Keerleb-pöörleb ringiratast

Teate, mis vahel õudselt pinda käib?
Olen endas NIIIII kindel - ja siis keegi ütleb ühe lause ja oih.
Jätsin selle hiigelsuure otse näkku vaatava asjaolu arvestamata. 

Siukseid asju juhtub ikka kobaras koos (no vähemalt kaks, enamasti rohkem), sest neid juhtub, kui ma olen füüsiliselt ja vaimselt pinges. Räme eksimine viib mu omakorda rohkem pingesse, pinge kasvab - ja väravasuuruse pimetähni tekkimine vaatevälja juhtub muudkui uuesti.
Kuidas ma ometi ei taibanud ...

Võtan hoo maha. Tunnistan, et teisel on õigus. 
Aga ega see pinge seepärast veel ära kao. 
Tuleks ta välja magada, aga kui ma olen pinges, ei taha süüa, ja kui ma ei söö, ei saa magada, ja no kui ma nagunii üleval pean istuma, kommenteeriks sis kuhugi veel või jauraks oma raske elu teemal või teeks mingil muul moel uskumatult jämedaid vigu - ja ringi-ringi-ringi.
Teist ööd üleval. 
Thefakk.

AirHelp ei ole sinu sõber

Eilne päv oli kohutav. Muserdav. Lömastav,
Nii et nüüd teen selle kohta postituse, et keegi teine niimodi orki ei lendaks.
Lisaks kaeban Finnairile. Nagu mismõttes. Klienditeenindaja (läbi neti) minu aitamise asemel noogutab rõõmsalt ja laseb mul aga oma auku sügavamaks kaevata. 

(Ehk: kui ta oleks mulle öelnud, kuidas kirjaliku tõendi võtmine, et ma pole enam AirHelpi klient, on ajakriitiline küsimus ja ma pean seda Hästi Kähku Tegema, ma oleks tegutsenud oluliselt teistmoodi kui öeldes endale: "Ma tegelen sellega, kui "Arda tähtede all" läbi on.")

(Otsisin võimalust kaevata. Ei leidnud. Üldse, tänapäeval on hirmus raskeks muutnud firmadega kontakti võtmine mingil veebsaidil antud aadressil. Kui sa kontakteeruda tahad, pead rääkima klienditeendindajaga  või halvemal juhul robotiga - aga see on suht mõttetu, kui mu eesmärk on sellesama klienditeenindaja peale kaevata.
Olen ka sellest häiritud.
Kõlab minu jaoks nagu "me siin firmas ei ole inimesed, vaid reegleid täitvad masinad, sina ei ole meie jaoks ka inimene, vaid lihtsalt loll masin, mis reegleid ei tunne, ja kuidagi teisiti me sinusse ka ei suhtu.")

Aga noh, vähemalt on mu postitusel siis mingi muu eesmärk ka kui end välja elada. 

Sõnum: "Ärge usaldage kedagi ega midagi, mis teile kuskilt arusaamatust allikast tulnuna abi pakub! Ükskõik kui hirmul ja paanikas olete, ALATI kahtlustage, et abipakkuja teeb seda, et teie käest raha kätte saada."

Teisiti ja täpsemalt öeldes: "ÄRGE KAASAKE OMA LENNUKOMPENSATSIOONI TAOTLEMISSE KOLMANDAT OSAPOOLT! ERITI MITTE AIRHELPI!"

Krt, mul hakkab iiveldama, kui ma sellelle kõigele mõtlengi ... 
Ok, hästi lühidalt ja oma ahastust rohkem selgitamata kui niigi selge.

Kolm tundi pärast lennu väljumapidamist sain ma e-maili omaenda mailipostkasti. Seal pöörduti minu poole nimeliselt ja öeldi, et nad aitavad mul lennukompensatsiooni taotleda. 
Ja mina nagu viimane idioot täitsin lehel kõik vajaliku ära ja andsin digiallkirja. 

Esiteks: et kiri tuleb nimeliselt teile teie isiklikku postkasti EI TÄHENDA, et see on mingilt kohalt, kuhu te olete oma mailiaadressi ja nime teatanud. 
Kahtlustan lennufirmasisest leket, aga mul pole selle kohta tõendeid.

Teiseks: kui teile pakutakse abi asjas, mille osas te ainult arvate, et see on raske, aga pole ise proovinud, ÄRGE USKUGE. 
Lennukompensatsiooni taotlemine on lennufirmade (ok, ma tean ainult kahte, aga oletan selle üldise olevat) poolt sama lihtsaks tehtud, kui AirHelpi lehel sama eesmärgiga linnukesi teha.
Mingit vahet pole, ainult et AirHelp võtab 35% saadavast summast JA kui te nende klient enam olla ei taha,  ei saa ka taotlusesse parandusi teha.
Ehk kui kolm päeva hiljem taipad, et oot. "Prahasse on jah 1200 km, aga mul on ju tagasipilet ka! Kokku tuleb heldelt üle 1500!" Finnairi lehel saaks asja parandada, ent kui sa oled AirHelpi valinud ja siis nende teenustest juba ka loobuda jõudnud, parandusi enam teha ei saa, 

aga

see ei tähenda, et sa oleksid vaba Finnairist otse taotlema. Sama summat või rohkemat, vahet pole.

Finnair maksab ikka AirHelpile sinu taotletud summa ja sellega on nende kohustused täidetud. AirHelpil oli sinu nõusolek ja digiallkiri ette näidata ning et sa 12 tundi hiljem nende teenustest loobusid, ei huvita kedagi. 
Sa saaksid probleemi lahendada, enne kui Finnair AirHelpile väljamakse teeb, AGA see on ajakriitiline küsimus. Ehk sa pead saatma Finnairile AirHelpi KIRJALIKU TUNNISTUSE, et sa pole nende klient, enne kui nad väljamakse ära teevad. Kirjaliku tunnistuse nad AirHelpist annavad, kui küsida - kuigi ma ei tea, kas nad teevad seda väga ruttu, kui nad veel raha kätte saanud ei ole. Aga kui mitte küsida, ei saa kindlalt, seda ma tean.

Idee "aga ma pole ju nende klient, see väljamakse ei loe, varsti nad maksavad Finnairile raha tagasi ja ma taotlen siis" EI OLE KANDEV. 
Mitte midagi ei maksta tagasi. Kui raha juba liikunud on, on hilja veel midagi teha. 

Phmt on AirHelp ja teised taolised ei-tea-miks lubatud skämmettevõtted. 
Ja osad inimesed promovad seda skämmi rõõmsalt edasi, sest no tõesti: probleemideta ja kiire kompensatsioonisaamine. 
Et nad saavad kätte ainult 65% rahast, mille nad saaksid, teisel veebilehel samu innukesi kastidesse tehes umbes sama kiiresti, ei ole nende teadvusse jõudnud. 

Ok, mul läks halvasti. 
Ilmselt saan AirHelpilt veel kätte oma 250 miinus 35% ehk umbes 167 eurot.
Nad väga lahkelt ütlesid, et kuigi ma olen nende teenustest loobunud, nad võivad mulle ikka väljamakse teha. Ja enne 2 kuu möödumist planeeritud reisi kuupäevast nad nähtavasti seda pakkumist tagasi võtta ei tohiks.
Vähemalt kui nad püüavad normaalse firmana paista.
Nii et ootan natukene veel - on ju võimalik ime, et ma ilge rabelemise tulemusel leitud aadressil saadetud kirja (täiesti uskumatul nimega saajale, muide:7063966.4ea1f7738d7a5436. See ei ole näide, see ongi saaja nimi, mis ilmub aadressile info@airhelp.com kirja saates adressaadi nimena) tulemusel SAAN neid tegema tagasimakse Finnairile.
Äärmiselt ebatõenoline, aga ootan nädala või isegi rohkem veel. 

Igatahes: ärge tehke nagu mina. 
Tehke paremini ja targemalt. 
Lisan juurde ka netist leitud pildi nende õngitsuskirjast. 
Enda oma ma muidugi kustutasin ja enne, kui aru sain, et püha perse, mul on tõendeid vaja! oli kuu aega mööda läinud ja postkastis kustutatud kirjad igaveseks lahkunud. 

Kuram, esimest korda ajaloos tajun, et privaatsete andmete lekkimine ON halb asi. 
Kui kiri ei oleks tulnud otse minu mailiaadressile napilt 3-4 tundi pärast lennu ärajäämist, ma ise poleks elu sees mingit AirHelpi otsima läinud. 

Kuidas jõuda punktist A punkti D

Poeglaps alustab käimistreeningut (ehk tal on ringikäiv paigalliikumisrada, mis laseb tal arvuti taga kõndida). 
On kümme minutit kõndinud, kui küsib endalt valju häälega: "Aga miks ma lihtsalt jõuksi ei lähe?"
Paneb kotti kokku, otsib võtmeid ja jääb siis peatuma.
"Aga ma tegin juba nahahoolduse ära, arvates, et lähen varsti magama."
Seisab veel pool minutit keset tuba, olukorda kaaludes.
"Tegelikult võiksin lihtsalt magama minna."

Mida ta tegigi. 

Olen neid lühikesi poste juba kirjutanud ka

Nii et nüüd üks pikk vahelduseks.

Ma ei ole üldse kirjutanud Naiskirjanduse Seltsi suveseminarist. 
Mitte seepärast, et poleks midagi kirjutada ega ka seepärast, et pole mu jaoks oluline asi, aga ma tulin seminarilt koju ja kolmandal ööl sellest alates pidi juba toimuma "Arda tähed." Ei ole isegi rohkem selgitada vaja, eks ole.

Ma isegi ei loovkirjutanud sel ajal. 
Ei jaksanud, ei suutnud, varuakud olid ka tühjad.
Nüüd hakkan tasapisi pilti ette võtma. 
Vahepeal Dagmar kirjutas me ettevõtmisest ja laiemalt Naiskirjanduse Seltsi ideest ka. 
Täitsa hea kirjutis. Kuigi küsimus ei olnud mitte piisavas fuuga esinemises, vaid et fuugat üldse polnud. Kui Piret jaaks rääkis, et Türnpu kriitika oli, kuidas Härma kantaat "Kalev ja Linda" ei kõlba kuskile, sest pole fuugat, hakkasime kõik naerma. 
Tõsi, mina naersin seepärast, et mu ajus läksid "fuuga" ja "fagott" segamini ja ma naersin, sest mismõttes kantaadis peab fagotipartii ka olema?! 

Kui aru sain, et oot, "fuuga" tähendab midagi muud, oli ikka veel naljakas, aga mitte niivõrd, et häälega naerma oleks ajanud. 
Sest selle kriitikaga, kuidas sa kirjutad valesti, teistmoodi, kui õige oleks, olen ma harjunud. 

Minuga vahel ikka juhtub nii, et kaks sõna sulavad peas üheks ja on täiesti võimatu neid eristada. Nii on näiteks Mehis Heinsaare ja Meelis Friedenthaliga - olen vähemalt kümme korda püüdnud meelde jätta, kumb ja kumb, aga ei. Ei ole võimalik. Sama võimatu kui parema ja vasaku käe eristamine, enne asja läbi mõtlemata. 
Venomi ja poisoni eristamisega sain toime, kui keegi fb-s - vbla Taliesin - soovitas mõelda, et venom on see, mis veenidesse peab minema. 
Siis sain selgeks. 
Enne ma teadsin küll, mis neil vahet on, aga kumb on kumb, oli võimatu meelde jätta. 

Oot. Ma pidin Naiskirjanike Liidu suveseminarist ju kirjutama!

Ma ei kirjuta midagi asjalikku, olge nüüd. 
Kirjutan ENDAST.
Mul oli eelmise aasta seminarist hästi hea mälestus ja läksin ootusega, et seekord on sama tore. Miska olin esimese päeva õhtupoolikuks üsna pettunud. 
Olin muidugi ka sitaks kurnatud. Esiteks toimus seminar mu eluperioodi sees, kus olin "miks ma teen nii palju, mis mul viga on???" ja iga päev võtsin endast viimast ikkagi. 
Teiseks juhtus kuulmatu asi. 
Või noh, viimasel 15 aastal kuulmatu, enne ma hilinesin vahel kokkusaamisele näiteks kolm tundi - kui nagunii kõik mõnusasti kuskil kohvikus või kellegi kodus istuvad, kus mul kiiret. Minu hilinemise pärast ei pea keegi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks. 

Aga sinna naiskirjanduse seminarile viiva transpordi (auto, mida juhtis mu lemmik Brigitta Davidjants) juurde hilinesin POOL TUNDI. 
Ma ei ole enam üldse hilinejat sorti inimene.

Kõik oli välja arvestatud. Jõudnuksin kokku lepitud kohta umbes 10 minutit varem, ent rongis tuli meelde, et olin hambaharja ja -pasta kaasa võtmata unustanud. 
Pealegi ei olnud mul meiki, aga tegelikult ma tahan seda uute inimeste kohtumiseks peale. Umbes nagu sõjamaaling - mul tuleb raske aeg, ma kaitsen end, nägu värvides. 
JA mul ei olnud suitsu. See ei tulnud üllatusena, ma teadsin, et suitsud said otsa, lihtsalt mõtlesin, et kuskil linnas jääb mingi koht ette ikka, kust osta.
Ma ei ela seda üritust ilma suitsudeta üle ometi.

Olgu, lähen Balti Jaama turult läbi, Selverist saan hambaharja ja -pasta, suitsud ning kempsus teen meiki. Teen meiki enne poodi. Jään natuke hiljaks, aga olgu. See kümme minutit ei tapa. 
Kümne minutiga arvestasin, sest arvasin, et trammid käivad kogu aeg ja nende ootamine ei kuluta eriti aega. 
SUUR viga. 
Etteruttavalt olgu öeldud (ÕŠi, mu keskkooliõpetaja, lemmikväljend grammatikat õpetades), et seda kuramuse trammi ootasin 10 minutit. 10! See on ...
... 
...
... kaua, kui aeg piiratud.

Tegin meigi ära, olin täiesti graafikus. Kähku poodi ja siis minema. Võibolla jäängi ainult 3-4 minutit hiljaks!
Pasta, hari, maksma, üleliigsed asjad käest ära selleks ... oot, kus mu rahakott on?
Otsisin kotte läbi oma seitse minutit. Peab ju olema, mismoodi ei ole, ei saa ju olla, et ei ole, vaatasin valesti!
Ladusin kõik asjad käekotist välja ja teisest kotist ka omajagu. Võtsin omaks, et rahakotti pole.
Oot, aga mul pidi rahakott olemas olema, kui rongiga Tallinna sõitsin. Ma ostsin ju pileti! 
Kas ma mingis hullusehoos võtsin selle välja, kui kempsus meiki tegin? Või kadus juba rongis? Aga kui nad leiavad rongist omanikuta asju, nad viivad peajaama.
Olgu, lähen esmalt vetsu vaatama ja siis jaama kontrollima.

Kuram, et ma helistada ei saa. Poolel teel Keila jaama tuli meelde, et ma pidin hommikul ju Brigitta telefoninumbri telefoni panema, ent unustasin. Olin aga üsna kindel, et seda vaja ei lähe. Mis seal ikka.
Selleks ajaks polnud ma ju teadlik, et hambaharja- ja pasta kaasa võtmata unustasin.

Olgu, parem tegutseda, mitte nutta. Ladusin kähku asjad kottidesse tagasi, valmis riiulitele tagastama ka oma maksmata jäänud harja ja pasta - ja leidsin rahakoti jaki alt. 
Kergendus.
Ok, seitse minutit kaotatud, nüüd on juba kiire.
Maksin ja läksin infoletti suitsu ostma. 
Teenindajat ei olnud. Ootasin, et tuleb. Ootasin. Ootasin. Tasapisi taipasin, et seesama teenindaja, kes ekspresskassas järjest asju läbi lööb, peaks ka infoletti haldama. 
Kassasabasse lisandus üha uusi inimesi. 
Loobusin. 
Aga selleks ajaks olin nii närvis, et oleksin ikka kohe väga suitsu tahtnud.

Ma ei ole nikotiiniga väga hädas. Sõltuvus on, ent mitte hädaline ja kui elektrisigaretiga piirduma pean, mul kulub vast kolm kasutuskorda päevas. Saaks ka kahega toime tegelikult. 
Aga mulle meeldib hirmsasti suitsetamise rituaal. 
Ma ei suitseta kunagi kõndides, käigu pealt. Ma ei suitseta kohvi kõrvale ja hommikuti ei ole mul õieti üldse huvi.
Minu jaoks on sigaret aeg endale. Panen kõik muu pausile, olen natuke aega igast tööst ja ärevast mõttest eemal. Lõdvestan õlgu ja see on Minu Aeg. See on "ma ei kiirusta." Teen täpselt nii ruttu, kui mina jaksan. Ma ei tee paremini, kui suudan. Mina.
Samuti on see ühe tegevuse lõpetamise rituaal. Räägitakse, et ATH korral on raske ühelt tegevuselt teisele lülituda. Inimesed istuvad paigal, kõht väga tühi, aga ei ole suutlikkust minna kööki ja teha endale võileibu, sest võileibade tegemine on uus tegevus. Lihtsam on internetti läbi lugeda, veel mõnele mailile vastata, veel natuke aega endale uusi kõrvarõngaid otsida ja nälga kannatada.
Teed ühe töö ära, saad preemiaks uue töö?
Ei-ei, parem teha seda esimest tööd edasi, et uut tööd tegema ei peaks.
Suitsetamine on minu häkk selle olukorra vastu. Ma teen töö (duši all käimine, treeningharjutuste kompleks,  pesu õue viimine, koristamine) lõpus ühe suitsu. Preemia iseendale. Olen väga tõhus ja vapper olnud, nüüd võin suitsetada. 
Siis on olnud töö lõpp, preemia käes ja võib midagi uut alustada.
Kuigi vahel ma eksin sellega, et tahaks suitsu teha. Arvan, et mootori käivitab "lõpetame nüüd selle töö ja alustame pärast millegi uuega," kuid tegelikult häirib mind muu.
Nii et enne suitsetamist küsin endalt iga kord, ega ma äkki ole hoopis näljane või janune. Äärmiselt tüng on pärast teist mahvi avastada, et ei tahtnudki suitsu, tahtsin tegelikult hoopis süüa.

(Ma ei ole unustanud, millest kirjutama hakkasin. Aga peab ometi ütlema, et sel ühte töösse kinni jäämisel on ka hea külg: vaatan köögis, et tööpind on maru must. Võtan lapi ja teen tööpinna puhtaks, ent lapp ei ole veel nii räpane, et seda pesema peaks. Võtan aknalaualt ka siis tolmu ära. Selleks tuleb asju mujale tõsta. Noh, kui juba, siis juba, laon kõik asjad mujale. Asjad on juba mujal, nii et pesen vahepeal lappi ja pesen aknalauda edasi. Kui aknalaud puhas ja asjad sinna tagasi pandud, tõden, et ega külmkapipealset ei ole ka ammu koristatud. Kui sinna asju panin, märkasin. 
Ja lõpuks on kogu köök puhas.
Sel heal küljel on aga oma halb joon =P Järgmisel korral, kui mõtlen, et midagi peaks koristama, tuleb meelde, mida see tähendab. Mitu tundi tööd. Parem ei alustagi.
Selle vastu on mul ka häkk: "Teen selle hästi natukese ära. Kui see natukene asja on tehtud, rohkem ei pea, kui just väga ei taha."
See tähendab, et luban endal teha vähe. Panna pidurit, kui asi kisub liiga kurnavaks. Õudselt aitab.)

Ühelausega =) 
Selleks ajaks, kui olin juba hiljaks jäänud, olin nii ärritatud, et tahtsin oma preemiat raskuste ületamise eest.
Nii et läksin üle jaama R-kioskisse, ostsin oma suitsud ja kimasin tagasi trammipeatusse teistpidi üle jaama. 
Tabloo ei töötanud. Ootasin natuke ja mõtlesin siis, et kuradile. Tahan suitsu!
Tegin ära oma suitsu ja tramm ikka ei tulnud.
Ootasin veel.
Tuli number viis. Mingi uus värk, minu ajal oli Tallinnas neli trammiliini. No - proovime!
Läksin peale, aga küsisin esimeselt inimeselt, kes mu ligi, kas see tramm läheb bussijaama? Inimene vaatas must tuimalt mööda. Astusin järgmise juurde. "Vabandage?" 
Mees ei vaadanud mu poolegi. 
"See ei lähe," ütles noor naine ülejärgmiselt istmelt. "Number kaks läheb. Võite järgmises peatuses maha minna ja oodata." 
Nii et läksin järgmises maha ja ootasin.
Ja ootasin. Brigitta ei helistanud mulle - õnneks olin oma numbri ka kirjavahetusse pannud, nii et ta saab mulle helistada ja küsida, kus ma olen.
Ilmselgelt polnud ma veel piisavalt hilinenud selleks. 
Ootasin. 

Viimaks tramm tuli, paari minuti pärast helistas Brigitta ja pooletunnise hilinemisega olin ka autos ning sõitsin seminari poole. 
Kaks ülejäänud sõitjatest oli mulle enam-vähem võõrad ja kolmas ei meeldi. Mitte loojana ega isegi mitte inimesena ebameeldiv. Tundub täitsa talutav. Ent ma tundsin eelmisel aastal temas kohe kaasautisti ära ning kui ta esimesena ööbimiskohta tõmbus ning mina teisena sinna läksin ja lõbusalt mainisin, et ma saan tast aru, meile, autistidele, on ikka seltskonnakoormus väga väsitav, heitis ta mulle jäise pilgu ning ei rääkinud minuga sestsaati enam ühtegi sõna.
Muide, ka seekordsel seminaril mitte.
Ega autos.
Ilmselt riivas autistiks nimetamine temas midagi väga olulist ja ta suhtus minusse edaspidi nagu õhku. Mispeale mina leidsin, et nojah, inimesega, kes arvab, et "autist" on halb sõna, ei ole mul ka midagi peale hakata. 

Ehk autosõit oli vaimselt väga väga väsitav ning seminar, eks ole, pärast seda alles algas.

Esimene päev ei olnud üldse mu lemmik ja ma isegi imestasin, et kuram. Miks eelmine seminar mulle nii toredana meelde on jäänud siis?
Magasin öö ära ja hommik oli imetore. 
Terve teine päev oli imetore. 
Meenutasin eelmist korda ja kuram. Siis oli tegelikult samamoodi. 
Et üritus mulle nii meeldivana meelde jäi, tuli sellest, et mulle meeldis teine päev. See, kus ei olnud enne transporti ja uue kohaga kohanemist ja kõiki inimesi olin ka eelmisel päeval juba näinud. Polnud tapvat väsimust. Oli tore.
Kahju, et üritusi ei saa alustada saabumise teisest päevast =P Alati on vaja ikka kohale ka saada enne.