Kui mul sünnipäeval postitust ei ilmunud

Kuulge, see on ju ok, kui ma ootan postituse lõpunikirjutamise ja avaldamisega homseni ja napis riides pitide asemel panen väga riides pildi?
Ma ei jaksa tegeleda pildistaja koju orgunnimisega ja homme teeb EKL fotograaf must nagunii. 
Muidugi postitusse lisamiseks sealt homseks pilte ei tule, aga ma kohtun ka oma tütrega (ta tuleb burleskiesinejate riideid pärast esitust kokku korjama ja enne nende esinemisi rekvisiite lavale tooma) ja vbla teeb sitsidsatsidpatsid saadetud mantliga minust pildi. 
Pluus ja sokolaadid jäävad ootama. 
Mul on naaaaatukene tihe aeg. 
Millal mul ei ole tihe aeg?
Nojah, siis, kui vähem jaksan ja hakkan kohe peavallu surema, kui end üle koorman.

Kuigi natuke juba hakkasin. 
Mitte peavallu.
Olen esimest päeva 46 ja olge lahked. Ärkan hommikul pool kümme ja jube väsinud, nii väsinud, oioioi, aga ma ei saa magada. Mitte seepärast, et nälg, vaid mu liigesed valutavad. Esimest päeva 46 ja kohe vanainimene! Sõrmeliigesed ja küünarliigesed ja isegi põlved. Otsin poolunes mugavat asendit, aga kuidagi ei ole hea, hästi halb on. Kogu aeg liigesevalu.
Tõusen üha enam ärkvele, tuvastan, et kurk KA valutab.
Viimaks loobusin ja tõusin üles. 
Krt, väidatakse, et enne grippi või koroonat ka lihased ja liigesed valutavad ...? ERITI hea aeg enne homset haigeks jääda .... 
Aga noh, vaatab. Paratsetamool ja Septolete ja vbla ma siis ei lähe täna ujuma. 

See ju kindlasti lubab mul homseks terve olla, mhmh, jajah.
Meega teed võiks ka juua.
Kui ma jaksaksin sundida end seda tegema. 
Vähemalt läheb Poeglaps täna hommikul Totoroga ise välja. Või noh, "hommikul". 
Enne kella kahte. 
Mida? Tema viimane "õhtune" väljaskäik on ka kahe paiku öösel!

Brownied olid eile veits liiga kaua ahjus. Keskelt on ok, servad liiga kuivad. 
Proovisin asja lahendada, pritsides neile eile vett. Krt, peaks kontrollima, kuidas see mõjus. Hetk.
Hm. On pisut parem, aga mitte päris hea. 
Lahendus: pritsin veel =) 

Tuua endale üks pruunike oli kuidagi kõvasti lihtsam, kui teed teha. Ilmselt sest teed peaks TEGEMA. Ja see ei näi üldse ahvatlev. 

Tehtud. Mesi ka sees. Nüüd piass ledma jöudu seda juua kah. 
Oeh.

Mul on sünnipäev. Nii et ei peaks tubli (ikka veel ei salli seda sõna, kuid vahel kasutan) olema. 
Ikka kipun tegema seda, mida peab, sest ma ju tahan ka, et mul pärast parem oleks. 
Jube keeruline. Aga mingi piir on ja see on juba väga hea. =) Kui asi on (tol hetkel) vastik, ei tee (tol hetkel).
Kas ma lamisen? On tunne, et lamisen. 
Karta on, et ma ikkagi olen haige. 
Tähendab, peab homeks terveks saama. Ok, lähen ... maitea, voodisse nüüd?

***

Teate, mul ei tõusnudki palavikku. Kuigi kurk valutab ikka (aga vähem) ja on pisike köha, ma isegi ei arva, et mind võiks pehmeksläinud tomatitega loopida, et kuidas sedasi inimesi nakatama lähen. 
Ibukas sisse, et nii uimane ja lõtv olla ei oleks, ja läheb. 
Oh, põrgut, karjamaad ja pilvevoodit, ma ma selga panen???
S.t. loomulikult olen ennegi mõelnud, palju võimalusi olen välja mõelnud, aga mitte midagi selga proovinud =P 

Ok, teeb nii - proovin mingit asja selga, kui see on väliselt ok, lähen sellega poodi. Kui see ei ole ok, võtan ära ja lähen normaalsete koduriietega poodi. 

***

Üritus läbi =) 
Saate ühe pildi sitsidsatsidpatsid saadetud oivalisest mantlist. 
Õthust "Teistmoodi (tavaline)" kirjutan kunagi hiljem. 
Ja nüüd - kodus tagasi  hakkas ninast nii palju tatti tilkuma, et tilkus hiirematile ka, enne kui jaole sain. 
A ää tegin ürituse =P 

Tütarlapse tehtud pilt

Eelpost

 

Lihtsalt et meenutada =) Täpselt nädala pärast kell 18 Kirjanike Majas Harju tänaval Tallinnas.

Veits olen ärevil.

Ma üldiselt ei lähe ärevaks oma ürituste eel, aga seekord on minu vastu lahke oldud ja pean tahtejõuga ärevust maha suruma. Üldiselt üldse ei ole ärev inimene, kõik need "autismi ja ATHga kaaseb suur ärevus", mkmm, ei, mitte mul.

Ma teen midagi? Läheb nagu läheb, annan oma parima

Minuga koos esinejate tase loeb koguürituse headuses? Läheb nagu läheb, nad teevad oma parima. 

Ma valmistan ruume-süüa-ettekandjaid-larpi-midaiganes-kõike-seda ette - ma teen sitaks hästi nagunii. Minu parim on päris krdi hea.

Aga kui keegi teine teeb minu heaks.

Mitte et see on tema üritus ka, vaid minu heaks.

Siis lähen närvi.

Sest siis ma olen kahelt poolt sundseisus: tahaks olla hea inimese vastu, kes minu vastu lahke on, ja samas tahaks ka, et tuleks hea üritus. Tahaks mitte peale käia, et tee veel rohkem, tee paremini, sest tegelt tahaksin hoopis öelda AITÄH, sa oled nii palju teinud.

AGA samas tahaks ka head üritust pakkuda ja kui ta teeks veel rohkem, korraldaks valguse ja heli ja ... fakk. 

Ma peaksin küsima valguse kohta ... Et kas saab vähemalt saalis tuled kustu ... 

Ja ma ei suuda. Tundub kergem loota sellele, et ikka saab ju kuidagi.

Aaah 😊

Unustasin rohtu võtta ka. Hulk negatiivsust juba sealt.

Peale ravumeid on juba rohkem "läheb nagu läheb" 😊 
Vbla see autismi ja ATH taustaärevus on mul ikka ka. Lihtsalt ei pannud tähele kõige muu ärritades ja rebides. Nüüd panen.

Vist alustasin uut romaani. Tiivustab küll väga, nii et võiks loota, et see püsib mõnd aega - ja siis oleks juba narr pooleli jätta, kui 30 00 sõna olemas.
Nii head mõtted. Panen need enne juttu mõeldud mõtted ka sinna. Tundub nii hea plaan.
Pärast olen: aga ma võinuks hoopis ...

Sveta Grigorjeval ilmus tükk, mis peaaegu võiks minu kirjutatud olla, aint ma ei taibanud seda kirjutada. Ma võinuks - aga tegi hoopis tema. Otsesemalt ja julgemalt kui mina teinuks. 
Olen kartmatu? Nojah, aga samas endalegi märkamatult ikka "mis nüüd mina." Ega siis minu hoiak midagi tähtsat ole. Ma olengi imelik, teised ikka siuksed pole. 
V.a. et ikka on selliseid ka.

Samas kui ma olen teinud tooreid (veriseid ja otse oma elust, mitte et küpsetamata ja mittevalmis) tükke,  nagu just mina tunnen ja arvan, keegi ei avalda. Vbla peab selleks enne Sveta Grigorjeva olema.

😛
Kusjuures ma ei ole üldse kade. Mul on väga hea meel, et meil Sveta Grigorjeva. Ta ongi ikoon. Lissalt mõtlen ka, et mida tema teeb teistmoodi (ha! mul on nüüd selle sõnaga jubedalt assotsiatsioone!)

Viimasel ajal on tegelt jube hea olnud. Isegi kui surmamaik huulil, tablett sisse ja võib täitsa elada. Migreenitabletid toimivad nüüd igal juhul
Mis võib küll olla ka sellest, et mul on hea olla. Kui on vaimselt hea, nad töötavad PALJU paremini.

Kui vaimselt on hea, töötan ma üldse palju paremini. 
Läheks täna jälle ujuma? Eelmine kord ju ei tapnud päris ära. Ja kui täiesti tükkideks ei võta, ma ikka teen ja lähen ja olen. 
Viimase piiri peal. 

Huvitav, et inimesed (s.t. mitte teie, aga need inimesed, kes mu püsilugejad pole) ikka ei taipa, et ma küsin abi siis, kui tõesti muidu ei saa. 
Ok, rahalist olen õppinud veidi enne küsima.
Aga seda, et küsida midagi muud enne, kui endalt viimane võetud ... Mõned aastad PR küsisin. Sest siis oli meeles, et endalt viimase võtmine ei ole hea mõte.
Mõnelt kõige lähemalt küsin ikka veel. Kuigi mitte neilt, kellelt küsimise peale on tulnud negatiivne vastus. Kuitahes palju ma sind armastan ja usun, et sa mind ka, kui sul ei ole korra anda olnud, ma edaspidi küsin ainult viimases hädas. 
Vbla peaks harjutama. Leppima sellega, et kui küsin, alati ei antagi. Aga see teeb mulle nii jubedalt haiget, et ma ei kanna ära - kui niigi juba halvasti ja raske on.
Ma ei hakkaks ju küsima, kui poleks halvasti ja raske. Mida ma küsin, et mulle telk üles pandaks, kui see oleks mu enda jaoks ka väike asi? Ma küsin siis, kui mul on tõesti raske seda ise teha!

 
Kahtlen, kas küsimist üldse SAAB harjutada. RSD ja midagi midagi.

Uljus ikka ei ole vist parim viis elada - a ma ei oska ka teisiti

Oioioi, ma olen väsinud naine. 
Oioioi, see tuisune ilm ka ei edenda mu enesetunnet.
Oioioi, mul oli plaan täna ujuma minna, ent tegin plaani ümber: lähen ujulasse, mõeldes saunale ja mullivannile, ujuma lähen aint, kui kohapeal on tunne, et võiks. 
Üldiselt ma sauna ei armasta, onjo. Aga nüüd võiks kuskil soojaks saada, oleks päris hea.

Oioioi ...

No positiivne uudis on, et nüüd on mul kodus aega ja huvi lugeda.
Halb uudis on, et mul pole kodus "Gösta Berlingi saagat", tuleb "Ööemaga" leppida. Ent see on väga paljulubav vähemalt. 20+ lk sees ja juba on huvitav.

Aknad on mul pidevalt silmaga nähtamatut õhtuspilu lahti jättes kinni. Nüüd ei saa neid enam päris kinni pannagi. Oletatavasti, sest tuisanud lumi on vahel. Vbla on nad ka jääs. Külm just ei ole, aga higistama ka ei aja. Kampsun seljas ja puha. 
Oioioi.
Aga migreenitabletid viimaks toimisid, nii et põhiliselt on ikkagi hea. 
Kuigi nii väsinud, oioioi.

Mul olid päris väsitavad päevad vahepeal. Siuksed hästi tegevad, ja lõpuks läks kõik hästi. 
Sest vedas.
Hakkasin mõtlema, kuidas notsu on õnnelik, hea tunne tuleb, kui veab.
Mina olen ... mitte päriselt õnnetu. Eks ole, kui veab ja lähebki hästi, ikka toredam kui see, et läks halvasti. Kuid põhimõtteliselt ei tekita see mus hea tunnet. Sees on "aga võinuks ka mitte vedada ja siis tuleks tagajärgi kanda, oh õudu!" Mida rohkem veab, seda hirmsam. Sest "vedamine" ei tähenda, et hakkab hea, kui muidu oleks ükskõik. Vedamine on see, kui muidu oleks väga halb, aga õnne turjal läheb normaalselt, pole hullu. 
Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks katastroof, on hea meel, et pääsesin. Samas hirmus. Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks ka enam-vähem, ma naeratan, meeldiv, aga samas väga ei muuda maailmataju. 
Mu maailmataju ongi negatiivne. 

Huvitav, varem ma ikka rõõmustasin, kui pääsesin. 
Nüüd ... kas elu on liiga hea? On küll palju parem kui varem.
Või olen nii kohanenud halva eluga, et ei suuda teatud tasemest edasi enam nautida? Eeldus on, et paremaks ei saagi enam minna? "Mida kinkida inimesele, kel on kõik olemas."
Mul ikka väga tükk aega oli sees totaalne segadus, et mis mõttes ei osata inimesele kinki valida. Kinkige mulle pesupulbrit, ma olen ka rahul! Kasutan selle ära, ei pea ise pesupulbri ostmise jaoks kulutama ja raha, mis üle jääb, on vabadus. Great success. Mida paremat saab inimesele kinkida kui vabadus? 
Hiljem sain aru, et aa. Osadel inimestel on nii palju raha, et 20 ekstraeurot ei registreeru lisavabadusena. 
Nüüd ei registreeru enam mullegi. 
Jaah, sedasi on raskem kinki valida - aga midagi isetehtud söödavat või kauasäilivat söödavat (nt mesi) või tema hobi toetavat (nt proteiinipulber või paar tokki fäänsit pehmet täisvillast lõnga või seiklusrännaku piletid või tavalisest plastist kallimad ja edevamad helmed ja valgevasest ehtetraat) on ju ikkagi variandid. 
Osta talle seda, mida ta ise ei raatsiks. 
Et osad inimesed ka raatsivad lihtsalt õndsuseasju hankida?
Ma nii kaugele pole veel jõudnud. S.t. mõnikord raatsin. Aga pigem mõtlen, et krt, mul on see tasuta saadud põrandamaterjal ikka veel voodi ja kapi all ootel, peaks kunagi põranda ära panema ... aga mööbli äratõstmine selleks tundub liiga suur töö. 
Praegu mõtlesin, et krt. Kindlasti on võimalik palgata inimesed, kes paneks laminaadi maha JA tõstaksid jooksvalt selle käigus ümber toas olevat mööblit. 
Jaah, ma saaks ilmselt ise ka laminaadi panemisega hakkama. Aga see oleks jube pingutus ja olen ma valmis jubedalt pingutama uue põranda nimel ..?

Oot. Läks lappama.

Mõned asjad, mis pole otseselt vajalikud, ent pole ka õnduseasjad, teevad ikka rõõmsaks. Lihtsalt need on sellised ... nojah, rõõmsad asjad :D Ma ei suuda defineerida, miks on tore raha kontole või nunnut sõnumit telefoni või positiivset kommentaari siiasamma saada, aga samas K toodud mineraalveepudelid on: "Aitäh!" 
Jah, ma ei pea seda kuut liitrit käe otsas koju vedama, aga ma ei ostaks ka 6 liitrit korraga ja pooleteise haaval tuua pole eriline vaev. Ahah, aitäh, et mulle mõtlesid, aga tegelt väga ei morjenda. 
Aga võibolla on asi selles, et ma juba eeldan, et K mulle mõtleb, ja see ei üllata positiivselt? Samas ... kaamose toetus rõõmustab mind ikka, kuigi ta on sellega VÄGA järjekindel olnud. 
Vbla rõõmustabki just järjekindlus? Mitte et korraks meenus, vaid et kogu aeg olen meeles?

Keeruline. 
Raske defineerida.
Ilmselt jääb ootele.
Aga teisipäevast saati on olnud väga tegev, mhmh. Kui endale puhkeaega ei jäta - eile ma phmt ainult puhkasin, kui hommikul koju jõudnud olin, ent enne oli kõik akud tühjaks tõmmatud - ma ikka lähengi katki. 
Ilmselt on kogu see post tegelt: "Ma olen nii katki, oioioi."

Oioioi, ma ei jaksa isegi süüa teha. Õnneks eile tegin ILGE hunniku vürtsikaid kanatiibu ahjus, nii et pole vaja ka. 
Olgu, hommikul tegin putru, aga see ei loe. Putru on väga kerge teha. Veel kergem, kui jäätisekokteili, sest ei pea jäätis karbist välja kangutama. Ja SSP saadetud šokolaadi on veel järel, nii et magusaga ka vaeva pole.
Ainult võimalus spetsiaalses "ha, vaadake, mis mulle saadeti!" postis šokolaadikommide söömise pilti näidata muutub üha ebatõenäolisemaks =P 
Kuigi! Ma võin selle lavastada - panna karpi mingeid muid komme.
Ma olen nende isetegemises ka päris osav. 

Huvitav, kas on toitu, mille tegemise ees ma kõhkleksin ja mõtleksin, et ei saa hakkama? S.t. muidugi on (ma ei tee veiselihast steike, sest minu oskuste juures hea steigi jaoks oleks vaja sisefileed, aga nii kallist asja ma ju ei osta), aga kui ma tooraine pärast ei peaks muretsema. Kõige jaoks leiab internetist retsepti ja kui ma seda pimesi ei usalda, küllap saab toime.

Ma hiljuti usaldasin retsepti pimesi. Tahtsin teha pehmeid šokolaaditükkidega küpsiseid. 
Tainas oli väga maitsev ja kena, ja kuigi küpsetusaeg tundus veidralt lühike, usaldasin. Sest iga aine juures oli selgitus, miks just see, ja nii nunnu ja mulle nii meeldib ... ja siis tegin õpetuse järgi kõike, k.a. arusaamatult lühike küpsetusaeg arusaamatult madal kuumusel. 
Tulemus oli kahtlemata pehme. Tähendab, kui tainas eriti ei küpse, jääb pehmeks küll. 
Aga ma tahtsin küpsiseid, nii et panin (peale jahtumist, retseptis oli ka kirjas, et algul võib tunduda, et liiga toores, kuid jahtudes küpsised tahkuvad) tagasi ahju. 
Topelt küpsetusaeg ja tulid täiesti head küpsised. 
Aga misMÕTTES niuke retsept siis?!?!

Oh, kirjutamine elustas!
Näete, polegi oioioi igas teises lauses!
Ujumaminek tundub oluliselt tõenäolisemana =)

Rähm silmis

Niih.

FB üritus neile, kes fb asju näevad ja tahavad tulla.
Teistele: 21. jaanuar Kirjanike maja Musta laega saalis kell 18.00
Mina, Veiko ja kolm burleskiesinejat. 
Reklaampildi panen ka varsti, aga mitte kohe =)

Muidu:

Nägin und meie ühiskonnast, kus oli kaotatud igasugune transport peale mingite väga spetsiifiliste rööbastel sõitvate oranž-valgete vagunite-rongide. 

Põhjuseks oli mingitpidi kliimakriis, aga sellisel üliteraval moel nagu covidi-aeg umbes. Tollal tuli kodus istuda ja teistele mitte lähemal olla kui 2m, unenäos oli siis otseselt võimatu sõiduvahendeid kasutada. 
Minu uni ei keskendunud sellele, kuidas leiutatakse alternatiivseid transpordivõimalusi, rattad ja hobused jms. Minu uni võttis peamiselt vaatluse alla inimkäitumise. Milliseid inimesi ma kohtasin ja millistes keskkondades liikusin.
Oli suhtumist: "Me pidime kolima! Pooled asjad olid juba pakitud ja nüüd - kuidas sa kolid? Võimatu! Vihkan! Ahastan!"
Samuti oli päris palju: "Nii ongi õige. Ei tohi transpordivahendeid kasutada. Ühtlasi tuleks kaotada ka lasteaiad ja koolid, sest sinna sõidetakse liiga palju kohale ja ei tasu inimesi kiusatusse saata. Suured marketid juba suleti ja poed avati varsti igal tänaval, aga teha on palju." Ehk esines päris suur ja võimukas grupp pühamad-kui-paavst-tüüpe, kes kõiki teisi veel rohkem ja kaugelt üle määratud piiride käskude ees lipitsema sundisid.
Olid sunnivahendid ka. Stiilis "Piimamees enam teile piima ei too, kuni te ikka oma last lasteaeda viite!" - mis siis et lasteaeda minekuks oli vaja vaid kaks tänavavahet kõndida.
Ja siis oli mingi la resistance-laadis inimeste kogum samuti, aga nende viisiks vastupanu osutada oli, et nad viskasid prügi maha. Nägid kedagi prügi maha viskamas, teadsid, et see on piirangute vastu võitleja. Samas nad midagi muud ei teinudki. Lihtsalt viskasid prügi maha.

Ega head lahendust ei olnud =) Kõik olid omamoodi opakad ja ma käisin suuril silmil ringi ja üritasin lihtsalt oma elu elada. 

Eks nii vist on ärkvel ka - ma ei kuulu ühtegi gruppi ja kergitan neist osade peale mõlemat kulmu kõrgele, elan, nagu mulle endale õige tundub, ja ajuti kohtun samalaadi üksiklastega, kellega meil pole päris ühist karja, aga on - midagi. 
Nemad on minu vastu nunnud ja mina üritan vastu ka - aga nad on kõik nii pagana erinevad, igaühe jaoks on vaja individuaalset lähenemist ja vahel keeran nässu. 
Noh, ja vahel on inimesed gruppidest ka minuga nunnud =)

Lisaks: 

mu Tütarlaps saab kahe ja natuke veel tunni pärast 24. Krt, tundub ... ok, tundub ajatunnetusvalemi "praegu-mittepraegu" järgi kui mittepraegu küll, aga kindlasti ei adu ma tema beebiperioodi nii ammusena kui 21-aastane mina praegu endale tundun =P

Maailm käib ringi. ( Sünnipäevast sõltumatult, mul on viimastel päevadel korduvalt kergeid hallutsinatsioone ja imelikku tunnet olnud. 36.9. Ei tapa, lihtsalt hästi - veider.)
Üritus midagi terast öelda ei kanna. 
Võiksin oma veidraid tunnetusi kirjeldada, aga need on veel ebahuvitavamad kui unenägu.