Vahetus

2 tundi pärast seda, kui palavik viimaks kohutava higikogusega koos minust lahkus (voodi oli konkreetselt niiske umbes ruutmeetri ulatuses) hakkas tulevik Celsiuse järgi umbes 60 kraadi kaunim tunduma. =)
Palavik ja haigus on tõesti koledad asjad - kuni nad mööda saavad.

Aa, aga nüüd on nad mõlemad tabanud Poeglast.
Hästi valitud aeg - mul on vähemalt veidi mahvi sellega tegeleda!

Aike

Kui ma käisin koolis, meeldis mulle väga haige olla.
a) ei pidanud kooli minema
b) kõik hoolitsesid mu eest, tõid mulle süüa, mida iganes ma küsisin, ja lugesid raamatuid ette
c) kui nemad enam ette ei lugenud (sest ma olin Suur), oli mul vähemalt vaba voli ise päev otsa voodis jutukaid lugeda
d) kui oli tõsine haigus, sai pärast rääkida hirmulugusid oma kõrgest palavikust, sellest, kui palju kordi ma oksendasin ja kuidas kiirabi tuli jms
e) keegi ei käskinud mul midagi teha, ei koristada, nõusid pesta ega üldse mitte midagi

Ma ei ole siiamaani päriselt üle saanud tundest, et haigus on nagu boonussuvevaheaeg, midagi toredat ja imelist, vaat et ägedamgi kui sünnipäev (sest sünnipäeval tuli ikkagi kooli minna ja keegi ei garanteeri, et sul õnnestub paigutada sünnipäev nii, et sellele ei lange ei vene keele, käsitöö ega kehalise tundi).
Seda enam äratab nördimust, et haigus on nii täiega vastik tegelikult.

Enam ei lase keegi mul päevad otsa voodis lebada ja jutukaid lugeda. Ei too mulle süüa (vastupidi, mina pean teistele pereliikmetele söögi ikkagi valmis tegema, mis siis, et selle lõhngi juba iiveldama ajab) (kuigi mu ema tõi mulle tegelikult kilekotitäie toitu koos Tütarlapsega, kes oli oma isapoolse vanaema juures), ei ole minuga hell ja hoolitsev ja pole mingit lootust, et keegi mu tube koristaks minu asemel. Ainult segi aetakse =/

Kas mu musta laega must meeleolu on tingitud sellest, et haigus ei möödu Nagu Peaks või on see haigeolemise üks tahke, pole kindel. Aga ma olen täna nutnud kahe pealtkuulda üsna reipa muusikapala peale ja ühe Henno Käo kirjutatud lasteraamatu peale ka kahes erinevas kohas, ja üldse olen ma täis tuubitud tohutut melanhooliat ning enesepõlguse- ja -haletsuse segu. Jäkk.

Eelistan süüdistada palavikku, mitte ennast. =)

Kaks positiivset haiguse üleelamise meetodit siiski:
kui uni ei tule (mul ei tule uni peaaegu ainult siis, kui ma haige olen), peas keerlevad mornid mõtted ja tekk lämmatab, aitab endale meelde tuletamine, et miski maailmas ei parane sellest, et mina ei maga ja mul on paha. Tuleb mõelda kas millestki meeldivast (mina unelen ja fantaseerin) või kui see ei õnnestu, siis võtta ette iidne lõdvestusharjutus teemal: "Mu jalalalabad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked... täiesti soojad ja rasked, ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu sääred on soojad ja rasked..." jne kuni peani välja. Vahele tasub meenutada, kuidas on "hea olla". Üldiselt ma ei jõua vöökohast kõrgemale, aga kui juhtub, et siiski pea ka soojaks ja raskeks saab mõeldud, siis ma ei tee tagasisuunas jahedat ja kerget (sest ma ei taha ju erksana üles tõusta vaid magama jääda), liigun hoopis uuesti sooja ning raskega alt üles.
Teisel ringil pole ma vist kunagi reitest kõrgemale jõudnud.

Teiseks (kui jääd haigeks ajal, mil pole aega haige olla): kui ei jaksa haigena teha tervet rehkendust, tee pool.
Ja leba vahepeal.
Vot.

Lisa päeva lõpus: nüüdseks olen ma silmist vesiseks läinud ka seepärast, et poeglaps mulle kaissu tuli, kuigi ma olen pisikulava, seepärast, et nõudepesuvahend oli köögipõrandale tilkunud, seepärast, et kuskilt pole võimalik osta supikana, kes oleks pärit kuskilt talust ja mitte linnuvabrikus hirmsates piinades virelenud kogu elu, ning üldse ilma mingi põhjuseta kah.
Haige olla on täiega vastik.

Palavikus sonimine üksikvanemluse teemadel

Käisin Tartus, sain leveli (olen juba päris kapp, aga mis sellest kasu on, kui pahad on üldiselt veel kordi kapimad ja lahinguid võita õnnestub isegi deus ex machina abil ainult napilt? Enamasti on targem üldse lahinguid vältida ja pidada meeles, et "mõrv ei ole lahendus" ja"vägivald sünnitab vägivalda," muidu on jälle ühele või mitmele kambast laibakotti tarvis) ja vastasin, et kui panna pesumasinasse ülemäära palju ükskõik kui ökoloogilist pesupehmendajat (masinas on ka kaks vannilina ja need võiks ju olla pehmed nagu reklaamis, ah?) on riided pärast veidralt rasvased ja kogu aeg on tunne, nagu oleksid ise ka pesemata ja must.
Jäkk.
Pesupesija tarkusetera: pesupehmendajat üldse mitte panna on parem kui panna liiga palju.

Jäin haigeks. Olen täitsa haige nüüd.
Jäin morniks.
Mõtlesin, et miks nii raske on (raskused =>vt. eelmist ja üle-eelmist rida, MORN, noh), ja jõudsin järeldusele:
Selleks, et (eriti mitme lapse) üksikvanemana hakkama saada on sul vaja kas keskmisest rohkem aega (ja keskmiselt raha) või keskmisest rohkem raha (ja keskmiselt aega). Kui sul on kaks keskmist, on raske, aga tuleb toime. Kui sul on midagi alla keskmise, oled teel aeglase hullumise poole.
Miks?
Sest kui lapsed pole just tited, on nad raskesti kontrollitavad. Tuleb kogu aeg ette Asju, mis ületavad planeerimisvõimalikkuse.
Kui mu laps kaob koduteel ja on ühtlasi mõne aja eest kaotanud ära oma telefoni, on mul vaja kas teist vanemat, kes tuiskab teda otsima või autot, kütuseraha (nii, et see ei võta nädalaks laualt kõike peale kodutehtud saiakeste, kalasalati ja makaronide) ning aega talle oletatavasse kadumispunkti (milleks on Paldiski jaam) järele minna. Või siis lapsehoidjat (=rahakulutav element), kelle hoolde jätta oma teine laps, kuni ma ise rongiga esimesele järele seiklen. Võtta ette rongiga seiklemine koos pisema lapsega, kui too pole veel ise kooliealine, on samm hulluksminemisele lähemale. Istuda kodus ja oodata 4 tundi, kuni kadunud laps välja ilmub, on ka samm hulluksminemisele lähemale, eriti kui nende 4 tunni sees tuleks tegelikult käia noorema lapsega lauluringis ja siis suurema lapse lapsevanemate koosolekul.
Ma tegin muide viimast, või täpsemalt istusin ma esmalt 2 tundi rongijaama kohvikus ühe ja sama teekruusi ja saiakese taga. Või veel täpsemalt sõi Poeglaps selle aja sees suisa kaks pirukat - ja siis olid mu finantsilised võimalused täielikult ammendatud ja kuna Tütarlaps ei ilmunud nähtavale ka neljandast jaama jõudnud rongist, lonkisin ma Poeglapsega koju ja ootasin seal edasi.
Ja siis ma mõtlesin, kui hea oleks, kui oleks kellelegi moraalse õigusega helistada. Helistada kellelegi sellisele, kes viskaks nurka oma tegemised ja otsiks mu lapse üles või vähemalt ütleks, et kui neiu pole 2 tunni jooksul koju jõudnud, viskab ta nurka oma tegemised ja otsib Tütarlapse üles.
(Kusjuures ega ma tõsiselt ei muretsenudki. Kuskil ajusopis oli sügav usk, et ta jäi rongis magama ja sõitis oma peatusest mööda (ja mul oli õigus), aga siis hakkasin ma muretsema, et ma muretsen liiga vähe, see ei ole normaalne, ja mõtlesin välja 8 erinevat võigast või traagilist (või mõlemat) stsenaariumit (no ilm oli väga külm ja ma olin siis ka natuke haige ja morn ja värki) ja pagan, abi oleks sellestki, kui oleks kellelegi helistada, kes ütleks: "Ah, see on ju puhas jama, mis sa pabistad, ta ilmub varsti välja!"ja "Ei, sa ei muretse liiga vähe, anna tüübile veidi vabadust!")
Lisaks: nädalavahetusel tundsin, kuidas ei jaksa lapsi enam igale poole kaasa tarida. Kulub meeletult energiat ja päris palju raha ka. Peaks ju ometi olema mingi võimalus vanemlust jagada!

Muidugi, ma tean, et vahuline ettekujutus mehest, kes oleks olemas ja toetav ja abiks, on selline filmivärk, mida tegelikus elus väga harva ette tuleb. Üldjuhul küsiks keskmine mees sellise telefonikõne peale kõigepealt, et miks ma pole hankinud lapsele uut telefoni ja miks ma ei tea ühegi tema sõbranna telefoni, kuhu kindluse mõttes helistada, ja mis mõttes mul on jälle raha otsas? Vihastaks mu peale ja isegi kui tooks lapse Paldiskist ära (mida Tütarlapse pärisisa raudselt ei teeks), oleks kolm päeva tige ja ma peaks seda talle kuidagi heaks tegema, sest reegel on, et lapsed on naise omad ja laste probleemid peaks ka seega naised lahendama, sest meestel on enda omadegagi piisavalt tegemist.
Jah, klaar, ilmselgelt, kuna mul on need lapsed nende meestega, on üksikema olla raudselt parem variant. Nood isad on küll meeldivad inimesed, aga elukaaslastena kujutasid endast lisakoormust, mitte kedagi, kes koos minuga pereelu veaks.

Vahel ma mõtlen, et teistsuguseid mehi on ka ju olemas, aga häda on selles, et ma ei ole valmis järgima oma vanaema nõuannet ja meest valides tegelikult oma lastele isa otsima. Mul lihtsalt... ei ole nagu soont selle peale, et otsida isast lapsehoidjat-leivateenijat, kellele raha asemel seksi ja seltskonnaga tasutakse. Mina kipun ikka rohkem otsima endale põlvede nõrgaksvõtjat ja unenägude külastajat ja mõistuse peastviijat ja olgem ausad: kui tõenäoline on, et sellised imelised kvaliteedid kõik ühes mehes kokku juhtuksid?
Mhmh.
Nii et ma võin saada oma nõrgad põlved veel nii mõnelgi korral elus, aga see tähendab ühtlasi, et lapsed on minu omad ja ainult minu omad ja ainult mina vastutan ja vaevlen.

Nooremas põlves, kui maailm osutus mittehaakuvaks minu voolujoonelise ja kaunistatud ettekujutusega temast, sain ma vihaseks ja masendusin ja ängistusin rängalt.
Nüüd ma lihtsalt kehitan õlgu ja lepin olukorraga ja püüan vaadata realistlikult. See on tervisele kasulikum, aga vahel teeb muutus mu kurvaks.
Tunnen ennast nii vanana.
Kõik need asjad, millele loodavad noored tüdrukud, isegi need noored naised, kes on mu eakaaslased, aga teistsuguse elumustri valinud - kõik need on mulle kadunud, kogu see optimistlik helge mõtteviis on mulle kadunud. Mul on nii madalad ootused, et lihtsalt ei avanegi enam võimalust kõrgelt kukkuda. Aga see, mu sõbrad, tähendab ühtlasi, et pilvedel kekslemine on mulle kah kadunud.
Mis on nukker tõdemus, kuigi ilmselt innustatud sellest, et ma olen haige ja morn ja köhin umbes 55 korda tunnis ja mul pole niigi palju häält, et Poeglaps veenvalt magama käsutada.

Sonimine jooksis praegu liiva; mul oli mingi idee, kuhu selle jutuga välja jõuda, aga midagi peale ohkimise ei tulnudki. V-o kustutan selle posti ära, kui terveks saan ja aru pähe tagasi tuleb.

Muide!
Poeglaps tegi täna siukest asja:
seisan mina vannitoas ja tegelen õhtuste tualetitoimingutega, kui kuulen oma poega voodist midagi pobisemas ja seejärel kõvasti röökimas: "Onnu nii?!" Mina (hajameelselt): "Jajah!"
Natukese aja pärast sama asi. "Onju nii, emme?!" Mina (juba pisut tähelepanu pöörates): "Ei tea, ma ei kuule sind!"
Kohe seejärel: pominpomin pomin, "Eks ole ju?!" Mina (pisult ärritatult): "Kallis, ma ei kuule, misasi?" ja kuulatasin väga hoolega.
Ja siis ma kuulsingi. Pominas sisaldusid sõnad: "Siuts-siuts-siuts-siuts, siuts-nam-nam-nam," ning siis kõigest kõrist "Eks ole nii, emme?!"

Krt... kui ta poleks veel liiga väike selliste manipulatsioonide jaoks, arvaksin, et ta testis mind situatsiooni tarvis, kus tema küsib tasakesi luba millegi keelatu jaoks ja siis röögib "Eks ju?" ja mina nõustun pahaaimamatult. Aga ta peaks justkui selleks liiga noor ja süütu veel olema?
Loodetavasti ikka ongi.

Pildi tegi Ema Mees. Kujutab üksikvanemat 2 lapsega sulgemas silmi Tütarlapse 1. koolipäeva ees =)

Kurk valutab nagu puhastaks keegi seda pudeliharjaga.

YardBirds ja unelm korralikust voodist

Mõnikord olen ma mõttetult romantiline. Eriti siis, kui ma olen päev otsa teinud arutult mõttetut tööd, mul on järgmisel päeval töövestlus (mille puhul ma esmakordselt viimase 2 aasta jooksul lakkisin küüsi. Ainult läbipaistva aluslakiga muidugi, aga ikkagi) ja sisimas tunne, et tahaksin-tahaksin-tahaksin midagi soolast või torti või küünarnukkidega trollis trügida!!

Niisiis on mul süda hinge täis 6 korda järjest ning mu juuksed läigivad nagu oleksin ma neid poleerinud (tegelikult maskeerisin) ja te ei kujuta ette, kui väsitav (emotsionaalselt) on juba kolmandat korda tõestada end töö tarvis, mida ma olen 2x arvanud end juba saanud olevat.

Homme lähen vestlusele kolmanda töö asjus - esimene on see, mida ma juba teen ja muudkui oma kõlblikkust tõestan, teine see, mida mulle pakuti ja kolmas siis - see. Homne. Vajadust pole, aga soov küll. Ärevus ajab südant natuke pahaks.
/Läheb sülitab selgest tülgastusest kempsupotti ühe tatiläraka ja asub siis homseks läbipestud viisakaid riideid riidepuule kuivama panema.

Kui ma peaksin juhtumisi mõne töö eest kunagi palka ka saama, ostan endale voodi. Mul on küll uni nagu mõmmibeebil, aga see praegune, kuramus, kägiseb. Ja üks nägus noor mees põrutas tal ühelt poolt kruvid lahti. =(
Ah, vahel olen ma nii väga mõttetult romantiline!
Pilt siit.

Heietab halli (jutu)lõnga

Ma armastan sügist.
Esiteks on see selline elegantne aastaaeg, mis esile tuua, kui keegi tuleb järjekordselt välja vaimuvaese küsimusega lemmikaastaaja kohta.
Teiseks meeldib mulle see küpsemine ja valmimine, õunad ja päikeseloojangute värv - ja muidugi lehtede värvimuutus.
Kolmandaks meeldib mulle olla soojas toas ja juua kuuma teed ja süüa kuumi saiakesi, kui õues valab vihma ja kõik on hall ja saapad lirtsuvad tänaval.

Olgu, see kõik meeldib mulle ühel tingimusel: kui madalrõhkkonnad ei vajuta mu vererõhku ligi maad ja mul ei ole peavalu.
Praegu elan nii, et 800 mg ibuprofeeni päevas võimaldavad mulle normaalsega küllalt sarnase elu. Sarnase, mitte samaväärse. Ei saa kiirelt kummarduda ega tõusta, arvutiga tuleb ettevaatlik ja seal veedetud ajaga kokkuhoidlik olla ning suhkrut ei tohi süüa. Ei saa eriti kehaliselt liikuda, v.a. peale kella 7-t õhtul. Ja iga kõva heli on riskifaktor ja kõik pinged ja mured panevad ajud kõrvadest välja pressima.
Maailmas on inimesi, kelle jaoks valu on pidev ja vältimatu elukaaslane. Vat neile ma ei oskaks küll mingit "maha äng" nõu anda. Minu puhul toob valu alati kaasa ka masenduse ja maailm näib vähemalt 3 kraadi hallim ja halvem kui tavaliselt.

Mulle ei meeldi madalrõhkkonnad. Mulle ei meeldi kiirustamine. Üheskoos meeldivad need asjad mulle veel vähem.

Ja mul ei ole üldse aega. Seoses töödega, mida on mulle juba pakutud, ja töödega, kuhu ma veel kandideerin, paistab majanduslik seis küll kiiresti paranevat, aga ajanduslik seis hakkab muutuma võikalt kitsaks. Mu lapsed hakkavad ilmselt nägema minust eeskätt selga ja kuulma aeg-ajalt röögatust "Koristage tuba ära!"
Ja nad pole isegi teab-mis-suured veel. Päris kurb - aga... aga ma olen proovinud teistmoodi.
Nii, et mul on aega, aga ma elan sotsiaaltoetustest ja oma vanemate armust. On ilmselge, et see viimane eluviis ei too mulle ei minu enda ega ka kellegi teise poolset austust ega head imagot. "Ja millega sina tegeled?" -"Olen ema."
Tekitab kohe tunde, et tegu on põneva inimesega, kas ei? Jah?!
Oh, raske on see üksikvanema elu =P

Pildi tegi keegi, kes varjub netis Raulino nime taha, ja seal peal on Toila sügis.

Julge pealehakkamine on pool võitu

Üle ei-tea-mis aja on mul viimaks taas välja pakkuda suurepärane ja klisheedest kubisev "maha äng" postitus.
Või midagi sinnakanti, sest ma kirjutan seda posti juba mitmendat päeva ja vahele hüppab igasuguseid muid jänkusid.

Niisiis, ma oman kui mitte töökohta, siis vähemalt tööd, mille eest eeldatavasti ka makstakse. (Jee mina! Ma olen hiilgavalt edukas tööotsimisel!)
Hakkan 13. novembril, reedesel päeval, kell 18.00 Pärmivabrikus oma luulekogu esitlema koos nutika noorpoeedi Siim Keraga, kel on ka sel aastal luulekogu välja tulnud. Tema oma on isegi keegi ostnud. (Mitte et ma kurdaksin, ma sain ilmselt töödki tänu oma vingele astumisele kirjandusmaastikule. Aga ikkagi tahaks, et te kõik nüüd kollektiivselt läheksite poodi ja ostaksite ära vähemalt mõned taaskasutatud paberile trükitud eksemplarid. Ah, ja jee meie! ka.)
Mida me esitlusel teeme, ma täpselt veel ei ütle (tea), aga luban, et ei istu matusenäoga kõrgel laval ja ei etle sügavmõtteliselt mingeid itke, vahepeal musta küünalt põrnitsedes.

Ja paari asjaga alustasin veel. Uute alguste puhang.

Pealkirjas ära toodud vanasõna kehtib kenasti, kui lisada sinna juurde, et "Julge pealehakkamine, millele järgneb natukenegi positiivset tagasisidet, on kõva kolmveerand võitu, kuigi muidugi julge pealehakkamine, mille järel sulle suhu kustakse, ei vii sind võidule oluliselt lähemale."
Ja iseküsimus on, mille võidule ja mis on üldse võit, aga see kisub veidi heietavaks juba.
Iva: igauguste asjade suure hurraaga alustamine toob kaasa 2 vaimsele tervisele kasulikku asja.
1) Kui on miskit alustatud, tekib kohe tunne, et haa! küll ma olen vapper - ja see omakorda tekitab üldise hea taustatunde ja rõõmsama meele.
2) Kui asjad on juba alustatud, on üldiselt üsna vajalik nendega jätkata, sest muidu vead alt teisi inimesi, rikud oma mainet jms. Nii et kui on juba alustatud, on sageli kohe olemas ka lisamotivatsioon asja lõpuleviimiseks.
Endale neid kahte tõsiasja teadvustades on hoopis lihtsam kõikvõimalike Tähtsate Asjadega algust teha ja neid ka lõpule viia.

Miinuseid on mõlema asjaolu teadvustamise juures muidugi ka. Paaniline ja närviline inimene võib tõsimeeli punkti nr 2 arvestades otsustada mitte midagi alustada, sest kui ta ei lõpeta, ongi kõik veel halvem, kui enne alustamist.
Niisiis: põhjus nr 2 on tegelikult nükkega. Tegelikult on nii, et isegi kui alustad hästi ja jätkad innuga, aga lihtsalt ei tule välja, ei panda asja ebaõnnestumist kuigivõrd pahaks ja sa korjad plusspunkte ka lihtsalt proovimise eest.
Jama on siis, kui heidad peale alustamist selili, paned käed risti rinnale ja ohkad: "Ei, mina ei kõlba küll kuskile, ma ei suuda ja ma ei taha."
Mis on mulle tuttav hoiak, aga elu on näidanud, et ennasthävitav ja otse öeldes loll. Õhkamine ja kartmine on vahest ehk tõesti inimlikult mõistetavad reaktsioonid pinge all olles, aga lollid on nad sellest hoolimata.
Sest see on seda tüüpi äng, mis viib ainult veel suurema ängini ja lõpuks on maailmasuurune ängistus kohal ja tundub, et väljapääse on täpselt kaks: haigla või surnukirst.

Seda tasub vältida. On olemas inimesi, kelle meelest surnukirst noores eas on suurepärane sihtpunkt.
Napakad. Isegi noores eas polnud ma nii tölp, et pidada surnukirstu ihaldusväärseks sihtpunktiks, isegi kui ma pidasin seda võimalikuks ja millekski, mis kindlasti valikuna kõne alla tuli.
(Mul on muuseas väga hea meel jätkuvalt elus olla.)

Ja sellega ma selle postituse ka lõpetan, ei jaksa enam mõtet ühe rea peal hoida oma viie rauaga tules. Jooksmisest, pahkluust jm peagi.
Kui aega jääb.

Vahepala

Mul sai raha otsa suhtkoht.
Tuli toidutegemisel ette võtta aja- ja töörohkemad, aga materjalivaesemad tooted.
Oh, kui hästi saab süüa teha, kui sul on AEGA - isegi kui sul on raha nagu jänesel jumalaarmu.

Vahepeal nt - kui te mäletate - oli periood, kus piim ei maksnud peaaegu midagi.
Ja mina tahtsin midagi magusat ja head.

Pubert on mulle alati meeldinud, aga kuna ma teen seda pärast lapsepõlve kurbi puudujäämisekogemusi alati umbes kahest liitrist piimast, hakkab selle magus vaht lõpuks üle viskama ja ma mõtlesin: seekord teeks midagi teistmoodi, teeks... teeks hoopis keedukreemi. Ilma munavalgeteta.
Aga klassikalise keedukreemi retsepti otsidest sattusin hoopis selle inglisepärase vaniljekreemi peale, mida nad custardiks kutsuvad. (Tükk aega ajas see nimi mind segadusse, sest sõna "custard" näeb nii sarnane välja sõnaga "mustard" ja ma arvasin, et ka maitse peaks olema sarnane.)
Noh, mul maisitärklist polnud, kuid kartulitärklis oli. 10 muna oli ka olemas, sealt 5 munakollast ära nihverdada polnud probleem. Piim, nagu ma mainisin, ei maksnud peaaegu üldse midagi tookord. Ning kuna ma olen mõnes asjas (eriti just vaniljemaitset puudutavas) snoob ja ei tunnusta vanilliini, oli mul kodus ka ehtsat hakitud vaniljekauna suhkruga (pärit Piprapoest, Santa Maria vaniljesuhkur on häbitult lahja vaniljekontsentratsiooniga).
Niisiis, magustoit, mis pani mind ekstaatiliselt oigama ja ennast imetlema.
Ma panin talle nimeks:

Kustard

umbes liiter piima
pakike kohvikoort
5 suurt munakollast
kuskil 3 suurt spl suhkrut
mingit maitsestamisasja, mis sisaldab ehtsat vaniljet (vaniljekaun, vaniljesuhkur - aga ei mingit vanilliini, see lihtsalt ei kanna välja)
3-4 spl tärklist
näputäis soola
suur lusikatäis võid

Keerata suhkur, sool ja munakollased suures nõus vahule. Lisada tärklis, segada ühtlaseks, lisada koor (kergem on natukehaaval, aga ka kõik korraga välja valades saab hakkama) ja segada uuesti ühtlaseks. Ajada piim koos või ja vaniljeasjaga potis kuumaks. Aeglaselt, sest vanilje tahab seal piima sees seista ka. Valada kuum, ent mitte keev vaniljepiim ülejäänud mögina juurde sinna suurde nõusse, segada ühtlaseks, siis valada kõik potti tagasi, panna tasasele tulele ja SEGADA KRDI KOGU AEG! (Ma tegin seekord selle vea, et jätsin umbes 30 sekundiks segamata kuumenema - ja juba hakkas, raibes, põhja külge klompi kiskuma.)
Sega.
Sega veel.
Ja kui asi on omandanud sellise meeldiva kreemise konsistentsi, võta värk tulelt ära ja maitse ja satu segadusse, kuidas on nii vähese rahaga võimalik midagi nii imeliselt head valmistada.

Ainult ühe ebatäiusega tuleb arvestada - see, mis välja tuleb, on ühe õhtu magustoit. Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti või on asi kartulitärklise kasutamises maisitärklise asemel, aga see raasuke kreemi, mis oli järgmiseks päevaks potipõhja jäänud, oli selle 18 tunni jooksul muutunud vedelaks ja tükiliseks (kuigi maitse oli endiselt hea).
Pilti ma ei lisa, sest isetehtut mul pole ja esimesed 10 lk google pildiotsingut ei näidanud ideaalset kandidaati - kord oli kreem liiga paks, siis liiga kollane, siis olid seal sees mingid jumalast neetud puuviljad või pildil vispel - no ma ei kasutanud visplit, ainult vana ausat puulusikat!

Kolmesõnaga: jälle pilti põle.

Muide, miks vahepala - sest ma veel ei tea, millised mu uudised täpselt on ja mulle ei meeldi kireda enne koitu.

Kahe maailma vaheline haigemaja

Diagnoos: mul on igav.

Selleks avastuseks ma küll valmis polnud.

Alles ma kaebasin, et liiga palju muutusi ühekorraga, api, api jne.

Aga need on tuttavat tüüpi muutused. Lõpuks olen ma oma 29 eluaasta jooksul elanud umbes 17 kohas. Kolimine pole midagi kohutavalt erilist. See on tuttav pinge, adrenaliini voolama ei erguta.

Ja kuigi lapse kooliminek on mastaapne muutus, oli tema lasteaeda minek vähemalt sama mastaapne – ja tookord oli mul pealegi uus laps ka kohe sündimas.

Üldse ei viitsi jälle sama asja samal moel läbi hakata elama.

Igasuguseid asju ei taha enam: ajada armuasju, kui „armu-“ on ainult seksuaalsuhtele viitav eesliide, mitte midagi sisulist.

Sinna juurde peab märkima, et pole mingit põhjust noort nägusat meest mädade kartulitega loopida. Kõigest, mis mulda pannakse, ei peagi midagi kasvama. (Mind pole ka vaja loopida, aitäh!)

Nojah, ja olla eluaeg pannkooke küpsetav kerge kirjanduskalduvusega emme – seda ka ei viitsi.

Igav.

Juba tehtud, juba kogetud.

...see kõik on olnud kord...

/jookseb „andke mulle tööd“, "korraldage minuga koos luulekogu esitlus" ja muude sama tüüpi kirjadega mööda ilma neljas suunas laiali.