong kergem kui öelda veel kord selle mehe nime, kelle pärast. kergem oli leida rong kui õlg, mille najal nutta. Sest ma ise ka arvasin, et ma olen sellest üle.
Ja nüüd ma takkajärgi tahaks, et mulle öeldaks "tegelikult ma hoolin. tegelikult sa oleks mulle võinud öelda, kuigi ma mõistan, miks sa teisiti arvasid."
aga krm
ei ole nagu neid ütlejaid
ja ma olen sellest suht löödud.

Muidu - jaa, ma tean, et me ajaperspektiiv ei ole sarnanegi mitte, tõsi, vähem seepärast, et Neile on see palju varasem asi ka objektiivselt, ja rohkem seepärast, et mu ajatunnetus ongi vilets. Mu jaoks on eelmise juuni postitused hiljutised, ilma igasuguse irooniata. Veebruari omi aga ma ei mäleta vbla üldse. Need olid tähtsad sel nädalal, kui neid kirjutati, hiljem ununesid.

Kaur Virunurm ütles ...

Sõpru pole võib-olla olemas sama mõttekäigu pärast: "olen sõber - aga äkki armub ära - aga mulle ei sobi - ja siis jälle nöör. ei, ma pigem hoian distantsi"?

väga väga naine ütles ...

Vbla =)
Hakkaks seepeale kätega vehkima, et eieieiei, aga TÄPSELT selline hirm on küll ühel isasel sõbral.
Aga tead - esiteks ma olen hetkel väga vilets armuja.
Ja teiseks kehtib see, et ei küsita, nii kama, rohkem mu naissõprade kohta tegelt.

notsu ütles ...

mnjah, pmst saan ma sellisest tahtmisest aru. aga ma ei ole ka iseenda toetuse-tahtmiste täitmiseks paremat moodust osanud välja mõelda kui küsida. see on muidugi ebakonventsionaalne, ebaromantiline ja filmides ja raamatutes üldiselt nii ei tehta. Aga ühtegi muud moodust ei tule nagu pähe.

notsu ütles ...

sest inimesed ei oska mõtteid lugeda. vähemalt enamasti mitte.

või on siin praegu point hoopis selles, et seda nad peaks ometi teadma, kuidas filmides käib, sitta selle mõttelugemisega?

Rents ütles ...

Miks mina ei läheks iial ise õlga pakkuma - sest sa oled selline inimene, kes paneb vastutuse oma vaimse heaolu eest teiste õlule. See vestlus on selle ehedaks näiteks. Selle postituse ja kommentaaride sisu on "Tunnen end kehvasti, sest need teised ..." Ja mina ei taha seda vastutust kanda.

Ja see ei tähenda, et ma hülgaks oma sõbrad, kui nad hädas on. Mul on depressiivseid sõpru, ma olen alati valmis neid toetama. Aga nemad jällegi on valmis tunnistama, et NEIL on probleem ja nad otsivad abi (siit jääb mulje, et sina tegelikult ei otsi, sest tundub, et sul pole diagnoosigi, vaid niisama vahepeal guugeldad sümptomeid ja bipolaarsus kõlab ju vähemalt sama moekalt kui gluteenitalumatus).

Anonüümne ütles ...

Naljatilk. Lugesin kommentaare ja vägisi jääb tunne, et siin on vähemalt kümme inimest, kes oma hoolimist ja huvi väga selgelt välja näitavad. (Ja arvatavasti on juba selleski kommentaariumis veel vähemalt kaks-kolm korda samapalju, kes loevad, aga ei oska/taha midagi lisaks öelda.) Ja kindlasti loevad seda blogi püsivalt mitte ainult paarkümmend, vaid paarsada inimest ja nende hulgas on ka palju su sõpru, olen selles üsna veendunud. Ja ei loeta/kommenteerita mitte igavusest või uudishimust, vaid sellepärast, et läheb korda, isegi väga. No ja siis oled Sina ka siinsamas ütlemas, kuidas kellelegi ei lähe korda ;) Kui see poleks nii nukker, oleks see naljakas.
Alati ei väljenda inimesed oma hoolimist täpselt nii, nagu sina seda tahaksid. Võibolla nad ei oska, või ei tule selle peale või ootavad, et sa ise märku annad, mida sul vaja läheb. Aga ilmselgesti hoolitakse ikka. Selline dialoog: "keegi ei hooli!" "Me väga hoolime!" "Oh, keegi ei hooli" ei vii ka muidugi kuhugi ;)
Ma kohtan ühe oma väga vana ja hea sõbraga kord aasta või paar tagant - istume maha ja jätkame juttu, nagu oleks alles eile näinud. Tal on oma perekond, ta elab teises riigis, tal on teised sõbrad, meil on üksteise jaoks see üksainus tähtis ja oluline pärastlõuna mitme aasta tagant. Ja see on ka okei, see on täiesti-täiesti okei. Ma olen absoluutselt kindel, et mina hoolin ja et tema hoolib ja et me teeme üksteise maailmad rikkamaks. See on muidugi natuke ekstreemselt kauge sõprus, aga näitena hea küll. Ma arvan, et ka sinu sõbrad on samamoodi olemas ja hoolivad, neil on lihtsalt omad elud elada - nagu varemgi. Ja nad on väga õnnelikud, kui saavad seda sinuga jagada, kui on võimalik leida mingeid kokkupuutepunkte, et oma karusellilt hetkeks maha astuda ja sinuga juttu ajada või koos midagi teha. Ja sinu blogi lugeda, sest läheb korda, kuidas sul läheb.
On ju võimalik, et praegu vajad sa lihtsalt tavalisest niivõrd palju rohkem hoolimist ja tähelepanu, et see nende "tavaline tase" ei toida sind praegu. Siis tulebki lihtsalt öelda, et kuulge, praegu on mul rohkem vaja. Aga ehk tasuks kuulda ja märgata ka neid väga ilmselgeid märke, et täitsa palju hoolitakse ju? Eesti inimene lihtsalt ei väljenda seda ülearu verbaalvohavalt koguaeg  Nii, et järelikult on sul vaja lihtsalt usku, pimedat usku sellesse, et hoolitakse, sest see aitab ka siis, kui räägitakse üksteisest mööda või kui saadakse harva kokku.
K

Anonüümne ütles ...

Oimaivõi, kui keegi oleks öelnud, et ma soovitan kellelegi elus üldse kunagi pimedat usku ja seda peaaegu tõsimeeli, siis ma oleks talle sabaga oimukohale koputanud. Näed nüüd, milliste ekstreemsusteni see hoolimise värk võib viia..
K

k.k.p-s ütles ...

Ma muidu enamasti ei ole Rentsiga nõus igasugustel meeleolu ja muid peenemaid tundeid puudutavates küsimustes (sest ta on meeltülendavalt eluterve inimene, s.t tal puudub isiklik enda hulluna tundmise kogemus praktiliselt täiesti :D ), kuid praegu ma tõesti pakun, et su kere päästeti ära ja nüüd oleks aeg, et arstid su vaimlise poole ka ära päästaks. Näiteks su enda käest.

Ühesõnaga mine kokkulepitud ajal psühhiaatri juurde ja ära tee seal nägu, et sinuga on kõik korras, sest hoolimata sellest, et sa oled täiesti normaalne, ei ole sul hetkel kõik korras. Jala murdnud inimesed on ka normaalsed, aga neil ka pole kõik korras, vajavad ravi, kas tead.

Ja juhul, kui üritad jätta muljet, et kõik on ok, ei võida mitte keegi. Aga kui üritad jätta muljet nagu asjad on, võidad ise, võidavad lapsed, võidavad kõik need, kes sind sõbraks peavad, isegi kui sina nende sõpruses kahtled, vbl võüidab koguni Eesti kirjandus ja võidab isegi psühhiaater, kes ilmselgelt saab ju aru, kui jahud, et kõik on okei, et tglt ikka ei ole küll, kuid ta ka ei saa sul pead lõhki lõigata, tõde välja võtta ja sellest siis rääkima hakata.

Ahjaa, psühhiaater on arst, s.t kui sa tunned, et ta suhtub külmalt ja tegeleb vaid medikamentoosse poolega, siis see ongi tema roll meeleoluhäire ravis. Ülejäänud osad jagatakse psühholoogi/psühhoterapeudi ning patsiendi enda vahel.

väga väga naine ütles ...

Tegelt ma algses postituses ju sellest rääkisingi, et vbla tegelt hoolitakse, ma ei saa aru lihtsalt, küsige! Aga väga eneseõigustuse moodi sai see lause muidugi.

Muidu, kas see, et mul ON psühhiaater, ei ole kuidagi, äm, vihje, et ma teen midagi enda jaoks? Ma tegelt usun üleni (jee pime usk!) medikamentidesse, mis mul ka on, ja tunduvalt vähem teraapiasse, sest mu senised kogemused teraapiatega on täpselt need, et terapeut olgu targem kui mina ja öelgu mulle mingeid uudseid asju, siis miski toimib. Aga mu peas keegi ei kaeva ja kui ma ka väljendan jooksvalt ja ausalt, mis hetkel on, siis kui ma kabinetist väljun, on juba uus hetk ju. Et rääkimisega või kuulamisega minu juures väga midagi ei saavuta ja kuigi ma teen ustavalt ära kõik kodused ülesanded ja tahan siis kiitust, et olen nad ära teinud, ei ole ka neil seni mingit püsivat head mõju olnud.
Mu probleem ei ole selles, et ma ei TEAKS, et probleem on mu tunnetes, ma lihtsalt ei tunne neid - ömmm, õigeid? asju. Nii tarka terapeuti ma ilmselt ei ole kohanud veel, kes analüüsiks asju minust rohkem, mitte vähem.

k.k.p-s ütles ...

Kas isiksushäirete tuvastamise protseduur (kasvõi lühitestina) on sul läbi viidud? Said mingi kõlava skoori milleski? Sa ei pea meile ütlema, ausalt, aga ütle iseendale. :) Kui pole tehtud, siis avalda soovi, et tehtaks, vbl saad ise targemaks ja arst ka.

Sõpradega on tglt minu meelest nii, et neid on vaja isikliku turva- ja suhtlusvõrgustiku moodustamiseks ja kindlasti ei ole neid vaja iseendale ja teistele demomiseks, et "mu sõbrad taluvad mind, järelikult ma ikka NII halb ka ei ole."

Sõpradel on kalduvus ka tulla ja minna ning igavesi elukestvaid sõpru ei ole kellelgi vist väga palju. Nii et loogiline on, et kui istud suht maailmast irdunult, ringi ei laaberda, üritustel ei käi, isegi tööle ei saa, siis kaovadki need ära (vbl ajutiselt), kes on sinuga vähem seotud kui nende ülejäänud ümbritseva maailmaga.

Ja minu arust ei ole olemas õigeid ja valesid asju tundmiseks. Ausalt ei ole. Tunned mida tunned, just see ongi hetkel õige, sest need on SINU tunded.

Kas sa ei ole mõelnud, millest sa üleüldse moodustud (kui v.a füüsiline keha)? Minu meelest iga inimese hetkemina moodustubki enamalt jaolt teadmiste ja tunnete lademetest, mis on omavahel põimunult n.o sadestunud.

Mõte on nagu kirjandusteos - teda ei ole päriselt olemas, ta on olemas ainult tegutsemise mõjutaja ja uute tunnete allikana. S.t nii nagu kirjutada võib ükskõik mida, nii võib ka mõelda ükskõik mida. Kui pärast teed objektiivse korrektuuri...

Mõtete seas ei ole õigeid ega valesid. Vbl on maailma poolt aktsepteeritavad ja mitteaktsepteeritavad mõtted. Või mõtted, mille suhtes inimene ise end abituna või häbistatuna või kuritegelikult tunneb. Aga need on ikkagi ainult mõtted.

Kuule, anna andeks, et ma sellest siin justkui oma blogi olen juba teinud ja vahtuan nagu pidur ja tropp nendel teemadel, mida ise mõtlen, mitte nendel, mida sinu teemadega haakuda üritades peaksin mõtlema. S.t mõtted võivad õiged olla, aga koht on vale. Juhtub ja maha ka kustutama ei hakka enam.

Anonüümne ütles ...

Jah, rääkisid küll :D

Nii pikas kommentaariumis lähebki fookus natuke ära ja on oht hakata vastama jutule, mida inimesed arvavad sind rääkivat ;) ja see irdub üha enam algsest. Ma arvan. Aga mu kohmakas sõnum oligi ehk selles, et - jumalast õige, et sa ütled, mida sul vaja on. Nii saavad inimesed, kes tahavad aidata, mingil määral muuta oma käitumist (kuigi paljud selgitavad siin täiesti tabavalt ka seda, miks see raske on). Aga LISAKS võiksid Sa suunata seda pimedat usku ka selles suunas, et usaldada, et hoolitakse. Ka siis, kui ei küsita. Ja lugeda neid hoolimise märke (noh, nagu blogi loetavus ja kommentaariumi pikkus ja selle diskussiooni isiklikkus ja...), mida su ümber on kilodes ja mis on ehk pisut teises formaadis kui sa ise ootad? Äkki on sellest ka abi.

Või noh, kui ma teaks, millest sellistel puhkudel konkreetselt abi oleks, siis ma oleks vist juba rikas ja edukas...

Aga teraapia ja tarkusega on jah see jama, et kui tark ja teemadega kursis ja analüüsivõimeline inimene vajab teraapiat, siis on see terapeudile tohutu väljakutse. Mu enda kogemusest - niikaua kuni ma lasin oma mõistusel lobiseda, leidsin ma, et kõik terapeudid on lollid/süvenematud/niisama tohlakad. Asi hakkas paranema siis, kui ma mõistusele musta räti peale viskasin ja tunnistasin, et ükskõik kui osav autopsühholoog ma ka ei oleks, asjad on endiselt pekkis ja järelikult see hardcore eneseanalüüs ja terapeudist targem olemine lihtsalt ei aita, tuleb proovida teistmoodi. See, kui ma oma peas ei vaidlustanud terapeudi öeldut, aitas - natuke rohkem. Veel rohkem aitas, kui leidsin ühe vana-targa-naise tüüpi terapeudi ja siis sain lubada mõistusel natuke kalevi alt välja ka piiluda, ilma et ta oleks asju ära ratsionaliseerides neid rikkunud. Ma ei oska öelda, kas see ratio vaitsundimine on mingi universaalne abivahend, mulle lihtsalt natuke aitas. Aga asjad ei olnud väga hullud ka, nii et võimalik, et ma oleks võinud endale kasvõi tomateid otsaette litsuda, ikka oleksin aja möödudes jälle happy-go-lucky edasi?

Igatahes on see, et sul on psühhiaater ja rohud ja harjutused ja asjad, äärmiselt äge. Pea vastu :)
K

Anonüümne ütles ...

Mens sana in corpore sano. Haige inimene vajabki rohkem tähelepanu kui terve. Haige inimene on tihti pahur, tujukas, nõudlikum teiste suhtes kui tavaliselt. Piisab sellest, et tunned ennast haigena ja on ebakindlus tervenemise suhtes, kui tuju lähebki ära.

Terved inimesed hoiavad suht vaistlikult haigetest eemale, haigustest ei taheta rääkida, kui ise parajasti pole samas olukorras. Sest rääkida haigusest ja surmast on tunnistada, et see võib tabada meid kõiki, igal hetkel. Keegi pole kaitstud. Ebameeldiv meeldetuletus.

Teine asi on see, et haigus tähendab nõrkust. Nõrkust aga kardetakse, mingi ürgne mälukild ütleb, et nõrgad süüakse ära, nad on vaid koormaks kogukonnale. Rääkida nõrkusest on sama kui tunnistada, et seda teatakse-tuntakse, ollakse isegi ehk kogetud. Ollakse isegi vahel nõrk.
Egole niisugune vigade tunnistamine ei meeldi.

Nii et mängime aga edasi täiuslikku maailma, kus keegi pole kunagi haige ja surra tohib vaid äärmisel juhul vanadusse ja siis ka rahulolev naeratus näol.



väga väga naine ütles ...

Millal siis on aeg öelda, et noh, nüüd on kõik selle haigeolemisega, nüüd on valmis, rohkem ei tee? S.t. jaa, ma olen katki, aitäh, siiralt - aga millal ma siis ei ole?

Anonüümne ütles ...

Kaks võimalust. Esimene, et paraned reaalselt (käsi ei värise, topeltnägemine asendub endisega jne) ja tuju läheb paremaks. Teine, et neuroloogilised nähud jäävad, aga harjud nendega niivõrd, et sellest saab uus normaalsus, ei lase enam ennast neist segada ja...tuju läheb paremaks, kuna ei keskendu enam haigusele. Siis ongi kõik selle haigeolemisega.

Kas nt puudega inimesed on katki? - Vaid siis, kui tunnevad end katki olevat.

Ja kes ütles, et harjumine uue olukorraga peab minema kiirelt? Et aksepteerimine end uuena võtab vaid pool aastat? Äkki hoopis seitse? Ei kannata välja? Aga mis muud valikut sul ikka on?

Anonüümne ütles ...

Mingi paralleel tekkis Vietnami sõja veteraniga: Surmaga nii sinasõbraks saanud, et ei suuda enam tavaellu tagasi tulla. Vaatab naist/lapsi kui tulnukaid teiselt planeedilt. Igapäevaelu pisiasjad tunduvad mõttetud, lausa tülgastavad.
Ja mõnel neist pole jalga. Või kätt. Poolik inimene? Rehabilitatsiooniprotsessis tehtud edusammude üle ei saa ka nagu päriselt uhke olla, sest mingid sõjavastased nimetavad kangelase asemel hoopis tapjaks - "Mis sa sinna sõtta siis ronisid? Vaata mis sa teistele tegid! Said nüüd mis tahtsid..."

Anonüümne ütles ...

AWwwww kahele wiimasele :)

väga väga naine ütles ...

Jaa. Awww. Mulle meeldib endast mõelda kui millegi vapraga analoogilisest, kuu peal käimine või Vietnami sõda või...
Aga küsimus oli tõeline. Et ok, heal juhul on mingi füüsiline paranemine teema. Jaa, selle ma võtaks.
Aga mul üks palatinaaber nt oli seal haiglas periooditi üheksandat aastat ja nägi ikka veel kasu.
Üheksandat
aastat.
Ja noh. Nii kaua paranedes peab ikkagi otsustama ühel hetkel, et nüüd sean oma elu jooksva olukorra järgi, kohanen ja olen nüüd nii.

Anonüümne ütles ...

Sa oled kindlasti selle peale mõelnud - kuna meditsiin on nagu sinu asi ka ja sulle vist meeldib inimestele oluline olla ja korda minna ;) - et kas sellises formaadis oleks huvitav/motiveeriv/mõttestav saada piisavalt jalad alla, et hakata toetama neid, kes sama asja üle elavad, aga on kõvasti sandimas seisus kui sina? Kuskilt lugesin kogemusterapeutidest (oli vist selline termin). Lihtsalt mõte.
K

väga väga naine ütles ...

Kusjuures ei ole =) Mis on seda iroonilisem, et mu kursusetöö, eeldatav lõputöö (mis on parandatud
kursusetöö + 2 peatükki) oli teemal "Kogemusnõustaja kaasamise võimalustest õendusabis".

Anonüümne ütles ...

Iroonia on omal kohal. :D Praktilise inimesena tundub mulle samas, et kaks kärbest ühe hoobiga siis ju lausa.
K