neljapäev, 29. detsember 2016

Vastutuse võtmine

Jesver, küll on ikka inimestel raske oma elu elada, ikka on vaja pooli võtta!
Kusjuures mul ei ole midagi blogijate vastu, kes oma arvamust avaldavad, mul on midagi pahurate kommenteerijate vastu. Täpselt nagu minu arust ei ole ei Trump ega Kunnus otseselt jäledad, vaid inimesed nagu kõik, ses asjas nõmedad, mõnes teises mitte - aga et on nii palju inimesi, kes Trumpi presidendiks valisid ja Kunnuse naiselöömist õigustatavaks pidasid, on jube.
Inimesed! Uluks nende pihta, aga ega see neid muuda. Oleksin lihtsalt veel üks neist pooli võtvatest.

Nii, nüüd on malluka koera teemadel kõneldud.
Aga see haakus ühe teise asjaga ning võibolla tuleb sest kõigest kokku mingi laiem teooria. Vaatab, mis läbikirjutamine toob.

Loen ikka seda "Hullult õnnelik" raamatut.
Natuke häirib, kuidas mu lugemiskiirus nüüd aeglane on, aga mitte väga: ei ole nii, et mul lehekülje läbimiseks oluliselt rohkem aega kuluks. On hoopis nii, et väsin palju rutem ära ning kui jaksan järjest üle 40 lk lugeda, peab ikka VÄGA põnev olema.
Aga et mulle põnev olla, peab raamat oluliselt hea olema.
See viimane vist pole rongiga põrkumise, vaid lihtsalt vanaks saamise tulemus. Lapsena võisingi lihtsalt riiulist raamatu võtta ja kui süžee oli (leidus ka neid teoseid, millel polnud ei läbivaid tegelasi ega lugu, need kui "igavad" praakisin juba tollal välja), lugesin läbi. Aga nüüd hakkab mul igav, kui raamat pole hea. Isegi "noh, enam-vähem" on pingutav ning "Hullult õnnelikuga" paistis täpselt nii minevat.

Polnud jäle raamat, aga phmt räägib üks oma elust erinevate vaimsete häiretega, eriti depressiooniga, olles samas kirjanik, ema ja naine. Räägib kohati eneseirooniliselt, vahepeal naljakusi kas punnitades või käisest puistades; mulle igatahes tunduvad need kohati kunstlikult tekitanuna.
Nagu dohh. Ma võin selle asemel ju oma võrgupäevikut lugeda - kusjuures minu enda arust on see parem lugemine pealegi.
Miks see raamat pole?! Aa, liiga palju lehekülgi.
No hea küll.

Leheküljeks 190 olin "Hullult õnnelikule" juba peaaegu alla andnud. Miks lugeda, kui see mind ei targemaks ega õnnelikumaks ei tee?! Ei ole halb, ent nii hea, et puhast rõõmu pakuks, ammugi mitte.
Aga no natuke veel, enne kui pooleli jätan.
Ja jõudsin leheküljele 196.
Seal räägiti sellest, kuidas ühel vastuvõtul pakuti suupistena külma gazpacho suppi. Amps suppi ühel lusikal ja siis jäid inimesed nende lusikatega kipu, sest teenindaja oli juba kadunud ja külalised lusikaga käes olid olukorras, kus lusikat pole kuskile panna.

"... Nägin üht naist minutikese ootusärevalt ringi vahtimas ja kui ta taipas, et keegi ei tule lusikale järele, kehitas ta õlgu ja viskas selle basseini. (...) Tolle lusikaheitega teatas ta kogu seltskonnale: "Kui sina ei hoolitse oma pasa eest, siis mina selle eest ka vastutama ei hakka.""

No lusikad on mulle niigi armas teema, eks ole. Mul tuli juba "appikuilahe!"-tunne. Aga edasi läks veel selgemaks.

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."

Nagu. Nagu. Nagu nii täpselt mõtteviis, mida olen püüdnud endas välja arendada.
Ikka komistan sellelt rajalt vahel kõrvale ja üritan teiste eest vastutada, ent kui tunnen end halvemini-väsinumalt-lihtsalt-ei-jaksa-mana, tuleb iseenesest meelde.
Ei tasu teiste eest vastutust võtta, mul on omaenda jamadegagi piisavalt tegemist.

Vat siis, milleks on hea vahel väsinum, jõuetum, haigem olla. Sedasi püsib meeles, et teiste eest ei tasu vastutada!
Ning siis jääb vaid hea tunne lugeda kõikvõimalikke kaebusi teemal, miks see või too ikka sedasi käitub ja kuidas ikka inimesed teistega üldse ei arvesta. Pohhui, mida teised teevad ja mõtlevad, mul on oma asjadega piisavalt tegemist!
Ei suuda terve maailma eest vastutada. Elagu ise, nagu oskavad.
Mis neile võibolla kohati ei meeldi, mida mina teen?! JAMA KÜLL! See ei ole minu, vaid nende probleem. Lahendagu ise.

Kuidas keegi oma koeri-lapsi-kaasat peab, ei ole minu asi, kuni ta neid otseselt ei peksa ega väärkohtle. Kuidas keegi tunneb end, kui tema alloleval rõdul suitsetatakse, või miks ta võõrad autod kinni pargib, ei ole minu asi. Mul ei ole autot, ei oska isegi juhtida (muide, mu lõputu lõbu koht - läheksin ilmselt juhilubade taotlemiseks vajalikust arstlikust komisjonist ludinal läbi, sest nägemist kontrollitakse seal ühe silma kaupa ning üks silm kinni, näen teisega päris täpselt), ent muretseda, kas kõik ikka teevad kõike kõigile parimal moel, võib lõputult.
Võib.
Aga ei tasu.
On teemasid, millega tegelen, sest olen sedasi valinud, kuid tegeleda kogu maailma kõikide teemadega ... vähe väike ei ole üks inimene selleks v?
Minna leili ning valida pooli pisiasjus, mis sinu vastutada pole, on lihtsalt jõu kulutamine. Kui seda on üle, olgu, kulutatagu kuhuiganes. Aga enamasti meil ei ole jõudu üle.
Miks siis nii teha?

teisipäev, 27. detsember 2016

Aastakokkuvõte

No ma teen ka aastat kokkuvõtva postituse =)
Jälle.
Kunagi ei taha seda enne kui kas detsembri päris-päris lõpus või üldse jaanuaris, sest muidu aasta ju veel kestab ja poleks aus osa temast lihtsalt välja arvata. Lisaks olen korduvalt ja korduvalt avalikult asju ilustanud - mitte teiste jaoks, on lihtsalt olnud tunne, et vaadata asju positiivsemalt muudabki mu elu paremaks ja ilusamaks.
"Väga ilus ja jõuline aasta oli" võis näiteks võrduda "oli tippe ja oli kuristikke, tohutu sügavaid ja laiu kuristikke - aga no oli ju tippe ka!"
Kokkuvõtted, puha vaatenurga küsimused. Ma üritasin vaadata positiivselt.

Teisiti öeldes: mul oli halb, aga mõtlesin, et võiks ju veel hullem olla, ning sõnastasin asjad paremini, kui olid. Ja kuhu see mu viis? Tegi asjad paremaks v?

Nüüd püstitan omaenda veel asutumata koolkonna teesid =) Täiesti uudsed =)

* Ära kannatada ei tasu, tasub vastumeelsele vastu hakata või muul moel vastikuste vastu võidelda.
* Midagi ei pea.
* Sina oled omaenda kõrgeim seadus. Mina olen omaenda kõrgeim seadus!!!
* Kõik muu on pohhui.

Nii, aga aastast mingi jälje jätmine ikkagi.

Poglapse lemmiksõimuväljend: "Purjus sitikas!"
Veel lahedam on väljend mitmuses - mitte "Purjus sitikad!" vaid "Purjusitikad"!

Hankisin kõvasti uusi kleite.
Enne kandsin ka palju kleite. Nüüd enam naljalt muud ei kannagi. No kui TÕESTI ei viitsi külmal ajal sukkpükse jalga vedada või kui on jooksmaminek, tulevad püksid. Aga kleidid on nii toredad! Maani kleidid ja minikleidid. Pikkade varrukatega ja varrukateta, sametist, viskoosist, linast, puuvillast, siidist, kõikvõimalikest segudest ... ainult puhas kunstmaterjal pole väga asi.
Üleni musti kleite pole mul ühtegi. Must lihtsalt pole minu värv. Lisandina täiesti kombes, aga põhivärvina? Nääääh.
Tõsi, see pole just selle aasta eripära, et mulle must teema pole - aga arvan, et olen sel aastal oma kleiditagavara poole võrra suurendanud. Jõulukingitusteks võtsin ka teistele kleite ja vaid suurte raskustega hoidsin end tagasi kõigile tuttavatele naistele kleite kinkimast.

Tütarlaps on nii kirglik jaapanifänn, et kui ma poleks varem näinud seda teismeliste tüdrukutega juhtumas, vist ei mõistaks. Aga nüüd mõistan.
Sakura on lemmikkleidipilt, origami, animed, tee, jaapani köök, mangad, vähem on rohkem-stiil. Kuna ta on nii palju animesid vaadanud, saab ta jaapani keelest ka juba üsna hästi aru. Rääkida (või, jumalad hoidku, kirjutada) ei oska, ent aru saab.

Last ikka ei algatanud keegi mulle. Olen nüüdseks natuke mures, kas ma ei peaks siiski konventsionaalsemat meetodit kasutama, kui küsida väga toredadelt meestelt, kas nad vast teeks, mh, ah?
Aga ma ei taha!
Ja ma teen, mis ma tahan =)
Olen hästi kaua arvanud, et peaksin ikka maailmaga paremini sobima ja sobituma, vähemalt veidi "nagu kõik" olema. Jaa, ma loen praegu jõulukingina postiga tulnud raamatut "Hullult õnnelik". Autor räägib seal oma elu paljudest veidratest joontest, mis minu ellu ei mahu (näiteks pole ma kunagi topiseid kuidagi huvitavaks pidanud, muretsenud oma laste pärast, kui reisil, ega loomaaia prügikastis sobranud), aga mis on peamine, mida mina seal näen?
Raamatu autor on abielus 20 aastat juba ning ikka sallib oma meest ja vastupidi! Selgelt on ta niisiis normaalsem kui mina!
Aga teistega sobituda püüdmine ei teinud mind õnnelikumaks. Enam ei üritagi.

Et "Tänapäev" mu romaani ei hinnanud, jääb ka minuga. Kolmas kord veel ja siis tõmban nende võistluse oma ajus maha kui koha, kust võiksin feimi ja sulli teenida.
Romaan on jätkuvalt olemas. See, mille neile kunagi ammmmmmmmu saatsin, ka, aga see viimane on mu enda meelestki hea. Ma kunagi teen sellega midagi.

Trenni asjus võin endale jätkuvalt õlale patsutada (kuigi parema käega vasakut õlga patsutada võtab umbes kolm korda rohkem aega kui vasakuga paremat). Sel aastal oli 3 nädalat, mil ei teinud 90 seeriat trenni. Noh, sedasi ühikuid ja nädalaid liites, nagu teen.
See on vist päris palju tehtud seeriaid aastas.
Tulem on, et jõuluõhtul oli küll kõht punnis, aga teise püha hommikul enam üldse mitte.

Larparid tunnustasid mind. Midagi ikka tegin neile hästi. Kuradile tagasihoidlikkus!

Jaa, mitmed-setmed asjad poleks mu elus üldse nii toredad olnud, kui teised poleks minuga toredad olla otsustanud. Aga - aga - aga - see ongi ju normaalne?! Inimesed on võrgustik! Kindlasti on kellegi elus jälle rõõme ja kauneid hetki, mida seal minuta poleks! On ju?!

Ja teate, hästi imelik on seda kirjutada, aga ma olen nüüd NII PALJU ÕNNELIKUM. Päriselt: ilus ja jõuline aasta on olnud.
Et mu elus pole enam osasid inimesi, kes seal varem olid? Et oli väga väga valusaid hetki? Et ma tegin avastusi oma ema kohta ja mu isa oli/on minuga tülis põhjustel, millest mina üldse aru ei saanud? Et mul ikka veel pole kõhus kasvamas uut lapsukest?
AGA MA OLEN NII PALJU ÕNNELIKUM.
Pean möönma, et see on mu elu parim aasta olnud.
Noh, kui see titeiga, mida ei mäleta, igaks juhuks välja arvata.

Üldiselt olevat 2016 sitt? Trump ja Brexit, surnud lauljad ja muusikaloojad, kliima ka soojeneb ... Ma ei tea, mulle oli väga hea.

laupäev, 24. detsember 2016

Jõuluvana ootuses

Nonii, jõululaupäev.
Esimene kord, kui kaks migreenitabletti ka peavalu ära ei ajanud, ainult leevendasid. Rohkem mul kaasas pole (Tütarlapse vanaema juures peame jõule, too vanaema on end muidugi neid ette valmistades ribadeks rebinud), loodan ibuprofeeni ja kuuma duši peale.
Vat see on siin küll hea - sooja vett phmt limiteerimatult.

Ja mina olen ääretult jõukokkuhoidlikult jõuludele vastu läinud. Phmt tegin piparkoogitainast, jõulukooki ja ostsin kingitused.
Aga noh - orgunnisin end koos lastega siia kohale.
Lapsed puhtad. Mina puhas. Kõik vajalik kaasas (k.a. kingitustehunnik, arvuti, vahetusriided ja koogid).
See krdi lõputöö juhendajale saadetud, Tütarlapse jõulunäidendite eeskava vaadatud, klassikohvikust 2 topsi mahla, kaks topsi vett ja 5 soolast pisikest tuuletaskut euro ja 80 sendi eest kokku ostetud, koos Poeglapsega ära tarbitud. Kingid pakitud või vähemalt sildid peale kleebitud. Kodus nõud pestud.
Ilmselt ma olen veel 100 pisikest asja teinud, lihtsalt pisikesed asjad on ju pisikesed, ei püsi meeles.
Nad kõik koos = täiesti ärakurnatud mina.
Emake maa, mida veel terved inimesed ära teevad!
Brr.

Praegu on suht ok, see kuuma duši all passimine aitas.
Kuigi istun  nüüd toas üksinda ja ihualasti voodis teki kaisus, ei liigu ja ei ürita midagi teha. Võibolla magan varsti jälle. 
Vaata, öösel, kui peavalu alles hakkas tulema ning mul esimene tablett juba sees oli, märkasin jälle, kuidas peavaluga moonudb KÕIK. Sellest, et peas olid jälle ainult mõtted sellest, mis on halvasti, võib halvasti minna, kuidas ma olen süüdi selles ja selles ja selles ning keegi ei armasta mind, olen keha põhjuseks tuues süngelt juba kirjutanud. Aga kuidas vaatan peeglisse ja seal on mingi jube paks vana naine tavalise kauni ning õhulise minu asemel, ei ole.
Täiesti veider. Kuidas TEAN, et parema tujuga meeldin endale, kuidas TEAN, et mul on halb tuju, sest pea valutab, ning suurem ilu mind nagunii õnnelikumaks ei teeks - ja ikka on peeglis mingi vana kole naine aint ja teda vastik vaadatagi.
Ja niipea, kui valu ära kadus (postitus jätkatud 2 tundi hiljem, riidessepannu ja isegi söönuna!), muutus naine peeglis jälle vaimustavaks.
Nagu. Nii läbipaistvalt on tunded kehas. Mitte midagi teha ka ei oska, et mitte tunnete tahtmist järgida.
Olen inimene. Sa oled ka, kuigi võibolla seda tunnistada ei taha =) Keha on sama oluline osa meist kui mõistus.

Tulin muidu tuppa tagasi, sest köögis toimetatakse ja toimetatakse ja seal on üks, kes toimetab isegi sellega, millega tema ei peaks ("Kas neid te seeni peaks segama? Ei, nad veel ei kõrbe, ma lihtsalt ..." Kolm minutit hiljem: "Ma segan!"). Ma saan süütundeataki tema juuresolekul raamatut lugedes ja rahulik olles. 

Siis, kui mul üldse raha ei olnud, oli põnev kinke saada. Aga nüüd on ainult rahulik. Mul on kõik vajalik olemas. Päris raske on mulle midagi, mis ei oleks raamatud ega toit, hankida nii, et mul ei oleks "Nojah, nüüd ma ise ei pea seda ostma". Aga ettenägelikult ei ostnud enne uut šampooni, nuustikut, sokke ega kindaid. Äkki keegi kingib =)

Põhiliselt on huvitav, mida jõuluvana see osa, kes pole mina, mu lastele toob. Ja see on tõesti huvitav =) Tasub õhtut oodata!

Lisaks proovisin välja mõelda, mis mu lemmikjõululaul on. Ei õnnestunud, aga see näiteks on üks kandidaat.

kolmapäev, 21. detsember 2016

Stressitalgud

Olgu, nüüd on mul oma kirju koera retsept, mille tulemus mulle endale kõige enam maitseb.

3 pakki küpsiseid
100 grammi martsipani
1 pakk "souer"-nimega marmelaadi - see on juba parajates tükkides
200g võid (mida?! ma ei karda rasva!)
1 Karlfazeri Rio-nimeline shokolaad (130 grammi)
kui segu jääb ikka kuiv, natuke piima

Panna šokolaad ja tükeldatud või veevanni sulama.
Taguda küpsised puhta (!) üksiku soki sees pulbriks, panna taignasegamispotti. Tükeldada martsipan, panna sinnasamasse. Siis valada peale marmelaad. Seks ajaks on šokolaad ja või sulanud, valada need ka peale, aidates lusikaga tagant, muidu jääb šokolaad sulatamiskruusi põhja.
Segada.
Vajadusel lisa tilgake piima.
Segada.
Tainas valmis. Panna näiteks kahte puuviljakottidena kasutuses olevasse kilekotti ja külma tahenema.
3 tunni pärast on juba kook, ent see võib ka 7 päeva seista, midagi oma maitsvusest kaotamata.

Kõikvõimalikud purustatud pähklid, mandlid jms - ei anna maitsele juurde, ainult raskem töö valmistamisel.
Brändi? Kui seda panna hästi natuke, muudab maitset, aga mitte paremaks ega halvemaks, lihtsalt teistsuguseks. Kui liiga palju panna, muudab maitse halvemaks.
Kuivatatud puuviljad? Ei muuda maitset paremaks ja mu poeg ei söö neid muidu kui mingi muu toiduta. Kook, kus nad sees, jääb tema poolt söömata.

Ei, just need asjad ja ei midagi muud annavad mulle parima tulemuse.

Muidu: tegin tänase päeva lõputööd. Ei tea, miks ma arvasin, et kui õppejõudude puhkus algab homme, siis on mõistlik saata just homme parandatud töö.
Aga kuskil lõuna paiku sain juhendajalt kirja, et ta tahaks enne puhkust töö kätte saada.
Siis ponnistasin. Tegin ära selle, mille kavatsesin täna teha, selle, mille kavatsesin homme teha ja muidugi tuli veel umbes pooles hulgas ette ülesandeid, mida polnud üldse planeerinud.

Põhimõtteliselt: sain valmis, saatsin ära, jee.
Aga.
Muutun ju tuimemaks, kui olen väsinud. See seisund, kus midagi peale valu ei tunne, tuleb tagasi. Nii et ma ei tundnud nälga. Ma ei tundnud janu. Suitsu järgi ei isutanud. Lihtsalt istusin, lappasin netis artikleid ning kui leidsin mõne kasuliku, kasutasin.

Pärast töö ärasaatmist mõtlesin, et peaks jooma.
Jõin väga suure kruusitäie teed, mis oli valmis ja külmaks läinud.
Siis jõin teise kruusitäie vett veel.
Peaks sööma ka, mõtlesin. Sõin koogilõpu ära. Maitses hea, aga kook oli otsas.
Läksin poodi, mis asub siinsamas, tõin süüa. Kodus jõin veel ühe suure kruusitäie vett, sõin munavõiet ja kooki (poeskäimisega hangitud), tegin oma päeva esimese suitsu.
Siis magasin.

Nüüd on rekordiliselt sitt olla, imelik maitse suus, mis taandus vahepeal, on täie rauaga tagasi ning need paganama jõulud on alles ees ja üldsegi mitte möödas.
Krdi stressitalgud. Mulle ei ole jõulud IDEELISELT vastumeelsed, ideeliselt on nad isegi toredad. Aga ma väsin nii ära juba mõttest sellele, mida kõike jõulude puhul PEAKS, et kõige parema meelega saadaksin lapsed kottu ära, annaksin nende ja ülejäänute kingitused mingile minusse rohkem mitte puutuvale jõuluvanale ning veedaksin jõulud omaette kodus. Sööksin vahepeal veisesinki ja munavõid, vahepeal jõulukooki, mida tegin, loeksin raamatuid. Kui üksildus peale tuleks, suhtleksin võrgus, ja võtaksin "Bullerby laste" juurde ka mõne piparkoogi.

Kuidas saavad jõulud rõõmsad olla, kui nad on ehitatudki selleks, et mina teeksin teised piisavalt rõõmsaks?!?! Kusjuures jälle mõtlen väsinult ja õnnetult, kuidas sellegi olen lapsepõlvest korjanud. Emadepäev ja jõulud, stressipühad. Minu asi on teised õnnelikuks teha siis.
Aa. et keegi võiks MIND rõõmsaks teha, kuigi ma polegi enam seitsmeaastane? Et minu asi ei ole teisi rõõmustada, on enda eest hoolitseda? (Krt, kui ma meenutan, kuidas Poeglapse isa mitte ainult ei pingutanud, et mind rõõmustada, vaid minu pingutused ka endale ebapiisavaks tunnistas ning hoopis oma ema juurde läks, olen ikka veel pahane.)
No ma proovin. Päriselt. Aga kui mu oma laps palub mul panna kokku ning tuua ära kostüüm oma jõulunäidendiks, ta ikka ise kuidagi ei jõua, eelmisel õhtul ka esinemine - no kuidas ma talle ei ütlen?! "Saa ise hakkama, olen liiga väsinud"?!
Ma ei taha ju nii ka!

Kui homse (ehk jõulunäidendi päeva) üle elan, siis ülehomme kogun ainult lusikaid ja mitte midagi ei tee.

esmaspäev, 19. detsember 2016

Hea olla

Inimesed.
Nii ilusad ja head!
Ma sain Eliisabetilt jõulukingiks LUSIKAD ja kirja, kus soovitatakse neid mitte ära kaotada.
Aw käis mu pesumasinat paigaldamas ja paigaldas üleni ära.
Mis MINU turvatunnet suurendab? Töötava pesumasina heli. Päriselt. See ei ole oma võlu kaotanud kõigi nende aastatega! Kui masin peseb, on midagi hästi maailmas.
Nüüd peseb mul juba kolmandat masinatäit järjest.
Et ei jaksa isegi sirgelt seista? Aga see oleks ju nagunii. Vähemalt pesumasin töötab!

Jaa, muidugi tahaks seepeale ise veel parem ja ilusam olla, ent noh - teen niigi oma parima, see peab kõlbama.
Turvatunde koha pealt - lugesin Dakit, onjo. Ja mulle tuli ka meelde tema fb-post Kellelgi teisel veel muidu saavad alati enne palgapäeva toiduõli ja pesugeel otsa?

Ja korraga tabas mind rahu ja rõõm lihtsalt mälestustest.
Et ma enam ei pea.
Et mul on sada muret vähem, liialdamata.

Asjad, mille otsasaamisega enne järgmist laekumist sai toime:

* pesuvahend pesumasinasse - riivisin pesuseepi, kui vaja oli, korteri eelmine elanik oli seda talongide eest ostnud
* toiduõli - teate neid pisikesi õlipakikesi kiirnuudlite juures? Neid ei tasu nuudlite hulka panna ega ära visata, õlivaesel ajal aitavad hädast välja
* suhkur - no kui mett on, on eriti hästi. Suhkrusiirup sobib ka, seda mul ikka piparkoogitaigna tegemisest natuke üle jäi. Aga suhkrupakikesed, mida kohvi kõrvale nt koolis võtta sai, olid ka teema
* jahu - ma olen taignaid pikendanud terve hunniku asjadega. Tärklis. Neljaviljahelbed. Kaerahelbed. Kama. Et nisujahule panna juurde rukki- või odrajahu (ma vahel tegin sepikut, nii et neid oli aeg-ajalt), pole isegi kõneväärt.
* nõudepesuvahend - riivitud seep veega segamini raputatud
* kempsupaber - ühiskondlikest tualettidest sai varastada. Kui kodust kõik salvrätid otsas
* inimesepesu geel - seep, halvemal juhul pesuseep
* šampoon - munakollasega pesemine olevatki eriti hip ja öko?
* hambapasta - ka märja harjaga saab siiski hambad puhtamaks. Kui tuub katki lõigata, saab sealtki täiesti hämmastavalt palju veel kätte
* ühesugused terved sokid - teatav hulk täiskasvanud inimesi arvavad, et erinevate sokkidega käia ongi stiilne. Ma olen lihtsalt nendega ühtekas. Sama valem kehtib muuseas kinnaste kohta samuti, kuigi neil on teatav vahe, kumma käe omad on
* Igasugused "pole terveid sukkpükse-mõnusaid parajaid pükse-head selle alapoolega sobivat särki"? No kannan koledamaid ja ebamugavamaid rõivaid, dohh. Vajadusel külmetan
* Lastel pole? Terveid sukkpükse-mõnusaid parajaid pükse-mütsi, mida lapsühik oleks ka nõus pähe panema? Ühe päeva saab ikka kuidagi toime, öösel pesen pesu või nõelun katkisi kohti või midagi

Asjad, mille lõppemisega ei saanud toime teisiti kui häda ja õnnetust ära kannatades:

* kohv
* raha (peamiselt tuntav, kui lapsed pidid midagi kooli-lasteaeda maksma või said sünnipäevakutseid - õppisin kodus hoidma paari uut asja, vaheldumisi raamatuid, juuksekumme, õhupallipakke, küünlaid, et MIDAGI kinkida oleks)
* valuvaigisti
* tampoonid, hügieenisidemed jms - jaa, kempsupaberist saab midagi ehitada, aga seda puudujääki tõesti ei taha
* kassitoit - hädaga sööb vanakurat ka kärbseid. Kuid minu kass polnud ega pole mingi vanakurat ja ei söö ei muna, hapukoort, rõõska koort, piima ega muud sihandast

Reisimiseks Eesti piires ressursse leida oli ettevõtmine.
Koos lastega reisimiseks - väga raske ettevõtmine. Võisin juba eelmisel kuul selleks kõrvale panema hakata.
Kui midagi suuremat katki läks (khm, pesumasin, khm), siis lihtsalt harjusin elama ilma. Kaua ma ilma sooja veeta elasin - pool aastat? Aasta? Pesemisvõimaluseta - kolm aastat? Neli? Pesin end ja lapsi pesukausis köögis, käisin nendega ema juures pesemas ja solaariumis oli ka dušš.
Eriti rõve oli kusjuures olukord, kus ma panin remondi alla raha ja vaeva, kuid asi siiski ei paranenud ära.
Ja et ma oleksin siis tegijale kaevanud, et kuulge, asi ei toimi?! Ei, mul oli ainult halb, et ei toimi ja et UUESTI peab raha leidma, et seda parandada.

See on minu kaasaanne lapsepõlvest.
ALATI, kui miski on valesti või halvasti või kui keegi teine tunneb end piiratuna, on see minu süü.
Vannitoaremont, mille järel alumine naaber ikka vett läbi lae tilkumas näeb? - minu viga, ise ma tellisin selle töömehe ju.
Et mul on kaks last ja peaksin nende isadelt regulaarselt elatist sisse nõudma? Kuulge, mina ju tahtsin neid lapsi, muidugi ma ise vastutan. Kui isekana ma peaksin elama seaduse meelest?! See oli MINU valik sünnitada, mitte aborti teha! Minu SÜÜ, et need lapsed olemas on!
Rongimees ei armasta mind - olen veel ilusam, veel armastusväärsem, sõbralikum, leebem. Rohkem ei suuda? - minu viga, ilmselt olekski tal paremat naist vaja.
Mu loominguline kirjutamine ei tee mind rikkaks, kuulsaks ega isegi endaga rahulolevaks - no ilmselgelt ei kirjuta ma lihtsalt piisavalt hästi, Kivirähk ei kurda ju! (Kivirähk on mu arust geenius.)
Ma ei ole piisavalt hea ema, hea tudeng, hea töötaja, hea kirjutaja, ilus naine, tore inimene, hea vestluspartner. Ja see on minu viga.

Muide, kõik, kes kaebasid väliste asjaolude üle, olid mu arust lollakad. Kogu ebaõnnestumine on ju inimeses endas?! Kui sul pole hea, ole ise parem!
Kusjuures ma olin teiste suhtes oluliselt leebem kui enda, kuid see valem on mul ikka veel sees, et ma ei kannata hädaldamist. Ei enda ega teiste puhul. Sul on halb - tee siis midagi paremaks! Teed hoopis halvemaks?! No mida sa siis hädaldad!?!?!?!?

Aga päris veider on nüüd inimliku õnne osas täiesti teistpidist tõdeda. Et inimeste vahel põimub võrgustik, me oleme ÜKSTEISELE vajalikud ja keegi ei peagi ise olema kõike - ja mõned inimesed samas käituvadki nõmedalt.
Sa ei pea mitte mõtlema, et oled ise veel eriti nõrk ja hale neist viimastest end häirida lastes, vaid võid rahulikult neile fakki näidata ja hea enesetundega minema kõndida.
Jaa, sa ei saa midagi muud muuta kui iseennast, aga ei pea ennast muutma üha leebemaks ja sallivamaks. Võid täiesti sama kasuteguriga muutuda pohhuistlikumaks teiste ja nende tegude suhtes. Võib üleni ka teistele keskmist sõrme näidata ja minema jalutada. Elagu nemad sellega - mitte et sina pead elama kõigega, mida nemad sulle heaks arvavad näidata. Vastupidi.
Mitte sul ei ole probleemi, vaid neil teistel. 
Pealegi on ennast NIIMOODI muuta oluliselt lihtsam =)

Muutku teised ennast kui tahavad, mina ennast rohkem ei muuda.

Aaah, nii tore on kuulata, kuidas pesumasin töötab!!!
Panin kolmanda täie kuivama ja neljanda sisse. Nii tore!

laupäev, 17. detsember 2016

Olgem paremad!

Kas ma olen piisavalt teinud või jaa?
Täiega olen ju! Aga ei, see mootor on sees, kuidas üha tahaks parem olla. Iga saavutuse järel on "nii, nüüd on tee vaba järgmiseks", mitte "jee, tubli mina!"-rahulolu.
Jälle.

HAIGE nähtus. Päriselt, see ei ole "kiitke mind nüüd!", on "nii nõme! ise ma selle võtsin endasse, aga ühiskonnas on muster ka sees, ja NÕME!"
Sportlikud saavutused - ikka kiiremini, kõrgemale, osavamini, kunagi pole "jee, nüüd on piisavalt!" On ainult "oh, tagasilangus, peab veel ekstra pingutama, et endist taset tagasi saada!" Allavõtmine - naine pole kunagi liiga kõhn ja anoreksia. (Jaa, meestel on seda ka.) Hariduse omandamine - rohkem on parem! Karjäär - edasi tippude poole!
Mina tahan rohkem lapsi (ei, päriselt, tahan! Aga see ei muuda, et tegelt võiks ju olemasolevate kahega rahul olla ja mitte rohkem tahta?!)
Võiks ikka üks tuba juures olla, rohkem teenida, aed oleks tore, oh, sinna või sinna saaks peenrad teha (mitte et MINA kuhugi peenraid tahaks, aga no on miljon neid, kes tahavad).
Ilusam olla, targem olla, parem olla. Rohkem teha.
Miks mu see jutt ja romaan veel ilmunud ei ole? Luulekogu? Lõputöö võiks ikka tõhusam olla ...

Et sa oled rahul sellega, mis on?! Eriti rahumeelne ja vähenõudlik! Õnneks tuleb paljudel elualadel kõigest väest joosta, et paigale jääda, see parandab asja.
Öäkk.
Ja see enda pidev paremakstegemine on nii üldine! Nii küsimärgita, kõik teevad seda, kes äärmiselt otud pole!
Öäkkk!

Mulle toodi täna koju uus pesumasin. Väsisin juba seda oodates kohutavalt ära, mõtsin, et lasen töömeestel masina sisse tuua, ütlen: "taadaa!" ja lähen magama.
Aga kui masin oli juba kohal, töömehed (üks neist äärmiselt nägus vene poiss, nad võtsid ka masina pakendist välja ja viisid vannituppa) lahkunud, ma mõtsin, et teen selle nurga ka veel puhtaks, kust nad vana masina kaasa viisid ja kuhu uus minema peaks.
No tegin. Päris rõve, aga vähem rõve, kui ootasin.
Juba hakkas see magamise edasilükkamine endalegi koomiline tunduma, aga panna masin sinna nurka seisma, kus ta seisma hakkab, on ju nii väike töö?! Panin ära. Ja asusin paigaldamisjuhendit lugema.
Lõpuks jätsin asjad pooleli, kui transpordipolte tuli eemaldada "sobiva mutrivõtmega", ent mul pole kodus ühtegi mutrivõtit, ei sobivat, ei ebasobivat, ja näpitsate abil keeramisega ei saanud ma hakkama. Aga nagu - töö ärategemise järel saan preemiaks uue töö.
Jee.
ÖÄKK!!!

Oh, korduva oksemarkeeringuga tuli meelde täiesti mitteseostuv asi.
Üks söödavateema, mida olen aastaid teadvuses hoidnud, aga mitte kunagi kirja pannud!
Vaata, mulle maitseb väga brüleekreem.
Jaa, maitseb.
Aga kui nüüd detailidesse süüvida, siis mulle eriti maitseb see kreemi osa, brulée on lihtsalt tore lisand. Sellega seoses rahuldab mu vajadused kenasti ka Karumsi vanillimaitseline koorekreem. Mis on nii palju odavam kui päris brüleekreem, igas paremas supermarketis saada ning hoian selle varusid kodus, kui vähegi raha on. Mulle on söömine ju (mäletatavasti) hea ning seda ikka olen nõus manustama, isegi kui enamikku teisi toite ei taha.

See maitse, mis suus on maohappe ületootmisel, pole enam hapu. Kõige enam selline metalli moodi, nagu verel, aga mitte päris. Üpris ebameeldiv. Kõik õrnema maitsega asjad saavad halval hetkel süües kõrvalmaitse, seega meeldivad mulle praegu eriti just tugeva maitsega asjad - mõned kommid, koogid, tom kha supp, suitsuliha, kohukesed =)
Sigaretid maitsevad ka valesti. Huvitav, miks ma küll iseenese tujudest lähtuvaid suitsetamiskordi olen täiesti enesesunnivabalt maksimum viiest päevas maksimum kolmeni nihutanud? Too kreem ilma bruléeta on ka teema ainult siis, kui imelikku maitset enne suus pole. Pärast suitsu-keedu seakeelt näiteks.

Et söömist veel keerukamaks teha, ma ei tunne isusid, kui olen väga väsinud. Mõtte peale "Hm, teeks õige omletti?" tulen alles maganud peast. Enne vaatan, mis kohesöödavat on ning kui miski ei isuta, ei söögi.
Millegi TEGEMINE lihtsalt ei tule pähe.
Ei, muidugi, teen mis tahan. Lihtsalt mu tahtmised on nagu imikul - kui kõht on tühi, on kohe süüa vaja! Kui on uni, on KOHE magada tarvis! Püüan neid küll ette näha, ent lihtsalt ei õnnestu alati ja siis on jama kuubis.

Aga kui oleks rahul sellega, et midagi toredat tegid? Peesitaks selle teadmise paistel ja rõõmustaks? Ma vahepeal isegi suutsin - nii tore oli!
Iga tegevus oli "jee, mina!"
Aga see endaga-rahulolu kaob sedasi vaikselt ja märkamatult ära. Kuigi meenutan endale, et olen ükssarvik, meenutan viis korda päevas. Kui vähegi suudan rohkem, võiks ikka rohkem teha!

Krt, midagi muud ka ei oska ette võtta, kui meenutada endale, et olen ükssarvik, tihemini. Peab ju aitama! Ma olen juba hiilgav! Ei ole vaja pesumasina transpordipolte selleks lahti keerata, ma juba olen!!!

neljapäev, 15. detsember 2016

Blondid poisid. Eeee ... no muuhulgas

Oi, tean, et olen sellest ennegi kirjutanud.
Aga see on nii kõikemurdev asi. Ikka ja uuesti tuleb ta avastusena, ikka ja uuesti.

Arvasin, et kui maailm ei tee, nagu ma tahaksin, pean järelikult ise teistmoodi tegema, teistmoodi olema. Nüüd saan aru, et maailmal ei ole minuga mingit asja ajada - minu teod ja selle tegemine, mida eksklusiivselt mina ise tahan, ongi ainsad, mille eest mina vastutan. Tagasiside on juba maailma asi ega puutu kuidagi minusse.

Annan oma parima ja kõik on hea. Et mu romaan ei saanud romaanivõistlusel midagi? (Mitte et ikka kripeldaks, lihtsalt hea näide.) Aga mulle ju meeldib? Andsin tõesti oma parima? Siis ongi (jää)lill ju! Mida ma veel teha saanuks?!
Nah, maailma tagasiside - väga nõrgalt minuga seotud. Ja prokustrese säng pealegi - nagunii oled selle jaoks liiga pikk või lühike ning halvimal juhul õnnestub sul olla mõlemat korraga.
Mõttetu on püüda sobituda nii, et tagasiside oleks parim - nagunii ei õnnestu, venita või raiu end nagu suudad. Mitte mina pole vale, vaid voodi!
Või õigemini - voodi pole ka vale. Lihtsalt idee, et mina peaks sinna sobima, on väärakas.

Ma ei ole halvem inimene seepärast, et vahel mõnda asja ei tea.
Või et unustasin eile äratuse panna ja lasin pojal (emake maa, esimest korda kahe aasta jooksul!) sisse magada.
Et panin "kirjusse koera" natuke liiga palju brändit.
Iseasi, kui ma teaks, kuidas on parem, mul oleks ka jaksu asja läbi viimiseks, aga ei vaevuks seda tegema - siis oleks veidi nõme. Aga kui teen oma parima, teen just nii nagu tahan, ja see pole täiuslik kõigi arvates?
Oo-kui-kole!

Võiks nüüd midagi muud ka öelda, midagi mitterefräänset ...
Oi, aga seda ma ei oodanud, et öelda võiks.
Nii paha.
Jooksin raamatukokku ja tagasi (jee mina! olin endaga ettevaatlik, soojad riided, lühike distants) ning kui koju jõudsin, oli Poeglaps hirmsa peavaluga lõunaunest ärganud, nuttis, oksendas välja tableti, mille talle andsin, ja nüüd on kuuma duši all.
Me oleme nii sarnased. Ohkama võtab. Tean, et võin jälle ta pead masseerida, kui vee alt tuleb, ent tean ka seda, et see aitab ainult, kuni massaaž kestab.
Ja tean, kui rõve tal on. Kui kohutavalt rõve.

Oh, tuli duši alt, oli reipam, surnud kala pilk ja peahoiak olid kadunud. Üritab nüüd magama jääda. Ehk tal õnnestub see! Andsin talle teise valuvaigisti ka, päris kange sihandase. Sest kui mulle pakkuda valikut, kas olen 20 aasta pärast murdosa võrra tervem või saan kohe valust lahti, mis te arvate, kumma valiksin?
Et mina nüüd peale jooksu duši alla ei saa, sest soe vesi on otsas? Tühiasi! Raske mul siis paar tundi oodata!
Ja lugeda (ma loen peamiselt vana äraproovitud lõbukirjandust, praegu "Anansi poisse". Aga võtsin raamatukogust kaks asja, mida enne pole lugenud - Nick Hornby "Pikk tee alla" /tervitused notsule/ ja Pratchetti "Karjase krooni"), süüa kirjut koera, praetud sinki koos leiva ja piimaga ning üldse laisk ja rahumeelne olla.

Pärast pesemist magada.

Oleks vist veel kauem voodis püsinud ja unenägusid näinud, sest vä-si-nud. Ent Poeglaps tuli kümne paiku mu aseme ette ja ütles, et tahab homme külmutatud jalapeno-pitsat.
Tal on alati nii konkreetsed soovid ja isegi kui raha napib, mul on raske nii selgele tellimusele "ei!" vastata.
Vastan, kui lihtsalt ei saa osta, aga kui on "siis peab millestki muust enne laekumist loobuma", ütlen jaa.
Paistab, et ostangi homme külmutatud pitsat jalapenoga.

See oli päris ammu, kui seletasin, kuidas hästi paljude muude asjade seas, millest enam ei hooli, on mulle üpris pohhui ka toiduainete tervislikkus.
Otsisin pilti sõnadega "Thranduil does not care"
aga mis. Seesinane oli liiga ilus, et ignoreerida!
Ainus üleni meeldiv üksus "Kääbiku" filmides oli
Thranduili väljanägemine =) 
Nii et pole refrään tõdeda, kuidas see on mulle jätkuvalt kama. Mida vaatan: et toit sisaldaks peamiselt toitu. Lihaline peamiselt liha, juust peamiselt piima ja vbla eraldi ka piimarasva jne. Aga vahel võib ka selles erandeid teha, kui isu on. Lihtsalt ehe toit maitseb üldiselt oluliselt paremini kui 70 lisaainet natukese toiduga sinna juurde.
Pealegi: osta lapsele külmutatud pitsat on igatahes eelistatav sellele, et osta talle kommi.

Huvitav. Ilmselt on ovulatsiooniperiood vastutav selle eest, et tahaks siia mõne ilusa mehe pildi ka panna.
No panen =)
Mõnevõrra kummastav samuti, et varem üldse ära ei ühendanud, kuidas mulle meeldivad tugevad kulmud ja blondid juuksed. Pidasin nooruses oma meheideaaliks Vrubeli Deemonit, kes üldse pole blond ju.

Noh, see näitab aint ära, et ma pole väga punktuaalne, onju. Ja et mulle meeldivad ka teistsugused. Lapsena vaatasin spordivõistlusi, sest osad sportlased nägid sellised välja:



Noh, ja selliste inimeste koha peal on mul nagunii awwwwwww-koht hinges, sest no vaadake neid kulme!


esmaspäev, 12. detsember 2016

Tähendusetu möla

Nii. Nüüd vaatan "öösel on normaalne olla!"-enesetunnet juba kui paranemise märki.
Öösel on normaalne olla. Jee!

Taevad, kui tüdinud ma sellest haigeolemisest olen! Ei ole isegi trenni tahtnud teha. Ootasin, et ses aastas tuleb trennivabu nädalaid 1 (see, mille jooksul sõja- ja katastroofimeditsiini õppisin), aga paistab, et tuleb 3.
Vähemalt. (See on selline ääretult pessimistlik sõna siin, 3 on tõenäoline, mitte miinimum. Aga noh: võin ju jalaluu murda täna.)
Aga! On taastekkinud mingi huvi netist mantlite (kleite on mul nüüd enam kui piisavalt - ma tegelt ei suuda neid 22 kleiti pidevalt kasutuses hoida, sest vahel käin ju pükstega ka - oh, ja siis on veel seelikud!) pilte vaadata. Üldse on see valu taandumise eufooria peal - väikesed asjad tunduvad nii head! Öösel peaaegu normaalne ja netist mantlipiltide vaatamine - toibun!

On hägune tunne, et peaksin midagi oma eilsest ka kõnelema, aga päriselt: kogemus läks must läbi, erilisi jälgi jätmata.
Mida siiski rõhutada võib: käisin jälle teises linnas end näitamas, ent seekord olin endaga ettevaatlik, hell, ei võtnud ühtegi teist üritust plaani ning tulin seega tagasi täies elujõus.
Jee mina!

Ja ma sain võõrastelt inimestelt kallistusi =)
+ raha on tore. Täh!



Samas tänase teise ärkamise järel - neli ja pool tundi und on vist ikka eraldi uni, mitte ööunejätk, kui vahepeal kaks ja pool tundi ärkvel oldud? - ootas mind internet, kus inimesed üldse minuga nõus polnud.
Sest nad siiralt arvavad, et koolihinded näitavad tarkust.
Olen hämmingus ja veidi löödud: ausalt öelda ma korduvatest tõendidest hoolimata ei arvanud, et inimesed nii rumalad on. Samas - aga kui võtta nii, et mina olengi üsna väga tark, vbla on loogiline oletada, et üsna mitmed teised on minu seisukohalt vaadates lollakad? Ja neile, kelle meelest koolihinded näitavad tarkust, vbla pole lihtsalt muu tarkus arusaadav? Nende meelest hinded näitavadki tarkust, sest see on kogu tarkus, mida nemad mõistavad?!
Loogika =)

See on seesama värk, mis mul nõuannete vastu on - jaa, inimeste kogemuse kohaselt parimad plaanid ju need soovitused, mis mulle antakse!
Aga minu seisukohaselt on see masendavalt loll jutt. Et nad annavad oma parima - olgu. Olen sõbralik ja leebe. Aga kui nad oma lolli juttu ajavad positsioonilt "sina rumal, mina targem", mul viskab kiirelt ja põhjalikult üle.
Jama küll, aga mul pole mitte midagi su nõuannetega teha ja kui sa ka ei ilmuta sinna juurde, et armastad mind ja väga tahad, et mul hea oleks, milleks sa üldse mulle?! Et oleks keegi, kes mind lolliks peab? Mul ei ole seda vaja, mine persse =)

Olen liiga kaua nõnda ise enda kohta arvanud. Teisi selliseid ei ole mulle tõesti tarvis.

Nii ilus päikeseloojang!
Päikeseloojangute nimelgi tasub ikka elada.

laupäev, 10. detsember 2016

No ei tasu enda arvelt kena olla!!!

Kas ma lubasin oma keha kuulata?! Nagu korduvalt siinsamaski?!
Kurat, ma ju üldiselt pean lubadusi!?
Aga ei, ikka oli vaja kangelastegusid teha.
Nüüd, kolmandat korda naasmisel üha tugevama ja hirmsama haiguse küüsis, tõesti tõesti tõesti väga keskendun sellele, et seekord enne rabelema hakkamist päris terveks saada. Aga kui kerge on endale "ei, mitte praegu!" öelda, et kellelegi teisele "jaa!" kinnitada, on jube.

Siin ilmselt mängib kaasa ka see, et ise tahan ka asju ära teha - tehtud asi on "tehtud", tegemata aga näriv teema hingel, mille saab küll oma aega ootama panna, ent see nõuab jõudu ja teadlikku tegutsemist. Aga kui olen niigi haige ja hädine, tahan lihtsalt kõik ära teha ja mitte jõudu edasilükkamise vajalikkuse teadvustamisele kulutada.

On küll jäle haige olla, tänan küsimast.
Ei, praegu ei valuta, pea ka mitte (haiguse peavalu on ikka kordades parem kui migreen), aga ääretu jõuetus, köha, nohu ning pearinglus on piisavalt selgelt haiguse tunnused.
No hea küll, kurk valutab ka.
Jõuetus.
Väsimus.
Maailmasuurune või noh, veidi väiksem. Nagu kõigi ookeanide pindalad kokku.

Ja mis te arvate, mida tahaks selle kütkeis teha? Ei, mitte voodisse minna. Tahaks ära teha selle ja selle ja selle, kiita saada (ei, see ei TOIMI - aga lootus mu sees ei sure), poodi minna, koristada, süüa teha, kuigi süüa üldse ei taha, absoluutselt tusin olla.
Hei, Poeglaps ikka sööks ju!
Panin jõulukinkidele sildid peale (pakkimiseks on seda palju nimetada, arvestades, et mingit eripakendit kasutasin vähem kui pooltel kordadel ja paberisse keeramist nullil), soojendasin putru, viskasin ära mõned ebavajalikud asjad kappidest - kuid sees pole mitte tunnet "kuule, NÜÜD võiks küll lihtsalt magada!" vaid lihtsalt "no kui see ja see ja see ka veel ära teha, oleks päris hea juba".



Miks keegi ei tunnustaaaaa..?!

Riik arvas, et mul on ikka puue (2016 algusest kuni peaaegu lõpuni ei arvanud). Päris veider, kuidas see hinnang kõigub, ent noh - natuke lisaraha on teretulnud, tänan. KEEGI tunnustab ikka!

Tolle mehega, kellelt viimati last küsisin, tuli jutuks tema kaheldamatu tohutu empaatiavõime.
"Sellepärast sa siin ka oled," naeratasin mina. "Aitab mulle neist empaatiavõimetutest!"
"Aga see on selline kahe teraga mõõk," tõdes tema nukralt vastuseks. "Ma olen nii palju teisi teeninud mõttega, et kui ma seda ja seda ja seda ka veel teen, siis ta ju armastab mind!" Ta võttis lonksu oma lattest. "Ja nii hea on nüüd vahel lihtsalt fakki näidata ja mitte midagi nende rõõmuks teha!"
Ma naersin ja demonstreerisin seda "A mine persse!" käsivart (ta muidugi teadis sest varem ka, aga tundus teemasse) ja meil oli hea vennalik-õelik tunne.
Või noh. Minul oli ja jäi mulje, et tal on ka.

Mitte. Kuramuse. Keegi. Ei. Armasta. Kedagi. Rohkem. Kui. Neile. Elu. Võimalikult. Mugavaks. Tehakse.
Kellegi vastu kena olemine tuleb inimese enda seest ega ole mõjutatav selle poolt, kui kena teine tema vastu on. Jaa, muidugi olen sellest ka varem korduvalt kirjutanud, aga millegipärast on ikka veel lugejaid, kes aru ei saa. Mis mul ei õnnestugi selle võrgupäevikuga maailma ära parandada v?
Pagan =)
Aga tahan seda pidada ja teen, mis tahan, vat!

neljapäev, 8. detsember 2016

Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ma ei sega

DISCLAIMER: tegelt tean, et mind armastatakse. Lihtsalt mu mõttemallide kirjeldus: kuidas asjad MULLE paistavad.

Eile oli - huvitav.
Oli lahe osa. Oli jube osa. Lahe osa väsitas. Jube osa väsitas.
Siis oli veel niisama väsitav osa ka.

Lahe osa oli lahe. Mus tekib tasapisi tunne, et see lapseküsimine on hea jääsulataja. Last küll senised valikud ei ole valmis mulle tegema (mis on veidi kurb, ent mitte ootuspäratu), aga no muidugi ma valin ju TOREDAID mehi ja siis meil on nii krmuse tore =)
Meil oli nii krmuse tore =)

Ma tulin koju, üleni rahul ja elevil, aga hirmus väsinud, võtsin veel ühe kurguvalu-vastase tableti, ning kavatsesin magama minna.
Nagu - imemistableti. Phmt kurgukommi.
Aga see oli liiast. Sest oma laheda lapseküsimisaktsiooni käigus olin joonud ühe konjaki ja ühe latte, söönud suitsutatud pardirinda ohtra salatiga ja enne koju sisenemist tegin veel ühe suitsu ka.
See kuramuse imemistablett ilmselt andis viimase paugu.
Nii et veetsin järgmised neli tundi valudes vaeveldes, ajuti niutsudes, tekihunniku all värisedes (mu poeg tõi mulle oma voodist ka veel ühe teki, tal oli nii hale). Ning oleks siis, et valu nelja tunni pärast ise taandunuks! Ei, ma kutsusin endal oksendamise esile ja siis oksendasin umbes 7 korda. Seejärel vedelesin voodis veel tund aega, kui enam nii halb ei olnud, et niutsuda, aga piisavalt hea, et uinuda, ka mitte.
Nagu - bahh!
Noh, ja täna on selle meeletu koormuse, mis kehale osaks sai, tagajärjeks haigus (nii rõvedat nohu polegi aastaid olnud, palavik ikka üle 37.5 ei kerki) ja peavalu.

Miks ma, kurat, teen endaga nii?! Mõtlesin küll, et lapseküsimisaktsioon on kurnav, aga ikka oli vaja enne Tütarlapse kodust läbi käia mingeid allkirju andmas ja jõulukoogi toitmiseks rummi viia, Poeglapsega koos hiina toitu teha ja talle söögitegemisnõkse õpetada, enne söögitegemiseks sobivate komponentide hankimiseks poes käia - ja seda kõike mitte-veel-päris-üle-oleva haiguse kütkeis.
No nüüd vähemalt olen enda vastu lahke, ei kurjusta, teen endale pai ja kõike, mida vähegi tahan.
Lusikaid natuke tagasi kogudes.
Tegelt, kui seda rõvedat mao-atakki poleks olnud, oleks päris tore ikkagi.
See mees on nii oivaline! Meil oli nii hea! Nii lahe!

Nüüd vaatan ainult empaatiaküllaste poole. Aitab mulle neist psühhopaatidest!

Aa, kuna mul nüüd valutab pea, olen haige ja hädine, on hea päev rääkida mõttemallist "Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega."
Vaata, mulle meeldiks uskuda, et see on tõelevastavusetu mõttemall lapsepõlvest. Aga ma sain ja saan sellele kogu aeg tõestust!
Mõtlen, et nii ikka teatud mõttes vist ongi.

Eks ole, "segamine" on siinkohal lai mõiste. Kui ma ütlen, et räägi minuga, olen kurb, on see segamine. Kui ma kellegi välja kutsun, külla kutsun, tahan temaga koos midagi teha ning seda väljendan, on see segamine. Isegi kui ainus eesmärk on koos naerda, onju. Mitte halb segamine - aga phmt endale tähelepanu küsimine, eks ole. "Vaata mind, näe mind, ma olen olemas!"
Ja kui ma ei jaksa. Kui mul on jõud nii otsas, et enam segada ei jõua, ongi tühjus.

No mitte päris. Vahel on ikka mind ka külla kutsutud või minuga asju koos teha tahetud. Aga see vahekord minupoolse segamise ja minu segamise vahel on mingi - ma ei teagi, 10:1le?
Välja arvatud tähelepanu mulle kui kepika välimusega naisterahvale.
Mis on minu meelest brrrrrr.

Selle mõttetera - "kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega" - minu elu väga suurelt määramise kohta on üks lugu. Tähendab, muidugi on rohkem, kuid see üks on - eriline.
Arvan, et kuna asjaosaline mu võrgupäevikut ilmselt enam ei loe (üks sõpradest, keda mul enam ei ole), võin välja rääkida küll.
Sest jaa, olin juba kaua depressiivne.
Sest jaa, Rongimees ja temale õhk olemise õudus.
Aga see sulg, mis murdis kaameli (ehk minu) selgroo, oli mu nettipääsemisel 18. september 2014 fb-s jagatud pilt.
Mu (toonase) väga väga hea sõbra mehe jagatud foto tema paar päeva tagasi sündinud tütrest.

Nagu mis mõttes?! Jaa, ma teadsin küll, et tol sõbral on sünnitusaeg kätte jõudmas, me olime ühes linnas, mul oli kogu aeg mõttes, et kui, siis kas puuviljad või tort - aga kuidagi selle peale, et ma ei saa sõnumit telefoni, et jee, sünnitasin, titt on! lihtsalt ei tulnud. Et ei saa külla minnes valida, kas puuviljad või tort, sest ei teagi, et võiks külla minna.
Kontrollisin uskumatult telefonigi, et oot, äkki ma SAIN sõnumi, lihtsalt ei pannud tähele - aga ei.
Ei.
Ja siis mind vallutas väga tunne, et kedagi ei huvita, mida ma mõtlen ja teen, kuni ma ei sega. Nagu - kui silme ees kätega ei vehi, et jou, mina ka olen olemas, võingi mitte olla.
Ei, ei jaksa üha vehkida ja tähelepanu nõuda. Ei jaksa. Lihtsam on mitte olemas olla.

Seal taga on ka mu vajadus olla vajatud - kui olen vajalik, mind ei unustata. Ma ei pea ise segama, et mind mäletataks. Inimese vajadus mu järgi meenutab mind talle!

Muidu olen nagu tolmukübe. Valguses tantsimas märgatav, valguse mujale liikudes unustatud ja märkamatu. Ja olen ise oma valgus. Kui seda leekimas hoida ei suuda, jama küll.
Keegi ei mäletagi mind.
Või noh - empaatiavõimetud ei mäleta =) Tegelikult. On päris hämmastav avastada, et nende teiste, nende empaatiavõimeliste mällu vajutun küll. Olen olemas ka siis, kui otse näo ees kätega ei vehi.
Aga nemad jälle ei tunneta ära seda, kuidas ma ei usu, et neile olemas olen, kui nad seda ei ilmuta. Sest neile on inimeste meeles ja oma maailmas pidamine normaalsus ning minu tunne, et ma ei ole seal, ei ole kuskil, olen olemas vaid siis, kui segan, tuleb nendeni teadmise, aga mitte omapoolse tunnetusena.

Miska mina tunnetan, et olen neile olemas, ikkagi siis, kui ise segan. Kui kätega vehin ja endale tähelepanu küsin.
Nii et oo, kaamos, sa võisid küll öelda, et isekus, aga minuni jõudis see kui "Oo, ma olen talle olemas! JEE!"

esmaspäev, 5. detsember 2016

Mask (ehk hästi palju pilte)

Vaatasin (taas) filmi the Mask.
Mina ei tea, miks see mulle meenus ega ka, miks selle alla laadisin. Kavatsesin isegi enne vaatamist maha kustutada - aga no ikka tegin lahti.

Ja siis olin

sest appi. 
Kas kõik filmid on minust või ainult suurem osa?!
Muidugi ei vaadanud ma seda ära korraga, nii umbes kaks nädalat läks. Aga no NII MINUST! See tunne, et ma ei peida enam ennast sotsiaalse konformsuse maski taha, olen, kes olen, kui ei meeldi, mine ära - nii väga lugu minust, noh!
Appikesekesekene!

Noh, ja pealegi: Loki.
Nagu. Tema on. 


Kui olen "üleval", enesekindlust tuubil täis ning lendan kõigest läbi kui vibult lastud nool, on mul tunne, et jaa. Muidugi. Mina olen torm ja juhtun teistega - mitte et minuga juhtuvad asjad. Oojaa.
Aga samas on sel ka teine pool. On kinniõmmeldud suuga Loki. On mürki tilkuva mao alla maailma lõpuni aheldatud Loki.
Oma lapse soolikatega seotud.
See, et on mära-Loki, kes kannab oma kõhus varssa, on pigem tore. Varsad on armsad. Ent ...
Ometi: kas oleksin valmis vahetama oma suurepärasuse-hetked ja kõige kohutavamad piinatuse-hetked elu vastu, kus tunded kõiguvadki +10 ja -10 vahel? Ühtlane rahu?

Ei oleks ju!
Ei oleks.
Kui mul oleks valida, valiksin just need mured ja need keerukused, mis ongi. Muidugi on nad rõvedad. Eri. Kuradi. Jälgid. Aga - kas tahaksin mingeid muid? Kas tahaksin mingit teistsugust elu?
Ei.

Olen, kes olen.
Kui ei meeldi - mine ära.

Koos "Maski" vaatamisega tuli ka rahu oma lõputöö osas. Lisaks ettepanekute muutmisele anti paar jaburat soovi veel komisjoni poolt. Silmitsesin eile seda tööd ja pfff. Punkthaaval loetelude tavatekstiks tegemisel kannataks loetavus ju!
Siis mõtlesin - ach! Kas mina peaks püüdma nende meele järgi olla või lepivad nemad sellega, mis mulle meeldib?!
Saatsin juhendajale kirja küsimusega, kas saan positiivse hinde ka siis, kui selle muutmata jätan. Mul on suurem rõõm teha enda jaoks hea töö kui püüda maailma ootustega kohaneda. Ainult läbi tahaks saada.
Muidu tuleb see jama veel kord ära teha.
See oleks hullem, kui kohe end nõudmistega kohandada.
Ent ka mitte ahastus ja õudus.
Olen, kes olen. Maailmal on omad ootused? Jama küll, ent ma tean, et tema tahab alati rohkem. Nagunii.
Eih, läheb, nagu läheb. Kompromissitult endaks olemise eest tuleb vahel maksta kõrget hinda - no jama küll.
Maksan ja ei kahetse.


Mitte et see kellelegi - mõtlen ja tulevad meelde kolm erandit, kõik naissoost - päris vastuvõetav oleks. Ikka tahetakse mind konventsionaalsuse radadele suunata, isegi väga heatahtlike inimeste poolt. Ole selline, nii käivad asjad!



Tegelt teeb elurütm mulle natu muret. Hommikul - väsinud. Lõunal - väsinud, kuigi üks päevauinak juba möödas. Õhtul - väsinud, kuigi kaks päevauinakut tehtud. Ja siis kuskil kümne ajast ööhakul kuni üheni öösel on normaalne ja tõhus olla.
Muidu poleks midagi, aga kõigil neil väsimusperioodidel kipub pea ka valutama ja iu.

Kraadisin. Napilt alla 37, ütleme, 36,95. No kaua võib sedasi haige olla?!
=) Eks ole, just kaebasin, kuidas teised ei taha mõista, et ma ei ole normaalne, ja püüavad mulle mingeid normaalse-inimese-värke kohandada. Ja siin ma ei ole ise nõus isegi aktsepteerima, et sellise ka-kõrgeimal-hetkil-alla-38-palavikuga võin kaks nädalat haige olla?
Normaalsus. Seda on nii keeruline mitte oodata!

***

Mina: Kas ma teen stuudiumi lahti ja vaatad, mis sul veel õppida on?
Poeg: Noo ... ma mõtlen, et ... ei.
Mina (natuke imestunult): Ei? Nooojah! (teen arvutis oma asju edasi)
Poeg: Kuule, sa ise ju küsisid!
Mina: No jah, jah!
Poeg (naeratab): Ma ei saa üldse aru neist inimestest, kes küsivad ja siis vastust ei kuula. Et: "Kas ma teen stuudiumi lahti?" "Ei." "No ma ikka tegin." Miks üldse küsida siis?!
Mina (naeran ja annan talle musi)
Poeg (naeratab veel laiemalt): "Kas sa hakkad õppima?" "Ei." "No miks sa ei hakka, kell on juba üheksa läbi!" (vangutab arusaamatuses pead ja kehitab suurejooneliselt õlgu nagu prints. Kes ta vist ongi =))

***

Tegelt on ta vist haige. Ja minu haiguse sümptomid sobivad nii üks-ühele tema omadega, et võibolla pole ma mitte ikka-veel-haige, vaid jälle-haige.
Uus haigus. Jee.
Homseks planeeritud Esimene Pikem Jooksuretk Peale Haigeolemist lükkub vist jälle edasi.

laupäev, 3. detsember 2016

Varjamisest ja avalikustamisest vol II

Servatult koomiline oli käia ja näha, kuidas vean vasakule.
Eks ole, ratas või isegi vana auto võib ühele poole vedada, sa kohandad oma käitumist sellega liikudes - aga et sa ise, oma jalgade ja peaga, lihtsalt vead vasakule? Kui omast arust lähed otse, keerad kergelt vasakule poole ning alles kui omast arust pidevalt paremale poole hoiad, lähed otse?
Nii veider.
Kui ma ei teaks, et võiksin hoopis halvemini käia, oleks võibolla hirmutav.
Nüüd on lihtsalt veider ja naljakas. Naermapuhkemiseni naljakas.

Asi võib muidugi selles ka olla, et peavalu läks minema (otsus mitte teha mingeid pingutavaid asju tõi kaasa ka kehalise piina leevenemise - nii krdi raske ongi mitte teha, kui ei taha, ent see tasub ära!) ning ma olen kõige ja kõigi suhtes maailmas kohe 50 kraadi leebem, hellem ja üldiselt ka naeruhimulisem.

Muide, mul on kraadides mõõtmisega raskusi - ise ka ei tea, kas räägin temperatuurist või ringikraadidest. 50 kraadi on hea ebamäärane - igas mõõtkavas väga tuntav, aga mitte teise äärmusse viiv, irreaalne või ringi täis tegev.

Samas see teeb ettevaatlikuks - et ma ei pruugi ise arugi saada, et valus. Lihtsalt vastik on ning alles kui valu ära kaob, on täiesti ootamatult ning tohutult hea.
Siis saan aru, et enne oli valus.
Jaa, see on juba olnud =) Mitu korda. Mitmes asjas. Kõige mälestusväärsem lõppes Rongiga, aga muidu on ka nii olnud - saan aru, et oli valus, alles siis, kui valu lõppeb.
Enda valuga ära harjutamine ning sellega üsna funktsionaalsena edasi toimimine on ääretult ohtlik mäng,

Ja oleks siis millegagi kelkida! Noh, et olen nii vapper ning vastupidav, jee mina - ei, saan aru, et valu, alles siis, kui see möödas on.
Siis ei ole uhkust enda üle, on "miks ma jälle endaga nii tegin, kurat?!"

Mul ei ole millestki muust rääkida kui oma peavaludest ja haigusest selgesti. Aga no need koos "miks on X ja Y tegemata?"-ga haaravad mu ajust umbes 90% ja ülejäänu on poja homsed korvpallivõistlused ja sinna kaasvõetav toit.

Aa, ei. Umbes protsendi moodustab ka tähelepanek, et mu juuksed muutuvad jälle sirgemaks, ning mõtlus, kas tuleks vast keemilised lokid teha.
Sest lokilisus meeldib mulle!
Poole aasta vanused lokid =)
No ma ei tee ise pilte, pean leppima sellega,
mis ja millal teised teevad.
Ruudu Rahumaru. 
Aga võibolla on mulje, et sirgenevad, ekslik?
Keemilised lokid on päris kallid ka.
Äkki päästab märja peaga magama minemine?
Nüüd, peale peapesu, aga ilma märja peaga magamist, on jälle kenasti lokkis.
Hmmm ...

Oh, üks eluseik on veel rääkimisevalmis!

Olin ema sünnipäeval. Minu õde ajas seal veidi punast veini Tütarlapse vihiku viimasele lehele ja pärast paari Verise Pühapäeva teemalist nalja ning vihikukuivatust tuli artueluks, kust keegi üldse aru peaks saama, et see veiniplekk on. Üks soovitas väita, et vesivärvid, teine arvas, et värvide vesi ajaks ka asja ära, ja siis olin mina.
- Kui keegi küsiks, võiks ka öelda, et tädi tuli külla ja ajas sinna veini. Miks valetada, kui võib ka tõtt rääkida?
Jajah, tädi käib külas ja on nii purjus, et lagastab kõik veiniga ära, mhmh!
Mu soovitus ei läinud läbi, kuigi arvan, et keegi ei küsi iial selle pleki kohta midagi ja Tütarlapse paarist pillatud märkusest jäi mulje, et ta jagab mu arvamust.

Ent täiesti mööda mu jutt kõigist kohalviibijatest siiski ei läinud.
Päev hiljem kirjutasin pojale puudumistõendi käesolevaks päevaks, mil tal oli peavalu (ja ma olen väga mõistev teiste peavalude suhtes), öeldes seal ühtlasi, et ta ilmselt enne neljapäeva kooli ei tule. (Sest meil oli plaanis Lõunalinna väisata koos.)
Nojah, ja siis sain uuesti haigusega vastu vahtimist. Nii et kaugesse linna me ei läinud ning Poeglaps läks järgmisel päeval hoopis kooli.
Kui olin öelnud, et tegelt kirjutasin talle puudumistõendi neljapäevani, jäime korraks mõtlema, mida koolis öelda.
"Noh, võib öelda, nagu asi oli," alustasin ma, mõeldes mingi rangelt tõele vastava, kuid vale muljet loova sõnastuse peale, kuid poeg naeratas säravalt ning sõnas: "Jaa, et me plaanisime reisima minna, aga siis ikka ei läinud,"ja ma olin täiesti tummaks löödud sellest, et muidugi.
Võib ju ka tõtt-tõtt rääkida, mitte ainult tehniliselt võttes tõtt!

Miks valetada, kui võib ka tõtt rääkida?

Ma saan veel aru olukordadest, kus tõe rääkimine tooks kaasa mingi olulise jama - aga kui ei too? Ja krt, mina ise lähen samuti automaatselt ebatõe teed, kui end ei valva!
Pffff.
MIKS?!

neljapäev, 1. detsember 2016

Teha, mida inimene tahab vol V

Ma tahan kohvi! Nii väga!
Mis siis, et tast pole mingit kasu, ainult maohappe-kahju. Aga tahan!
Teen.
Tahan - teen. Nii huvitav võimalus elu elada =)

Taevake, kui HEA see kohv on!!!!
Ja nii kaua, NIIIIIIIIII kaua elasin, tehes mitte seda, mida tahan, vaid seda, mida nagu pidanuks ja mis nagu vajalik olnuks. Kurat teab kellele, kurat teab milleks.
See on ... no see on teema, postitamise teema ammugi. Aga mul on just see kõhklus, et teema on NII SUUR, ma olen sellest nii mitme nurga alt juba kirjutanud: kas natuke lame pole nüüd neid kõige ilmsemaid näiteid tuua? Mingid üldistused on ammu ära tehtud ja siia pea sama ammu kirja pandud. Nüüd lihtlugusid kirja panna on justkui pisut hilja?!

Aga samas see elab mus ikka. "Peab, on vaja!"
Võibolla, kui ma mingil ajal olen enda lõpuks välja kirjutanud, enam ei paina isegi uitmõttena, millele "Sa pole pädev!!!" käratada?

Kõige jaburam oli see "ei tohi!" muidugi toiduga seoses.
Kuramuse "ma pean kõhnem olema!" on seljaajus. Kunagi 2014 lõpus, 2015 alguses, kui olin ikka rängalt kõhn, kurtsin, et vahel magama jäämise eel tundub õlavars nagu jämedam olevat, ja see häirib. Jaa, isegi ma ise sain aru, et see on vähe naeruväärne probleem, aga häiris, pagan võtaks. Reaalselt.

Kogu aeg sõin jube vähe, nüüdseks olen juba üle kahe aasta jube vähe söönud - aga ikkagi iga kord, kui paar päeva järjest rohkem söön (sest tahan, vahel tahan ka nii), tuleb endale meenutada, et ma ei pea seepärast nüüd mõnd aega ekstra vähem sööma.
Ma ei lähe ilusamaks, kui kõhnemaks muutun.
Ei lähe õnnelikumaks, kui ilusamaks muutun.
Pealegi näitas elukogemus viimati, et lähen kõhnemaks, kui rohkem söön.
Aga ei, niipea, kui natuke kaalu juurde tuli, mul kohe käivitus peas "peab alla võtma!"-mootor.
Kui magamaminekuaeg on käes, aga potis veel mõned soojad pelmeenid, mu automaatne reaktsioon mõttele "Võiks mõne võtta," on "Ei, mul pole nälga, milleks asjatuid kaloreid tarbida?" ning alles siis tuleb "Söömine on mulle HEA ju. Söön, kui tahan!"

Sest oli "nii peab!" Sest "olla kõhn on tervislik ja ilus ja kõhnad ongi paremad".
Sest kuramuse KÕIK tunduvad seda meelt olevat. Mu imekaunis pikk ja kõhn Tütarlaps arutleb, et peaks ikka trenni tegema ja natuke alla võtma. Mu lähedane sugulane märkis suvel, et võibolla ei läinud mul korsetihaagid kinni seepärast, et ma kohvile vahukoort peale panen. (Muide, korsetil lasin lihtsalt nööre järele, oligi teine mu tütre järgi ju seatud.) Murca rääkis kaunis rahulolevalt, kuidas ta on trenniga seoses alla võtnud. Pidev trenn-söömise kontrollimine-paks-on-paha on nii väga ühiskonnas sees, et teisiti arvaja on räme radikaal ja natuke koomiline kuju. Ega ta ju TÕSISELT - ei, räägibki tõsiselt! - eeee ... noh, hulle on igal pool.

Kohv on nii kuramuse hea!

Mul on see kehakaalu asi olnud "ma olen liiga paks!" näidiku peal sellest ajast, kui olin 12. (Tõend on olemas mu toonase paberpäeviku näol.) Mu tagumik on liiga suur. Reied liiga jämedad. Kaalun liiga palju.
Poeglapse isa ütles, kui 25 olin, et võiksin alla võtta.
Vat Tütarlapse isast seda ei mäleta, aga ega polnud vajagi ju - ma ütlesin seda endale ise ikka ja ikka, jälle ja jälle.

Ja oleks siis vähemalt põhjust olnud! Oleks ma iial kasvõi tüse olnud!
Mu kõige kõige kaalukamatel aegadel oli kehamassiindeks 24.
Oo, kui jube.
"Ma ei tohi süüa!" oli mu pidevkaaslaseks täiesti kuramuse asjatult!!!
Kusjuures ma teadsin ju mõistusega juba ammu-ammu, et väiksem kehakaal ei tee õnnelikumaks, ent ikkagi oli mul sees "aga äkki ma pole teda lihtsalt piisavalt alla saanud, võibolla teatud tasemest vähem olles ta ikkagi teeks õnnelikumaks?!"

Oh. Nägu peopesades ja "miks, oo miks?!"

Ei, MUIDUGI näitan näpuga ka ümberringi, sest jee sealt on tulnud enesekindlust tõstvaid ergutusi ja tunnet, et "oo, olen täiega ilus ju!" Aga "ma ei tohi süüa!" on mul enesel sees samuti, nii tihedalt sisse ja luudest läbi kasvanud, et ei tundunud üldse eemaldatav. Enamasti komplimentide peale "oo, sa näed täna nii hea välja!" mõtlesingi, et nojah, meigi ja hoiakuga annabki palju ära teha.
Muidugi tänasin graatsiliselt ja enesestmõistetavalt, sest komplimenti vastu võtta ju oskan - aga see mõte, et kui ma oleks PIISAVALT ilus, oleksin ka õnnelik, oli luuüdis sees.
Ei, ma olen ilus küll, aga ilmselgelt mitte piisavalt.
Selleks vist tuligi surra, et näha - ilu on tõesti ainult väline kest.

Jaa, omal moel oluline väline kest, päris mulle ei meeldi kenad mehed mehena rohkem kui need ülejäänud - kuid minu väline kest tõesti ei tee sisemust.
Tõesti.
Ma muide lähen täiesti pahuraks, kui mu kena säärejooks või suured silmad taas mõnda meest minu poole tõmbavad. Olen nii palju rohkemat kui see väline kest, kurat! NÄHKE seda!
Välimus tuleb ülejäänuga komplektis, kuid ei ole põhiline kuskilt otsast!!!

Ritsik kirjutas ka enesekindlusest. Kusjuures enda jaoks olen kogu aeg olnud hea, lihtsalt arvasin kogu aeg, et kui ma õnnelik ei ole, ju siis olen kuidagi valesti. Ei tea, mismoodi, aga KUIDAGI.
Nüüd ei ole tagasiside maailma poolt oluliselt muutunud, lihtsalt ise olen endaga rahul.
Võibolla see ongi enesekindlus? Et kama, mida maailm arvab, mina olen rahul?

Muidu - vist leian, et Katzenjammer ongi maailma parim bänd =)



kolmapäev, 30. november 2016

Haiguse mustrid

Panen kõrva taha. Õpin.
Mul ei ole selliseid lihtsaid külmetushaigusi pool igavikku olnud ning selgelt ei oska nendega midagi tarka peale hakata.

Vaata, varem oli mul üsna ühene käitumisviis: kui enam üldse ei saanud, olin kodus ja paranesin. Aga kui kuidagi sai või kui oli mingi tähtis asi, tormasin välja ning tegin tegusid.
Palavikuga praktikale? Kusjuures mõtlesin sellele, et vbla ei peaks, nakatan patsiente - ent paar päeva enne esimest korda olin ühe palavikuläikeliste silmadega üha nuuskava ja köhiva sama osakonna õega koos liftis sõitnud, kes hoolimata haigusest tööle kamandati, sest kedagi polnud võtta. Pani maski ette ja tegi päeva ära. Nii et läksin siis minagi. Tehtud.
Kolmkümmend kaheksa kuuega teises linnas eksamit kirjutamas käia? Tehtud, ibuprofeeni abiga.
Kurk valutab ja nohu? No see pole kõneväärtki probleem, kurgupastillid ja kempsupaberirull aitavad üle elada. Jälle.
Phmt mu hoiak selliste haiguste suhtes, mis polnud selgelt piiritletud bakteriaalsed tõved, oli: "Need lähevad nagunii mööda, lihtsalt vastik on. Kannata ära!"

Aga tundub, et see enam ei ole pädev käitumisviis. Nagu üldse mitte. Ega ta varem ka just tark polnud, ent nüüd lihtsalt ei toimigi.
Olen juba nädal aega tõve küüsis, mille ise endale kaela lubasin sellega, et koormasin Organismi hirmsasti ära. Ja kui parem hakkas, asusin kohe taas koormama ning nüüd on jälle maani jõuetus, nohu ja 37.5. Külmetan tekihunniku all sokkides ja pikas öösärgis, isu ei ole (ma pean sööma, ma pean, ma pean!), keegi mind ei armasta ning hoian end jõuga tagasi imesid tegemast, et pai saada.

Kuidas ma varem seda mustrit ei näinud?!
Muster järgmine: kui olen haige või niisama väsinud, tahaks, et keegi minu eest hoolitseks, teeks pai, ütleks ilusti. Kui seda pole - seda üldiselt pole - on mu sisemine järeldus, et ju ma pole siis pai ära teeninud. Teen rohkem, teen veel rohkem asju, lõpuks teenin ära ka ju!
Kuna ma pärast asjade ärategemist vahel kiresin sellele või teisele, kuidas jee mina! tegin selle või tolle ära! või tegin asju, mida nt netiavarustest näha võib, umbes pooltel või veidi enamatel kordadel saingi pai lõpuks kätte. Aga natuke vähem kui pooltel ei saanud ikkagi.
Küsimise peale ka ei antud.
Otsisin neid pagana empaatiavõimetuid suhtluspartneriteks, kes lihtsalt ei saanud aru, et kui juba küsin, mul on tõesti vaja.
Siis oli ikka väga hale olla juba. Ennegi oli halb, tegin haigena kangelastegusid ja ikka pai ei saanud. Miks ma üldse olemas olen?! Kellelgi pole vaja!

No nüüd ma püüan puhata ja kosuda, ent kuna see on mulle uus asi - niimoodi haigusesse suhtuda, et seda tulebki põdeda, mitte selle küüsis olles kangelastegusid teha! - on see raske.
Raske, ma ütlen!
Kogu aeg tahaks oma seisundit ignoreerida ja tavalisel määral (või üle selle, peab ju pai tulema!) tegusid teha!

Mitte et ma pai küsiksin =) Või noh, praegu ja siin kõlab küll nagu üpris otsene vihjamine, aga tegelikult on mulle mehhanism ju selge. Paha olla => tahaks pai. Ja kuna ma ise näen, et tegelikult otsin lohutust, sest mul on kehalistel põhjustel rõve, ei mõju lohutajate puudumine hetkel halvasti. "Nii on," kehitab sisemus õlgu. "Kui parem hakkab, ei ole enam endast kahju ka."
Tegelt pole väga nüüdki. No on nii, on.

Kuigi see, kui pagana KÜLM on, on tüütu. Mulle ei mahu rohkem riideid selga ju!
Isegi villased sokid vedasin jalga,
Ja mitte miski ei maitse.


pühapäev, 27. november 2016

Teha, mida inimene tahab vol IV

Mul vahel ikka tuleb peale see tunne, et peab pingutama: teha seda mis tahan, võib tuua kaasa piiramatu mittemidagitegemise!
No ma olin just haige, järelmõjud on siiani, mis te arvate, millal nii tundus? Kui tahtsin ainult voodis lebada, siis ühel küljel lamada, siis teisel.
Vahepeal tahtsin pissile ka.
"Aga lõputöö?" küsis mu mõistus murelikult. "Aga uus jutt? Sa isegi ei tea, millest see olema peaks! Ja kui sa niimoodi mitte midagi sportlikku ei tee, kaua su hea vorm püsib?!"

Nüüd mul on parem. Ja uue jutu kohta ei tea, aga TAHTSIN teha lõputöö faili lahti, et paar parandust sisse viia, käsi kõverdada ja kui olin läbi mõelnud, mida hommikusöögiks on (verivorst pannil - ei taha üldse. Külmad hallitusjuustuga šampinjonikübarad ahjus? No mõned võtan, kuigi need väga isu peale ei aja), tahtsin süüa kolm kohukest.
Isegi musta kohvi juba tahan. Sest koorega kohvi üha proovimine ei tasu ära - kui ei ole hea, ei ole, on AINULT kahjulik. Kui on hea, ma joon ju innukalt terve kruusi - ja siis pärast on maohappe maitse suus neli tundi. Vahel isegi kerge kõhuvalu. Tõesti ei tasu ära.

Usk, et "kõik saab korda", ikka vahel kõigub. Tundub, et peaks ju pingutama, vaevlema, elu ju on raske!
Või siis mitte.
Vaata, see tundub õudse moraalilugemise ja "mina olen targem!" rõhutamisena võibolla. Päris ma ei ole juba ammu üritanud seda arusaama omaks teha ning saavutanud ainult seda, et olen veel rohkem kõiges süüdi, sest ei suuda isegi iseennast õnnelikuks mõelda! Aga see on tõsi, põhjani läbitunnetatult:
elu on ainult siis raske, kui sa ise selle raskeks mõtled.
Muidugi ei tee me seda meelega. Aga nii sissekasvanud asju on väga raske näha kui harjumusi, need tunduvad lahutamatute osadena iseendast.

Et ma ei vastuta kellegi teise tegude eest? Jaa.
Ja siis avastan, et oot - see sügav piinlikkustunne, kui raamatu- või filmitegelane teeb midagi häbistavat, vastumeelsus kohtade vastu, kus tuttavad kalduvad nii tegema, et ma vahetan kanalit, kui kuulen mingit nõmedat kõnet peetavat - see on täpselt see, et ma tunnen end vastutavat teiste tegude ja mõtete eest, nende nõmeduse eest. Ei taha näha ega kuulda, sest kuidagi on endal läbikukkunud ja nõrk tunne siis!
Päris ei jätnud ma juba koolieelikust lapsena neid kohti, kus peategelane tunneb piinlikkust, raamatutest vahele! Karlssonit näiteks oli kohutavalt piinav lugeda - oli lahe, oli põnev, aga Väikevend sattus ju pidevalt piinlikkesse olukordadesse, sest Karlsson!
Aga. Mina. Ei. Vastuta.
Ei Karlssoni eest.
Ei Väikevenna eest.
Ei Bosse, Bettani ega Majasoku, ei Fille ega Rulle eest.
Nad kõik teevad oma värke minust sõltumatult, see pole raasugi minu asi.
Nii palju kergem on sedasi. Ma ei vastuta kellegi teise tegude kui enda omade eest! Päriselt! Võib täiesti rahulikult pohhui olla sellest, et kuskil on lollid reeglid, et inimesed toimivad lollakalt, see ei ole minu mure.
Mina teen, mis mina tahan. Jah, sellel on tagajärjed. Nii ongi hea. Kui kõik, mis ma teen, oleks tagajärjetu, oleks eriti hale olla - ma ei suuda üldse midagi mõjutada, viu!

Muidugi teevad teised asju. Täiesti arusaamatult jubedaid vahel. Mu mõistus tõrgub ja üritab põgeneda kohe, kui Golodomorist mõtlen. Mul ei ole vaja pilte, filme või küünlaid vaadata, mälestusi või arutlusi lugeda, et halb oleks. Mul on halb kogu aeg, kui vähegi meelde tuleb, ja ikka tuleb.
Mõtlen, et see on tegelikult positiivne, et tuleb.
Tean, et on midagi, mille vastu võidelda. Mitte olla kerge rämps, vaid inimene.

Lihtne. See on õige, see on vale, selle eest võitlen, selle vastu võitlen, ja mul pohhui, et mingil müstilisel objektiivsel tasandil võin eksida.
Ma olen subjekt.
Üleni.
Et teised on minu suhtes ka subjektiivsed? Jaa, muidugi. Minu subjektiivne õigus on jälle neid mitte (vastu) sallida sel juhul, kui mulle ei meeldi nende subjektiivne käitumine.
Dohh.

Kas ma olen sellest juba kirjutanud =)? Eeee ... no kirjutan jälle. Sest tahan!

Mu loovkirjutamisi juhib oma teooria. Seal on ka: "Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht."
Vat mul on vist samasugune tunne oma väärtuse kohta inimesena. Et ma ei läheks end muutes paremaks, lihtsalt teistsuguseks.
Ja see on tegelemise lõpetamise koht. Kui muutun, muutun, aga tahtlikult end muuta enam ei tunne vajadust.

Mul ei ole veel uut juttu, mida tahaks kirjutada. Aga lasen mõtetel endas kasvada ja küll tuleb.

reede, 25. november 2016

Virin

Kas ma peaks oma halva tuju ning virina postitusse valama ja siis selle kõigile näha riputama?
Jaa, see teeks olemise küll kergemaks, aga ...
Stopp.
Teeks olemise kergemaks? Järelikult läheb!

Mul on natuke halb tuju.
Mul on alati halb tuju, kui haige olen ja ses kontekstis on isegi hästi tegelikult. Veidi kehv meeleolu tähendab, et see on oluliselt parem kui tavaliselt sarnastes oludes.

Aga no ta on ikkagi kehv. Ja siis otsisin eile elektrooniliste kanalite kaudu inimesi, et nad mu tuju kuidagi paremaks teeksid.
Peamiselt sain neilt halba tuju juurde, paari erandiga, kes lihtsalt minuga palju ei rääkinud.
Ühega oli tegelikult ka pikem vestlus, kus vähemalt vastatikkust mittenõusolemist polnud, ent paraku ta soovitas mulle asju iseenda pinnalt, aga me oleme rämedalt erinevad.
Miska need uudsed asjad, mis toimivad talle, on mul ammu mitte lihtsalt läbi proovitud, vaid eluviis olnud, ja talle iseenesestmõistetavat me kumbki ei oska minusse installeerida.
Aga oli siiski toredam kui teised pikad vestlused.

Nagunii on mul tunne, et õppida saangi ainult inimestelt, kes on must väga erinevad. Sest sarnased on "awww, mäletan, et olin ka kunagi selline!" või "sa arvad, et võid mind õpetada, oled kuidagi targem? eriline loll!"-emotsioone tekitavad.
Hommikul tuli üks fb-kommentaar ka, kus minuga üldse nõus poldud.
Tuju langes kohe veel paar pügalat.
Pügal. Misasi see üldse ON? Vaatan järele.
Palun: link.

Kui ei kraadi, ega ei saagi aru, et haige olen.
Tuigun ja jaksan käia väga lühikeste sammudega ning aeglaselt? Noh, seda tuleb ka siis ette, kui haige pole. Kogu aeg külm? Nii paksult riides olles enamasti siiski pole, aga võibolla ongi lihtsalt tuba jahe? Isu, kusjuures, on parem kui tavaliselt. Söömine on mulle enamasti ettevõtmine, ent eile õhtul sõin enne magamaminekut kaks kohukest ära, sest ilma oli kuidagi vale olla.
Vahel kõrv natuke valutab, neelamine on natu ebamugav, nuuskan pisut enam kui tavaliselt, ent ainus asi, mis selgelt valena näib, on sage aevastamine.

Tore, nüüd lugesin veel nii lolli artiklit ka, et igast sellele kulutatud sekundist on kahju. Tuju VEEL halvem.

Ma kirjutasin kunagi ühte luuletusse salmi.

aga keegi ei armasta mind selles linnas,
peale sülitab taevas, alt rögastab pinnas
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas -
just see on see, mis mind tapab.

Täpselt. Ei tunneta, et keegi mind armastaks. Ok, mu poeg vast välja arvatud - kui ma ütlen teisest toast voodist, et kuule, tule tee mulle pai, ta tuleb, teeb, istub mu kõrval ja lõpuks annab musi ka.
Aga siiski.
Tunne, et olen üksinda, võitlen kõik oma võitlused üksinda ja kui enam ei jaksa, suren üksinda, on mu käitumiste taga halbadel aegadel alati olnud. Kirjutasin Ritsiku juurde kommetaari ja see sai enda jaokski ootamatult läbinägelik.
“Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, peamine, et sa ei sega!”
Täpselt sihuke tunne ongi.
IKKA VEEL.

Minu käitumisest hästi palju on suunatud sellele, et mitte segada, ent samas meelde jääda, mõjutada oma mõtete ja tegudega. Ning sealt mu meeleheide, kui ei jaksa enam mittesegavalt käitudes hea, soe ning mõjutav olla - ning bahh! Keegi ei võta minuga ise ühendust, ei tee mulle ise pai, ei teata oma lapse sünnist - kui mina ei algata, ei olegi midagi.
Niipea, kui mina ei tee, olengi nagu surnud.

Seepärast mul tuligi see suremisevärk väga teemaks. Ei olnud eriti pidureid "aga teistel on ju nii raske siis!"
Ma ei pidanud end oluliseks. Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ei sega.

Jestas, julgesin segada v? Eriti isekas!
Huvitav, kas lähen tigedaks juba ainult mõttest sellele, et inimesed mind tõsimeeli isekaks peavad, või see on haigusilming?

Viu. Kurb ja vihane on olla.

kolmapäev, 23. november 2016

Veidi veel - uus vaatenurk

Ma vist jään haigeks. Kurgus on selline tunne, nagu pole olnud ligi kaks aastat - eelmine säärane laks oli 2014 jaanuaris. Valus isegi pole väga, lihtsalt selline - nagu umbes oleks.
Kinni.
Sülg ei mahu neelatades alla.
Ühest küljest: väsitasin enda kohutavalt ära mingi 4-5 päeva järjest, mida ma siis ootasin?!
Teisest: aga ..? Aga ma siis ärateenitud puhkuse asemel saan hoopis rõveda enesetunde?! Appi, vaene mina!
Ärateenitud puhkuse ...

Esmaspäeva õhtul hakkas migreen tulema. Arvestades, et eelmine alles oli, karjatas keha sellega: "Ma ei jõua enam, puhka!"
Mis te arvate, mida mina mõtlesin? "Üks päev veel, võtan end kokku ja teen veel ühe päeva, mis vaja. No kui väga valus on, ei lähe, aga praegu söön igatahes tabletti, vast aitab."
No aitas.
Veidikeseks.
Praegu jälle tuikab.

Mis mind eriti vihale ajab - ega siis teised teistmoodi tee!
Lihtsalt mina olen enda nii ära treeninud valusid, raskusi ja vastikusi taluma, et hakkangi halbusi märkama alles siis, kui asi juba väga halb on ning enam kuhugi venitada ei anna. "Veel üks päev" tähendab mulle tegelikult "Kurat, enam ma ei tohi!"
Ja ikka teen. Sest üks päev, pean ju suutma, pärast on jamasid klattida hullem. Rabele, raisk, naine!

Kes sellest lõpuks õnnelikum on, kui nüüd angiini kukun?!?!

Aa, et vbla on mu probleem mitte jamadega treenitud olemises, vaid pihta saanud ajus? Eeee ... no see on võimalus. Aga sisuliselt ju vahet pole, miks nii on, nii on.

Aga noh - eelkaitsmine tehtud, päriskaitsmine jaanuaris, aega laialt, enamik eelkaitsmisel saadud soovitusi targad või vähemalt sisseviidavad. Ainult ettepanekuid ma küll ümber ei tee.
Ei hakka valetama, et mu ettepanek on tutvustada oma tööd nt Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (ma ei saa üle sellest, et on tervishoiu kõrgkool, lahku kirjutatult, see tundub nii vale!) tudengitele vms. Ma ei kavatse seda teha, kurat! Mina ei kavatse midagi teha, kui tahavad, tehku teised, raisk!
Olen niigi palju teinud seda tööd kirjutades, tänan väga.

Väsimus paistab välja halvasti kontrollitavatest vihapursetest, eks?
Peab ütlema, et tõeselt paistab. Olengi nii krdi väsinud. Tuigun. Jaksan käia umbes kümnesentimeetriste sammudega. Lisaks valutavad mu jalad päris pööraselt. Vahepeal kaks päeva ei kasutanud valuvaigistavat masinat ja et nüüd teen taas oma kolm korda päevas täis (tõsi, enamasti teen need kolm järjest =P), kuidagi ei päästa. Vahepealsest pausist taastumiseks läheb aega.

Pesumasin läks ka katki. Ma rahaliselt ei tunneta seda katastroofina (on vähe nõme, no on), aga nii. Palju. Jama.
See oli üsna-üsna ammu, kui kaebasin, et kõrbelõhn peale pesupesemist ja kes tuleks mulle koju masinat üle vaatama? Tuli üks Thori-masti mees, vaatas üle elektrilise osa ja kehitas õlgu. Miski pole kõrbenud, kõik töökorras ju.
Järgmisel pesupesemisel tuvastasin, et kõrbelõhn tuleb tsentrifuugimise ajal. Panin tsentrifuugi pöörded väiksemaks ning see aitas. AASTATEKS.
Aga viimasel paarikümnel korral olen peale pesu pesemist tuvastanud natuke kummitükke masinas. Need ära korjanud ja mitte välja teinud - ainult et -
ainult et -
Ainult et täna avastasin, kuidas trummel liigub. Nagu mitte ringiratast, vaid edasi-tagasi. Konkreetselt logiseb. Kõvasti.
Ja ma vahetasin eile voodipesu nii endal kui oma pojal.
Meil mõlemil on kaks tekikotiga tekki.
Kas pesumasin poleks võinud siis katki minna, kui linad ära pestud, ah?
Nähtavasti mitte.

Edasilükkamine polnud teema, katkiminek oli. Just siis, kui oli!

Aga muide =) Tegelikult võibolla siiski! Oli teema. Edasilükkamine. Sest ta pesi need pesud siiski puhtaks, mis ta sees keerlesid!
Täiega antropomorfiseerin kodumasinat praegu.

Päris lahedat värvi taevas on just. Sealt annaks ka midagi isklikku välja imeda.

Aga ei. Aitab küll.

esmaspäev, 21. november 2016

Killud

Ilmselt mu elu on liiga vähe väsitav.
Või kuidas muidu seletada, et läksin oma eelkaitsmisele päeva jagu liiga vara, see on homme.
Mitte et mul poleks kasulik olnud esimest seitset ettekannet kuulata-vaadata (kas kinniste silmadega istumine loeb vaatamise alla, kui vahepeal silmad lahti tegin?), sest ma küll eile õhtul nägin postkastis kirja, et mis peab esitluses olema (ja see tähendas, et oma valmis esitlusest sain üldpealkirja ja veel ühte slaidi kasutada), aga millised peavad slaidide pealised olema, seal näiteks polnud, ja need saan nüüd homseks ümber teha.
Aga nii. Kuradi. Väsitav.
Läksin kohale, nägin oma mittelemmikust õppejõudu, mõtlesin kohe läbi, kuidas talle vastata (nagunii naagub) ja ülbe olla. Kõigil teistel oli juba esitlus klassi ees arvutis olemas, nii ei mina oma mälupulgaga saan naljakas olema. Mõtlesin ka sellele rahuliku vastuse valmis, lõppude lõpuks mul on hinne suht kama, kuni see positiivne on - ja alles seitsmenda ettekande juures hakkasin mõtlema, kas ma äkki vales ruumis pole.
Küsisin.
Selgus, et ruum on õige, aga päev vale.
Homme jälle.

Nojah.

Positiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal.
Negatiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal ja ma ei saa talle tõtt näkku öelda.
Positiivne: saan esitluse rohkem reeglite järgi teha.
Negatiivne: see teeb esitluse veel igavamaks.
Positiivne: hea kerge tunne on praegu.
Negatiivne: aga eelkaitsmine pole möödas, alles tuleb.

Nojah.

Lisaks tegin jõulukooki. Järgmisel nädalavahel kavatsen teise laari teha. Aga kuidas see nii pagana väsitav ikka on, ei olnud meeles.
Tainast tegin üle 2 tunni. Retseptis on kirjas, et esmalt peaks ahju 140 kraadi peale sooja panema. No õnneks ma ei pannud, aga juba sidruni- ja apelsini mahla pressisin veerand tundi viljadest välja. Riivisin sidrunikoort veerand tundi. Või ja suhkru vahustamisel läksin kergema vastupanu teed ja sulatasin või enne ära. Aga mis valemiga retseptis ette nähtud tegevusi nii ruttu teha, et esmalt tasub ahi sooja panna, küll ette ei kujuta. Mul olid ka igasugused tehilised masinad abiks ja ikka läks kaks tundi ja veidi peale!
Muidu kasutasin seda retsepti, aga loomulikult modifikatsioonidega. Ilma ei oskagi vist süüa teha. Punktuaalsus ei ole mu arvukate heade omaduste killas.

Dialoog:

Boonusisa: Kas sina sõid kõik mandariinid ära?
Tütarlaps: Ei! Ühe jätsin järele!
Boonusisa: Ja kus see üks on?!
Tütarlaps: Nooo ... Ära sõin. Aga palju aeglasemalt kui teised!

reede, 18. november 2016

Keha mõjutab vaimu. Jälle

Kõik. On. Nõme.

No tegelt ei ole, aga siiski: peaaegu omainimestena tundunud blogijad arvavad, et meil on koolisüsteem korras, teised arvavad, et imetamine on ikka isiklik ja privaattoiming, mu isa tülitseb minuga minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel, Trump valiti presidendiks, Jüri Ratas on suhtkoht peaminister ning mul oli selline migreen, et kahe migreenivastase tabletiga ka ära ei läinud - pool päeva ikka valutas. Ja öösel hakkas jälle.
Ah, ja Poeglaps nuttis ja karjus pikalt arvutimängu mängides, Tütarlaps käis oma kõhuvaludega ultrahelis ja midagi ei leitud, kirjutasin sita luuletuse, mulle ei tunta piisavalt kaasa, maohapperavimid saavad 3 päeva pärast otsa ning ma ei ole terve.
Noh - kõik on nõme.

Ainult see ei ole, et too Tütarlaps ööbis minu juures, et täna hommikul vereanalüüsi anda ja siis kamandasin ta ka duši alla ja olin muidu ema ning see tundus nii hea.

Aga siiski. Vaim ja keha on lahutamatult seotud, mõlemad Mina ja see tähendab ühtlasi, et kui mul on vaimselt halb, kolistab valu ka kehas - täpsemalt peas. Midagi VÄHEGI helgemat mõelda selle kehalise valuga samas ei õnnestu, sest aju surgib palumata üles ainult kõige rõvedamaid mälestusi ja tõlgendusi mälestustele.

Ilmselt see, mida depressioongi teeb - sa lihtsalt ei saa positiivselt mõelda, sest keha ise toob esile ainult seda, mis halb on. Üritus positiivselt mõelda päädib sellega, et mõtled negatiivsetest asjadest positiivse alatooniga. "Hea, et see veel niigi läits." "Teisiti oleks veel hullem." "Kõik see sitt ongi nii hea, kui saab!"

Nüüd pea enam eriti ei valuta. Õnnestus hea asi elus ka välja mõelda, aga varemkirjutatu migreeni kütkeis on üleni negatiivne. Sest mul ei tulnud midagi muud pähe üldse!
Ikka vahel imestan, kuidas inimesed ei saa aru, kuidas depressiooniga ei tundu miski hea. Mitte kuramuse miski. Aga noh, võibolla pole neil peavalusid ka, et isiklikult tunda, kuidas mitte midagi head valu kütkeis pähe ei tule, ainult leegionides vastikusi.
Valu mõjutab nii keha kui vaimu - kõik mõjutub korraga, keha ja vaim tegutsevad üksteise piina muudkui kasvatades!
Magades see leeveneb, seepärast tasubki valuvaigistit võtta enne magamist. Siis võib pärast enam-vähem olla.

Nüüd on näiteks parem, ilm tundub jälle elatav ja vastikused lihtsalt "nojah, ma olen maailmas, et see paremaks teha".
KÕIK ei ole nõme, ainult mõned asjad.
Kuigi kui mõtlen, mida kõike olen endaga ja endale teha lasknud, on päris jube. Emake maa, MIDA olen endaga teinud! Vaene mina! Võtaks enda ka kaissu, lohutaks, teeks teed, naeraks ja ütleks: "Kõik saab korda!", ainult et seda inimest ei ole enam. Suri ära, läks kaotsi, enam ei saa.
Enesehaletsus natuke kööbakal kujul =)
Enam ma endaga nii teha ei lase. Päriselt. Never again!

Ütleks midagi asjalikku ka. Hm.
Kirjutan üht lugu veel paremaks, kuigi ta oli hea juba ennegi. Olen päris põnevil, kas õnnestub VEEL PAREMAKS teha. Et no - ta tuleb teistsuguse lõpuosaga, aga kas see teeb kogusummat nauditavamaks? Kas teeb?!
No kirjutan. Eks siis näeb, kui valmis =)

kolmapäev, 16. november 2016

Ma ei saa rohkem teha

Hästi ... korraga on üleni ja vaikselt rõõmus ning kaugussevaatavalt-sinakaslillalt-lumelangemishääletult kurb.
See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas. 
Ma ikka veel ei oska seda tunnet seletada, juppeks lahti võtta, kõiki detaile näpuga näidata ja ära nimetada.
Ei ole masendus.
Ei ole rõhutus.
On mingi - maailma olekuga resigneerunult leppimine, kõik ongi nii hea, kui olla saab-tõdemus ning samas koos sellega põhjata kaastunne kõigi vastu, kel valus, hinges või muud moodi.

Kui mul ei ole, tahaks võtta kaissu viimase kui ühe, kel on, neid lohutada, teha pai ja leebelt naerda. Korraga helge ja samas kuuhämar tunne.
Teadmine, et mind ei jätku selleks.
Põhjatu vaikne kurbus seepärast.

Me saame teha vaid väga vähe, väga väikesed värgid siin maailmas, nagu oleme.
Jaa, maailm saab hakkama ka meieta, see on asja hea külg. Aga ma ju tahaksin, et kõigil oleks hea! Ja ma ei saa seda!

Tahtsin, ei saanud.
Olen natuke kehv sellega leppima. "Natuke" on täiesti aus - võtan end ja oma soove tohutult koomale, kui on tunne, et need riivavad teiste omi. Lihtsalt seal kuskil on piir, kust kitsamale pinnale ma enam ei mahu, kus tulevad tõelised tahtmised, millest taganema ei ole valmis.
Noh, ja nende tõeliste tahtmiste osas olen nigel ilmajäämisega leppima.
Tahtmine, et kõigil oleks hea, ei ole selline "võtsin ennast nii koomale kui sain, rohkem ei lähe", see on just vastupidine. "Olgu kõigil ometi ruumi, nii nagu mul praegu on!"
Ja kurbus, sest nii ei ole. Kunagi. Ei saagi olla: inimesed on nii nõmedad vahel, et "ela ja lase teistel elada" ei mahu paljudele pähe kui kõlbulik variant. Nad TAHAVADKI rohkem, endale eeliseid üle teiste.
Oh, maailm on nagu ta on. Ohh. Ja ma olen siin, et keskmised väärtused maailmas natuke üles viia vist.
Ilmselt nii on, ent see ei pea mulle meeldima. Tahaks, et kõigil oleks hea. KÕIGIL!

Mida ma saan teha? Et KÕIGIL oleks hea?!
Midagi.
Teen suitsu.
Kohvi ka ei saa teha, hapu maitse suus pole ikka kadunud, peamiselt otse pärast sööki on parem. Aga kui kohvi juua, koorega, on hape kohe tagasi ja kohv maitseb lame.
Paar korda on õnnestunud peaaegu terve kruus koorega kohvi enne nautides ära maitsta, kui see juhtub (mida, ma ikka üle päeva proovin!), ent nõupõhi on ALATI juba vale reaktsiooni maitsepungades tekitav.
Teisest kruusitäiest ei tasu rääkidagi.
Teil on ääretult põnev mu maohappe seisukorrast lugeda, onju? Maailm kohe parem ..!

pühapäev, 13. november 2016

Avantüürid

Jälle läks jalg alt ära. Tõusin püsti, koib ei töötanud, kukkusin peaaegu ümber. Haarasin kätega tooliseljatoest ning sain sinikaid esemete vastu vajumisest mõned.
Mõtlesin muude väliste mõjutusteta: aga äkki on seos migreeniravimiga? Sest tol päeval olin võtnud, eelmisest korrast aga ei mäleta, kas võtsin või ei. Igatahes olid need mulle juba välja kirjutatud ning ära ostetud. Nüüd on see teooriana õhus, ravimi infolehte pole millegipärast viitsinud uurida.
Ilmselt seepärast, et see ei muudaks midagi - vahel mittetöötav jalg on igatahes umbes 264 korda parem kui peavalu.

Täna paistab jälle selline päev olevat, kus tahaks pai, ilma et midagi uut suurepärast oleks teinud. Vanade asjade pärast.
Kuigi tegelikult oli suurepärasus eile täiesti olemas. Lihtsalt mittearusaadav enamikule inimestele: käisin oma elusoleva vanaema 91. sünnipäeval. Väsisin kahe tunniga niimoodi ära, et tuikusin. Ei saanud mäest üles, poeg pidi mind aitama, muidu kukkusin vaid korduvalt lumme ja üldse ei saanud edasi. (No päris järsk mägi oli).
MisMÕTTES ma ei saa medalit selle eest, et vanaema sünnipäeval käisin kaheks ja pooleks tunniks?! See oli ju NIIIIIIII raske!!! Palju inimesi ühes ruumis, korraga käivad vestlused, kusjuures inimesed räägivad järjest valjemini, et üksteisest üle kosta ning natuke sellekski, et kurdivõitu vanaema ka kuuleks. Kaks koera, kaks väikelast, korduvad jututeemad (mu isalt küsiti vähemalt kolm korda, miks ta ranne on elastiksidemega seotud, kusjuures esimest korda küsisin veel ma ise), no jookse puusse.
Või istu kinniste silmadega nurgas.
Ainus lohutus on, et mu poeg väsis samamoodi ära, samadest asjadest. Tema istus teises nurgas, silitas koera ning pani ka vahepeal silmad kinni.
Nii. Kuradi. Palju. Inimesi.
Lusikad läksid.

Sinikad jalal ka valutavad.
Niu.

Ma ei saa hästi üle sellest, kuidas olen konfliktne. Muidugi pole see mingi uus avastus, tean seda juba ammu: ongi tunne, et ükskõik mis on etem kui oodata-vaadata-ehk-läheb-paremaks. Aga mismoodi mul mittekonfliktsete suhtes on lühike kannatus ja lihtsalt ei viiiiiiiiiiiitsi, on uus avastus.
Vaidlus on kordades parem kui ümmargune ei-ütle-täpselt-keerulisi-asju-välja poolnõustumine. Selle viimase peale hakkab mul lihtsalt igav, eemaldun, vaikin. Sees pole ka mitte tunnet "oleme eriarvamusel, ent armastan sind ikka", vaid "no vaidle siis minuga, kui sa nõus pole, krt!"
Tülpimus, mitte katarsis.
Kui on konflikt, saan vähemalt võita (või kaotada), kui pole, jääb lihtsalt "ta vist polnud minuga nõus".
Ja see on tegelt nende mittekonfliktsete osas ebaaus, sest nemad tahavad ainult rahu hoida ja mina siis - olen täiesti mitterahulik. Just sellepärast, et tahetakse rahu hoida.

Aga noh - olen, mis olen. See on mus ka ebanormaalne, et ei ürita enam parem olla. Arvan, et olengi piisavalt hea, kui ei meeldi, mine ära. Ning see ebanormaalsus (vastandina hulgale teistele) on ka mulle endale näha kui SUUR ebanormaalsus, mida üldse ei tahaks kõigile jagada.
Mõnele, jaa. Aga kõigile? Et KEEGI ei üritaks enam parem olla? Eeee ...
Lapsi ka enam ei kasvataks ega üritaks eeskujuga mõjutada, sest nad ju ei või tahta paremad olla? Pürg parem olla oleks inimestes surnud, sest olen, nagu olen, ja paremaks muutuda ei tahagi?
No ei!!!
Võibolla on see "olen, kes olen" ajutine. Võibolla läheb üle, sest kui inimene jääks üleni selleks, kes on, võiks aeg samahästi olemata olla ning me kõik nagunii algusest peale üleni valmis. Aga praegu on minuga nii ja mulle meeldib. Ei põe =)

Luuletusi tahaks kirjutada. Riimid on peas kui müürid.
Sellised avantüürid =)