Viis päeva

Kauneim kuu on juba viis päeva kestnud ja kuigi ta pole toonud kaasa midagi eriliselt kaunist, on olnud hea rahulik aeg. 
Toimetan uuesti läbi jutukogu, leidsin (vist) transpordi naiskirjanike seminarile, enamasti ei ole liiga kuum ja jões ujumine võtab jõudu ning tunnen end tugevana.
Raha ei saa otsa, peavalud saab ühe tableti triptaaniga kontrolli alla ja kuigi kuumahood on ebameeldivad, olen nendega ära harjunud.
Vahepeal lõikab meeltesse tita kohta, et ei kunagi kunagi KUNAGI enam ... ent olen selle mõttega nii kaua leppinud, et pole väljakannatamatult valus. Lihtsalt tuikab. 
Ma ikka ei saa aru sellest, et mõned ei tahagi lapsi. 
Mingi täiesti teistsugune maailmatunnetus. TÄIESTI teistsugune. 
Väga raske mõista. 

Pole isegi augustiraamatut raamatukogust toonud. Teiste lugemine on üsna tagaplaanil omaenda juytude toimetamise taustal pluss juhtus täiesti imeline asi.
Mul on lemmikfanficion. Olgu, olen lugenud ka 5-6 paremat, aga see oli ainus lemmikutest, mis JÄI POOLELI. 7. peatüki juures. 10. septembril 2020 aastal.
Ma ikka vahel läksin sinna lehele kontrollima, ega pole uuendatud. 
Ei olnud. 
Viimati käisin kunagi kevadel.
Ja kahe päeva eest tegin jälle lahti ... ja seal ilutses "next chapter" link! Uus peatükk!  OMG!
Ainult et uue peatüki ees oli JÄLLE "next chapter".
Vaatasin , palju kokku on. 
18 peatükki!!!!

Mul on nüüd lugemist =)
One Piece'i maailm. 
Ei, ma ei ole One Piece'i armastamist lõpetanud, aga juhtus nii, et mu poeg (kes nüüd põlgab peaaegu kõiki animesi(d?), ent tollal - aastate eest - oli veel fänn ja vaatas ka temaatilisi juutuubi videosid) ütles ühe video kohta: "Kuule, mulle üldse meeldib see kanal. Aga praegu tuli ta välja teooriaga, mis VÕIBKI tõsi olla.  Ma ei tea, kas sa tahad seda näha. Minu meelest ta tõepoolest mõtles välja, mis ON see Gol.D. Rogeri jätud One Piece. Nii et väga spoiler. Või noh, võibolla."
Ma tahtsin.
Ja see oletus oli TÕESTI hea.
Nii hea, et nüüd ma ei taha sarja vaadata, enne kui tean, kas juhtubki nii, nagu too juutuuber ennustas, või mitte.
Nii lahe ennustus, et ma ei suuda enam nautida lõpu poole rühkimist, kui ma ei tea, kas see läks täppi või ei.

Kuid fanficionit võin ikka lugeda =)

Muidu tõden taas, et prokrastineerimine = kui on mingi asi, mida ma ei taha teha, saab ILLLLLLLGELT palju teisi asju tehtud.

Hetkel ei taha ma juttu toimetada. 
Jaa, see ei ole üldse halb jutt, aga ta on mustem (tähenduses "on rohkem muuta vaja") kui eelmised ja oeh.
Nii et ... osad aknad said pestud, tolmuimejaga toad võtud, köögi kraanikauss pestud, vannitoa põrand pestud, sealne kraanikauss pestud, pott väljastpoolt pestud, Poeglapse katkised tossud minema visatud (enne otsitud, kas on mingit võimalust nad kodututele annetada, aga ei leidnud ja kasutatud asjade poodi ma neid ei vii - tagant katki, hõõruvad, kui paksu sokki jalas pole), kummutilt tolm võetud, veits seinu pestud, köögikapi pealne ja köögi aknalaud koristatud ja no seda juttu ka ikkagi 7 lk toimetatud.

Miks prokrastineerimine halb on? Krt, olen seda sadakümmend korda kogenud, ent ikkagi isegi ma ise imestan taas, KUI produktiivne prokrastineerimine tegelikult olla võib, kui seda õigesti teha. 
Jaa-jaa, noorena tegin ka valesti, mängisin minesweeperit ja lugesin jutukaid.
Sest keegi polnud mulle õpetanud, et kui sa ei taha ühte tarvilist asja teha, tee lihtsalt midagi muud vajalikku. 
Ma sain aint pahandada. Riielda. 
Krt, kuidas veel meie põlvkonna vanemad nii juhmid olid? Miks nad elutähtsaid oskusi ei õpetanud?

Öeldakse, et oi-voi, paha internet sööb me laste ajud ära, ei suudeta keskenduda, ei osata ise mõelda ... Teate, nii palju kui ma olen oma lapsi ja nende sõpru näinud, nad on PAREMAD inimesed kui meie põlvkond. 
Teavad elementaarustena, kuidas kriitika peab olema positiivne, muidu ei suudeta seda vastu võtta, kuidas julgustamine toimib, sõimamine ei toimi, kuidas inimesed on erinevad ja you do you ongi täiesti pädev viis suhtuda. 
Jah, muidugi on ka neil "seda ei saa andeks anda". Siis selle andestamatut asja teinud inimesega lihtsalt enam ei suhelda. 
Ei maksta kätte, ei üritata talle keerata, lihtsalt enam ei suhelda.

Kui meie vanemad oleksid teadnud neid asju, mis uuel põlvkonnal loomulikult tulevad, oh kui hea oleks lapsena elada olnud!!! 
Noored ei ole hukas. Noored on imelised. 

Algab kauneim kuu

Täna ei ole ideaalne päev (eilegi peaaegu oli, kuigi kulus pool tabletti triptaani), aga ega halb ka ei ole. Käisin padukaga ujumas. Totorot ei old kaasas (esiteks oli ta eilsest ujumaskäigust jumala lääbakil ja teiseks kardab ta äikest), nii et sain ka selili ujuda. Vahepeal lihtsalt loksusin vees ja ei liigutanud ei kätt ega jalga - ja veetsin seal tubli tunni. 
Välja tulles maailm kõikus. 
Läks umbes veerand tundi, kuni pearinglus viimaks üle läks. 
Siis käisin veel poes, kuidagi oli õhtu tulnud - wtf, täiesti ootamatult - ja ma olen nii väsinud, et neelatamine on ka raske. 
Sülg koguneb suhu, aga alla neelata ei jaksa. Lissalt koguneb.

Mõtlesin oma kartmatusest ja mõne teise julgusest ja vaprusest.
Tegin endale selgituse: julgus on see, kui tagajärjed ei tule pähe. Ma teen, mis tundub õige ja hea ja kui pärast on valus, on see ebameeldiv üllatus, sest enne ei mõelnud üldse, kuidas halb juhtub või vähemalt võib juhtuda.
Mis siis, et sarnast kogemust on 32 korda enne ka olnud.
Kartmatus on see, et ei karda. Jah, on ohtlik, jah, ilmselt tuleb valu, aga hirmu ei ole. Ma teen, mis õige ja hea tundub ja no kui valu tuleb, eks tegelen sellega siis, kui ta tuleb. Sitt lugu. 
Minu teema.
Vaprus on see, et tead küll, et võib valus ja halb hakata, kardad ka, aga ikka teed. Sest õige ja hea.

Ja eriline uskumatu õudustäratav argus on see, kui keeldutakse nägemast, mis on õige ja hea, ja tehakse ainult nõnda nagu endale mugavaim. Ning kiidetakse pärast ennast, et küll ikka osatakse hästi elada.
Brrrr.
Andestamatu. 

Ma pean sööma.
India pähklid. Neis on kaloreid, nad on vähemalt väidetavalt tervisele head ja nende söömine ei ole raske. 
Ostan vaheldumisi neid ja kreeka pähkleid, nosin ja nosin nii söögikordade vahele kui asemel, aga ikka tabab vahepeal õud "aga kui ma söön liiga palju?!" Siis söön veidi aega vähem ja lähen kohe kurvikamaks. 
Tähenduses "kõhukumerus kasvab". 
Mis ei ole otseselt halb, aga nii ebaintuitiivne, et võtab pead vangutama. 
Normaalne on ju alla võtta, kui vähem kaloreid tarbid?! Aga mina võtan juurde. Ilmselt pikapeale säästurežiim enam ei käraks ja tasapisi nälga ikka sureksin, aga olen nii mitu korda kõvasti kaalu kaotanud, sest lihtsalt ei tahtnud süüa, et keha paistab olevat otsustanud: jälle toidupuudus? Ei anna midagi varudest ära, meil on neid vaja! Hoian kõik kinni.
Ja kui selgub, et ikkagi pole näljaperiood, laseb end lõdvemale ja lubab rasvavarudel kaduda.

Tegin hirmsa vea. 
Ostsin KOLM kaneelisaia kodulähedasest pisi-pagarikojast, kuna tahtsin neid toetada. Sattusin sinna hilisel lõunaajal, kui eriti palju tooteid enam valida polnud, ja võtsin kolm, sest no - mul on Poeglaps ka. Ootasin mingit ebatavalist hõrgutist, sest kui mu tütar sealt asju toob, on need kõik väga head olnud.
Ta küll pole kunagi midagi igavat toonud ka. 
Nende kaneelisai maitseb aga umbes nagu mu enda tehtu. Ehk - magus kaneeliga saiake. Mitte halb, aga ei midagi erilist. Ja ma olen nüüd nii pirtsakas, et iga suutäis käib kümme minutit suus ringi, enne kui alla neelatud saan. 
Äkki, kui vahukoore-toorjustukreem kõrvale teha, läheb libedamalt?
Aga ma ei jaksa seda teha, väsinud nagu ma olen. 
Aga aga aga peab, sest homseks on saiakesed juba tahkunud ka. 
Miks see urrima söömine nii raske peab olema???

Okok,  teen selle kreemi valmis, aga ei luba, et kohe söön. Sobib?
Peab sobima.

Kuidas, kurat, on kell juba pool seitse? Ma pole midagi teinudki veel. Ok, vbla ujusin naatuke kauem kui tavaliselt.
Ikkagi. 
Aga asja hea külg on, et pika päeva järel ei ole saiakese kreemiga söömine üldse ebameeldiv. Kõht on hoolimata vaiksest pähklinäksimisest tühjemaks läinud ning kreem on hea. Teate küll seda kreemi. . 

***

Oh, Poeglaps sõi poolteist kaneelisaia ära. 
Kõik on kontrolli all.
Kuigi need on paganama suured saiad. Aga ainult 2/3 on veel alles ja sellest ma saan jagu. 

Jap, oligi post, kus ma räägin peamiselt kaneelisaiadest. 
Aga 22.08 oli juba pime (vihm ja pilved aitasid kaasa) ja temperatuur langes alla 20. (ehk on 19).
Sobiv sissejuhatus augustisse

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

Pruun koer vol 2

Kas mul on midagi öelda?
Peale selle, et hirmus palav on ja konditsioneer on elupäästja, siukeste ilmadega vaat et samal tasemel migreenitablettidega.

Tegin endale vist ujudes natuke viga. Loodetavasti ajutine asi.  Midagi järsku ei old. Lihtsalt nüüd on normaalne olla aint kummargil või kuidagi väändunult.. Sirgelt teeb haiget.
Vigasaamine on ka sellevõrra loogiline, et ma tegin kõvasti selliseid liigutusi, mida tavaliselt ei tee. Läksime ujuma, niisiis. Veesilma (mis meeldib mulle selle poolest, et see ei ole ujumiskoht tegelt ehk teisi ujujaid ei ole ja ma saan koeraga vabalt olla)  juures hängis ka üks sõbralik vene mees ja tema pruun koer.
Nagu Napoli mastif, aga mitte nii suur ja nägu oli vähem lotakas. Suurem kui Totoro (kes on 40 kilo), aga napilt.
Pruunist labradorist samas suurema ja voldilisema peaga.
Vbla segu, vbla ebatüüpiline, vbla mingi tõug, mida ma ei tunne. 

Igatahes olid nad seal, võõras koer oli sõbraliku lontu olemisega, läksime vette. Ja võõras koer ujus meile järele, ikka üleni sõbralik, ja üritas Totorole vees selga ronida sest EMANE KOER OTSE SIINSAMAS, imeline ju!
Miska Totoro oli hädas, sest ta ei saanud normaalselt liikuda ja hakkas uppuma.
Ma ujusin üsna kaugele, enne kui sain aru, et nii ei lähe, ja siis tulime tagasi. Mina keerasin end muudkui vees püsti ja tirisin võõrast koera enda omast eemale. 

Koer ei olnud häiritud, suhtus mu vahelesegamisse täiesti stoiliselt. Tema peremees kutsus ja kurjustas vaheldumisi sillal. Sain sel võõral koeral viimaks kaelarihmast kinni, Totu pääses eest ära ja ujusime kõik koos kaldale. Pahane võõra koera peremees võttis ta rihma otsa ja tiris endaga kaasa - ega koer ei taht minna, nii ilus tüdruk siin, oo, oo - ja siis läksime vette tagasi ja ujusime veel ühe ringi. 

Aga see ebatavaline liikumine vist tegi midagi. 
Nüüd olen küürakas =P

Ei, ma ei ole pahane ei võõra koera ega tema peremehe peale. Vahel läheb halvasti, kuigi keegi halba ei taha, mis seal ikka. Täiega võivad sõbralikud koerad metsas vabalt joosta (ja ujuda).
Aga valus on!

 Muide, vol 1 pruuni koera teemal oli täiesti teistsugune.

Pärast oli muidugi vaja ka poodi minna ja osta arbuusi, mineraalvett, piima, keefiri ja kilo india pähkleid (soodushind!). Noh, ja igast pisemaid asju. 

Eile tegin šnitsleid. Ma täpselt ei tea, miks mul oli vaja teha üheksa šnitslit, välja arvatud et sea kaelakarbonaadi lõigud olid 50% ale ja päästa toitu, säästa raha. 
Täitsa hämmastavalt palju riivsaia ja muna läheb nende jaoks. Mitte et mul kahju oleks, lihtsalt lähebki neli muna ja veerand pakki riivsaia lihtsalt paneeringu jaoks? Tundub ju nii natuke, veits-veits ainult.
Nojah.
Igatahes nüüd olen ise šnitsli nägu, mu poeg on šnitlsi nägu ja neli on ikka alles. 

faking fakk, nüüd hakkab pea ka valutama. Niiiiii sageli juhtub, et kui on mingi muu valu, arvab pea, et on hästi kaval migreen ka juurde panna.

Einoh, oligi juba kaks päeva ilma ...