Neljapäev, 29. juuli 2010

Tühja eluga inimeste hingetäide

Teema meenus Eesti Päevalehes (panete tähele, ma nüüd tean, et ajakirjandusväljaannete nimede ümber enam jutumärke ei panda! Vaene Nirti!) olnud artikli peale, kuid Elo-Malle mure seos minu jutuga on suhteliselt nõrk.
Põhjendatud probleemi tõstev artikkel on tal sellegipoolest.

Mina tahtsin kuid kaevata mitte madala vaid hoopis kõrge kultuuri peale.
(Ma kaeban naiste peale nüüd! Või noh, tegelikult muidugi mitte.)
(Ääremärkusena olgu öeldud, et tegu on mu oma uitavate mõtetega ning kuna minu otsesed teadmised kultuuriloost on parimal juhul pisut rooste läinud ja suurt hulka ilmselt olulisi teadmisi pole mul kunagi olnudki, ei pretendeeri antud võrgupäevikupost teadusliku artikli ega essee väärtusele vaid on ainult seda, mida ta on - "maha äng"-teemaline võrgupäevikupost.)
Nimelt on mul tasapisi tekkinud täiesti selge seisukoht nö. ajusid nõudva kultuuri suhtes.
Ei saa olla juhus, et kui lustakaid, vaimukaid, säravaid ja helgeid teoseid loetakse kõrgkultuuri sisse kuuluvaks vaid siis, kui nad tõesti on silmapaistvalt head, siis masendavaid, süngeid, ahastustkülvavaid, segaseid, pessimistlikke, hävingulembeseid ja veriseid kultuuriilminguid haaratakse selle mõiste sisse peaaegu automaatselt.
Veel vähem on juhus see, et sihandasi eriti süngeid kultuuriilminguid sageli arvustatakse (positiivselt) selles vaimus, et "ega igapäevapublik ei suudagi seda hinnata, kuid vaimuinimesed näevad asja sügavat sisu".

Kahtlustan muuseas, et jutumärkides lause sisaldab vale eeldust. Igapäevapublik näeb asja sügavat sisu sageli päris hästi, aga neile lihtsalt ei meeldi, et neile haiget tehakse.

Kaua aega tagasi oli inimeste elu raske ja igasugune kunst ja kultuur elas sellest, et ta kas
a) tegi selle elu kuidagi kaunimaks ja lisas sinna killukese ilu ning rõõmu
või
b) ülendas publiku hinge sellega, et näitas - raske on teistelgi, aga sel kõigel on mingi põhjus, mingi mõte
või
c) õpetas, kuidas paremini elada, et asjad enam nii hullud ei oleks.

Aga kuskil 18. sajandi lõpus või sinnakanti muutus teatud ühiskonnaklasside elu nii kergeks, et neil tekkis raskusi oma eluraskuste normi igapäevaelu käigus täitmisega. Kui sul ühtegi muret ei ole, hakkad muretsema tühiste asjade pärast ning ühel hetkel märkad õudusega, et oledki põhjani tühine.

Mispeale kohe tuli appi kultuur ja asus neile tühja kerge eluga inimestele valutegevaid teoseid produtseerima. See oli igati tänuväärt tegevus, sest uimerdavad aadlikud ja puuderdatud koketid said seega tunda peaaegu ehtsaid hingevalusid millegi peale, mis ei pannud neid sama hooga ka iseennast põlgama, ning noppisid ühtlasi oma teadvusse küll pisut vildakaid, aga siiski mingisugust ettekujutust andvaid kilde teistsuguse eluviisiga inimeste olukorrast riigis.
Või mõnes teises riigis.
Lisaks said kunstnikud (haaran siia mõiste alla praegu igasugust sorti loomeinimesed) natuke ivasid hamba alla.

Inimeste elu muutus tasapisi veel kergemaks, aga nad leidsid vaimupeenuse kasvades, et kõiksugu ajakajalised moodsad kunstnikud on tegelikult ka justkui pisut tühised.
Nii hakati välja otsima igasugu vanasti elanud, aga tollal põlu all olnud ängistava loominguga kultuuriheeroseid, kelle teostel oli lisaks masendavusele ette näidata ka ajalooline väärikus. Surnud kunstnikel muidugi sellest moest mingit kasu enam polnud, võtsid ainult elavatelt leiva nina ees, aga eks uute huvitavate asjade avastamine ajaloost ole ka omamoodi väärtus iseenesest. Valu ja selle loomingusse panemine sai ent järjest enam aktsepteeritud.
Et ainult tõeliselt peened inimesed olid nii tühja eluga, et sellist välist valu vajada, muutus valusa kunsti hindamine inimese vaimupeenuse näitajaks.

Ja on seda siiamaani.

Ma ei ole absoluutselt seda meelt, et ainult nalja ja naeru peab saama. Ei, ma hindan hingeülendust väga. Samuti nt. seda, kui keegi on tulnud läbi raskest eluperioodist, selle piinad loomingusse kandis ja ma saan tema kogemuste kaudu enda omi paremini tunnetada.
Aga kui kultuuriilming mitte ei anna mulle järgmisel hommikul jõudu silmi avada vaid tekitab soovi panna silmad kinni ja mitte kunagi enam ärgata - siis ma ei saa seda endale lubadagi, kui mul on mingi aktiivne elu, mida elada!
Kui sul tõesti ei ole kuigi palju tööd, peret (pean silmas lapsi või nt haiget vanaema, kelle eest vastutada ja kelle eest hoolitseda), igapäevast vajadust Balti jaamast läbi käia ega julgust-huvi-hoolivust teha midagi reaalset kodutute koerte (või inimeste) jaoks, lase käia, erguta oma närviretseptoreid kunstilise iiveldustunde ja kunstliku masendusega.
Aga palun, ära arva, et sa oled seepärast kuidagi puhtama hingega, sügavama loomu või kõrgema intelligentsiga.

Ma ei tea ühtegi kiirabiarsti, tuletõrjujat, kriisipsühholoogi või muidu oma igapäevatöös otseste tragöödiatega kokku puutuvat inimest, kes otsiks kultuurist mingeid sinnakantigi viivaid emotsioone, kui nad oma igapäevatöös kogevad.
(Ma muide tunnen rohkem või vähem vähemalt ühte kõigi nimetatud ametite esindajate hulgast.)

Ja sina, kes sa tahaksid tunda end olevat sügava loomu, eriti arenenud hinge ning peene vaimuga, ära lase end kultuuriringkondadel meelitada masendava, ahistava, ahastava loome juurde.
Ela päris elu! Sul on päris hing ja päris vaim ja päris tunded lasevad neil päriselt kasvada.
Elust leiad valu küllaga, aga see on vähemalt aus valu, sellest saad vähemalt midagi õppidagi.

Võõrastest kogemustest õppida on aga nagu vatist majas elada =)
(Nagu üks anonüümne kommentaator mulle siinsamas päevikus kunagi nutikalt ütles.)
Pilt on siit.

19 kommentaari:

  1. Hästi õiged mõtted. Ma olen sedasama imestanud, kui ma loen neid erriti-esteetiliste meeste ja naiste ploge. Tead, mis veel, yhe või kahe erandiga välja arvatud, on nad kõik ka lastetud, missest et vanust paljudel juba 50ndates.

    Sihukesed elavad oma elu siidikinnastes, aga halavad kymne eest. Ei olnud meie esiemadel neid kaasaja moehaigusi neuroose ega depressioone.
    Hommikul tõusti viie aal, õhtul hilja magama, kogu aeg tehti rasket tööd. Ja rahvas kasvas.

    Eesti rahva tapab heaolu ja jõudeelu. Siidikätega kadakasakslased ei kanna enam hinges eestlase tundeid, mõtteid ja unistusi.

    VastaKustuta
  2. Vahel võib pealtnäha masendav teos siiski masendavas olukorras lohutust pakkuda, vbla stiilis "ma ei ole vähemalt üksi". Ma tean lähedalt uurimis- ja kohtusüsteemi hammasrataste vahele sattunud inimest, kes luges seepeale erilise naudinguga "Protsessi", ja õnnetu armastuse otsas on mõni eriti kurva faabulaga ooper päris magus.

    Teisest küljest jään nõusse Stevensoniga, kes leidis, et kurb lõpp on õigustatud ainult siis, kui see on loo või tegelaskujude pärast hädavajalik, aga kui tal on valida, siis ta teeb õnneliku lõpu, sest miks lugejaid ilmaasjata vaevata. Võib-olla pälvi ta just seepärast kerglase maine, et poleks nagu tõsine kirjanik, alles tagantjärgi on hakatud vaatama, et ups, tal oli tegelikult stiil ja puha.

    Mis aga esiemadesse puutub, siis... khm, mul oli esiema, kes sünnitas karja lapsi, aga kui tema vabaabielumees hobuseõnnetuses surma sai, suri suure kurvastuse kätte ära ja jättis lapsed orvuks, tõsi küll, võib-olla ta ei halanud sealjuures, aga ikkagi.

    VastaKustuta
  3. Justament, õigust räägid. ta EI HALANUD, kuigi elu oli kymme korda nii raske kui kaasaja naistel ja meestel. Kõik need spliini põdevad noored tytod ja noorukid saadaks ma maale kyllaldaselt rasket tööd tegema. Uskuge, kui inimesel ole yleliigset jõudeaega, kaob spliin ja emotsemine kohe justkui nõiavääl.

    VastaKustuta
  4. Nii palju valesid eeldusi, veel valemaid järeldusi ja täiesti puudulikke ajalooteadmisi, et ei oska kuskilt otsast arvustamist alutstadagi. Muidugi on igalühel õigus oma arvamusele, ka siis, kui see arvamus põhineb puudulikel teadmistel ja valedel eeldustel. Aga leida, et keegi teine peaks oma elu sellepärast muutma või teda peaks sundima muutuma, sest arvaja elab ja näeb maailma teistmoodi... See on lihtsalt nii vale, et tahaks röökida. Kui spliin ja maailmavalu ei meeldi ja enda elu elamisega on piisavalt tegemist, et sellega mitte oma peakest vaevata, siis - jumalate päralt - ära loe/vaata/kuula. Aga nõuda või soovitada laiema mõttemaailmaga inimeste eksistentsi lõpetamist fraasiga "get a life"... Võeh! Kui igaüks elaks oma elu ja ei vaevuks laiemalt mõtlema, maailma endast läbi laskma ja inimkonna pärast laiemalt muretsema, valitseks maailma neandertaalased ja tsivilisatsioon oleks leiutamata jäänud.

    Olles natuke lähemalt tuttav ajalooga - mina ei vihka küll kedagi nii palju, et soovida talle meie esiemade elu. Ja mina olen misantroop...

    VastaKustuta
  5. Hea arutlus. Põhjuste osas kindel pole, kuid ka mulle käib pikemat aega närvidele, et nt väärtfilmides on 90% ulatuses teemaks inimesed, keda ma reaalses elus ei hindaks, kelledega ma läbi käia ei tahaks ja kellede käekäik mind ei huvitaks. A kuna nad kannatavad (olgugi, et tavaliselt iseenda omadustest tulenevalt) või on muul moel morbiidsed/haiged, siis saab sellest automaatselt filmimaterjali kokku. Elavatest, elutervetest ja veidi "keerukama elutegevusega" inimestest aga on oluliselt raskem filmi teha, pealegi seab see kõrgemaid nõudmisi publikule (loe: vähendab publikut).
    Mis puutub sellesse, et (süva)kunst ajalooliselt on pigem "põdev", siis see võib tuleneda ka lihtsalt sellest, et vastava, ütleme, "eksistentsiaalse murega" inimesed lihtsalt on rohkem motiveeritud end kunstis väljendama. Ehk siis pakun, et selles osas on Nirtil põhjus ja tagajärg sassi läinud. Võib-olla.

    VastaKustuta
  6. Vabandust, ei ole Nirti see keda silmas pidasin, vaid ikka selle postituse autoe, "vana naine".

    VastaKustuta
  7. Oma hingevalu kunstis välja elamine on hoopis teine teema, absoluutselt tululik ja teraapiline tegevus.

    Mingil juhul ei arva ma, et hingeline kriis loomingulisust ei kasvata, muidugi kasvatab =) Iseasi, kas peab sellist "paiskan oksendushoos oma hingest kõik mürgise välja"-kunsti peaks kuidagi eriliselt üllaks pidama ja esile tõstma. Või kas selle esiletõstmine kuidagi inimestele ja ühsikonnale hea on.
    Sel on oma koht ja oma hetk. Aga nt teistele sünge meelelaadiga inimesele on tegu vaimse hävitusvahendiga, isegi kui tegelikult on tegu väga HEA loominguga - teostuslikult, mitte meeleolult.
    Depressiivsete kalduvustega persoonid lõikavad ennast nt Grasside perekonna võluvate lugude saatel metoodiliselt ribadeks - mitte seepärast, et asjast aru ei saaks vaid seepärast, et jube hästi saab. Mina tean, mina tegin nt.

    ...ja Lumivalgeke, mina ei sunni kedagi oma soovituste järgi käima. Lihtsalt pärast kliinilise depressiooni põdemist ja otsust, et enam kunagi ma siukese (vabandust, aga) pasa sisse sattuda ei taha, on kannatamise propageerimne ja levitamine mind häirima hakanud.
    Muidugi on inimesi, kellele valu meeldib.

    Aga suurem osa eelistab seda pigem vältida. Lihtsalt ei oska. Keegi ei pea minu nõu järgima, aga mulle meeldib mõelda, et need nõu(ande)d on vähemalt kuskil olemas, kui keegi vajama peaks. Ma olen andnud oma tagasihoidliku panuse kannatuste vähendamiseks maailmas :P

    VastaKustuta
  8. Ma ei lugenudki kommentaare, vaid ägasin selle tõttu, millele vana naine vihjas.

    VastaKustuta
  9. "Maatöö ja hommikune värskendav peks mõisatallis teevad kõik virilad linnavurled sunniviisil õnnelikuks" on ideoloogia, millele vastu vaidlemiseks ma parem oma aega raiskama ei hakka.

    Kyll huvitaks mind näited. Millised on need nukrad ja morbiidsed teosed, mida hinnaalandusega klassikasse on venitatud?

    VastaKustuta
  10. Huvitav mõttekäik. Ja ma olen sellega nõus. Oop`ile vastuseks: ma arvan, et blogi autor ei mõelnud siinkohal üldse mitte otseselt "värskendavat peksu mõisatallis" kui et tihtipeale pigem inimesed elavad oma elu raskeks, kuna neil pole midagi teha. Sellega seoses tuleb mulle silme ette üks tutvusringkonnast pärit noormees, kes elab korteris oma elu, midagi tal teha pole, peale koolis ja trennis käimise ja magamise. Ja ta on väga hädas, et ta elu on koohutavalt raske (mitte et ma väidaks, et tal üldse probleeme pole, muidugi on) ja ma arvan, et maal töötegemine ei teeks talle küll halba.

    VastaKustuta
  11. Tammsaare kirjutas "maatöö teeb õndsaks"-ideoloogia kummutamiseks viis paksu köidet, aga siiamaani ei aita.
    Blogi autor kirjutaski asjalikku juttu, alles kommentaariumis läks kuidagi eee... poliitiliseks

    VastaKustuta
  12. Aga Andrale mõtteharjutuseks: äkki oleks mu esivanematele elus, kuigi veidike halav ema siiski parem olnud, kui surnud, aga mittehalav? Eks ta ole muidugi prioriteetide küsimus.

    VastaKustuta
  13. Kuna link sellele sissekandele postitati ka minu blogisse koos noomitustega, et ma peale selle läbilugemist oma blogi häbeneksin, siis kirjutan sellest teemas omas blogis pikemalt, aga siin lisan vaid ühe olulise aspekti, mida keegi veel pole täheldanud.

    Nimelt sedasama loogikat saab kasutada ka optimistliku, elurõõmsa ja lustaka kunsti vastu. Ehk siis pöörates ülaltoodud sissekande laused teistpidi saame me mõtteviisi:
    "Ja sina, kes sa tahaksid tunda end olevat optimistliku loomu, eriti elurõõmsa hinge ning vaba vaimuga, ära lase end kultuuriringkondadel meelitada lõbusa, vaimuka, lustaka loome juurde.
    Ela päris elu! Sul on päris hing ja päris vaim ja päris tunded lasevad neil päriselt kasvada.
    Elust leiad rõõmu küllaga, aga see on vähemalt aus rõõm, see annab sulle päris jõudu."

    Sest samamoodi võiks ju ütelda, et kunstist otsib rõõmu, helgust, vaimukust ja sädelust see, kes elust neid leida ei suuda.

    Nii jääb ülaloleva arutluse põhipointiks pigem mitte see "kas masendav või lõbus", vaid pigem "kas päris elu või kunst".

    Pikemalt kirjutan omas ajaveebis.

    VastaKustuta
  14. Kusjuures, ramiloffil on siin täiesti mõistlik mõte.
    Et inimesed otsivad kunstist seda, mida neil endal puudu on. Ja seepärast mina ei salligi kannatusi teiktavat kunsti, et mus endas on kannatussoon liiga hästi arenenud (enamik inimesi vist tõesti ei nuta iga paari aasta järel paar tundi seepärast, et Indias maetakse tüdrukbeebisid elusalt, ning nad siiski suudavad oma ajust välja ajada erinevaid ajaloolisi hukkamisi või kaasaegseid piinamisi, mis mind igapäevaselt painavad küsimusega "kuidas niimoodi saab, mis inimesed need on, kes üksteisele niimoodi teevad, see olen ju alati mina! Mida ma tunnen just praegu just seal, kuidas seda välja kannatada?!").

    Olgu, formuleerin ümber - noor maailmavalus inimene, kes sa tahad leida oma kohta ja teed maailmas - ära jookse kohe kaasa kogu nukra kõrgeks kuulutatud kultuuriga lihtsalt selle kauni romantilise renomee pärast. Proovi näpuotsaga, kas see sobib sulle, ja jookse kaasa ainult siis, kui tõesti sobibki :)

    Ma näiteid hakkan tooma siis, kui mul on rohkem aega ning jaksu kui praegu. Tõsi ta on, et kui mõtlema hakata, siis enamik neid näiteid tulevad ette filmikunstist, ja on täitsa võimalik, et asi on selles, et ma ei mõista keelt.
    Et minu kinematograafiline haridus on liiga nõrk, hindamaks filme nagu "Möödunud aastal Marienbadis", "Somnambuul" vms. Mis minu jaoks tunduvad olevat loodud tujurikkujana ja ei millekski muuks kasutatavana :P


    Ah, ja ma maatöö üle (ning kuidagi sama hingetõmbega jutuks tuleva mõisapeksu üle) arutlema ei hakka. Sest minu kogemus maatööga piirdub 2x elus lustlikult linnarahva seltsis kambakesi tehtud heina ja vahel vabast tahtest kaevatud maa ja rohitud peenardega, mis minule oli kõik puhas lust ja meelelahutus, vaevast ja valust polnud juttugi.

    VastaKustuta
  15. vabandused nime valesti kirjutamise pärast. Raske öötöö seljataga, ei ole ma just kõikse kirkam kriit karbis hetkel.

    VastaKustuta
  16. Muide, mul on need asjad, mis tekitavad kõige suuremat tahtmist magama jääda ja mitte kunagi enam üles ärgata, just nimelt ajalooraamatud ja päevauudised. Mitte ilukirjandus ega filmid. Kunst suudab samast materjalist võib-olla isegi midagi katartilist välja võluda, leida mingi variandi, kuidas inimolemisel kõige selle juures üldse mingi mõte oleks, aga toored sensatsioonihimuga ette visatud faktikesed lihtsalt masendavad.

    VastaKustuta
  17. Mulle tundub, et üks kultuuri, sealhulgas ka meelelahutusliku kultuuri põhiküsimuseks on empaatia. Nõustun väitega, et mingil moel raske meelelaadiga inimesi tõmbab "raske" kunst. Ja muidugi siis samamoodi´on ka optimistliku meeleolu ja "kerge" kunsti vaheline seos.

    Teisisõnu. Erinevatel ajahetkedel vajab inimene eritoonilisi impulsse. Olgu selleks või kurikuulus "Võsareporter" oma arvuka vaatajaskonnaga - näed, inimesed elavad samamoodi nagu mina; näed, mina olen ikka targem kui need jobud, keda näidatakse. Ning ongi sellel saatel kahene vaatajaskond. Need, kes otsivad sellest saatest reaalset sotsiaalsust - nii me elamegi. Ning need teised, kes naudivad kiiksuga meelelahutust. Ning midagi hullu selles polegi.

    Mitte, et nii ei tohiks, kuid mind ajab lambist närvi inimesed, kes kajastatud probleeme elus ja kunstis lihtsalt ignoreerivad."Ma ei taha midagi sellest teada! Ma ei taha midagi teada teiste hädadest - mul endal probleeme kuhjaga!" Jne. Kuid samas ka mõistan neid. Kui looduse poolt pole antud või elus on jäänud omandamata empaatiavõime, siis lihtsalt see on nii. Või siis hetkel pole inimese elus vajalik mingisuunaline empaatia - see inimlik omadus on puhkeseisundis.
    Ja jällegi pole katki midagi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.