pühapäev, 11. november 2018

Kuidas ma kinos käisin

Tahan muidugi oma kinoskäigust ka rääkida, sest noh - mulle ei ole see mingi "ah, läksin kinno".

Esiteks ma muidugi ütlesin sõbrale, kes mu kinoskäimiste eest hoolitseb, et jaa, seda, Queeni filmi, mhmh!
Ütlesin umbes augustis. Ja siis uuesti peptembris. Ja oktoobris. Ja siis veel oktoobris. Saatsin talle invite'i 31. oktoober toimunud ühisvaatamisele Dakiga.
Ta selle viimase kohta ütles, et nädala sees ei sobi hästi, ja varasemate kordade kohta mhmh, jah.
Nii et ostsin lõpuks ise piletid, sest VAJA OLI.

Loomulikult oli mul tunne, et ka mu lapsed peavad seda filmi nägema - hariduslikel eesmärkidel ja natuke aru saamaks, mis muusikat nad sünnist saati kuulama on pidanud.
Nii et klapitasin Tütarlapsega aegu ja sain paika, eile õhtune aeg klappis.

Aa, et mu poeg otsustas K pealekäimisel päeval ka fortenite'i turniirile minna?
No aga ... phmt ju jee, et see päeval on? Ok, tema võistluskaaslane tuleb ka kinno siis kaasa, sest tema ekstratransport mu Mittedepressiivsesse Väikelinna, kus toogi elab, oleks täiesti ajutu ettevõtmine.
Ja enne sööme, eks ole, sest esiteks on neil pärast turniiri nagunii kõht tühi ja teiseks on neil vaja teada, et midagi toredat on ootamas, kui halvasti läheb, ja et tähistamine tuleb, kui hästi läheb, eks?

India toit, otsustas poeglaps ja hästi otsustas. Mustamäe keskusest ju saab ja sinna oli meil vaja saada, sest Solaris oli videomängude poolt hõivatud (vt fortenite'i turniir) ja seal kino ei näidatud, kuid kuna mul on Apollo sooduskaart, loomulikult tuli mõnda Apollo kinno minna.

Turniir läks eriti traumeerivalt ("ÜKS ELU! Ta jäi ellu ÜHE ELUGA!"), me jäime ka mõnevõrra söögikohta hiljaks, sest Poeglaps ei tahtnud midagi teha pärast seda, kui ta oli esmalt kolm tundi lampi ootama pidanud ja närveerinud (turniirikorraldajad korraldasid vist esimest korda, miski ei toimunud õigeaegselt) ja siis niiiii napilt kaotanud.
(Üks elupunkt jäi alles kahesajast, et see selge oleks.)
Mina tulin nagunii linna rongiga ja plaaniga natuke hiljaks jääda, sest rongide vahel oli tunni ja neljakümne minuti pikkune auk - ja ma siis parem tulen natuke hiljem kui hästi palju varem, eks? Tegin korralikuma meigi, kui viimasel neljal aastal olen teinud, vaatasin netist suitsusilma tutoriali ja puha. (Et ma siniste toonidega mängisin pruunide või hallide asemel, on ometi pisiasi?)
No aga tund aega, kui kino on samas majas, jõuame ju süüa küll?

Noooooojah.
Ei, meid hoiatati küll, et toitudega võib minna pool tundi või nii, aga ikkagi lõppes asi sellega, et 17 minutit enne filmi otsustasin, et ok, kui vaja, jääge teie toitu ootama ja sööma, mina lähen kinno. Kolm minutit enne filmi läksingi, täpselt ajal, kui meie sööke hakati ette kandma.
Enne arutasime veel toidu kaasavõtu võimalust:

K: Aga kus me siis sööme?
Mina: Kinos!
K: Sinna ei tohi ju oma toitu võtta.
Mina (kehitab demonstratiivselt õlgu)
Poeglaps: Jaa, seal on 200 eurot trahv!
Mina: (arvab, et keegi krt ei kontrolli, aga saagu teie tahtmine, ei võta siis süüa kaasa): Olgu, siis ma lähen niisama, te tulete hiljem järgi.
K: Ega, need filmid ei alga kunagi täpselt. Treilerid ja värgid. Sa võid rahuga siin veel oodata.
Mina: Kuule, ma olen mitu kuud seda filmi oodanud! Muidugi on see mulle tähtsam kui toit!
K (nunnutavalt): Aga sa jääd ju siis ilma söömata!
Mina (vihaselt): NO SITT LUGU KÜLL!
K: (etteheitev pilk, milles umbes välja võis lugeda, et no kuule! Ma ju mõtlen su nälja peale ja olen abivalmis ja lahke)
Mina: (lahkub raevunult, sest misMÕTTES ei saada aru, et see film on mulle tähtis?!)

Lisaks võib mainida, et ma olin toopäev söönud ainult ühe kaks päeva seisnud sõõriku ja ühe võileiva. Tütarlaps andis mulle oma mangolassit (mis oli väga hea, kuigi mangot oli maitses tunduvalt enam kui ... nojah, lassit), et ma päris otsi ei annaks, see aitas ka.

Ja siis olin ma kinos (enne pileteid kontrollivat teenindajat hoiatanud, et osad inimesed veel söövad

See ei ole nüüd PÄRIS see, kuhu sihtisin,
aga paremat pole.
Arvestage, et filmi lõppedes värisesin
väsimusest nii,et Tütarlaps märkas.
praegu ja tulevad hiljem, sest ma kipun kõike sõnastama ja mitte iseenesestmõistetavalt andma või võtma).

OH SA PÜHA PÜSS!!!!

Ma enne lugesin küll teiste arvamusi, et esimene pool filmi oli kehvake, teine pool okei. Aga fännitüdruku jaoks (kes ma kahtlemata olen) oli KÕIK hea. KÕIK!
Sellist Freddiet ma usun. Roger oli täpselt see, mis vaja, sellist Rogerit tunnen dokkidest. Deaky ja Brian nii oma nägu ja tõelised ja ... ach!!!

Olin kinosaalis kuni tiitrite päris lõpuni. Kaasa laulsin aint sosinal, mille kohta Tütarlaps hiljem tunnustust avaldas - et ma mitte ei laulnud vaikselt või ei pomisenud, vaid röökisin sosinal. Laulmine oleks teda (ta on sitaks musikaalne) seganud, aga nii oli ok.
Laulisin sedasi kaasa praktiliselt kõiki laule, ainult kõige esimest Smile'i oma ei teadnud, ei osanud. Nutsin neli korda, kaks neist puhtast liigutusest muusika peale.
Liigutusest. Muusika. Peale.
Lisaks suitsetasid nad seal filmis alailma (et suitsetamine rikub häält? Freddie ei tundunud nii arvavat) ja mul tuli jube suitsuisu.

Ja siin olen lihtsalt mina,
üritusetagi Freddie ikoonilist poosi teha.
Tütarlaps märkis, et see, mida ma kannan,
on väga öösärgi moodi.
Ei, see on kombinee, seletasin mina.
Pärast filmi arvas mu poeg, et see oli palju parem, kui ta ootas. K ütles, et talle meeldis eriti mõnus inglise huumor vahepeal. Tütar ütles, et tema teadis muidugi kõiki lugusid (poeg tegi nõustuvat häält) ja rääkis, kuidas kunagi oli nii, et ma võimlesin muusika saatel ja tema küsis, kas ta võib vahepeal arvutisse minna. Ma ütsin jah, aga iga "We will rock you" refrääni ajal pane video peale, ma tahan näha.

Ja mina olin mõistagi kummuli vaimselt.
Arvasin ette, et see meeldib mulle ja see MEELDIS TÕESTI.
Nii väga.
NII väga.

Ainult kui ma olin tiitrite lõpuni saalis istunud ja ilma hääleta kaasa laulnud, kui K oli autost fotokat läinud tooma ning ma viimaks pidin tunnistama, et film on läbi, tabas mind jube pissihäda (mis ilmselt oli mul juba ammu, aga ma ei pannud tähele). Ja koos sellega tuli "Appi, Totorol on veel hullem kindlasti!"
Nii et kemps, fotod ja suits ja siis RUTTU koju!

Enne on veel Poeglapse võistluskaaslane vaja koju viia?
Pohh, pane mind maha, ma lähen koeraga õue!
Koer oli niiiiiiiii tubli olnud, ei pissinud põrandale ega midagi. Aga kui ma olin temaga õues käinud, pannud endale allahindlusega ostetud liharullid ahju ja arvutikõlaritest Queeni mängima, tabas mind selline väsimus, et tuikusin. Ei jaksanud kõvemini rääkida kui sosinal ning põhimõtteliselt oli mul kõik pohh. Kõik!
Lülitasin ahju välja, sõin natuke lõpuks üle jäänud ja meile koju jõudnud India toitu, jõin kohvi, andsin K.le samuti ja läksin magama.

Kell seitse ajas Totoro mind üles, et õue minna, ja muidugi ei uinunud ma enam, sest nälg.
Phmt seepärast on teil nüüd see postitus.
Kaalun tõsiselt, kas täna kutsikakooli minna. Ettevalmistused on tehtud, aga ma nüüüüüüüd hakkan uniseks jääma.

Ei, ma ikka käisin. 12 paiku hakkas tunduma, et polegi nii hull - ja täna oligi koolitus juba tore, hakkan ära harjuma.
Veel üks lõunauni otsa ja postitan, olgu?
Olgu nõnda.



Seda laulu filmis polnud, aga kuulake kui ILUS!

8 kommentaari:

Ingvar ütles ...

Mulle ka film meeldis.

väga väga naine ütles ...

Vaatasin natuke Eesti ajakirjanduses ilmunud arvustusi ka netist - või noh, nii palju, kui neist ilma rahata näha on - ja ma arvan, täitsa siiralt arvan, et mina saan seda filmi armastada ja paljud teised mitte, sest ma tean tausta, tean, mis on selgelt lühendatud, vales kohas, valel ajal, mis juhtub ja mis mitte kunagi, ning vaatasin seda nagu ... noh, nagu illustratsiooni, nagu FILMI (mitte nagu dokki, sest ma tean, kui valed mõned asjad on). Et pole Nagu Päriselt Oli?
Dohh, see on FILM.
Millal on ÜHESTKI raamatust tehtud selline film, mis oleks nagu raamat, mitte nagu film? Ilma hinnaalanduseta? Ja te loodate sellist tulemit tegelikult ligi 20 aastat kestnud (no ajast pärast Live Aidi ei olnud juttu) väga vinge bändi loost?!
Pffff ...... ....
Kuna mul ei ole vaja peensusteni seletamist, Bycycle Race'i video tausta või ilmutust, kes Freddiele oli Mary Austin, kuna ma vaatasin illustratsiooni, mulle meeldis.
Kui ma ei teaks tausta ... nojah, aga ma ei viitsiks ühegi bändi ega laulja filmi vaadata, kui ma tausta ei teaks =) Enne Bohemian Rhapsodyt jooksis ka Elton Johni filmi treiler. "Ahah," oli mu reaktsioon.
Natuke piinlikkust ka, sest kuigi osad Eltoni lood on mulle väga meeldinud (Rocket man! Crocodile Rock!), on ta viimased 20 aastat ainult piinlikkust valmistanud ja oeh, Elton, jee ma filmi sinust vaataksin.

ingvar ütles ...

Ma jälle taustast enne filmi ei teadnud ööd ega mütsi. Niipalju oli teada, et oli/on kuulus bänd, solisti kurb lõpp, teiste liikmete tuuritamine uue vokalistiga, millega siis info piirdus. Aga noh, ma ei ole ka A kategooria fänn. Minu suur tänu kuulub siin ikkagi tv kanalile MTV, mis hakkas 90-ndate alguses tutvustama välisartiste, Queeni nende seas. Hiljem muutus MTV mingiks reality saadete kanaliks ja nüüd ei tea ma sellest kanalist üldse midagi, aga mälestus Queenist jäi.
Kuna nende looming oli ikkagi olulisem kui taust, siis piirduski kogu kokkupuude kuulamisega.

Filmi kohta on arvamusi nii ja naa. Kriitikud ei ole alati publikuga ühes paadis. Eks seal võisid ju faktid moonutatud olla, aga toimis ka nii, nagu ta on. Kaks korda kuivatasin isegi silmanurka, mida ei juhtu just väga tihti.
Queeni fenomen jääb minu jaoks siiski selleks, et ta muusika on selline väga laiadele massidele, sulle, mulle, talle ja neile, kõigile midagi. Võid küll öelda, et see või too lugu ei meeldi, aga kes saab öelda, et kuule, ma ei tea seda bändi.

Epp ütles ...

Ma mõtsi tükk aega, kas kommenteerida või mitte, sest see siin on ikkagi sinu Queeni pidu, eks ole, suitsusilm ja kombinee ja puha. Aga kuidagi ei saa vaiki olla, sest Queen, noh. Nagu Totoro-postitustegi puhul – koer, noh =)

Vaatasin ära. Ja vastupidiselt sinule, EI suutnud filmi armastada nimelt taustateadmiste tõttu. Sest kui ma juba millestki/kellestki (põhjalikult) tean, siis nö. illustratsioon mind ei kõneta.

Raamat/film võrdlusega ei saa ma paraku kah nõus olla, kuna mudel “raamat filmiks” sisaldab endas kahte fiktsiooni. Freddie-aegne Queen aga polnud ju fiktsioon, vaid reaalsus, ja seda niimoodi väänata… oot ma otsin tsitaadi ühest arvustusest … “A film /Bohemian Rhapsody/ that is largely fictional, with cheesy Spinal Tap moments, and a timeline that is more warped than a vinyl record sitting in the sun”.

Aga jah, ma tõesti ei tulnud su pidu rikkuma, vaid kaasa rääkima, sest ise ju kah Queeni-usku. No ja need punased pika varrega ketsid. Anna teada, kui sa neid enam ei taha =)

väga väga naine ütles ...

Keegi ei mõtle nagu mina, oh kurbust!

Teine kord kinos käidus.

väga väga naine ütles ...

+ mu jalanumber on 42.
Mitte et ma neist tüdineda plaaniksin, aga siis pole sul ka sellist kiusatust, kui nagunii mitu numbrit suured =)

väga väga naine ütles ...

Ja veel - tegelt need ei old isegi mingi ... kallid või asjad.

Need konkreetsed, mille tellisin, on otsas, aga sarnased
https://www.aliexpress.com/item/2017-New-Fashion-Canvas-Lace-Zip-Boots-Women-Knee-High-Boots-women-boots-Tall-Casual-Flats/32791085492.html?spm=2114.search0103.3.141.d2917cc0ZiSP3a&ws_ab_test=searchweb0_0,searchweb201602_4_10065_10068_319_317_10696_10084_453_10924_454_10083_10618_10920_10921_10307_10922_10820_10821_10303_537_10302_536_10059_10884_10887_100031_321_322_10103,searchweb201603_51,ppcSwitch_0&algo_expid=198a9d64-7d70-42b2-a6ad-a14ba99dcbb7-18&algo_pvid=198a9d64-7d70-42b2-a6ad-a14ba99dcbb7

Ossajutt, notsu oskaks seda pikka linki lühikeseks ja ilusaks teha, aga maiviitsi õppida =)
Igatahes on "hiinlased teebad absoluutselt kõike ja need isegi ei maksa väga palju" mu arust täiega tore.
Elukogemus ka ütleb, et kõike, mis EI ole laste mänguasjad, võib sealt tellida ja ei ole sitt kvaliteet vms.

Epp ütles ...

No ma saan nüüd aru küll, miks nad ütlevad „räägi inimestega“. Poleks ma oma Queeni-jutuga lagedale tulnud, poleks ketsidest kah teada saanud. Ole sa tänatud lingi eest! Ma pean nüüd ainult aru pidama, kas tellin suurusnumbri üles- või allapoole, mul sihuke imelik vahepealne.
p.s. 42 jääks vist natukene suureks jah =)