Saan end vormi, meenutades kunagist hiilgust

Nüüd vist läheb emotsionaalselt ka halvaks. 
Istun civi mängides, värskelt tehtud šokolaadiküpsist süües ja mõtlen, et küpsetuspulbrit on nats palju saand, vale maitse, oh, kus ma jään.
Jaa, ma tean, suus on nagunii vale maitse, aga kindlasti on tegelt ka.
Isegi küpsised ei tuld välja!
Kusjuures ma MÕTLESIN küpstetuspulbrit pannes, et seda on vist nats palju - aga ei jaksanud uuesti pimedasse kappi viltusesse tetrapakki kaevuda, nii et sisse ta läks ja nüüd on küpsised ebatäiuslikud. 
Söödavad. Aga võiksid olla paremad.
Oh, kus ma jään. 

Natuke liiga krõbedad ka. Mu pojale meeldivad nätskemad. Ja oleks siis nii krõbedad, et oleks päriselt minu maitse! Ei, ulbivad kuskil seal vahepeal. 
Ja maitsevad küpsetuspulbri järgi.

Umbes sedasi mõtlen vahepeal kõige kohta, mida tegin - eriti värskete asjade kohta. Vanad tunduvad endale ka krdi head, neile tekib ümber mingi kuldne nimbus ja ise ka imestan, et kuidas ma suutsin. Imetegu!
Aga uued asjad on nagu need küpsised: võiksid olla nii head, aga on ... vaevu keskpärased.
No ok, vbla mitte "VAEVU". Aga siiski.

Ma tean, see tunne läheb üle. Mul ongi faasidena: totaalne vaimustus, et tegin nii laheda asja, masendus, et asi on keskpärane, uus rahu ja rõõm, et tegelt see oli ikka päris krdi hea.

Kehtib nii kirjandusteoste kui korraldatud mängude kohta. Või noh - üldse igasugu asjade. "Emake maa, ma olin nii ilus!" "Emake maa, ma ju korraldasin selle ka - päris krdi julge käik ja tasus ära." 
Kuigi tõsi on, et mida vanemaks ma olen saanud, seda vähem perfektsionist, seda vähem ideaalitaotleja olen, "see on piisavalt hea" ja käib küll. 
Käib ka. Keegi ei kurda pärast. 
Aga ei tule hiljem ka mingit vaimustust enda üle. Üritused, mille unustamine on õigustatud, sest meenutamine ei anna uhkust enda üle. 
Tegin. 
Nojah.

Aga "Arda tähtede" mäng oli ikka vägev. 
Millegipärast pole mul sellest mitte ühtegi pilti.
Kunagi, näiteks kaheksa aasta eest, küsisin rahvalt, laekus null vastust. Aga on mälupildid. Muuhulgas ka sellest, kui ma ühe päkapikuga mingit pimesiku ja uka-uka vahepealset mängu (me mõtlesime mängu välja, aga ega ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see käis) mängides peadpidi kokku jooksin ja kuidas kogu mu olemus, eriti pea, kumisesid - aga kuna oli Mäng, siis võtsin end kokku ja ignoreerisin.
Seda enam, et mängusiseselt ei olnud me pead üldse ühel kõrguselgi. (Ma olin haldjas.) 
Kuigi MINA olin pime parasjagu, nii et misMÕTTES ta sedasi?! 
Ja kuidas (kaasatoodud vanas kraanikausis, mis ei näinud üldse halb välja, sest oli tuhane ja puid täis) lõke vuhises.
Oh, ja kuidas ma kodus mängu jaoks vinnutatud loomaliha tegin =) 
See tegelikult ei tulnud lõppkokkuvõtteks vist eriti odavam, kui poest osta, sest liha kuivas ikka VÄGEVALT kokku ja elektrit kulus ka omajagu selleks öö läbi madalal tulel kuivatamiseks. Aga no - väga stiilne ikkagi, teada, et me pakume võimalikult autentset toitu, mitte midagi "käib kah" tasemel, suitsuvorsti ja näkileiba. 
Mererannale peitsime (vat need olid küll plastikust) pärle, mida hiljem mängu sees otsiti ja leiti,  meil oli pilllimees ja lauldi, ja meri oli ka piisavalt soe, et ujuda. 
Kuigi vat seda ma ei mäleta, et ma mängu sees oleksin teinud. Enne mängu, siis, kui veel valge. 

Ja Numenori Sügisball oli ka ikka vinge. Pilte näeb sealt. 
Ma olen nii rõõmus, ma olen nii rahul ... ühega kaaskorraldajatest ma eriti ei suhtle ja teisega suhtlen ... natuke. Kogu aeg on oht, et keegi end veristab. 
Krt, aga ma olen häid asju teinud!
Üksinda olen ka häid asju teinud (kirjutamine), aga teistega koos on vähemalt üritusi korraldada ikka parem. Igaüks teeb neid asju, milles tema hea, ja kokku saab vingem, kui ma üksinda oleks suutnud.

"Devolutsioon " on kirjanduslik näide koostöö plussidest. Mis siis, et ma K. peale ikka vihane olen.

Jaah, sedasi ma saan oma meeleolu kõrgemale: meenutan asju, mis kunagi hästi tehtud on.

PR oli ka üks Rollimängjate kokkutulek, mis oli suht ... hea. Vähemalt ma taotlesin selle jaoks raha, sain raha ja üritusel toimus ka larp. Mida ma küll ainult alustasin ja siis solvusin ühe peale, et ta oma ideega täiesti tuimalt sisse sõidab ja isegi ei küsi, et kas see on okei, ja taandasin end täielikult. Väga vinge, et teised selle asja ikkagi lõpuni vedasid. 
Sellest on mul natuke pilte ka. Aga pole vist viisakas näidata teisi, neilt eelnevalt küsimata, kas võib? Vähemalt mul on kahtlusi, kas oma võrgupäevikus võib. Mujale linkide panemine on kuidagi hoopis teine asi =P
Ja üldse. Praegu mul ei ole veel vaja pealkirjade esitähtedest moodustuvatele sõnadele vahet enne uut sõna, nii et pilt postituse tekstis oleks ülearu. 

Jaa, ma olen autist =) Nüüd ka ametliku diagnoosiga!

Elu on kohustus

 /Närib süngelt näkileiba

Õige jah, mul tuleb meelde, et oli nii tõesti. Et kui süüa jube vähe, kerkib maohape kurku ja kogu aeg on suus veider maitse. 
Nii et kõik pähklid maitsevad, nagu oleks hallitanud, näiteks.
Millegipärast lootsin, et söön korra natu rohkem, siis probleem kaob. Tulemus oli, et sõin ära taldrikutäie metallimaitselisi makarone hakklihakastmega ja närin nüüd plekimaitselist näkileiba ja miski ei ole parem.
Oot, KUI ma nüüd meenutan, siis intensiivselt magusad asjad maitsesid paremini. Ja mul on kuskil paar Tuplat ... 

Jep. See küll maitseb nagu vana kooli kamašokolaad, mitte nagu Tupla, aga vähemalt mitte otse jäledalt. 

Ma pean sööma, muidu läheb kõik veel halvemaks. Ma PEAN sööma. Sest kui ma ei söö piisavalt, ma ei saa magada (viimased ööd on nii kuue-seitsmetunnised olnud ja isegi mitte järjest, vaid pausidega, mille jooksul söönuna vähemalt mõneks ajaks taas uinun), kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama ja ma ei jaksa midagi - niigi jaksan jube vähe, vt ka hemoglobiin madal - ja vihkan kõike ja kõiki. 

Peaks pesema minema, mõtlen igasuguse entusiasmita ja saan hirmsa pingutusega esimese Tupla poole söödud.
Selge reaktsioon koormusele on see mu (järjekordne) katkiminek ja seekord ei saa isegi ennast süüdistada, et iseenda vastu nii hoolimatu ja julm olin. Ma tõesti ei näinud ette seda terviseavariid Totoroga parajasti siis, kui olin nagunii end jaksamise ülemise servani punnitanud ja siis seal serva peal tükk aega kõõlunud ka.
Aga no - juhtus nii.
Nüüd on halb.
Juhtus asju, mis plaanis ei olnud, ja nüüd juhtus veel asju, mis plaanis ei olnud, ja plaanis oli nagunii suht koormav oktoobri esimene pool, mille ma oleks ilmselt üle elanud, kui midagi muud poleks tulnud. Keegi ei ole süüdi. 

Asja hea külg on, et emotsionaalselt on minuga üsna korras. S.t. ma hirmsasti tahaks tähelepanu ja kiitust, tunda, et hoolitakse ja mäletatakse positiivselt, aga see ei ole valus vajadus, ahastus, tunne, et ma ei suuda ja keegi ei hooli, fakit. Lihtsalt tahaksin ja oleks nii armas.
Aga ma jaksan K peale vihane olla ning kui ma olen vihane, mitte kurb, on järelikult minuga üpris hästi. 

(Jess, viimane amps Tuplat! Kohutav janu on ka kogu aeg - kui ei söö, võiks vähemalt juuagi, eideke, toriseb Organism. Ma lähen ja joon tema rõõmuks veel mineraalvett.
Kurat. Vee joomine tõi kaasa, et jälle maitseb suu nagu metall.
Ibukat ka ei julge enam võtta, ainult parakat.)

Peaks pesema minema. Lina peaks ka ära vahetama. Peaks ja peaks ja peaks ja peaks ...

Veel kord empaatiast

HOIATUSE PUUDUMINE: Ma väga väga üritan mitte minna isegi aimatavalt isiklikuks kellegi jaoks, kelle peale ma konkreetselt vihane pole. Kui ma siiski ebaõnnestun ja sa tunned end puudutatuna, siis vbla ei ole mu empaatilisus ikkagi nii kõrgel tasemel, kui ise arvan. Aga vbla on põhjus su südametunnistuses?

See empaatilisuse asi vaevab rängalt mu hinge. 
Sest asi pole lihtsalt selles, et mind peetakse mõnede poolt, keda mina ise suht ebaempaatilisteks pean, ebaempaatiliseks, vaid olen pidevalt saanud haiget olukordades, mida mina tõlgendan kui : "Nad ei hooli!" ja pärast saan reaktsioone:"Aga inimesed nii käituvadki!" ja mida ma veel tahan. 

No ... ma tahan, et inimesed käituksid, nagu käitun mina, kui ma hoolin. 
Tahtsin varem, tahan edasi, aga nüüd ma mõtlen juba päris tõsiselt, et oot. 
Ma vist ... olen üsna eripärane oma käitumisega. 
Äkki tõesti ootan liiga palju?
Aga samas: kuidas MINA see ebaempaatik olen nii mõnegi arust???

Mis mul praegu kõige enam hinge peal on, on K. Sest mul on nii raske, mul on jõud nii otsas, ma nii väga vajaks toetust ja abi. 
Mida mina teen, kui temal on halb, haigus ja/või ahastus: ma küsin, kas ma saan midagi teha? Kui ta ütleb, et ei vist midagi, hakkan pakkuma. Kas sa tahad, ma helistan su eest arstile? Kas sa tahad, ma teen koogi ja toon sulle koju? Kunagi, kui mul rohkem raha oli, mingi aasta 2018 ajal nt, pakkusin, et kui ta on konstantselt väsinud ja kodus keegi kogu aeg segab ja tahab tast midagi, kas ta oleks rõõmus, kui ma ostaks talle nädala nt kuskil Ungaris? Et ta saaks täitsa rahus seal olla ja keegi ei saaks kätte?
Ja ta kunagi ei taha - eks ta teab, et esiteks on ta ise oluliselt jõukam kui mina ja mulle pole ka koogi toomiseks bussiga tema juurde seiklemine kerge asi. Arstiga peaks ta ka ikka ise rääkima, mis abi see läbi vahendaja rääkimine ikka annaks (kuigi ta ei salli telefoniga rääkimist).
Aga ma pakun, sest vbla mõni säärane asi teeks ta olemise kergemaks ja ma väga tahan teha ta olemist paremaks, kui tal paha on. 
Mida tema teeb, kui minul halb on?
"Pikk pai" sõnumikastis. 
Mis on suht tema igakordne reaktsioon, kui mul midagi halvasti on ja see kahtlemata kärab väikeste vaevade puhul lohutusena, aga kas ta ei saa aru, et mul on päris paha praegu siis? Kuigi ma olen seda mitu korda öelnud? 
Kus on tema "kas ma saan midagi teha?"

Kui sõbral on halb, ma tahan midagi teha. Kui lihtsalt sümpaatsel tuttaval on halb, ma ütlen talle netis häid asju.
Ma tean, kuidas öelda.
Mul on üks sõber, kes ka teab, ja veel mõned, kes sinnapoole kobavad. Oluline on öelda nii, et teisel halb ei oleks. See nõuab natuke ajutegevust ja ma pean sellele mõtlemist normaalseks inimlikkuseks - aga vbla see pole seda. 
Vbla ma ootan liiga palju.

Lisaks on see, et ma pole kordagi ühtegi oma asja müünud. Vahepeal tellisin palju Aliexpressist ja vähemalt 10x sain vales suuruses asja. (Hiljem omandasin sealt ostmisel rohkem oskusi, aga see võttis AASTAID.) Mille ma tasuta ära andsin kas tuttavale või fb Tasuta Asjade grupis või üksvahe olid mul šefluse all kaks Ida-Virumaa näitsikut, kes said mu käest nii hoolikalt läbimõeldud toidu- ja majapidamistarvete, kui mitte nii hoolikalt valitud, vaid lihtsalt mulle väikeste rõivaste pakke, ja mitu korda saatsin raha ka. 
Sest neil oli raske ja ma päriselt usun, et oligi. 
Korjasin nad endale mingist enne-jõulu kurbade kirjade hulgast kuskil fb grupis. 
Aga ka mina oskan natu mölakas olla ja kui sai selgeks, et täisealine neiu valis EKREt, vahetasime sel teemal kümmekond sõnumit. Ta seletas, et päriselt kardab oma õe turvalisuse pärast, kui siia igasugu mustad kolivad, ja sry, nii palju siis sellest, et meil mingi side võiks olla. 

Nojah.

Ja siis sai mul raha nagunii otsa ka. 

Aga isegi kui mul ÜLDSE raha ei olnud, annetasin Ukrainale (Enne Rongi, kui mure oli Krimm, mitte täiemõõduline sõda). Tagasi mõeldes ei päästnud mu 7 eurot kuus ilmselt ühtegi elu. Aga mul oli parem tunne, et MIDAGI tegin. 

Praegu, kui neljakohalise summa eurosid honorari vms saan, saadan vähihaigele verivaesele ekssõbrale paarsada. 
Sest ma tean, mis tunne on, kui üldse raha ei ole ... ja siis tuleb ootamatu laekumine. 

Ja ma isegi nende inimeste kohta, keda (vahel ka kuritegelikult) rumalaks pean, rõhutan teistele, kuidas ma ei arva, et nad on halvad ja nad kindlasti annavad oma parima. Rääkimata asjust, mida ma päriselt päriselt usun, nt et hinded ei näita midagi peale oskuse läbi rõnga hüpata ja haridustase suht sedasama. Inimesed ongi üldiselt päris head, ma lihtsalt ei taha teatud sordiga neist suhelda. 
(Vt "vahel ka kuritegelikult rumalad".)

Ma ei ole kordagi küsinud oma tasuta asju läkitades postipaki saatmise tasu, sest ma mäletan selgelt aegu, kui 2.79 vms oli oluline summa. Ma olen teinud kingsepa juures korda Poeglapse eelmise koolikoti, sest keegi võõras Valgamaa ema oli enne 1. septembrit ahastuses, ja lisaks saatsin koos kotiga talle ka pool kilo juustu ja koti komme. Jne. 
Ma olen suht lahke kui vähegi saan. Sest ma tahan.
Aga ka, sest mu meelest ongi see baasiline inimlikkus. 

Oh, krt, mis me räägime rahast ja asjadest! Kunagi läksin Jüri Kallasega (Ulmeguru, kes mind ei salli) tülli, sest kirjutasin enne oma sünnipäeva fb-sse, et kuulge, ärge soovige mulle "Palju õnne sünnipäevaks!" "Kallistused!" on ka parem. Natukenegi personaalsust - või ärge soovige midagi, kui mulle eraldi midagi öelda ei ole.
Jüri Kallas teatas seepeale, et tema soovib, mida tema tahab.
Ja ma olin: "Wtf?! Kas ... sünnipäevaõnnitlused pole selleks, et sünnipäevalast rõõmsaks teha?! Kas need on selleks, et soovija saaks teha, nagu tema arust õige?!"
Mina ise soovin igale personaalselt. See pole mulle raske. Üritan ka igal aastal mingi uue asja välja mõelda, kuigi vahel ei õnnestu ja inimene saab kolmes eri sõnastuses igal aastal teate, et ta teeb maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga.
Aga kogu idee "soovin, nagu ise tahan!" ajab mu kulmud pealaele kokku.
Ma juba kujutan ette, kuidas minu ebaempaatiliseks pidajad leiavad, et must on väga ebaempaatiline sundida inimesi soovima endale sünnipäevaõnne moel, mis polegi nende jaoks kõige loomulikum. Et ma ütlesin, et võib ka üldse mitte soovida, pole oluline, sest ma selle eelnevaga juba näitasin, kuidas mus empaatiat väga vähe on. 

Mida enam ma mõtlen, seda selgem on, et ma olen tavainimese (ei, mitte tema konkreetselt!) mõtlemise jaoks LIIGA empaatiline. Mõtlen kaks sammu ette seal, kus enamiku jaoks on kõva sõna, et ühegi mõeldud saab. 
Bah.

Ilmamaal vaheldus: kellel hästi, kellel mitte nii hästi

Hea uudis on, et ma ikka veel ei sure. Vaimselt on suhteliselt kõlbulik olemine. 
Füüsiliselt on pekkis kõik peale selle, et peavalud püsivad leebed, retseptivabade valuvaigistitega kontrollitavad, ja muuga ma saan toime. Ka fantoomvaludega, mis haaravad tervet kehapoolt. Ka iiveldusega, mis kogu aeg natuke kohal, ent kui end sööma sundida, taandub veidi. Pideva pearinglusega. Külmavärinatega (kel meeles ei ole: ma ei ole eriti külmakartlik üldiselt). Veidra metallimaitsega suus.

Ma ei salga enda ees, et võtan praegu endast absoluutselt viimast. Eile, kui koju jõudsime ja koera maha panime - lõdvad ja koostöövalmitud 38 kilo on hämmastavalt ränk koormus - sain need ... fantoomvalud. Nii hullud, et kuigi ma tegin ära selle mis pidi - loomaarst ütles, et kohe, kui koju jõuame, on vaja vest lahti võtta ja vaadata, mis õmblustega toimub, sest Totorost jäi vereplekke maha nende põrandale - see oli ka kõik. Vesti sidus tagasi mu poeg, sest mina läksin joonelt magama. Hirmus valus oli muidu.
Ärgates keha enam ei protestinud. Mõnus just ei olnud, kuid vähemalt valus enam mitte. 

Ja kas K tormas mind aitama seepeale?
Ei. 
Kui on halb, ta ei aita.
Kui ma oleks küsinud, ilmselt ta oleks ohanud ja tulnud Totorot autoga koju transportima, aga ma kutsusin lihtsalt takso. 
Taksojuht (meil on siin täpselt üks FIE-takso) on väga nunnu ja taksoteenus Keila linna piires üliodav. Ja kütus siia ja tagasi oleks K.-l ju ka kulunud, nii et ...
Jah, ta õpib koos Poeglapsega tolle matemaatikat. Isadepäeval õnnitlesin, sest mehe kohta, kel lapsi pole, on K. täiega isa eest - kuigi ise näeb ennast kui vanemat venda.
Aga Poeglapse sõber on ta ikka, kui ka minu oma enam pole, selge ju.
Ja minus järjest tugevneb tunne, et minul ei ole sellist sõpra vaja. 

Väga kaunis olen küll. Huuled heledad, muidu kõhnunud ja juuksed metsikus kahus. 0 meiki, muidugi, kuid ikkagi. Mitte et sellest mingit kasu oleks peale rõõmu, kui pilk juhtumisi peeglisse langeb.
Aga asi seegi halval ajal.

Totul läheb hästi, kui te seda juba taibanud ei ole - kui ma ei söösta kurtma, ilmselgelt on hästi. Palju erksam ja rõõmsam kui enne opi. Hoolimata ülivärskest operatsioonihaavast läheb jälle inimestele uksele vastu, saba lipub metsikult, silmad erksad. Söögiisu on veel väike ja magab alailma, ent magab voodis - ehk ta on piisavalt tugev, et end voodisse vinnata pehmema küljealuse saamiseks. 

Totorol läheb hästi. 
Mul ... mõnevõrra halvemini. 
Eks see ka mängib, et enda arust ma olen kuradima kangelane jälle olnud, aga kiitust, tähelepanu, patsutusi ja embusi ... niuts. 
Ei, on tulnud natuke ikka. Aga võiks rohkem. 
Eriti teretulnud ja armsad on kõik positiivsused, mida ma EI ole küsinud. 
Küsimine on koormus, enda kokkuvõtmine sõnastamaks, et mul on seda vaja, palun anna. 
Lisaks võib see, kellelt küsitakse, alati ära öelda.
Küsimata tulnu on hirmus tore seega. Pole koormust, rääkimata äraütlemisohust.

Lõdvalt eelnevaga seotuna: olen hakanud endale sõnastama, kuidas neurotüüpilised on hoolimise ja tunnustamise koha pealt minust nii erinevad. (Ei, K EI ole neurotüüpiline, üldse mitte.) 
Autistidel ei ole empaatiat? Oi, vennas, kui vastupidi see enamasti käib. KUI vastupidi!