Vana arm ei roosteta

Ma ei ole ikka päääris palju aastaid jalkat vaadanud.
Kunagi ma olin visa ja kindel vaataja. Kui sul juba on lemmikud (s.t. kui MUL juba on lemmikud), on põnev vaadata, kuidas neil läheb, kui tükkideks nad end pingutavad, millised emotsioonid nendes mängivad.
Kuna hakkasin vaatama koduste kõrvalt, sain lapsena juba mõnedki nimed ja näod selgeks. Mul olid lemmikud ja mulle pakkus huvi neid mängimas näha. Kui nemad lõpetasid, oli mul juba uuest generatsioonist uusi lemmikuid tekkinud ja ooh, ma oli jalka suurturniirde pidev ja kirglik jälgija. 

Kui kõik, KÕIK  elus oli absoluutselt persses (loe: Poeglapse isa jättis mu maha), ma ootasin Poeglast ja Tütarlaps oli neljane, mul ei olnud üldse raha, elasime Tütarlapse issi juures pooleldi tema kulul (ma ei saanud ema juures elada, sest ema juures elas ka mu vanaema ja ma läksin tollele kätega kallale, kui ta ütles, et Tütarlaps peaks häbenema, sest vanaemale jäid tema täheklotsid köögis ette), ma käisin väikese Tütarlapsega õhtuti Tallinna vanalinna pubides (peamiselt vist St Patrickus? või milleski seal kõrval) jalgpalli vaatamas.

Sest see oli ainus hea asi, mille ma suutsin oma kohutavas elus välja mõelda ja Tütarlapse isal ei olnud telekaühendust. Ma pidin jalkat nägema.
Tellisin Tütarlapsele mahla ja frititud kartulikoored ja vaatasin seda, sellal kui laps mu kõrval pikal polsterdatud pingil magama jäi. 

Prantsusmaa kaotas finaali. Mul on meeles, kuidas kogu pubi rõõmustas, ja mina üksinda kurvastasin, kuid ometi oli see tore tunne. Sest korraks kurvastasin ma millegi muu pärast kui selle, kui kohutav on elada ja miks ma olen. Sain endast väljaspoole ahastada.

Seejärel lontsisime Tütarlapsega pimedas öös ta issi korterisse tagasi.

Emotsioonid, emotsioonid olid need, mis mind jalgpalli juures köitsid. 
Aga viimati vaatasin vist ... eee ... 2016 äkki? Finaali. Pr-maa ja Portugal, Euroopa meistrikad. Kas vaatasin? Mul ei ole sellest mängust erilisi mälestusi. Mäletan, et olin rahul, et Portugal viimaks võitis (kuigi prantsuse keele klassi õpilasena olin muidu pidevalt Pr-maa poolt), aga kas ma seda mängu üldse vaatasin ...?

Viimane mäng (enne eilsest s.t.) millest mul emotsioon jäi, oli hoopis 3. koha mäng 2014 MM-il, kus Holland lõi Brasiiliale kolm värvat. 
See oli küll nii tore, et värvis kollaseks päeva isegi sel jubedal 2014. aasta suvel.
Ma siiralt ei salli Brasiliia koondist. Ikka veel.
Vana vaen ei roosteta. 
Nad lõid kogu aeg nii palju väravaid ja samas ükski nende staaridest ei tundnud toreda inimesena, vastupidi. Üks ilgem kui teine. 
Ja siis said nad Hollandilt sisse 3 VÄRAVAT ja ise ei löönud ÜHTEGI ja oo, oo, oo.

Mbappé
Sama naeratus
Sama naer. Sama silmavaade.
Sama näokuju, silmade, nina ja
suu asetus. 
Ma vaatan, kui minu poeg koju tuleb,
vast teeb ühest paberpildist,
mis mul tädipoja väga-noorusajast on,
digipildi. Näitan sarnasust teilegi.

Nojah. 
Seekord ma ka ei arvanud, et vaatan - ma ei tunne enam ühtegi mängijat, mul ei ole mingit tausta, mis ma ikka ... ja siis keegi ütles, et ta tahab näha, mis Norra teeb. Erling Haaland on siuke mutant!
Guugeldasin. 
Plaks. Olin jälle jalkafänn. Kusjuures ta ei ole isegi nägus. Ta on lihtsalt ... mutant. Aga ma juba avastasin, et Mbappé on väga sama nägu ja olekut kui mu tädipoeg enne kasvuspurti ja mulle meeldis väga Senegali väravavaht ja...

Olen  enda üle konkreetselt imestunud =)
Aga noh - nõelumisele mõjub väga hästi =) Seelik on valmis, nüüd õmblen siidist pidžaamapükstele uut kummikanalit - jee ma viskan minema SIIDIST ilusad pidžaamapüksid seepärast, et nende kumm on lootusetult välja veninud + nõmedad hiinlased otsustasid, et pole siin kummivahetamist, ostku uued, ja õmblesid kummi kummikanali KÜLGE. Lõikasin kanali maha ja nüüd õmblen uut. 
Kuulge, see on siid. Ehtne siid. Muidugi on seda väärt.

Täna mängivad esimesena Portugal ja Kongo. 
Vaatame seda asja ... Pool kanalit oleks veel õmmelda =)

Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!

Igaühele töö?

Vihastasin. 
Kirjutasin teksti. 
Kuhu mujale seda ikka üles panna kui mitte võrgupäevikusse.

Töötukassa viib ellu tööpoliitikat eesmärgiga tagada: 

tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive;

pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine.

Mida see siis tegelikkuses tähendab?

Kui isik on olnud üle aasta töötu, survestab Töötukassa teda vastu võtma ükskõik millist tööd. Ka sellist, kus ei pakuta töölepingut, vaid tööd tuleb teha käsunduslepinguga. Seega ei ole inimesele tagatud miinimumtöötasu, tasu öötöö, ületunnitöö, riigipühal töötamise eest, puudub õigus põhipuhkusele, õppepuhkusele jms. Ravikindlustus kehtib vaid siis, kui töötamise registris on valitud vastav töötamise liik ja igakuiselt makstud sotsiaalmaks miinimummääralt. Töökeskkonna eest vastutab käsundisaaja ise, mitte käsundiandja. Samuti ei ole töö- ja puhkeaja piiranguid.

Ikka peaks Töötukassa ametniku meelest töö vastu võtma, sest siis poleks inimene töötu.

Oletame, et antud isik on osalise töövõimega. Siis on  tervisekindlustus riigi poolt nagunii. Aga kui inimene töötab käsunduslepinguga, ta pole ju „tööle saanud”. See ei ole „töö”, kui tal töölepingut pole. Pole mingi eluvõimeline plaan inimene sedasi „tööle saada”.

ERITI halb on antud plaan, kui inimesel on vaid osaline töövõime. Mingu ta tööle, mis ei paku isegi kõige elementaarsemaid töötajale loodud ellujäämisvahendeid? Ilma puhkuseta, ilma haiguslehele jäämise võimaluseta, ilma puhkepäevadeta, ilma ületunnitöö eest lisatasu saamise võimalusetagi? Mingu tööle, siis neil rist kirjas ja elanikkonna tööhõive tõstetud?

Garanteeritud tervise läbipõletamine, aga haiguslehte ju ei saa. Haige olemine tähendab igasuguse rahasaamisvõimaluse kadumist. Tee töölepinguta, tee ükskõik millist tööd, kuni sured, on Töötukassa hea plaan?

Kui osalise töövõimega inimene ei lähe tööle, lõpetab Töötukassa talle tööalase rehabilitatsiooni pakkumise. Ei mingit psühholoogi või füsioteraapiat, logopeedi ega tegevusteraapiat enam sulle, kui sa ei ole aasta aega tööl käinud. Kusjuures sel juhtumil, mis mind ajendas seda artiklit kirjutama, ei olnud inimene isegi aastat aega töötu olnud, kui talle rehabilitatsioon ära öeldi. 10 kuud ja uuesti kandideerida ei saa, kui vahepeal töötanud pole. Jah, ta eelmise rehabilitatsiooniteenuse määramise ajal töötas parasjagu ja töötas veel kaks kuud, enne kui sellelt töölt lahkus. Uuesti rehabilitatsiooniteenust ei saa, peab taas tööle minema.

Olgu, sellega võiks ju leppida, et rehabilitatsiooni enam ei saa. Pole katastroof, lihtsalt – kuidas ta peaks paremini tööeluks kohanema, kui teenused maha võetakse? Et kui aasta aega pole tööle saanud, ei ole leidnud kohta, mis pakuks võimalust töötada osalise ajaga ja arvestaks piiranguid, mis tema tervis seab, lakkame toetamast, sest lootusetu? Edaspidi olgu tal veel raskem tööle saada, sest tugi langeb ära?

Lihtsalt küsimused. 

Olgu, rehabilitasiooni äralangemine ei ole maailma lõpp.

Ent kui inimene ei ole kivikõva loomuga ellujääja, vaid natuke õrnem ja arglikum, arvab, et ehk teised siis teavad paremini, kuidas hea on, ta laseb end veenda ükskõik millist tööd vastu võtma, sest Töötukassas öeldakse, et peab. 

Niisiis töötab too anonüümseks jääv osalise töövõimega isik nüüüd kohas, kus tal on 9 ja poole ning 12-tunnised vahetused, mille vahel pool tundi lõunapausi ja see pool tundi ei ole tasustatud. Jah, ka 12-tunnise tööpäeva sees on 1x pool tundi tasustamata lõunapausi.

Põhimõtteliselt teeb ta tööd, mis teda tapab, sest Töötukassas survestati teda mida tahes vastu võtma, kuna ta on „nii kaua töötu olnud”.

Miks ta „nii kaua” töötu on olnud ja temani jõuavad ainult väga halvad tööpakkumised? Sest osalise töövõimega isikuna otsib ta osalise ajaga tööd. Maksimaalselt 0.8 kohta. Selliseid kohti eriti ei pakuta ja kui pakutakse, on neil mingi muu väga suur viga. Mitte „ebameeldivad töökaaslased” või „halb asukoht”, vaid osalist tööaega pakkuvate töökohtade valik on väike ja enamasti otsitakse osalise ajaga inimesi tööle, kui täisajaga keegi lihtsalt ei tule neile. 

Aga Töötukassas arvatakse, et kui koormus on vastav sellele, mis kirja panid, pead kõik vastu võtma, kui juba 10 kuud töötu oled olnud? 

Ma tahaksin teada, mis on sellise survestamise taga? Mine tööle, kuitahes halvad on tingimused, on hea – milleks? Mine tööle käsunduslepinguga töölepingu asemel, peamine, et sa Midagi Teeksid, kuitahes halvasti see sulle ka mõjub? Eeldus ongi, et inimene peab tegema tööd, isegi kui ta seejuures oma tervist aktiivselt hävitab, sest see on riigile kasulik?

Kas on? 

Kas tema hilisemad raviarved või täiesti töövõimetuks muutumine on see, mida Töötukassas saavutada tahetakse? Või arvatakse, et kui hobune ei taha liikuda, tuleb teda lihtsalt kõvemini piitsutada? Kui ta ei ole 10 kuud kuskile tööle läinud, ta ilmselt on liiga pirtsakas ja peaks leppima?

Kõnesolev inimene lasi end ära hirmutada ja läks tööle. 

Sest kui poleks läinud sinna, võibolla peaks minema mingisse veel hullemasse kohta. 

Tapab end efektiivselt. 

Sest Töötukassas kästi. 

Tasakaal kuidagi

Eile oli täiesti jabur päev. 
Võttis poolteist migreenitabletti ja ausõna: ma olen väga üllatunud, et nii vähe. 
Olgu,2 grammi parakat läks ka. Aga ikkagi.

Esmalt Stalkeridraama - kui te ei tea, mis draama, las jääb nii. Korraks oli siin nähtaval, siis võtsin maha. Mitte omal algatusel. Teine pool soovitas, et mida ja kust just.
Ma ikka ei saa kohati üldse aru, mis on aktsepteeritav reeglite ümbert käimine ja mis mitte.
Aga no lõpuks sai kõik korda ja migreenitablett ja lill. 
Huhh.
Mängisin civi ja hingasin. Toibusin. Siis käisin koeraga poes ja kirjutasin romaani. Olgu, peaaegu normaalne tunne juba ... 

Ja siis helistas mulle sõber, et tahab mingi võistluse jaoks tulla ja võtta videosse, kuidas ma oma raamatusse allkirja annan. 10 sekundit. 
Ma olin nõus, kuigi aimasin, et ilmselt läheb kokku kauem kui 10 sekundit. Ilmselt 10 minutit. Nõusolek antud.

Hakkasin mõtlema.
Oot.
Minu juures kodus?
Kas siin näeb piisavalt respektaabel välja, et sellest video teha? 
Ausalt öelda, kui helistaja olnuks keegi teine, ma võibolla oleksin arvanud, et ah, võtan tolmuimejaga - koerakarvad igal pool, nagunii olin juba kaks päeva mõelnud, et peaks - ja käib küll. Aga tema on korralik inimene. 
Nii et lisaks tolmu imemisele võtsin ka märja lapiga seda igasugustest kohtadest, mida oli umbes 100. Panin lauanurgal kuhjas olevad nõelumist ootavad riided teiste nõelumist ootavate riiete juurde. Panin kappi mütsikuhja, kust keegi ühtegi mütsi umbes kaks aastat kandnud ei ole. Pesin põrandaid - mitu kuud edasi lükatud, plekid ju on, aga no mis seal ikka - nüüd pesin. Panin arvutitoolile alla rattad, mis ära tulnud ja ilma ratasteta peab hoolega vaatama, mismoodi istuda, et tool kaldu ei vajuks. Kreemitasin sisse ja panin kappi riiuliservale jäetud Poeglapse tossud, mida too enam ei kanna. Kasutasin tolmuimejat ka diivanvoodi puhastamiseks - enamasti seisavad seal peal kott-toolid, millel troonib kass, aga viskasin toolid maha ja tegin voodi puhtaks. Pesin natuke seinu ja kempsupotti. Vannitoapeegli osas mõtlesin, no kuule, ammu juba aitab - aga mul oli hoog sees, nii et puhastasin ka peegli ära. Ja kohvimasina. Ja kassi liivakasti kaane. Krt, kui juba, siis juba, puhastasin ka kassi liivakasti - kuigi eila alles tegin. 
Mõtlesin ka akna keskmise ruudu pesemisele - äärmised olin eelmisel nädalal puhtaks pesnud ja köögiakna üle-eelmisel nädalal, aga sinna panin käe ette. 
Nagunii olin enda hirmsasti üle koormanud!

Siis nad tulid ja ei astunud uksest isegi sisse. Andsin ukse peal autogrammi.
Aga nüüd on mul nii korras elamine, et ise ka imestan.

Öösel veel pool migreenitabletti. 
Need poolteist tabletti on üllatavalt vähe veel. Ma üldiselt ei kanna koormust, ükskõik kas emotsionaalset või ihulist, nii hästi.

Täna sajab vihma.
Ma ei tea, mida teha.
Palav ka ei ole, nii et ujuma ei kisu. 
Kui romaanikirjutamine välja arvata, olen kõik ära teinud. 
Absoluutne hämming.