reede, 16. oktoober 2015

Sõltuvus

Vaata, tegelikult kogu aeg põdesin, et mul pole piisavalt huvi teiste inimeste vastu.
See ei ole mingi Pärastrongi-värk, mind juba varem ei huvitanud paljud asjad, mul hakkas igav, miks üldse rääkida, kui midagi huvitavat teada ei saa ega väljendada ole?
Aga kuidagi inimesed ikkagi suhtlesid ja suhtlevad neil igavatel mitte-teemadel nagu ilm, tervis ja päevasündmused, niisiis pidasin end imelikuks, puudega ühikuks, kes lihtsalt ei tunne huvi teiste vastu nii palju kui võiks.

Nüüd võin rahuga kuradile saata =) Mul ongi nüüd teistsugune vaade elule. Et vbla on täid, ei ole üldse erutumise teema, sest täid on nii väike probleem elus, et lihtsalt naera.
Või noh. Tegelikult ei viitsi isegi naerda. Nii tühine asi.
Samas ma nagu saan teoreetiliselt aru, et uue kallima leidmine-otsimine, lapse kooliminek, kolimine või töövahetus on inimese elus suure tähtsusega sündmused ning pingutan, et neile rohkem tähelepanu anda. Minu jaoks on need sellised poolläbipaistav sündmused, midagi, mida teadmiseks võtta, aga mitte midagi, mille teemadel erutuda. Peab hästi kirjeldama, et ma kaasa elaks =)
Ega need mulle ka minu elus mingid tähtsad teemad ole. Kolimine võibolla oleks, põhiliselt läheks korda ebamugavus seejuures. Aga siis oleks kolinud, rahu settiks ning rohkem sellest ei mõtleks. Teine koht, suur asi küll.
Neid asju, mille ebamugavus jätkub pikemat aega, on vähem.

Kuigi just täna, vaatades Poeglast enne kooli kempsuukse taha kadumas, mõtlesin, et titt on lahe küll - aga siis tuleb aastatepikkune periood, mil lapse potilkäimine on minu asi, kogu aeg on ajus tema viimase eritamise aeg ning küsimus, kas on juba hetk uueks, ning emake maa küll.
Küsimus pole selles, et vastik oleks, küsimus on selles, et mina vastutan, mu ajju mahuks kohe vähem asju, kui oluline osa sellest oleks lapse potilkäimisega hõivatud.
Võtaks automaatselt kohe mitu lusikat ära, onju.

Seepärast arvasingi, et väike laps = minu vastutus. Suurem laps = tema enda oma. Ta tegeleb oma potitamise ja tühja kõhuga ise.

Aga natuke häirib suhtlemist see, et mulle ei ole teistele olulised teemad ka enam eriti olulised. Põnevam on mingi ammu surnud roomlase-barbari saatus kui teise töökoha juurdevõtt inimesel mu ees.

Olgu, sõltuvusest siis.
Seda olen juba lähiminevikus väljendanud, et usun nüüd inimeste kui võrgustikku sisse mitte "oh-ma-kehv-mul-on-vaja-ikka-vajalik-olla", vaid tõsiselt ja "nii-ongi-normaalne" -võtmes.
Kui mul on abi vaja, aidatakse. Ma ise aitan kõiki, keda suudan, nii palju, kui suudan. Me oleme üks. Kui kellelgi on halb, on ta mina. Kui kellelgi on hea, on ta mina. Kui kellelgi on mida iganes, on ta ikka mina.
Võibolla ei olegi inimkond tähtis, loomkond tähtis, üldse elu oluline. Aga see on kõik, mis meil on.

Ja siis on armastus. Selle definitsiooni võtsin omaks, et armastus on, kui sa ei saa võibolla midagi kaua aega selt inimeselt, aga ta kannab su jaoks väärtust sellest hoolimata. Ta võib olla sulle täiesti kasutu, ikka on tähtis. Ikka on osa su võrgustikust. Sellepärast nutetakse neid taga, kes on kaua haiged olnud ning siis surevad, sellepärast on valus mõnest ilma jääda, kes sind kaua aega väärkohelnud on - sest kunagi oli aeg, kui ta andis sulle ja sina talle ning sidemed, mis siis sõlmiti, on sulle oluliseks saanud.
Võrgustiku osa.
Sõltuvus.

Ma usun sõltuvustesse nüüd suurema kirega kui iial. Mingid asjad, mingid inimesed meeldivad, kuigi neist pole kasu. Kui on kasu, on mitmekordne sõltuvus, aga kui pole, on midagi ikka.

Kunagi kirjutasin sellise luuletuse:

Palve

Mulle meeldivad sõltuvused.
Mida rohkem, seda parem.
Iga pidevnauding, iga vajadus,
mida täita,
kisub mind eemale tõe teelt,
enese tundma õppimise rajalt;
eemale aususest,
puhtusest.

Sest teate, mida ma näeksin,
kui sõltuvused mu samme ei seaks,
kui mu silmad oleksid neist pimestamata,
kui sõrmepaksune pruun kohvi-šokolaadi- ja tubakakiht
mu tundeid ja mõtteid ei kataks?
Mida ma näeksin,
kui vaataksin end sirgelt, selgelt ja otse?

Mitte midagi.
Mitte midagi ei näeks.
Vahest ehk kerge läigatus annaks märku,
et õhu ja õhu vahel midagi – siiski – vist – paistab?
Inimene on nii väike.
Mina veel väiksem, veel õhem,
veel olematum
kui sina.

Ja selle tõe eest,
selle tühjuse nägemise eest,
oh sõltuvus,
kaitse ja kata mind!

3 kommentaari:

ambr0sius ütles ...

teineteisega
täidame tühjust endas
kuni jääme täis

Jar ütles ...

See on mulle tuttav tekst. Nüüd ma saan aru, miks ma ikka ringiga su blogi juurde tagasi ronin. Mitte peamiselt seetõttu, et sa oled hästikirjutaja. Vaid ilmselt isegi rohkem seetõttu, et me tunneme sarnaselt. Ma võinuks su postituse ise kirjutada. Mind väsitab inimsuhetes tühisuste tähtsustamine. Ja paneb ahastama tähtsate teemade puhul oskamatus asjast rääkida; põgenemine ja julguse puudumine tähenduslikel hetkedel. See on nii väsitav, et ma ise ei viitsi elada. Löön käega, et millestki pole nagunii tolku ning seetõttu võin ma ju samuti tühisusega tegeleda. Seetõttu on mul enamasti inimestega igav ning üksinda põnev. Introverdi introvertne maailm.

väga väga naine ütles ...

Mul on nii hea meel, et siin on midagi sulle!