Õnnetused äratavad mõtteid

Suvel ma ei andnud endale taastumiseks aega ja tulemus oli Viljandi. 
Nüüd püüan anda. Olla enda sõber, kes ütleb, et ma ei pea. Taastun, ei ole täisvormis, endalt nõuda teeb asjad hullemaks, ei tasu. 

Asjad lähevad omasoodu. 
Kui üritan tagant tõugata ... aa, maksan peavaluga, õige. 
Maailm ei lähe hukka, kui ma ei tee. 

Aga lõin vahepeal ühe teooria. 
Mõtlesin intensiivselt ja mõtlesin midagi välja ka.
Alus - meeste autism ja naiste autism - tuli sõbralt, ent mina panin sinna peale tuvastatud kahe autismi jooned ka. Siuke dihhotoomia jälle. 
Mulle ei meeldi dihhotoomiad. Tunded ja mõistus ei ole vastandid, vesi ja maa ei ole vastandid, mees ja naine ei ole vastandid, must ja valge ei ole vastandid. (Kas ma peaksin seda rohkem lahti kirjutama? Et nii tunded kui mõistus elavad kehas ja mõlema eesmärk on oma omanikku parimal moel juhtida? Et nii vesi kui maa on ainelised keskkonnad maakera peal, neis elavad selleks kohanenud organismid ning sarnasusi on neil kaugelt enam kui erinevusi? Mees ja naine on lausa ühe liigi liikmed, NII sarnased, et suurte gruppidena on nende vahel vaid imenatuke erinevusi ja üleminek ühest teiseks kah kenasti sujuv. Must ja valge on mõlemad värvid, inimese silmale nähtavad ja tuvastatavad. Peaaegu kõik "vastandid" on tegelikult sarnased asjad, kuigi valgus ja pimedus võivad päriselt ka vastandid olla.)
Nii et mulle peaks ju meeldima jutt, et autism on spekter. Poleks "üks ühtemoodi, teine teistmoodi", oleks "võib olla igat moodi, lihtsalt kui tulemus on autistlik, on need jooned autistlikud".

Aga ma ju näen! Kui sõber meeste- ja naiste autismi mõtte tõi, ma kohe panin tuttavad skaalale, kes on kes, ja kuigi meheliku autismi esindajad ei ole omavahel ühesugused ega naiste autismi esindajad omavahel ühesugused, on selged ühisjooned.
Kes märkavad ja kes mitte. Kellele meeldivad reeglid, kes vaatab kõiki reegleid kahtlustavalt ja ootab, et need talle näkku kargaksid.

Et selge oleks: mu mõtteline joon ei käi tegelt piki sugusid. Ma tunnen naiste autismiga mehi (muuhulgas mu oma poeg) ja meheliku autismiga naisi. See ei ole niimoodi jagatud, nagu kirjeldus ütleb, ent mul ei tule paremat pähe ka.
Pealegi arvan, et sellisest sõnastusest saadakse paremini aru kui "paljusid märke nägev, ent nende tähtsuse osas segaduses" ja "väheseid märke nägev, ent neid väga tähtsateks pidav" autism.
Enamik naisautiste on naiseliku autismi esindajad ja enamik meesautiste meheliku omad.
Piisab.

Kõik see jutt empaatia kohta, kuidas autistitel ei olevat kognitiivset empaatiat, ainult emotsionaalne, kehtib meeste autismi kandvate inimeste kohta. Emotsionaalne on neil tugev, täiega kaastundlikud, ent nad lihtsalt ei saa aru, mida teine tunneb.
Naiste autismiga kaasneb nii palju kognitiivset empaatiat, et mul (ma olen naiste autismiga) on vahel raske vahet teha, kas tunneb tema või tunnen mina. Ta tahab, ma arvan, et ju ma tahan ka. Talle meeldib, ma arvan, et ju mulle meeldib ka. Matustel nutan ma lahinal, kuigi mul ei ole kunagi kahju, et inimene surnud on. Aga mul on niiiii kahju leinajatest! Ma nutan, sest nende valu lõikab hinge.
Hiljem mõtlen järele ja saan aru, mida tegelikult tundsin. Asja käigus on see vaevaline, nõuaks aja mahavõtmist ja keskendumist.

Või "kas sa hoidud rikkumast pisimatki reeglit" autismitestis.
Minu jaoks täiesti arusaamatu küsimus. Kurat ma aru saan üldse, mis on reeglid ja mis ei ole. Miks punase tulega üle tee minna on okei, kui liiklust pole, aga varastada ei ole okei kunagi, isegi kui keegi ei näe ja omanik asjast puudust ei tunne. Miks on okei maast prügi üles korjata, mis siis, et see pole minu oma, aga panna see prügi siis võõrasse prügikasti, ei ole. Miks "ma tahaks praemuna" ja "ma tahaks, et sa minu peale ei karjuks" on erineva kaaluga laused, kuigi algavad mõlemad "ma tahaks". Miks olla endale võõraste inimeste ees alasti saunas või avalikus duširuumis on okei, aga olla alasti tänaval ei ole okei. Miks saata kodutöö tähtajaga 24.10 ära 24.10 kell 23.52 on täiesti okei, aga ei ole okei saata lennufirmale olulised dokumendid nädal enne taotlemise tähtaega - mina arvasin, et see tähtaeg tähendab üldse, et selle aja sees peab taotlema hakkama, mitte et selle aja möödudes on rahasaamise lootus kadunud - kuna keegi ei hakka nendega tegelemagi, sest ega nad siis TAHA raha välja anda? 
Ma ei saa üldse aru sellest reeglitevärgist ja olen seega omaks võtnud reegli "reegleid ei tasu tõsiselt võtta. Tee, mis tahad!"
Need on mingid VÄGA teistmoodi inimesed, kes üritavad mitte rikkuda ühtegi reeglit. 
Mingid inimesed, kes saavad reeglitest aru. Vähemalt enda meelest.

Ega ma ei tea ka, kas tegu on mingi bioloogilise värgiga või kasvatuseküsimusega. Et miks nii on. Vabalt võib olla kasvatuse küsimus - et tüdrukud (enamasti tüdrukud) arendavad endas välja joone "ma pean kõike märkama, kõik on oluline!" ja poisid (enamasti poisid) saavad rahulikumalt keskenduda sellele, millele nad tahavad keskenduda ja lihtsalt mitte märgata asjaolusid teemadel, mis neid ei haara.
NB! Ma ei taha sellega öelda, et meheliku autismiga on kergem elada. Ei ole, aga probleemid on teistsugused. 

Ja ma olen üsna veendunud, et näen õigesti. 
Märkan õigesti. Seda asja ka.
Ega ma ei märka muidugi kõike ja vahel jätan märkamata just selle olulisima, mida ses olukorras ometi kõik märkaksid, see on ju iseenesestmõistetav. Aga dihhotoomia on nii selge, kui vaid vaatama hakata, mismoodi autistide mõistus töötab. Kohe jääb silma, et osad märkavad tuhandet asja ja ei tea, mis nende hulgas tähtsad on, ja teised lihtsalt ei märka. Ei saa aru, ei suuda üldse sinnapoolegi mõelda. Nagu pimedale erinevate mustritega salle näidata ja siis imestada, et miks ta nende erinevustest aru ei saa. 

Hea ootamatus

Ma käisin eile hambaarsti juures.
Pidime tegema selle kõige hullema hamba. Arvestasin pooleteise tunni ja 900 euroga. 
Arst vaatas enne alustamist röntgenipilti, vangutas pead ja ütles. et no loodetavasti saab selle hamba päästa. Proovime. Ma noogutasin, sest noh: mina, ja arvan, et pole proovimist väärt? 
Ha. 
Ma võin proovida valesti ja halvasti, aga ma proovin.
Nojah. Istusin siis hambaarstitoolis (muuseas on Läänemere Hambakliiniku hambaarstitool kõvasti mugavam kui Ida-Tallinna Keskhaigla Nõmme haru oma), lõdvestasin meeleheitlikult käe-, õla- ja seljalihaseid, sest ega pinges lihased midagi paremaks tee, ainult halvemaks, ja tohutu kogus tuimestit, mis nelja eri kohta süstiti, siiski 100% tundlikkust esimestel minutitel ära ei võtnud. 
Hiljem toimis täiesti. Vajadusest teadlikult lõdvestuda see ei päästnud,
Ma ju tunnen ennast - kui otsustavalt lihaseid ei lõdvesta, siis on nad pinges sellest hoolimata, et miski haiget ei tee. Ootan, et äkki teeb!

Mul oli suus mingi võru, päris mugav kusjuures, ja ma arvasin, et see pandi selleks, et poolteist tundi suud lahti hoida väsitaks hirmsasti ära muidu. 
Puuriti, surgiti ja ma kuulsin mitu korda seda lampi sisse lülitatavat, millega valguskõvastuvat plommi kõvastatakse.
Õde ulatas mulle salvrätiku (siiamaani ma ei tea, milleks) ja tool tõsteti üles.
"Nii, millise hamba me järgmiseks võtame?" päris arst. 
Ma ei suutnud ikka veel aduda, et see oligi kõik. Vaatasin seinal asuvat kella - 23 minutit oli möödas mu kabinetti astumise ajast.
"Ma ei tea. Valige ise?" vastasin lambalikult. 
"Olgu. Läheme, ma lasen registratuuris teile uue aja panna."
Naeratasin õnnelikult ja ütlesin õele: "Ma arvasin, et palju kauem läheb."
Aga üllatused sellega ei lõppenud. Arst andis mu registratuuris üle, naeratav näitsik pani mulle uue aja ja suunas mu teise naeratava näitsiku juurde arvet maksma. 
Ma vaatasin kaks korda summat, suutmata oma silmi uskuda. 
See oli kordi madalam, kui ma ootasin. KORDI (ehk rohkem kui kolm korda).

Jaah, eile andis hammas tunda nii, et võtsin paratsetamooli ja veel ibuka otsa. 
(Jaah, arst hoiatas ka, et paar päeva võib valus olla.)
Aga täna on ainus probleem hambapesul veritsev ige. 
Auklik kepp, kui tore!

Nii et parandan eelmist ootamatuste kohta käivat "ma ei talu!" -väidet. On üks sort ootamatusi, mis mulle meeldib. Kui ma ise ei pea mitte midagi tegema, mitte midagi rohkem panustama, kui plaanisin, asjad lähevad ise libedamalt, kui ootasin.
Need ootamatused ma võtan. 

Kui kukun trepist alla ja jälle üles ronin, on abiks meenutamine, kui all varem oldud sai

Kuidagi nõder hommik oli.
Kõik enne 12 on hommik.)
Tatine ilm, uimane enesetunne.  Mitte halb, aga ka mitte hea, midagi ei taha ... kule, aga kohv! Kohv oleks hea, eks?
Kohv ...
Tulid meelde ajad, kui kohv oli peaaegu ainus hea asi elus. Ei olnud "pole halb, pole hea" vaid "kogu aeg kohutavalt halb, raske hingatagi". Õudsed ajad. Täiesti uskumatult hirmsad. 
Ja nagu igas elus, juhtus siis ka minuga halbu asju. 
Olen takkajärgi kaastundest enda vastu tumm.
Mitte et ma sel ajal poleks endale kaasa tundnud. Ikka tundsin. Aga no - mis parata, eks ole. 

Emake maa, stimulandid päästsid mu. Emake maa ja tema imed, armueluline plahvatus päästis mu kaugemale ja kõrgemale, kui lootagi oskasin. 
Kõik mu praegused mured on tühiasi. 
See oli NII halb. NII HALB! Nii kaua nii halb. 
Uskumatu õudus, ilma et midagi halba isegi juhtunuks.  Ent muidugi juhtus aeg-ajalt ka. 
Ma ei tea, mismoodi ma need asjad üle elasin.
Kui mul ei oleks ema (ma aeg-ajalt ütlen tema kohta hammustavaid asju, aga ta on aboluutselt päästev seljatagune viimasd 10 aastat olnud, väga lahke ja sõbralik ka), kes ootamatute suurte kulutuste puhul raha annab, ma oleks ilmselt tükikesteks läinud. 
Ei, oot, K on ka. 
Ok, ütleme nii: kui mul ei oleks tunnet, et mind püütakse vähemalt rahaga kinni, kui kõik läheb halvasti, mul oleks veel vähem usku elu elatavusse olnud. 

Nüüd on usk, et võib elada küll. 
Vahepeal väsin ära, aga peale magamist on jälle parem. Jaksab elada. Magades ei puhka välja, aga puhkab ikkagi. 
Vanasti (TM) oli mul lausa põhimõte, et väsinud olekus ei tee midagi. Ei otsusta midagi. Ei kaeble avalikult ega privaatselt. 
Nüüd olen lõdvemaks lasknud. ent ikkagi hoian end tagasi. Mingi piir on, millest väsinuna üle ei lähe.
Lamotrigiin ka aitab. 
Uus tablett sisse ja maailm ei kuku kokku. 
Enamasti.
Suhtlemine aitab. On tunne, et kellegi on minu vastu huvi.

Olen suht rahul endaga, et kui asi väga hulluks läheb, olen PR õppinud abi küsima. On aidatud ka. Oluliselt. Lihtsalt kui ei ole pikaajaline halb, vaid plahvatus, pole see abiküsimise teema, eks ole. 
Pikaajaline on ... igatahes pikem kui 24 tundi. 
Vbla 72 tundi on kuskil umbes pikaajalise algus.

Tegelt on nii hea. Kui võrrelda, NII hea. 
Olen vaikselt isegi jälle kirjutama hakanud. 200 sõna päevas veel täis ei tule, aga 100 on ka asi. Lugematuid kordi parem kui ei midagi, kui matemaatiliselt võtta. 
Ja civ päästab. 
Ja "Krabatit" loen jälle, see ka. 

Ootamatused on õudus

Ikka veel õpin enda kohta uut.  

Muidugi on see paratamatu, et ei saagi end selgeks, sest ma ju muutun. Mingi valemiga ei saaks ma peaaegu terve öö üleval olla ja siis järgmist päeva üsna normaalselt elada, kui järgin lihtsat reeglit: maga kasvõi natukene. Tund-poolteist on kordades parem kui ei mingit und! Naaaatukenegi!

Praegu? Ha.
Ha.
Ha.
Ent allakolmekümnesena oli see täiesti töötav põhimõte. Sellega sai toime öö otsa DnD-d mängides nt. Kuuest kaheksani hommikul magasin ja siis läksin bussiga teise linna koju, sest kell 11 algas seal varem kokku lepitud üritus. 

Aga et mingite asjade, mida ma juba kaua teadnud olen, vahel on seos, märkan alles nüüd. 46-aastasena. Kuigi sama muster oli täiega sees juba keskkooli lõpus.
Õudselt on meeles, kuidas lonkisin aeda. Seal oli emme oma naissoost sõbraga väikest õueeinet võtmas. "Ma sain ülikooli sisse," teatasin neile ja korjasin tüki kooki näppu. See oli veidi liiga pehme, nii et pidin taldriku alla saama, enne kui koogitükk katki läheb ja lauale kukub. 
"Väga hea," ütles ema ja tema sõber noogutas. 
Siis nad rääkisid oma asju edasi.
"Ma tegelikult oleks oodanud natuke teravamat reaktsiooni," ütlesin neile kahe minuti pärast.
"No sa ise olid nii rahulik," vastas M, too sõber. "Oleks sa tulnud ja hõisanud, me oleks aru saanud ja kaasa rõõmustanud!"
Siis ta tegi must pilti. Mul on pilt kuskil alles. Muidugi paberil. 1997 ei olnud veel digipiltide aeg, ja mul ei ole seda teile praegu postituse juurde panna.
Olgu-olgu. Lasen pojalt fotost omakorda foto teha ja näete.

emotsioon on pildil üsna selge

Aga mu sees ei olnud mingit suurt õnne, vaid arutelu, kuidas nüüd edasi. Kuidas ma Tartusse elamise saan organiseeritud, ilmselt ühiselamu, eks? Mul on vaja mingeid asju, et seal elada, mida mul vaja võiks olla? Kuidas need Tartusse saavad? Uus koht, uued reeglid, mismoodi see käib?
Rõõmustada???

Selline on kogu mu elu olnud. 
Tuleb kohaneda uuega, kuigi see ajab juhtme kokku. 
Aga on vaja. 
Ja ma suudangi - lihtsalt rämeda hinnaga.
Jaksata selle sees normaalne paista oli asi, mida ma pidasin oma kohuseks - kuid enam ei pea.

 Mida ma võitsin sellest, et paistsin normaalne? Kas see andis mulle veidigi abi Enne Rongi?
Normaalne paista ei ole mitte tähtis, et hästi elada, vaid PEABKI kokku kukkuma demonstratiivselt. Nii et kaugele näha. Muidu ei võeta tõsiselt.
Ehk Peale Rongi mõtlengi hirmsa pinge all värisedes: "Mida ma nüüd teen?! Mida ma teen?! MIDA?!"
Ja aju ütleb: "Go fucking crazy." Nagu selles loos.
Ma ei tea, kas Prince seda tegelt ütles, aga Amanda igatahes ütleb.

Nii et ma lähen avalikult ja intensiivselt hulluks üpris teadlikult. 
Siis vähemalt keegi märkab, et midagi on valesti. 

Mõtlesin selle üle, kuidas ma ootamatusi ei kannata, sest murdosa sekundiga uus plaan ajus valmis läheb väga raskeks. 
Ja siis taipasin korraga, miks ma ei kannata olukordi, kus on väga tõenäoline, et läheb halvasti, kuid on veel väike võimalus, et läheb hästi. 
Hästiminekuks tuleb ka plaan teha ju! Aga ma ei saa seda teha, kui kõik mu resursid kuluvad ette leppimiseks, et läheb halvasti. Halvastimineku omaks võtmiseks, endale ütlemiseks, et kõik on ok, saab edasi ka niimoodi.
Halvastimineku plaan sisaldab juba eos eeldust, et ei lähe hästi.
Ehk kui ma teen plaani hästiminekuks, tähendab, et ma ei lepi ju halvastiminekuga!
Olgu, vbla nüüd, peale seda avastust, saan "on väike võimalus, et läheb hästi"-olukordadega ka toime. Kui võtan teadlikult, et see võimalus on imepisike, ent teen plaani igaks juhuks, et midagi oleks.
Näis.

Mis muidugi ei päästa absoluutsest kokkuvarisemisest, kui asjad lähevad ootamatult kuidagi teistmoodi. Mitte kui korraga paaniliselt kardan ja samas loodan, et läheb hästi, vaid mingitel muudel moodidel. Halvemini, kui ma ootan. Paremini, kui ma ootan. Teismoodi, kui ma ootan.

See on hästi peenike joon, millel ma kõnnin. 
Kõike ei saa ette plaanida, iseenesestmõistetav, ent mu jaoks on ok mõelda, et kui juhtub nii, improviseerin. 
See on täiesti toimiv plaan.
Kui pool Eestit hullus õuduses, mis saab, kui Venemaa ründab, mina olin absoluutselt rahulik. "Kui ründab, eks siis näe, mis teen." 
Aga kui ma EI ole ette mõelnud, et kui juhtub nii, improviseerin, kui asi langeb täiesti selgest taevast kaela, kaotan võime kohaneda.
Peenike joon. Kõike ei saa plaanida, aga peab tegema plaani "selliseks juhuks plaani ei tee".
Muidu ei saa mina elada.

Tahtsin kireda, et muidu on ikka hästi nõrk ja jõuetu olla, aga pea vähemalt ei valuta. 
Siis sundisin end täna hommikul Pojaisale kirjutama. 
Nüüd pea valutab. 
Läks väga hulluks vahepeal. 
Aga civ päästis. Jälle. 
Täitsa loogiline tundub, et osaliselt on mu peavalude päästikuks enesesundimine. Et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean. Et see ongi mu elu. 
Ma olen üritanud elada nii, et ei sunni end. Teen, kui tunne tuleb. Teen, kui tahan. 
Ent ikka langen vanasse vakku vahel =( Tekib tunne, et ma ei tohi endale lõdvestumist ja vajalike asjade mittetegemist lubada.
Peab ja peab ja peab ...
Aga nii ma ka elada ei saa =( 
Keha ei luba.