Arda tähtede all

Ma unustasin selle jälle ära. 
Elu tuletas meelde. 

Minu korraldamine alati: kui mäng käib, on kõik pekkis. Liha on liiga soolane ja keegi ei viitsi seda grillida. Osad kalapakid olid ka liiga soolased. Keegi ei söönud mandleid ja pähkleid. Noormängijad (vanuses 13). kes olid päkapikud, korjasid kõik pärlid rannalt kokku, enne kui pimedaks läks, ja hiljem pakkusid neid kaubaks. Meie muusik oli silmnähtavalt (ja eriti kõrvkuuldavalt) autist ja kui ta muusikat ei mänginud, rääkis pea vahetpidamata juttu, mida sai mängusiseseks pidada väga suurte mööndustega (ta oli oma väitel küberpunk Thingol nt). Ei no absoluutselt ei tuld välja! Liiv läks igale poole, kaasa arvatud toidu sisse. Ma väitsin, et teen meelsasti süüa ja siis ei suutnud liha grillida, nii et see jäi tooreks. Liiga soolane toores liha!
Kui mõni mängija mängis väga hästi, oli heas kostüümis ning selgelt nii maailmast piisavalt teadlik kui intelligentne, polnud mitte rõõm, vaid kahju, et ta panustab mu sitta mängu nii kaunilt ...

Öösel oli külm ja kõva ja pea valutas (eilse ja tänase peale kulus 5 migreenitabletti, mis on kindlasti üleannus) ja suve ainukesed kaks sääske leidsid mu üles ja üks lendas ringi magamiskoti sees. Kemps oli kohutavalt kaugel ja kaks õnnetut inimest magasid telgita lõkke ääres, neil on kindlasti nii halb. Minu süü, kuigi tegelt oli suures ilutelgis kõvasti ruumi ka. Aga ma ei kutsunud neid sinna isiklikult!

Ja siis oli hommik. Pea veel tuikas, aga mitte väga hullusti. Läksin telgist välja ja kõik olid rõõmsad ja sõbralikud, muusik tegi lõkkel kohvi.
Krt, inimesed laulsid öösel lõkke ümber. Ma laulsin Durini laulu (mis tollesse aega üldse ei sobinud, ütlesin, et unes nägin ja ärgates olid sõnad meeles) ja oli innustav vestlus teisega, et tema oli KA seda unes näinud. Ja hm, mida võiks küll tähendada "Moria"? Kõlab halvasti, eks?
Toimus huvitatud ja innukas jutuajamine haldjasepa ja päkapike vahel, teemaks kaelaehte valmistamiseks kasutatud tehnoloogia. 
Inimestele maitses nii lembas kui koogid. Ja suvikõrvits ja salat. Ilm oli soe ja kuni teise vihmahooni läks täiesti hästi kõik!

Siuke kergendus. Korraga on kõik hea

Panime laagri kokku, vedasime autosse, kohalejäänud mängijad aitasid pakke tassida. Isegi äärmiselt teenistusvalmis autistist muusik õnnestus teise autosse saata (et Totorol natukenegi ruumi oleks! Tal oli kohale minnes ikka väga halb) ja sõitsime kaaskorraldajaga koos mängu laulikusse valitud laule lauldes tagasi. Nüüdseks olen duši all käinud, kohvi ja kooki söönud ja ... 

Kuulge. 

Ei, see mängukorraldamine on ikka täitsa tore ju =)

Habisedes edasi

Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!

Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll. 
Nii hull valu ka ei old kui migreenil. 
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka. 
Peas on väga kiiresti kasvav valu.

Tablett sees, vaatab edasi.

August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.

Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

60%

Võtsin end kokku ära.
Täna puhkan terve päeva!
Ehk olin hästi täiskasvanulik ja tegutsesin oivaliselt. 
Hommikul oli sitt olla. Mitte midagi toredat ei tundunud tulevat. Üritasin välja mõelda mingi toreda asja. Ükskõik mille, mis täna saabub.
Halb oli mõelda kõige peale. Seda ja toda ja siis veel seda ja siis veel toda ja peabpeabpeab.
Kogu päev tundus jube. Hommikusöögiks PEAB ära sööma selle 50% alega ostetud panna cotta ja ja ... KÕIK oli kohustuste rida!

Siis, teinud kindlaks, et mul on ängistus tuleva osas, kirjutasin kaaskorraldajale, et võtan päeva vabaks. Mitte et sellest tegelt midagi muutuks. Mitte et peaks teada andma, ega ta mu boss pole.  

Aga teadaandmine aitas hirmsasti. Enda ametlik vabastamine tänase päeva tööst.
Nii hea oli olla. 
Nii kuramuse hea, et imesin tolmuimejaga väga põhjalikult tolmu, käisin duši all, poes, tegin putru (poeg oli öösel panna cotta ära söönud, jee!), koristasin vannituba, vahetasin linu, panin pesu pesema, värvisin keemiliselt kulme --- aga vist ei suuda end ujuma minema sundida. Kui teleportida saaks, kohe läheksin. Ent teekond jõe äärde on "peab" ja ei. 
Ei tule ära.

Igatahes olen juba teinud rohkem asju, kui päevas ette nähtud. Ainult kirjutamata on veel 136 sõna, ent see on natuke ja lõbus ka, nii et see ei loe.

Kell on pool neli. 
Muidugi, halb asi on see, et olen tuhinas "ma ei pea seda tegema!" nii palju teinud, et väsinud ja jõuetu ja midagi rohkem teha ei tahagi. 
Ujuma ka teleportida ei õnnestunud.
Arvan, on aeg keskenduda selle, kui tubli ja kasulik ja enda eest hoolitsev oli see päev vaimselt vabaks võtta. 
Ja pesu välja viia. 
Mhmh.

See on see "puhatud päev". Päev, kus ei tee midagi seepärast, et peab, vaid ainult seepärast, et tahan. 

Tegelikult ma tahan muidugi ka neid peab-asju teha. Kuid seal on tulem nii kaugel, et ei motiveeri positiivselt. Ainult negatiivselt: kui ma seda ja seda ja seda ja seda ja seda ja seda ei tee, miks ma seda mängu siis üldse teen?! Ma ju ikka perfektset!

Huvitav, et igal muul alal kui Tolkien ma suudan tõdeda, et tehtud on igatipidi tähtsam kui täiuslik. Aga Tolkieniga on nii, et ma ei hakka tegemagi, kui pole enam-vähem kindel, et täiuslik välja tuleb. Mitte mingit 60%, 98% minimaalselt. 

Et ma põlen niimoodi kiiresti ja kindlalt läbi?
Oi, milline uudis!
Kes oleks küll seda arvanud?!
Ja ikka ma mõtlen: oh, see nii väike asi, saab tehtud küll. 

Muidugi, ega ma 60% ka kirjuta. Tegelikult. Minu lapsed, ma annan neile endast kõik ometi!
Ja ...
Olgu. Teatud pilguga vaadates ei tee ma midagi peale kodu korrashoiu 60% peal. 
Kuigi kui ma teen süüa sageli 50% allahinnatud toodetest, äkki see aitab üldist söögitegemisel käigus olevat % alla tuua? 
Ega ma 100% sinna nagunii ka pane. Mingi 80 üldiselt. 
Näiteks ei koori ma kartuleid koorest puhtaks, vaid umbes 80%. Pesin mulla maha, võtsin enamiku koort ka, sobib. Läheb nii ahju- kui potirooga.
Ja kolme eseme kaupa nõudepesu on ülihea idee olnud. 

Õigupoolest kirjutan ju ka siiski ainult 200 sõna päevas endalt nõudes. Et lõpptulemus peab saama nii hea, kui suudan, ei muuda, et ma ei pane iga päev endast kõike sisse. 
Kuulge, tegelikult on päris hästi.

Aga siiski. Mu sees on isik, kes tahab teha maksimumi, ja kui ma teda jõuga kinni ei hoia, ta lõhub mu ära.