Suudame

Emake Maa ja isake Taevas! Ja issapojapüharistike ka veel.

Seda ma nüüd küll ei oodanud.
Kuigi kirjas, mille sain, polnud; "Seda te nüüd küll ei oodanud!" vaid et mu viimasel päeval burleskist vaimustununa kiirelt kirja pandud kava Kirjanike maja Musta Laega Saalis koos burleskitaridega oma "Teistmoodi tavalist" esitleda, on heaks kiidetud ja esinegu me.

21 jaanuar Tallinna vanalinnas. Kell 18.
Ilus kuulutus tuleb, kui aeg lähemal, aga pange juba praegu rist kalendrisse ja tulge. Palun!

Olen täiesti rabatud. 
Eile, kui selle kirja sain, olin veel rabatum ja pulbitsesin igale poole kõigile, kes kuulata tahtsid ja neile ka, kes ei tahtnud. Täna olen veidi rahulikum, ei tunne vajadust KOHE välja mõelda, mis selga panna, kuulutuse jaoks sobivaimat pilti välja valida, kava kümne minuti täpsusega paika panna ja uurida, kas burleskinumbrite taustamuusika kasutamine on ikka legaalselt lubatud üldse. 

Aga hirmus elevil ikka. 
Oo, saab jälle kirjanik olemise pinnal särada, edev olla ja näidata teistelegi, et maailm on põnev!
(Oot, kas ma arvan, et maailm on põnev? No ... hetkel arvan =) )

Asjad jäävad samaks või lähevad halvemaks? Juba kolmat korda sel aastal saan tugeva meenutuse, et ei. Saab ka paremaks minna. Või vähemalt täiesti teistsuguseks, mis pole ei parem ega halvem.

Ühesõnaga; lootuspunk.
Elu on imeline ja nii kaasakiskuv ja oo, oo.
Vahel.
Aga vahel ikka tõesti on! 

Kas ma peaksin endast kuulutusele panema pildi, mis on jabur? Või kus oleks paljast nahka ja ülbe ilme, sest burlesk ju ikkagi + ma tean, mis tõmbab, ja alasti naiseihu tõmbab. (Vt ka "I know how to run a fucking business!" Amanda Palmerilt) Või midagi veidi taltsamat, siidpidžaama vast? 
Midagi ebanormaalset kindlasti. Normaalseid pilte on jagatud kõriauguni kõigi teiste inimeste poolt nagunii.

Lisaks vaatasin eile läbi ka kaks tunniajast videot sellest, kuidas oma raamatuid esitlen.
Täitsa toredad videod. 
Mõtlesin, et kas panna need siia üles ..? Kes krt viitsib video pealt tund aega vaadata, kuidas ma raamatut esitlen ..? 
Aga siis tuli meelde, et "Devolutsiooni" esitlust vähemalt üks võrgupäeviku kommentraator fb-st oli vaadanud ja no tont - üks inimene on raudselt juba hästi! Panen üles!

Esimene on möödunud aastast. "Omasid ei jäeta maha" esitlus.

Ja siis oktoobrilõpu oma "Teistmoodi tavalise" kohta ka.

Aga tulge Kirjanikke majja ka! Neis videotes pole burleski ja kuigi ma ei luba, vbla saab 21. minu tehtud pirukaid ja kohvi ka. Sest 21. jaanuar on päev pärast mu sünnipäeva ning sünnipäevadel ometi kostitatakse külalisi.
(Ei luba, sest mu jaks on piiratud ja asi ise võtab kõik mu lusikad ju. Kuid ma tunnen ennast, samas. Täitsa vabalt võib juhtuda, et otsustan 100 pisikest pirukat teha eelmisel päeval.)
Ja me ei räägi Veikoga päris samu asju ju 21. jaanuaril jälle =) Ja ma panen end teistmoodi riidesse! (ha! Teistmoodi!) 
Ja üldse.
Ma olen väga rahul sellega, mis tehtud. 
Aga alati palju enam tuld täis ses osas, et mis tuleb. 
Sest mis möödas, see möödas.

Muide.Florence tegi midagi imelist asjaga, mis oli nagu möödas. Vaevu meeles ... aga nüüd tuli jälle ja täiesti uue nurga alt. 
Ah SELLISED sõnad olid seal? Oleks ma tollal taibanud ...
Vabanduseks, et ma ei osanud eriti inglise keelt veel.

Ei pea veel

Eih, aga tõesti. 
Mismoodi siis nii, et mul mitte ühtegi kirjutamistööd pooleli pole? 
Millest ma elan, kui EKLi stipendium ära lõppeb (selle aasta lõpuga phmt, kuigi teine ja viimane väljamakse oli juulis) ja ühtegi honorari ka enam ei tule? Mis must saab?!
Olgu, tegelt on see paremini elama õppimise raamat, mis on kolmveerandi ulatuses võrgupäevikust kokku pandud, aga  et seal on materjali ainult 2021 aastani umbes, oleks palju ümber teha ja parandada --- aga ... 
See on ju blogi põhjal. Mis ei saa kunagi valmis. Kuhu ma piiri tõmban, et vot nüüd võin teistele ka elamist õpetada, ise juba nii hästi oskan?
(sarkasm)

Raha pärast valmis teha? Phmt see oleks motivaator, ega muidu ei leiakski endas seda: "Mhmh, õpetagem nüüd teisi!"
A kergem oleks täielist ilukirjandust luua. 
Ainult et siis võiks olla see miski (mitte raha!), mis käima tõmbab, miski, mida tahaks kirjutada - ja siis saaks kõik muu sinna ümber ehitada.
A mul ei ole Tunnet.
Ok, ühe loo, mis konkreetselt sees põletas, kirjutasin valmis ja saatsin "Loomingusse." Ma ka ei loobu, ah? Aga nad ise küsisid mult enne rubriiki "kirjanik loeb" kuni 15 000 tähemärki ja otsustasin (selle ära kirjutanud), et ok, annan neile siis ilukirjanduse vallas ka veel võimaluse. 

Peale seda pole midagi peale luuletuste tulnud. 
Jaa, ei peagi, on täiesti ok vahepeal koguda, enne kui jälle mujale puistamiseks läheb, bla-bla-bla. Kõik on õige. 
Ei pea kirjutama nii kiiresti kui teised. 
Ei pea kirjutama, kui midagi öelda ei ole.
Aga ma nagunii töötan jube aeglaselt. "Omasid ei jäeta maha" võttis vist ligi neli aastat - ja ta on romaani kohta õhuke. "Teistmoodi tavalises" on varaseim jutt enne 2000 kirjutatud. Kui minu tempos kirjutamisele vahele veel kogumispaus ka jätta - pikem kui paar kuud - mis ma üldse enam?
Kas keegi mäletab mind?

Ok, halin ära halisetud ja endasse võetud teadmine, et ma ei võida midagi, kui end rihmamaks tõmban. Rihm olen nagunii, aga veel enam ei tasu end venitada, eks ole. 

Mõtlen uue kirjatöö peale detsembris. 
Praegu ei tasu. Keegi ei võida.
Nagunii on jõudu tegelikult vähe. Jääb veidi üle igapäevadest, kuid mitte palju. 

Ja üldse. Fb-s on Murca luuleväljakutse aeg - alati novembris on, vähemalt 6 aastat juba - ma kirjutan sinna.
Teate, mis on kummaline? Iga-aastased mälestused näitavad mulle hirmsat hulka minukirjutet luuletusi ja osad on pagana head. Aga kas ma panin neid oma luulekogukäsikirja? Heal juhul viis tükki. Umbes sajaviiekümnest.
Ma teen käsikirja ümber, kui see kirjastus, kus ta ootel on, täiesti loootusetuks muutub. 
(Täiesti lootusetuks muutunud ei ole. ATH-ga naised peavad, viimane kord vastati järelpärimisele, et eh, ega väga ei ole veel vaadanud, jah.)

Oi, aga vahepeal kirjutati "Teistmoodi tavalise" kohta ju!
Kusjuures ma jubedalt rõõmustasin, sest Kristjan Sander on oma tuttavate, eriti heade tuttavate osas "väga objektiivne" ehk pigem lükkab oma arvustustes negatiivset tugevamini esitatuks. Ta ometi ei kiida kedagi seepärast grammi võrragi rohkem, et ta selle inimesega läbi saab! Hurjuhh!!!
Ja ometi peaaegu kiidab "Teistmoodi tavalist". Kuigi ta on mind korra isegi külla kutsunud!
(Ma ei läinud, sest see oli mulle nii raske aeg, et suutlikkus kuhugi minna puudus täiesti. Veel vähem suutlikkus Viljandisse rännata.)

Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga, ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse korda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või mõlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan käsitööd jah, aga tegelt need lood, mis Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul on meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00"), ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine