teisipäev, 14. oktoober 2025

Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähevad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 

Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.

pühapäev, 12. oktoober 2025

Kirjanikutamas

Näe, siin mu pisiõe tehtud pilt meist ka.
Kuule, proua kirjanik, päris hästi läheb!
Ütlen enda poole pöördudes rahulolevalt. 
Esimene tervikkogu arvustus olemas ja see on hea arvustus. S.t. mitte lihtsalt positiivne, vaid see kogu räägib arvustuse autoriga, enamik tähelepanekuid on üpris õiged ja ta isegi ütleb minuga sama asja selle kohta, kuidas "autor katsetab".
Jai! Minust saadakse aru! Ma olen talle mõistetav!

Ja siis esitlesin koos Veiko Belialsiga "Teistmoodi tavalist" avalikult rahva ees Tartu Kirjanduse Majas.
Täitsa palju inimesi oli kohal. Kaugelt rohkem kui "Omasid ei jäeta maha" esitlusel. See võis tulla sellest, et julgen rohkem enesereklaami teha, sest mu üldine usk iseendasse on kordades suurem ja piinlikkus öelda, et kuulge, ma tegin hästi, palllllllllju väiksem. 
Ehk mu panus polnud mitte üks postitus fb-s ja rohkem mitte sõnagi, vaid kolm teksti ja piltidega postitust seal, üks teade siin, üks teema discordis rollimängijate teemafoorumis, ja igasugu inimesi tuli. 
Aga võis tulla ka sellest, et käisin Naiskirjanduse Seminaril, mul on nüüd hulk kultuurseid fb-sõpru juures, nemad laikisid ja jagasid südameid, nende tuttavad nägid ja mõned nondest tulid ka kohale.

Igatahes inimesi oli täitsa palju. Muidugi ulmikud, hulk mulle tundmatuks jäänud inimesi, aga ka mu armas noorem õde ja tema sõps, kes on otsapidi ka minu sõps ja kelle vanem õde on mulle kohe päris sõber, üks mu lemmikrollimängija (ta on nii põnev inimene, et vbla peaksin temast kunagi päris tema loo ka kirjutama. S.t. kus ta peategelase prototüüp oleks), üks häbelik maha vaatav "ma olen ka EKL-liige"-vennike, kes äratas mus suure hoolitsemissoovi, ja üks mu väga vana tuttav umbes aastast 1998 või nii, kes küll poole pealt ära läks, ent näitas mulle ukse peal kaht tõstetud pöialt ja noogutas ägedalt. 
Ilmselt tal oli ajakriitiline asi kuskil mujal. 

Rääkisime Veikoga lugudest.
Kuidas ma neid valisin, kuidas järjestasin, miks ja kuidas uuesti läbi töötasin ("No ma tahtsin, et nad oleks võimalikult head, nii head, kui suudan kirjutada," "Aga miks sa siis kohe ei teinud nii häid, kui oskasid?" "Ma tegingi parima, mida sel hetkel suutsin. Nüüd olen vanem ja targem, näen veidi rohkem"), miks siuke pealkiri, kuidas erinevad lühikesed lood pikkadest, kuidas ma kirjutan raskesti leitavale sihtgrupile, aga väga hästi, olen isepäine kass-kes-kõnnib-omapead ja kuidas see on päriselt raske. Mitte edeval "oh-ma-nii-eriline"-moel "raske", vaid tõesti raske.
Erilise roosa kumava pärilna sain teada, et mu enda lemmiklugu on ka tema lemmik. Kusjuures ma ei osanud hoobilt öelda, milline lugu mu lemmik on, siis ütles tema, et talle vist meeldis "Reeturid" kõige rohkem ja siis sain kohe aru, et jaa. 
Jaa!
"Reeturid" ei ole varem kellegi käest saanud sellist reaktsiooni, nagu mul sees kobrutas teda valmis saades. Olen teda hunnik kordi korda ümber kirjutanud (pisikeste paranduste jaoks lugemised ei tule arvesse, neid on veel rohkem olnud), pakkunud erinevatele paberväljaannetele, veel ümber kirjutanud, mingi variandi netis avaldanud, ümber kirjutanud, ümber kirjutanud, VEEL ümber kirjutanud, tegelastest nii palju fantaasiamänge mänginud, et järjelooga koos saaks vähemalt kaks romaani, aga keegi seni nagu ei ... mõistnud. 
Ja Belials sai aru. See oli tõesti hea tema meelest.  
JESSSSSS!

Nüüd olen väsinud ja vist jäin haigeks ka. 
Aga ma olen ka puhkuse ja rahu ära teeninud. 

teisipäev, 7. oktoober 2025

Hommikune

Aaah, hommikune (kell on 13.23, veel on hommik, aga kisub juba lõuna poole minu ajaarvamisele järgi) ahastus. 
Teate, tegelt on NIIIII tähtis, et esimesed ilmunud arvustused tuleks õigetelt lugejatelt. 
Õige lugeja, mäletatavasti, on see, kellega tekst räägib. Mitte tingimata sama hästi või päris nendel teemadel, kui ma mõtlesin, ent tekitab sisemist dialoogi. 
Ja on lugejad, kellega ei räägi. Halb ei ole, hea ei ole, on ... midagi.
Nüüd ma murelikult vaatan, kuidas teine samasugune inimene on kätte võtnud ja varsti tuleb arvustus ja kardan, et lahja. 
Mina, eks ole, eelistaksin parem jälestavat muttatrampimist kui "oli kahi"

Kolm Loteriis on vähemalt (vähemalt, vabalt võib ka olla, et 8) 4 korda kirjutanud, et "autor katsetab". "Tundub, et autor katsetab." "Autor ikka veel katsetab."
Ei, autor ei katseta. Autor kirjutabki nii. Mitte ei proovi erinevaid asju, vaid läheb sinna suuunda, kuhu veri parajasti kisub, ja paneb alati iga loo alla kõik, mis parasjagu võtta on. Ükski suund pole isegi mõttes kui "edaspidi kirjutan ainult nii". 
IU.
Ma ei kirjuta kunagi ainult nii. 

Ja samas ... kellele ma peaksin lugeda andma? Kes oleks "õige lugeja"? Kittyga on läbi räägitud, ta kunagi jõulude paiku. Aga teistest ma ei teagi kedagi. Sest tegu on väga mitmetoonilise, mitmepalgelise raamatuga, kus on tõesti peaaegu kõike. 
Kelle puhul mõtlen "talle võiks see ja see meeldida" saab kaasa ka "aga SEE talle ei meelde ja vaevalt toogi". Teisele meeldiks mingi viies asi, vastik võib olla seitsmes, aga ei vaimusta tõenäoliselt miski. 
Kurat. 
Olgu. 
See mängib samuti, et mult on viimasel ajal päris palju raamatuid tulnud. 
Lugejad on veits väsinud ka.
Kalmsteniga see juhtus - "Götterdämmerung", millest ta ootas palju, esinduskogu vast, sai omajagu "meh" arvustusi ja mina alustasin esimest lugu, aga see ei kiskunud kaasa, nii et kogu jäi umbes 12. lk pooleli. Ma olin viimasel ajal juba nii palju Kalmstenit lugenud, et ei jaksanud rohkem. Tahtsin teisi asju ka vahele.
Aga peale seda otsustasin, et loen läbi. Sest kõik lood, mida ta seal nimepidi nimetab, meeldisid mulle - olin testlugeja. 
Ja enam ei mäleta neid üldse. Mis tähendab, et saan uuesti nautida. 
See on mu lemmiklugemisviis praegu. Ma tean, et on hea - emotsioon on meeles - aga sisu üldse ei mäleta. Ja siis hakkan lugema ja tuleb "aa, õige, see on see raamat, kus peategelane on kivi!" ja veel edasi jõudes "oot, õige jah, see oli  see hamletivärk"", aga kuni teist korda lõpuni jõuan, pole lõpplahendus meeles. 
Kes aru said, võivad endale pai teha - rääkisin raamatust The Raven Tower

Nojah. 

Rentsi kohta ma ei tea, mis või kui palju talle meeldiks. Tahaksid? Võin saata. 

Veits kardan juba ka. Kui esimesed arvustused on "on kah", ega järgmised inimesed kätte võtagi. "On kah" raamatud on maailmas palju, mis neist ikka lugeda.
Ja isegi kui võetakse (Sashi arvustus "Omasid ei jäeta mahale" on mulle väga armas), tõenäosus, et see veel midagi mõjutab, on väike.

Et sõjaoht on veits maha käinud, on korraga pettumus ja kergendus. Oma elu on praegu liiga huvitav, et välispidiseid muutusi tahta. 

reede, 3. oktoober 2025

Aeg uinuda, aeg ärgata, aeg unustada, aeg meeles pidada

Mõningal määral olen kirjanikuna ka tõhus.
Reaktoris ilmus intekas
Loteriis kirjatatakse "Teistmoodi tavalise" juttudest ükshaaval - ta pole veel lõpuni jõudnud, aga tükkhaaval liigub sinnapoole. 
Algeroni tegin tõlke, kuigi see ilmub alles järgmisel kuul, ent tegin valmis.
Lisaks - see peaks esimene olema, nii tähtis, aga unustasin ära - esitlen Tartus 10. oktoobril "Teistmoodi tavalist."

Veiko Belials ajab minuga juttu. 10. oktoobril kell 19 Tartu Kirjanduse majas. 

Mul ei ole fb-sündmust jagada, sest tundub, et ma pole ainus, kes ära unustas, ja sellel ei ole veel sündmust.  Eeldan, et nüüd hakatakse kähku tegema.  (Parandus: nüüd on klikitav link olemas.)
Tulge. Kui VÄHEGI huvi on. Iga inimese üle rõõmustan. Ei pea raamatut ostma, lihtsalt tulge ja kuulake-vaadake. 
Emake maa, mis ma selga panen? 
(Nii mõnus sel teemal arutleda, puhas rõõm.) 

Muidu olen nagunii tõhus. Kuigi unerütm läks paigast ära. Ei ole normaalne, et lähen magama õhtul 10-11 ja ärkan (peab sööma!) 5-6 hommikul. 
EBANORMAALNE!
Või noh - kui see pead valutama ei paneks, oleks pohh. Päev ikka sama pikk ju.
Kuid paneb. Inimesed elavad vabatahtlikult säärases rütmis? Iu. Mulle on küll puhas piin. 

Lisaks - ma mõtlesin, et aega on selle kiire asjaga, aga et ma jutukogu esitlen, võiks nagu avalikult teada olla ja peab kohe posti avaldama - teen natuke valimisreklaami.
Sest arvan, et muidu keegi ei saa teada, et säärane kandidaat üldse olemas on. Ma avitan veidi, jagan infot.

Tulin mina eile koeraga poest ja tänavanurgal seisis vanem naine lapselapse või krt teab, äkki lapselapselapsega. Küsis mult, kas ma olen keilakas. Ja kas ma valima plaanin minna. Vastasin mõlemale jaa ja ta (vahepeal koera patsutades, noor poiss läks päris pöördesse ja patsutas kohe palju) rääkis, kuidas tema ka kandideerib. Volikogudes on kõik nii noored, aga ta mõtles, et peaks ju keegi vanem ka olema, kes vaatab oma nurga alt. Tal on kõrgharidus ja ta võib ka rääkida, millega tegelenud on, ja samal ajal otsis kotist välja tulevase aasta kalendri, sotsiaaldemokraatide oma, pastaka ja tikutoosi. 

Ma ütlesin, et pole vaja, partei on õige ja ma tõenäoliselt valin seega tõesti teda, ja ta kirjutas kalendri servale oma numbri. 

110. 
(See on link ja lingi alt leiab kõik kandidaadid + omakorda lingi sotsiaaldemokraatide Keila valimisprogrammile)

Ja noh. Kui te olete ka keilakas ja tahate valida sotsiaaldemokraate, vbla valite samuti teda.
Nii tore tädi oli. Nägi täitsa normaalne välja, mitte range meigitud vana õpetajannana nagu seal pildil. Heegeldatud barett, beež mantel.