Ma ei ole inimene

Mul on jälle muljed, kuidas olen nii eriline, hämmeldus, kuidas teised ei ole, ja KORDADES suur hämmeldus, kuidas taas kukub välja nii, et mina armastan kõiki, tõmban end lahke olemisega varmalt ribadeks, ent saan hindamise ja tänu asemel veel sõimata ka, et miks ma normaalne ja nagu teised ei ole. 

Nii tavaline asi, et ma ei hakka isegi ära tooma, mis ja kuidas seekord. 
Hämmastav on hoopis, kuidas ma ikka veel ei ole omaks võtnud, et inimesed on SELLISED. NIISUGUSED. SELLISED ongi normaalsed inimesed, see ongi normaalne käitumine, seda inimestega teebki pidevalt tundmine. 

Püha perse. 

No pole ime, et mul kogu mõttte-tunde-elamise süsteem teistmoodi toimib ja ma laialt kiidetud positiivse mõtlemisest rõõmu ja tänulikkuse või mediteerimisest rahu leidmise asemel tunnen end armetu petsisena, kes ilmselgelt ei suuda õigesti mõelda, muidu ju aitaks.
Normaalseid inimesi vbla tõesti aitab. Mõtted tekitavad tundeid. Kohe uus viis elada, kui nad saavad terapeudi käest idee, miks nad teatud mõtete peale tunnevad, nagu tunnevad. Ei tohi neid mõtteid mõelda, tuleb mõelda muust ja probleem lahendatud. Tunded kohe nauditavamad.
Või et mediteerimisel saabuv sisemine tühjus on hea asi ja rahu.

Ainult et mina ei tunne nagunii. Mul ongi ainult mõtted. Mis tähendab, et esiteks olen mõtte peale "vbla mu hülgamishirm on seotud sellega, et ema mu beebina oma vanemate juurde jättis, et ise rahus Tartus eksameid teha" ammmmmmmu ise tulnud ja teiseks ei anna teadmine ja asja mõistusega võtmine mulle midagi uut juurde. 
Ma nagunii võtan mõistusega. 
Minu hülgamishirm ei ole ka irratsonaalne rabelus, purskuv tunne. See on elukogemusest tulenev tähelepanek, et kõik jätavad mu hätta ja enamasti ka maha. Nii on. See teeb iga kord haiget. Valu on ebameeldiv. Parem mitte lasta end hüljata, vaid minna ise ära, kui asi tundub juba kahtlaseks kiskuvat. 

(Mul oli plaanis ainult paari lausega teistsugune olemist riivata, aga selgelt isegi riivamine on hulga teksti andnud.)

Ilmselt see, et ma kogu aeg pai tahan, öelge mulle, et on hästi, öelge mulle, et ma olen kallis, öelge mulle, et teile meeldis mu raamat, olgu, kasvõi lõik sellest, öelge mulle, et teile meeldib mu naeratus, öelge mulle, et ma olen nii tubli, et põranda puhtaks tegin, öelge mulle, öelge mulle, öelge mulle! ei ole mitte selleks, et peletada halbu tundeid, vaid selleks, et tekitada häid. 
Kui on märgatav tunne, on enamasti juba hästi. 
Kui tunnet ei ole, siis baasolek on väsinud kurbus. 
Tunnete puudumine, kõige mõistusega võtmine on nii krdi raske. Muidugi ma tean ise, et ma olen tubli. Mis see päästma peaks? Teadmine ja mõistus ei anna midagi. Ma tahan tunnet, tunda, et olen hästi!

Krdi.
Raske. 

Mine teraapiasse ... ainult et terapeut ei saa mulle õpetada asju mõistusega võtma. Ma olen selles ääretult kogenud nagunii. Ta tundub mulle ainult loll, et ilmseid asju mingite avastustena esitab ja arvab, et see mind kuidagi aitama peaks. 
Kuigi, eks ole, maailm on täis inimesi, keda teraapia päriselt aitabki.
Ma ei ole inimene.
Ma olen mingi värdvorm.
Või noh, ma olen inimene, AGA.

Kuradile. Viimistlen jutu ära ja saadan koostajale, ja kurat kõige muuga. 
Mind ei hakata kunagi armastama. 
Mind ei hakata kunagi mõistma. 
Aga vähemalt proovin oma parimat selleks, sest armastatud olla on ainus, mida ma tahan. Mida ma vajan. Vajan. Vajan. 
Vajan.

Maailmas juhtub

Olen ikka veel (kolmas päev pärast lugemist?) šokis artikli peale. Enne kui ma lingi annan, lugege tumblrist pärit hoiatusi:

Triggers include, but dare I say, are not limited to -

Sexual assault and misconduct

Anal, digital, oral, and vaginal rape

Forced urine/faeces consumption

Vomit/forced vomit consumption

Financial abuse

Gaslighting and manipulation

Sexual conduct in front of a minor (NG's son) 

Sexual humiliation and degradation

Disordered eating, anorexia, and bulemia

Suicide, suicidal ideation

Self-harm

Child abuse

Scientology

Cult abuse

Drowning

Corporeal punishment

Intentionally painful penetration

Exploitation

Grooming

COVID-19

Classism

Overt and implied threats of homelessness

Endangerment of vulnerable women by parties who knew or suspected harmful behaviour/complicity in harmful behaviour

Homophobia - specifically, disregarding stated LGBTQIA+ identity during proposition/advances

Ehk siis: tegu EI ole kerge lugemisega. Ma ütleksin, kui välja arvata mõned eriti võikad pornolood, mille peale nooruses sattusin, kõige vastikum asi, mida ma üldse lugenud olen - jah, muidugi on inimestega tehtud palju hullemaid asju, aga üldiselt võetakse need kirjanduses või ajalookirjutustes lühidalt kokku. Ei minda detailseks. Ja kui minnakse, on tegu kohutavustega (à la ristilöömine), mitte ilgustega. 
Lugege, kui suudate taluda.
Ma ei mõelnud enne avamist ja lugemist midagi - tõsi, selleks ajaks polnud ka keegi veel hoiatusposte teinud - ja mul on teist päeva peavalu. Täna on leebe, saab hakkama. Eile mõtlesin tõsiselt kiiirabi kutsumise peale. Aga viimane 100 mg sumatriptaani aitas magama jääda ja ärgates oli palju parem.

Link.

Kusjuures ma ei ole shokis tegude peale. 
Halbu asju tehakse, ma olen kursis. 
Aga et see inimene on 20+ aastat jutlustanud inimeste vastu kena olemist, korraldanud põgenike aitamise kampaaniaid, olnud LGBT+ kogukonna normaliseerija, igasuguse rassisimi vastane, organiseerinud toetuskampaaniaid vaesunud kirjanikele, ja tema põhiidee, mida ta korrutas ja korrutas, oli: "Be kind to people," muudab vist ... jah, ilmselt muudabki mu maailmatunnetust. 

Sest mina teen vastupidi. S.t. mina näitan pigem ennast halvemana - olen piinlikult aus ja kui saab mitutpidi võtta, pigem kahtlen endas ja ütlen halvemini - sest ma ei taha iial kellelegi pettumust valmistada.
Mida arvad minu puhul saavat, ka saad. 
Kui üllatud, siis meeldivalt. 
Ja ma ikka mõtlesin, et mina olen oma meetodiga natuke äärmuslik, enamasti inimesed esitavad end paremana - aga et avaliku persona ja eraelulise mina vahel nii suured käärid saavad olla, ma lihtsalt ... mul ei tulnud pähe. See mõte tundub nii võõras.

Jah, ma tean, blogides ikka jookseb aeg-ajalt läbi, kuidas "no me ju ei tea X kohta kõike, kõike ju blogidesse ei kirjutata" ja "palju jääb pinna alla" ja tegin mõttes mingit õlakehituse ja noogutuse vahelist liigutust, sest no tõesti: on mingi hulk asju, mida ma lihtsalt ei taipa kirja panna, ja mingi hulk, mille osas mul (vähemalt varem, aga tegelt praegu ka, lihtsalt vähem) oli diskreetsus ehk pole minu asi jagada, see on teiste elu ka. Ja no kuigi need asjad ei ole minu meelest mu olemuses osas tähtsad, nad on olemas. 

Nüüd ma lugesin seda artiklit ja ossapüss.
Väga palju mõtteid.

Kusjuures ma arvan, Gaiman ei olnud silmakirjalik ses mõttes, et südames tundis üht, aga rääkis teist. Aastakümneid.
Ma arvan, ta uskus ja usub ikka, et inimeste vastu tuleks lahke olla, inimesed on kõik inimesed, hoolimata nende varanduslikust seisust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest vms. Lihtsalt "Ma ei suuuda käituda hea inimesena, aga kui ma innustan teisi head olema, on see ju veel paremgi tegelikult!" ning teeb kodutust perekonnata väga traumeeritud lesbilisest noorest naisest oma seksorja. 
Talle isegi lapsehoidmise eest maksmata.

Mul läheb veel aega, et sellega harjuda.

(P.S ma arvan, et Amanda Palmer on rohkem ohver kui midagi muud seal loos, aga ma olen ka tumblri-reaktsioone nähes teada saanud, et enamasti on inimesed tema peale pea sama vihased kui Neili peale.)

Ma soovin talle palju-palju head, palju rõõmu ja rahu. Aga oleks ikkagi ka tore, kui ta mind meeles peaks

Olen seda palju kordi varemgi teinud. 
Vaadanud ennast kõrvalt ja tuvastanud, et no ei ole normaalne. 
Kuigi sõna "hull" ei kasutanud. 
Isegi minul on mõned kartused ja kõhklused sees olnud ja väga võimalik, et mõned on ikka veel. Kunagi kartsin end hulluks nimetada. 
Vähemalt seda enam mitte. 

Mida ma seekord hullusena tuvastan: näen, et ma teen midagi, mida inimesed üldiselt vist mitte. Taas ja taas avastan, et kui ma meenutan mingit asja ja aega intensiivselt, ma tunnen jälle neid toonaseid tundeid. Näen asju nagu ma tookord nägin. Kõik on alles, miski pole kadunud, lihtsalt - vahetult kasutamatuna tolmu all udune. 
Pühi tolm ära ja kõik on sama intensiivne kui tookord.

Teen tööd. Üks vana lugu, veebis mingil kujul avaldet ja paberile pakutud, ent tagasi lükatud, on jälle ületegemisel. 
Ma tean, et see on hea lugu. Arvasin nii juba 8 aasta eest või vana ta ongi.
Aga samas: jutu viimistlemine on tegelikult nagu kivist kuju välja raiuva skulptori töö - lõigata maha kõik, mida vaja pole. (Olgu, kirjutada on selle võrra lihtsam, et saab osiseid ka tagasi panna või lausa lisada.) Ja kui ma olen liiga veendunud, et on juba hea, ma ei lõika piisavalt.
Ma näen juttu kirjutades seda, mida ma teha tahtsin, ja kui see on hea, see on nii hea ja omg, jess!
Vahel ei ole. Muide. Kui mulle ei tundu see, mida ma teha üritasin, joovastavalt hea, olen tegelikult oluliselt objektiivsem - kui ma ei vaimustu ideest, ma ei muutu nii pimedaks selle ees, mis päriselt olemas on.  
Ja siis läheb aeg mööda. 
Ja veel aega mööda. 
Ja veel - ja kui ma siis uuesti loen seda üsna algset varianti, on kõik valesti. 
See, mida ma teha tahtsin on ikka veel imehea, just sedasi on vaja - aga on nii palju ülearuseid konarusi, mõttetuid kaunistusi ja samas paar ilmselget vaja-sirutust on puudu. Oh, kui palju tööd ja süvenemist on veel sisse panna tarvis! 

Juhtumisi on mul nüüd tööna käsil üks neid lugusid (selliseid ikka on, millegipärast on need paljude inimeste lemmiklood ka), mis räägib mehest, keda väga armastasin, ning on kirjutatud ajal, kui ma teda veel armastasin. 
Algul oli väga raske seda juttu eemaloleva pilguga lugeda, selle sisse minna ja õigeid tundeid tabada proovida.
Sest noh.
See oli valus.
See jutt on väga minu ja Rongimehe larbitegelaste lugu, aga natuke otsesem, natuke julgem ja vahetum - sest ma olin kaua aega ääretult diskreetne, ei tahtnud kunagi peale käia, ei tahtnud kunagi isegi vihjata, et keegi peaks tegema midagi, mida ta iseenese tarkusest teha ei kavatsenud, ja me ei mänginud kunagi midagi armuasjus selgelt. Piiri peal - aga mitte selgelt ühel pool piiri.
Samas ma mäletan ju ka päriselu. Natuke väga identne ja ometi üldse mitte.
Ta ei hoidnud mind tegelt valu eest, ta ei ohverdanud midagi, ta hülgas mu, mis siis, et hiljem kohutav oli. 

Mul on see tekst käes, töös ja kohati on lugu väga hea, sugestiivne, vahetult tunnetav.
Loen, kuidas "Miski Musta silmades suri, kuigi ta nägu vaevu ilmet muutis. Leena ei oleks osanud öelda, kuidas, aga ta nägi seda sulgumist, surma mehe sisimas sama selgelt nagu küünla kustumist," ja näen Rongimehe nägu JA samas tean, kuidas seesama Rongimees jättis mu poolnülituna tünavale, sest "ta ei osanud midagi teha" ja no PERSSE.
Nii palju segaseid tundeid, mida kunagi selgeks ei saagi, lootus, et südamepõhjas ta armastas ja teadmine, et tühi lootus oli, kõik segamini.
Ma tunnen neid tundeid jälle.
JA samas see kirjutatav lugu räägib ju tegelikult heast ja ilusast.

Ah, mida ma valetan. Mingil moel ta ikka armastaski mind.
"Ma ei ole mitte kunagi midagi raskemat teinud kui tol korral sind haiglasse vaatama tulemine oli."
Ta on raskeid asju teinud, ausalt.

Ja kunagi saatis ta mulle laulu. 
Tollal ma veel kuulasin muusikat ja ta saatis mulle väga mitmeid laule.
Aga see oli üks neid ... erilisi.

 

Deadagi taamid

Olen viimasel ajal nii palju nõusid lõhkunud (kohmakus, mitte leegitsev veri), et kuigi mul oli neid omateada varuga, hakkas nappus tunda andma. 
Tegelikult oli ka kogunenud ka terve kilekotitäis pojale väikeks jäänud rõivaid ja jalatseid.
Kaks head põhjust külastada kauplust "Sõbralt sõbrale".
Sain esikukappi ruumi, uusi taldrikuid ja ühe suure puuviljakausi pluss ostsin rõivatüki, mis oli lihtsalt liiga lahe, et poodi jätta. 
Mul on nüüd must, liibuv, kapuutsi ja laienevate varrukate ning laia punakuldse ornamentpaelaga kaunistatud õhukesest sametise pinnaga materjalist kleit, mis tõstab esile kõik mu voldid ja kumerused - aga mu meelest mitte ebameeldivalt, vaid kuidagi hirmus lahedalt. Umbes "jah, mul on väljakumerduv kõht ja puusadel sangad, kas pole imeliselt seksikas nii selgelt kehaline olla?"
Olen rahul. 
Kuigi hoobilt ei tule pähe, kus ja millal seda kanda. 

Kui pea ei valutaks, oleks päris kõik hästi. 
Isegi peavaluga koos on üsna hästi ikkagi. 
Ilmselgelt pole valu väga hull (veel) ja ehk hirmsaks ei lähegi, nüüd, kus koju jõudsin ja sumatriptaani kohe sisse sõin. 
Kuigi selle taseme valu on juba väga kindlalt kasvav ilma migreenirohuta. 
Ja tegelikult ... tegelikult on mul nagunii vaja duši all käia ja migreenirohi alla, dušš peale aitab päris sageli peavalu vastu. 
Nii et vabandan, ma ei kirjuta seda postitust veel valmis, vaid lähen sooja vee alla. 

***

Ma tegin kõike, mis oskasin, kaasa arvatud teise migreenitableti võtmine ja magamine, ja ikka valutab. 
Ei kirjuta praegu edasi, liiga halb.

***

Viimaks on parem.
Mitte päris hea, aga noh: kui ma jääksin oma tegevustega ootama, et päris hea oleks, ma ei saaks eriti palju tehtud.
Ei, ma ei lähe ka magama, kuigi homme peab üsna vara ärkama. 
Lähen kassil hambakivi eemaldama. Algul oli see plaanis oktoobris, kuid oktoobris oli mul raamatukogutuur ja raamatuesitlus, sain teada asju, mis mind politseiga rääkima sundisid, ja siis jäi Totoro haigeks ning kõik plaanid lükati ebamäärasesse tulevikku.
Nt kassi hambakivieemaldus jaanuari.

... oi, täiesti teine teema! Sain lausa rõõmsaks praegu =D 
Tsiteerin jüri Kallast, sõnasõnaliselt: "Triinu Meres, mine arsti juurde, arst aitab. Ja kui ei aita, siis rongid veel käivad."
Kümme minutit hiljem kustutas ta selle kommentaari ära (veel pool tundi hiljem ka mitmed teised, naaatukene vähem ekstreemsed), kuid ma sain adreka üles ja meele rõõmsaks. 
Vastikule inimesele on NII TORE mitte meeldida!
Ainus, mille üle ma ikka imestan: miks mõned mu meelest täiega toredad inimesed teda ja ta naist lembivad? Nagu ... neid ei häiri, et ta nii tige on, kui miski ei meeldi v?
Aga noh ... pole minu tsirkus, pole minu ahvid.
Lihtsalt kuna ta mulle avalikult sedasi ütles, leian, et on väga ok seda mälestada ja jagada =) 

Nüüd on adrekas nii üleval, et peavalu läks kohe üle.
Emake maa, kui tore on! 
Eriti kuna see kõik toimus kena inimese ajajoonel, kes mind kaitsma tuli ja seega sain ka tunde sisse: mitte ainult mulle ei tundu Jürka käitumine jabur, vaid teistele samuti. 
Meeldivatele ajuga inimestele nt.