Probleemide raskus ja kannatuse määr

fb ei tööta.
Ma ei ta, kas ainult minu arvutis või on see mingi üldisem häda.
Korra käitus ka tekstitöötlusproge mul veidralt ja kui oleks aasta 2006, oleks kindel, et mul on viirus. 
Nüüd hästi ei usu, et on. 
Muide, ma pole mitte kunagi aru saanud, miks arvutiviirused üldse olemas on. Olid. Kes sellest võidab, et mu arvuti pange läheb? Mille jaoks see hea oleks? Ma olin nii vaene ka, et uue otsmine poleks teema olnud. Täiesti arusaamatu kontsept minu jaoks. 
Asi, millel pole head külge? Päriselt?

Nojah, aga sellega seoses, et fb ei tööta, tuvastan, et elu harjunud osana on ta minu jaoks oluline. 
Oleks te enne küsinud, ma oleks õlgu kehitanud ja öelnud, et eriti ei huvita, aga see on hea koht, kuhu minna, kui midagi muud pähe ei tule ning olulised on puhkus ja lõõgastus. 
Nüüd on nii, et kui hajameelselt lähen, korraks paistab asi normaalne. Aga niipea, kui kerima hakkan või mingile rohkem lugemise lingile klikin, on kohe pilt valge. Mitte midagi pole. Ja see häirib! Tahan lõõgastust, hajameelselt lähen ja ei saa mitte ajupuhkust, vaid ärrituse ja pahuruse. 
Eks mõne päevaga harjuksin ära, kui asi ei parane. 
Aga no loodan, et see on mingi fb-mure, mitte minu personaalse arvuti, ja keegi teine tegeleb sellega.
Kui on minu personaalse Kallima (mhmh, siukse nime paningi talle) probleem, saan selle ka eeldatavasti täna selgeks ja hakkan aktiivselt tegelema. 

Hetkel kannatan. 

Mis muidugi viitab, et tegelt on elu suht hea. Kui fb mittetöötamine probleem on, on selgelt probleeme vähe.

Mis paneb mõtlema sellele, et kannatusi ei saa võrrelda ja valu tegeva varba ärahaldamine võib mõne jaoks olla sama raske kui teisel otsast lõigatud käe. Ja ei. Kui ma võrdlen oma hädasid ja raskusi, EI ole fb puudumine kuidagi võrrledav sellega, kui ma mõtlesin, et mu poeg visatakse koolist välja või kannatasin selle all, et K ei taha minuga armuasju ajada. Need ei olnud isegi omavahel võrreldavad. Poja väljaviskamine (ma arvasin, et see on sündinud fakt, alles klassijuhataja kirja peale, et nii ruttu need asjad ei käi, sain aru, et pole) oli õudsem. K tahtmatus, kuigi ma olin kindel, et ta tahab, ma olen ju nii hea, oli kohutav. 
Aga see oli ikkagi minu pihta, minu asi. 
Et pojal jama on, lömastas midagi täiesti teistsugust. 
Et kellegi teise kannatused ei ole minu omadega võrreldavad ja tema valus varvas on umbes minu puuduvat kätt väärt?
Nii ma arvangi.
Ja see on väga suur probleem. 
Sest ega ma mõtle ju, et mul on käsi puudu, ma võin selle üle ahastada. Ma mõtlen: "Minu puuduv käsi on mõne teise jaoks sama valus ja kohutav kui valus varvas. See tähendab, et mu puuduv käsi ongi  trauma osas umbes võrdne valusa varbaga. Ja mida tähendab mulle valus varvas? Ebamugav on aint. Nii et ma peaks oma puuduvasse kätte ka suhtuma kui valusasse varbasse ja see pole ahastamist väärt üldse."

Selle loogika järgi tuleb, et minu asi ongi ära kannatada. Et kuna ma suudan rohkem taluda, ongi täiesti õige ja normaalne minuga halvasti käituda. Kusjuures see ei tähenda isegi Teiste Käitumist. Teistel on omaenda sisemised reeglid ja nad käituvad minuga, nagu nemad on, mitte nagu mina olen. 
Ja teised on enamjaolt minuga kaugelt lahkemad kui ma ise.
Aga kui ma seestpoolt vaatan ja iseennast hindan, tõden kannatuste võrdsust arvestades, et noh, käsi lõigati maha?  "Oh, see pole veel midagi, võiks palju hullem olla. Mõne jaoks on valus varvas sama hull. Vot kui kummalgi mu lastest käsi maha lõigataks, vaat see oleks õudus!"

"See pole veel midagi," mõtlen süngelt ja imestan, kuidas see siis NII raske ikkagi on. NII valus. Aga on ju parem, kui tookord? Jah, on parem. Mis ei tähenda, et poleks kohutav.
Alles kui jälle möödas, saan aru, KUI raske see oli. KUI hirmus. Mul lõigati käsi maha. Asja käigus läheb kogu jõud sellele, et õudusest läbi sõdurduda. 
Aga kui mõtlen, et võiksin raskuste ja hädade puhul päriselt, ausalt endale kaasa tunda. Endaga hell olla. Mitte "kannata ära, elu ongi kannatus, on vaja," vaid lubada endale mitte minna, mitte teha, mitte nõus olla, mitte olla meeldiv suhtluspartner, mitte jaksata, mitte suuta. Olla enda suhtes armastav. Ma saa(ksi)n hoopis teisuguse elu ja elukvaliteedi. 
Kui ma julgenuksin endale öelda, et käest ilma jääda ja seda valušokki taluda, mis see raiumisehetk oli, on päriselt suur asi, mitte samaväärne valusa varbaga, mu elu oleks PALJU parem olnud.

Praegu, pärast Viljandit, olen endaga hell olnud. Pehme ja salliv. Sest paljalt linna söösta tundub mulle endale ka suure asjana. 
Iseasi, et mu mõistus ei kadunud täielikult. Oli väike tõks: "Mis ma nüüd teen?!" ja kiire oludearvestus, et ilm ei ole väga külm tegelt, võib minna. Mõne mineviku-minu arust oleks see selge tunnistus, et tegelikult ma poseerisin, tegelikult polnud mul häda midagi. Lihtsalt ebamugav. Ma oleks pidanud selle välja kannatama.
Valus varvas ju aint phmt.
Ent nüüd, kui endaga hell olen ja luban endal mitte teha, mitte kirjutada, mitte süüa valmistada, elan palju paremini üle kui kõikidel eelmistel kordadel, mil olen endale öelnud: "See pole midagi. Võiks palju hullem olla."
Läbisõdurdamine pole aidanud.

Kuid see on andnud mulle pilkava üleolekutunde nende pihta, kelle jaoks panges fb või mittekäivituv auto katastroofid on. Sest ... kuidas te julgete ennast nii väikestest asjadest häirida lasta? (Mitte retooriline küsimus, siiras.) Mis minu elu oleks, kui ma laseksin end SELLISTE asjade poolt rivist välja lüüa?! Kuidas nii saama üldse?! Minu puuduv käsi on võrdne hüpoteetilise valusa varbaga, aga teil on PÄRISELT aint varvas valus? Kui kerge peab teie elu olema olnud, et te seda nii südamesse söandate võtta?!

Mhmh, üsna veider sõlm. Hüpoteetilise teise valusa varba omaenda käega võrdlemine ja otsus, et käe kaotus pole ahastamist väärt. 

Olgu, lähen kontrollin poja arvutist, kas fb seal töötab.
Ah, nüüd töötab minu enda arvutis ka jälle.
Mingi nende probleem, lahendatud.

Lühidalt

Kirjutasin luuletuse. 

Teen fb-s luuleväljakutset ja esimene tuli vist hästi. 
Vähemalt seitse hästi kirjutavat inimest laikisid (ma kõikide kohta ei tea, kuidas ja kas nad kirjutavad) ja eneseusk kohe kohus. 
Kui neile meeldib, vast ongi?

Ja pealegi on mul pilti vaja selle postituse juurde ja ma tegin juba pildi. 
Ekraanisalvestuse. 
Olemas.

Tarkused või targutused oma kogemuse põhjal

Tundub, et oktoobri lõpuks saan kirjutatud nii palju sõnu romaani, kui oli plaanis septembri lõpuks. 
Progress on?
On. 
Nii et vapper mina, hea töö. 

Kuidas mitte koormuse käes surra: 

* Lahuta oma eluplaanidest maha kõik, mille peale su aju ei tee: "Jaa! Pean saama! Nii vaimustav!"
Kõik, mis "oleks tore". Kõik, mis "tegelt oleks hea". Kõik "mul on pooled asjad täpselt selleks olemas, võiks ju neid kasutada". Kõik "ma tegelt hästi ei jaksa, aga kostüümi oleks nii lahe teha ja näidata!" "See nii väike asi ja teda toetada on miski, mis mu meelest oluline on."
Mitte praegu. Võibolla mitte kunagi. Ei.
- aga kui on "JAA! VÄGA TAHAN!" tee ära.  

* Luba endale igasugust, mis teeb elu kergemaks. Mõnusamaks. Nauditavamaks. Civi, solitaire'i, jutukaid, toitu ja suitsu minu puhul. Sinu puhul ilmselt muid asju.
Kui und ei ole, ei sunni end magama. Kui uni on, ei sunni end üleval püsima. Kui isu on, söön. Kui ei ole - no natuke on vaja süüa. Pekanipähklid kapis, ootamas, et teen pekanipähkli pirukat. Vastu ei hakka? Hea, läheb.
- erijuht: kui see, mis teeks elu kergemaks, nõuab väljaminekuid, mida ei saa hästi teha, ära tee. Väljaminekud, mida ei saa hästi teha, lisavad distressi, mitte ei võta seda maha. Väljaminekud naudingutele, mida enam-vähem saad lubada, on hästi kulutatud raha, aga kui enam-vähem muutub "tegelt ei tohiks, pärast kahetsen," ära tee.

* Iga liigutus, mis on tuleviku sinu elu kergemaks tegev, on hea. Kahe lusika pesemine on parem kui üldse mitte nõudepesu. Minna lähedalolevasse poodi ja osta sealt leiba, kaks pakki piima ja koerakondid, kuigi see pood on kallim kui kaugemalolev, on hea investeering, sest nüüd on piima, konte ja leiba, ilma et peaks end kohutavalt sundima. Pesta kergem pool vannitoa kraanikausi servast (teisel pool on pesuasjad, mida peaks tõstma) on palju parem kui üldse mitte pesta. Jee sina (mina), et nii palju tegid!

* võta valuvaigistit, kui vaja. 
Peavaludega on praegu üllatavalt hästi, kaks korda nädalas vast ja siis ka enamasti mitte migreen, vaid lihtsalt, läheb ibukaga maha. Aga oli värk hammastega peale hambaarsti juures käimist. Valuhoog kestis vast pool sekundit, ent oli pimestavalt tugev. Nõudis päris suurt otsutavust parakas ja poole tunni pärast ka ibukas sisse võtta. "Nagunii ei aita ..."
Aga aitas.
Vähemalt proovida tasub ikka. Mitte keegi mitte kuskil ei saa õnnelikumaks, et sul (mul) on valus. 

* Kiida ennast. Jaa, ma tean, elementaarne ja ma ju nagunii kogu aeg kiidan? 
Ainul et praegu kiidan palju väiksemata asjade eest. Et tuli meelde pissil käia. Et tegin smuutiks ära banaani, mis ütles, et kasuta mind kohe, muidu lähen päris halvaks. Et mängisin 6 tundi civi ja üldse ei kurjustanud endga, et midagi kasulikku ei tee. 
Ma kiidan end kehaliste harjutuste eest, kuigi need mu päevakavas niimoodi jaotatud, et on meeldivad, mitte pingutavad. 
Ma kiidan end, kui saan mõttes käe ette nõmedatele armukadedushoogudele teiste kirjanike pihta või eraelulistele hädisemisarutlustele. "Ära võrdle end! Sa ei suuda end niimoodi rahvale müüa, nii ongi. Temal õnnestub paremini! See on ju tore!" või "Ei ole kuidagi kasulik arvestada, mida mina teen ja tema ei. Kas ta muudab mu õnnelikumaks? No vot."
Õudselt oivaline mina, onju. 

* Kui vähegi jõudu on, ära torma kohe Tegema.
Taastu. "Mul ei ole vastik sellele mõelda, nii et teen"? 
Ei. Pärast on hullem, tehtud saab üsna väike asi ja taastud pool igavikku. Puhka ja mängi. Las jõud koguneb. Ära pane seda kohe hakkama, kui tassipõhja veidi niriseb.

Kindlasti on veel asju, ent aju väsis ära. 
Otsusta, et on valmis, kuigi ilmselt saaks ka paremini, eksole. Parem pool postitust või kraanikaussi kui ei midag ...i.

Õnnetused äratavad mõtteid

Suvel ma ei andnud endale taastumiseks aega ja tulemus oli Viljandi. 
Nüüd püüan anda. Olla enda sõber, kes ütleb, et ma ei pea. Taastun, ei ole täisvormis, endalt nõuda teeb asjad hullemaks, ei tasu. 

Asjad lähevad omasoodu. 
Kui üritan tagant tõugata ... aa, maksan peavaluga, õige. 
Maailm ei lähe hukka, kui ma ei tee. 

Aga lõin vahepeal ühe teooria. 
Mõtlesin intensiivselt ja mõtlesin midagi välja ka.
Alus - meeste autism ja naiste autism - tuli sõbralt, ent mina panin sinna peale tuvastatud kahe autismi jooned ka. Siuke dihhotoomia jälle. 
Mulle ei meeldi dihhotoomiad. Tunded ja mõistus ei ole vastandid, vesi ja maa ei ole vastandid, mees ja naine ei ole vastandid, must ja valge ei ole vastandid. (Kas ma peaksin seda rohkem lahti kirjutama? Et nii tunded kui mõistus elavad kehas ja mõlema eesmärk on oma omanikku parimal moel juhtida? Et nii vesi kui maa on ainelised keskkonnad maakera peal, neis elavad selleks kohanenud organismid ning sarnasusi on neil kaugelt enam kui erinevusi? Mees ja naine on lausa ühe liigi liikmed, NII sarnased, et suurte gruppidena on nende vahel vaid imenatuke erinevusi ja üleminek ühest teiseks kah kenasti sujuv. Must ja valge on mõlemad värvid, inimese silmale nähtavad ja tuvastatavad. Peaaegu kõik "vastandid" on tegelikult sarnased asjad, kuigi valgus ja pimedus võivad päriselt ka vastandid olla.)
Nii et mulle peaks ju meeldima jutt, et autism on spekter. Poleks "üks ühtemoodi, teine teistmoodi", oleks "võib olla igat moodi, lihtsalt kui tulemus on autistlik, on need jooned autistlikud".

Aga ma ju näen! Kui sõber meeste- ja naiste autismi mõtte tõi, ma kohe panin tuttavad skaalale, kes on kes, ja kuigi meheliku autismi esindajad ei ole omavahel ühesugused ega naiste autismi esindajad omavahel ühesugused, on selged ühisjooned.
Kes märkavad ja kes mitte. Kellele meeldivad reeglid, kes vaatab kõiki reegleid kahtlustavalt ja ootab, et need talle näkku kargaksid.

Et selge oleks: mu mõtteline joon ei käi tegelt piki sugusid. Ma tunnen naiste autismiga mehi (muuhulgas mu oma poeg) ja meheliku autismiga naisi. See ei ole niimoodi jagatud, nagu kirjeldus ütleb, ent mul ei tule paremat pähe ka.
Pealegi arvan, et sellisest sõnastusest saadakse paremini aru kui "paljusid märke nägev, ent nende tähtsuse osas segaduses" ja "väheseid märke nägev, ent neid väga tähtsateks pidav" autism.
Enamik naisautiste on naiseliku autismi esindajad ja enamik meesautiste meheliku omad.
Piisab.

Kõik see jutt empaatia kohta, kuidas autistitel ei olevat kognitiivset empaatiat, ainult emotsionaalne, kehtib meeste autismi kandvate inimeste kohta. Emotsionaalne on neil tugev, täiega kaastundlikud, ent nad lihtsalt ei saa aru, mida teine tunneb.
Naiste autismiga kaasneb nii palju kognitiivset empaatiat, et mul (ma olen naiste autismiga) on vahel raske vahet teha, kas tunneb tema või tunnen mina. Ta tahab, ma arvan, et ju ma tahan ka. Talle meeldib, ma arvan, et ju mulle meeldib ka. Matustel nutan ma lahinal, kuigi mul ei ole kunagi kahju, et inimene surnud on. Aga mul on niiiii kahju leinajatest! Ma nutan, sest nende valu lõikab hinge.
Hiljem mõtlen järele ja saan aru, mida tegelikult tundsin. Asja käigus on see vaevaline, nõuaks aja mahavõtmist ja keskendumist.

Või "kas sa hoidud rikkumast pisimatki reeglit" autismitestis.
Minu jaoks täiesti arusaamatu küsimus. Kurat ma aru saan üldse, mis on reeglid ja mis ei ole. Miks punase tulega üle tee minna on okei, kui liiklust pole, aga varastada ei ole okei kunagi, isegi kui keegi ei näe ja omanik asjast puudust ei tunne. Miks on okei maast prügi üles korjata, mis siis, et see pole minu oma, aga panna see prügi siis võõrasse prügikasti, ei ole. Miks "ma tahaks praemuna" ja "ma tahaks, et sa minu peale ei karjuks" on erineva kaaluga laused, kuigi algavad mõlemad "ma tahaks". Miks olla endale võõraste inimeste ees alasti saunas või avalikus duširuumis on okei, aga olla alasti tänaval ei ole okei. Miks saata kodutöö tähtajaga 24.10 ära 24.10 kell 23.52 on täiesti okei, aga ei ole okei saata lennufirmale olulised dokumendid nädal enne taotlemise tähtaega - mina arvasin, et see tähtaeg tähendab üldse, et selle aja sees peab taotlema hakkama, mitte et selle aja möödudes on rahasaamise lootus kadunud - kuna keegi ei hakka nendega tegelemagi, sest ega nad siis TAHA raha välja anda? 
Ma ei saa üldse aru sellest reeglitevärgist ja olen seega omaks võtnud reegli "reegleid ei tasu tõsiselt võtta. Tee, mis tahad!"
Need on mingid VÄGA teistmoodi inimesed, kes üritavad mitte rikkuda ühtegi reeglit. 
Mingid inimesed, kes saavad reeglitest aru. Vähemalt enda meelest.

Ega ma ei tea ka, kas tegu on mingi bioloogilise värgiga või kasvatuseküsimusega. Et miks nii on. Vabalt võib olla kasvatuse küsimus - et tüdrukud (enamasti tüdrukud) arendavad endas välja joone "ma pean kõike märkama, kõik on oluline!" ja poisid (enamasti poisid) saavad rahulikumalt keskenduda sellele, millele nad tahavad keskenduda ja lihtsalt mitte märgata asjaolusid teemadel, mis neid ei haara.
NB! Ma ei taha sellega öelda, et meheliku autismiga on kergem elada. Ei ole, aga probleemid on teistsugused. 

Ja ma olen üsna veendunud, et näen õigesti. 
Märkan õigesti. Seda asja ka.
Ega ma ei märka muidugi kõike ja vahel jätan märkamata just selle olulisima, mida ses olukorras ometi kõik märkaksid, see on ju iseenesestmõistetav. Aga dihhotoomia on nii selge, kui vaid vaatama hakata, mismoodi autistide mõistus töötab. Kohe jääb silma, et osad märkavad tuhandet asja ja ei tea, mis nende hulgas tähtsad on, ja teised lihtsalt ei märka. Ei saa aru, ei suuda üldse sinnapoolegi mõelda. Nagu pimedale erinevate mustritega salle näidata ja siis imestada, miks ta nende erinevustest aru ei saa.