kolmapäev, 14. november 2018

Irreaalne

... aga nii tuttav.
Nii hirmus.
Ja ometi nii tavaline. Vähemalt olnud.

Olen nüüdseks enda nii ära väsitanud, et tunnen Nagu Vanasti.
Kunagi üks toonane sõber, kes luges mu käsikirju, märkis, et mu tegelased on kõik jube väsinud.
Ma ei osanud midagi öelda, sest mõtlesin, et Kõik ongi Kogu Aeg väsinud nagu minagi. Mida muud ma pidin kirjutama, kui väsimust pidasin inimene olemise kaasnähuks? Muidugi olid nad väsinud, mis sa polegi v?
Selline tunne kui praegu oli mul KOGU KURADI AEG, ainult et toona pidin elama teadmisega, et homme jälle vara üles nagu ikka ja töö ja kool ja lapsed ja kunagi, KUNAGI ei ole aega puhata.

Nüüd mul on luksus olla nii kuradi väsinud ainult väga harva ja siis ka teadmisega, et ok, vähemalt järgmine nädal on mul üleni vaba, siis puhkan välja.

Kui ma olen väga väsinud (nagu praegu), mul ei tule kergesti üle huulte soov, et keegid teised teeksid ära asjad, mis tehtud peavad saama.
Näiteks koeraga välja isegi mõtlesin korraks Poeglapse saata. Aga kellegi teisega mängida mänge "tee seda, mida mina tahan" on mulle oluliselt kurnavam, kui ise asjad ära teha.
Kusjuures kui oleks nii, et ma ütlen, poeg läheb, ütleksin.
On aga nii, et isegi HEAL juhul ta vastab: "Jaa, ok, ma 3 minuti pärast!" mis venib sujuvalt esmalt kuueks, siis kümneks, siis meenutan veel korra - ja kogu aeg vaatab koer mind kurva näoga ja kaapab ajuti käpaga.
RÄÄKIMATA veel juhust, kui poeg on: "Aga miks mina?"

Mul on väga palju kergem ise viia ja kui olen väsinud, lähen kergemat teed.

Mul kulgeb see kuidagi valepidi: kui mul on raske, ma ei jaksa enam abi küsida, kergem on ise ära teha või läbi ajada tegemata. Nüüd, õppinuna, katsun küsida, kui veel jaksan, aga noh - mul laupäevast saati pole hoo ja hoobi vahet olnud väga, ja nüüd on näha, seestpoolt, mida see minuga teeb.
Ma vihkan maailmas kõike, tunne on, et keegi ei armasta mind, ei hinda ja ma hoian ohjepidi maailma tasakaalus, aga kui ma need lõdvaks laseksin ... tegelt on parem ja hetkel elulisem kujund, et hoian maailma rihmast, onjo?
Ja ma ei oska lahti lasta, sest tunne on, et siis paneb kohe lõikama ja ma pean tegelema veel selle probleemiga, et koer maailm on jooksus ja teeb, mida tahab ja kõik on minu peale pahased, sest kuidas ma siis niiiiiiiiiii ...

Tegelt maailm ei ole kutsikas. Päriselt ka.
Ei kao ära, kui ma teda rihmast ei hoia.
Rääkimata sellest, et Totoro ka ilmselt ei kaoks.
Lihtsalt üks mu naabrinaistest (hea mäluga lugejatele tuttav kui "no sul ei käi temast enam jõud üle") vaatab teda iga kord hapu näoga, kui trepikojas kohtume, üks teine pahandas minuga, et muru seest on umbes 15 ruutsentimeetrit üles kaevatud, ja põhiliselt on mul tunne, et mu koer on neil kogu aeg ees ja halb ja pähh.

Muidu igast asjad meenutavad vanu aegu: näiteks et isegi kui kõht ei ole tühi ja toit eriti hea, on kuidagi kehas lootus, et söömine taastab mingeid energiavarusid, ja tahaks süüa. Ning mõte, et olgu, mulle see asi, miks linna lähen, ei meeldi, aga loen rongis raamatut, on leevendaja. Säärase lubadusega saan end rongi veetud.
Sest kui enam midagi ei jaksa, ei taha, ei oska, ei suuda, on raamatusse ära minek peitupääs maailma eest.

Aga jah.
Mõtlen (ja ma olen väsinud ja mõtlen igasuguseid halbusi, sest väsinud), kuidas kui mul on kõige raskem, keegi ei tule appi ja ei paku end piksevardaks. Sest siis ma ei jaksa enam küsida. Ja pärast olen mina süüdi teiste meelest, et miks ma siis niimoodi tegin - ma ikka vihastan mõne inimese peale kolinal ikka veel.
Et MINA olen nartsissist, isekas, ainult endale keskendunud? Et kui ma mööda maad ei rooma ja end kõiges süüdlaseks ei pea (miks ma ei teeni rohkem? miks ma ei treeni rohkem kui 5 haledat korda nädalas à pool tundi? miks ma ei saa ainult viisi kõrgkoolis ja ei kirjuta nii, et kõigile meeldiks ja miks ma nii kuradi vilets olen, et üldse kellegi abi vajan vahepeal, nõrk, nõrk, NÕRK!), olen nartsissistlik?!

Oleks naljakas, kui poleks nii kuradi õudne.
Ma vahel, just sedasi väsinuna, mõtlen ka, et aga äkki ikkagi ... Ja kuigi mul nüüd tuleb mõistus kohe koju, võtan faktid ja oeh, ei, ikkagi mõtlen sellele võimalusele.
Vahel.
Ja siis saan vihaseks, lähen vihast siniseks nende peale, kes seda pakuvad - ikka veel pakuvad.
Et nagu ... et nagu ... te niivõrd ei saa millestki aru, aga möliseda ikka tahaks, arvamus omaenda arvamusest on nii kõrge, et seda peab ikka teistele ka peale suruma?

Huvitav, miks mul ei ole vajadust käia ja diagnoosida teisi, kes seda küsinud pole? Miks ma ei õpeta kedagi elama, kuni mu arvamust otse küsitud pole?
Miks, kurat võtaks, ei võiks mulle pakkuda samu asju, mida mina teistele pakun, nimelt jätta mind rahule oma õpetustega?!
Aga ei, ma olen nartsisisstlik ja ennastimetlev, kui mulle need küsimata antud soovitused ei sobi ja ma neid ei taha ...

7 kommentaari:

Rents ütles ...

On see muru üldse ilmtingimata sinu koera teema? Minu vanavanematele on ka käidud rääkimas, et hoidku koera kinni, isane suur hundikas jooksis jälle küla vahel, järgmine kord laseme maha, kui te oma koera kinni ei hoia. Mis oleks muidugi väga kena, aga esiteks on mul emane koer ja teiseks polnud koer mitu kuud Tartumaal olnudki, oli kenasti minuga pealinnas. :D Lihtsalt nähakse korra, et sina käid koer korralikult rihma otsas (järelikult vastutustundlik, järelikult on mõtet sõimata, sest vastutustundetut inimest poleks mõtet sõimata, teda nagunii ei huvita), järelikult käiakse edaspidi kõike koertega seonduvat sulle kurtmas. Mulle on ka loetud moraali teemal "koerte tagant tuleb koristada", kui ma seisan parajasti kott sooja sitta käes, osad inimesed on peast imelikud lihtsalt.

Liis ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
väga väga naine ütles ...

Ma lugesin mõlemat ülalolevat, kuigi väga tarku vastuseid pähe ei tulnud, ja ma küll ei saa aru, miks Liis oma kommentaari eemaldas, see oli täiega meeldiv ja arukas jutt =)

Liis ütles ...

Ma lihtsalt kirjutasin ära ja siis hakkasin edasi mõtlema seda mõtet ja mõtlesin, et tahaks seda nagu veidi läbimõeldumalt esitada ja kustutasin ära. Arvasin, et keegi ei ole lugenud veel. Aga plaan on, et ma tulen veel üks hetk tagasi ja kirjutan siia selle mõttearenduse ikka ära kunagi, kui töölt minema saan.

Kaur ütles ...

Sada mhmhmhhi Rentsile.
Ma teen ise kogu aeg sama vea.
Ütleme, et ma jõuan oma peas arusaamisele, et kõikides maailma hädades on süüdi liikluspolitseinikud (see on näide, päriselt ei ole, vist). Nüüd kui ma järgmine kord näen oma sõpra, kes töötab politseis (ütleme raamatupidajana), siis ma valan kogu selle sita talle kaela. Sest no ta on lähim asi liikluspolitseinikule, mis mul hetkel võtta on. Sõber vaatab imelikult ja tõmbab uttu. Mina jään lolli näoga järgi vaatama. Siis mingi aeg hiljem saan aru, hakkan häbenema ja nutan nädal otsa patja. Aga kui nädala pärast näen, näiteks, tuttavad SMITi ex-arendusjuhti, siis kordub kõik. Teen talle teatavaks, et liikluspolitsenikud, tema kaasa arvatud, on rämedad värdjad ja vingun tund aega nonstop (kui lastakse, enamasti õnneks mitte).

Kaur ütles ...

Aga ma ei arva, et see näitaks, et mina või need rentsile moraali lugejad oleks peast imelikud. Pigem on üsna normaalne käitumine. Me jagame oma peas maailma "meie" ja "nemad" vahel ära, "meie" siis ei pea koeri ja "nemad" peavad. Ja kõik "nemad" klassi liikmed on suht samasugused, mingid grupisisesed erinevused (isane-emane koer, rihmas-ei) on täiesti sekundaarsed.

"Lahterdamine" ja "guilt by association" on natuke samad asjad.

Tho ütles ...

"Väsinud peast ei jaksa kysida-paluda" kõlab tuttavalt. Kas see on kuidagi nii, et pingutus tõlkida vajadus keelde ja pyyda tähelepanu et kuuldaks on suurem, kui pingutus probleemi lahendamiseks ise midagi teha?

Ma mõtlen olukorra peale, kus ma eelmine aasta tulin Suurelt Yrituselt, yleni ylesuhelnud ja viimane jupp koduteed oli autos VÄGA VALI muusika. Mille peale ma pistsin sujuvalt ning suvaliselt sõrmed kõrva, kuulsin muusikat edasi väheke talutavamal valjusel ja nii polnud maailm yldse kõige rõvedam... Kuni keegi juhtis mu tähelepanu faktile, et harilik inimene võibolla siiski esmalt palunuks muusikavalitsejat.