Teistest inimestest peamiselt

Pesumasin tuli.
K pani üles.
Masin pesi.
Pesu väljas.
Jess.
Või noh, nii palju, kui ma rõõmustada jaksan-jess. 
Sest nüüd on õues palav. Ja ma ei kannata kuuma kuigi hästi. Nägu higistab. Juuste alt higistab. Kehast rääkimata. 
Kõrvad veel ei higista, nii et saaks ka hullem olla =P

Isegi ujumine päästab ainult mõõdukalt. Ja ei ole isegi hirmus kuum veel, eks ole. 24. Need, kes praegu 38 kraadi käes kannatavad, peaks seda imetoredaks, ookuiheaks, täiesti veatuks ilmaks.
Nutt ja hala.
Ainult et ega ma tegelikult ka nuta. Jaksan veel ujumagi minna, onjo. Õigupoolest pole konditsioneerigi sisse lülitanud. 
Peaaegu kombes. Lihtsalt - ei tundu nii. 

Kõik maitseb soolakalt. Ei, mul pole midagi selle vastu, et mu oma higimaik igat suhu minevat pala või lonksu toetab, aga ma ei saa aru, kuidas hügieenikud selliste ilmadega elada saavad. Teed endale jäätisekokteili (avastus on, et rohkema jäätise ja vähema mahlaga on parem, 50-50 on hea suhe), aga see maitseb algul veidi nagu higi. 
Muidugi vbla ei limpsi igaüks alailma huuli. See võib päästa. 

***

Kuna ma ei olnud pesumasinainstalleerimisest veel piisavalt väsinud, oli kindlasti vaja "jaa" öelda suht ekspromt-"päikseline heinamaa"-fotosessioonile. 
Olen avalikult paljas = inimesed märkavad ja tahavad mind pildistada.
Isegi kui nad ei taha paljaid pilte teha, see jääb meelde =) 

Sessioon oli ootamatult tore. Järeldus on, et mulle meeldivad teised inimesed praegu palju rohkem kui masendusest ligi maad vajutatuna. Krt, see fotograaf on tegelt täitsa lahe inimene! 
Enne ma nii ei arvanud. Et nägus - jaa. Et heade ideedega ja hea mängukorraldaja - jaa 
Aga mul ei old temaga eelmistel pildistamiskordadel tore.
Seekord oli. 

***

Ärkasin kell seitse. 
Jah, ma saan aru, et asi oli selles, et kukkusin lolliksväsinuna eile kell pool üksteist voodisse ja no kui minna 3 tundi varem magama, on loogiline ka ärgata kolm tundi varem. 
Ikkagi tundub täiesti jabur. Eilse kohutavalt raske (kuigi meeldiva) päeva järel olen üleval sihukesel ajal, et isegi poed pole veel lahti. Valgus on samuti teistsugune. Isegi mu poja jäljed pole päriselt jahtunud, kuigi ta läks poole kuueks tööle!
Boonusena pole palav, ent kuna ma õue ikka enne 11 ei lähe, on sellest vähe kasu. Veidi on, ent vähe. Kui varbad külmetama hakkavad ja ma sokid jalga panen, pole see ju kasu. See on lihtsalt - olukord.

Unenäod olid seekord täis noori larpareid (neljakümnele lähemal kui kolmekümnele nüüdseks, aga no kui mina olin kolmkümmend ja nemad alla kahekümne, tundusid küll ülimalt noored) ja larpikogukonna omavahelisi suhteid. Lugesin mänguarvustusi - meil oli kombeks neid ridamisi ühes keskkonnas postitada - ja algul oli 8 "väga tore oli, kõik oli viimase peal, tehke veel" ja siis kahelt tüdrukult (neljakümne poole teel tegelikult, mäletate?) "see oli kohutav, kaalun teie kohtussekaebamist, ma ei saa aru, kuidas niimoodi üldse võib?!" ja "olen pmt eelmisega ühes paadis, ikka väga loll ja ülbe" ja mul tekkis kohe visioon, mis sorti mäng ja mis sorti vigadega see oli. 

Boonusena oli unenäos ühe "tüdruku" punane lokisasi kadunud ja asemel hiirekarva üsna sile juus. Ta oli ikka kaunis, aga vähem silmahakkav. Miks see mainimist tasub: see "neiu" on niiiiiiiii kaua oma punase lokisasiga käinud, et ma ei tundnud teda äragi "Teistmoodi tavalise" Tartu-esitlusel. Kus ta oli ja viipas mulle saalist muiates. Pidasin oma õeks - kes istus tegelikult saali tagaosas ja keda ma ei näinud enne kui esitluse järel. Sest tuttav nägu, väga "me oleme ühtekuluvad!" ilme ja välised olulised tunnused klappisid.
Üldiselt mul ei tule unedesse inimese muutunud välimus kaasa, aga tema puhul tuli. 
Ta on vist keegi, keda natuke hingesugulaseks pean. Vist, sest me ei ole tegelikult eriti sarnased. Meie kiiksud on erinevad, kuid headus on sama - mina olen see, kes alati kaasa läheb, kui ta Poola naistele SOS-pille palub osta ja need siis ära saadab vms. Ausalt öelda ega ma kõike mäleta. Ta on lihtsalt meeles kui inimene, kes ajuti mingitel väga olulistel, aga laias teadvuses "polemeieasi" teemadel aktiveerub ja ei kogu raha (see oleks ju mõne jaoks kahtlane!), vaid konkreetseid esemeid.

Teine (õigemini esimene) tüdruk oli kunagi ta parim sõber, nüüdsest suhtlusest või selle puudumisest ei tea ma midagi.
Tema on ilusaks läinud. Nii unenäos kui fb-piltidel.
Mitte et tal vanasti ilu vähe oleks olnud, aga see oli alati kuidagi üritamisse ära uppunud ilu. Teate küll (vbla ei tea, mina igatahes tean): kui tüdruk on otsustanud, et ta on ilus, välised atribuudid on ka ilusa tüdruku omad, aga ta ei suuda oma mõtlemist ja reaalsust koos kasutada? Korsett on korraga liiga väike ja liiga paljastav, suured malbed silmad ja vabandav ilme alasti rinna kohal, mis lamedaks kistud, et see korsett üldse selga läheks. Liiga palju lainerit ja kunstripsmed, samas üldse mitte mingit kergeltki toonivat kreemi, jumestuskreemist rääkimata. Kõrk hoiak koos äärmiselt malbe ja lahke käitumisega - tema on selgelt mu hingesugulane teistmoodi. 
Nüüd on asjad tasakaalus. Näitamine ja näidatav. Erepunane huulepulk ei mõju nagu kaheteistaastase ema tagant pätsatu, vaid sobib. Pilk on veidi vähem ülbe, natuke leebem, ja kohe kindlasti ei jäta muljet maskist, mis ette pandud. 
Tal on mees, kes talle ilgelt meeldivat paistab, ja laps ja nad elavad Uruguais. 

Teistmoodi tavalised =P 
Kuigi muidugi tegelikult sitaks ebatavalised. 
Sellised tüdrukud-naised, keda juba ei unusta.

... ma sain unenäos selge visiooni, missugune see larp oli, ja siis hakkas meelde tulema, et oot-oot, ma ju käisin ka seal! Ei olnud tore. Igavavõitu ja elutu, täis demontratiivsust, kus mitte midagi sees.
Aga midagi väga halba ka ei märganud. Veidi lugupidamatut ja mitte väga poliitkorrektset käitumist, aga viimast tõesti ainult natuke.
Ühelausega: täpselt nagu arvasingi.

Pesu tõin eile sisse. Kui olen kohvi ära joonud, viin uue täie välja. 
Masin on täiesti uskumatult vaikne. Vannitoas keegi nagu hiiliks pehmetel käppadel ja uriseks tasa, kui töötab. 

ei jaksa eriti mõelda

Pesin käsitsi pesu. Sest uus masin jõuab 25.-29., aga pojal on tööriideid vaja 25. ja ma lahke emana ütlesin, et pesen need ise ära.
RÕVE orjatöö. Emake maa kui raske. Vana aja naised olid tugevad. 
Ma vbla kirjutan kunagi mõne ajasrändamise loo, kus kleenuke alatoidetud pesunaine surub kätt tänapäevase jõusaalitüdrukuga ja võidab isegi eriti pingutama. "Oled pesu pesnud kunagi või? Sul pesevad teenjad kõik pesu ära?"

Ja mul oli ainult 3 eset, mitte ükski neist voodilina ...

Krt. Peaks voodipesu vahetama. 
7 minutit pausi. 
Olgu, mul tekkisid teised huvid. Pikem paus =) Ei, ma ei arva, et teil lugedes see näha oleks, aga ma vahel tahan märkida, et ma ei kirjuta kõike järjest, onjo. 

Ok, SELGELT ma ei kirjuta järjest, täna on juba 26. 
Vahepeal väsitasin enda nii surnuks, et lasin automaadil oma kaardi vale PINkoodi 3x kordamise eest ära võtta ja kui teise kaardi ja teise panga peale lootes ka esimene kood vale oli, võtsin selle kaardi taas välja ja põgenesin, sest ilmselgelt olen hulluks läinud. 
Kodus kontrollisin siis paberil olevaid koode ja pagan võtaks. 
Ma olin kaardid sassi ajanud. SEB võttis mu kaardi ära, kui olin 3x swedi koodi sisestanud. 
Ei, ma ei tee selliseid asju enamasti. Ainult väga väga väsinuna. Sel tasemel väsinuna, et ma näen astmeid, tean, et trepp, proovin jalaga - ja taevale tänu, et proovisin, muidu oleksin ninali käinud. Seal, kus minu meelest oli veel sile tee, oli esimene aste.

Mis ka juhtus, onjo.

Kodus oli piim halvaks läinud. Peaaegu kaks liitrit! Ma, idioot, ostsin kolm pakki, aga meil on kohvimasin juba üle nädala rikkis ja K käes parandamisel, Poeglaps aga meil presskannukohvi ei joo. Seega piima lihtsalt kulubki jube vähe. 25 oli pakendile märgitud kuupäev, aga rikkis oli ta juba eile (st. 25.) hilisel õhtutunnil 10 paiku. 
Jube-jube.
Ausalt, normaaljuhul ma ei erutuks selle peale, et poolteist pakki piima hukas ja pannkooki rohkem ei taha. A toimub nõmedate asjade kuhjumine, kuigi all olid toredad kogemused phmt. Ma olen lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud, et pahaks läinud piim ka tegi muret. Kuigi mul on vahukoort, mida kohvivalgendina kasutada ja puha. 

... õigupoolest ...
Mida kaugemale ma eilsest ja üleeilsest liigun, seda rohkem see mulle meeldib. Väsimus taandub, enam ei hoia end vaid migreenitablettidega (mis aga toimisid 100%!) elus, päris krdi tore on lausa. 
Ma ei tea ... vbla, VBLA jääb 24. juuni isegi tähtsa päevana tähistamiseks meelde? Ei või ju iial teada, vahel läheb hästi ka!
Ainus asi, mida mõni psühholoog on mulle öelnud ja mis mul silmade avanemise tunde tekitas: kui mul on halb tunne, sest "äkki läheb halvasti," see ju tähendab, et õhus on ka võimalus "äkki läheb hästi". 
Ja noh. Peale kallimaleidmist mul on sellesse usk tekkinud. Et vahel tõesti võib mitte millegi pealt, ise selleks jubedalt vaeva nägemata, hästi ka minna. 

Äkki läheb?

Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad. 

Veidike poolakte

Läks päris kaua, aga ma sain endast poolpaljaid pilte jõe veeres. Kuna eelmisel korral olin koeraga, tegin sel korral ka Totoro seltsis. 

Nagu ma fb-s juba kirjutasin: sinikaid pole, juuksed on pikemad ja punasemad, ma ise rammusam ja vanem - aga ma tunnen, et on vaja. Mitte ainult et ma tahan endast siukseid pilte tulevikus vaatamiseks, aga ma tahan neid avalikult näidata. 

Seal pole professionaalset fotograafi ega poosiasjatundmist taga. On jõhker meik - kuna ma tean, et fotod armastavad meiki, ei hoidnud tagasi, ja tundsin end läbi linna jõe äärde minnes nagu porgand tordis. Aga piltidel on kena.

Ja ma olen viimasel ajal alla võtnud. Pole kaalu juurde juhtunud, et teada, kui palju just, aga põlv ehmatas mu ära - kõik oli hästi, kõik oli hästi, kõik oli hästi --- ja siis räntsatasin tooli ja SIUKE valu, et karjusin.
Olgu, seepärast eelkõige, et ehmatas. Kunagi pole old ja siis niimoodi?!

Valu muidugi taandus umbes kahe minutiga tuikeks, aga sestsaati ei kadunud. Enam ei saanud pikemat aega kui umbes tund kõverdatud jalgadega istuda. Tartu vahet rongiga sõites pidin osa aega seisma ja püsti raamatut lugema. Treppidest käia muutus ebamugavaks - ainult jalg-juurde meetodil oli hea.
Tagatipuks valu vaheldus! Kolis vasakust põlvest paremasse! Iu, kui mõlemas korraga oleks ...
Guugeldasin. 
Koormus. Ülekaal ilmselt.
Jaa, kui ma jooksen täis poekottidega on hullem!
Tõsi, mul hakkas ebamugav ka küünarliigestel. Pidin enne und käed sirgeks saama, muidu ei jäänud magama. Ja ei olnud ka nii, et nt joostes jalad rohkem valutaksid. 
Ok, ma olen teinud päkajooksu ka sel aastal ainult, see peakski põlvedele leebem olema, Aga siiski. Kõik sümptomid ei klappinud.

Aga pohh. Võtan alla ja glükosamiini ja ehk aitab.
On aidanud ka. 
Põlved ei valuta mitu nädalat juba. Veidi ebamugav on, kui pikalt istuda, ent mitte valus.  
Riided lähevad jälle ilusti selga, mitte ponnistusega. 
Aluspüksid (mida oli vaja tellida terve kuhi, sest siis pold saatekulusid), mille tellisin, kui juba olin alla võtnud, veits nagu preemiaks suisa, jäävad üha laiemaks. Eriti ei saa enam alla võtta, sest mul on nii palju ilusaid uusi aluspükse, mis muidu muutuvad kasututeks ju! 

Ja noh. Poolpaljad pildid tundusid sellel taustal hästi kohased. Ma olen nii kaunis. Ma pean ju seda näitama ometi! Lopsakus on ilus! 
Mu enda meelest vähemalt =)

Pildid tegi K ja enamik on mustvalged, sest ta unustas mustvalge filtri peale, kuni me lõpetamas olime ja ta hakkas vaatama, et kuidas pildid jäid. 
Muidu värvid olid väga ilusad, valgus õhtune ja mu punane pea rohelisel taustal hästi sobituvalt kontrastne. Aga me ei hakanud veel hästi palju rohkem pilte tegema, et hurmavaid värvilisi kaadreid saaks. Mustvalges on ka omamoodi ilu, onjo =)