kolmapäev, 21. detsember 2016

Stressitalgud

Olgu, nüüd on mul oma kirju koera retsept, mille tulemus mulle endale kõige enam maitseb.

3 pakki küpsiseid
100 grammi martsipani
1 pakk "souer"-nimega marmelaadi - see on juba parajates tükkides
200g võid (mida?! ma ei karda rasva!)
1 Karlfazeri Rio-nimeline shokolaad (130 grammi)
kui segu jääb ikka kuiv, natuke piima

Panna šokolaad ja tükeldatud või veevanni sulama.
Taguda küpsised puhta (!) üksiku soki sees pulbriks, panna taignasegamispotti. Tükeldada martsipan, panna sinnasamasse. Siis valada peale marmelaad. Seks ajaks on šokolaad ja või sulanud, valada need ka peale, aidates lusikaga tagant, muidu jääb šokolaad sulatamiskruusi põhja.
Segada.
Vajadusel lisa tilgake piima.
Segada.
Tainas valmis. Panna näiteks kahte puuviljakottidena kasutuses olevasse kilekotti ja külma tahenema.
3 tunni pärast on juba kook, ent see võib ka 7 päeva seista, midagi oma maitsvusest kaotamata.

Kõikvõimalikud purustatud pähklid, mandlid jms - ei anna maitsele juurde, ainult raskem töö valmistamisel.
Brändi? Kui seda panna hästi natuke, muudab maitset, aga mitte paremaks ega halvemaks, lihtsalt teistsuguseks. Kui liiga palju panna, muudab maitse halvemaks.
Kuivatatud puuviljad? Ei muuda maitset paremaks ja mu poeg ei söö neid muidu kui mingi muu toiduta. Kook, kus nad sees, jääb tema poolt söömata.

Ei, just need asjad ja ei midagi muud annavad mulle parima tulemuse.

Muidu: tegin tänase päeva lõputööd. Ei tea, miks ma arvasin, et kui õppejõudude puhkus algab homme, siis on mõistlik saata just homme parandatud töö.
Aga kuskil lõuna paiku sain juhendajalt kirja, et ta tahaks enne puhkust töö kätte saada.
Siis ponnistasin. Tegin ära selle, mille kavatsesin täna teha, selle, mille kavatsesin homme teha ja muidugi tuli veel umbes pooles hulgas ette ülesandeid, mida polnud üldse planeerinud.

Põhimõtteliselt: sain valmis, saatsin ära, jee.
Aga.
Muutun ju tuimemaks, kui olen väsinud. See seisund, kus midagi peale valu ei tunne, tuleb tagasi. Nii et ma ei tundnud nälga. Ma ei tundnud janu. Suitsu järgi ei isutanud. Lihtsalt istusin, lappasin netis artikleid ning kui leidsin mõne kasuliku, kasutasin.

Pärast töö ärasaatmist mõtlesin, et peaks jooma.
Jõin väga suure kruusitäie teed, mis oli valmis ja külmaks läinud.
Siis jõin teise kruusitäie vett veel.
Peaks sööma ka, mõtlesin. Sõin koogilõpu ära. Maitses hea, aga kook oli otsas.
Läksin poodi, mis asub siinsamas, tõin süüa. Kodus jõin veel ühe suure kruusitäie vett, sõin munavõiet ja kooki (poeskäimisega hangitud), tegin oma päeva esimese suitsu.
Siis magasin.

Nüüd on rekordiliselt sitt olla, imelik maitse suus, mis taandus vahepeal, on täie rauaga tagasi ning need paganama jõulud on alles ees ja üldsegi mitte möödas.
Krdi stressitalgud. Mulle ei ole jõulud IDEELISELT vastumeelsed, ideeliselt on nad isegi toredad. Aga ma väsin nii ära juba mõttest sellele, mida kõike jõulude puhul PEAKS, et kõige parema meelega saadaksin lapsed kottu ära, annaksin nende ja ülejäänute kingitused mingile minusse rohkem mitte puutuvale jõuluvanale ning veedaksin jõulud omaette kodus. Sööksin vahepeal veisesinki ja munavõid, vahepeal jõulukooki, mida tegin, loeksin raamatuid. Kui üksildus peale tuleks, suhtleksin võrgus, ja võtaksin "Bullerby laste" juurde ka mõne piparkoogi.

Kuidas saavad jõulud rõõmsad olla, kui nad on ehitatudki selleks, et mina teeksin teised piisavalt rõõmsaks?!?! Kusjuures jälle mõtlen väsinult ja õnnetult, kuidas sellegi olen lapsepõlvest korjanud. Emadepäev ja jõulud, stressipühad. Minu asi on teised õnnelikuks teha siis.
Aa. et keegi võiks MIND rõõmsaks teha, kuigi ma polegi enam seitsmeaastane? Et minu asi ei ole teisi rõõmustada, on enda eest hoolitseda? (Krt, kui ma meenutan, kuidas Poeglapse isa mitte ainult ei pingutanud, et mind rõõmustada, vaid minu pingutused ka endale ebapiisavaks tunnistas ning hoopis oma ema juurde läks, olen ikka veel pahane.)
No ma proovin. Päriselt. Aga kui mu oma laps palub mul panna kokku ning tuua ära kostüüm oma jõulunäidendiks, ta ikka ise kuidagi ei jõua, eelmisel õhtul ka esinemine - no kuidas ma talle ei ütlen?! "Saa ise hakkama, olen liiga väsinud"?!
Ma ei taha ju nii ka!

Kui homse (ehk jõulunäidendi päeva) üle elan, siis ülehomme kogun ainult lusikaid ja mitte midagi ei tee.

3 kommentaari:

  1. jõudu! tule siia postituse lõppu tagasi lugema, kui lusikakogumise plaan kipub meelest ära minema. ma tean, mis tunne see on, kui ühest küljest ütleb terve mõistus, et "nüüd peaks võtma puhkamise päeva", aga emotsioonid ja kõhutunne ruigavad "ei tohi! tee MIDAGI!"

    selles mõttes on blogimine päris hea, et saab iseendale meeldetuletusi panna ja veel avalikku kohta, siis on nagu sootsiumile kah öeldud, et ma nüüd puhkan, ja see äkki toetab.

    VastaKustuta
  2. Kusjuures olin ju oma plaanidega niiiiiiiiiiii väga konservatiivne, ei korista, ei stressa ka seepärast, piparkooke lasen oma tütrel teha (hei, mina tegin kunagi novembri lõpus taigna!), ainult jõulukoogid katta martsipaniga - ja ikkagi on homne "mitte midagi ei tee", muutunud "mitte midagi ei tee peale selle ja selle ja selle"-ks.
    kuna pea ju ei valuta, võib hobust veel veidi edasi minema peksta.

    VastaKustuta
  3. Kõige keerulisem millegipärast on endaga hästi läbi saada. Ikka kirpeldab see nimetu miski, mis just õnnest puudu on. Aga tead, need jõulud on kohe möödas, st see hull enesepiitsutamise koht saab otsa ja siis saab nautida kõike seda, mida kirjutasid....õ

    seniks veidi kannatust, palju head muusikat ja mõni kosutav soe vann või dush...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.