Ah et tahan ma ka teistmoodi?

SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.

Et tahtmine. 
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.

Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.

Minu jaoks on.

Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.

Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. 
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused. 

Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi,  Ikka ei saa midagi, mida tahad -  peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.

Pikemalt polegi temast kirjutanud v? 
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes. 

Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. 
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.

Ma pole tegelikult päris kindel. 
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.

Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? 
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!

Oi. 
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. 
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. 
Juhe jookseb kokku.

Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. 
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. 
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.

See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. 
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. 
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. 
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?

Aga et ma ise tahaksin ...?

Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. 
Nii on praegu ka.

Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. 
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida? 
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. 
Püüan paremini.

Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. 
Ma tegin omast arust tõesti hea asja. 
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. 
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...

Tahta. 
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) 
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).

Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma". 

Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline. 

Hea armastus versus sõltuvus neurokemikaalist

nad ütlevad:

ei ole armastus
on dopamiininälg
on sõltuvus
mediteeri
räägi terapeudiga
otsi terveid suhteid

see ei ole armastus
armastus on eriline
püha ja puhas
ehe ja oluline
see, mis sul peal
ei ole

sul on sõltuvus
narkomaania
sa ei ole halb inimene
kuid see ei ole armastus

mina mõtlen
see on rohkem kui ainult teie armastus
mind seob nii hell tunne
kui neurokeemia
nii oksütotsiin
kui dopamiin

kui te ütlete
et see on rike
äkki olete ise rikkis?

Proosatõlge samast asjast: 

Ma ei ole sellest kirjutanud. 
Avastuse tegin mitu kuud tagasi. Vist jaanuaris. 
See raputas mind kõvasti. Olen sestsaati ohtralt järele mõelnud ning jah. 
Nii on. 
See oli kindlasti samuti mu enesetapu taga. 
Jah, jah, selle mõjul tekkis ka depressioon. Ent selle mõjul. 
Alguspunkt oli limerence. 

Miks ma lingin fb postitust, mitte mõnd korralikumat artiklit?
Sest vähemalt google'i esimesel viiel leheküljel, sisestades limerence, dopamine, addiction ei ole normaalset artiklit. On erinevaid fb-poste, quorat, mumsneti ja redditit ja mõned artiklid, mis mulle üldse ei meeldi.
Need räägivad, kuidas limerence ei ole armastus (love), on dopamiininälg, ja kuidas sellest üle saada. Bla-bla, looming, tervisesport, kohtumised sõpradega, teraapia. 

Esiteks ma ei usu, et minusugusel on võimalik sellest üle saada teisiti, kui lastes ajal mööduda. 
Kestab umbes 2 aastat pärast lahkuminekut. See ei ole igavesti? Tundub küll nii. Isegi nüüd, 46 aastat vanana, 2 aastat on kaugelt kujuteldamatum tulevik, kui ma tajuda suudan.
Olen tasapisi 3 kuulise tuleviku pealt 4 kuu peale liikunud, aga kõik üle selle on ikka adumatult kaugel. "Selleks ajaks võib rohelisest taevast dinosaurusi alla sadada, kõik muutunud olla."
Võimatult kaugel. 6 kuud või 100 aastat või 1000 aastat? Tundub üsna samasugusena. 
ERITI kui ma olen kurb. 
Ehk dopamiininäljas.

 Mul ei olegi teistsugust kurbust ju.

SELLEpärast ma ei tunne end kurvana, kui keegi (lemmikloom, lähedane, armastet kuulsus) sureb. (Kui surema just ei sattu mu limerence'i tekitaja, aga seda pole veel juhtunud.) SELLEpärast  on mul täiesti ükskõik, mida halba tulevikus juhtuda võib - loeb ainult praegu. SELLEpärast ei koti mind üldse, kui mõni tohutu kunstiväärtus kuskil õhku lastakse või teistmoodi ära hävitatakse. 
Dopamiini pole, olen põhjatult kurb.
Dopamiin on - ja mitte miski ei kõiguta mind.

Teiseks ei usu ma karvavõrdki sellesse, et limerence ei ole armastus. 
Olgu, mul ei ole ka tüüpilisi limerence'i naeruväärse poole tunnuseid. Ma ei kipu saatma anuvaid sõnumeid ega tegema piinlikke "olen kõigeks valmis, et su tagasi saaks"-telefonikõnesid. Kui tema poolt ei ole limerence'i, ma ei taha teda tagasi. 
Lihtsalt kannatan. 
(On olnud ka nii, et ei kannata välja.)
Kui mõtlen neile suhetele, mille ise lõpetasin, tuligi mu tahtmine lõpetada selle pealt, et teine pool selgelt ei tundnud minu järgi säärast vajadust kui mina nende.
Limerence puudus.

Mu jaoks ongi vajamine armastus ja armastus ilma selleta mingi ... kergekaaluline prügi. 
Olgu, see käib romantilis-seksuaalse armastuse kohta. tunnistan teistsuguseid ka. Ent minu romantilis-seksuaalne armastus ei ole selline. Minu armastus on enda täielikult üleandmine ja sama vastu ootamine ja kui seda ei ole, on tulemus ... teistsugune. 

"Ma armastan sind nagu väga kallist pereliiget." 

Mis on ka absoluutselt armastus, üldse ei eita. 
Aga see on teistmoodi.
"Armastus on otsus, mille sa teed iga päev uuesti."
Tõsi ka v?

Mitte et limerence ei ole armastus, armastus püha ja väärtuslik tunne, limerence aint dopamiininälg, vaid minu armastus on rohkem armastus kui ilma dopamiinisõltuvuseta variant. See, mis pidevat tööd nõuab.
Minu oma ei nõua mingit tööd. See pole teadlik valik. See on vajadus.
Et lühiajaline? 
Jaanuaris ma veel leidsin korralikke, mitte fb artikleid. Limerence nende andmetel võib kesta nii mõned kuud kui ka kogu eluaja. 
Mul ei ole kunagi ise üle läinud, kui teine pool vähegi kaasa aitab. 
Mitte kordagi. 
Olen "mul on see ilmselt eluaeg peal"-usku. 

Sina ei pea mitte häbenema

Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha. 

Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.

Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.

Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!

Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.

Üks näide omaenda elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.

Tahtsin surra.

Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.

Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin nii seda kui väga mitmeid teisi häbisid nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.

Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona umbes 2 või 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.

Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette hoopis sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"

See aitas.

Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... ni halb tunne. Mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin neid nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25-26-27 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.

Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.

Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul oli NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle loo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.

Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.

Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle. 
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.

Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...

häbi elab iseendast.

Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, täiskasvanumähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.

Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."

Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ei eristanud. 

Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.

Häbi kadus ära.

Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!

Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.

Maha häbi!

Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.

Olla täisvasvanu

Võtaks ka jutuks teema, mis tervelt kahes võrgupäevikus, mida loen, arutletud sai. 
See "millal saadakse täiskasvanuks".
Vbla ikka ei tasu ka. 

Sest sel moel täiskasvanu, et ma enam abi ei saa, ma ei ole siiamaani. Kui ka keegi teine konkreetselt ei aitaks, siis Riigi abile toetun ju üleni. Ka Kulka elab maksude najal, mu töövõimetoetus tuleb maksudest ja see abi, mida saan konkreetsetelt nime ja näoga inimestelt, on ka päris. 
Samas - mis mõttes isegi era- tootmisfirma töötaja millestki muust elab kui teiste rahast? Teiste, kes nende kaupu ostavad? Sealt tulevad palgad ja tooraineks vajalikud summad ja no - ühiskond ei toimiks, kui igaüks oleks vaid enda eest väljas, kui kõik peaksid pidama pisikest põldu oma pere äratoitmiseks, ravima pereliikmeid omaenda oskuste piires ning jutustama muinasjutte, mille ise välja on mõelnud, ilma et oleksid tuttavad üldse mingite muude lugudega kui need, mida omaenda ema rääkis.
Paneme nüüd tähele, et isegi kui nii saaks (ei saaks), ikka oleks vähemalt oma pere sees teisi vaja. 
Inimene on karjaloom.
Täis kasvamisega ei muutu selles midagi. Lihtsalt kari on suurem.

Minu "nüüd on teistmoodi, elumuutus" tuli hoopis siis, kus loobusin üritusest kõike ise suuta, tõdesin, et inimene on karjaloom, meil on vaja üksteist aidata, ja hakkasin abi küsima, kui tarvis. "Abi küsides ma mitte ainult et saan vbla abi, ma aitan ka teist omamoodi. Kas mul on hea olla, kui tunnen end vajalikuna? Jaa! Olen osa sootsiumist, mul on tähendus! Nii et tal võib samamoodi hea olla!"

Täiskasvanu? Misasi see on üldse?

Me keegi ei saa ilma abita hakkama. Mitte. Keegi.
Kas on siis vahet, kas keegi pühib su tagumikku või ei? Kas Stephen Hawkins lakkas olemast täiskasvanu, kui  ALS temas kaugele arenes? Arvan, et ei. 
Täiskasvanu ...

Kõigil ei ole rõõm teistele anda. 
Ma tean faktiliselt.
Ent annavad nemadki. Ühiskonnas ei saa muidu eksisteerida. Ja kas mõni inimene saab teistesse panustamise eest raha või mitte, on minu jaoks täiesti ebaoluline näitaja. 
Raha on ainult raha. Olulisem on ühendus teiste inimestega.