esmaspäev, 25. mai 2015

Vaba aeg

Olen jõudnud sinnani, et mulle meeldib vaba aeg.

Enne (s.t. mitte enne rongi, seda ma ei mäletagi, kuidas siis oli, vaid nt kolm nädalat tagasi) tegin ka kõik kohustused ära niipea, kui sain, aga see umbes oligi päeva mõõt. Kui vahepeal ei jaksanud (kas viitsimise ja jaksamise vahel on vahe?), puhkasin loomulikult - ja magamaminekuks sain siiski kõik tehtud.
Nüüd teen kõik ära, niipea, kui saan, ja tekkinud vaba aega naudin. Või noh - kala näoga seina jõllitamine on ju ka nautimine, eks ole, kui sellega kaasneb hea tunne teemal "kogu lugu, nüüd ei pea enam midagi"? Sest ma ei teegi midagi selle vaba ajaga, lihtsalt istun või laman, täpselt nagu varem puhateski, aga saada aeg vabaks on tähtis asi mu vaimu jaoks. Puhkus näib kuidagi parem.
Iga tehtud asi on samm lähemale selle müütilisele "vabale ajale" ja seega tegemist väärt.

"Peab" annab päevale vormi mu arust? Nojah, annab. Kuid ma pean tegelikult nii palju, kui mõtlema hakata! Mingi arv trenniliigutusi ja mingi arv liigutusi, et õues käia, üks saadetud mail või avaldatud võrgupäevikupost, hommikul üleskirjutatud unenägu (täna näiteks nägin, et olen kuskil koolis ja sealt minemasõitmiseks oli vaja laeva - kai ääres aga, kust laev minema pidanuks, polnud midagi. Küll aga oli mingi laevakujuline kalju lähedal ja imede ime, see kivist paatmoodustis püsis kontrollimise käigus isegi veepinnal! Ronisin siis sinna peale, loksusin natuke edasi - kuid seepeale kadus jõest vesi ja ma kihutasin oma kivist laevakujulise kaljuga kuivadest koskedest alla, püüdes nendesse elu eest vett kujutleda. Jep, alateadvus on IKKA lame), ravim, eile voodis paika pandud tehtavad asjad - ja kokku saab neid "peab"-asju nii palju, et "vaba aeg" on korraga teema taas.
See on üleni mõnus tegelikult: areng, jee, midagi tahta, jee, teha millegi nimel (no näiteks et asjad oleks tehtud =P), jee.

Kuid paneb ka mõtlema, kas ma üldse teismoodi oskan, kui kohustusi luues ja siis end nendest välja võideldes. Et niipea, kui tekib mingigi ajataju, sünnib kohe ka vaba aja taju, kusjuures tegelikult ei nõua mult keegi peale mu enda midagi ja kogu aeg võiks olla vaba.

Huvitav. Tegelt - kas ajataju ja vaba aja taju on teineteisega lahutamatult seotud? Et kui on aeg, tekib varem või hiljem ka mõte "seda aega saaks paremini kasutada võibolla?" aga kui aega pole, on vaid igavene praegu, polegi midagi muud?

5 kommentaari:

k.k.p-s ütles ...

"Kuid paneb ka mõtlema, kas ma üldse teismoodi oskan, kui kohustusi luues ja siis end nendest välja võideldes." Miks sa peaksidki oskama elada kellegi teisena kui iseendana? :)

Hea on küll osata paigutada end teiste inimeste vaatepunkti ja vahel sealt vaadata ning maailma hinnata, kuid üldse ei ole vaja elada kellegi teisena. Kui su pärismina põhjustab sinus rahulolematust, siis on eneseteraapiana palju kasulikum leida need punktid, millega sa oled rahul ja arendada neid ning kui ei ole just otseselt mõrtsuklikke või hävituslikke kalduvusi, siis need omadused, mis iseendale väga ei meeldi, lihtsalt enda poolt ignomisele suunata. Vahel muidugi tõusevad pinnale, aga vahel on neid ikka lihtsam üle elada, kui pidevalt ennast mitte aktsepteerida. ;)

Kerge öelda, raske teha! :P

väga väga naine ütles ...

Ma mõtlesin eile vastata, aga ei suutnud. S.t. ma teadsin küll, mida tahan öelda, aga ei suutnud formuleerida, sest olin lõunaunest hoolimata kuidagi hirmus väsinud.
Varahommikune väljaminek läheb nende asjade kilda, mis ekstra väsitavad selgesti.

Tähendab, kui ma oleksin loomuomaselt selline usin, ilmselt ei peaks seda üldse mainimisväärseks. Sest miks ja kuidas muuta seda, mis on loomulik, eks ole. Mul pole erilist entusiasmi muuta ka seda üles-alla käimist, kuigi see, kes arvas (vt. nt. Spike'i seeriate lõpus), et parem valu kui tuimus, ei olnud ilmselt valuga kokku puutunud piisavalt. Aga ma olen sellega kogu elu harjunud ja see, et üks "alla" oli pikaajaline ja tõi kaasa suht fundamentaalsed tulemused, on hädavaevu mingi argument.
Aga tubliks ja usinaks olen ma end harjutanud, et loomuomasest laiskusest üle saada, ja see tegelikult ajab mu segadusse. Et mis mõttes ei pea midagi, mingeid vabandusi ei ole vaja, kui ise seatud kohustused täitmata jäävad, kogu aeg VÕIKSKI reaalselt olla vaba. Mu oskus vabandusi leida (ajukahjustus, mhmh, on jumala hea ikka, mis siis, et tõsi) või ka muidu põhjusi asju edasi lükata, korraga üldse ei loe ja sellest pole vaja seega ka üle olla - aga ma olen ikka. Sellest üle.
Ja SEE on imelik.

k.k.p-s ütles ...

Kusjuures vbl on üles-allatel ning endale kohustuste seadmistel seos.

Mina olen märganud, et allalangused (ok, mul üleskiikumisi ei esine, s.t natuke esineb neid igaühel, sest ega keegi ei saa kogu aeg ühe ja sama meeleoluga olla) on seotud ka vähese aktiivsusega. Ja lisaks sellele seosele, et mõõnaperiood tekitab suutmatust ja viitsimatust olla aktiivne, on ka vastupidine nähe. Aktiivne enese rakendamine erinevatesse tegevustesse ei lase mõõnal laekuda. Piisab molutama jäämisest ja puu taga hiiliv masekas võib hakkata koonu välja torkama. S.t mina võin hakata seda väljavilksatavat koonu märkama. :P

Nii et kui sa suudad olla inaktiivne ja põdemata mittemidagi teha (vs mittemillegi aktiivsele tegemisele = asendustegevuste leidmine :) ), siis mulle tundub see päris hea, isegi kui oli vaja kõmakas vastu pead saada selleks. :P Mitte et ma nüüd seda kõmakat hankima läheksin...aga kas sul on kahju või? Tõesti on või? :O

k.k.p-s ütles ...

"Hakata" käib ikka minul ka tavaliselt ühe "k"-ga. :)

Aga täpsustuseks veel seda, et see koon seal põõsas on tglt iseenda peegelpilt. Ja enesehinnang on see, mis sellele peegelpildile vahel vuntse ja vahel sabu ja sarvi ja mürgihambaid külge kleebib. Mul teeb ta nägu pähe ja kleebib blonde lokke üliharva, aga tundub, et mõnedel kogu aeg või üsna tihti vähemalt. Ma olen suht kindel, et see puutagune "peegelduskoll" on meist igaühel, kes just päris vaimunõder või analüüsivõimetu ei ole. Ja vbl on nendel ka.

Ja vaba aeg on minu arust see kaltsukene, mis selle põõsapeegli pealt tolmu ja udu pühib. Kui on kogu aeg tormamist, siis on ka tolm pühkimata ja ei märka, kas koll on üldse olemas ning on tal vinnid või on puuderkreem näkku mätsitud. Aga kui tuleb vaba hetk, siis see tõmbab kohe peegli klaariks. :P

väga väga naine ütles ...

Mul on ravimid selle väljavilksatava koonu mittemärkamiseks.
Psühhiaatri sõnul on nad terveks aastaks. Vbla õpin masendust mitte märkama ka vabal ajal selle aja jooksul.
Vbla ei õpi ka.