Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga. ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse morda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või ,õlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan läsitööd jah, aga tegelt need lood, mida Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00"), ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine

Ei ole eriti tark

Auklik nikkuv sitt. 
Ma EI ole eriti tark. 
Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida.
Nii et kõndisin.

Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et  tellida.
Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal.
Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne.
Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida.
Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.

Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar.
Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. 
Ei, ei saanud. 
Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida. 

Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla

Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev.
Mu  uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav.
See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. 
Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.

Aga noh ... see oli siiski päris hea.
Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga.
Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. 
Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii et mina teadsin.

Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.)
Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. 
Tissid kippusid VEIDI põgenema. 
Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel. 

Ja mulle meeldib poolalasti olla. 
"Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"

Ehk siis: suht tore oli.
Aga see rännak pärast ...
Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev. 

* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! 
Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. 
Ja mina olen üle selle.
Kuigi kaugeltki mitte paks. 
Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.

Päev nagu terve nädal

Käisin burleski vaatamas. 

See on ikka veel nii tore kogemus. Kuidas võetakse riidest lahti ja mängitakse palja ihuga, sama hooga lugusid jutustades ja naerdes. Kuidas iga keha on kaunis, kui seda niimoodi koheldakse. Ja kuidas tarkus ja olutunnetus on atraktiivsuse juures tegelikult tähtsamad.
Seekord tuli lisanauding imelisest koogist. Kooke müüs naine, kes oli need ise kodus valmis küpsetanud ja minu meelest ainult veidi kallimalt kui materjalide hind. Ma võtsin kohvikreemiga kooki, mis oli nii pagana hea, et hiljem võtsin teise tüki veel.
Lisaks oli seal kemps ilma veeta. Ühes soojas tumepunaste seintega ruumis kemmerlingi (oranžid) väliputkad ja teisaldatav, jalaga pumbatav kätepesukraan. Ent seal ruumis oli ks suur kaunis raamis peegel ja pehme diivan ning kabiinides LILLED. Päris elus kanarbik!
Nii kaunis =)

Keegi on Keila Kultuurikeerist luues korralikult vaeva näinud. Pehmeid diivaneid ja tugitoole oli ka saalis. Mõned näiteks kolmestes komplektides, mõned täiesti erinevad, ilmselt kasutatuna kokku ostetud. 

Veetsin hulga aega (uksed avati 19, etendus algas peale 20 ja me olime igaks juhuks kohe alguseks kohal) omaette tantsides. Üks naine filmis mind ja tundsin end kauni ja elusana.
Üldiselt arvangi, et olen kõige ilusam tantsides. Aga keegi teine pole seda usku kinnitanud, nii et tont teab.
Nüüd lihased valutavad. Kusjuuures ma ei tantsinud end väsinuks ega midagi (kuigi tõsi on, et adrenaliin kandis mind oma laineharjal ja ma väsinuks väga hullu koormuse tagajärjel ainult), aga no enamasti ma ei liiguta neid kohti sellisel viisil. Valu on nüüd turjas, seljas, õlailhastes, tagumiku välisküljel, puusades (ma isegi ei teadnud, et puusades lihased on), veits ka kõhul ja reitel seestpoolt. 
Oh, ja sõrmedes. 
Minna üritusele, kus elatakse kaasa - ja ma elasin eriti valjult ja energiliselt, sest kujutan väga hästi ette, KUI jube oleks end rahva ees muusika saatel humooritsedes riidest lahti võtta ja kedagi ei huvita piisavalt, et huilata või käsi kokku lüüa - alles kokkukasvavate sõrmeluudega, ei ole väga kaval idee. Esiteks ei õnnestu plaksutamisel erilist valjust saavutada ja teiseks on valus. Nii et mõne aja päras hakkasin plaksutama päkki vastu põrandat lüües ja terve käega toolikäetoele laksates. 
Mis te arvate, kumb käsi täna hullemini valutab? 
Mhmh, terve käsi. Kõik lihased selles. Sõrmed, kämbla omad, isegi ranne. 
Kuigi haige käsi on ka valus. Mingid eriti jaburad kohad. Välimiste sõrmede nukid ja nukivahed. Mida kuradit ..?

Oh, ja see kook ...
Seal oli teisi väga ahvatleva välimusega kooke samuti, aga see konkreetne oli nii hea, et ma ei suutnud midagi muud võtta. 
Oleks muu siuke "noh-käib-küll" olnud, see imeline kolme-eurone kook lükkaks ikkagi õhtu plussi. 
Aga mulle meeldis tegelikult kõik alates imearmsast noormehest, kes pileteid müüs, kuni selleni, kuidas pärast esinemist olid daamid (seekord ainult daamid) edevates kleitides laval ja tehti pilte.

Tegime pilte. 
Jäin piltidele. 

Muidu: valmistasin lambaliha. Olen enne ka muidugi lammast  teinud, igasuguseid asju teinud temast (lammas on elusolend, nii et "tema"), aga seekord õnnestus T-kondi steik oivaliselt. 
Minu käes on edevad toiduained üldiselt raisatud, sest ma tulen nendega halvemini toime kui oma tavaliste odavatega, ent seekord tuli välja. 

Marinaad: spl toiduõli
spl laimimahla
kolmveerand spl tumedat suhkrusiirupit
pool teelusikatäit paprikat
pool tl tüümiani (aga siuke suurem pool =P)
pool tl roosat pipart
natuke musta pipart
mina panin paar oksa hakitud värsket rosmariini, aga ilmselt pool tl kuivatatut kõlbab ka
3 küünt hakitud küüslauku
sega kõik kokku (suht purune jääb), mätsi oma 2 (no mul oli 2) tallekese T-konti kokku, lase tund-kaks seista, prae kuumal (ma ei kasuta kunagi pliidi maksimumkuumust ega sellest järgmist, nii et maksimumist kaks nõksu alla) pannil arvestava koguse või sees umbes 12 14 min kummaltki poolt. 
Kui üks pool pannil käinud ja steigid ümber pöörad, raputa peale veidi soola. 
Üldse pole palju vaja. Olin ise ka üllatunud. 
Tulemus on pealt krõbe ja maitseainene, seest roosa, ent mitte verine, pehme ja maitsev. 
Ainult rasvaribake jäi mu närimisvõimetele liiga nätseks. Nätsutasin mõnd aega, siis andsin Totorole. 

Täna - s.t. pühapäeval - olen eilsest väsinud, ei jaksa püstigi seista ja igemed sügelevad. 
Aga pea ei valuta, nii et igatahes wõit.