Ohhhh!!!

Tegelt oli "Sõnaränd" tore üritus. 
Ja enne seda oli hea sõpra näha ja täitsa lõpp, 2 aastat pole õieti isegi netis rääkinud, aga täiega kodune ja mõnus oli temaga. Päev enne seda raamatut esitleda oli ka tore. Mulle ikka meeldib esineda, olla natuke aega tähtis ja inimesed kuulavad, mis mul öelda on. 
Ja nüüd ma olen täiesti surnud. See koormus oli täiesti arulage. Ma ei saanud päeval magada viiel päeval seitsmest.  Eilse ja üleeilsega läks terve sumatriptaani karp lugematutest retseptivabadest valuvaigistitest rääkimata, üks migreenitablett on veel alles ... ja kurat, digidocis ei kirjutatud mulle uut retsepti, sest "esineb sumatriptaani liigtarvitamine, mis võib ka peavalusid põhjustada."
Ma tahaks tappa. 
Olgu, vähemalt peksta. 
Kellel sellest parem on, kui ma piinlen? Kes saab õnnelikumaks? Miks see hea on?
Jah, ma kirjutasin kohe perearstile, tema ehk pikendab, aga seal läheb alati kaks-kolm päeva ja ma kahtlen, kas seni ilma läbi saan. 

Uskumatu. Jaa, ma kirjutasin sinna ka üsna põhjalikult, et miks ma neilt tellin ja et see karbi kahe päevaga tarbimine EI ole normaalne - ja nad lihtsalt leiavad, et liiga palju tarvitab, las parem piinleb. 
Raisk. 
RAISK!
Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!

... ja homme lähen politseijaoskonda ja oi, milline üllatus, kui mul sellepärast pea valutama hakkab. 
Ei, tapmine on teema. Peksmisest on vähe. 
Üldse, võiks olla mingi meetod, kuidas migreenid välja ravida saab. Mitte et leevendad sümptome, vaid päriselt saadki migreenivabaks sellega. 
S.t. mingi meetod peale giljotiini vmt.

Jah, muidugi pani see situatsioon mu pea valutama, miks sa üldse küsid? Emotsionaalne pinge on kindel viis. 
MIKS nad teeavad nii?!?!?!

Räbal tunne

Ma teadsin ette, et oktoobri esimene pool tuleb raske. 
Et ta tuli veel raskem, on lihtsalt elu. Asjad juhtuvad. Neid ei saa ette näha. 
Aga kui ma olen ära söönud neljakordse annuse sumatriptaani, joonud, joonud kohvi, söönud, käinud duši all, mätsinud lauba kokku vietnami salviga, jalutanud koera võtnud ibukat, võtnud paratsetamooli, mänginud kaks tundi civi ja IKKA valutab, on ikka päris juba mõelda, et noh, homme asjad kokku ja raamatukogutuurile. 

Lähen. Sest raha on vaja ning selle eest makstakse veidi + saab 10% kuulsust vbla jälle juurde. Aga kui kaua ma sellest oktoobri algusest taastun, ei tea. Seda enam, et kui vähegi suudan, teen järgmisel nädalal ka üht asja, mis on vajalik, et inimene olla, 
Aint kui ma olen surnud inimene pärast, ei tasu vist ära. 

Pettunult pean ka tõdema, et keegi ei päästa mind minu enda käest. Keegi ei ütle, et kule, sa tapad ennast täiega, ära tee! Ära mine! Jaa, sa lubasid ja kõik plaanid on tehtud, aga see pole nii suurt kannatamist ja valu väärt!
Ainus, kes mulle ütleb, et kle, võta vabalt, olen ma ise. Ja mina piirdun vabaltvõtmisega ses osas, et molutan hommikul enne väljaminekut pikemalt, jään hiljaks ja ostan võtmeringist kohvi ja pirukat, sest peab sööma, muidu ma ei suuda. Mitte ei jäta tegemata-minemata-rääkimata. 
Ma olen nii vapper.
Ma olen nii loll. 
Ma olen nii usaldusväärne.
Aint mitte enda jaoks. 

Valu tasapisi kahanemine lasi seda kõike kirjutada. Kui parem hakkab, mul on energiat. Aga nüüd hakkab jälle halvem. 
Nii et paus.

***

Magama ei jäänud, aga valu on pisem, nii et jätkan.
"Elu" ehk juhtus üks asi ja see pani mõtlema paljudele teistele asjadele ja püha kurat. 
Püha kurat. 

Mõtlen inimeste peale, keda tundsin ja pidasin isegi sõpradeks vahepeal, ja imestan endamisi. 
Kuidas ma ei näinud?
Kuidas ma uskusin pigem head kui oma silmi ja kõrvu?
Samas, ma kipun nii kõigiga tegema: mu eelarvamus on positiivne ja ma hakkan uskuma, et halvasti on, alles kui seda halba on väga mitu korda rõhukalt tehtud ja ma ei saa enam ignoreerida. 
Lissalt KUI kaua ma uskumast keeldusin ... ja samas ja samas ja samas: massiivselt ja mastaapselt halbu asju ongi raskem uskuda. Pisikesi halbusi on palju kiirem ja lihtsam, aga kui kerge oleks sul omaks võtta, et su tädi on tegelt sarimõrvar? Ikka ignoreerid tunnismärke. See suur vereplekk esikus võib olla ninaverejooksust ja koristamata. Et tema kvartalis alailma inimesi kaob, paneb ainult ta turvalisuse pärast muretsema. Et tal relv on? Nojah, eks ta on siuke relvahuviline.
Lihtsalt ei tule selle peale, et päriselt sinu enda tädi. Jah, ta on natuke veider, aga veider olemine pole ometi kuritegu.

Kuni saad aru, et ta päriselt on inimesi tapnud. Ja siis on kõik tunded korraga. Uskumatus, viha, meeleheide, et oled sellist inimest toredaks hinnanud. Soov mitte kunagi sellest mõelda. Talle mõelda. Tahaks ainult unustada, et ta olemas on. 
Ja alles kümne aasta pärast jõuab ajju, et jestas. Politseisse oleks pidanud minema!
Aga no nüüd on ta ära kolinud ja te pole aastaid sõnagi vahetanud ja enam ju ei tasu. Mis sellest kellelgi kasu oleks? Küllap ta elab nüüd rahulikult, enam kellelegi kurja ei tee, mis ma kisun vanu asju lahti ...

Päriselt samaväärne analoogia minu elus olnud inimesega ei ole. 
Aga ega palju ei puudu ka. 
Ja ma mõtlen ja ma mõtlen ja ma mõtlen. Kõige uskumatum on mitte see, et tema tegi, ta ise polnud mulle vähemalt sõber. Aga teised tema ümber tegelt teadsid. Ja ma olin nende teiste väga hea sõber. 
+ seal olid lapsed. Palju lapsi, kes kõik eri moodi kõverdi kasvasid ja kannatasid ja kannatavad ikka veel, kuigi ammu täiskasvanud. 
... ja ma ikka ei tea, mida nüüd tegema peaks. Kas ma peaks midagi tegema? Aga mida? Nende jaoks, keda ma tunnen, on ammu hilja. Aga vbla ma saaks päästa neid, keda ma ei tunnegi? Aga kuidas? Mul ei ole kaebust, mida esitada. Mul ei ole muud kui hirmus paha tunne. 
KUIDAS ma niimoodi ...

Kas ma oleksin tegelt pidanud päästma, aitama, uskuma, reageerima, olema (veel) mõistvam ... ei, tegelt isegi mitte seda. Ma juba tegin parima, mida suutsin. Aga lihtsalt KUI ma oleksin varem taibanud ja siis, kui taipasin, kohe reageerinud, mu südametunnistus oleks puhtam. 
Olgu, mis möödas, see möödas. 
Seda ei muuda.
Aga kas ma peaksin nüüd midagi tegema? 
Päriselt küsin. 

Vghuijfyuiöh.yt

Võiksin midagi kirjutada.
Küllap mul isegi on. Muljeid ja veel muljeid ja mõtteid ja asju. 
Aga mu pea valutab, sest nii palju kogemusi ja tegelt ei taha midagi läbi seedida ja tükkideks kirjutada, niigi on raske. 
Pühapäeval unustasin süüa ja juua. Kui olin kaks migreenitabletipoolikut alla neelanud (rongivetsu mittejoodava veega, sest ma unustasin lisaks joomisele ka vett kojusõiduks kaasa osta) ja valu üldse ei leevenenud, leidsin kotist õuna. 
Tundus ahvatlev. Hammustasin. Ossa püha püss, mul on toitu vaja!
Seda, et jooki oli mitte natuke vaja, vaid väga vaja, taipasin, kui olin poest mineraalvee ostnud, mõtlesin, et võtan mõned lonksud ja läks pool pooleteiseliitrisest pudelist. 

Täna ja eelmisel ööl migreenitabletid aitasid. Aga kahjuks ajutiselt. Sest kui mul on aju umbes, infotropid, lausa infokamakad ja miski ei liigu ega sulandu, sest LIIGA PALJU, mul hakkab alati pea valutama. 
Ma teadsin ette, et nii juhtub, ka.
Mis mind muidugi ei pidurdanud.
Et peale üritust ma mitu päeva vaevlen ja valutan? Aga üritus ise on ju põnev ja tore! Ikka lähen!

Edasi muutuvad asjaolud pealegi hullemaks. Pole ka üritused ise hirmus toredad vbla, lihtsalt vaja teha, väga vaja teha, mõni on vajalik, et raha teenida, mõni, et rohkem kirjanik olla ja mõni, et inimene olla. 

Nädalavahetusel üks esineja ja kaasalööja oli kreeka poiss (kui ma veel armuksin, oleksin natuke armunud, nii ilus, tore, lahe ja aus) ja tema rääkis korduvalt ja korduvalt, kuidas Kreekas see või too üldse ei tööta, sest Kreeka inimesed ei ole eriti teistega arvestavad ja sa (larpikorraldaja) ei taha neid enamikus asjades ka sundida. 
"At least we almost have rid of rape-jokes on larps!"
Mispeale ma plaksutasin, sest see ON hea asi ja ma õudustundega meenutan aega kuskil 2010, kui ma kutsusin oma isa larpile NPC-ks (necessary player character või non-player-character, phmt tegelane, kes on kohal, et mängijatele mäng põnevaks teha), ta mängis karu ja otsustas karuna kaks haldjat ära vägistada. 
Ok, me tollal ei teadnud ja ei osanud. Agas tõsi on ka, et ma ei instrueerinud teda eriti, ootasin, et mu isa iseenesest saab aru, mida ma korraldan ja üritan saavutada, ja ei otsusta karuna vägistada.
Oh, nii tore ja mängurikastav moment ...

Aga meie lammaste manu naastes: kui ta ütles igast asjade kohta, et kreeklastega see ei toimiks, ma vaatasin end tema silmadega ja tuvastasin, et ma olen üle mõistuse hell ja hoolikas teistega. Igal pool. Kogu aeg. Kui rongis tulid sisse ühed matkajad, kes oma hiigelsuurte kottide sedasi paigutamisega, et teistele ette ei jääks, hädas olid, ma muutsin asukohta ja tõstsin oma (palju pisema) koti mujale. Kui võõras naine hakkas kempsu minema ja tuli oli roheline, ma ütlesin, et minu meelest on seal keegi sees - oli ka, üks üsna jokkis kodanik. Kui kreeka poiss polnud oma asju kuskile paigutanud ja ma käisin öösel kempsus, tema ikka veel lobises ja oli seltskondlik, läksin ühtlasi tema juurde, do have a bed? Ja kui selgus, et oletatavasti kuskil on, ta pole uurinud, ja minu toas oli ju vaba voodi, ütlesin seda talle ja et mind ei sega, et ta mees on, ärgu tema ka end veidralt tundku. Rääkida inglise keeles, kui seltskonnas on eesti keele mitteoskaja, on ju enesestmõistetav? Ei? No mina igatahes rääkisin inglise keeles ja refereerisin lühidalt eestikeelsete vestluste sisu. Ka siis, kui meid oli 12 eestlast vs üks kreeklane. 
Ma ei paku alati istet, kui ma ise väsinud ja valune olen, ma ei hoidu liha söömast, kui ka seltskonnas on taimetoitlased või veganid, ja ma ikka veel lasen oma pesumasinal öösel töötada, sest keegi pole kaevanud ja nii on odavam. 
Aga ma ikkagi tunnen end kõigi emana, üleüldise hoolitseva ühikuna, kes vaatab, et keegi end pahasti ei tunneks. 
Ja olen siiamaani solvunud selle peale, et MINA olen isekas?! Thefakk?!?! Kes peseb enne mängu kempsu oksest puhtaks, seda teistele korraldajatele mainimatagi, sest mängijatel peab olema puhas kemps ja mis teistele rääkimine asja kellegi jaoks paremaks teeks? Kes koristab pärast pool mänguruumi ära, isegi kui ta pole korraldaja? Peseb külas nõusid, kui tundub, et pererahval on sellega raskusi ja kraanikauss täis? Viib vahel sõpradele isetehtud söödavaid kingitusi ukse taha, kui koht teele ette jääb? 
Ma faking loen spetsiaalselt teiste autorite raamatuid, kellega raamatukogutuurile lähen! Ei, see ei ole kohustus, ma lihtsalt ... teen, mis ma tahaksin, et teised mulle teeksid. 
Aga jah, ma olen ainult inimene. Ei suuda kõike. Ei suuda maailma märgatavalt paremaks teha ja vahel pean enda eest ka hoolitsema. 
Üritan end sel nädalal võimalikult välja puhata, sest reedel läheb karmiks - ja mul sellest toredast nädalavahest pea veel valutab. 

Maitea, lihtsalt öine sõnade väljavalg

Arst ei tundunud just ülearu täpsusest hoolivat - ei mingeid analüüse, lihtsalt kuulas kopsu, midagi ei leidnud, kuulis, kuidas ma köhin, ja kirjutas mulle laia toimega antibiootikumi.
Aga tal oli nõnda tehes õigus. Kaks tabletti võtnuna oli mul juba nii palju parem olla, et imestan, kuidas ma enne aru ei saanud, kui halb mul oli. Palavikku veel veidi on, aga emake maa, kui palju parem olla! Lähen poodi ja jooksurutt saabub jalgadesse. Ei pea end sundima jooksma, vaid sunnin end kõndima, sest veel pole vist kasulik lippama asuda. 
Pea valutab palju vähem. Natuke valutab, aga selle saab retseptivabade valuvaigistitega maha. 

Pärast und ei ole enam tunnet, et miski paremaks ei lähe, tuleb tõusta, vaid pikutada on mõnus. Ja et Algernonis ei oldud mu tööst lummatud? Igatahes öeldi hästi. 
Asi seegi.
Ma olen järjest enam omaks võtnud, et ma ei ole ulmekirjanik. Ma kirjutan raamatuid, ulme on seal lihtsalt seepärast, et mulle meeldib. 

Mitte seepärast, et ma spetsiaalselt ulmelisi asju tahaksin teha, vaid seepärast, et ma ei takista neil asjadel tulemast, kui nad tahavad tulla.

Aga üldiselt ... üldiselt on nii, et mul on ikka väga hästi läinud. 
Ei, ei iroonitse. 
Jah, neid, kellel on paremini, on lademes. Aga neid, kellel on halvemini, kusjuures nad EI ole ise halvad, lollid ja koledad inimesed, kelle peale on piinlik vaadatagi, on ka. 
Sees on nii valus, et ... ja siis mõtlen, mis veel temal või temal või temal on ja väga hirmus hakkab. 
Mul on nii hästi läinud. Mida ma üldse kaeban? 

Muide, väga lõdvalt selle teemaga seotud: mul on nii hea meel, et Klari olemas on ja kommenteerib. 
On keegi, kes on täiega imelik ja samas endaga rahul. Mõjub rahustavana - ei pea kogu aeg normaalsuse poole jooksma, saab teistmoodi samuti. Valu ei ole pärisosa, mida vahepeal vältida õnnestub, vaid ikkagi traumade tagajärg. 
Valu.
Kusjuures kui ma üritasin leida tabavat pilti sellest, mis on valu, kui valus valu on, ma leidsin ainult hunniku inspireerivaid tsitaate selle kohta, kuidas suur valu loob suure ilu või kuidas "ma" loodan alati, kord saabub ka helge aeg, ja mida krdit, internet? Nagu ... sa ei pea mind kogu aeg julgustama ja innustama, vahel oleks tore ka mõistetud olla, tead? Sa võid lõpetada mu õpetamise valu analüüsimise ja sellega leppima hakkamise osas - ma ei taha. 

parim, mis leidsin