laupäev, 9. aprill 2016

Oh, ma olen nii tark ja ilus!

Olen ikka hädas selle iluvärgiga.
Viimaks ometi usun, et ok, olen umbes isiklikus tipus. Nii hea vaadata, kui ma umbes võikski ideaalis olla. Ei muudaks mind kaunimaks vähem kaalu ega pikemad juuksed, isegi vinne naljalt ei tule enam, suhteliselt sile nahk. No mitte midagi ei kerki pähe.
Ja mis siis? Ma ei oska selle kuramuse iluga ikka midagi paremat peale hakata kui varem.

Pilte saab teha aint.
Mitte et varem ei oleks saanud. Lihtsalt toona ma panin punnile peitepulka peale, enam ei ole seda vaja. Tegelikult varem tõmbasin ka kõhu sisse ja enam ei tõmba, aga kuna mu kõht näeb suhteliselt samasugune välja reaalselt, on see rohkem enesekindluse, mitte ilu teema.

Mis te tahate öelda, et ilu ongi ainult see, mis ta on?! Ei panda padaje, kui ei oska padaje panna, ning muud kasu tast ei ole, kui et osad tähelepanu osutavad mehed on ka päris sümpaatsed?!
Ei, teoreetiliselt teadsin seda muidugi juba ammu-ammu, siingi olen jälle ja jälle kirjutanud, ent reaalselt-tegelikult-päriselt, katse-eksituse meetodil asja uurides samale tulemusele jõuda on ikkagi kummastav.

See lihtsalt - on. Ei vii kuhugi mujale, ei anna midagi muud. Täiesti omaette skaalal on jätab soovida-mitte nii ilus-ilus-veel ilusam-veel ilusam-veel ilusam-kõige ilusam. Ja kuigi inimeste maitsed on erinevad, maailm ei pruugi mind nii näha nagu ma ise, loeb mulle see, mida ise mõtlen.
Ma meeldin endale - ja kurat, oleks see siis vähemalt kuidagi väga otseselt välise iluga seotud! Ei, enesekindlus.
Pffff. Kurat, see ei saa ainult minu vastutus ka olla, kui lapsest saati olen elanud maailmas, kus ilu on midagi tähtsat ja ihaldusväärset! Aga noh - parem nüüd kui ei iial.
Ilus olla on tore, aga midagi muud see ilu tõesti, isegi salaja ja kõigi mitteideaalsete eest varjatuna, ei anna kui teadmise, et jee, olen ilus.

Maailm ja mina.
Ah, see asi on küll rääkimata, et kuidas ja miks ma ei kannata enam ÜLDSE palumata nõuandeid.
Kuidagi arvasin, et see mittetalumine on loomulik ja kui olen endaga rohkem rahul, neid nõuandeid enam ei tulegi, aga eksisin täiega. Ühe inimesega läksingi konkreetselt tülli seepärast, ent oli teisigi, kes andsid mulle nõu ja siis üldse aru ei saanud, miks ma vihastasin.
Nagu siiralt ei saanud aru, omast arust olid nad nii loomulikku ja normaalset asja teinud!

Niisiis.
Kui sa annad nõu, siis see on ju mingi probleemi lahendamiseks, millegi endisest paremaks tegemiseks, millegi muutmiseks. Aga kui sa annad palumata nõu, on see natuke riskantne. Ütleme, minu näitel, aga tegelikult on see üldine.

Varem ma leidsin, et mul peab tõesti mingi viga küljes olema, mida parandada, miks ma muidu õnnelik pole - ja võtsin nõuandeid täpselt nii, et see mulle sobib, see ei sobi, see on vana asi, aga see hoopis uudne mõte! Võiks proovida!
Nõuannete saamine oli normaalsus.

Aga nüüd peab mulle esmalt selgitama, mis mul siis nõuandja meelest viga on, et ta seda parandada tahab. Mulle endale meeldib just nii nagu on ju! Miks muuta seda, mis niigi toimib?
Ja kui nõuandja on mu sõber, inimene, kellele ma nagu teoreetiliselt peaks meeldima, on palumata nõuanded veel eriti veidrad. Minu meelest mul ei ole viga seal, sinu meelest on? Kuigi ma nagu teoreetiliselt peaks olema see inimene, kelle sa lähedaseks suhtluseks välja oled valinud kui oma suhtelise lemmiku maailma inimeste seas? Ja sa ei vaevu isegi selgitama, et miks halb, arvad kuidagi automaatselt, et mulle on muutumissoovitusi vaja?!
A mine ka persse siis!

Lähen vihaseks isegi mingite enam-kui-poole-aasta-vanuste asjade peale endiselt =) See automaatne eeldus, et mul on midagi viga, mida muuta, võib ju inimestes elada, aga kui need inimesed nagu peaks mu sõbrad olema ... pfffff.
Milleks mulle sellised sõbrad, nagu tõesti?!

Friends don't dance and if they don't dance
Well they're no friends of mine.



5 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

See on ka nõuandmise teemal ja minu meelest täiega hea: http://www.mindsweeper.ee/2016/03/30/voimatu-missioon-ehk-kuidas-muuta-teist-inimest/

Rents ütles ...

Hmm, selle kõhu sissetõmbamisega on nii, et ma ei tõmba teadlikult kõhtu sisse, aga ma ajan selja sirgu (mitte ainult siis, kui pildistatakse, vaid alati, kui meelde tuleb) - ja kui ma ajan selja sirgu, läheb automaatselt kõht ka veits sisse. Selline loomulik reaktsioon.

notsu ütles ...

mul oli hiljuti ühe sõbraga jutuajamine, mh sellest, kuidas ma aeg-ajalt ikka põen, et pole piisavalt ilus ja miks. ja kuna ma olen selle koha pealt täielik ekstravert, et pean sageli oma mõtted välja ütlema, et neist ise aru saada või õigupoolest ma väljendudes mõtlengi, siis tuli üks selginemine. ma sõnastasin asja ära nii, et ma tunnen end koledana, kui ei tunne end turvaliselt. kui ma kardan, et suvalised inimesed kuskil avalikus kohas või pooltuttavad, kelles ma pole sada protsenti kindel, kuidas nad minusse suhtuvad, lähevad minu vastu pahatahtlikuks. tunne, mis avaldus ütleme hilisteismeeas ja kahekümnendate esimesel poolel sellise nõrga agorafoobiana, et sageli oli väga kõhe nt kohvikusse sisse astuda või tänaval ereda päevavalgusega käia, "sest kõik näevad mind" (ja siis ma ei teagi mis. ajavad tänavalt ära või kutsuvad politsei vms).

hilisemas vanuses on seda ette tulnud üha harvem ja harvem ja ma usun, et selle kõheduse taandumise tajumine on enam-vähem sama tunne, mis "ma tunnen ennast nüüd ilusamana". teiste sõnadega öeldult see, et ma ei karda enam avalikke kohti ja inimesi nii väga.

sul on tõenäoliselt teisiti, aga eks sa ise tead paremini.

väga väga naine ütles ...

Ma nüüd olen selja endisest sirgemaks ajamist korduvalt proovinud ja ei - minu kõhuga ei juhtu midagi. Sissetõmbamine kasutab mingeid täiesti teisi lihaseid kui selja sirguajamine mul.

Ja notsu - mul on teisiti. =)

Seda, et ma näen suht ilus välja, märkasin juba vanuses 11 või nii. Siis olin rämedalt pettunud, sest käibetõde "kui pead ise end ilusaks, peavad ka teised" minu puhul üldse ei toiminud, mina küll arvasin, et ilusake, aga teiste vaimustust ning kuskilt kaela langevat kergemat elu ei täheldanud.
Ja siis võtsingi pähe, et mitte-veel-piisavalt-ilus järelikult.
Still not king yet.
Still not dead yet.
Ja nüüd saan olla rämeüllatunud, et KUITAHES ilus sa oled, ei tähenda see kergemat elu, paremat seksi, mitte midagi.
mitte. midagi.

udupea ütles ...

Selle pärast ma enamasti midagi ei arvagi.
Aga seda, et "muuda ennast" juttu on liiga palju, arvan küll, minu jaoks sobib pigem "lepi sellega" filosoofia.