teisipäev, 18. märts 2025

Äkisti ei loe miski muu

Mõtlesin, et ok, vbla sellepärast ma elan.
Sellepärast elasin Rongi üle. 
Universumi käsusõna kõlas just tänase pärast.
Mismõttes niimoodi saab.
MisMÕTTES niimoodi saab? 

Mis. Mõttes.
Kuidas saab keegi mulle nii palju anda ja samas tunda, et tema saab minult?! 
Mitte keegi mitte kunagi ei ole jaksanud minuga kaks päeva asju klattida. Mitte jätta poolde vinna, enam-vähem kärab, vaid päriselt mitte lõpetada, enne kui klaaritud? Ja pärast ongi päike ja heinamaa, kullerkupud ja imeline kuldne loojang, sest saime selgeks?
Kuidas keegi nii kallis olemas saab olla?

Vabandust, keen üle.
Aga see on nii kummaline, kuidas oled 45 ja sul on ikka veel esimesi kordi. 
Jah, jah, maailmasõda vist, jah, jah, päriselt pekkis vist, jah, jah ...
 --- aga.

Näe, selle kirjutasin vahepeal, teiste asjade seas. 

Maailmad

Ühes maailmas
tuleb kindlasti peagi sõda,
küsimus on ainult,
kui suur ja kes. 

Nats olla on okei
ja empaatia patt.
Võime ju halada,
olla segaduses,
aga aeg on küps.

See on fakt.

Teises maailmas
veedan terve päeva
kallimaga vaieldes.
Pisarad päris ei jookse,

aga nii valus. 

Saa must aru,
saa must aru,
saa must aru.
Sõnade tähendused,
isiklikud piirid,
oh, kui tähtis. 

Ja ongi tähtis.
Seda ma saan mõjutada,
seal ma saan otsustada,
valida,
minu panus loeb.

Mida ma sõja vastu teha saan?
Minna plakatiga vehkima?
Kedagi ei huvitaks.
Panna end Toompea lossi ees põlema?
Ajalehes ilmuks lühike artikkel
"Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan,
ta seitsmendal vast saabki aru.
Nii et täiega tasub ära. 

Tasuski. Mul ei ole mitte kunagi niimoodi olnud, et keegi jaksab minuga päevi klattida. 
Mitte kunagi.
Ma arvan, selle tunde nimel tasus ellu jääda. 

pühapäev, 16. märts 2025

Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

kolmapäev, 12. märts 2025

Konfliktid

Vaikselt võtavad mu fb-s ja blogiringis maad maailmalõpumeeleolud. Raske ja kurb, hala ja õudus. 
Mina muidugi olen suht elevil, väga põnev on.
Peaaegu wõit-wõit situatsioon: kas juhtuvad eredad ootamatud hirmsad asjad või saavad pahad kolinal kaela, ja mõlemad asjadekäigud oleks omamoodi lahedad - kuigi teine variant eelistatavam, sest paljude kenade inimeste, sealhulgas mu laste elud jääksid purunemata. 
Lissalt enam ei saa hästi nägu teha, et mölisegu see Trump, mis tahab.
Selge maailmasõja maik on sel mölal ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, MISMOODI ta korraldaks ameeriklaste Taani või Canada vastu sõttamineku - s.t. kui vast kümnendik sõduritest-digisõduritest-koordinaatoritest-asjapulkadest üldse nõus on, on suht keeruline - ta igatahes juhatab asja sisse. Venemaal on Putin innukalt ootel ja no Hiina ja Taiwan ... 

Põnev.

Muidu nukerdan jutukogu kokku panna ja armuasju ajada ja raamatuid lugeda, süüa teha, koera jalutada - kahe sõnaga: nagu ikka. 
Isegi armuasjadega on "nagu ikka" ehk just praegu veits seganepahane ja mittehea, aga ma õnneks olen maailmasõja teemadel suht elevil ja seetõttu ei häiru väga. 
Temal on elu (erinevalt minust) ja mitte aega ja jaksu kohe klattida.
Loodetavasti saab korda. 
Ilmselt saab, aga noh: ma olen väga ettevaatlik kohe, kui mingi jama on. 
Ei tohi loota, muidu läheb sitasti.

Misiganes. Head targad inimesed, me saame korda.

Maailm on natuke suurem. Seal on väga erineva tarkusetasemega inimesi. Ja isegi võiks-nagu-arvata-et-mitte-päris-idioodid ilmutavad kohati, et noh, mis seal ikka, kannatame hullud ära ja kõik saab korda. 
Mina sellele ei panustaks. Keegi ei hakka lihtsalt lambist rahulikku situatsiooni teravaks ajama. Kui on näha, et meelega aetakse, mitu ja mitu korda järjest, on sel mingi muu eesmärk kui lihtsalt jaurata. 
Aga noh - mul vaatajana on ka sõdalase loomus. 
Rahu iga hinna eest lihtsalt ei ole minu maailmapildis üldse mingi asi ning kui mulle öeldakse, et tahan vallutada, ma usun.
Sest ma eeldan, et teistel võib samuti vägivald veres tuigata. 

***

Sai korda. TLiga.
On üks teema, kus meil on vastupidised kogemused elus, aga täpselt ühevõrra hirmsad haavad ja ma muidugi pidin monoloogima "käige kuradile kõik, kes te mulle niimoodi haiget tegite". Õnnestus virutada nii, et teisel kõrvust veri väljas, isegi teadmata, et löön. 
Ja noh. Arvestades, et see on mulle väga hell teema, ei ole imeks panna, millise reaktsiooni temalt sain. Pidurdatud. Aga VÄGA selge.
Polnud eriti tore.
Läks veidi aega, et talt pikemat tagasiside saada, ja siis veel veidi, aga mõtlesin välja. 
Muidugi. Nii mul kui tal.
Ma olen inimene, mitte rahakott.
Lissalt - noh - kes pole inimeseks peetud, sest iga vähegi väärt inimene ju teenib raha, kes ongi hinnatud aint selle arvelt, et oi, tal on ju raha, see ta ongi. 

Nüüd mul on see õhusrippumise-kasmeolemetülis-mistoimub-tunne loomulikult juba meelest läinud.
Igavene praegu ja praegu on suht lill. Aga kuna tulemata on mingi viimane tunnustus selle eest, kui vingelt ma taipasin, milles asi, ja selle paralleelsusinfo ka kohale viisin, ikkagi kirjutan teile sellest.
Natuke kripeldab.
Vaatan end läbi tema silme ja saan, et faking oivaline. Kuid ma tahaks, et ta ikka päriselt ka näeks ja tunnustaks. Öelgu välja!
Kogu aeg on teinud, kindlasti kiiidab ja tänab nüüd ka. 
Kui ei, küsin ise =P
Olla targa inimese poolt imetletud on imeline. Anna seda tunnet mulle veel, palun anna! Nii meeldib!

***

Ikkagi on elevdav näha ja kuulda, kuidas pole enam Ukraina, Gaza ja veel mingid kohad, mis on nii kaugel, et ma ei tea nimesidki, vaid vahetu: "Mida nad teevad? Kui ruttu saavad asjad liikuda? Mis juhtub?!"
Mõistan, et on hulk inimesi, keda antud olukord surub ja rõhub. 
Aga mina tunnen jalgades pidevat keksimissoovi. 
Jah, ok, võib minna väga halvaks. Aga seda teab aint mõistus. Tunded on: las ma võitlen õige asja eest lõpuni välja! Mis siis, et sellest mingit kasu pole, ma saan võidelda! See on hurmav ja hurmatud tunne korraga. Imeline!

pühapäev, 9. märts 2025

Sünnipäev 2025 vol 2

Pidasin eile oma sünnipäeva. 
Mu sünnipäev on jaanuaris? 
Noh, ja pidasin 8. märtsil. Mis, muide, on tegelt mu venna sünnipäev, mis on põhjuseks, miks ma teda ei kutsunud. 
Ma armastan teda väga ja just seepärast keeldun rikkumast tema sünnipäeva enda oma tähistamisega.

Krt, tahtsin tähistada ja tähistasin ja täiega tore oli pealekauba. 
Ja kuigi peale seda, kui pärast 4 teist inimest ka mu tütar teatas, et hirmus kahju, aga ta ei saa tulla, ma hakkasin pabistama ja veel rohkem, kui sünnipäev oli juba 20 minutit käinud ja kohal olid K ja TL ja mitte kedagi teist. 

Mitte isegi, et keegi ei armasta mind ja kõik läheb nurja, vaid: "Kuidas ma TL-i ja K-d veenan, et kõik on ok?"
Sest ma olen siuke. 
Teised on tähtsad. Mina olen kõrvaline ühik, mina jaksan ära kanda. 
Pealegi olen ma kiviaegne nutitelota inimene ja kõik messengeri jäetud sõnumid "ma jäin haigeks, ei saa tulla" ja "jään hiljaks, buss jäi vahelt ära" ja "jään hiljaks, kallim võttis mu auto, et sellega poja jalgpallivõistlusele sõita" jäid mul nägemata, sest ma olin oma sünnipäeval ja mitte kodus arvuti taga. 

Aga kui enamik hilinejaid kohale jõudsid, algas ka esimene ettekanne ja edasi läks lõbusaks. 
Nagu tõesti. 
Soovitan formaati "konverentssünnipäev" kõigile, kes normaalseid pidusid ei salli. 
Tõsi, mõningad kogemused tulid järgmiseks korraks. 
* Võid küll teatada, et ootad 15 min ettekannet, onju, aga enamik inimesi ei plaani eriti täpselt ja lähevad üle aja. 
* Võid küll öelda, et suvalisel teemal, aga enamik teeb millestki asjalikust - mina ise olin ainus, kes rääkis suvalisest asjast ehk "kuidas ma kirjutan", kõik teised rääkisid asjalikest asjadest nagu füüsika, ajalugu, märkide ja sümbolite ajalugu ning LGBT+ teemad.
* 5 tundi ja 5 ettekannet, on enam-vähem hea plaan, arvestades, et vahele jääb ka niisama söögivõtmise, jutuajamise ja muu seltskondliku aega. 
* Nii et rohkem külalisi oleks rääkima mahtunud aint siis, kui kõik alguseks kohal. Mul nagunii kaks seitsmest inimesest ei kandnud midagi ette, onjo.
*  Kõigile meeldis formaat ja kuigi on selge, et minu inimesed on kõik veits imelikud, on ka selge, et imelikke inimesi on suht palju maailmas.
* Kui sa oled nõrga sprintimispotentsiaaliga sant, kes saab asjad tehtud aint tänu visadusele, vbla ei ole hea plaan otsustada ise sünnipäevaks kaht kooki ning suitsukanapirukat teha. Võtab suht läbi järgmiseks päevaks. 
K päästis sellega, et oli nõus perenaine olema. 
Ega ta väga palju TEGEMA pidnud, aga tunne, et mina ei pea vähemalt sellele mõtlema, et kas kohvi on vaja juurde teha ja kas kõik leiavad endale taldriku ja topsi jms, päästis mind väga kõvasti.

Jah, ma olen täna nii väsinud, et tuigun ja näen topelt. 
Mu valmidus teisi näha ja nende heaks teha on ka oluliselt langenud.
Ent pea ei valuta, nii et great success

TL tegi pildi