pühapäev, 28. august 2016

Üks esiema

Mu vanaemal oli eile (24.08, võimalik, et pilti tuleb nii kaua oodata, et kuupäev vahetub veel mitu korda) sünnipäev.
Tähendab, juttu on mu surnud vanaemast ja tal oli sünniaastapäev ja üldse unustasin ma selle ära. Täna tuli meelde.

Nüüd on ta surnud, ei puutu kuidagi mu ellu ning seega näen ka tema arvukaid häid külgi. Miks ma teda ei sallinud, on ka selge.
Ta oli täpselt see inimene, kelle juuresolekul mul oli "inimene, keda polnud"-tunne.
Vanaema ei näinud mind, mu tegemiste põhjuseid ja nüansse, kõik tema hinnangud ja isegi see, mida tuvastas üldse (mis oli täiega valikuline, ta lihtsalt ei võtnud paljusid nähtusi sisse) olid pärit mingitest aegadest enne minu sündi ning minuga väga lõdvalt seotud. Ta võis minule suunatud näo ning hääletugevusega rääkida ja rääkida ja rääkida, aga mitte miski tema jutust polnud mulle. Kui ma olin toast väljas, võibolla isegi korrust vahetanud, rääkis tema ikka edasi.
Mõistagi polnud see ainult minuga nii, tal oli täiesti kama, keda just ignoreerida, peamine, et keegi oli. Veider, et ta omaette rääkmisega alustada ei tahtnud, ent ei tahtnud. Alustamiseks oli tal siiski kedagi teist vaja, lihtsalt jätkamiseks mitte.
Elas oma peas.
Mul oli tema juuresolekul alati "minu asemel võiks olla ükskõik kes". Isegi kui me tülitsesime, isegi kui me tülitsesime väga rängalt, ma olen teda tõuganud nii, et tal pärast oli reis kukkumisest sinine, ta on mulle öelnud uskumatuid asju: ta ei tülitsenud mitte minuga, vaid kellegagi oma peas.
Minu asemel võinuks olla ükskõik kes.
Ja kuna see kestis aastakümneid, polnud mul vähimatki lootust, et asi muutuks.
Ei muutunud ka.

Paneb päris mõtlema - ma olen omast arust autistlik, aga seda inimpimedust mul üldse pole, et vahet pole, kellega räägin, vahet pole, kuidas ta reageerib, ma raiun oma asja edasi.
Alati märkan märke, kui keegi tundub tüdinud, kohe lõpetan oma teema, vestlus peab olema kahepoolne ja sellest tulenevalt muidugi on mulle absoluutselt kasutud suhtluspartenrid inimesed nagu too vanaema. Ent nüüd on ta surnud ning ma ei pea tundma, kui olematu talle olen - ning tema enda omadused olid tegelikult päris toredad.

Seda, kui kompromissitult keevaline ta oli, olen siin juba kirjeldanud. See kirsipuu maha raiumine, kui vanaema sealt otsast umbes kaheksakümnesena maha kukkus: no anna minna kui lahe! See, et ta mu venna asjad aknast välja viskas, sest ise võtit üles ei leidnud, oli vähem lahe, aga sama emotsiooni-pealt-käitumine.

Ning ega ta juhm olnud. Õpetaja-ameti pidamine läbi noorus- ja keskealise vanuse annab juba tohutud lisapunktid, aga naturaalne praktilisus ostude tegemisel, arvutusoskus ka, tuleb lisaks.
Seda, kuidas ta vedas kokku allahinnatud puuvilju ja lapsed pidid neid pärast sööma, et päris hukka ei läheks, ignoreerin. Põhimõte oli üllas (säästa raha!), lihtsalt välja tuli vahel kui "seda raha poleks üldse olnud vaja kulutada, kõik kannatavad nüüd".
Säästmisoskus oli tal ka elu jooksul õpitud. Armastas korrutada, kuidas enne sõda (see tähendab vahetult enne, kui II maailmasõda tema õuele jõudis) läks ta varateismelise tüdrukuna oma vanemate rahaga ja rattaga Viljandi linna ning ostis seal kangast jms, et sõjaaeg kuidagi üle elada.
(Aaaaa! Sealt mu ema usk, et kangad on kuidagi sõjaajal vajalikud!)
Pärast ehitas ta koos mu vanaisaga maja ja kõik, kõik, kõik oli arvel. Kust midagi sai, kust midagi SOODSALT sai - vanaema jagas matsu.

Noh, ja ilus oli ta ka.
Näete, selline oli ta 46-aastasena

Olen siinsamas korduvalt rääkinud, et oli, aga mitte fotodega tõestanud.
Ta oli rebestavalt kaunis. Nii sale. Lugu, kuidas poiste poolt kiuslikult seest riivi pandud ühikaust saadeti öösel peol koju tulles lahti tegema tema kui kõike sihvakam tüdrukutest, kuidas ta keldri piluaknast sisse mahtus- ilma kleidita, sest kes siis selle lõhkumisega riskinud oleks! - olen näiteks 464 korda kuulnud. Kuidas mu vanaisa ulatus tal kahe käe pikkpeetrite ja pöialdega piha ümbert kinni võtma, näiteks 589.
Nii ilus.

Ma küll ei tea, et tal sellest mingit kasu oleks olnud =) Ses osas me oleme üpris ühtekad.
Ta ise vbla väidaks, et sai ju pärast sõda, kui isaseid vähe, mu vanaisa! Too oli MEES, mitte ainult meesterahvas (ikka tsiteerin vanaema) - aga no ma ei tea. Et nagu ilu oli see, mis mu vanaisa tema poole tõmbas, kui vanaisal endal olid rõverasked ajad, pruut suri tiisikusse ja vend oli Siberis ja õde suri ja ..?
Võibolla. Kui hing on katki, võidakse võtta kestahes enam-vähem pandav, kes aga pai teeb - kuid kas see just kasu on sellele, kes võetakse ...
No vanaema meelest ilmselgelt oli, ta on sellest, kui hea mees vanaisa oli, kindlasti vähemalt 1254 korda pidurdamatult kõnelnud.

Mitte et ta seda vanaisale siis öelnuks, kui too veel elas, onju =)
Muide, ega vanaisa mulle ka meeldinud, nii et ses mõttes nad vanaemaga sobisid üksteisega täielikult. Ilus paar, vanaisa oli ka hea välimusega mees, aga inimestena ma neid ei talunud.
Juturaamatutes ja filmides olid alati sellised nunnud ja toredad vanaemad ning vanaisad, võibolla pisut pimedad, võibolla veidi voodihaiged, aga üldiselt üleni lahked, leebed ning armsad - ja siis mul olid sellised.
Üleni võimukad ja võimsad, otsustasid minu ja mu venna üle nagu oma omanduse üle, vanaisa lõunauinakut ei tohtinud pallimängimisega segada ja vanaema rääkis mulle jälle ja jälle ja jälle, milline sita iseloomuga tüdruk ma olen, kus olid nunnud ja lahked vanavanemad? Nemad ei tulnud iial vahele, kui mu ema või isa minu või mu vennaga karmid olid, küll aga on ema korduvalt ja korduvalt klattinud olukordi, kus ma tülitsen vanaema või vanaisaga.
Kui me nende majast minema kolisime, oli minu tüli vanaisaga (mis läks lahti sellest, et pidasin vajalikuks oma venda kaitsta ja mille käigus ähvardasin vanaisa kuuma triikrauaga ning tema surus selle vastu mu käsivart nurgaga) põhjuseks.

Nunnusid lahkeid vanavanemaid mul tõesti ei olnud.
Selle asemel olid päris inimesed, täies jõus ja vägevuses, ja majas ülemad, sest nad olid selle ise ehitanud ja pidasid seda ka väga oluliseks.

Nüüd on nad mõlemad surnud. Saavad lugudeks ja pole sellistena enam hirmuäratavad, vaid kodustatud ja ohutud.
Ohutu - minu vanaema =D
Ei, see on nali, päriselt!
Täiega naljakas.

4 kommentaari:

udupea ütles ...

No mul ei olnud ka nunnusi vanavanemaid. Vanaisa pole olnud. 1 kadus sõjad ja teist vist ei olnudki. 1 vanaema suri siis kui ma olin 2 - tema olla mind tooliga taga ajanud, tahtnud kere peale anda ja teine oli Saare Alma - isa ema, kes ei sallinud mu vanemate abielu, minu ema ega sest abielust sündinud lapsi. Saatuse irooniana olen mina pärinud tema kehaehituse. Isa on surnud ja vanaema... Ilmselt ka. Fakt, et ma ei tea ta käekäigust ilmselt seletab hästi millised me suhted olid.

tumen ütles ...

Aga teine komplekt vanavanemaid, millised nemad olid?

väga väga naine ütles ...

See veel tuleb =) Teist pilti on vaja =)

väga väga naine ütles ...

Krt, nüüd kummitab =) Peab vist vanaemale külla minema ja pilti laenama, sest temast mul küll kuskil kodusemal pinnal noorepõlvepilte pole.