Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad. 

Veidike poolakte

Läks päris kaua, aga ma sain endast poolpaljaid pilte jõe veeres. Kuna eelmisel korral olin koeraga, tegin sel korral ka Totoro seltsis. 

Nagu ma fb-s juba kirjutasin: sinikaid pole, juuksed on pikemad ja punasemad, ma ise rammusam ja vanem - aga ma tunnen, et on vaja. Mitte ainult et ma tahan endast siukseid pilte tulevikus vaatamiseks, aga ma tahan neid avalikult näidata. 

Seal pole professionaalset fotograafi ega poosiasjatundmist taga. On jõhker meik - kuna ma tean, et fotod armastavad meiki, ei hoidnud tagasi, ja tundsin end läbi linna jõe äärde minnes nagu porgand tordis. Aga piltidel on kena.

Ja ma olen viimasel ajal alla võtnud. Pole kaalu juurde juhtunud, et teada, kui palju just, aga põlv ehmatas mu ära - kõik oli hästi, kõik oli hästi, kõik oli hästi --- ja siis räntsatasin tooli ja SIUKE valu, et karjusin.
Olgu, seepärast eelkõige, et ehmatas. Kunagi pole old ja siis niimoodi?!

Valu muidugi taandus umbes kahe minutiga tuikeks, aga sestsaati ei kadunud. Enam ei saanud pikemat aega kui umbes tund kõverdatud jalgadega istuda. Tartu vahet rongiga sõites pidin osa aega seisma ja püsti raamatut lugema. Treppidest käia muutus ebamugavaks - ainult jalg-juurde meetodil oli hea.
Tagatipuks valu vaheldus! Kolis vasakust põlvest paremasse! Iu, kui mõlemas korraga oleks ...
Guugeldasin. 
Koormus. Ülekaal ilmselt.
Jaa, kui ma jooksen täis poekottidega on hullem!
Tõsi, mul hakkas ebamugav ka küünarliigestel. Pidin enne und käed sirgeks saama, muidu ei jäänud magama. Ja ei olnud ka nii, et nt joostes jalad rohkem valutaksid. 
Ok, ma olen teinud päkajooksu ka sel aastal ainult, see peakski põlvedele leebem olema, Aga siiski. Kõik sümptomid ei klappinud.

Aga pohh. Võtan alla ja glükosamiini ja ehk aitab.
On aidanud ka. 
Põlved ei valuta mitu nädalat juba. Veidi ebamugav on, kui pikalt istuda, ent mitte valus.  
Riided lähevad jälle ilusti selga, mitte ponnistusega. 
Aluspüksid (mida oli vaja tellida terve kuhi, sest siis pold saatekulusid), mille tellisin, kui juba olin alla võtnud, veits nagu preemiaks suisa, jäävad üha laiemaks. Eriti ei saa enam alla võtta, sest mul on nii palju ilusaid uusi aluspükse, mis muidu muutuvad kasututeks ju! 

Ja noh. Poolpaljad pildid tundusid sellel taustal hästi kohased. Ma olen nii kaunis. Ma pean ju seda näitama ometi! Lopsakus on ilus! 
Mu enda meelest vähemalt =)

Pildid tegi K ja enamik on mustvalged, sest ta unustas mustvalge filtri peale, kuni me lõpetamas olime ja ta hakkas vaatama, et kuidas pildid jäid. 
Muidu värvid olid väga ilusad, valgus õhtune ja mu punane pea rohelisel taustal hästi sobituvalt kontrastne. Aga me ei hakanud veel hästi palju rohkem pilte tegema, et hurmavaid värvilisi kaadreid saaks. Mustvalges on ka omamoodi ilu, onjo =)

Vana arm ei roosteta

Ma ei ole ikka päääris palju aastaid jalkat vaadanud.
Kunagi ma olin visa ja kindel vaataja. Kui sul juba on lemmikud (s.t. kui MUL juba on lemmikud), on põnev vaadata, kuidas neil läheb, kui tükkideks nad end pingutavad, millised emotsioonid nendes mängivad.
Kuna hakkasin vaatama koduste kõrvalt, sain lapsena juba mõnedki nimed ja näod selgeks. Mul olid lemmikud ja mulle pakkus huvi neid mängimas näha. Kui nemad lõpetasid, oli mul juba uuest generatsioonist uusi lemmikuid tekkinud ja ooh, ma oli jalka suurturniirde pidev ja kirglik jälgija. 

Kui kõik, KÕIK  elus oli absoluutselt persses (loe: Poeglapse isa jättis mu maha), ma ootasin Poeglast ja Tütarlaps oli neljane, mul ei olnud üldse raha, elasime Tütarlapse issi juures pooleldi tema kulul (ma ei saanud ema juures elada, sest ema juures elas ka mu vanaema ja ma läksin tollele kätega kallale, kui ta ütles, et Tütarlaps peaks häbenema, sest vanaemale jäid tema täheklotsid köögis ette), ma käisin väikese Tütarlapsega õhtuti Tallinna vanalinna pubides (peamiselt vist St Patrickus? või milleski seal kõrval) jalgpalli vaatamas.

Sest see oli ainus hea asi, mille ma suutsin oma kohutavas elus välja mõelda ja Tütarlapse isal ei olnud telekaühendust. Ma pidin jalkat nägema.
Tellisin Tütarlapsele mahla ja frititud kartulikoored ja vaatasin, sellal kui laps mu kõrval pikal polsterdatud pingil magama jäi. 

Prantsusmaa kaotas finaali. Mul on meeles, kuidas kogu pubi rõõmustas, ja mina üksinda kurvastasin, kuid ometi oli see tore tunne. Sest korraks kurvastasin ma millegi muu pärast kui selle, kui kohutav on elada ja miks ma olen. Sain endast väljaspoole ahastada.

Seejärel lontsisime Tütarlapsega pimedas öös ta issi korterisse tagasi.

Emotsioonid, emotsioonid olid need, mis mind jalgpalli juures köitsid. 
Aga viimati vaatasin vist ... eee ... 2016 äkki? Finaali. Pr-maa ja Portugal, Euroopa meistrikad. Kas vaatasin? Mul ei ole sellest mängust erilisi mälestusi. Mäletan, et olin rahul, et Portugal viimaks võitis (kuigi prantsuse keele klassi õpilasena olin muidu pidevalt Pr-maa poolt), aga kas ma seda mängu üldse vaatasin ...?

Mbappé
Sama naeratus
Sama naer. Sama silmavaade.
Sama näokuju. 

Viimane mäng (enne eilset s.t.) millest mul emotsioon jäi, oli hoopis 3. koha mäng 2014 MM-il, kus Holland lõi Brasiiliale kolm värvat. 
See oli küll nii tore, et värvis kollaseks päeva isegi sel jubedal 2014. aasta suvel.
Ma siiralt ei salli Brasiliia koondist. Ikka veel.
Vana vaen ei roosteta. 
Nad lõid kogu aeg nii palju väravaid ja samas ükski nende staaridest ei tundnud toreda inimesena, vastupidi. Üks ilgem kui teine. 
Ja siis said nad Hollandilt sisse 3 VÄRAVAT ja ise ei löönud ÜHTEGI ja oo, oo, oo.

Nojah. 
Seekord ma ka ei arvanud, et vaatan - ma ei tunne enam ühtegi mängijat, mul ei ole mingit tausta, mis ma ikka ... ja siis keegi ütles, et ta tahab näha, mis Norra teeb. Erling Haaland on siuke mutant!
Guugeldasin. 
Plaks. Olin jälle jalkafänn. Kusjuures ta ei ole isegi nägus. Ta on lihtsalt ... mutant. Aga ma juba avastasin, et Mbappé on väga sama nägu ja olekut kui mu tädipoeg enne kasvuspurti ja mulle meeldis väga Senegali väravavaht ja...

Olen  enda üle konkreetselt imestunud =)

Tädipoeg nooruses

Aga noh - nõelumisele mõjub väga hästi =) Seelik on valmis, nüüd õmblen siidist pidžaamapükstele uut kummikanalit - jee ma viskan minema SIIDIST ilusad pidžaamapüksid seepärast, et nende kumm on lootusetult välja veninud + nõmedad hiinlased otsustasid, et pole siin kummivahetamist, ostku uued, ja õmblesid kummi kummikanali KÜLGE. Lõikasin kanali maha ja nüüd õmblen uut. 
Kuulge, see on siid. Ehtne siid. Muidugi on seda väärt.

Täna mängivad esimesena Portugal ja Kongo. 
Vaatame seda asja ... Pool kanalit oleks veel õmmelda =)

Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!