Eile oli mu lemmikilm.
Olgu-olgu, üks lemmikutest.
Päike paistab, aga sellisel augustisel-varasügisesel moel, mis tähendab märgatavalt kollast valgust. Ei ole külm, kindlasti mitte ka ülemäära palav. Varjus 17-18 kraadi. Mahe tuuleke puhub tuntavalt. Kõik haljas on kullaga segatud rohelistes toonides, küps ja valmis. Ajuti hõljub õhus õunalõhna.
Just selliste hetkede nimel tasub elada: miski ei küünitu kuhugi, ei kasva, ei kahane. Kõik on paigas. Valmis.
(Kuigi tegelikult ei ole. Meie hoovi neljal õunapuul on kõigil õunad veel täiesti toored ja samas on kollased tikrid, mis ei ole ära söödud või muuks otstarbeks ära korjatud, põõsalt maha langenud. Rääkimata kodumaistest maasikatest, mis nii ammu viljumise lõpetanud, et ei mäletagi õieti enam.
Ega neid meie aias muidugi ole ka.
Aga küpsemise tunne on praegu.)
Natuke olen ikka ebaadekvaat.
Võtsin kapist potikaane (sest pudrupotile on vaja kaant, et puder selle all madalal kuumusel mõnusasti podiseks). Panin potile, aga kaas vajus sinna sisse.
Olin vale poti kaane võtt.
Vahpeal on üks terav südmus aset leidnud, aga kuna mina aktiivne liige polnud, lihtsalt veidi seotud pealtvaataja, ma ei jaga teile detaile. Mus endas ei ole tunnet et peaks.
Ainult seda mainin, et loo negatiivne tegelane on selgelt autist. (Teine oluline tegelane on vbla ATH, aga mitte selline, kelle puhul peale vaadates aru saaks, et temaga midagi imelik on. Ilmselt maskib paremini, ta on ka oluliselt jõuline ja intelligentne =P)
Nii et negatiivne tegelane on selgelt autist. Nii ilmselgelt, et ta ei ole piisavalt võimekas maskima. Sama selgelt autist kui otukene. Saab asjadest krooniliselt valesti aru, ent ise on veendunud, et õigesti.
Lihtsalt ei taipa.
Mul on tast kahju. Kuigi ta tegi mitmes mitmes asjas natuke halvasti ja ühes suures väga halvasti. Aga ma tugevalt tunnen iseennast ära.
Umbkaudne tsitaat: "Ma tean, et nii pole tavaks teha, aga ma olen aus oma tunnete osas."
Umbkaudne tsitaat: "Aga ma enam üldse ei taha ära surra."
Umbkaudne tsitaat: "Minu maailmas ei karda inimesed oma tundeid näidata."
Kas ma olen nüüd nagu tema? Et kui ma ei maski, olen ma ...
Eh, ei. Ma ei ole silmnähtavalt otu ju.
Nõup, ei saa olla =)
Ma nii intelligentne =)
S.t. ma raudselt ei ole kõige intelligentsem inimene, keda tean - kuskil ülemise kolmandiku allosas pigem. Elutarkuses ülemise veerandi kandis. Praktilisuse osas samuti ülemise veerandi kandis. Nutikuse osas nii madalal, et see on veits koomiline ja tuleb välja kui igasuguse mõistlikkuse puudus.
Aga ses osas pole ma ka ainus oma tutvuskonnas =)
Saranane ikka tõmbab sarnast.
Täna sajab vihma, kuid ikkagi on soe.
See on ka tore ilm.
Õuest leidsin kolm küpset vaarikat.
Elu on ikka täitsa hea, onju =)
