pühapäev, 19. oktoober 2025

Päev nagu terve nädal

Käisin burleski vaatamas. 

See on ikka veel nii tore kogemus. Kuidas võetakse riidest lahti ja mängitakse palja ihuga, sama hooga lugusid jutustades ja naerdes. Kuidas iga keha on kaunis, kui seda niimoodi koheldakse. Ja kuidas tarkus ja olutunnetus on atraktiivsuse juures tegelikult tähtsamad.
Seekord tuli lisanauding imelisest koogist. Kooke müüs naine, kes oli need ise kodus valmis küpsetanud ja minu meelest ainult veidi kallimalt kui materjalide hind. Ma võtsin kohvikreemiga kooki, mis oli nii pagana hea, et hiljem võtsin teise tüki veel.
Lisaks oli seal kemps ilma veeta. Ühes soojas tumepunaste seintega ruumis kemmerlingi (oranžid) väliputkad ja teisaldatav, jalaga pumbatav kätepesukraan. Ent seal ruumis oli ks suur kaunis raamis peegel ja pehme diivan ning kabiinides LILLED. Päris elus kanarbik!
Nii kaunis =)

Keegi on Keila Kultuurikeerist luues korralikult vaeva näinud. Pehmeid diivaneid ja tugitoole oli ka saalis. Mõned näiteks kolmestes komplektides, mõned täiesti erinevad, ilmselt kasutatuna kokku ostetud. 

Veetsin hulga aega (uksed avati 19, etendus algas peale 20 ja me olime igaks juhuks kohe alguseks kohal) omaette tantsides. Üks naine filmis mind ja tundsin end kauni ja elusana.
Üldiselt arvangi, et olen kõige ilusam tantsides. Aga keegi teine pole seda usku kinnitanud, nii et tont teab.
Nüüd lihased valutavad. Kusjuuures ma ei tantsinud end väsinuks ega midagi (kuigi tõsi on, et adrenaliin kandis mind oma laineharjal ja ma väsinuks väga hullu koormuse tagajärjel ainult), aga no enamasti ma ei liiguta neid kohti sellisel viisil. Valu on nüüd turjas, seljas, õlailhastes, tagumiku välisküljel, puusades (ma isegi ei teadnud, et puusades lihased on), veits ka kõhul ja reitel seestpoolt. 
Oh, ja sõrmedes. 
Minna üritusele, kus elatakse kaasa - ja ma elasin eriti valjult ja energiliselt, sest kujutan väga hästi ette, KUI jube oleks end rahva ees muusika saatel humooritsedes riidest lahti võtta ja kedagi ei huvita piisavalt, et huilata või käsi kokku lüüa - alles kokkukasvavate sõrmeluudega, ei ole väga kaval idee. Esiteks ei õnnestu plaksutamisel erilist valjust saavutada ja teiseks on valus. Nii et mõne aja päras hakkasin plaksutama päkki vastu põrandat lüües ja terve käega toolikäetoele laksates. 
Mis te arvate, kumb käsi täna hullemini valutab? 
Mhmh, terve käsi. Kõik lihased selles. Sõrmed, kämbla omad, isegi ranne. 
Kuigi haige käsi on ka valus. Mingid eriti jaburad kohad. Välimiste sõrmede nukid ja nukivahed. Mida kuradit ..?

Oh, ja see kook ...
Seal oli teisi väga ahvatleva välimusega kooke samuti, aga see konkreetne oli nii hea, et ma ei suutnud midagi muud võtta. 
Oleks muu siuke "noh-käib-küll" olnud, see imeline kolme-eurone kook lükkaks ikkagi õhtu plussi. 
Aga mulle meeldis tegelikult kõik alates imearmsast noormehest, kes pileteid müüs, kuni selleni, kuidas pärast esinemist olid daamid (seekord ainult daamid) edevates kleitides laval ja tehti pilte.

Tegime pilte. 
Jäin piltidele. 



Muidu: valmistasin lambaliha. Olen enne ka muidugi lammast  teinud, igasuguseid asju teinud temast (lammas on elusolend, nii et "tema"), aga seekord õnnestus T-kondi steik oivaliselt. 
Minu käes on edevad toiduained üldiselt raisatud, sest ma tulen nendega halvemini toime kui oma tavaliste odavatega, ent seekord tuli välja. 

Marinaad: spl toiduõli
spl laimimahla
kolmveerand spl tumedat suhkrusiirupit
pool teelusikatäit paprikat
pool tl tüümiani (aga siuke suurem pool =P)
pool tl roosat pipart
natuke musta pipart
mina panin paar oksa hakitud värsket rosmariini, aga ilmselt pool tl kuivatatut kõlbab ka
3 küünt hakitud küüslauku
sega kõik kokku (suht purune jääb), mätsi oma 2 (no mul oli 2) tallekese T-konti kokku, lase tund-kaks seista, prae kuumal (ma ei kasuta kunagi pliidi maksimumkuumust ega sellest järgmist, nii et maksimumist kaks nõksu alla) pannil arvestava koguse või sees umbes 12 14 min kummaltki poolt. 
Kui üks pool pannil käinud ja steigid ümber pöörad, raputa peale veidi soola. 
Üldse pole palju vaja. Olin ise ka üllatunud. 
Tulemus on pealt krõbe ja maitseainene, seest roosa, ent mitte verine, pehme ja maitsev. 
Ainult rasvaribake jäi mu närimisvõimetele liiga nätseks. Nätsutasin mõnd aega, siis andsin Totorole. 

Täna - s.t. pühapäeval - olen eilsest väsinud, ei jaksa püstigi seista ja igemed sügelevad. 
Aga pea ei valuta, nii et igatahes wõit.

teisipäev, 14. oktoober 2025

Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähevad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 

Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.

pühapäev, 12. oktoober 2025

Kirjanikutamas

Näe, siin mu pisiõe tehtud pilt meist ka.
Kuule, proua kirjanik, päris hästi läheb!
Ütlen enda poole pöördudes rahulolevalt. 
Esimene tervikkogu arvustus olemas ja see on hea arvustus. S.t. mitte lihtsalt positiivne, vaid see kogu räägib arvustuse autoriga, enamik tähelepanekuid on üpris õiged ja ta isegi ütleb minuga sama asja selle kohta, kuidas "autor katsetab".
Jai! Minust saadakse aru! Ma olen talle mõistetav!

Ja siis esitlesin koos Veiko Belialsiga "Teistmoodi tavalist" avalikult rahva ees Tartu Kirjanduse Majas.
Täitsa palju inimesi oli kohal. Kaugelt rohkem kui "Omasid ei jäeta maha" esitlusel. See võis tulla sellest, et julgen rohkem enesereklaami teha, sest mu üldine usk iseendasse on kordades suurem ja piinlikkus öelda, et kuulge, ma tegin hästi, palllllllllju väiksem. 
Ehk mu panus polnud mitte üks postitus fb-s ja rohkem mitte sõnagi, vaid kolm teksti ja piltidega postitust seal, üks teade siin, üks teema discordis rollimängijate teemafoorumis, ja igasugu inimesi tuli. 
Aga võis tulla ka sellest, et käisin Naiskirjanduse Seminaril, mul on nüüd hulk kultuurseid fb-sõpru juures, nemad laikisid ja jagasid südameid, nende tuttavad nägid ja mõned nondest tulid ka kohale.

Igatahes inimesi oli täitsa palju. Muidugi ulmikud, hulk mulle tundmatuks jäänud inimesi, aga ka mu armas noorem õde ja tema sõps, kes on otsapidi ka minu sõps ja kelle vanem õde on mulle kohe päris sõber, üks mu lemmikrollimängija (ta on nii põnev inimene, et vbla peaksin temast kunagi päris tema loo ka kirjutama. S.t. kus ta peategelase prototüüp oleks), üks häbelik maha vaatav "ma olen ka EKL-liige"-vennike, kes äratas mus suure hoolitsemissoovi, ja üks mu väga vana tuttav umbes aastast 1998 või nii, kes küll poole pealt ära läks, ent näitas mulle ukse peal kaht tõstetud pöialt ja noogutas ägedalt. 
Ilmselt tal oli ajakriitiline asi kuskil mujal. 

Rääkisime Veikoga lugudest.
Kuidas ma neid valisin, kuidas järjestasin, miks ja kuidas uuesti läbi töötasin ("No ma tahtsin, et nad oleks võimalikult head, nii head, kui suudan kirjutada," "Aga miks sa siis kohe ei teinud nii häid, kui oskasid?" "Ma tegingi parima, mida sel hetkel suutsin. Nüüd olen vanem ja targem, näen veidi rohkem"), miks siuke pealkiri, kuidas erinevad lühikesed lood pikkadest, kuidas ma kirjutan raskesti leitavale sihtgrupile, aga väga hästi, olen isepäine kass-kes-kõnnib-omapead ja kuidas see on päriselt raske. Mitte edeval "oh-ma-nii-eriline"-moel "raske", vaid tõesti raske.
Erilise roosa kumava pärilna sain teada, et mu enda lemmiklugu on ka tema lemmik. Kusjuures ma ei osanud hoobilt öelda, milline lugu mu lemmik on, siis ütles tema, et talle vist meeldis "Reeturid" kõige rohkem ja siis sain kohe aru, et jaa. 
Jaa!
"Reeturid" ei ole varem kellegi käest saanud sellist reaktsiooni, nagu mul sees kobrutas teda valmis saades. Olen teda hunnik kordi korda ümber kirjutanud (pisikeste paranduste jaoks lugemised ei tule arvesse, neid on veel rohkem olnud), pakkunud erinevatele paberväljaannetele, veel ümber kirjutanud, mingi variandi netis avaldanud, ümber kirjutanud, ümber kirjutanud, VEEL ümber kirjutanud, tegelastest nii palju fantaasiamänge mänginud, et järjelooga koos saaks vähemalt kaks romaani, aga keegi seni nagu ei ... mõistnud. 
Ja Belials sai aru. See oli tõesti hea tema meelest.  
JESSSSSS!

Nüüd olen väsinud ja vist jäin haigeks ka. 
Aga ma olen ka puhkuse ja rahu ära teeninud. 

teisipäev, 7. oktoober 2025

Hommikune

Aaah, hommikune (kell on 13.23, veel on hommik, aga kisub juba lõuna poole minu ajaarvamisele järgi) ahastus. 
Teate, tegelt on NIIIII tähtis, et esimesed ilmunud arvustused tuleks õigetelt lugejatelt. 
Õige lugeja, mäletatavasti, on see, kellega tekst räägib. Mitte tingimata sama hästi või päris nendel teemadel, kui ma mõtlesin, ent tekitab sisemist dialoogi. 
Ja on lugejad, kellega ei räägi. Halb ei ole, hea ei ole, on ... midagi.
Nüüd ma murelikult vaatan, kuidas teine samasugune inimene on kätte võtnud ja varsti tuleb arvustus ja kardan, et lahja. 
Mina, eks ole, eelistaksin parem jälestavat muttatrampimist kui "oli kahi"

Kolm Loteriis on vähemalt (vähemalt, vabalt võib ka olla, et 8) 4 korda kirjutanud, et "autor katsetab". "Tundub, et autor katsetab." "Autor ikka veel katsetab."
Ei, autor ei katseta. Autor kirjutabki nii. Mitte ei proovi erinevaid asju, vaid läheb sinna suuunda, kuhu veri parajasti kisub, ja paneb alati iga loo alla kõik, mis parasjagu võtta on. Ükski suund pole isegi mõttes kui "edaspidi kirjutan ainult nii". 
IU.
Ma ei kirjuta kunagi ainult nii. 

Ja samas ... kellele ma peaksin lugeda andma? Kes oleks "õige lugeja"? Kittyga on läbi räägitud, ta kunagi jõulude paiku. Aga teistest ma ei teagi kedagi. Sest tegu on väga mitmetoonilise, mitmepalgelise raamatuga, kus on tõesti peaaegu kõike. 
Kelle puhul mõtlen "talle võiks see ja see meeldida" saab kaasa ka "aga SEE talle ei meelde ja vaevalt toogi". Teisele meeldiks mingi viies asi, vastik võib olla seitsmes, aga ei vaimusta tõenäoliselt miski. 
Kurat. 
Olgu. 
See mängib samuti, et mult on viimasel ajal päris palju raamatuid tulnud. 
Lugejad on veits väsinud ka.
Kalmsteniga see juhtus - "Götterdämmerung", millest ta ootas palju, esinduskogu vast, sai omajagu "meh" arvustusi ja mina alustasin esimest lugu, aga see ei kiskunud kaasa, nii et kogu jäi umbes 12. lk pooleli. Ma olin viimasel ajal juba nii palju Kalmstenit lugenud, et ei jaksanud rohkem. Tahtsin teisi asju ka vahele.
Aga peale seda otsustasin, et loen läbi. Sest kõik lood, mida ta seal nimepidi nimetab, meeldisid mulle - olin testlugeja. 
Ja enam ei mäleta neid üldse. Mis tähendab, et saan uuesti nautida. 
See on mu lemmiklugemisviis praegu. Ma tean, et on hea - emotsioon on meeles - aga sisu üldse ei mäleta. Ja siis hakkan lugema ja tuleb "aa, õige, see on see raamat, kus peategelane on kivi!" ja veel edasi jõudes "oot, õige jah, see oli  see hamletivärk"", aga kuni teist korda lõpuni jõuan, pole lõpplahendus meeles. 
Kes aru said, võivad endale pai teha - rääkisin raamatust The Raven Tower

Nojah. 

Rentsi kohta ma ei tea, mis või kui palju talle meeldiks. Tahaksid? Võin saata. 

Veits kardan juba ka. Kui esimesed arvustused on "on kah", ega järgmised inimesed kätte võtagi. "On kah" raamatud on maailmas palju, mis neist ikka lugeda.
Ja isegi kui võetakse (Sashi arvustus "Omasid ei jäeta mahale" on mulle väga armas), tõenäosus, et see veel midagi mõjutab, on väike.

Et sõjaoht on veits maha käinud, on korraga pettumus ja kergendus. Oma elu on praegu liiga huvitav, et välispidiseid muutusi tahta.