neljapäev, 9. jaanuar 2025

Deadagi taamid

Olen viimasel ajal nii palju nõusid lõhkunud (kohmakus, mitte leegitsev veri), et kuigi mul oli neid omateada varuga, hakkas nappus tunda andma. 
Tegelikult oli ka kogunenud ka terve kilekotitäis pojale väikeks jäänud rõivaid ja jalatseid.
Kaks head põhjust külastada kauplust "Sõbralt sõbrale".
Sain esikukappi ruumi, uusi taldrikuid ja ühe suure puuviljakausi pluss ostsin rõivatüki, mis oli lihtsalt liiga lahe, et poodi jätta. 
Mul on nüüd must, liibuv, kapuutsi ja laienevate varrukate ning laia punakuldse ornamentpaelaga kaunistatud õhukesest sametise pinnaga materjalist kleit, mis tõstab esile kõik mu voldid ja kumerused - aga mu meelest mitte ebameeldivalt, vaid kuidagi hirmus lahedalt. Umbes "jah, mul on väljakumerduv kõht ja puusadel sangad, kas pole imeliselt seksikas nii selgelt kehaline olla?"
Olen rahul. 
Kuigi hoobilt ei tule pähe, kus ja millal seda kanda. 

Kui pea ei valutaks, oleks päris kõik hästi. 
Isegi peavaluga koos on üsna hästi ikkagi. 
Ilmselgelt pole valu väga hull (veel) ja ehk hirmsaks ei lähegi, nüüd, kus koju jõudsin ja sumatriptaani kohe sisse sõin. 
Kuigi selle taseme valu on juba väga kindlalt kasvav ilma migreenirohuta. 
Ja tegelikult ... tegelikult on mul nagunii vaja duši all käia ja migreenirohi alla, dušš peale aitab päris sageli peavalu vastu. 
Nii et vabandan, ma ei kirjuta seda postitust veel valmis, vaid lähen sooja vee alla. 

***

Ma tegin kõike, mis oskasin, kaasa arvatud teise migreenitableti võtmine ja magamine, ja ikka valutab. 
Ei kirjuta praegu edasi, liiga halb.

***

Viimaks on parem.
Mitte päris hea, aga noh: kui ma jääksin oma tegevustega ootama, et päris hea oleks, ma ei saaks eriti palju tehtud.
Ei, ma ei lähe ka magama, kuigi homme peab üsna vara ärkama. 
Lähen kassil hambakivi eemaldama. Algul oli see plaanis oktoobris, kuid oktoobris oli mul raamatukogutuur ja raamatuesitlus, sain teada asju, mis mind politseiga rääkima sundisid, ja siis jäi Totoro haigeks ning kõik plaanid lükati ebamäärasesse tulevikku.
Nt kassi hambakivieemaldus jaanuari.

... oi, täiesti teine teema! Sain lausa rõõmsaks praegu =D 
Tsiteerin jüri Kallast, sõnasõnaliselt: "Triinu Meres, mine arsti juurde, arst aitab. Ja kui ei aita, siis rongid veel käivad."
Kümme minutit hiljem kustutas ta selle kommentaari ära (veel pool tundi hiljem ka mitmed teised, naaatukene vähem ekstreemsed), kuid ma sain adreka üles ja meele rõõmsaks. 
Vastikule inimesele on NII TORE mitte meeldida!
Ainus, mille üle ma ikka imestan: miks mõned mu meelest täiega toredad inimesed teda ja ta naist lembivad? Nagu ... neid ei häiri, et ta nii tige on, kui miski ei meeldi v?
Aga noh ... pole minu tsirkus, pole minu ahvid.
Lihtsalt kuna ta mulle avalikult sedasi ütles, leian, et on väga ok seda mälestada ja jagada =) 

Nüüd on adrekas nii üleval, et peavalu läks kohe üle.
Emake maa, kui tore on! 
Eriti kuna see kõik toimus kena inimese ajajoonel, kes mind kaitsma tuli ja seega sain ka tunde sisse: mitte ainult mulle ei tundu Jürka käitumine jabur, vaid teistele samuti. 
Meeldivatele ajuga inimestele nt. 

pühapäev, 5. jaanuar 2025

Mõistus ja tunded vol palju

Eelmise postituse tuules juhtus mitu asja.
Esiteks tuli mitu (ok, kaks) inimest minuga arutama hulluse küsimust ja mõlemad olid seisukohal, et TEGELIKULT ma ju ei ole hull, hullus on mingi patoloogiline nähe, ma olen lihtsalt veits omamoodi. 
Ma seletasin mõlemale pikalt-laialt, kuidas suur lust on olla hull, aga seda lusti tunneb ainult hull ehk phmt enda hulluks tituleerimine tähendab mulle tegelikult, et ma ei tunne enam, et ma peaks mingi (ükskõik millise) grupiga ühisosa otsima, kuhugi kuuluma, olema ühtekad. Öelda endale, et ma olen hull, on sama, mis näha korraga, et ma olen vaba. 
Mitte valesti. Vaba. 
Ei pea kellegi heakskiitu ära teenima. 
Nad ei saa aru? No ma olengi hull! (Mitte valesti, imelik, halb, valesti, halb, valesti, sobimatu, valesti.) Hull.
Vaba.

Teiseks meenus mulle, kuidas mitte väga ammu kommenteeris notsu siin infoga teismeliste ajust ja reaktsioonidest ning edastas teadusliku uuringu sisu, mille järeldus ütles, et teismelised ei ole kuidagi vähemmõistuslikud kui täiskasvanud, nad lihtsalt tunnevad vähem.
Ma panin selle kahtluse alla. Arvasin, et vbla on asi hoopis selles, et kui tunded kogu aeg möllavad, on raske sealt ühte konkreetset teravat välja noppida ja aru saada, mida see ütleb. 
Aga pärast seda "eiei, sa ei ole hull" ja ammu tõdetud tõsiasja, et mu MÕISTUSEGA on kõik korras, tuli korraga meelde, kui hirmus ja raske vahetult Pärast Rongi elada oli.
HIRMUS.

Ma pidin kõike mõistusega tegema. Mingit automaatsust ei olnud. Mitte et lähen palatist sööklasse, vaid nii, uks. Et uks lahti läheks, tuleb link alla vajutada ja survet avaldada. Nii, uks on lahti. Lähen sellest läbi. Ukse sulgemiseks tuleb uuesti survet avaldada ja linki vajutada. Koridoris on vaip talla all 0.0002 oletatavat ühikut pehmem kui palati sile põrand. Kerge ei-tea-mille lõhn, veidi magusjas. Võibolla tuleb õdede toast. Nii. Pöörame end koridoris köögi suunas. Vaip. Valgus on ühtlane, on päev, lisaks öistele lampidele põlevad ka laelambid. Nüüd tuleb kõndida (kõndimise juures iga sammu eraldi otsusega tegemine läks õnneks kolme-nelja kuuga üle, kolmandal Haapsalu Neuroloogilises Keskuses viibimisel oli sellega juba üsna kombes.) Toidulõhn; mitte enam magus, vaid päris korraliku toidu lõhn. Nii, nurk, siit tuleb pöörata. Nüüd on kohe sööklauks, uuesti pööramine.
Huhh, ja nüüd tuleb alles keeruline osa. Söök kätte saada ja ära süüa. 
OEH.

Kui tähelepanu ja teadlikkus hajus, ma põrkasin vastu piitu või seinu. Mitu korda ei teadnud enam, kus ma olen (mitte sööklasse minnes, vaid pikematel retkedel nt keldrikorrusele suitsuruumi või kojulubatuna mööda Nõmmet liikudes), aga kuna mu teadlikud valikud olid mu sinna kohta toonud, läksin edasi, eeldades, et jalge all on mingi loogiline koht ja varsti tunnen ümbruse ära ja saan edasisi otsuseid teha.
Mitte mõnel kuul, nii oli AASTAID.
Kraani avamine oli esmalt endale teadvustamine, et mul on vett vaja, selle saab kraanist, kraani nuppu tuleb keerata, ja siis selle kõige teadlik iga liigutust läbi mõtlev tegemine.
Aeglaselt läks paremaks. Tekkis mingi automaatsus liigutamisel. Ma suutsin sõlmi siduda, mõtlemata "hoian nöörirõngast avali, nüüd painutan selle teise nöörijupi alla ja tõmban moodustunud silmusest läbi", ma sain taas kätte käte pesemise ja/või kreemitamise tunde, ma ei pidanud enam iga survet ja libistust endal eraldi teha käskima. 
Aga see ei käinud kiiresti ega olnud täielik.
Ma siiamaani ei saa parema käega kloppida. Mitte et käsi ei liiguks, kui ma talle ütlen, et nii, liigu alla, nii, nüüd üles tagasi. Aga sellel kiirusel ei ole võimalik kloppida. Välja tuleb ainult segamine.
Mu käekiri on väga naljakas - nagu oleksin 80+ vana umbes.
Hammaste pesu on peaaegu juba mehaaniline ... eh, kuulge, mida ma õieti rääkima hakkasin? 

Sellest, et kõike mõistusega kontrollida on kohutavalt raske ja lihtsalt ei jaksa. Ja mida ma tegelt ei tee mõistusega? 
Ok, mõned asjad on - armastusepuhang, mis tuleb beebide peale ja mõnikord (enamasti menstruatsioonitsüklit järgivad) ihapalangud. Aga märgata, et ma ei ole söönud või et peaks pissile minema või et tahaks suitsu, on juba sellised asjad, et vahel keha tuletab meelde, vahel mitte.
Praktiliselt kogu kehakeel on teadlikult õpitud. Nüüdseks üsna sisseharjunud, aga mitte täiesti automaatne. 
Ma teen, mida ma pean.
Ma teen, kui mu mõistus ütleb, et see on õige asi. 
Et ma armastan umbes kõiki inimesi? Nojah, sest nende mu 13 mittearmastatu mittesallimine on teadlik otsus olnud ja kui ma seda teinud ei ole, läheb nagu mõistus ütleb - ja mõistus ütleb, et iga inimene on õrn ja valu on kohutav ja ma ei taha, et KEEGI peaks seda taluma. KEEGI!
Ma elan peaaegu ainult mõistuse abil ja just see teebki mu hulluks. 
Ühiskonda vaevu sobivaks. 
Väga väga imelikuks. 


Muidu: ma leidsin selle Jonathan Strage'i ja Mr Norrelli sarja juutuubist ja see on tõesti väga väga hea - peaaegu täpselt nagu raamat. Ainult naatukene normaalsem. 

laupäev, 4. jaanuar 2025

Kas ma olengi hull?

Suhteliselt uimastav aasta algus on olnud. 
Kuidas ma tuigun ja kui nõrk mu koordinatsioon on, kuidas kõrvus kumiseb ja kuidas mu sõrmed vahel nõusid pestes taldrikut hoida ei suuda, ütleb, et ma ei puhkagi kunagi välja - ja samas ei ole mul halb olla. 
Lihtsalt - kummaline.
Lihtsalt - raskevõitu. 
Miski ei tundu reaalne. Teen asju, sest muidu on pärast halvem, kuid ega mingit tunnet või tahet seal taga ole. Peamiselt on raske pea, raske mõelda, raske teha ja siis ma leian, end lumisest pargist poolel teel loomakliinikusse kassile uut pakki kassitoitu ostma ja olen: "Oot, kuidas ma end nii kaugele suutsin vedada? Noh, hästi tehtud, naine. Edasi on juba tühiasi!"

Olen sel aastal juba kaks korda kooki teinud. Manhattani juustukooki kusjuures elus esimest korda. Mõlemal korral mitte isust ja innust, vaid lihtsalt: "No ma alustan, ilmselt inerts veab lõpuni ka."
Vedaski. 
Päris sõin. Päris söödavad koogid mõlemad. Aga tahate teada, KUI kurnatud ja umbes ma olen? Ma ei jaksanud kooki isegi lõigata. Rebisin käega mingi tüki välja, panin taldrikusse ja sõin.
Nagu kass, otse peaga taldrikust. Sest keerukamad operatsioonid on liiga keerukad. 

Ma üldse ei teadnud, et Jonathan Strange'ist
ja hr Norrellist on sari tehtud.
Väidetavalt hea sari, kusjuures.

Loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli" kolmandat osa, seda kohta, kus Strange hull on. 
Ausalt öelda ei ole ma end kunagi hulluks pidanud. Vaimuhaigeks jaa. S.t. emotsioonid ei ole adekvaatsed ja kui läheb kellegi käitumise tõlgendamiseks, ma kipun seda tõlgendama enda jaoks halvana. 
(Ja aasta või paari pärast, kui olen end enne mõistlikuks manitsenud, avastan nii mõnelgi korral, et tegelt oli mul õigus ja X, Y või Z TÕESTI ei armastanud ega armasta mind.)

Aga samas fakte ja tõelust näen ju sama hästi kui mõni nutikas teine ja tegelt pareminigi. Mul on paljudes küsimustes väga vahe pilk.Teen asjad valmis ja ei jookse alasti tänavail, petan oma välise normaalsusega ära enamiku inimesi ja olen väsinud sellest, et isegi "vaimse tervise spetsialistid" aru ei saa, KUI persses ma omadega olen isegi headel aegadel.
(Nagu praegu.)
Aga Strange'i hullusest lugedes hakkan mõtlema, et vbla ikka olengi päriselt hull. 
Jaa-jaa, ilukirjandus, aga see ongi ju ilukirjanduse olemus ja põhjus olemas olla - annab mõtteid. 
Paneb mõtlema.
Hull Jonathan Strange ei näe vähem - ta näeb rohkem. Selleks ta üldse hullusega eksperimenteerima hakkaski. Et rohkem näha. 
Ja noh - ei saa salata, et antidepressantidega tuimestamata kujul ma NÄEN rohkem, tunnen rohkem, minu maailm on rohkemate kihtidega kui enamikul teistel. Hirmus, valus ja kohutav osa on see, et teised ei näe - mitte see, et mina näen, vaid see, et teised ei näe ja ootavad mind käituvat nagu poolpime. 
Käituvad ise nagu poolpimedad.
Ei saa millestki aru ja siis olen MINA süüdi, kui ei mõista, mismoodi nad nii pimedad on.

Kui mul on valus, ma saan antidepressantide vajalikkusest aru. Valu on kohutav. Ma sööksin igal hommikul ka lusikatäie sitta, kui mul muidu oleks valus ja sitaga maitsestatud elus ei oleks. Aga kui ei ole valus, kui on lihtsalt - intensiivne, nii intensiivne nagu praegu, ma tegelt ei saa aru, miks ma peaksin normaalne olema. 
Et vältida võimalust, et hakkab valus?
Oh, kallikesed, mina ei karda ju. 
Olen kartmise ja eemalehoidmise signaalid endas nii maha tampinud, et enam ei tunne neid. Ei tee asju, et vältida võibolla-valus-hakkamist. Ei saa aru, et ohutunne üldse mingi asi on.

Ehk ... mulle meeldibki olla hull? 
Hm. 
Vbla see ongi tegelt nautimist väärt seisund?

teisipäev, 31. detsember 2024

Praegu on lihtsalt praegu, aga praegu tundub nii

Ma võtsin küsimused suht suvakalt: guugeldasin "aasta kokkuvõte blogi" ja sain Lizzy blogi, mida ma elus pole varem lugenud ja mille olemasolust ma ka ei teadnud, aga küsimused olid olemas. 

Mida sa tegid aastal 2024, mida sa polnud varem teinud?

No ... lasin koeral emaka välja lõigata. Käisin kirjanike raamatukogutuuril. Ööbisin kirjandusürituse raames hotellis. Sõin soolasiiga. Anusin raamatuarvustusi ja saatsin nende saamiseks raamatuid. Maksin Netflixi eest. Võtsin lisdexamfetamiini. Mu hemoglobiin oli alla 100. Ostsin riivi. Tegin Komeedi kommidega šokolaadiküpsiseid. Ostsin vahvlimasina. Käisin Oisus. Panin õunakoogile martsipani. Sain autismidiagnoosi. Tõstsin ja langetasin lauaplaati seisulaual. 

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Enamikust pidasin. 
Ilmselt teen mingid plaanid, aga ma lubadusteks neid ei nimeta enam.

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Vist ei?

Kas keegi su lähedastest suri?

Vist ei?

Mida sa sooviksid omada aastal 2025, mis puudus aastal 2024?

Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema? 

Mis riike külastasid?

Eestis ikka veits rändasin. 
VEITS.

Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Pole olemas. 
Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Võimatu öelda. 
Nagu tõesti. Mis krdi küsimus? Mu koer on elus? Kumbki raamat? Mõni hea arvustus "Devolutsioonile"? Lisdexamfetamiini mõnudega tutvumine? Et vahepeal oli mõnus olla? Et mõned raamatud, mida lugesin, haarasid endasse? Et pojale maitsevad Komeediga šokolaadiküpsised? Et Rents mõtleb must nüüd paremini? 
Ma ei tea.

Mis oli su suurim läbikukkumine?

See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et K ei armasta mind.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Muidugi. Lisaks tavalistele jamadele lõigati mu sapipõis välja ja sain viimaks autismidiagnoosi. Mis ei ole jama, vaid pigem võiks saavutuste alla käia, mis siis, et ma ise selle heaks sel aastal midagi ei teinud. 

Möödunud aasta parim ost.

Vahvlimasin ilmselt.

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Ohh ... Luigi Mangione, kui see ikka oli tema, kes ravikindlustuse CEO tappis. 

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Netanyahu ja co. Ja nende, kes Luigi Mangione terroristiks tembeldasid. 

Kuhu läks enamik su raha?

Toit. 

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Jeebus. 
Eks vist see, et Müürileht pani "Devo" oma suvelugemishoroskoopi? Tähendab, positiivseid asju oli palju, aga sellist täiesti ootamatut positiivsust suht nappis ja see tegi küll olemise õhuliseks ja lennukaks. 
Mõned hetked olid veel, aga need ei kandnud lõpuni välja. 
Aa, siiski: et kulka esimesel katsel "Omasid ei jäeta mahale" kogu taotletud summa eraldas ja et Eva oli kohe valmis mu jutukogu avaldama. Kaanepilt Omadele. URRAMist näha, kuidas meie ja minu raamatuid aina laenutatakse.  

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

Pole. Ma olen hakanud nii vähe muusikat kuulama, et endal ka veider.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Vist. Ma tegelikult ei saa aru, kuidas selliseid asju terve aasta kohta küsida saab, aga 2023 oli ikka erisitt. 

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Puhanud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Pingutanud, sest "kohe saab puhata, veidi veel".

Kas sa armusid aastal 2024?

Ei.

Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Pole. 

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

Parim raamat, mida lugesid?

Pratchett, "Rahvas". 

Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Et Leonard Coheni vanad lood oleks nii palju paremad, kui nad oleks teistmoodi seadetes ja keegi võiks nad võtta ja kaunilt kaverdada. Uhke autorilauluna oleks nad niiiiiiiiiii palju paremad kui 80-te kill-koll-mürts-kidrasoolo-variantidena. 

Mida sa tahtsid ja said? 

2 raamatut ilmus. Vahvlimasina. See Müürilehe artikkel tuli ka päris vägev. 

Mis oli selle aasta parim film?

Ma olen näinud täpselt 0,9 uut filmi. Düüni 2 osa, mille lõpu ma vaatamata jätsin, sest ei tahtnud mingit koolitüdrukudraamat "ta abiellub teisega?!" näha. 

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

44. 
Ma ei mäleta. 
Oot, blogist vaadates vbla meenub midagi. 
Selgus: koristasin menstruaalverd, mis voodit uputas, ja mängisin Disco Elysiumi. 

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Andke mulle keha, mis ei reageeriks vaimu raskustele nii teravalt, ja mul oleks oluliselt kergem. 
Aga see ei ole vist võimalik.

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ah?!

Kes oli parim uus tutvus?

See nunnu kreeklane larbikärajatelt? Või ka Eve Estconilt. Kreeklane oli ilus mees ja hea seltskond, aga Eve on lisaks Estconil tore olemisele ka hiljem sotsmeedias tore olnud.

Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Ma ei kipu eriti õppust võtma. Aga no nagu ikka: ära tee liiga palju, sa ei võida sellest. Võta vabalt. 
Ja inimesed ei käitu sinuga (minuga) lähtuvalt sellest, kes sina oled (mina olen) - nad käituvad, nagu nemad on.