Pühapäev, 14. oktoober 2018

Teiste pilk

Maioska, maijõua, maisaa ...
Siis meenutan endale, et ei. Mitte ma ei suuda tormile vastu seista, vaid mina olengi torm.
Asjad ei juhtu minuga. Mina juhtun asjadega.
Minu asi ei ole MURETSEDA, et teistel pole äkki piisavalt hea. Muretsegu nemad ise. Seisku enda eest nemad ise.
Kes seisis minu eest?
Haa.

Ja kohe on kerge.

Olevikus kusjuures seda küsimust küsida ei saa, et kes minu eest seisAB. Sest meenub hulk inimesi, kes paistavad seda proovivat vähemalt.
Kes minu eest seisab? Noh, tema andis mulle selle võimaluse ja nemad kiidavad ja tunnustavad ja tema ja tema ja temaga olengi päriselt hea sõber ja muidugi nad ...
Mulle tuleb ka meelde paar inimest, kelle puhul paari aasta eest oli täiesti ilmne, et nad ei jaga masti ega mändi, kes pakkusid mulle mind abistada üritades _tööd_, kui mulle ka 150 meetri kaugusele poodi minek tõsine väljakutse oli, tahtsid parimat ...
... aga ainus, kes sai mõista, KUI mööda see oli, olingi ma ise.

Olevikus "kes minu eest seisab?" küsida pole kunagi iroonilisel moel saanud. (Sest oleksin alati vastanud, et tema ja tema ja tema --- ja OI! kui mööda pannud.)
Kui õigel hetkel oleksin taibanud, et need teised võivad ju üritada, aga nad ei ole minu eest seismises paremad kui ma ise, oleks vast hulk jama olemata olnud. Kuid täiesti naiivselt uskusin, et kui pealtnäha tark inimene näeb, et mul on probleeme X ja Z valdkondades, pean need probleemid lahendama ja ongi lill.
Ma tõesti, tõesti, TÕESTI uskusin, et teis(t)e pilk on pädevam kui mu enda oma, ma olen, mida must arvatakse, mitte, mis ma tunnen end olevat.

Peale Rongi sain alles aru, KUI mööda need Teised näevad. KUI mööda.
Isekuses süüdistamine (mille üle ma olen sada korda imestanud ja JÄÄNGI imestama), et kui ma oleks teiste peale mõelnud, oi, ma küll ennast tapnud poleks ... Isegi ilma antidepressantideta sain aru, MILLINE jama see oli. Nagu BAH. Nagu sõnatuksvõtvalt ekslik.
Ma juba kolm aastat olen teadnud, mis nõu ma ise oleksin vanale endale andnud. Olen seda siin vist kirjutanud ka, aga võin korrata küll:
"Ära mõtle kogu aeg teistele! Sa ei saa kõigi elu heaks teha! On täiesti okei võtta vabalt ja keskenduda omaenda vajadustele, iseendale - sest kui sina seda ei tee, ei tee keegi! Kui sa oledki teistele koormaks, ole! Las teised rühmavad natuke sinu heaks samuti, sa oled nende heaks piisavalt teinud. Ei, PÄRISELT oled. Et nad ei taipa, kui palju mängu panid? Pole sinu probleem! Ela nüüd nii, et sa seda naudid!!!!"

Koos teistepoolse isekuse minus nägemisega umbes taipasingi, et teised, ka mitmed teised korraga, võivad TÄIESTI mööda näha. Mitte natuke mööda, vaid diametraalselt, üleni, absoluutselt. Et nende hinnangud mulle pole minus ja minu käitumises, vaid neis endis ja nende varasemates kogemustes. Nad ei näe mind. Nad näevad midagi, mis nende ettekujutustega passib, aga MINUGA ei tarvitse sel muud pistmist olla kui umbes sama näolapp.

Selline murrang.
Nii tohutu muutus.

Jah, nüüd ma usaldan teiste pilku vähem. Aga ei saa öelda, et üldse mitte - igasugu võistluste tulemuste hindamine mõjutab mind ikka maapõhja. Pädev žürii arvas, et ma kirjutan hästi! - ja hõljun pilvepiiril. Pädev žürii arvas mind nende hulka, kes kirjutavad nii halvasti, et seda isegi mainida pole mõtet - ja ma rooman vaevaliselt läbi järgnevad päevad, järgnevad kuud ja meenutan, meenutan, meenutan endale, et kui MULLE meeldib, on põhieesmärk täidetud.

Aga vähemalt tean, mida mõelda, mida oma meeltesse taguda, eks ole.

Keegi ei ole minu suhtes targem kui ma ise. Kõik "mine sinna ja sinna ikka, see pole ju raske" - dohh, see on MULLE raske! Peavalu näiteks ütleb seda väga selgelt pärast.
"Ära seda söö-suitseta-tee, see on ebatervislik!" - aga kui ma TAHAN seda teha, on see mulle järelikult millekski hea. Mul on seda vaja. Et sinu õhukeses kaustas pole saadava hea tehtud halva üle kaalumise kohta märkust, tuleb sellest, et kaust räägib inimestest keskmiselt, mitte minust individuaalselt.
"Nii ei tohi teha " ja "sa pead nii tegema!" - ütleb kes ja mis alustel? Kui hästi ta mind tunneb? Paremini kui mina?
Mitte keegi ei tunne mind ja minu suutmisi paremini kui ma ise. Ma kuulan teiste nõu - ja mu pea hakkab valutama, mu meeleolu läheb halvaks, ma tahan surra.
Ainult ma ise suudan öelda, mis on mulle hea ja mis mitte.
Ja nii ongi.
KEEGI teine ei tea paremini.

Vat selles ei ole mul veel selgust, kas kõigiga on nii.
Loogiliselt võttes peaks ju olema - kõik teevad enda jaoks parimaid valikuid, sest keegi kurat ei tea paremini kui nemad ise, mis neile hea on.
Ja siis on maailm TÄIS inimesi, kelle jaoks mulle iseenesestmõistetav - et mitte kellegi olemist ei tasu halvaks teha meelega, sest siis on maailm halvem, ja mina elan ju ka maailmas, nii et minul on seega halvem - on täiesti võõras mõte ja kes teevad meelega teiste olemist halvemaks.
Ja TEEVADKI. MEELEGA, mitte et kogemata läks.
See ongi nende arust neile parim.
Mis loogika seal taga on, jääb mulle mõistetamatuks.

3 kommentaari:

  1. Keegi ei kommenteeri ja mul ei jää üle muud, kui ise korrutada juba ammu öeldut.
    Laias laastus on mu "inimesed on lollakad" ju samuti selle taga, et inimesed olid enne mu enesetappu kas rumalad, et ei saanud aru, kui katki olen (ja ma ei saa üle sellest, et oleks ma siis varjanud, kurat! ma ju rääkisin sellest terve suve!), või õelad.
    Millise valiku juures on parem arvata, et lollid =)
    Aga natuke on muidugi ka tõdemust, et kui mina olen loll ja teen vea, ei ole ma mitte kohutavalt, enneolematult halb inimene, vaid ma olen inimene.
    Lollakas. Me KÕIK oleme seda.
    Dohh.
    (aga mõned on lollakas käitumises järjekindlamad kui teised =P)

    VastaKustuta
  2. Ma küll ei ole lugenud seda blogi enne rongiintsidenti, aga noh...
    Kui käitumismudel on see, et mina-Mina-MINA, keegi ei tohi nõu anda ega midagi sellist, siis võis selline hoiak pelutada eemale ka need, kellelt ootasid mõistmist.
    Olgu inimesed lollakad või mitte, oleneb, mille järgi mõõta. Samuti võib öelda: inimesed on targad, oskavad lugeda, kasutada tehnoloogiat jne, mitte vb kõik aga paljud.
    No üldiselt on inimesed ükskõiksed, loomeinimesi on peetud isegi enesekeskseteks, ajavad oma vagu ja teistele suuremat aega ei jagu.
    Millal sa ise viimati tegid kellelegi midagi, mida ootad teistelt?
    Mis siin ikka - pai.

    VastaKustuta
  3. Point ongi, et ENNE rongi ma kuulasin KÕIKI vähegi pädevana tunduvaid nõuandeid =) Ja kuidagi ei saanud õnnelikumaks, kuitahes puruks end ka rebisin, et teistele meeldida ja nende meelest hästi teha.
    Teha, mida teistelt ootan - eile tegin nt? Täna pole veel jõudnud.
    See on minu needus vist - MINA teen jah, kogu aeg, mida teistelt ootan. Varem tegin veel palju rohkem. Ja siis imestasin maapõhja, et ma üldse seda ei saanud, mida ise andsin. Isegi mitte vastu - ma külvasin maailmale ja lootsin, et kui mina teen kellelegi, kuskilt tuleb ka mulle, sest tasakaal.

    Ja ei =) See ei toimi nii =) Nüüd ma teen ikka, ent enam väga ei looda, et mulle samaga vastatakse.
    Aga no kannan vähemalt ise enda eest hoolt nüüd, mitte ei anna üha välja ja välja, lootuses, et midagi kunagi kuskilt minuni ka tuleb.
    Kusjuures tuleb =) Sina peaksid ju eriti teadma, suurannetaja =P Lihtsalt see paistab olema seoses sellega, mida KÜSIN, mitte seoses sellega, mida ise annan.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.