neljapäev, 25. oktoober 2018

MaiVÕI, kui nunnu ta on

Mu koer on nii nunnu.
Nagu.
Ma ei suuda seda sõnades kokku võtta kuidagi. Kuidas ta vaatab, milline pilk tal on, kuidas ta pea viltu pöörab, kui asju hoolikamalt uurida võtab ...

Aga vähemalt üht saan sõnastada: käisime jalutamas ja kuna tema pööras tähelepanu teeäärele, vaatasin ka mina sinna.
Kuram, teeäär on ootamatult huvitav! Toores kartul. Kaks meetrit edasi tomat, kergelt mädanenud. Veel edasi poolik toores kartul. Mis värk, ühepajatoi ... ja mis kuradi meeleheitlik sirin see siis nüüd on?! Totoro?! Mis see on sul seal?!
Tõmban koera rihmast eemale ning väike paks lind lendab ikka meeletult siristades minema.

Ausalt, ise ka ei usuks, kui näinud poleks. Veel uskumatum, kui avastada suvel linnupoeg oma kassi, keda täiesti jahiinstinktita ühikuks pidasin (ta ei mängi ühegi asjaga, millega normaalsed kassid, kui liputada ta silme ees näiteks paela otsa seotud poroloonitükki, heidab ta sellele põlgliku pilgu, kui "mänguasi" häält ka teeb, lahkub jälestusega), käppade vahelt. Sest seesinane polnud isegi linnupoeg, oskas täiesti lennata, Totoro oli kogu aeg rihma otsas ning samas on ta suur linnuhuviline, tardub põnevusest, kui maas kõndivat varest näeb.
Kuidas KURAT ta selle siristaja käppade vahele sai?
Teeäärtes leidub tõesti KÕIKE, kui vaid vaadata - vist.

Ma olen nii võlutud, nagu oma ihust titegi puhul vist oleksin. Kuidas ta tuleb mu une ajal, pall suus, ning teeb voodi kõrval viisakalt ja vaikselt "niits-niits-niits". Kuidas ta tuleb esikäppadega sülle ("minu pisikene SÜLEkoer!") ja on nii pehme ja kallistatav ja leebe. Kuidas ta söögiandmisel juba enne korraldust "lama!" pikali heidab ja mulle lootusrikkalt alt otsa põrnitseb, et kas nüüd on õige v? NII NUNNU!
Mu poeg paistab samamoodi arvavat (ehk teisest toast on kuulda: "Nii armas! Issand kui armas!!!!")

Muidu on rahulik. Pea käib ringi. Kogu aeg. Aga no selliseid perioode on kord kahe nädala järel 4-5 päeva ikka, pole hullu, ei valuta ju. Kirjutan korralikult 200 sõna päevas, loen Gaimani mitteilukirjanduslikke tekste (tore inimene on tore!) ning hoian kokku, sest kutsikakool JA hambaarst, mõlemad.
Aga kuna Poeglaps toetab oma sünnipäevarahadega (need on LAENUKS, mitte päriseks), saame hakkama jubedalt kitsutamata.
Kuidagi väga hea on, noh.

Kui last ei saanud, võtsin koera. See oli jube hea otsus. Armastuse ülejäägid said kohe hea koha ja armastust tuli üha juurde nagu ikka armastatute arvu suurenemisega.
Ainult, noh - tulevikkuvaatamisega on kehv lugu. Sest ISEGI kui ma Totorot ära steriliseerida ei lase ja mingil hetkel talle kutsikad orgunnin jne, ei ole väga loota, et hea kasvatus, mille ma oma koerale annan, MINGILGI määral kutsikatele edasi kanduks.
Lapsed on ses mõttes elujõulisem valik, et nende puhul läheb ka kultuuriline järglus palju tugevamalt edasi. Ei pea olema geenid, oled tore ema ja su laps (mittebioloogiline) saab selle pealt juba toredam.

Aga noh, kui ei ole inimlast, on koeralaps ja ta on oivaline! Ülehomme esimene kutsikakooli päev. Eile käisin ettevalmistuseks koeraga sinna kohta rongiga sõitmas ka, et ta poleks šokki rongisõidust ja siis kutsikakoolist takkapihta.
Läks suht okeilt, kuigi rongis oli selline laps, keda ka teised inimreisjad süngelt kommeteerisid, et kui ta natuke suurem oleks, paluksid ta maha tõsta, sest ta LÖÖB ju.
See ei ole okei.

6 kommentaari:

Epp ütles ...

Oi, koerapostitus. Ma juba ootasin =)
Nii tore on lugeda, et kutsikakoolis käid ja sotsialiseerid (rongisõit jne). Aga hea kasvatus tõesti ei kandu kutsikatele edasi. Ja kui keegi minu arvamust küsiks, siis kutsikate orgunnimine pole üldsegi hea mõte. Ma julgeks isegi kasutada sõna ’vastutustundetu’ – aga ära võta liiga isiklikult, onju. Koeri on nagunii palju, palju, palju rohkem kui neile häid kodusid jagub.

Ahjaa, ja sellest „kuna koer pööras tähelepanu, vaatasin ka mina“. Jep, nad annavad meile, omanikele, justkui lisapaari silmi, kas pole. Sest neil on märkamiseks võrratult paremad tööriistad kasutada kui meil - nina eelkõige.

väga väga naine ütles ...

(Ma selgelt ei mõelnud seda kutsikavärki tõsiselt. Või noh, ma mõtlesin sellele teoreetilisel tasemel viivuks, aga ma PÄRIS loll ka pole =) )

Epp ütles ...

Ma tegelikult mõtlesin kutsikavärgile kah viivuks, kui 2 aastat tagasi emase koera võtsin. Isegi pisut enamal kui vaid teoreetilisel tasemel. Umbes nii, et emase koera kogemuse olen nüüd saanud, peale eluaeg isaste pidamist, ja et ainus, mis puudu, on kutsikakogemus. Et omaenda koer poegib. Aga ma tulin peagi mõistusele. Kusjuures mul ON tegelikult kutsikakogemus - mu eelmisel koeral, isasel, oli kaks pesakonda, kuna kasvataja soovis teda paaritada oma aretusprogrammi raames. See oli uskumatu, kuivõrd seotuna ja vastutavana ma end nende kutsikatega tundsin, ja vastutus väljendub reaalelus mitte niivõrd kutsikatega, vaid hoopiski omanikega tegelemises. Kui kohalikku (blogi)kõnepruuki kasutada =), siis omanikud võivad olla uskumatult lollakad. Aga kannatajaks olid koerad, ja vastutajaks mina, sest mina olin nende sünni võimalikuks teinud.
Novot. Näe, pikk jutt sai.

ep ütles ...

Sa seda nägid, et Rein Raud mainis oma intervjuus sinu "Lihtsaid valikuid"?

https://kultuur.err.ee/872198/rein-raud-eestis-leidub-poliitiliste-trillerite-jaoks-ainest-kull

notsu ütles ...

ma ei oska praegu midagi asjalikku öelda, aga leidsin jälle ilusaid haldjapilte ja ilusate meeste pilte pole ju kunagi liiga palju, nii et äkki sulle meeldib.
http://www.ivanneth.com/

väga väga naine ütles ...

a) nägin =)
b) ivanneth meeldib mulle juba ammu, aga tore teda sedasi kokkuvõtlikult seal näha =)

c) kutsikatrenn oli meile mõlemale totoroga "ah, mis?" (juba järgmine harjutus) ja kuna kojutulekurongini jäi poolteist tundi, tulime jala.

Noh ... ütleme, vähemalt väsitas koera nii ära, et tuli koju ja KOHE magama. KOHE. Nagu Poeglaps pärast larpi =)