kolmapäev, 3. september 2025

Autor on elus

Kui ma poleks nii väsinud, et kõik pidurid kadunud, ma vist ei kirjutaks teile. 
Aga ma kirjutasin ühe kirja ja jutu vahepealse asja, saatsin ära juba mitu tundi tagasi ja misMÕTTES ta pole midagi öelnud?
Saatsin sama teksti veel kahele inimesele, et näete, sellise asja kirjutasin.
Üks ei öelnud midagi, teine suure kangutamise peale, et midagi halba küll öelda ei ole.

Ehk mul on positiivse tagasiside puudus ja no kui selle juba tehtud asja peale ei saa, kirjutan võrgupäevikusse. Siin vähemalt loetakse, kui ka ei kommenteerita. 
Ja lühendatud-nuditud versioon sest kiri-jutust ilmub homme Loteriis arvustusena. 
Väga ära lühendatud. Aga asi seegi.

 ... natuke olen solvunud ka.
Lilli Luuk (see, kelle "Kolhoosi missile" homme arvustus ilmub) (näe, siin) kirjutab nii hästi, nii elusalt, nii tungivalt - ja on nii kuulus ja hinnatud.
Ometi, ometi: kui MINA sarnast lugu pakkusin "Vikerkaarde", pakkusin "Loomingusse", pakkusin "Feministeeriumi", keegi ei tahtnud. 
Olgu, see oli üsna toores tekst, kindlasti mitte nii kaunis ja pildiline kui Luuki lood. Kui ma ta uuesti kätte võtaksin, tuleks kindlasti palju parem. 
Aga siiski. 
Sisuliselt väga sarnane.

Kunagi kirjutasin "Arengu".
See oli ka ... sarnane. Teatud moel. 

Nüüd ma võtan ette ja loen läbi kõik Luugi intekad ja "Kolhoosi missi" arvustused, mis kätte saan. 
See naine kirjutab nii hästi, et isegi mina olen kummuli.
Kade ka. Ma tahaks samuti tähele pandud ja kiidetud olla!
Aga põhiliselt kummuli.

Võibolla võtan varsti käsile hoopis selle loo, mille kõik tagasi lükkasid. 
Te ilmutate sarnastel teemadel asju, ilmutage see ka!
Kuigi puändi teen veidi ümber. 
Ma ei tea, kas sõna demiseksuaal ei läbinud toona toimetajate meeli kui moodne ja hip kväärivärk, sest oli liiga uudne, aga enam ei läbi see MINU meeli võtmes "ei ole üllatav". 

Muidu käisin Tartus kliinilise psühholoogiga kohtumas. Sest hooldusvanemaks kandideerimiseks oli ka seda vaja teha. 
Ta ütles, et kirjutab meie kohtumise sisse, aga alles hiljem taipasin, et psühholoog pole ju meedik, ma ei näe tema kirjutatut digiloos. 
Hirmsasti tahaksin teada, mida ta kirjutas. "Mis elevant minust mõtleb?" on mu jaoks väga huvitav küsimus. Tagasisidet! Positiivset tagasisidet, paluks!

... ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda.
Nüüd on see eriline kompliment. 

laupäev, 30. august 2025

Autori surm?

Kirjutan seda Led Zeppelini kuulates. 
Ja kuulangi ja naudin ja et nad (no vähemalt Page, teiste osas ma ei tea) keppisid 13-aastasi, kuidagi ei sega.
Või õigemini segab tasemel "kas ma ikka teen enda jaoks õigesti neid kuulates?"
Aga kui mulle naudingut pakub, ega too 13-aastane ju seepärast kannata?
Olgu, kuulan Zeppi edasi.

Kuid see pani mu mõtlema sellele, kuidas igasugused (hei, notsu!) ütlevad, et no - väga ebameeldiv mölakast inimene saab ju luua suurepäraseid asju, täpselt nagu väga tore ja armas inimene võib luua täielikku pahna. Ei saa võtta nii, et autori isik on lahutamatult loominguga seotud!

Aga minu jaoks on. Lahutamatult. 
Sest mina ei põgene maailmast teiste loomingusse. Mul ei ole tunnet, et looming on maailmast väljaspoolseisev, mingi teine asi.
Samuti ei ole mul mingeid tundeid tarbekunsti, moeloomise või kasvõi kulturismi osas. 
Need meediumid ei köida mu tundeid ja seega ma ei hooli neist kröömigi.

Kui aga hoolin, kui mulle mingi asi täiega meeldib, mu tunne seal taga on (nüüd juba eranditult, vanasti oli teisiti) alati: "Oo, ta on nagu mina! Ma saan nii hästi aru! Jaa!"
Ja kui siis selgub, et ta EI ole nagu mina, oleneb, kas need asjad on NEED asjad, miks ma tema loomingut armastan, või mingid teised. 
Ja kui väga see looming minuga räägib.
Mul ei ole mingit raskust Woody Alleni filme enam mitte vaadata, sest mulle on filmid kui kunstivorm üsna ükskõik ja miks siis vaadata kellegi töid, kes on ilge? Filme on musttuhat!
Mulle meeldib, mida Tove Jansson pildiliselt jutustas, aga no - ta oligi tore inimene, dohh. 
Samas on mul väga lihtne Picasso oma maailmast eemaldada. Ma ei kaota tema töid oma elust välja võttes midagi. Jaah, mõni asi meeldis mulle, aga miski ei murdnud mu südant. 
Phuhh! Ja läinud.

Kunstialadega, millega mul päris tugevad tunded seotud on, on veidi teistmoodi. 
Olgu, Marilyn Mansoni viskasin kõigist oma pleilistidest välja, aga ta ka lihtsalt meeldis mulle, mitte ei paisanud mind kummuli tunnetekeerisesse, millele on raske nimegi anda. Mul ei olnud temaga seoses reedetud olemise tunnet, vaid lihtsalt mõnetine pettumus. 
Ja no tõesti, ega ta tervet inimest teeselnudki. Ta oligi avalikult haiglane ja jube, rõhutas seda ekstra. Et ta päriselt tegigi inimestele halba ... olgu, ma ei kuula teda enam.  

Frank Herbertiga oli raskem, aga kuna ma juba enne olin otsustanud, et ainult "Düün", mitte mingeid järgesid, iu, siis nüüd ongi minu jaoks "Düün" imeline, kõike muud, kaasa arvatud Herberti isikut, ignoreerin.

Aga Gaimanit loeksin phmt ikka, kuigi ei reklaami seda/teda kuskil.
Zeppi kuulan ikka. 
Sest sõnum, mida ma varem sain, oli: need Zeppelini  tugevad tunded on nagu minul ju! See vaikus ja endassematmine, millest Gaiman palju räägib, ja kuidas see põimub samas hirmsuse ja vaprusega, on mulle ka nii omane. Oh, nad räägivad minuga nii otse!
Nüüd loen/kuulen neilt, et ka pervertidel ja lapsekeppijatel on tugevad intensiivsed hüljatustunded, väsimus, valu ja rõõm, põletavad igatsused ja soov puhata, pimestav joobumus ja valu-valu-valu kõigega segamini ja vaheldumisi.
Tunded on olemas nendes ja minus.
Inimesed on inimesed.
Kui asi kriiskab minuga tundetasandil kaasa, ma võin autori mölaklusega leppida.
(Pealegi pole Page kogu Zeppelin.)

Aga.
Kui looming kõneleb minuga veidigi vaiksemalt; lihtsalt räägib, mitte ei röögi, teen nagu Marion Zimmer Bradleyga. 
Üritan unustada kõike, mida olen temalt lugenud ja kui miski meelde tuleb, on hirmus. 
Lukanjenko olengi peaaegu unustanud. Kuigi tema raamatutest ei tule ka nii jälke asju meelde.
Steinfeld on meeles, aga ei, EI. 
Ei, isegi "Tiigrikutsut" ei meenuta! (Uskumatu, aga mul õnnestus isegi pealkirja trükkides mitte mõttes ümiseda. Olgu, eks mängiv Zeppelin aitas kaasa.)

MisMÕTTES saab looming mitte autoriga seotud olla? Mul ei tule meelde ühtegi raamatut, mis oleks korraga hea ja samas ei räägiks oma autorist.
Hullem, isegi halvad raamatud räägivad enamasti autorist, tema vaadetest ja väärtushinnangutest. 
(Jaa, inimesed on lollakad. Kohati päris hirmsal moel - Coelhot peetakse ikka veel paljude poolt heaks kirjanikuks???)

Muusikaga on veel äärmuslikum. See on nagu luule ju - tuleb inimese seest ja kui kanali leiab, läheb ka otse sisse. Hea muusika tegemiseks peab olema vähemalt natuke hull, verd peab jooksma ja kirg peab märatsema - isegi kui märatseb vaikselt ja akustilise kitarri saatel.
Kui tunnet ei ole, ei olegi midagi.
Kui äratundmist ei tule, ei olegi midagi olemas, mis töötaks.

Aa, on hulk inimesi, kellele meeldivad meisterlikkus ja käsitööosavus ja perfektsed proportsioonid ja kompositsioon ...
Ma ei tea, kuidas teie kunsti tajute. 
Mina tajun enda moodi.
Minu jaoks on autor ja looming lahutamatult seotud.

neljapäev, 28. august 2025

Kas see ongi värav uude imelisse universumisse?

Eelmises postis kirjutasin muusikast ja siis lasi Florence välja selle. 



Ma mõtsin, et miski ei saa rohkem mina olla kui "Moderation".
Aga vbla siiski saab. 
Sest olla päris mina, päris päris päris - oh, kuidas ma tahaksin!
Mitte et ma ise ka teaksin, kes see päris päris päris mina olen.
Olen liiga kaua end ühiskonnale sobivaks kasvatanud, et viimased 10 aastat ümberkasvatamist ei anna mulle isegi aimu.
Ma tean, et keegi see päris on. Keegi, kes ei ole mulle tuttav, keegi kes ei ole üldse normaalne. Keegi kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui oleksin vabama ja lahkema ühiskonna laps olnud. 
Kriiskamine on raudselt miski, mida ta teeks. Isegi praegu, end nii normaalseks, nii normaalseks töödelnud, nagu olen, öeldakse mulle ikka, et ära tõsta minu peale häält, ära karju, öörahu on, ole vaiksem jms.
Ja muidugi on võimalik, et kui see päris mina mu kätte saab, kui mina ja tema saame üheks, läheb halvasti. 
Ma ei karda. Proovin!

Ei, ma ei ole vaikne tähelepandamatu naine. 
Näe mind! Ma olen elus, ma olen inimene, ma olen olemas! Näe mind!

Hüüumärke kasutan ka liiga palju. Olen selle eest korduvalt noomida saanud, korra ühe poolt, kelle arvamusest hoolisin.
Hakkasin seepeale normaalsemaks. Tõmbasin tagasi. Nüüd kasutan ohtralt, aga mitte väga ohtralt.
Samas vbla see noomimine ei old õigustatud. Tema ütles ka, et vihkab sulge (sulgusid), ärgu ma sulge (sulgusid) kasutagu. 
Hakkasin siis selle asemel teksti mõttekriipsudega lahutama - ja ses uues jutukogus muutis toimetaja hulga mõttekriipse tagasi sulgudeks. 
Vbla, kui sulud ei ole saatanast, võib ka hüüumärkidega heldem olla. Need ei pea ainult röökimist tähistama =P
Kuigi intensiivsust ja rõhutamist ikka. 
Alati.

***

Leidsin koera järel oodates ja maad silmitsedes neljalehelise ristikheina ja veerand tundi hiljem avastasin toidupoest UUE ASTERXI KOOMIKSI!!! EESTI KEELES!!!
Peaaegu läbi juba ja just selline kui lapsepõlveski.
Ainult et UUS!
Oooo!
+ ristikheim selgesti toimib. 

teisipäev, 26. august 2025

Muusikad

Ostsin ära pileti konsale, kus Dropkick Murphys loodetavasti raputab hoonet vundamendini. 
Huh. Suht muusikane hilissügis paistab tulema, sest 5'nizza peab oma 25 aasta sünnipäeva tuuril ja noh - Riia ei ole nii kaugel, et ma sinna täiesti tõsiselt minna ei plaaniks.

Muusika on mulle ... hästi kummaline meedium. 

Melomaane tean. Inimesi, kes on konkreetselt kiindunud muusikasse, analüüsivad ja mõtlevad sellest.
Ja inimesi, keda eriti ei huvita, lihtsalt mõni asi meeldib, tean samuti.
Neid, keda lausa häirib, ka. 
Aga minu jaoks ei ole muusika natukenegi mõistuslik. Ka mitte koos sõnadega. 
Muusika on nagu luule - läheb otse kontidesse, üdisse - või ei lähe. Kas erutab ja raputab viimse raasuni, või häirib pisut. Et kuidas nad siis sedasi. Nii imeline meedium ja nad ei oska sellega midagi paremat peale hakata?!
Kusjuures mu jaoks ei jookse piirid üldse žanride vahel. Igas žanris võib olla oivalist (nii luules, kogu kirjanduses kui muusikas) ja igas žanris nii ükskõikseks jätvat kui puhta prahti, iu. 

Kui mulle mingi bänd või laulja meeldib, mulle meeldib enamik nende tehtust ja halvim tase: "Jätab ükskõikseks". Aga vahel ma olengi kuulnud ainult kolme lugu ja mulle piisab neist. Ei otsi rohkemat juurde. Ei tunne vajadust. Nad andsid mulle selle ja tolle, miks mul veel rohkem vaja oleks?
Ainult kui olen täiesti kummuli, kuulan juurde.

Dropkick on siuke "ma tean neilt umbes 5 lugu, aga need on toredad" ja ma eeldan konsalt lihtsalt raputamist, tantsu, hullumist rahvaga üks olemise tundest. (Mulle tohutult meeldib. Miks ma olin lauljana laulupeo suur fänn - olla veidi aega teistega üks oli kõikevõitev emotsioon.)

5'nizza paiskas mu kummuli. KÕIK kuulasin läbi ja mul on 8 lemmikut, igasuguste meeleolude jaoks. Mulle meeldib nii nende tekstide kui viiside intertekstuaalsus, kuidas nad sulatavad sisse nii palju nii sujuvalt, nagu ei nõuaks see mingit pingutust. Mulle meeldib nende hoiak, see maailmakäsitlus, mida tajun. Korraga leebe ja kurb, nii kuradi kurb, ja samas rõõmus. "Me võidame ükskord niikuinii ja isegi kui ei võida, krt, meil on õigus rõõmus olla meile antud päevadel."
Mulle meeldib see, kuidas nad teineteist hoiavad, kuidas on kuulda ja näha iga kord, kuidas nad on tõesti sõbrad, mitte töökaaslased.
Lahkuminek vahepeal viitab sellele ka - kui klappi enam ei ole, mis me ikka. 
Aga näe, igatsus tuli.

Mulle meeldib, kuidas nad välja näevad. Ikka veel.
Mulle meeldib, kuidas Sunsay (see, kes aint laulab) on siuke ekspressiivsem ja väljaspoole intensiivsem ja Sergei annab vankumatut tuge nagu müür, samas on sama tundlik ja tundeline. Mulle meeldib nende vahetus, kõik tuleb nii otse, nii elusalt
Ja eriti meeldib muidugi, et ma tunnen ennast ära nendes, noh 

Dropkick Murphydes tunnen aint vahel.
Aga siis täiega =)