Nii tegus, et endal hirmus.
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju.
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna.
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha.
Pesin.
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin.
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.
Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud.
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane.
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.
***
... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine.
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda.
Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu.
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust.
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)
Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab.
***
Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)
Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks?
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.
Mõtlemine on ka keeruline värk.
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid.
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega.
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid.
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks.
Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema.
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei ta ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.
Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles.
Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi.
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA.
Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?
Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi.
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.
Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.
Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks.
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad.
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla."
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.
Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.
Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale.
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega.
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju.
Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen.
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.
Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool.
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool".
On, aga mitte lademes.
Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on.
Lõpetuseks panen pildi loomadest.
Sest nad on väga nunnud.
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes.
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud.
 |
| K pilt |
