I saw a post saying that Boromir looked too scruffy in FotR for a Captain of Gondor, and I tried to move on, but I’m hyperfixating. Has anyone ever solo backpacked? I have. By the end, not only did I look like shit, but by day two I was talking to myself. On another occasion I did fourteen days’ backcountry as the lone woman in a group of twelve men, no showers, no deodorant, and brother, by the end of that we were all EXTREMELY feral. You think we looked like heirs to the throne of anywhere? We were thirteen wolverines in ripstop.
My boy Boromir? Spent FOUR MONTHS in the wilderness! Alone! No roads! High floods! His horse died! I’m amazed he showed up to Imladris wearing clothes, let alone with a decent haircut. I’m fully convinced that he left Gondor looking like Richard Sharpe being presented to the Prince Regent in 1813
And then rocked up to Imladris a hundred ten days later like
31. mail: Some people have been wondering about the raccoon. Listen. Listennn. Don't ask about the raccoon.
mavaris 2. juunil 2023: But does the racoon survive the Uruk-Hai? Does he curl up on Aragorn's head, or does he go straight to Faramir? Does he bite Denethor?
emilybeemartin 3. juunil 2023: My friend. My colleague. My brother my captain my king. I too have been pondering this question, and in my mind there can be only one ultimate outcome.
Sulatasin eile õhtul külmkapi sügavkülma ära. Maru vaikne on nüüd. Et kiskus lärmakaks, üldse ei märganud. Vaikust märkan küll.
Vahepeal Rents arvustas mu kogu hästi ja Reakoris arvustati ka - enam-vähem. Rentsi arvustus on peaaegu täiuslik - vähemalt minu meelest. Reaktori oma ... Mulle väga ei meeldi, kui arvustaja on rumalam kui mina ja lihtsalt ei saa aru (mis krdi depressiivikud? Selgelt ATH ju! Mis krdi "kirjutab aadlikest"? Ta "Rohelisi välisseinu" ei lugenud v?) - aga noh, päris loll ta pole. Ainult veidi =P
On kätte tulnud aeg, kus on jälle tunne, et tahaks midagi ulmejutuvõistlusele kirjutada. Vahepeal solvusin, kui mu jutt "Supervõime" sealt midagi ei saanud, aga nüüd kogumikku kokku pannes avastasin, et krt. Ongi üpris nõrk lugu, jätame välja - ja siis mott jutuvõistelda taas tõusis. "Joosta oma varju eest" ja "Rohelised välisseinad" ikka ongi head lood
Jutvõistlusel võib jopata: vahel saab täiesti jama lugu ühelt-kahelt žüriiliikmelt palju punkte. Võib mitte jopata: väga hea lugu saada ühelt 12 ja ei kelleltki teiselt midagi (Piret Jaaksi lugu tol aastal, kui mina žüriis olin). Aga täiesti ebaadekvaatne nende hindamine pole. Nii et võibolla tasuks proovida? Kirjutada jälle head juttu, mis paljudele meeldiks, mitte lihtsalt mulle endale?
Aint et millest? Mul pole ühtegi stseeni ajus, milleks ettevalmistused teha ja siis pärast lugu kokku tõmmata. Kõik oma senised parimad olen sedasi kirjutanud - et on mingi stseen, mida ma tahan teha, ja siis ehitanud sinna ümber vajalikud dekoratsioonid ja sinna sisse sobilikud tegelased. Võiksin kirjutada ka, mis stseen kus loos. Kus on tolle loo võ romaani tuumikstseen, millest kõik muu alguse sai - aga maitea, kas teid huvitab. Kas te üldse eriti mu raamatuid olete lugenud, et pihta saada, millest ma räägin. Kui keegi kommentaarides küsib, vastan hea meelega.
Ok, "Devolutsioon" oli teistsugune. Veidi. Sealne põhistseen tuli alles peale kirjutama hakkamist. Algse settingu panime koos K-ga paika ja alles peale veidi aega kirjutamist tuli steen - ja alles pärast seda, kui loobusime sellest kui jutust ja kirjutasime hoopis romaani, kõik ülejäänu.
Praegu fantaseerin peamiselt seksist ja no pornoka kirjutamine ulmejutuvõistlusele ei pädeks. Ma isegi teaksin, kuidas ulme paratamatult sees oleks ja mu peast oleks isegi võtta tegelased, kes poleks silmatorkavalt minu elust, ent mõttetu. Ma olen kindel, žürii kiljuks õudusest, et nende soliidsele võistlusele mingi kehamahlade ja piitsavihina (see on tsitaat, Loteriis on siuke teemasildistus) lugu saadeti, iu.
Samas välja mõelda erutavat mitteseksuaalset olukorda pole üldse raske tegelikult. Vaatan mingit (mitte liiga head) filmi ja olen kohe: "Vot kui selles kohas oleks nad hoopis (...) oleks nii lahe" või loen (mitte liiga head) raamatut ja sama. Samas samas: ma ei viitsi enam jälgida meediat, mis pole väga hea. AGA! Ma olen ära vaadanud 1000+ osa One Piece'i! Ja täiuslikud oli seal ainult Water 7 ja sellest sujuvalt edasi (phmt sama lugu jätkus) Ennies Lobby lood, kõik muu oli ikkagi "aga kui ..."
Ha. Alustan sealt, eks näis, mis aju teeb. Oma aju ma usaldan. Enamasti =P
Samas samas samas ... kuulge! Äkki teil on mingi mõte, millest või kellest ma kirjutada võiksin? Luban, et keeran vähemalt osad asjad untsu, rapin esialgu antu mingil moel ära ja vormin tast hoopis uue, aga samas võiks ju olla lahe saada mingist oma ajuussist-juhumõttest teine variant? Mulle küll meeldiks =) Nii et kui teil on mingisugune teie enda jaoks huvitav mõte, pange kirja. Eelistatud on tegelased, tunded, olukorrad, aga võib ka üldidee olla - vahel mus läheb selle peale ka miski käima.
Lugu on lihtsalt hea ja lisatud selleks, et postituste algustähtedest moodustuvad sõnad oleks korralikult sõnad ja piltide vahele ei jääks üksikut Ä-tähte.
Igemed sügelevad täiesti pööraselt. Jaah, olen väga väsinud loomulikult. Ohatise eelilmingute seas olevat. Nagu ka silmade sügelemine. 26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja. Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.
Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad? Tühjagi. Ole parem, siis ma armastan sind.
Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. Tekkis lihtsalt kõndides. Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. Juba pea nädala. Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb. Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!
Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb". Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli." Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin. Tol hetkel tundus hea mõttena.
Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta. Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte. Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.
Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.
Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini? Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina.
Do you regret bringing me back to life?
Arms outstretched, back from the dead
Streetlights bursting overhead
Arms outstretched, back from the dead
Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right?
Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja. Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole.
See-eest kriitika jääb. Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi. Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.
Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen.
Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks. Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.
Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!
Olen närvlik. Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis. Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea. Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt. Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. Minimaalselt. Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.
Ma olen ka söömata. Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne. Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema. Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad. Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline. Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.
Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada. Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures, Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti. ... ja siis on kaudsemad raskused.
Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P) K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks. Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames. Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.
Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.
Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev. Võtan parem tableti sisse. Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. Iga tibanatuke kulub ära.
